Raimo Ülavere: emapalk riigikogulastele

, koolitaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raimo Ülavere.
Raimo Ülavere. Foto: .

See juhtub umbes kord aastas. Sajad netikommentaatorid vahutavad pahameelest. Mõni poliitik laiutab käsi, mõni lubab lahendusi. Ja siis  arutatakse, parandatakse, muudetakse, tõhustatakse ja ollakse aasta pärast täpselt sama lõhkise küna ees.


Millest jutt? Riigikogu liikmete palkadest, mis mõne poliitiku sõnul on sekundaarse tähtsusega, ent mis ometi meie aega ja energiat endasse imevad.



Probleem ongi selles, et riigikogu palgasüsteem on otseselt seotud riigikogu enda tähtsaima ülesandega. Et keegi pole seda ülesannet, eesmärki kusagil sõnastanud, siis toimubki lõputu palgasüsteemi «parandamine ja tõhustamine». Tulemus: iga kord läheb süsteem hullemaks ja inimesed vihasemaks.



Riigikogu liikmete palkade muutmise põhjendused tunduvad iseenesest ju mõistlikud: töö eest peab olema õiglane tasu. Õige! Palk peab olema piisav, et kompenseerida põhitööst eemal olekut. Ka õige. Ja palgasüsteem peab olema lihtne ja läbipaistev – kindlasti õige! Nende eelduste ja põhjendustega peaksime saama ju maailma parima esinduskogu tasustamise süsteemi. Ent millegipärast ei saa.



Oleme unustanud, mille eest me riigikogu liikmetele tasu maksame. Lööme lahti põhiseaduse, kus peaks olema kirjas riigikogu eesmärk ja ülesanne. Loeme: riigikogu võtab vastu seadusi, moodustab komisjone, määrab ametisse mitmesuguseid ametimehi-naisi, kuulutab välja erakorralisi olukordi. Ja nii edasi.



Aga mis on see, mille nimel need 101 inimest seal Toompeal töötavad? Põhiseaduse järgi ja kahjuks ka päris elus on riigikogu täpselt samasugune täidesaatev võim nagu valitsus. Õigemini, ta on otsekui valitsuse järel lohisev veidi amorfne jätke – pärast näilisi diskussioone kirjutades alla ja lüües templi sinna, kuhu parajasti võimul olev valitsus näpuga näitab.



Kuidas on see seotud palkadega? Väga otseselt. Inimesed lähevad uuele tööle teatud põhjustel. Suur osa neist põhjustest kajastub ootustes, mida uuest ametist saada loodetakse. Kuna riigikogul puudub eesmärk, saab inimene end ootustes siduda ühe riigikogu identiteedi näitajaga – seal saab hästi palka!



Nii olemegi saanud endale professionaalsed poliitikud, kelle töö ainus eesmärk on saada üha uuesti riigikogusse, tagada endale hea sissetulek. Ja nii nad parandavad, ikka rahva survel, pidevalt enda tasustamise süsteemi ning pole lootustki, et see muutuks «riigimehelikumaks».



Riigikogu on organisatsioon nagu iga teinegi. Igal toimival organisatsioonil on eesmärk. Töökorraldus, palgasüsteem jne sõltuvad sellest. Kui eeldame, et riigikogu eesmärk on seotud Eesti riigi järjepidevuse tagamise ja inimeste heaolu kasvatamisega, siis tähendaks see, et riigikogusse peaksid tulema inimesed, kes on motiveeritud seda ülesannet täitma. See aga tähendab ka, et palk ei tohi olla peamine motivaator.



Nii jõuamegi minu arvates sobiliku lahenduseni: riigikogu liikmete sissetulek peaks olema sarnastel põhimõtetel nagu vanemahüvitis. Loomulikult on ka riigikogu liikme palgal ülempiir. Inimesed tulevad riigikokku tööle Eesti riigi hüvanguks, mitte taskut täitma. Ent samal ajal säilitavad oma varasema elatustaseme.



Sellise lahenduse positiivne külg on «elukutseliste» poliitikute osatähtsuse kahanemine. Riigikogusse kandideerija eesmärk ei saa olla üha uuesti võimule tulemine. Mulle sümpatiseerivad siin mõned filosoofiaprofessor Mart Raukase ideed, kelle sõnul on iga normaalne inimene mis tahes ameti pealt võimeline tegema esinduskogus tulemuslikku tööd – kui ainult tema soov ja tahe lähtub eesmärgist.



Praegune riigikogu meenutab mulle eelmise aastatuhande esimeses pooles tegutsenud Templirüütlite ordut, kes kehtestas endale oma seadused ja rituaalid, ent kes lisaks palverändajate kaitsele hakkas tegelema ka oma varanduse kasvatamisega. Niipea kui ordu eesmärgiks sai idee asemel raha, algas allakäik.



Riigikogu puhul on see analoogia vahest ehk kurbloolisemgi. Sest riigikogu allakäik tähendab ka meie kõigi allakäiku. Emapalga kehtestamisel oli argumendiks vajadus kaasa aidata sündimuse kasvule. Väidan, et vähemasti sama ohtlik kui madal sündimus on Eesti tuleviku jaoks süsteem, kus professionaalsete poliitikute kogu tegevus on suunatud võimule tulekule ja hea palga teenimisele. Sellise riigikogu juhitud riik pole see, kus inimestel on tulevikus hea elada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles