Lennart Meri 80. sünniaastapäeva lähenedes tajun taas tunnet, mida olen kogenud teiste eesti suurmeeste (hiljuti Jaan Kross) ja -naiste (näiteks Betti Alver, Debora Vaarandi) igavikku lahkumisega seoses – nad on korvamatud. Muidugi täidab iga inimene sündides ühe ruumiosa ja lahkudes jätab tühiku, mis tema lähedastele tähendab kaotusvalu. Aga nii väikese rahvuskehandi puhul, nagu seda on eestlased, kaasneb suure isiksuse lahkumisega keskmest ilmajäämise oht.
See on oht, mis varitseb kõrbesse paisatud metsarahvast. Sest läbi kultuuriloo oleme ikka koondunud oma vaimsete heeroste ümber, ümbritsegu neid endid inimestena pealegi vead, hälbed või eksimused – nad on meie metsasihid ja ilmapuud.
Tänagi tahaks öelda, kui väga vajame Merit. Tema lennukust ja vaimukust, tema improvisatsioone, leebe naeratusega raamitud põikpäisust, kauneid valesid ja tõejanu, mänglevaid piiriületusi – sõnaga, lõpmatuse mõõtkava, mida tähistab ∞.
Pealkiri ongi laenatud Mihkel Muti usutluselt Lennart Meriga 17. augustil 1997 Paslepas «Mere lõpmatust nähes hakkab kergem». Lugesin seda, korjates materjali artikliks eesti kirjaniku saatusest ja seisundist läbi ajaloo. Märkasin, et pealkiri omakorda on väljatõste Lennart Meri vastusest Muti küsimusele, kas Meri armastus vesivärvide vastu tuleb merearmastusest: «Mere kohta ei oska ma muud öelda, et kui näed mere lõpmatust, hakkab kergem.»
Samast usutlusest selgub, kui põhjatult (lõpmatult!) inspireeriv on Meri enda mõtteloome, kui piiritu ta armastus Eesti vastu. Ainult mõned näited, mis mõjuvad nii julgustavalt kui ka kohustavalt.
«Mul oleks kole hea meel, kui eesti haritlaskond, mis on väga nõudlik mõiste, oleks palju aktiivsem Eestile omaste näojoonte tagasiandmisel.» /---/ «Eesti Vabariigi eesmärgiks ei ole vabaturuühiskond kui asi iseeneses; eesmärgiks saab olla üksnes demokraatlik ühiskond. Ja vabaturg on vaid vahend sellel teel. Kui vahendid satuvad eesmärgiga vastuollu, tuleb valida uued vahendid.»
Iseäranis tahan võimendada Meri seda mõtet usutlusest, mis seostub Eesti enda igavikuga. Meri teab, et rahva ja riigi langus algab hetkest, kui ta eneses ja ajaloos kõhklema lööb. Seepärast peab ka igapäevastes asjades nägema lõpmatust.
Või Meri sõnul: «Ma olen seda meelt, et riik rajatakse üks kord ja teoreetiliselt igavesti. See on nagu elu tekkimine, mis on ju iseenesest suur müsteerium, aga kord tekkinuna on tema mõte püsida igavesti. Settimata ja sogased on mõttekäigud, mis kõnelevad meie väga lühikesest ajast, mis tõesti ei ole olnud piisav, et mõista, mis on kultuur, mis on rahvus, mis on riik.»