Aeg on Lennart Meri kordumatu profiili ruttu pronksiseks verminud. Aeg, see tähendab, eks ikka meie ise. Lennart on juba ammu iseenese monument; ta oli seda juba oma viimasel elukümnendil, nendib kirjanik Teet Kallas.
Teet Kallas: Lennart – siis veel ainult kirjanik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii palju kui mina Lennartit teadsin ja asjast aru sain, mängis ta seda mängu parajal määral kaasagi. Enamasti iroonilise lustiga, mõnikord harva ka tõsimeeli.
Polegi enam liiga lihtne teda meenutades kirjutada midagi ka kergemal käel ja muigel suuga. Proovin, kas õnnestub.
1986. aastal said meist temaga mõneks ajaks (1989. aastani) töökaaslased-toakaaslased kirjanike liidus Harju tänava teisel korrusel. Koridorist paremat kätt hoovipoolse ruumide rea viimases toas. Lennart oli juhatuse sekretäri ametis istunud juba 1984. aastast, mind valiti samasugusesse ametisse kirjanike tormilisel ja mässulisel aprillikongressil 1986.
Kaks lauda seal toas oligi, Lennartil uksealune, minul aknapoolne. Tööjaotus oli küllalt tinglik, mõnes detailis siiski täiesti selgepiiriline. Lennart oli ennekõike kirjanike välisminister. Tõsi, ega me kolme aastat ühejutti seal toas siiski ei viibinud. Ametisõitudest ja reisidest rääkimata – iga poole aasta tagant vahetasid meid välja kolleegid.
Minu vahetusmees oli Paul-Eerik Rummo, temal Ülo Tuulik. Suuremas toas, kus pidasime ka koosolekuid, istusid vaheldumisi aseesimehed Jaak Jõerüüt, Arvi Siig ja periooditi ka Jaan Kross. Esimees Vladimir Beekman käis kohal kord nädalas.
Neid tube pole enam olemas. 1990ndate algul sisse kolinud Soome Instituut tegi tervel korrusel euroremondi ja lammutas maha mitu vaheseina. Ometigi oskaksin vajadusel ära näidata koha tagaseinas, kuhu Lennart Meri mõnikord mõttesse jäädes ja sigaretti pahvides oma kukla toetas. Kui kellelgi peaks pähe tulema mõte sinna kinnitada mälestustahvlike «Siin mõtles Eesti asjast tulevane president…» Või midagi sellist.
Lennarti kummalisest ajatajust ja legendaarsetest hilinemistest kirjutati lugusid ning räägiti anekdoote juba tema esimesel presidendiaastal. Mina pidin selle kohe esimestel nädalatel hoolega endale selgeks tegema, et üldse millestki aru saada.
Ükskord helistas ta mulle Nõmme kodunt kell 11 hommikul. Hakkan välja sõitma, oota, mul on sulle üks tõsine jutt, ütles ta oma kordumatus laadis, ühtaegu omapoisilikult ja aristokraatlikult. Korra helistas ta päeva jooksul veel, ütles, et kohe-kohe ongi ta kohal. Läks veel mitu tundi.
Ta sisenes hoogsal sammul ja laialt naeratades kabinetti, kui kell oli pool kuus õhtul. Kusjuures teema, millest ta rääkida tahtis, oli tal raudselt meeles. Tõsi, see oli ka absoluutne hilinemisrekord. Aga paaritunniline ajanihe tema liikumistes oli täiesti harilik asi. Me võtsime selle lihtsalt teadmiseks ja ajasime vahepeal muid asju.
Ükskord kuulsin irvakil ukse taga rasket, aga rütmilist müdinat, nagu kargaks kirjanike liidu pikas hämaras koridoris mingi kolmikhüppaja. Ainult mitte kolm, vaid vähemalt üheksa hüpet jutti!
Seejärel kuulsin Lennarti rõõmsat hallootamist. Ja juba ta siseneski, valge ülikond (NB!) seljas, säravirooniline naeratus huulil. Süütasime sigaretid (olime mõlemad ahelsuitsetajad) ja hakkasime asju ajama. Mõne aja päras tegin asja toast välja. Küsisin asjaajaja Kaia käest, kes siin ennist kepsutas ja kargas. Lennart loomulikult, vastas Kaia. Ta teeb seda ju tihti, kui heas tujus on. Sedapuhku helistati Helsingi ülikoolist, tal peaks seal midagi ilmuma.
Mihkel Mutt tabas asja kiiresti ära. Lennarti kehakeel oli absoluutselt kordumatu. Tema välisministriks olemise perioodist kirjutas Mutt lähivaatelise romaani «Rahvusvaheline mees». Oleme rahvas, kes laulis ennast vabaks, aga meie välisminister tegi seda tantsides.
Kusjuures – päristantse Meri ei tantsinudki!
Nüüd, mil kirjanikud on millegipärast ühiskonna peksupoisid, on kohane meenutada, et tollal oli suisa vastupidi. Kui üldse kedagi, siis oma kirjanikke ärganud rahvas usaldas tõesti. Meenub näiteks päev, mil kolm inimest üksteisest sõltumata tulid meie juurde äreva fosforiidiprobleemiga. Ja sellest sai kohe ka kirjanike probleem.
Et lennult haarasid teemast keemikuharidusega Arvo Valton ja Vladimir Beekman, oli loomulik. Tõeline fantastika oli aga see, millise vapustava süvateaduslikkusega rääkis sellest ühel meie varstisel nn presiidiumikoosolekul Lennart Meri. Küsisin: millal ta küll jõudis? Aga kuhu meil pääsu, kõike tuleb jõuda, vastas ta.
Midagi sarnast ka seoses inglise keelega. Mida murrangulisemaks muutus aeg, seda enam hakkasid Harju tänava teist korrust külastama kõikvõimalikud delegatsioonid ja prominendid, kellega tuli pikalt suhelda. Poolast Kuubani, Argentinast Prantsusmaani jne.
Vene keelega saime kõik hakkame, muudega oli igal meist peale polüglott Beekmani oma probleeme.
Lennart ei vajanud tõlgi abi ei prantsus- ega saksakeelsetel kõnelustel, aga inglise keelt ta külalistega eriti rääkima ei kippunud. Mõni aasta hiljem Toompea lossi sööklas suppi süües (tema välisministrina, mina parlamendiliikmena) küsisin: millal sa küll inglise keele nii selgeks said, et selles vabalt kõnesid pead? Aga mis mul üle jäi, ütles ta ja ohkas silmakirjalikult.
Veel üks ütlemine on elu lõpuni meelde jäänud. Üks paljudest dialoogidest meie laeni siniseks suitsetatud kahemehekabinetis. Eks ikka Eesti asjast, millest muust. Aastaarv võis olla 1987, aga võib-olla juba ka 1988. Ei mäleta enam, millise nüansi puhul kõhklusi ilmutasin, et mis siis peaks saama, kui me liialt kiirustame…
Ja äkki lajatas Lennart oma sügava baritoniga nii valjusti, et see pidi kostma läbi kõigi korruse õhukese seinte, võimalikest pealtkuulamisseadmetest rääkimata. Käratas nii: «Mul on jumala ükskõik, mismoodi see impeerium kokku kukub, tähtis on sellest tervena välja tulla!»
Kui nii võtta, mis muud see oli kui tulevase presidendi hääl.
Siinkohal panen punkti. Sest muidu algab mälutorm. Ise loodan, et memuaaride kirjutamise õige aeg (ka Lennartist) ootab mind siiski veel kusagil eespool.