Vahetult pärast Eurovisiooni green-roomist pääsemist, vestles Eestit esindanud Birgit Õigemeel ka Postimehega. Birgit märkis, et ei vahetaks Eurovisioonil osalemise kogemust millegi vastu ning et loodab, et ka eestlased on saavutatud 20. kohaga rahul.

«Ma olen rahul ilusa 20. kohaga. Jäin lõpuks väga kuulsate lauljate Cascada ja Bonnie Tyleri vahele. Selline tore kokkusattumus. Eriti uhke tunne oli kogu see aeg võitjate läheduses olla ja ka neile kaasa elada. Ka meile meeldis Taani lugu väga,» rääkis Birgit vahetult pärast Eurovisiooni lauluvõistluse lõppu.

Kõige enam valmistas Birgitile üllatust see, kuidas ja kellele punkte jagati. Näiteks, et Kreeka oma looga nii kõrgele kerkis. « Üldjoontes - kõik, kes sinna tippu lõpuks jäid, olidki väga tugevad,» märkis Birgit siiski.

20. koha üle lauljatar pettunud pole. «Meie jaoks oli üle ootuste hea see, et pääsesime finaali. Seejärel hakati ootusi veelgi üle keerama. See panigi mõtlema, et ehk meil ongi võimalus saada võimalikult hea koht,» rääkis Birgit ja avaldas lootust, et eestlased kodudeski on saavutatud kohaga rahul.

Birgiti sõnul oli lõpukohast tähtsam see, et Malmös olles sai ta Eesti lippu kõrgel hoida ning koos Eurovisiooni Eesti delegatsiooniga toredat aega veeta.

«39st riigist jääda 20. kohale on väga hea. Eriti veel kui väga suured riigid jäid meist tahapoole,» jääb Birgit positiivseks.

Pikalt kõige viimane

Kõige pinevamaks hetkeks peab Birgit seda, kui jälgis häälte andmist ning Eesti püsis 0-punktiga viimasel koha. «Mõtlesin, et kas nüüd nii jääbki. See oleks olnud väga kurb…»

Oma esitusega jäi Birgit väga rahule. «Tõesti - finaalis oligi mul kõige parem esitus. Mul oli väga hea tunne. Mõtlesin päeval neid sõnu ja seda tunnet läbi, mida peaksin edasi andma. See esitus oli eestlastele ja eesti keeles. See oligi oluline,» tõi Birgit välja.

Kodus ootab Birgitit tema pere ja sõbrad, kes on lauljatari meelest tulemusega samuti rahul. «Oluline oli Eestit võimalikult heas valguses näidata ja meie tegime selleks kõik.»

«Mina kui artist ei kaotanudki midagi. Iseendal oleks olnud hea kui oleksin pääsenud esikümnesse. Artistina jätkan ma ikka oma tööd. Kuna olen lapseootel, siis on elus tulemas rahulikum periood. Kavatsen ka selle muusikale pühendada,» ütles Birgit.

Kindlasti kavatseb Birgit jätkata koostööd Mihkel Mattiseniga.

Võidulugu oli ka Birgiti lemmik

Võidulugu jäi Birgitile juba algul silma. «See oli meeldejääv. Armas, lihtne tüdruk. Erinev eelmise aasta võiduloost. Võib-olla kohati tüüpiline, ja lugu, mis meeldib kõigile. Aga samas Eurovisioonil peavadki sellised lood võitma.»

Kaasa tunneb Birgit lätlastele, kes Eestit kõrgete punktidega õnnistasid, kuid ise finaali ei pääsenud. «Tore, et Läti meid niimoodi üllatuslikult toetas,» märkis Birgit, kuid tõdes, et kahju on sellest, et Rootsi Eestile punkte ei andnud.

«Ma väga loodan, et me jäime väga napilt Rootsi punktidest ilma. Olime siin ju väga palju oma lugu reklaaminud ja ka rootsikeelse versiooni sellest teinud. Tunne on, et kui nad on nii lähedal meile ja meie oma looga neile sammukese lähemale astusime, oleks ju võinud midagi saada. Aga mis siin ikka…»

Eurovisioonile tulekut Birgit ei kahetse ja leiab, et see on uskumatu kogemus, mis annab artistile tohutult palju. «See tunne, mis täna laval valitses, on kordumatu. Ma ei tea, kas ma artistina kunagi veel seda tunda saan.»

Esimese asjana, mida Birgit Eestisse minnes teha tahab, on kohtuda lähedastega. «Esimese asjana siin ja praegu - tahaksin hirmsasti süüa! Ma loodan, et meil tuleb täna üks tore pidu, kus saame head sööki ja jooki.»

Laupäeval Rootsis Malmös toimunud 58. Eurovisiooni lauluvõistluse võitis Taani esindaja Emmelie de Forest looga «Only Teardrops». Eesti punktid teatas Euroopale laulja Rolf Roosalu.

Eestlaste lemmikood olid järgmised:

12 punkti - Venemaa

10 punkti - Ukraina

8 punkti - Taani

7 punkti - Holland

6 punkti - Island

5 punkti - Malta

4 punkti - Ungari

3 punkti - Norra

2 punkti - Belgia

1 punkt - Rootsi

Laupäeval Rootsis Malmös toimunud 58. Eurovisiooni lauluvõistluse võitis Taani esindaja Emmelie de Forest looga «Only Teardrops», mis kogus 281 punkti. Eesti tuli 19 punktiga kahekümnendale kohale. Eesti sai punkte kolmelt riigilt - Soome andis kuus, Läti kümme ja Leedu kolm punkti.

Online-blogis elasid Birgitile kaasa ja eurolaule, kostüüme ja show'd kommenteerisid Rolf Roosalu, Dagmar Oja, Tiina Kruus, Owe Petersell, Mari-Liis Männik, Andres Panksepp, Anu Saagim ja Annika Erg ning Malmöst kohapealt Rivo Veski. Loe SIIT.

Üldjärjestus

1. Taani (281 punkti)

2. Aserbaidžaan (234)

3. Ukraina (214)

4. Norra (191)

5. Venemaa (174)

6. Kreeka (152)

7. Itaalia (126)

8. Malta (120)

9. Holland (114)

10. Ungari (84)

11. Moldova (71)

12. Belgia (71)

13. Rumeenia (65)

14. Rootsi (62)

15. Gruusia (50)

16. Valgevene (48)

17. Island (47)

18. Armeenia (41)

19. Suurbritannia (23)

20. Eesti (19)

21. Saksamaa (18)

22. Leedu (17)

23. Prantsusmaa (14)

24. Soome (13)

25. Hispaania (8)

26. Iirimaa (5)

Hääletajad ja punktid

San Marino - 8 punkti Prantsusmaa, 10 punkti Malta, 12 punkti Kreeka

Rootsi  - 8 Holland, 10 Taani norra 12

Albaania 8 Ungari, 10 Kreeka, 12 Itaalia

Holland - 8 Malta, 10 taani, 12 Belgia

Austria - 8 Holland, 10 Itaalia, 12 Aserbaidžaan

Suurbritannia - 8 Kreeka, 10 Venemaa, 12 Taani

Iisrael - 8 Taani, 10 Ukraina, 12 Aserbaidžaan

Serbia - 8 Venemaa, 10 Ukraina, 12 Taani

Ukraina - 8 Moldova, 10 Aserbaidžaan, 12 Valgevene

Ungari - 8 Malta, 10 Taani, 12 Aserbaidžaan

Rumeenia - 8 Norra, 10 Aserbaidžaan, 12 Moldova

Moldova - 8 Aserbaidžaan, 10 Rumeenia, 12 Ukraina

Aserbaidžaan - 8 Malta, 10 Gruusia, 12 Ukraina

Norra - 8 Taani, 10 Malta, 12 Rootsi

Armeenia - 8 Kreeka, 10 Gruusia, 12 Ukraina

Itaalia - 8 Norra, 10 Malta, 12 Taani

Soome - 8 Holland, 10 Ungari, 12 Norra, Eestile 6 punkti

Hispaania - 8 Taani, 10 Ukraina, 12 Itaalia

Valgevene - 8 Venemaa, 10 Aserbaidžaan, 12 Ukraina

Läti - 8 Norra, 10 Eesti, 12 Venemaa

Bulgaaria - 8 Armeenia, 10 Ukraina, 12 Aserbaidžaan

Belgia - 8 Ukraina, 10 Taani, 12 Holland

Venemaa - 8 Belgia, 10 Kreeka, 12 Aserbaidžaan

Malta - 8 Itaalia, 10 Ukraina, 12 Aserbaidžaan

Eesti - 8 Taani, 10 Ukraina, 12 Venemaa

Saksamaa - 8 Island, 10 Taani, 12 Ungari

Island - 8 Holland, 10 Norra, 12 Taani

Prantsusmaa - 8 Aserbaidžaan, 10 Itaalia, 12 Taani

Kreeka - 8 Ukraina, 10 Rumeenia, 12 Aserbaidžaan

Iirimaa - 8 Ukraina, 10 Venemaa, 12 Taani

Taani - 8 Rootsi, 10 Holland, 12 Norra

Montenegro - 8 Kreeka, 10 Taani, 12 Aserbaidžaan

Sloveenia - 8 Itaalia, 10 Venemaa, 12 Taani

Gruusia - 8 Ukraina, 10 Armeenia, 12 Aserbaidžaan

Makedoonia - 8 Norra, 10 Itaalia, 12 Taani

Küpros - 8 Aserbaidžaan, 10 Ukraine, 12 Kreeka

Horvaatia - 8 Itaalia, 10 Taani, 12 Ukraina

Šveits - 8 Kreeka, 10 Ungari, 12 Itaalia

Leedu - 8 Gruusia, 10 Ukraina, 12 Aserbaidžaan, Eestile 3 punkti

Finaalis esinesid

1. Prantsusmaa - Amandine Bourgeois, «L'enfer Et Moi»

2. Leedu - Andrius Pojavis, «Something»

3. Moldova - Aliona Moon, «O Mie»

4. Soome - Krista Siegfrids, «Marry Me»

5. Hispaania - ESDM, «Contigo Hasta El Final»

6. Belgia - Roberto Bellarosa, «Love Kills»

7. Eesti - Birgit Õigemeel, «Et uus saaks alguse»

8. Valgevene - Alyona Lanskaya, «Solayoh»

9. Malta - Gianluca, «Tomorrow»

10. Venemaa - Dina Garipova, «What If»

11. Saksamaa - Cascada, «Glorious»

12. Armeenia - Dorians, «Lonely Planet»

13. Holland - Anouk, «Birds»

14. Rumeenia - Cezar, «It's My Life»

15. Suurbritannia - Bonnie Tyler, «Believe In Me»

16. Rootsi - Robin Stjernberg, «You»

17. Ungari - ByeAlex, «Kedvesem»

18. Taani - Emmelie de Forest, «Only Teardrops»

19. Island - Eythor Ingi, «Ég Á Líf»

20. Aserbaidžaan, Farid Mammadov, «Hold Me»

21. Kreeka - Koza Mostra ft Agathon Iakovidis, «Alcohol Is Free»

22. Ukraina - Zlata Ognevich, «Gravity»

23. Itaalia - Marco Mengoni, «L'Essenziale»

24. Norra - Margaret Berger, «I Feed You My Love»

25. Gruusia - Nodi Tatishvili & Sophie Gelovani, «Waterfall»

26. Iirimaa - Ryan Dolan, «Only Love Survives»

Täna pidas oma jalgpallurikarjääri viimase mängu inglane David Beckham, kes kandis kodumeeskonna Pariisi Saint-Germaini 3:1 võidumängus Bresti üle kaptenipaela.

Äärmiselt emotsionaalses mängus lahkus pisarais Beckham väljakult mängu 83. minutil, kui teda asendas Ezequiel Lavezzi. Tribüünidelt saatis 38-aastast inglast vali aplaus. Teiste seas jälgis mängu ka abikaasa Victoria.  

Beckham tõestas selles mängus, et lahkus jalgpalli juurest tippvormis olles. Ta andis resultaiivse söödu, pidevalt liigutas PSG palli läbi keskväljal mänginud Beckhami ning ka vanameistri pikad söödud olid filigraansed. Prantslasest jalgpallikommentaator nimetas inglast juba etteruttavalt Sir David Beckhamiks.

PSG eest lõi kaks väravat Zlatan Ibrahimovic ja ühe lisas Blaise Matuidi. Prantslase väravale andis resultatiivse nurgalöögi just Beckham. Bresti auvärava lõi Charlison Benschop.

Itaalia korvpallimeistrivõistluste veerandfinaalseerias on raskesse seisu jäänud Kristjan Kanguri koduklubi Siena Montepaschi, kes kaotas täna seeria viiendas mängus Milano Emporio Armanile 67:82. Milano asus nelja võiduni mängitavad seeriat nüüd 3:2 juhtima.

Seljatraumaga kimpus olev Kangur sai täna Siena eest platsile üheksaks minutiks, kuid punktiarvet ta ei avanud. Eestlase arvele jäi neli lauapalli ja üks resultatiivne sööt. Lisaks tegi Kangur kolm isiklikku viga.

Janar Taltsi kodumeeskond Varese võitis aga neljandat korda Venezia Umanat ja jõudis seeria 4:1 üldvõiduga poolfinaali. Täna oldi vastasest parem seisuga 84:75. Janar Talts seekord Varese koosseisu ei kuulnud.

Eesti kettaheitja Gerd Kanter tegi täna oma hooaja esimese võistluse, kui heitis ketast Hiinas peetavalt Teemantliiga etapil. Kanter sai tulemusega 63.14 teise koha.

«Kuna tegin üle pika aja esimese stardi, siis võib-olla lõi välja väike võistluskramp,» ütles Kanter ETV spordisaatele. «Reegliks on see, et kui esimene katse läheb halvasti, siis edasist võistlust on raske üles ehitada. Tulemused läksid küll paremaks, ent head rütmi ei õnnestunudki leida. Selle pealt tuleb rahul olla teise koha punktidega, muud rõõmustavat sealt kaasa polnud võtta.»

Kanter heitis neljandal katsel tulemuse 63.14, mis garanteeris talle teise koha. Esikoha napsas poolakas Piotr Malachowski, kelle tulemuse jäi 67.34.

Täna Lasnamäel toimunud 3x3 tänavakorvpalli Eesti meistrivõistluste avaetapi võitis uue nime all mängiv NOTO/4Teams, kooseisus Illimar Pilk, Ardi Oja, Siim Raudla ja Arkko Pakkas, kes finaalis said jagu Viiburgi võistkonnast.

Sarja avaetapist võttis osa üle 200 palluri, kes alustasid võistlusi meistritiitlite eest kokku üheksas võistlusklassis, alates 12-aastastest poistest kuni meistriliiga meesteni.

Võistluste vaheajal said osalejad ja pealtvaatajad oskuseid proovile panna osavusvõistlusel, millesarnases sai eelmisel aastal Ateenas toimunud 3x3 maailmameistrivõistlustel eestlane Pirgit Püü maailma ühe tuntuima naiskorvpalluri Skylar Digginsi ees esikoha.

Individuaaloskuste võistlustes sai üllatusvõidu nädal tagasi 13 sünnipäeva tähistanud Pärnu noormängija Janar Aniste KK Pauluse võistkonnast.

Suvine tänavakorvpallisari jätkub järgmisel laupäeval 25. mail Tartus, suve jooksul väisab sari lisaks Rakveret, Otepääd, Tabasalu ja Pärnut. Võistluste finaalid toimuvad 10. augustil Vabaduse väljakul.

Jäähoki MMil selgusid täna meeskonnad, kes homme maailmameistri selgitavad. Esimesena jõudis finaali Rootsi, kes alistas 3:0 Soome. Teine finalist on aga turniiri suurüllataja Šveits, kes poolfinaalis võitis samuti 3:0 Ameerika Ühendriike.

Avakolmanikul väravaid ei visatud, kuigi Šveits oli ka siis juba üritavam pool. Teisel perioodil suudeti Nino Niederreiteri väravast 1:0 juhtima minna ja viimasel kolmandikul lisasid ühe tabamuse veel Julian Walker ja Reto Suri.

Šveitsi väravas tegi suurepärase mängu Reto Berra, kes tõrjus kõik 29 USA pealeviset. Ameerikalaste puurile tegi Šveits kokku 28 viset, millest kolm tükki ka John Gibsoni väravasse lendasid.

Suurüllataja Šveits ei ole käimasoleval MMil kaotanud mitte ühtegi kohtumist. Homne finaal peetakse Eesti aja järgi kell 21:30. Kolmanda koha mängus lähevad kell 17 omavahel vastamisi Soome ja USA.

Šveits - USA 3:0 (lõppseis)

Esimene kolmandik 0:0:

Avakolmandikul skoori avada ei suudetud. Üritavamaks pooleks oli Šveits, kes tegi 18 pealeviset USA 9 vastu.

Teine kolmandik 1:0:

1:0, 30.01, Nino Niederreiter, söödupunkt Martin Pluss

Teise kolmandiku lõpuks on Šveits teinud 24 pealeviset ja USA on proovinud skoorida 16 korral.

Kolmas kolmandik 2:0:

2:0, 50.11, Julian Walker, söödupunktid Simon Moses ja Philippe Furrer

3:0, 59.41, Reto Suri, söödupunkt Nino Niederreiter

Enne mängu:

Veerandfinaalis võitis Šveits tulemusega 2:1 Tšehhit ja USA oli 8:3 parem Venemaast. Alagrupis ei saanud Šveits kirja ühtegi kaotust ja võitis Stockholmi grupi 20 punktiga Kanada ees. USA jäi Helsingi grupis viie võidu ja kahe kaotusega kolmandaks.

Kohamängud peetakse Stockholmis homme. Pronksimäng on kavas kell 17.00 ja finaal 21.30.

Rahvusvahelise kabe MM-matši seitsmendal ja viimasel päeval sai selgeks, et Peterburist pärit valitsev maailmameister Aleksander Georgiev kaitses oma tiitlit edukalt.

Matši viimase päeva alguses paistis initsiatiiv olevat Moskvast pärit Aleksander Švartsmani käes, kuid Georgiev näitas südikat võitlejavaimu ja sai lõpuks vastasest jagu.

Georgiev oli kogu matši vältel tagaajaja rollis ning asus juhtima alles eile. Tänasest viiekordne maailmameister Georgiev kindlustas võidu juba viigiga tänases kiirmängus ning suurendas edu võites ka välkvooru.

Postimehe fotograaf püüdis Eurovisiooni finaali eel Malmö Arena ümbrusest pildile fännid, kes on tulnud oma riigile kaasa elama.

Vaata kirevat galeriid!

Kolmas maavõistlusmäng Eesti ja Soome võrkpallinaiskonna vahel peeti täna Tallinnas Lilleküla Gümnaasiumi kaunis võimlas ja lõppes võõrustajate võiduga 3:0 (16, 29, 22). Kaks eelmist mängu olid lõppenud soomlannade kasuks kolm-null.  

See ei olnud varumängijate kohtumine, kuigi üldskoor oli juba Soome kasuks. Mõlemad pooled pingutasid võidu nimel, aga täna oli Eesti naiskonna päev, kirjutab volley.ee.

Polina ja Natalja Bratuhhina tõid põhjuseks võitlusvaimu, mis innustas meie naiskonda algusest peale. Eriti tõstsid nad esile Mari-Liis Graumanni panust, tema serviseeria pani aluse edule. Graumanni premeeriti täna parima mängija auhinnaga.  

Peatreener Peeter Vahtra sõnul oli juba tema hoolealuste ilme teistsugune kui eile ja üleeile. Kaitse toimis, kohe hakkas blokk tööle, serv samuti. Soome treener läks närvi ja vahetas osa põhikoosseisust mängu lõpuni välja.  «Meie olime võitu väärt, sest olime täna paremad. Palju paremad kui eelmistel päevadel,» rõõmustas Vahtra. «Meile oli võitu vaja, et lõpetada edukalt pikk- ja raske treeningunädal enne MM-valikturniiri. Enam ei saa kellegagi proovida, reedel sõidame juba Lätimaale. Soome treeneri Tore Aleksanderseniga oli plaan mängida täna viis geimi, aga pärast kolmanda geimi ja seega kogu mängu kaotamist ei olnud tal enam mingit tuju jätkata.»

Kahel eelmisel päeval maavõistlusmängu pidanud Eesti ja Austria rahvusmeeskond kohtusid täna treeningmängu raames. Mängiti neli geimi, üldseis jäi kaks-kaks (-23, 21, -19, 21). Raimo Pajusalu tõi Eestile 15 punkti, Robert Täht lisas 14 ja Andrus Raadik 11 punkti.  Üleeile toimunud esimeses mängus saavutas Eesti meeskond Austria üle 3:1 (21, 21, -27, 20) võidu, eile jäädi samale vastasele 2:3 (22, 18, -27, -23, -10) alla. 

Eesti jalgpallikoondise ründaja Sergei Zenjov lõi täna Ukraina kõrgliigas kaks väravat, aidates Lvivi Karpatõ 0:2 kaotusseisust 2:2 viigiseisuni. Lõpuks Karpatõ selle võõrsilmängu FC Kryvbasi vastu siiski kaotas 2:3.

Terve kohtumise kaasa teinud Zenjov oli täpne 37. ja 67. minutil, vahendab Soccernet.ee. Esimesel korral saatis ta palli umbes 14 meetrilt värava alumisse nurka, teisel korral lükkas ta pärast värava alla spurtimist kera mõnelt meetrilt tühja võrku. Võitjate kasuks lõi kaks väravat Sergei Samodin, sealhulgas 75. minuti võiduvärava.

Lätis toimuva Talsi ralli avapäeval oli kavas kuus kiiruskatset, millest kahel näitas kiireimat aega Ott Tänak. Kokkuvõttes on Subaru Imprezal kihutav Tänak avapäeva järel teisel kohal.

Liider on Aleksei Lukjanuk (Mitsubishi Lancer Evo X) Venemaalt, kellele Tänak kaotab 3,38 sekundiga. Head sõitu teevad ka teised eestlased. Timmu Kõrge (Mitsubishi Lancer Evo IX) on kolmandal kohal, kaotust liidrile on kogunenud 20,69 sekundit. Neljas on samuti Mitsubishil kihutav Rainer Aus (+26,17).

Homme sõidetakse Talsi rallil veel kuus kiiruskatset.

Ralli tulemusi on võimalik vaadata siit.

Viimati kaks aastat tagasi Eesti karikavõitjaks kroonitud FC Flora sai täna taas lüüa võidutantsu, kui Lilleküla staadionil toimunud esikohamatšis alistati Nõmme Kalju 3:1.

«Karikafinaal on karikafinaal ning siin tuleb keskenduda sooritusele, mite mõttele võidust. Karikafinaalis on psühholoogiline pool tähtis,» tõdes Flora peatreener Marko Lelov. «See võit annab meestele enesekindlust juurde. Flora on praegu uues noores kuues.»

«Au ja kiitus meestele. Meeskond oli hästi konsentreerunud ja suutsime ennast kokku võtta. Oli näha, et mehed olid enesekindlad,» lisas florakate viimase väarava löönud Markus Jürgenson.

Täna Haanja vallas Kuural toimunud Balti meistrivõistlustel orienteerumises võitis meeste tavarajavõistluse võrulane Timo Sild valgevenelase Juri Tambasovi ja möödunudaastase maailmameistri, lätlase Edgars Bertuksi ees.

Timo Sild kulutas 13,9 km ja 26 kontrollpunktiga teevalikuterohke raja läbimiseks 1:19.19, edestades valgevenelast 1.16 ja maailmameistrit 2.39ga. Võistluse keskel oli võimsalt jooksnud Silla edu konkurentide ees veelgi suurem, kuid kuuma ilma tõttu väsis lõpus temagi. «Vedas, et finiš ette tuli, natuke pikema raja puhul oleks Tambasov võinud möödudagi,» sõnas kurnatud, kuid võidu üle suurt rõõmu tundnud Timo Sild 30-kraadises leitsakus toimunud võistlust kommenteerides.

Eesti koondise pikaaegne liider Olle Kärner oli 4.16se kaotusega neljas, talle järgnes 6-sekundilise kaotusega valgevenelane Andrey Salin ning viimase poodiumikoha hõivas teine võrulane Lauri Sild (+6.20).

Naistest tegi hõbemedaliga suurepärase tagasituleku koondisese Soomes elav ja treeniv Anu Åkerman, keda edestas 41 sekundiga vaid leedulanna Indre Valaite. Kolmas oli leedulanna Kristina Rybakovaite (+1.26). Åkerman oli ühtlasi ka ainuke esikuuikusse kuuluv mitte-leedulanna. 9,1 km pikkuse 20 kontrollpunktiga rajal olid paremuselt järgnevad eestlannad Merike Vanjuk ning Eveli Saue vastavalt 8. ja 11. kohaga.

Noorteklassides sai Eesti koondise kirkaima medali 14-aastaste tüdrukute klassis hõbemedali võitnud Kaisa Rooba. Pronksi saavutasid 16-aastaste tüdrukute seas Doris Kudre ning 18-aastaste klassis Triinu Rooni. Poiste ainukese medali eest kandis hoolt 16-aastaste seas pronksi võitnud Oliver Kütt.

Võistlused jätkuvalt pühapäeval samas paigas teatejooksudega 3-liikmelistele võistkondadele. Naiste esindusvõistkonnal on kaitsta möödunud aastal Lätis toimunud võistluste teine koht. Võistkonnas jooksevad Kirti Rebane, Merike Vanjuk ja Anu Åkerman. Meestest püüavad eelmise aasta neljandat kohta parandada Peeter Pihl, Lauri Sild ja Timo Sild.

Nõmme Kalju kaotas jalgpalli Eesti karikafinaalis 1:3 FC Florale ja mängujärgselt tunnistati, et meeskond esines ebakindlalt ning vajalikku lisakäiku neil võtta ei olnud.

«Ma ei tahaks kedagi kritiseerida, aga paljud mängijad näitasid ebakindlust. Kui punktide peale ei mängita, siis ei ole osadel piisavalt tahtmist. Samamoodi juhtu ka superkarika mängus,» tõdes Kalju peatreener Igor Prins mängujärgselt. «Vaja on ennast kiiresti jalule saada ja tuleb ennast taas tõestada.»

«Olen tulemuses väga pettunud. Oleksin tahtnud väga karikat võita. Floral olid rohkem asjad paigas. Meil jäi see-eest võitlusest vajaka ning jäi puudu sportlikust vihast,» lisas Kalju kapten Alo Bärengrub. «Meil jäi puudu see ekstra käik ja puude, et teenida võit.»

Roomas toimuval ATP tenniseturniiril pääses esimesena finaali viienda asetusega hispaanlane Rafael Nadal, kes alistas kuuenda paigutusega tšehhi Tomas Berdychi 6:2, 6:4.

Teises poolfinaalis on täna õhtul vastamisi teise asetusega šveitslane Roger Federer ning prantslane Benoit Paire, vahendab ERR Sport.

Samas toimuval WTA turniiril on finalistid juba selgunud, kelleks on ameeriklanna Serena Williams ja valgevenelanna Viktoria Azarenka. Esinumber Williams oli poolfinaalis üle rumeenlannast Simona Halepist 6:3, 6:0 ning turniiri kolmas reket Azarenka seitsmenda asetusega itaallannast Sara Erranist 6:0, 7:5.

Williams on nüüd võitnud enda jaoks rekordiliselt 23 järjestikust kohtumist.

Kirill Kotšegarov läbis Lanzarote Ironmani (3,8 km ujumist, 180 km rattasõitu ja 42 km jooksu) ajaga 09.04,09 ja saavutas kolmanda koha. Võitis Faris Al-Sultan Araabia Ühendemiraatidestajaga 08:42:40 .

Kotšegarov väljus veest teises suuremas grupis ajaga 51,42, kaotades liidergrupile umbes neli minutit.

Rattaetapp õnnestus eestlasel läbida päeva neljanda ajaga 05.06,34. Tuuliseilma ja raske reljeefi tõttu tekkisid rattaetapil sportlaste vahel päris pikad vahed, Kotšegarov võistles suurema osa võistlusest neljandal kohal.

Maratonijooks sujus Kirillil tõusvas tempos ning lõpu eel õnnestus tal järele jõuda kolmandal kohal võistelnud Philip Gravesile. Tõsise heitlusega õnnestus Kotšegarovil Garvesist mööduda ning kolmas koht endalesaada. Maratoniraja läbis Kotšegarov ajaga 2.58,58.

Audentese spordihoones peetud Tallinna meistrivõistlustel epeevehklemises võitis meeste individuaalturniiril esikoha Nikolai Novosjolov. Meeskondliku kulla teenis Spordiklubi Le Glaive.

Finaalis oli Novosjolov (Le Glaive) torgetega 15:7 parem Sten Priinitsast (En Garde). Eelnevalt oli Novosjolov alistanud poolfinaalis Sven Järve (Kaitsejõudude SK) 15:8, Priinits oli torgetega 15:6 parem Kenan Jussifovist (Tartu Kalev). Kokku osales 40 meesvehklejat.

Le Glaive (koosseisus: Novosjolov, Marno Allika, Tõnis Rennu ja Sergei Melnikov) alistas meeskonnavõistluse finaalis En Garde (Priinits, Peeter Turnau ja Margo Lehis) 45:37. Kolmanda koha sai En Garde II (Indrek Vallik, Rainer Mark, Henry Pähn ja Tarmo Trummal). Kokku osales 10 meeskonda.

Itaalia velotuuril kasvatas tänase etapi järel edu üldliider Vincenzo Nibali Astana meeskonnast. 180 km pikkuse rasketes tingimustes toimunud etapi võitis Mauro Santambroglio (Vini Fantini - Selle Italia).

Külma ilma ja lume tõttu märkimisväärselt muudetud etapi alguses peagrupist põgenenud neli itaallast saadi raskel lõputõusul kätte. Paar kilomeetrit enne finišit ründas favoriitide grupist Nibali ja vaid Santambroglio suutis temaga kaasa minna. Kahekesi tuldi ka finišini ning kuna Nibalile ei olnud etapivõit oluline, võttis võidu Santambroglio. Nibali sai sama ajaga teise koha ning 9 sekundit hiljem tuli finišisse kolumblane Carlos Betancur (Ag2r), kirjeldab rattaprofid.ee võistluse käiku.

Nibalit lõputõusul aidanud meeskonnakaaslane Tanel Kangert lõpetas etapi 21. kohaga (+2.16).

Kokkuvõttes on Nibali edu austraallase Cadel Evansi (BMC) ees nüüd 1.26 ning kolmandale kohale püsima jäänud Rigoberto Uran (Sky) kaotab liidrile nüüd 2.46. Kangert on kokkuvõttes 15. kohal, liidrist maas 7.36.

Ka homset etappi sunnivad halvad ilmastikuolud muutma ning välistatud pole ka etapi ära jätmine.

Jalgpalli Eesti karikavõistluste finaalis alistas FC Flora Lilleküla staadionil 3:1 Nõmme Kalju. Rohkem kui 3500 pealtvaataja ees peetud mängus sai Flora eest kahel korral jala valgeks Andre Frolov ja ühe tabamuse sai kirja Markus Jürgenson. Flora esimene tabamus märgiti esialgu Rauno Alliku nimele, kuid hiljem selgus, et ründaja siiski palli ei puudutanud ja nii kanti tabamus tsenderduse andnud Frolovi nimele.

Kalju värava lõi esimese poolaja lõpu eel Alo Bärengrub. Nõmme pidi kohtumise lõpetama arvulises vähemuses, sest 84. minutil teenis teise kollase kaardi Tihhon Šišov.

Nõmme Kalju  - FC Flora  1:3

Väravad: 44. Alo Bärengrub - 15., 49. pen. Andre Frolov, 59. Markus Jürgenson

Hoiatused: 48., 84. Tihhon Šišov, 70. Alo Bärengrub - 52. Sander van de Streek, 59. Markus Jürgenson

Eemaldamine: 84. Tihhon Šišov

Kalju: Teleš, Šišov, Koogas, Bärengrub, Puri, Wakui, Toomet (61. Quintieri), Kimbaloula (80. Terehhov), Kallaste, Neemelo, Voskoboinikov (71. Dupikov).

Flora: Meerits, Jürgenson, Mets, Palatu, Baranov, van de Streek, Mööl (69. Sappinen), Frolov, Post (72. Prosa), Alliku, Luigend (75. Logua).

Mängu käik:

Algkoosseisud:

JK Kalju: 1-Teleš, 77-Šišov, 3-Koogas, 5-Bärengrub, 7-Puri, 75-Wakui, 19-Toomet, 11-Kimbaloula, 14-Kallaste, 99-Neemelo, 23-Voskoboinikov.

Varus: 69-Aland, 88-Hadžanovic, 9-Quintieri, 20-Dupikov, 18-Terehhov, 6-Rodrigues, 16-Melts.

FC Flora: 21-Meerits, 16-Jürgenson, 6-Mets, 24-Palatu, 22-Baranov, 8-van de Streek, 33-Mööl, 25-Frolov, 31-Post, 9-Alliku, 73-Luigend.

Varus: 12-Toom, 5-Peitre, 34-Mütt, 13-Laabus, 18-Logua, 99-Prosa, 11-Sappinen.

Enne mängu:

Teel finaali alistas Kalju 1/64-finaalis 17:0 SK Eestimaa Kasakad, 1/32-finaalis 4:0 JK Tallinna Kalevi, 1/16-finaalis Tartu SK 10 II-e skooriga 3:0, dramaatilises kaheksandikfinaalis alistati lisaajal Tallinna FC Levadia 4:3, veerandfinaalis 5:0 Türi Ganvix JK ja poolfinaalis 5:1 Tartu JK Tammeka.

Tallinna FC Flora alistas teel finaali 1/64-finaalis JK Loo 12:0, seejärel 1/32-finaalis 6:0 Tallinna FC Eston Villa, 1/16-finaalis 9:1 Tartu SK 10, kaheksandikfinaalis 2:0 FC Elva, veerandfinaalis 6:0 Pärnu Linnameeskonna ning poolfinaalis 3:0 Narva JK Transi.

«Kindlasti on Kalju mängu võrreldes hooaja algusega paremini käima saanud. Võib-olla pole neil pilt veel väga hea, aga jõuga võtavad neid nõrgemaid ära. Finaalis loodame enda mängu ikka peale suruda, et meie domineeriksime ja tekitaksime rohkem võimalusi. Kindlasti tasub laupäeval mängule tulla, mängitakse Evald Tipneri karikale ja formaat on ka uus. Rahvast tuleb kindlasti väga palju, on suurepärane õhkkond ja Eesti parimad klubid omavahel kohtuvad ka – kindlasti tulge vaatama!» sõnas mängu eel Flora kapten Andre Frolov.

«Tegu on klubi ajaloo ühe suurima mänguga, kui mitte kõige suuremaga, sest Kalju pole kõnealust karikat kunagi saanud peakohale tõsta. Kuna tegu on finaaliga, lisab see mängijatesse keskendumist ning tahet endast maksimum anda. Floral on olnud mõneti varakevadiste mängudega raskusi, kuid karikafinaalis mängivad kaks võrdset tiimi ning ootame kõiki klubi inimesi ja fänne meid tribüünidele 12. mängijana toetama,» lisas Kalju kapten Alo Bärengrub omalt poolt.

Postimees.ee toob kell 17.00 algava kohtumise käigu lugejateni.

Saksamaa jalgpalli meistrivõistlustel peeti täna viimane mängudevoor, kus väga palju oli mängus Ragnar Klavani koduklubil Augsbrgil. Koduväljakul võeti aga 3:1 võit Greuther Fürthi üle ja tänu teiste mängude soodsatele tulemustele kindlustati Bundesligasse püsimajäämine.

Klavani koduklubi kangelasteks tõusid täna väravalööjad Jan-Ingwer Callsen-Bracker, Tobias Werner ja Dong-Won Ji. Eestlane tegi taas kaasa 90 minutit. Liigatabelis Augsbrugi ees olnud Düsseldorfi Fortuna kaotas kindlalt 0:3 Hannoverile ja Augsburg tõusis neist mööda ja lõpetas hooaja 15. kohaga. 16. koha sai Hoffenheim, kes peab püsimajäämise puhul kohtuma tugevuselt teises liigas kolmandana lõpetanud meeskonnaga. Düsseldorf ja Greuther Fürth järgmisel hooajal 1. Bundesligas ei jätka.

Augsburg ja Klavan tegid liigas tõeliselt tugeva teise hooajapoole. Kui arvetsada ainult selle aastanumbri sees toimunud 17 liigamängu, siis asub Augsburg tabelis koguni 7. kohal. Hooaja teise poolega koguti 24 punkti. 2012. aastal toimunud hooaja esimeses 17 mängus saadi kirja kõigest 9 punkti.

Ammu meistritiitli kindlustanud Müncheni Bayern lasi hooaja viimases mängus Mönchengladbachil omale kolm väravat lüüa, kuid võtsid tänu Frank Ribery kübaratrikile siiski 4:3 võidu võtta. Enne tänast oli Bayern terve hooaja jooksul oma võrgust välja korjanud kõigest 15 palli.

Nädala pärast Müncheniga Meistrite liiga finaalis kohtuv Dortmundi Borussia tunnistas hooaja viimases liigamängus Hoffenheimi 1:2 paremust.

Tänased tulemused:

Dortmund - Hoffenheim 1:2

Mönchengladbach - Bayern 3:4

Stuttgart - Mainz 2:2

Nürnberg - Bremen 3:2

Freiburg - Schalke 1:2

Augsburg - Greuther Fürth 3:1

Hamburg - Leverkusen 0:1

Frankfurt - Wolfsburg 2:2

Tabel:

1. Müncheni Bayern 91 punkti (Meistrite liiga)

2. Dortmundi Borussia 66 p (ML)

3. Leverkuseni Bayer 65 p (ML)

4. Schalke 55 p (ML)

5. Freiburg 51 p (Euroopa liiga)

6. Frankfurdi Eintracht 51 p (EL)

7. Hamburg 48 p

...

14. Bremeni Werder 34 p

15. Augsburg 33 p

16. Hoffenheim 31 p (üleminekumäng)

17. Düsseldorfi Fortuna 30 p (langeb välja)

18. Greuther Fürth 21 p (langeb välja)

Jäähoki MMil selgus esimene finalist, kui Rootsi võitis igipõliste rivaalide heitluses 3:0 Soomet. Kaks väravat kanti Loui Erikssoni nimele ja ühe lisas Henrik Sedin. Rootsi viskas igal kolmandikul ühe värava. Rootsi väravas tegi nullimängu Jonas Enroth. Teise finalisti selgitavad Šveits ja USA, kes kohtuvad kell 20.

Rootsi - Soome 3:0

Esimene kolmandik 1:0:

1:0, 10.33, Loui Eriksson, söödupunktid Daniel Sedin ja Henrik Sedin

Teine kolmandik 1:0:

2:0, 36.13, Loui Eriksson, söödupunktid Daniel Sedin ja Henrik Sedin

Kolmas kolmandik 1:0:

3:0, 59.37,  Henrik Sedin, söödupunkt Loui Eriksson

Enne mängu:

Rootsi alistas veerandfinaalis karistusvisete järel 3:2 Kanada ja Soome oli 4:3 parem mullusest finalistist Slovakkiast.

Teises poolfinaalis kohtuvad turniiri senine üllataja Šveits ja USA (matš algab Eesti aja järgi kell 20.00). Šveits alistas veerandfinaalis tulemusega 2:1 Tšehhi ja USA oli 8:3 parem Venemaast.

Seega on mullustest poolfinalistidest jäänud konkurentsi veel vaid Soome, kes aasta tagasi sai neljanda koha. Maailmameistriks tuli mullu Venemaa, kes alistas finaalis Slovakkia ning kolmandaks platseerus Tšehhi.

Kohamängud peetakse Stockholmis homme. Pronksimäng on kavas kell 17.00 ja finaal 21.30.

Kergejõustiku Teemantliiga etapil Shanghais tegi pärast Londoni olümpiat esimese stardi venelanna Jelena Isinbajeva.

Ta ületas kõrguse 4.70 ja võttis kindla võidu. Teise koha sai Mary Saxter (USA) 4.60ga ja kolmas oli sakslanna Silke Spiegelburg, kes ületas 4.55.

Tallinlane, netiraadio HappyU looja Taivo Nigol on tänaseks eurovisiooniõhtuks koostanud viis tundi kestva programmi erinevatest eurolugudest, mida netiraadios HappyU juba praegu kuulata saab.

Nigoli sõnul ei mahtunud siiski programmi kõik eurolood: välja jäi palju, mida tahtnud kuulajaile tutvustada.

Tallinncity palvel tutvustas ta võimalust netiraadiot ka autos kuulata: selleks läheb tarvis nutitelefoniga ühendatud harilikku nn. kõrvaklapijuhet, mille autos saab ühendada aux-pistikusse. Taoline pistik on Nigoli sõnul uuematel masinatel ka olemas.

Nutitelefoni tuleb laadida vaid harilik raadiokuulamise äpp, sisestada sinna oma lemmikkanalid ning tema hinnangul on netiühendus vähemalt Eesti suurematel maanteedel piisavalt hea, nõnda et katkestusi ei teki.

Kui Eestit esindas 2011. aastal Eurovisioonil Getter Jaani, rõõmustasime kõik, et näitsik poolfinaalist finaali pääses. Finaalis jäi Getter aga 24. kohale.

Eurovisiooni pressikeskuse fännitabelis on Eesti praeguse seisuga 25. kohal. Poolfinaali ennustuses oli Eesti samas tabelis 11. kohal (10 pääsevad poolfinaalist finaali), kuid ennustus, nagu me kõik teame, ei läinud täide.

Jääme sõrmed ristis ootama, et ka täna ei lähe see nii.

Vaata pilti pressikeskuse ennustustabelist!

Täna toimub Rootsis Malmös 58. Eurovisiooni lauluvõitluse finaal. Otseülekanne algab ETVs kell 22.00.

Online-blogis elavad Birgitile kaasa ja eurolaule, kostüüme ja show'd kommenteerivad Rolf Roosalu, Dagmar Oja, Tiina Kruus, Owe Petersell, Mari-Liis Männik, Andres Panksepp, Anu Saagim ja Annika Erg ning Malmöst kohapealt Rivo Veski. Loe ja ütle sõna sekka SIIN.

1. Prantsusmaa - Amandine Bourgeois, «L'enfer Et Moi»

2. Leedu - Andrius Pojavis, «Something»

3. Moldova - Aliona Moon, «O Mie»

4. Soome - Krista Siegfrids, «Marry Me»

5. Hispaania - ESDM, «Contigo Hasta El Final»

6. Belgia - Roberto Bellarosa, «Love Kills»

7. Eesti - Birgit Õigemeel, «Et uus saaks alguse»

8. Valgevene - Alyona Lanskaya, «Solayoh»

9. Malta - Gianluca, «Tomorrow»

10. Venemaa - Dina Garipova, «What If»

11. Saksamaa - Cascada, «Glorious»

12. Armeenia - Dorians, «Lonely Planet»

13. Holland - Anouk, «Birds»

14. Rumeenia - Cezar, «It's My Life»

15. Suurbritannia - Bonnie Tyler, «Believe In Me»

16. Rootsi - Robin Stjernberg, «You»

17. Ungari - ByeAlex, «Kedvesem»

18. Taani - Emmelie de Forest, «Only Teardrops»

19. Island - Eythor Ingi, «Ég Á Líf»

20. Aserbaidžaan, Farid Mammadov, «Hold Me»

21. Kreeka - Koza Mostra ft Agathon Iakovidis, «Alcohol Is Free»

22. Ukraina - Zlata Ognevich, «Gravity»

23. Itaalia - Marco Mengoni, «L'Essenziale»

24. Norra - Margaret Berger, «I Feed You My Love»

25. Gruusia - Nodi Tatishvili & Sophie Gelovani, «Waterfall»

26. Iirimaa - Ryan Dolan, «Only Love Survives»

Vaata videoid allpool! Kelle laul meeldib sulle enim?

«Kahtlemata: Flora-sugune klubi ei tohiks endale kuidagi lubada, et liigakohtumiseks ei suudeta välja panna vajalikku arvu mängijaid,» kommenteeris FC Flora värske noortetöö juht Ilmar Põhjala 2001. aasta poiste 0:44 kaotust Nõmme Unitedile.

Tallinna FC Flora III võõrustas 27. aprillil Lilleküla kunstmurul D1-liigas FC Nõmme Unitedi poisse. Kõik 60 minutit seitsmekesi kaheksa nõmmeka vastu pingutanud floralased kaotasid lõpuks 0:44 (0:21) – näiteks Ralf-Stiven Viru arvele kirjutati tosin väravat, kirjutab Õhtuleht.

Nimetatud 2001. aasta vanuseklass on Flora rikkalikult «mehitatud» – tolle kolmanda võistkonna trennis käib Põhjala sõnul umbes paarkümmend poissi. Ent erinevatel põhjustel tuli tol laupäeval palju puudujaid.

XXVI Maijooksu võitis Liina Tšernov, teiseks tuli Leila Luik ja kolmandaks Birgit Pihelgas. Seitsmekilomeetri pikkuse jooksu, kepikõnni ja käimisdistantsi läbis 12 037 tublit naist, neiut ja tütarlast.  

Täna Tallinna Lauluväljakul toimunud Maijooks kujunes läbi aegade suurimaks naistele suunatud liikumisharrastuse sündmuseks Eestis ja terves Ida-Euroopa regioonis. Traditsioonilisest kevadisest tervisespordipeost sai osa kokku 14 154 erinevas vanuses liikumisharrastajat.

Maijooksu noorim osavõtja oli ühekuune Nora, kes läbis seitsmekilomeetrise raja koos emaga. Eakaim daam tänavusel Maijooksul oli 84-aastane Ilse. Kakskümmend neli osavõtjat tähistasid täna oma sünnipäeva, 16 osalejat olid Mai-nimelised ning kõige rohkem oli osalejate seas Katrini nimelisi – tervelt 232.

Lisaks naistele mõeldud jooksu ja käimisrajale ning lastejooksudele pakkus Maijooks mitmekülgset tegevust ka meestele – avatud oli meestehoid, kus jagus tegemisi terveks päevaks. Finišis tervitas maijooksul osalejaid Karl Madis. Meeleoluka päeva lõpetas Maijooksu kontsert, kus astus üles Ivo Linna ja Rock Hotel.

Mercedese vormel-1 meeskonna sõitjad on viimasel kolmel GP etapil hõivanud parima stardikoha, kuid võistlustel pole rehvid vastu pidanud ja nii on tulnud kohti loovutada.

Järgmine etapp toimub Monacos, kus möödumine raske, kirjutab ERR Sport. «Me ei saa sellele loota,» lausus Mercedese mootorispordidirektor Toto Wolff. «Tiimis on aga kõigil selge, et meil on hea auto.»

Mullu kuulus Monaco GP kvalifikatsioonis Mercedesele esimene ja kolmas koht. Parimalt positsioonilt alustanud Michael Schumacher aga katkestas ja Rosberg oli Red Bulli roolikeeraja Mark Webberi järel teine.

Iga päevaga paistab ühe kindlamaks muutuvat fakt, et praegune Madridi Reali peatreener liitub suvel taas oma kunagise klubi Chelseaga. Daily Mail väidab, et tunnustatud treener tahab ka Cristiano Ronaldo endaga koos Londoni suurklubisse meelitada.

Ajaleht väidab, et Mourinho on Chelsea omanikule Roman Abramovitšile edastanud oma ostusoovide nimekirja, mille tipus on maailma üheks parimaks mängijaks peetav Cristiano Ronaldo.

Peamiselt on Reali ründetähte Ronaldot seostatud oma endise koduklubi Manchester Unitediga, kes koostöös Nike’iga plaanib samuti mehe eest pakkumist teha.

Kui Mourinhol peaks Ronaldo värbamine ebaõnnestuma, siis on ostunimekirjas järgmistel kohtadel ManU-st lahkuda sooviv Wayne Rooney ja Napoli staar Edinson Cavani.

Vormelipiloodi Lewis Hamiltoni kallim Nicole Scherzinger läks juba eile Monacosse, kus järgmisel nädalavahetusel toimub vormel-1 etapp.

Scherzinger jäi kaamerasilma ette Heathrow lennujaamas. Kuulsal lauljataril olid seljas väga suvised riided ning teksepüksid olid Scherzingeril täiesti ribadeks lõigutud.

Mercedese piloot Hamilton vajab oma kallima tuge, sest sellel hooajal pole tal veel kõige säravamaid tulemusi ette näidata. Hetkjel hoiab Hamilton MM-sarjas 50 punktiga neljandat kohta, kuid liidrile Sebastian vettelile kaotab ta 39 punktiga.

Vaata fotosid

Saksamaa jalgpallur Mario Götze loodab oma Dortmundi Borussia karjääri lõpetada tulevase koduklubi Müncheni Bayerni alistamisega 25. mail toimuvas Meistrite liiga finaalis.

«Võit Meistrite liiga finaalis, minu viimases mängus Dortmundi Borussia eest, oleks absoluutne maksimum,» ütles suvel Bayernisse siirduv Götze ajalehele Bild.

Hetkel vigastust raviv Götze loodab, et ta suudab lihasevigastuse finaaliks selja taha jätta, vahendab Soccernet.ee. Ta lausus: «Ma tahan iga hinna eest Londoni mänguks terveks saada. Annan Dortmundi Borussia nimel kõik.»

Korvpalliliiga NBA mängu järel tapeti kaks Golden State Warriorsi fänni. Poolehoidjad lahkusid Oracle Arena juurest pärast kaotatud mängu San Antoinio Spursi vastu, kui spordihalli vahetus läheduses nende Porsche pihta tuli avatai.

30-aastane autojuht Christopher Beardon suri kuulihaava tõttu. Hetk hiljem sõitis masinale sisse aga üks teine auto, mille tagajärjel suri ka 28-aastane kaasreisja Terrance Marks. Politsei on uurimise juures palunud abi kõikidelt fännidelt, kes käisid Golden State’i ja San Antonio mängu vaatamas.

Golden State Warriors avaldas hukkunute lähedastele kaastunnet. Warriorsi jaoks oli tegemist hooaja viimase mänguga. San Antonio võitis 94:82 ja jõudis seeria üldskooriga 4:2 konverentsi finaali.

Viimastel nädalatel on karjääri lõpust teatanud mitmed Manchester Unitedi legendid – Sir Alex Ferguson, Paul Scholes ja David Beckham.

Beckham teatas karjääri lõpust neljapäeval ning eile postitas mees oma ametlikule Facebooki lehele foto, kus ta kirjutab alla oma esimesele lepingule Manchester Unitediga. Pildil on Beckham koos peatreener Sir Alex Fergusoniga, kes pärast pikka karjääri sellel pühapäeval viimast korda Manchester Unitedi meeskonda juhendab. «Just leidsin sellise pildi, see tundub väga palju aega tagasi olevat. Olin sellel päeval väga uhke,» kirjutas Beckham pildi alla.

Beckham liitus Unitedi treeningutega 1991. aastal, esimese profilepingu allkirjastas ta kaks aastat hiljem. Fergusoni juhendamisel kandis Beckham klubi särki 394 korda ja lõi selle ajaga 85 väravat. Ta võitis kuuel korral Inglismaa meistritiitli, kahel korral Inglismaa karika, neljal korral Inglismaa superkarika, ühe korra Meistrite liiga ja ühe Interkontinentaalkarika.

1992. aastal võitis ta koos mitmete teiste tulevaste staaridega Inglismaa noorte karikavõistlused. Teiste seas kuulusid võidukasse meeskonda ka Ryan Giggs, Nicky Butt ja Gary Neville.

ABBA laialiminekust on möödunud üle kolmekümne aasta, aga tema hing elab edasi nii populaarsetes muusikalides, uues muuseumis kui ka bändi kangelaste tegemistes. Üks menubändi A-dest, Agnetha Fältskog, rõõmustas oma fänne just uue kauamängivaga, mille pealkiri on samuti sümboolselt «A».

Kuna Agnetha Fältskogi (63) viimasest sooloalbumist on möödunud ligi kümme aastat ning ta on idüllilisse maamajja pagenuna pälvinud pigem erakliku ja müstilise koduperenaise kuulsuse, on uus album paljudele suur üllatus. Lauljanna isegi ei arvanud, et veel stuudiosse lindistama jõuab, aga ei suutnud siiski produtsentide ahvatlevale pakkumisele ja südantlõhestavatele ballaadidele ära öelda.

Fältskogi sõnul naudib ta vaikust ja rahu oma uhkes majas Ekerö saarel, nagu ka koerte ja lastelaste kantseldamist, ega soovi olla nagu avatud raamat kõigile pidevalt nähtaval. Siiski tundub, et kunagine noorteiidol ja popmuusika kuninganna ei suuda lavast lõplikult loobuda ning soovib veel maitsta lauljakarjääri vilju.

Pärast ABBA purunemist 1982. aastal on muidugi paljugi juhtunud ning Agnetha saanud saatuse keerdkäike trotsides märksa küpsemaks. Kolmekümne aasta sisse on jäänud purunenud suhteid ja traagilisi sündmusi, mis on muutnud teda skeptilisemaks ja ettevaatlikumaks. Näiteks tuli lauljannal üle elada ema enesetapp, mis mõjus talle kohutava löögina. Algul üritas ta juhtunut avalikkuse eest kiivalt varjata.

Moeikooni suhe jälitajaga

Aasta hiljem suri ka Agnetha isa. Sõprade sõnul muutus lauljanna seejärel äärmiselt kinniseks ning püüdis kõiki kontakte vältida, mistõttu hakkasidki kulutulena levima jutud tema veidrast eraklikust käitumisest. Paikseks jäämisele aitas kaasa ka paaniline hirm lendamise ees, mis tekkis juba 1979. aastal pärast kohutavat kogemust hädamaandunud lennukiga. Fältskogi sõnul hakkab ta terapeudi abiga viimasel ajal siiski hirmust üle saama.

Lisaks on Fältskog saanud haiget mitmest kooselust. Peale purunenud suhete psühhiaatri ja detektiiviga ning salajas hoitud abielu kirurgiga on palju rohkem tähelepanu püüdnud tema armulugu pealetükkiva hollandlasest tõstukijuhiga. Lugu jõudis avalikkusse, kui Agnetha kaebas politseile, et teda jälitab mingi maniakk.

Peagi aga hakkas selline tähelepanu teda imelikul kombel paeluma ning ta soovis jälitajat lähemalt tundma õppida. Kui aga lauljanna otsustas veidra romantilise suhte lõpuks katkestada, ei jäänud kinnisideega mees rahule ja hakkas naist veelgi rohkem terroriseerima. Jälitajat ei häirinud isegi kohtu määratud lähenemiskeeld, mistõttu ei julgenud Agnetha vahel kodust lahkudagi. Seetõttu pole ime, et teda saadab tänaseni pidevalt mitu ihukaitsjat. 

Ei mingit kokkutulemist!

Ebameeldivuste kõrval on juhtunud nii mõndagi head. Näiteks on ABBA muusika võimsalt edasi elanud tänu ülipopulaarsele muusikalile ja filmile «Mamma Mia!», mis tunamullu jõudis isegi Hiinasse Shanghai teatri lavale.

Ilmunud on ka mitu Agnetha soolokarjääri parimate laulude kogumikku, mis on rahva seas populaarsed. Lisaks sai ABBA 2010. aastal Rootsi Rockbjörneni muusikaauhinna elutöö eest. Mullu nimetas moeajakiri Elle Agnetha aasta moeikooniks. Tänavu sai teoks kaua plaanitud ABBA muuseumi avamine. Alates 7. maist on soovijail võimalus Stockholmis ligi 23 euro eest ABBA ajalugu lähemalt tundma õppida.

Suure tõenäosusega saabki ABBAt koos näha vaid muuseumiseinte vahel, kuna Agnetha eksabikaasa Björn Ulvaeus on kategooriliselt igasuguse kokkutulemise vastu, sest soovib, et fännid jääksid neid mäletama noorte, energiliste ja ambitsioonikatena. Agnetha ei ole siiski välistanud, et bänd veel kunagi mõnel heategevusüritusel koos üles astub.

Mida teevad ülejäänud ABBA liikmed?

Benny Andersson (66) on jäänud muusikamaailmale truuks ning tegelenud näiteks hittmuusikalidega «Mamma Mia!» ja «Chess». Samuti esineb ta oma bändiga Benny Anderssons Orkester (BAO), kus mängib akordioni ja klaverit. Ta on nimetatud Stockholmi ülikooli audoktoriks tähelepanuväärse panuse eest rootsi rahvamuusikasse ja -kultuuri.

Paar aastat tagasi tunnistas Andersson, et tal on olnud tõsiseid alkoholiprobleeme. Nii mõistis ta ühel järjekordsel mõõnaperioodil, et samamoodi jätkudes võib kaotada kõik, ning otsustas joomisele lõpu teha. Ta on suutnud olla karske 2001. aastast.

Björn Ulvaeus (68) on teinud Anderssoniga koostööd muusikalide kallal ning asutas koos vennaga IT-firma. Samuti kirjutas ta poolautobiograafilise lasteraamatu «Väike valge klaver», kus klaver jutustab loo Benny ja Björni musitseerimisest. 2008. aastal hakkasid aga levima jutud, et Ulvaeus kannatab ränga mälukaotuse all ega mäleta mitmeid mineviku suursündmusi, kaasa arvatud esinemist Eurovisioonil.

Hiljem seletas Ulvaeus, et asi on meedias üle võimendatud ning ta lihtsalt kadestab inimesi, kes suudavad meenutada minevikusündmusi niivõrd täpselt, et tunnetavad tollaseid lõhnu ja muid pisidetaile.

Anni-Frid Lyngstad (67) andis 1980ndatel-1990ndatel välja mitu sooloalbumit, kuid viimasel ajal on ta pigem hõivatud keskkonnakaitse, vabatahtliku töö ja heategevusega. Pärast abiellumist Saksa vürstiga nimetati ta vürstinnaks. Nüüd elab ta koos Briti aadliku Henry Smithiga Šveitsis.

Anett Kontaveit (WTA 435.) teeb suurepärast võistlust Ateenas toimuval 10 000 dollari suuruse auhinnafondiga ITFi turniiril.

Poolfinaalis võitis eestlanna 6:3, 6:1 Marina Kacharit (WTA 773.) Serbiast. Finaalis kohtub noor eestlanna kas Gabriela Ce’ga (WTA 513.) Brasiiliast või briti Lucy Browniga (WTA 803.).

Euroopa kergejõustikuliit (EAA) valis Eesti mitmevõistleja Maicel Uibo aprillikuu parimaks meessportlaseks.

20-aastane Georgia ülikooli tudeng püstitas aprillis maailma hooaja tippmargi, kogudes 10-võistluses 8223 punkti, vahendab ERR Sport.

Naistest valiti parimaks horvaatia jooksja Lisa Stublic. 

Märtsikuu parim meessportlane oli soome odaviskaja Tero Pitkämäki, jaanuaris ja veebruaris valiti parimaks prantsuse teivashüppaja Renaud Lavillenie.

Aasta oli 2003, kui Res Publica lasi lendu oma kuulsa reklaamlause, mis pidi meelitama eestimaalasi Euroopa Liiduga ühinemise poolt hääletama. Kümme aastat hiljem paistab, et Res Publica on toonase lubaduse täitnud. Tõsi, ootamatul moel: üha enam eesti naisi leiab endale mehe välismaalt. Eks see seksikus on lihtsalt metafoor.

Nii on tekkinud Eestisse, eriti maapiirkondadesse, pruudipõud. Liiga paljud madalama otsa mehed on jäänud haridussüsteemi ja elu hammasrataste vahele, samal ajal kui naised lõpetavad oluliselt sagedamini ülikooli. Naised ei soovi end madalama haridustasemega mehega siduda ning nii tulebki välismaa poole kiigata. Tõsi, eks läände minemise põhjuseid ole teisigi, kuid sageli viib üks asi teiseni, meheni. Ju on nendes seal midagi, mida meil puudu.

Mida teha, et kirjeldatud trendi peatada? Lääne mehed Eestisse elama ei kipu. Seda, et naised peaksid oma nõudmistes järele andma, oleks aga kummaline nõuda, eriti arvestades meie tänapäeva avatud maailma ning seda, et ka Eesti üritab ikkagi edasi, mitte tagasi areneda.

Seega, eesti mehed, kõik on meie endi kätes! Just meie pingutused on need, mis suudavad trendi murda – tagada, et paremad piigad meid ei jäta ja et elu (Eesti)maal teps mitte välja ei sure. Meil on valida, kas uhkelt ja üksi lõpuni või natuke end painutada, et maailm muutuks paremaks paigaks meie naistele ja seeläbi ka meile.

Siin saab olla lahendus aga mitte vägivald, vaid positiivne programm. Rootsi kõrgharitud hurmur ei tule küla kõrtsi ette meiega kaklema, et saaksime talle koha kätte näidata. Ega naabri-Kirsti südant sellise lähenemisega endale võidakski.

Lahendus on sõnades lihtne, tegudes keerulisem – appi tuleb võtta mõistus. Asi algab ju sellest, et Kirsti läheb linna ülikooli, kuid sina mitte. Kirsti käib Erasmuse kaudu vahetusüliõpilaseks Lundis, õpib tundma avatud ja sallivat ühiskonda. Tagatipuks kohtub võluva ja haritud Håkaniga. Ja ilma tast olemegi ...

Seega, selleks et Kirstist mitte ilma jääda, tuleb alustada sellest, et olla õigel ajal õiges kohas. Mõned õhtud vähem külatankla ees driftimist ja viinaviskamist, törtsuke tõsisemat suhtumist koolipingis ning ka meil on lootust ülikooli jõuda ning – väga oluline – näha maailma selle mitmekesisuses. Murda välja nõiaringist, kus karjamentaliteet ja eeskujud «kohustavad» juba varasest peale joodikust traktoristiks sotsialiseeruma. Teistsuguseid eeskujusid külas ju pole, teistsugused naerdakse välja.

Seega, mehed, Eestimaa päästmine on meie endi kätes. Pingutagem enda kallal ja oma naiste nimel. Nad väärivad seda, meie väärime seda! Rohkem häid eesti mehi!

Täna õhtul astub Eurovisiooni lauluvõistluse finaalis lavale naine, keda tänu tema omapärasele häälele ja kümnetele hittidele nii Eestis kui ka kogu maailmas suurepäraselt teatakse – Bonnie Tyler. Ühendkuningriigi esindaja andis Arterile eksklusiivintervjuu.

Bonnie Tyler on tänavusel Eurovisioonil üks ja ainus arvestatav täht. Kuigi Ühendkuningriigile pole viimased aastad sellel võistlusel head tähendanud, ei lähe võimalik ebaedu erinevalt Eesti sama põlvkonna artistidest sellele daamile grammigi korda.

Kohtusime missis Gaynor Hopkinsiga – just nii kõlab Tyleri kodanikunimi – ühel päikeselisel Eurovisiooni-päeval Malmös. 62-aastane Tyler, kes on jätkuvalt kõrgvormis, võtab tänuga vastu «Kalevipoja» šokolaadi, mille oleme talle kaasa viinud.

Ma vabandan juba ette, sest kindlasti olete paljudele järgnevatele küsimustele pidanud varem miljon korda vastama…

(Katkestab lause, muheldes.) Olen veendunud, et olen, aga see ei loe midagi!

Miks teie, populaarne lauljatar, nõustusite üldse Eurovisioonil osalema?

Olin just lõpetanud oma uue albumi «Rocks and Honey» salvestamise ja saatnud selle demona raadiojaamadesse laiali, et rahvas ja raadiodiskorid seda kuuleks ning mina saaks teada, mida nad sellest arvavad ja milline võiks olla albumi esiksingel. See polnud veel ametlikult välja antud ega midagi.

Üks BBC tegelane valiski välja laulu «Believe in Me», arvates, et see võiks Eurovisioonile sobida ja ehk Bonnie teeb ära. Niisiis pöördusid nad selle palvega minu poole. Täpselt samamoodi nagu 30 aastat tagasi, kui ma eitavalt vastasin. Seda põhjusel, et olin toona Ameerikas lauluga «Total Eclipse of the Heart» number üks, nagu ka Ühendkuningriigis, mistõttu oli aeg absoluutselt vale.

Kuid uue albumiga «Rocks and Honey» saabus ka õige aeg. Vastasin kohe jaatavalt, kuid ainus, mis sellega kaasnes, oli see, et ma ei saanud seda üllitada juba läinud aasta oktoobris, sest pidin laulu saladuses hoidma kuni märtsi lõpuni. Kuid mai algusest on album väljas ja nii mõneski edetabelis sees.

Salvestasin seda Nashville’is, kõik uued lood ja kõik muusikudki on Nashville’ist. Noh, ja nüüd olen Eurovisioonil vaatamata sellele, et Briti lauljatel pole viimasel ajal siin väga hästi läinud. Kujuta ette, me pole seda kuusteist aastat võitnud! Nii et siin saan arvatavasti vaid iseenda esinemisega rahule jääda. Et saaksin pead endiselt püsti hoida, ükskõik, mis ka ei juhtuks. Olen isegi siis rahul, kui tuleksin kümnendaks, üheteistkümnendaks või kaheteistkümnendaks!

Olete ühes intervjuus maininud, et esikümnesse jõudmine oleks hea.

Loomulikult, sest võtkem asja realistlikult: sel aastal on Eurovisioonil väga tugev konkurents ja väga palju naislauljaid. (Bonnie kasutab sõna girls – tüdrukuid, ingl k.) Väga palju tüdrukuid! (Naerab.) Ja see on päris ebaharilik. Ja need on head lauljad! Võtame või Hollandi, Taani või Eesti oma.

Või siis Venemaa esindaja ja Saksa laulja, ehkki see laul on eelmise aasta võidulauluga liialt sarnane. Ja mis siis! (Hääl muutub kõvaks ja kärisevaks, naljaga pooleks.) Palun hääletage Bonnie Tyleri poolt! Sest teil nagunii pole lubatud oma maa poolt hääletada! Seepärast: palun hääletage minu poolt!

Oo, mis meeldiva šokolaadi sa mulle tõid! Mis selle nimi ongi?

Kalevipoeg, see on meie rahvuseepose kangelane.

Kuidas see oli? Ka-le-vi…? Mmm … Piima- või tume šokolaad?

Piima.

(Väga kärisevalt ja kõvasti.) Mmmm... Mulle meeldivad kõik šokolaadid! (Naerab lõbusalt.)

Teie kodanikunimi on ju hoopis Gaynor Hopkins. Kui lähete lavale, kas jätate siis missis Hopkinsi maha? Gaynor ja Bonnie on kaks täiesti erinevat inimest?

Laval olles olen Bonnie Tyler, aga kodus ja väljaspool lava tädi Gaynor. Mul on kuusteist õe- või vennapoega ja -tütart ning neil juba omakorda üksteist last, ma armastan neid kõiki ja üldse on meil kokkuhoidev perekond.

Bonnie on selline show-tegelane.

Seda oli tõesti läinud pühapäeval punase vaiba üritusel, Eurovisiooni avapeol hästi näha!

Oo jaa … Tegelikult mulle need punase vaiba värgid ei meeldi. Just siin pistabki Gaynor pea välja, sest Gaynor punasel vaibal kõndida ei taha. Aga seda hetkeni, mil Gaynor jõuab lavani, kuni ta Bonnie Tyler pole, tunneb ta end ebamugavalt. See punane vaip, see kaamerate ees edvistamine … (Teeb põlgliku häälitsuse.) Tavaliselt kasutan ühest kohast teise liikumiseks kõrvalisi teid, et liigset tähelepanu vältida.

Kui laulsin Catherine Zeta-Jonesi ja Michael Douglase pulmas, siis teadsin samuti, et pean punasele vaibale astuma, aga ma ei tahtnud minna. Otsustasin lihtsalt elada samas hotellis kus nemadki, et piisaks vaid trepist alla tulekust. (Naerab lõbusalt.) Aga see plaan ei läinud mul läbi, ma pidin sinna ikkagi ühel õhtul minema ja igaüks pidas mind – tead isegi – intervjuuks ja pildistamiseks kinni. Aga jah, Gaynorile tavaliselt punane vaip ei meeldi ja Bonniele meeldib olla laval. (Naerab.)

Olete ju tähtkujultki Kaksik.

Minus peakski tegelikult kaks inimest elama, aga tegelikult on ainult üks. Bonnie on teatraalne, Gaynor perekeskne ja kodune.

Aga mida Gaynor tavaliselt kodus teeb?

Tavaliselt soovin olla koos õe- ja vennalastega nii palju kui võimalik, sest mul endal ju lapsi pole. Üks õepoeg elab koos minuga, ja on juba vanuses nelikümmend pluss. Ta mängib suurepäraselt klaverit. Üritan võimalikult palju oma vendade ja õdedega koos olla, ja kui olen pikemalt kodus, nädal või nii, siis lepin nendega kohtumisi kokku. Käime koos väljas lõunat söömas või nende lastega jalutamas.

Ma nii armastan väikesi lapsi! Pisikesi on meil nüüd lausa kolm – Emilia, Macy Jane ja Mary Elsie. Ah, kui armsad ja kenad nad on!

Ainus asi, mida elus kahetsen, on, et mul oma lapsi pole. Muudkui lükkasin lapse saamist edasi, et küll jõuab järgmisel ja järgmisel aastal, aga järgmist aastat ei tulnudki enne, kui olin 39-aastane. Siis me seda lapsesaamist proovisime, jäingi rasedaks, kuid kahjuks oli nurisünnitus.

Olin siis 40-aastane. Proovisime uuesti, aga rohkem eostumist ei juhtunud. Igatahes on vähemalt hea teada, et mul oleks võinud lapsi olla. Saad ju aru, mis ma mõtlen? (Vaatab sügavalt otsa.) Tead, see on sisemuses selline tunne … Miski ütleb mulle, et last saada pole sinu jaoks küll loodud, aga sa vähemalt tead, et sul oleks võinud laps olla.

Olete olnud aastakümneid ühe mehega abielus. Mõni artist vahetab kaasasid vaat et igal aastal … Miks teie meest ei vaheta?

(Naerab laginal.) Sest ma olen ühegagi väga õnnelik! 4. juulil tähistame oma abielu 40. aastapäeva ja tegelikult olime enne abiellumistki neli aastat tuttavad. Ta on ka siin Malmös minuga kaasas, ootab sealsamas hotellifuajee tugitoolis. Ta saadab mind kõikjal, oleme parimad sõbrad.

Ja elate nii Walesis kui Portugalis?

Jah, elame Walesis Mumblesis mere ääres, meie majagi on vaatega merele, aga samuti elame Portugalis Algarves, kus samuti on merevaade. Mulle meeldib olla mere lähedal.

Miks?

Kes teab … Kui oled laps, siis ikka tahad ju mere ääres käia, ja meil on seal palju randasid, kuigi ilm on pigem kehvavõitu. Kui olin noorem, olid ilusamad ilmad – suved ikka kuumad, nagu peab! Kui abiellusime, ostsimegi merevaatega maja.

Jutustage natuke oma lapsepõlvest.

Mul on kolm õde ja kaks venda, me veetsime palju aega koos. Kuni 16. eluaastani käisin kirikus ja mulle tundus, et ema ja isa ei tülitse just siis, kui seal olen. (Naerab.) Emale meeldis väga küpsetada, kooke ja torte …

Kui olime noored, korjasime õdedega ikka väikesi siniste õitega kellukesi (ingl k bluebells), ja just nüüd, teel Malmösse, sõitsime autoga Swansea maakonnast välja ja mees pidas auto kinni.

Tavaliselt ta nii ei tee, seetõttu tundus see äärmiselt imelik. Pidas kinni ja märkasin tee ääres neid samu kellukesi, korjasin neid, ütlesin, et need olid mu ema lemmiklilled, lõhnavad nii meeldivalt …

Nii ma siis korjasingi kuus lille ning kuna mul oli autos veepudel, panin nad vette, lennukisse minnes keerasin märja paberi sisse ja pistsin kotti ning nüüd õitsevad hotellis mu magamistoas! Aga tegelikult on mul tunne, et osake mu emast on siin kaasas, kuigi tegelikult teda enam ei ole.

Ja need õitsevad seniajani?

Täiesti elus ja lõhnavad natuke ka! Olen Malmös juba mitu päeva.

Neiupõlves töötasite toidupoes kassiirina?

Jah. Kooli lõpetasin reedel, tööle läksin esmaspäeval.

Töötasin toidupoes umbes aasta, siis leidsin, et mulle on vara tõusmine liialt raske – alustasin ju esinemistega Swansea ööklubides, ja seda kolm korda nädalas. Ma ei suutnud toona vara ärgata ja hommikud on mulle õudsed ka nüüd. Kui tööl käisin, oli see kui õudusunenägu! Sellepärast jätsingi kassiiriameti maha. Aga mul võttis seitse aastat aega, enne kui mind avastati.

Laulsin siis bändis nimega Imagination, olin seal solist. 1976. aastal läksin Londonisse RCA Recordsisse ja siis tuli «Lost in France». Aga Ameerika edetabelitesse murdis esimesena hoopis «It’s a Heartache».

Kuid just enne seda hitti sattusite häälepaeltega haiglasse.

(Pistab suhu kurgupastilli, et häält finaaliks hoida.) Need on meekommid.

Mu häälepaeltesse tekkisid mügarikud ja need tuli ära lõigata.

Millest need tekivad?

Liiga palju laulmisest – toona esinesin kuus õhtut nädalas. Sõlmed tekkisid pärast «Lost in France’i» ja ma pidin need kiiresti eemaldada laskma. Nüüdseks on mul see jama juba kolm korda olnud.

1976. aastal läksin operatsioonile ja pärast seda ei tohi pikka aega rääkida. Ja see ajab kohutavalt närvi! Pidin kõik, mis öelda tahtsin, kirja panema. Mul oli just esimene hitt välja tulnud ning äkitselt pidin kõigile tuttavatele selgitama, et vabandust, ma ei saa teiega rääkida.

Nad arvasid, et kuna ma nendega ei lävi, siis olen uhkeks läinud – kes ta oma arust selline on?! Üks hitt ja juba «staar» valmis! Vähemasti ma arvasin, et nad mõtlevad nii.

Ühel hetkel ma seda kõike enam välja ei kannatanud ja – lihtsalt karjusin kogu hingest. (Naerame.) Ning muidugi tegin sellega asja ainult hullemaks. Aga pole halba heata – mul tuli ju siis kohe Ameerika-hitt.

Kas kartsite ka, et ei saagi lauljana jätkata?

Ema oli rohkem mures kui mina, tead ju ise, emad sünnivadki selleks, et muretseda … Ema kartis, et äkki tekib mingeid tüsistusi või et hoopis mõni muu haigus, mis polegi need sõlmed … mõistad?

Tänu jumalale – ei olnud. Kuid mul kulus kuus kuud, enne kui uuesti stuudiosse läksin. Kui ise esimest korda laulu «It’s a Heartache» kuulasin, siis – vau, täitsa lahe! Kähisesin ennegi, kuid nüüd muutusin veel kähisevamaks.

Õppisite ühtlasi, kuidas halbu asju endale kasulikuks muuta?

(Naerab.) Mul lihtsalt vedas, Võtame või Briti laulja Paul Youngi – tal oli sama opp, ja tema hääl on läinud. Või siis Adele, vapustav laulja, hiljuti oli temalgi kõrioperatsioon, aga kõik jäi nagu enne. Aga Youngil, olgu ta õnnistatud, rikuti hääl ära.

Kas suudate kähisemist ja häälekärinat kontrollida?

Ma olen hakanud kasutama hääle kontrollimiseks uut vahendit. Helistan oma Londoni tuttavale ja ripun telefoni otsas kümme minutit järjest, lootes, et kedagi pole kõrvaltoas, sest mind peetaks hulluks. Kähin pole ju oskusest laulda, ja ma teen igasugu lõbusaid häälitsusi. (Ähib väga tempokalt.) Võid ette kujutada, mida kõrvaltoas mõeldaks! (Itsitab väga lõbusalt.) Nad arvaksid ehk, et saavutasin elu võimsaima orgasmi!

Aga nii teen ma tegelikult oma hääleseade tunde. Õpetaja nimi on James, ta õpetab mind erinevaid hääle variatsioone kasutama, ja see avab mind. Nüüd ütlebki ta, et helista mulle alati ka pärast esinemist kümneks minutiks, et rahuneksin maha. Kui oleksin korteris, arvaksid naabrid, et saan orgasme nii enne kui pärast show’d. (Väga kelmikas naer.)

Kuidas teile tundub – miks ei leia mõni laulja kogu elu jooksul seda «oma laulu» üles, teil on neid aga kümneid?

Näiteks kui hakkasin uut albumit tegema, läksime spetsiaalselt Nashville’i kirjastajate juurde. Mul polnud enne ühtki laulu. Kohtusin seitsmega, ja nad pakkusid mulle neid – jaguks järgmisegi albumi jaoks. Oled sa Nashville’is käinud? Sinna tasub ainuüksi muusika pärast minna. Seal kõlab muusika igal pool – kitarrid, live-bändid…

Mul on olnud õnne. Kui kord kuulsin raadiost 1981. aastal Meat Loafi, mõtlesin: mu jumal, kui ilus! Olin just teel plaadifirmasse uute suundade üle arutama, kui kõlas «Bat Out Of Hell»: vau, see on stiil, mida tahaksin minagi, see on laul, mida tahaksin laulda!

Plaadifirma PR-juht küsis, mida tahaksin teha, ja ma vastasin, et pole vahet, kes on Meat Loaf, aga ma tahaksin seda muusikat. PR-juht ütles, et see ju Jim Steinman (Grammyga pärjatud USA helilooja – toim), aga ta on kuni järgmise aasta keskpaigani väga hõivatud. Aga vastust ei saa sa kunagi, kui pole küsinud. Nii ma siis küsisingi, ja ta kutsus mind Ameerikasse kohtumisele ja maad uurima, kas võiksime teha koostööd.

Kolm nädalat hiljem kohtusime taas, tal olid laulu «Total Eclipse of the Heart» sõnad tavalisel paberilehel, ning kui viisi kuulasin, hakkasin värisema ja nutma, Ta mängis seda aeglaselt, tema pikad puhevil juuksed olid lõpuks peadligi ja märjad – mängis nagu Wagner! Ja ma ei suutnud uskuda, et see laul ongi mulle ja ta kogu plaadi produtseerib …

Stuudioski ei uskunud ma, et mind saadab E Street Band ja laulan (teeb hirmsat häält): vaauuu! Meid nomineeriti kahele Grammyle.

Kui kõik läheb täna õhtul hästi, siis …

Noh, seda ma küll väga ei usu!

… kas see muudaks kuidagi teie elu?

Tegelikult mitte midagi. Ausalt. Võita oleks imeline, mulle väga meeldiks, kuid seda ei juhtu. Sest isegi kui sul hea laul, siis … Võimalik, et inimesed ütlevad, et see pole aus – Bonniel on niigi palju lavakogemust ja nii edasi.

Võib-olla on küll nii, ma ei tea, kuid minu meelest ei hääleta inimesed enam Ühendkuningriigi poolt. Meil pole 16 aastat võitjat olnud, ja enne seda jälle 16 aastat. Võib-olla kordame seda, aga ma ei usu, et kordame.

Kuid Jumala ees aus olles, kogu südamepõhjast: nii kaua kuni suudan olla hea esineja, olen õnnelik. Võin astuda lavale ja tunda selle üle uhkust, et esindan Ühendkuningriiki ja olen andnud endast parima.

See on kõik, mida ma Jumalalt palun. Õigemini peaksin seda paluma otsekohe! (Naerab lõbusalt.)

Bonnie Tyler

Sündinud 8. juunil 1951 Walesis

Professionaalsel laval 17. eluaastast

1973 – abiellus Robert Sullivaniga, kes on ka näitleja Catherine Zeta-Jonesi sugulane

1976 – esimene album ja hitt «Lost in France»

Üllitanud 16 sooloalbumit, osalenud viiel kontserdituuril üle kogu maailma

Tema plaate on müüdud rohkem kui 20 miljonit eksemplari

Lapsi pole

Loe lähemalt www.bonnietyler.com

arvamus

Robert Sullivan

abikaasa

Kohtusin Bonniega, kui ta oli 18- või 19-aastane. Ta oli juba siis nii väljast kui ka seest imeilus tüdruk, ja täpselt selliseks tüdrukuks on ta ka jäänud. Läbi kõigi nende aastate.

Bonnie on iseloomult väga truu ja lahke, perele pühendunud. Tõesti üks tõeline pereinimene. Ja samas selline lihtne tüdruk.

Olen väga õnnelik mees, et temaga kohtusin.

David Beckham ei pruugi olla parim Manchester Unitedi särki kandnud jalgpallur, kes viimase nädala jooksul on teatanud tippspordist taandumisest (eelmisel nädalavahetusel tegi sama otsuse Beckhami eakaaslane Paul Scholes), kuid kahtlemata on ta üks viimaste kümnendite kuulsamaid, kui mitte kõige kuulsam – tegemist on siiski esimese globaalsest superstaarist jalgpalluriga, kelle nimi paneb pead pöörama ka Aasias ja USAs.

Londonis sündinud Beckhami vanemad olid fanaatilised Manchester Unitedi poolehoidjad ja nii jõudis ka tulevane jalgpalliikoon 16-aastaselt lepinguni ManU noortetiimiga. Kaks hooaega hiljem pääses ta juba põhitiimi ja edasine on juba ajalugu.

Esimese nn jalgpalli popstaarina pidi Beckham tippsportlase karjääri jooksul pidevalt elama kaanepoisi elu ning seda soodustas loomulikult tema abielu Spice Girlsist tuntud Victoria Beckhamiga. Beckhami eraelu pakkus laialdast huvi, iga tema uus soeng sai üle ilma populaarseks, lisaks astus ta üles lugematus hulgas reklaamides, millest kõige kuulsam vast Armani pesureklaam.  Nii on ka Beckhami kohta öeldud, et temast sai superstaar, kes mängis jalgpalli, mitte ta ei olnud jalgpallurist superstaar.

Teerajaja noortele

Enamasti teavad fännid sportlasi nende oskuste ja saavutuste järgi, kuid Beckham on olnud veidike teistsugune. Teda teatakse seetõttu, et ta on Beckham, ning selles mõttes oli ta sportlaste seas teerajaja.

Nii suutis ta murda ka mitmeid tavasid. Kui varem oli jalgpall eelkõige ikka töölis­klassi mäng, pärast kohtumist joodi õlut ning välimusele keegi eriti rõhku ei pannud, siis Beckhamiga algas justkui uus ajajärk. Loomulikult ei olnud ta esimene, kes astus üles mõnes šampoonireklaamis või tegi midagi muud jalgpallurile tavatut, kuid tema oli siiski esimene, kelle puhul seda aktsepteeriti, ning edasi läks see juba massidesse. Seega, vaadates tänapäeval mõnda jalgpallimängu, on Beckhami mõju kindlasti tuntav.

Tihti kiputakse 38-aastase legendi puhul aga unustama, et kõige platsivälise kõrval oli ta tegelikult ka väga hea jalgpallur, kes parimatel päevadel oli omas elemendis (tsenderdused ja karistuslöögid) kahtlemata maailma parim. Ka oli Beckham väljakul kõva töömees ning tihti oli tema pärast mängu või trenni see mees, kelle riided olid riietusruumi poole sammudes kõige porisemad – kuna palli taga ajades andis ta endast igas olukorras kõik. Oma oskustest võttis ta väljakul parima ning kõik see kokku andis ülemaailmse brändi, mille poole pürgivad paljud praegused parimas eas jalgpalliässad.  

Kogu Beckhamit ümbritseva juures on jalgpallur suutnud jääda iseendaks ning eriti tõstetakse esile tema viisakust ja sõbralikkust, mis on toonud talle kõvasti plusspunkte. «Suurepärane jalgpallur, rahvusvaheline superstaar ja imeline saadik Inglismaa ja üldse jalgpalli jaoks,» kirjeldas Inglismaa jalgpallilegend Gary Lineker Twitteris.

Eelkõige siiski jalgpallur

«Ta on fantastiline jalgpallur, fantastiline mees ja arvatavasti maailma mõjukaim sportlane. Arvan, et ükski jalgpallur ei ole temast kuulsam. Kaptenina oli ta väga-väga hea,» meenutas endine Inglismaa koondise peatreener Sven Göran Eriksson BBC Spordile. «Ma mäletan kõiki Inglismaa koondise mänge, kõiki hotelle ning lennujaamu – alati huvitusid kõik Beckhamist. Alati!»

«Tahaksin, et inimesed mäletaksid mind eelkõige tööka jalgpallurina – kellenagi, kes tunneb selle mängu suhtes kirge,» rääkis Beckham Sky Sports Newsile oma tunnetest. «Inimesed on pannud enamasti tähele minu elu teisi aspekte ja mõnikord on need varjutanud platsil kordasaadetut. Ma võin küll öelda, et see ei tee haiget, kuid tegelikult teeb ikkagi. Olen jalgpallurina esindanud maailma suurimaid klubisid, esindanud rahvuskoondist 115 korda, olnud kahel korral maailma parima jalgpalluri valimisel teine. Olen väga uhke.»

Kui loo alguses sai Beckhamit võrreldud teise ManU legendi Scholesiga, siis viimane tunnistas omal ajal ajakirjale FourFourTwo, et karjääri alguses kartis ta hästi mängida, kuna sellega kaasnes tema jaoks ebamugav meedia tähelepanu. Beckham seda aga ei kartnud ning abielu poptähega ja hea välimus viisid tööka Londoni poisi eduteele ka väljaspool palliplatsi. Nii hinnatakse 38-aastase legendi rahaliseks väärtuseks ligi 200 miljonit eurot.

Seni ei ole Beckham veel avaldanud, millega ta kavatseb edasi tegeleda, kuid kindlasti ei kao ta avalikkuse tähelepanu alt. Eeldatavalt kolib ta oma abikaasa ja nelja lapsega tagasi Londonisse. Lisaks peaks ta juttude järgi investeerima ühte USA kõrgliigaklubisse ja samal ajal pöörama tähelepanu ka noorte jalgpallurite arendamisele. Julgemad ennustavad talle isegi näitlejakarjääri Hollywoodis.

Tartu Ülikooli religioonipsühholoogia professor Tõnu Lehtsaar muretseb eestlaste isamaameelsuse murenemise pärast ja kutsub elavalt arutlema, kas me soovime tõesti Euroopa Liidus lahustuda.

Mis kala, kui suure ja kus te viimati õnge otsa saite?

Kaks haugi 11. mail Omedu jõel – kilose ja 2,4-kilose. Noorema pojaga koos püüdsime lisaks paar kilo viidikaid.

Mis neist kaladest sai?

Fileerisin mõlemad haugid ja panin süvakülma.

Kus on teie lemmikpüügi­kohad?

Põhilised on Emajõgi ja Peipsi järv, aga väga meeldib mulle käia Kalli jõel ja Kalli järvel Emajõe Suursoos.

Mis on kalastamine? Mõned nimetavad seda haiguseks.

Eks ta või ka haiguseks kujuneda. Mulle tähendab kalapüük palju: vaheldust, üksiolemise viisi, aga ka teatud suhtlemisviisi teiste inimestega. Kalastamises on ilmselt kirge ja midagi väga looduslähedast. Praegune varakevadine loodus on ju võrratu.

Kuna mu vanemad on pärit Peipsi äärest Kasepää külast, siis on see lisaks tagasipöördumine lapsepõlve. Mu elus on olnud paarikümneaastane paus, kus ma eriti kalal ei käinud – kodu rajamine, teadustöö ja muud asjad. Olen tagasi õigel teel.

Kui tegin teile ettepaneku portreeintervjuuks, vastasite: edeva inimesena olen muidugi nõus. Kas kristlasele pole edevus patt?

Minu arust on ebaausus patt. Asjade nimetamine õigete nimedega pole patt.

Mis on mehe kolm tähtsaimat omadust?

Tarkus, otsustusvõime ja tundlikkus.

Aga naise?

Soojus ja arukus.

Teie põhiaine Tartu Ülikoolis on religioonipsühholoogia, kuid õpetate doktorantidele üle ülikooli inglise keeles ka retoorikat. Te pikkivat oma loenguisse meisterlikult näitlikke, tihti lõbusaid detaile, mis aitavad kuulajaid peos hoida. On see oskus teile sünniga kaasa antud või kätte õpitud, kodus harjutatud?

Õpitavad on vaid üksikud võtted. Mulle on loeng happe­ning, mille ma kujundan koos oma kuulajatega. Valmistan ette vaid sisu.

Hoos on kaks avalikku debatti: halastussurm ja homoabielud. Keeleteadlane Urmas Sutrop märkis, et homoabielude vastu kogutud 30 000 allkirja on rakendatud populismivankri ette, ja kõrvutas seda ajaloost tuntud juudivihkamisega – kui elu pole piisavalt hea, tuleb leida üles süüdlane ja teda karistada. Kas teie olete ka allkirja andnud?

Allkirju on antud 38 000. Mina pole küll allkirja andnud, kuid olen kampaaniale toetust avaldanud. Näha püsiväärtuslikes hoiakutes populismi või vaenlase otsimist on minu lugupeetud kolleegist liigne lihtsustamine.

Muidugi võib keegi püüda kampaaniat populistlikel kaalutlustel ära kasutada. Juhin aga tähelepanu, et meil on sõna ja südametunnistuse vabadus. Ma ei tea teist sotsiaalset liikumist või ettevõtmist, mis oleks kogunud nii palju toetusallkirju. Seda võib sõimata, aga jääb faktiks, et homokooselude registreerimine pole suurele osale Eesti elanikest vastuvõetav.

Põhiküsimus pole suhte varanduslikus reguleerimises, sest ka praegused seadused lasevad reguleerida kõik varanduslikud tehingud. Põhiküsimus on selles, et legaalne staatus tahetakse anda eluviisile, mis on paljudele loomuvastane, amoraalne, vastuvõetamatu.

Miks teile traditsioonilise abielu kaitsmine nii tähtis on?

Sest ma usun meie põhiseadusse, mis ütleb, et perekond on rahva jätkusuutlikkuse ja ühiskonna püsimise alus. See on tervemõistuslik käsitlus.

Kui meie ideaal on rahva ja keele püsimine, siis tehtagu mulle palun selgeks, kuidas soosib jätkusuutlikkust ja kultuuri püsimist homokooselu.

Kas halastussurma tohib seadusega lubada?

Minu arvates ei. 1980. aastate alguses õppisin vaimuhaiglas patopsühholoogiat ja professor Jüri Saarma ütles: kui arsti või kellegi teise kätte antakse õigus otsustada elu ja surma üle, muutuks arstiks olemise ja ka inimeseks olemise eetiline tähendus.

Kas sellise otsuse tegemise võib siis jätta surmamineja enda kätte?

Isegi ta enda kätte mitte. Mida saame teha, on pingutada valu leevendamiseks ja inimese hoidmiseks. Inimese elus hoidmine võib tunduda mõttetu ja kulukas, aga on minu meelest moraalselt õige.

Ehk tegeleme praegu hoo­pis pseudoprobleemidega? Mis on teie meelest Eesti ühiskonna tähtsaim küsimus?

Arutelu vajaks usk Eesti riiki. Otsida tuleks Eesti riigi ja eestlaseks olemise mõtet. Mina olen aru saanud, et meil on kolm võimalust: kas Euroopa ühendriigid, iseseisev rahvusvabariik või oblast Venemaa koosseisus. Ilmselt oleme kõik üht meelt, et oblast olla me ei taha.

Samas väljendab meie suur euroihalus minu meelest seda, et me ei usu, et saame ise riigina hakkama. Kakskümmend aastat tagasi uskusime, aga enam ei usu. Kui riik lahustub mingis üldisemas moodustises, peame ümber defineerima terve rea kategooriaid: kes on eesti rahvas, mis on eesti kultuur, kas me peaksime haarama relva ... mille kaitseks siis – Brüsseli ülemvõimu kaitseks?

Olen mures patriotismi, isamaalisuse mõranemise pärast. Kui miski pole väärtuslik või me selle väärtusse ei usu, pole põhjust selle nimel pingutada või ohvreid tuua. Tundub, et praegu on ülimad mugavus ja heaolu, aga nende nimel poleks inimesed nõus surema. Selge siht puudub.

Hiljuti allkirjastasid luteri ja õigeusu kirik ühisavalduse. Kas sellised märgid tähendavad, et varsti hakkavad kirikud massiliselt ühte heitma, sest usklikke jääb vähemaks ja muud ei jää üle?

Sellised asjad võivad juhtuda, aga mitte seepärast, et kirikute liikmeskond kahaneb, vaid seepärast, et ühised kristlikud väärtused hakkavad, vähemalt lääne ühiskonnas, vastanduma liberaal-sekulaarsetele väärtustele. Sellises olukorras on loomulik, et hakatakse rohkem ühte hoidma.

Paljud inimesed leiavad tee kirikusse, kui neil on rasked ajad. Kas eestlaste kirikuleigus näitab, et elame ikkagi kaunis hästi?

Kui vaatame Vanas Testamendis kirjeldatud iisraeli rahva ajalugu, näeme samuti, et heaoluajad olid usust ja jumalast taganemise ajad. Psühholoogiliselt öeldakse, et mida rohkem on inimese elus kriise, millele pole seletust, seda rohkem otsib ta üleloomulikke seletusi ja pöördub jumala poole raskustega, mis käivad üle jõu.

Teil on kolm poega. Mis on olnud juhtmõte nende kasvatamisel?

Usalda last. Jäta talle valikute tegemise õigus koos teadmisega, et ta vastutab oma valiku eest. Aita tal valikut teha, kui ta ise ei oska. Peamine on mõistev ja lugupidav suhtumine.

Te olevat osav kokkaja, aga teie eriline kirg on seljanka. Kus ja millal väljaspool kodu sõite viimati õiget seljankat?

Väga hea seljanka on Tartus Atlantise restoranis. Aga parim seljanka, mida olen saanud, oli nõukogude ajal Tartu raudteejaama restoranis.

Mu kadunud ema oli väga hea kokk, kuid seljankat õpetas mind kümmekond aastat tagasi tegema jurist Peeter Randmäe. Printsiip on lihtne: seitset sorti liha, mida rohkem liha, seda parem, ja absoluutselt kõik, mis supi sisse läheb, tuleb enne läbi praadida.


CV

• Sündis 1960. aasta 2. mail Tartus.

• Lõpetas 1978. aastal Tartu 7. keskkooli, 1983. aastal Tartu ülikooli psühholoogiaosakonna. 1990. aastal kaitses TÜs pedagoogikakandidaadi kraadi ja 1999. aastal Amsterdami ülikoolis filosoofiadoktori kraadi.

• Täiendas end aastail 1991–1992 USAs Louisville`i baptistlikus teoloogilises seminaris ja 1994. aastal Tartu kõrgemas usuteaduslikus seminaris.

• 1983. aastal alustas tööd TÜ tööstuspsühholoogia labori nooremteadurina, 1986. aastal rakenduspsühholoogia labori juhatajana. Aastail 1991–2000 oli TÜ usuteaduskonna dotsent, 2001–2003 usuteaduskonna dekaan, 2003–2005 TÜ õppeprorektor ning 2007. aastal pool aastat rektori kohusetäitja. 2000. aastast oli TÜ praktilise usuteaduse professor, 2008. aastast on religioonipsühholoogia professor.

• 1994–1995 oli külalisprofessor Fort Worthi baptistlikus teoloogiaakadeemias USAs, külalisloenguid pidanud veel paljudes kõrgkoolides.

• On Tartu Kolgata baptisti­koguduse juhatuse esimees ja jutlustaja.

• Abielus, 27-aastase Henri, 25-aastase Lauri ja 15-aastase Arno isa.

Arvamus

Tähti Lehtsaar
Abikaasa, baptistikiriku muusikajuht

Tõnu on optimistlik ja rõõmus inimene, kes ka probleemide juures leiab üles head küljed ja ütleb: tegelikult on ju kõik hästi. Ta ei unusta kunagi inimesi tänada ja see tuleb tal alati loomulikult välja. Tõnu ei talu ebaõiglust, on põhimõttekindel ja ootab seda ka teistelt.

Ta on kiire mõtleja, otsustaja ja toimetaja. Mõnikord, kui teised ei tule tema tempoga kaasa, võib ta muutuda pisut kärsituks.

Isana on ta pidanud tähtsaks olla lastele alati olemas, kui nad tahavad temaga rääkida, tema käest midagi küsida. Kui lapsed olid väiksemad, eks tal tuli reeglite paikasaamiseks vahel ka veidi häält tõsta, aga vandesõnad pole üle tema huulte tulnud.

Riho Altnurme
TÜ usuteaduskonna dekaan

Õppejõuna on Tõnu Lehtsaar alati väga lihtne. Ta valdab väga hästi kõnekunsti ja püüab kõike lahti seletada.

Tema loengutel valitseb mõnus õhkkond, ta oskab loenguid hästi ilmestada naljakate lugude ja isiklike detailidega. Ehk on just selline atmosfäär vahel tudengeid ära petnud, sest tema eksamitel on olnud üsna palju läbikukkumisi.

Tõnu Lehtsaarele on täiesti võõras intriigi punumine, keerutamine. Ta ütleb oma seisukoha selgelt välja ja sallib teistsuguseid seisukohti. Seepärast on temaga lihtne asju ajada. Samas on tema tarkus jätta isiklik seisukoht välja ütlemata, kui on näha, et sellest sünnib otsekonflikt.

Jalgpalli Hispaania karikafinaalis kohtusid tänavu kaks Madridi suurklubi Real ja Atletico. Reali kodustaadionil Santiago Bernabeul toimunud kohtumise järel sai lõpuks võidutantsu lüüa Atletico, kes teenis lisaaja järel 2:1 võidu.

Real asus karikafinaalis 14. minutil juhtima, kui Mesut Özili nurgalöögi järel saatis palli väravasse Cristiano Ronaldo. Pikalt Real aga eduseisu nautida ei saanud, kuna juba 35. minutil suutis Diego Costa Radamel Falcao söödust seisu viigistada.

Kohtumise normaalajal rohkem väravaid ei löödud, kuid tulevärki jagus vaatamata sellele – Real tabas kahel korral vastaste väravaraame, ühe rünnaku lõpus suutis Juanfran blokeerida Özili löögi alles väravajoonel, Atletico puurilukk Thibaut Courtois tegi kaks imelist tõrjet ja kõige selle tulemusena ütles üles Reali juhendaja Jose Mourinho närv, kes normaalajal väljaku äärest minema saadeti.

Lisaajal kallutas Atletico mängu aga enda kasuks, kui 98. minutil suutis palli väravasse saata brasiillasest kaitsja Miranda ning see tabamus otsustaski mängu saatuse.

Lisaajal sai enne lõpuvilet dušši alla ka Ronaldo, kes nägi 115. minutil punast kaarti. Matši lõpuvile eel eemaldati mängust ka Atletico mängumees Gabi, kes nägi punast kaarti kui lisaajale oli tiksunud juba viis lisaminutit.

Madridi Atleticole oli see klubi ajaloos kümnendaks võiduks Hispaania karikasarjas. Enne eilset saadi viimane võit hooajal 1995/96.

Vaata, kuidas on läinud Eurovisiooni finaalis seitsmendana esinenud riikidel viimase kümne aasta jooksul. 

Finaal (F) / 7 / Aasta / Riik / Esitaja / Pealkiri / Koht /

F / 7 / 2002 / Venemaa / Prime Minister / Northern Girl / 10 /

F / 7 / 2003 / Portugal / Rita Guerra / Deixa-me sonhar / 22 /

F / 7 / 2004 / Hollan / Re-Union / Without You / 20 /

F / 7 / 2005 / Moldova / Zdob şi Zdub / Boonika bate doba / 6 /

F / 7 / 2006 / Malta / Fabrizio Faniello / I Do / 24 /

F / 7 / 2007 / Montenegro / Stevan Faddy / 'Ajde, kroči / 22 /

F / 7 / 2008 / Azerbaidžaan / Elnur and Samir / Day After Day / 6 /

F / 7 / 2009 / Island / Yohanna / Is It True? / 2 /

F / 7 / 2010 / Belgia / Tom Dice / Me and My Guitar / 6 /

F / 7 / 2011 / Rootsi / Eric Saade / Popular / 3 /

F / 7 / 2012 / Island / Gréta Salóme and Jónsi / Never Forget / 20 /

Rootsi ajaleht Sydsvenskan kirjutab tänases kultuurilisas Eurovisiooni finalistide teemal lühimõtisklusi. Birgitile on võrreldes teiste artistidega küll pisut rohkem lehepinda lubatud ning tema esituse eest sedakorda kolm tärni antud, kuid muus osas on tegu ootusi alla kiskuva looga.

Ajakirjanik, kes koostas arvustuse ka eelmisel korral ning hindas Birgiti lugu toona nelja tärni vääriliseks, võrdleb lugu tänases väljaandes vesivoodiga.

Alati leidub oma koht ühel stiilselt ja taltsalt esitatud mainstream-ballaadil, vähemasti seniks, kuni selle väärika pealispinna all mõnigi gramm energiat peitub, vahendab Sydsvenskan.

See siin ei ole Saku Suurhall, Eesti rahvusstaadion. Uskuda, et see laul viib trofee Tallinna, oleks jultunud mõte.

Kui aga rääkida loost endast üldisemalt, siis sel on klassi küll.

Eesti käsipalluri Mait Patraili koduklubi TSV Hannover-Burgdorf võitis Saksamaa Bundesligas võõrsil TSV GWD Mindeni 30:27 ( 13:16).

Patrail panustas esitusse viie väravaga, meeskonna parim oli Lars Lehnhoff.

Hannover hoiab tabelis 31st mängust kogutud 42 punktiga kuuendat kohta.

Pärast aastast vaheaega taas Eesti meistriks tulnud Põlva Serviti käsipallimeeskonnast lahkub kaks leegionäri, kuid peatreener Kalmer Mustingu sõnul ei tähenda see seda, et tasemes latti allapoole lastakse. Asemele värvatakse vähemalt üks välismängija, ent tulevikku vaadates loodetakse ka seda, et oma klubi järelkasv tõstab taas üha jõulisemalt pead.

Tänavu meeskonda kuulunud kolmest välismängijast lahkuvad joonemängija Jevgeni Kravtšenko ja pommitaja Roma Aizatullov. Leping jätkub Pavel Turajevil.

«Meil on kindlad välismängijate kandidaadid juba välja vaadatud,» rääkis Serviti peatreener Kalmer Musting. «Esimese valikuna tahaks tagasi tuua varem meil mänginud Andrei Ternovõi. Lisaks on meie nimekirjas mängijad Balkani poolelt, aga ka üks lätlane.» Serviti fännidele hästi tuttav Ternovõi pallis meeskonnas viimati kaks hooaega tagasi. Tänavu mängis ta aga Türgis, kus oli üks oma meeskonna liidreid, vedades koduklubi eurosarjas kaheksa parema hulka.

Eurosarjas mängimine on ka üks tingimus, tänu millele õnnestub arvestatava tasemega pallureid Servitisse meelitada. Kuigi riigi meistrina oleks neil õigus osaleda tugevuselt teises eurosarjas, hindab Musting sealset taset liiga kõrgeks. «Otsustasime, et osaleme tugevuselt kolmandas sarjas,» märkis ta.

Arvestades seda, et lisaks eurosarjale osaletakse ka Balti liigas ja kodustel meistrivõistlustel, peab kõrgete kohate eest mängimiseks olema meeskond korralikult komplekteeritud. Mustingu sõnul on küll enamikul vanematel mängijatel vaid üheaastased lepingud, ent ta oli veendunud, et põhijõud jäävad kodulinna edasi.

«Paljudel meestel on kogu elu – perekond ja töö – Põlvaga seotud, seepärast loodan, et nad jätkavad meil,» lausus ta ja nimetas meeskonna raudvara hulgas väravavaht Eston Varuskit ja nurgamängijaid Kristjan Muugat, Raido Peedomaad ja Siivo Sokku. «Nende kõigiga tuleb asjad läbi rääkida,» lisas Musting.

Aastate jooksul on Põlvast lahkunud paljud veel viis-kuus aastat tagasi kuldse põlvkonna moodustanud mängijad. Treeneri sõnul pole vähemalt sellel suvel ühegi kadunud poja naasmist oodata, küll aga loodab ta juba uue põlvkonna tõusu. Kindlasti edutatakse Serviti duubelmeeskonnast, samuti meistriliigasse kuuluvast Värska Originaalist paremad mehed Põlva esindustiimi.

Läbi duubelmeeskonna Servitisse tuleku positiivseks näiteks on tänavu tagaliinis põhimeheks kerkinud 20-aastane Ardo Puna, kes suutis üllatada isegi Mustingut ennast. «See, et tõime duubelmeeskonna esiliigast meistriliigasse, annab noorte meeste arengule palju juurde,» kinnitas peatreener.  

Tuleva hooaja eel murrab aga Musting pead, mida teha alles peatselt 15-aastaseks saava Carl-Eric Uiboga. USAs õppiva ja treeniva kümnevõistleja Maicel Uibo noorem vend on treeneri sõnul talent, kellelt võib tulevikus loota heaks mängijaks sirgumist. Võrdluseks olgu toodud, et Eesti viimaste aastate parim käsipallur Mait Patrail liitus Servitiga 15-aastaselt…

«Treener peab õiget hetke tunnetama, liiga vara meeste vahele tulek ei pruugi olla ka kõige parem,» arutles ta ja lisas, et hästi arenenud noormehe karjäär võib jätkuda ka Värska Originaalis või esiliigasse loodavas meeskonnas.

Hollywoodi staaril ja ÜRO hea tahte saadikul Angelina Joliel pole vaja end iga hinna eest meediasse pressida, sest teda on seal niigi sagedasti näha. Nii pole põhjust arvata, et naise otsus eemaldada mõlemad rinnad oleks meeleheitlik katse end esile upitada.

Ta valis masektoomia, et vähendada riski haigestuda rinnavähki, et näha oma kuut last suureks kasvamas ja et nad ei peaks kogu aeg muretsema ema tervise pärast. Angelina näitlejatarist ema Marcheline Bertrand suri 56-aastasena munasarjavähki ning nägi vaid oma esimest lapselast.

Joliel on geenimutatsioon BRCA1, mis tähendab suurt tõenäosust haigestuda rinnavähki ja munasarjavähki. Jolie ärgitab naisi tegutsema: tuleb käia tervisekontrollis ja kui suguvõsas on olnud kõnealuseid haigusi, siis teha vajalikud analüüsid. Tähtis on saada infot enne haigestumist, sest siis on igasugused ravivõimalused palju paremad.   

Skrjabin: sonaat nr 2 gis-moll op 19 («Sonaat-fantaasia»)

Chopin: sonaat nr 2 b-moll op 35

Prokofjev: sonaat nr 6 A-duur op 82

Tavaline popmuusika austaja jalutab sellisest kuulutusest lihtsalt mööda ega tunne huvigi, millise pianisti repertuaariga tegemist. Aga võiks, sest kindlasti ei tule ta selle peale, et nende teoste virtuoosseks esitajaks on… Mihkel Mattisen. Seesama meetri ja üheksakümne nelja sentimeetri pikkune heledat verd mees, kelle kirjutatud – ja ka esitatud – poplugusid ta juba ammu päris kindlasti peast teab. Mihkel on ka tänavusel Eurovisioonil Eestit esindava laulu «Et uus saaks alguse» viisi autor, aga ka tekstikirjutamisel kaasa löönud.

«Ta (Mattisen – toim) on seda tüüpi muusik, kes usaldab oma musikaalsust ja vaistu ning mängib keskendunult ja ennastunustavalt hetkemeeleoludest ja inspiratsioonist lähtudes. Selle vabaduse tingib Mattiseni võrdselt hea orienteerumine nii popmuusikas kui ka klassikas. Pole hirmu, et tõlgendus jääks kuivaks või šabloonseks,» kirjutab concert.ee ülaltoodud repertuaariga kontserti andva pianisti iseloomustamiseks. Ja nii ongi.

Vahel on lausa õudne mõelda, kui kiiresti aeg lendab. Sest alles see ju oli, täpsemalt aastal 1994, seega 19 (!) aastat tagasi, kui ühes korralikumat sorti Tallinna kesklinna pubis Mihkel Mattiseni ja tema sõbra Juss Tammega intervjuuks kokku saime. Kui mu mälu ei peta, siis oli see ansambli Jam esimene usutlus üleüldse ning Juss ja Mihkel võisid olla 17- või 18-aastased. Usun, et ma ei lobise praegu välja suurt saladust, aga mäletan, et olin suhteliselt üllatunud, kui noorukid endale pikema jututa õlut tellisid, et jutt libedamalt läheks. Igatahes mõjusid nad väga vahetute, toredate, lõbusate, kuid ka asjalikena.

See oli aeg, mil nii Jussi kui Mihklit, ansambli Jam liikmeid, teadis kogu edumeelsem noorsugu. Nad olid staarid. «Vaibakloppimine», nagu toonast 90ndate tantsumuusikastiili kutsuti, oli väga moes, kuid see polnud tavaline «kloppimine» – ansamblit Jam, kelle suureks iidoliks ja eeskujuks oli legendaarne Pet Shop Boys (poisid võisid seda bändi kiitma jäädagi!), eristas teistest püünele astujaist lugude kaunis meloodilisus.

Jam tegutses üle kümne aasta, tänaseks on ilmunud ka üks Mihkel Mattiseni sooloplaat ning ikka on ta teistelegi kolleegidele laule kirjutanud. Juhuks kui mõni viisijupp kummitama hakkab, kougib ta kohe välja ka diktofoni, et see viis sinna salvestada – Pegasus ei külasta loojat ju tellimise peale.  

Kaunis meloodia iseloomustab Mihkel Mattiseni laule ka praegu. Tänavuse eurolaulu «Et uus saaks alguse» esitaja Birgit Õigemeel on tunnistanud, et ega seda kerge laulda olegi. Mihkel on seda ise – ka siin, Malmös – rääkinud, et väga lihtsalt lauldavate viisikeste kirjapanek talle pinget ei paku, tuues diametraalselt vastupidise näitena leedulaste eurolaulu, mis lauljale suuri nõudmisi ei esita, aga finaali jõudis ikkagi.

Eriti head meelt teeb aga see, et Mihkel pole minu meelest aastatega muutunud. Ta on endiselt särav ja tähelepanu nautiv persoon – ikkagi Lõvi tähtkujust! –, kellega kokku sattudes on alati huvitav. Talle meeldib rääkida, ja õnneks on jutt enamasti nii huvitav, et seda võiks kuulama jäädagi. Samas tundub ka, et erinevalt paljudest teistest loovisiksustest on ta kahe jalaga maa peal ning suhestub ümbritsevaga vägagi adekvaatselt.

Mis aga veel väga oluline – nüüd juunis, 36-aastasena, saab ta esimest korda isaks. Uue elukaaslase Polina Seledtsovaga on ta koos juba kaks aastat. Uus elu, uus algus, uued laulud.

Korvpalli Eesti meistriliiga finaalseerias Kalev/Cramole kaotanud Tartu Rocki peatreener Gert Kullamäe nentis, et vastane dikteeris kogu seeriat.

«Kohe pärast seeria lõppu on raske öelda, mida oleks võinud teisiti teha, kuid mõned juhtivmängijad üllatasid mind oma pinge talumatuse poolest,» lausus Kullamäe, kes pidas seejuures silmas nii mõnegi põhimehe kõrbemist. «Alati saab teha asju ka teistmoodi, kuid mina valisin oma tee. Igal peatreeneril on nägemus, kuidas meeskond peaks mängima ja kes peaksid mängima. Minu arvamus kujunes välja juba suvel ja selle nimel olen ma üheksa kuud töötanud.»

Kullamäe möönis, et tartlased jäid Kalevile alla enesekindluse poolest ja see olevatki mängija kvaliteedi näitaja. Samal ajal, kui Rock piirdus eurosarjas vaid alagrupiturniiriga, sai Kalev läbi hooaja Ühisliigas häid mänge ja nendest ammutatud enesekindlus lõi koduses heitluses välja. «Aga meil pole kedagi süüdistada, ole ainult mees ja saa ise eurosarjas edasi,» tõdes ta.

Kullamäe ei soovid öelda, kas ta jätkab Rocki eesotsas ka tuleval hooajal. «Jätaksin sellele küsimusele vastamata. Kuid olenemata sellest, kes on siin järgmine hooaeg peatreener, olen kindel, et meeskonna koosseisus tulevad muudatused,» arvas ta. «Me ju ei tea, mida teevad Vallo Allingu või Valmo Kriisa, kindlasti saavad leegionärid uusi pakkumisi ja ka mõned meie enda mängijad, näiteks Rain Veideman, püüavad pääseda välja.»

Täna andis Afganistanis teenistuse lõpetanud Eesti kontingent Estcon-14 vastutuse üle uuele kontingendile ja saabub homme koju.

«Meie üksuste panus siin on oluline. Andsime endast parima, et muuta Helmand paremaks paigaks,» ütles pidulikul rivistusel Camp Bastioni sõjaväebaasis Estcon-14 ülem kolonelleitnant Toomas Möls, kelle sõnul täitsid Eesti sõdurid Afganistanis ülesandeid, milleks tänu oma väljaõppele ja varustusele ainult nemad võimelised on.

Kontingendi ülem pidas oluliseks tänada ka koduseid ja lähedasi, kes sõduritele toeks on olnud. Uuele kontingendile soovis kolonelleitnant Möls rahulikku meelt ja sõduriõnne.

Afganistanis teenistuse lõpetanud jalaväekompanii Estcoy-15 ülem major Tõnis Metjer ütles, et tal oli au teenida koos parimate sõduritega. Tema sõnul oli eesti kaitseväelaste edu pant hea väljaõpe - sõdurid ei pidanud Afganistani operatsioonil tegema midagi sellist, mida nad väljaõppel harjutanud ei olnud.

Novembris alanud teenistusest esimese poole teenis  Estcoy-15 patrullbaasis Pimon ja alates veebruarist Camp Bastioni sõjaväebaasis. Helmandi väekoondise operatiivkompaniina tegid eestlased 115 patrulli ja osalesid kümnel operatsioonil ning avastasid 40 peidikut, konfiskeerisid ligi 20 relva ja 170 kilogrammi narkootikume.

Eesti kontingent saabub Ämarisse homme. Pärast koju naasmist ootab kaitseväelasi puhkus ning varustuse hooldus ja tagastamine. Seejärel suunduvad nad oma endistesse või uutesse teenistuskohtadesse, enam kui pooled neist jätkavad teenistust Scoutspataljonis.

Kojusuunduva kontingendi vahetas välja Eesti kaitseväelaste kontingent Estcon-15, mida juhib kolonelleitnant Arno Kruusmann. Eesti jalaväekompanii Estcoy-16 eesotsas on major Meelis Loik ja rahvuslikku toetuselementi NSE-15 juhib kapten Lauri Kriisa. Lisaks jalaväekompaniile ja toetuselemendile teenivad Afganistanis Eesti kontingendi koosseisus staabiohvitserid.

Täna pealelõunal süttis Läänemaal Lihula vallas Kirikukülas roostik.

Häirekeskus sai teate maastikupõlengust Kirikukülas täna kell 15.57. Teatajaks oli Penijõe vaatetornis olnud isik, kes hindas põlengualaks paarsada ruutmeetrit.

Esimesena sündmuskohale saabunud Lihula päästekomando päästjad selgitasid välja, et põlengualale ei ole võimalik jalgsi ega tehnikaga ligineda ja üks auto suundus uuesti komandosse paadi järgi. Põleng jäi Penijõe ja Tuudi jõe vahelisele alale ning tugeva tuule tõttu liikus edasi Penijõelt Tuudi jõe suunas. Kuna põleng oli inimesi ja tehnikat mittekandval vesisel roostiku ala, oli päästjatel ainukene võimalus panna tulele piir Penijõel ja seejärel oodata Tuudi jõe kallastel, et takistada tule levikut üle jõe. Tuudi jõel toimusid kustutustööd ka paadist. Tulekahju saadi kontrolli  alla kell 18.56 ja kustutati lõplikult kell 20.44. Kustutustöödel osalesid päästjad Lihula ja Risti komandost ning Kõmsi vabatahtlikust komandost ja Haapsalu operatiivkorrapidaja.

Kokku põles ligikaudu 180 hektarit roostiku. Kuna tulekahjust teatamise hetkel oli ümbruskonnas äike ja põleng sai alguse kohas, kus puudusid elektriliinid ning inimestele ligipääs, on arvatavaks tekkepõhjuseks esialgsetel andmetel pikselöök.

Eesti Haridustöötajate Liidu juhatuse esimees Reemo Voltri kirjutab värskes Õpetajate Lehes haridustöötajate palgaeeskirjadest.

Äsja lõppes meie küsitlus õpetajate palga alammääradest. Igal pool makstakse miinimum – 715 eurot – välja, kuid enamikus haridusasutustes jäid kõrgema ametijärguga õpetajad sellest aastast muutunud riikliku palgapoliitika tõttu vaeslapse ossa – palga alammäär ei tõusnud või kui tõusis, siis praktiliselt igal pool vähem kui õpetaja ametijärguga õpetajal. Mitte protsent vähem, vaid ka arvuliselt vähem.

Meie küsitlus käsitles alammäärasid, sest mitmes omavalitsuses kollektiivlepinguid alles allkirjastati, seega pole veel kordagi suuremat palka välja makstud.

EHL ei ole rahul, et muutunud palgapoliitika tõttu vähenes ja väheneb õpetajate kindlustunne, st kui õpetaja arendab ja atesteerib end vastavalt riigi kehtestatud eeskirjadele, millega on seni kaasnenud ka sissetuleku tõus, siis sellest aastast see paraku enam nii ei ole. See pärsib õpetajate tahet ja soovi end arendada ning võib anda ka tagasilöögi kutsekindlusele. Seni oli meil garanteeritud palgatõus ametiastmel tõusuga – nüüd enam mitte.

Palju räägitakse, et peaksime võtma malli ühest parema haridusega riigist – Soomest. Soomes ei ole atesteerimist, kuid seal tõuseb õpetaja sissetulek staažiga. Seda meil ei ole ega tule. Seni oli õpetajal võimalik pürgida suurema sissetuleku poole atesteerimise kaudu, nüüd peab paljudel juhtudel lootma heale läbisaamisele juhtkonnaga.

Küllap ütleb ministeerium, et need asjad saab läbi rääkida ja fikseerida palgaeeskirjas, kuid kui selle kehtestab direktor ainuisikuliselt, nagu näeb ette ministeeriumi PGSi muudatusettepanek, siis ei anna see paraku kindlustunnet – liigume jälle ainuisikulise juhtimise poole. Praeguseks pole palgaeeskirju praktiliselt kuskil haridusasutustes.

Õnneks on suuremates KOVides siiski suudetud kollektiivlepingutega anda õpetajatele ja teistele hariduses töötavatele inimestel mingigi kindlus.

Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand kirjutab värskes lehenumbris värskest Eesti inimarengu aruandest.

Inimarengu aruande ilmumisest on saanud Eesti ühiskonnaelu alaline kalendrisündmus, umbes nagu emadepäev või jõulud, mil tehakse kokkuvõtteid, kiidetakse ja laidetakse. Kümme ja enam aastat tagasi põhjustas sotsiaalteadlaste koguteos valitsuses ja laiemalt poliitikkonna hulgas tõrjuvat pahameelt. Osaliselt oli see õigustatud: teadlaste kirjapandu (ja selle kommunikatsioon) oli tänaste sõnumitega võrreldes teravalt ettekirjutav ja nõudlik. Inimarengu aruannet esitasid autorid kui valitsusele kohustuslikku tegevussuunist, andmata endale piisavalt aru, et valitsus pidi juhinduma hoopis valijate tahtest, aga veel enam ka praeguseks juba ununenud «euronõuetest», välismaistest ettekirjutustest, mille täitmine oli eelduseks Eesti pääsemisele klubide liikmeks. Võrreldes praegustega olid tolle aja valitsused initsiatiivikamad, ideerikkamad ja uuendusmeelsemad, mistõttu sotsiaalteadlaste ettepanekud tundusid teinekord pärani uksest sissemurdmise katsena. Peale muu olid nende mõnikord ka ideologiseeritud mõttekäikude aluseks olevad andmeread veel lühikesed ja kõikuva kvaliteediga.

Praegune olukord on hoopis teistsugune. Mida aasta edasi Eesti liitumisest ELiga, seda mõnusamasse tegevusetusse ja initsiatiivitusse on langenud valitsused. Viimastel aastatel on arenguideede puudumise heaks kattevarjuks olnud kasinus ja globaalmajanduse jahtumine. Sotsiaalteadus on aga küpsenud ja õppinud, andes nüüd inimarengu aruandes pigem konteksti ja mõtlemisainet, mitte enam ettekirjutusi.

Tänavune inimarengu aruanne, kus on rõhutatult keskendutud rahvusvahelise võrdluspildi loomisele, pakub arenguideedele korraliku taustandmestiku. Igal aruande lugejal on üsna lihtne projekteerida aruandes pakutu taustale me erakondade (valimis)lubadusi ja praktikas realiseeritut. Poliitilised otsused mõjutavad inimarengu indeksi komponente väga erineval määral. Hariduselus ja rahvatervise korralduses on muutusi esile kutsuda küllalt lihtne, püüd poliitiliste otsustega mõjutada otsustavalt ühe rahva demograafilist käitumist aga üsna lootusetu ettevõtmine.

Viimases osas teeb poliitilise punnimise eriti lootusetuks demograafide ammu tuvastatud fakt, et eestlased on olnud ja on jätkuvalt rahvastikukäitumise muutuste pioneerrahvas. Viimast isegi hoolimata meile osaks saanud jõhkrast ja globaalses mastaabis äärmuslikust välissekkumisest me rahvastikuprotsessidesse okupatsioonikümnendite jooksul. Nagu nenditakse inimarengu aruandes: «Pikaajalise sisserände tõttu oli välissündinud rahvastiku osakaal taasiseseisvumise ajal Eestis üks kõrgemaid Euroopas, väljaspool Eestit oli sündinud iga neljas elanik. Näiteks Saksamaal oli samal ajal välissündinute osakaal 13 protsenti, Rootsis 14 protsenti ja Soomes vaid 4 protsenti.»

Jättes kõrvale majanduslikud argumendid, peaks eeltoodust olema lihtne järeldada, et me Eestis alles seedime mineviku immigratsioonitsunami tagajärgi, mida Lääne- ja Põhja-Euroopas ei osata kujutledagi. Kuna aga vabal maal on põhiliseks immigrantide ahvatlejaks suurem majanduslik heaolu ja sotsiaalne kindlustatus, siis on lootusetult naiivne arvata, et Eesti võiks saada uute suurte immigratsioonivoogude sihtmärgiks Euroopas. Sellest omakorda järeldub, et Eesti valitsuste ja ettevõtluse eestkõnelejate jutud ja kavad massilise immigrantide voo abil majanduse kasvatamisest on vitsaga veele kirjutatud. Need nipid, mida on võõrtööjõu hankimiseks kasutanud Põhja-Euroopa rikkad riigid, on Eestis kõlbmatud selle tõttu, et meil on juba varem oma immigrantide limiit täis võetud, et me pole veel küllalt rikkad sotsiaalhüvede globaalses konkurentsis ja et oleme ise oma demograafilise käitumise poolest juba kuskil järgmises arengufaasis võrreldes nendega, keda ekslikult endale eeskujuks kipume seadma.

Faasis, kus on sihitu ja raiskav maksurahast kavandada abinõusid «traditsioonilise perekonna» eelistamiseks või kinnimaksmiseks. Inimarengu aruanne märgib erapooletult: «... riikidevahelises võrdluses tõuseb Eesti kõige enam esile väljaspool registreeritud abielu sündivate laste osakaalu poolest. Viimastel aastatel on see näitarv kogurahvastikus 60 protsendi lähedal (eestlastel 65-66 protsenti), millega Eesti pakub konkurentsi Euroopas esikohta hoidvale Islandile (65 protsenti). [---] Vabaabielul põhinev peremudel on ühiskonnas aktsepteeritud ja levinud.» Fakti taustal langeb katse abielu (pole tähtis, mis soost ja mitme isiku vahel) institutsiooni seadusega reguleerida vähemuste kaitse alajaotusesse, mitte enamuse elu juhtivate eeskirjade hulka.

Pereinstitutsioon muutub ja «Euroopa piirkondadest on sel teel kõige kaugemale liikunud Põhjamaad ja eeltoodu valgusel võib selle trendi loojate hulka arvata ka Eesti». Trendis on üks otsustav puudujääk, mille paikamisele peaks Eesti riigivõim pühendama kogu oma mõistuse ja energia. Ilus ja töökindel on partnerlus, kui ta on võrdsete partnerlus. Paraku sedastab aruanne, et kõrgharidusega naisi tekib Eestis kaks korda enam kui kõrgharidusega mehi. Ja needki surevad enne tähtaega kätte ära. See pole erasfääri eraasi, vaid avalikem kõigist, järelikult ka lõppvastutusega parlamendis.

Erakonnasüsteem oma praegusel kujul ei eduta inimesi, kes näeksid põletava ning kiireid lahendusi vajava riikliku probleemina soolist ebakõla (kvaliteetmeeste põud). Endale võimu tipus koha kätte võidelnud «alfaisaste» soovmõtlemises kuuluvad kõik emased neile. Nende kujutlusvõime piiridesse ei mahu realistlik mõte, et tegelikult kehtib naiste valik ja kui kohalikul turul midagi valida pole, naised lihtsalt lahkuvad. Demograafia on aga, nagu öeldakse, saatus. Võimumehed on oma katse teinud ja läbi kukkunud. Naiste lahkumist maalt takistab ja sooliselt tasakaalustatud inimarengut võimaldab üks proovimata idee – naistevalitsus. Elust alati ees olev kirjandus märkis selle Henn-Kaarel Hellati käega ära juba ligi 40 aastat tagasi.

«Teavitasin ülemust, et kavatsen minna kahe kuu pärast dekreeti. Paraku ei ütelnud talle, et ma ei taha, et see jutt levima hakkaks. Oh üllatust - ülemus võttis ja rääkis seda kontoris. Ma saan aru, et see on tore ja puha aga kas mul ei ole mingit õigust privaatsusele? See peaks ikkagi olema minu enda teha kellele ja millal ma ütlen. Kas ülemusel on see õigus ilma loata selliseid asju kuulutada?» küsib tulevane ema.

Vastab Tiit Kruusalu  METI personaliabist.

Tööandjal on töölepinguseaduse  § 28 lõike 2  punkt 11 järgi kohustus austada töötaja privaatsust. Samas vaatame asja ka tööandja poole pealt. Kui Teile on dekreeti jäämine loodetavasti oodatud sündmus, siis tööandjale on see ootamatu ja toob reeglina kaasa probleeme. Vastutustundliku ja lojaalse töötajana teatasite tööandjale aegsasti oma dekreeti jäämisest. Tööandja võttis seda ilmselt kui signaali, et ta peab hakkama mõtlema töö ümberkorraldamise peale, kas jagades Teie tööülesanded ringi või palgates Teie äraoleku ajaks asendaja. Kui ei ole tegemist ainuotsustajast diktaatorliku tööandjaga, siis on kolleegidega töö ümberkorraldamise arutamine ju vältimatu ja põhjendatud.

Nagu ise ka mainisite, siis ei avaldanud Te tööandjale soovi asja saladuses hoida. Päris kindlasti tuleks vahet teha tööalasel arutelul ja tagaselja töötaja eraelu põhjendamatul tagarääkimisel. Kumba kategooriasse tööandja «kuulutus» jääb, seda saate Te ise paremini otsustada, sest minule on täpsed asjaolud ja üksikasjad teadmata.

Loe lisaks nõuandeid samal teemal või küsi tasuta nõu vastused.ee lehel.

Pühapäeval tuleb Eestis muutliku pilvisusega ilm, sajab hoovihma, on äikest, kohati on sadu tugev.

Ööl vastu pühapäeva tuleb vahelduva pilvisusega ilm, mitmel pool sajab hoo- ja äikesevihma, on udu., vahendas Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi (EMHI) prognoos.

Puhub idakaare tuul 2 kuni 8 m/s, äikese ajal on tuul puhanguline. Sooja on 10 kuni 16°C.

Päeval puhub idakaare tuul 2 kuni 8 m/s, äikese ajal on tuul puhanguline. Sooja on 22 kuni 27, rannikul kohati 17 kuni 20°C.

Lopsakas ronitaim annab varju ja ühtlasi silmailu ning alati ei pea katsetama püsikuga, hoolega ronib nii hernes kui uba ja isegi kõrvits.

Seemnemaailma esindaja Leonid Dolgov sõnas, et valik on lai, vertikaalne haljastus üsnagi populaarne ning ronitaimed ise enamasti vähenõudlikud ja vastupidavad – seepärast ei tohiks karta alustuseks mõne üheaastase taimega katsetamist. Esimene tõde on, et ronimiseks vajab taim toestust, milleks sobib nii spetsiaalselt ehitatud redel kui kuivanud puu.

Vaid mõni üksik ronitaim suudab ilma toestuseta end ise majaseina külge kinnitada, näiteks harilik luuderohi ja metsviinapuu.

Mõnigi ronitaim pakub peale silmailu maitsvaid marju. Näiteks sidrunväändik ja kultuurviinamari või aedoad, mis võivad olla väga dekoratiivsed. Humalakäbisid aga kasutatakse õlle valmistamisel.

Üheaastasi kiirekasvulisi ronitaimi soovitab Dolgov näiteks uutes aedades. Lihtne valik on lillhernes, vanikkuljus või väänlev mungalill.

Mitmeaastased ronitaimed jaotatakse puit- ja rohttaimedeks. Rohttaimede maapealsed osad surevad sügisel, kevadel tärkavad uued võrsed. Mõned mitmeaastased puitliaanid talvituvad meil üldiselt hästi, nagu metsviinapuu, kuslapuu, aktiniidia – neid ei ole vaja toestuselt maha võtta.

Dolgov soovitab järgida taime valgusvajadust. Näiteks luuderohi naudib põhjaseina, kuslapuud ja elulõngad tahaksid lõunapoolset külge. Itta sobib kaunis mungalill ja näiteks kolmetipuline metsviinapuu, läände kameelia ja rippuba.

Dolgov ütleb, et viinapuud, elulõngad, lillherned, mungalilled, õisuba, humal ja tobiväät on aiapidajate hulgas üsna populaarsed. Ja muidugi roniroosid.

«Elan vanemate majas, nõnda mäletan juba vanaema ajast, kuidas maja seina mööda väänlesid üles kaunid roniroosid. Olen ise täiskasvanuna püüdnud samuti nii hästi kui võimalik roniroose kasvatada, sest suviselt kaunil ajal ei kujuta lagedat majaseina ilma õieiluta ettegi,» ütles Pärnus eramajas elav Mare Jurkatam.

Liikumisest kui harrastusest rääkides tuleb tõdeda, et iga sellealane tegevus püsib kolmel vaalal. Esmalt on tähtsaim liikuja ise oma tõekspidamistega, mis on talle tähtis ja mida ta tahab oma tegevusega saavutada. Teiseks mängivad olulist osa teda ümbritsevad tingimused ja kolmandaks peab paljudel olema keegi, kes teda liikuma innustab, kirjutab Tallinna Ülikooli liikumisõpetaja Kaarel Zilmer ajalehes 60+.

Arutleme siis, kes on see imeline tegelane, kes võib inimese uskumatult hästi liikuma panna ja nii väga erineval moel positiivset mõju tekitada.

Juttu ei tule heast sõbrast või sõbrannast, toredast naabrist, innukast kohalikust õhutajast ega kuskil saalis ootavast juhendajast või isegi treenerist. Kõik need isikud võivad küll olemas olla ja teevad tänuväärset õhutustööd, aga on veel keegi, kes on neist tunduvalt järjekindlam ning mis eriti tähtis, alati valmis oma rolli täitma.

Selle nii öelda liikuja liigutaja rolli pole mul endal tulnud kasutada ega teda abiks võtta, aga ma olen piisavalt näinud, kuidas ta on erinevate inimestega imet teinud, uskumatutes tingimustes oma «hoolealust» kodust diivanilt püsti ajanud ja välja vedanud ning nii nädalast nädalasse, kõigil aastaaegadel.

Eriti innukas on ta puhkepäevadel ja isegi suurtel riigipühadel, mil inimene rohkem tugitooli kipub vajuma, ehkki siis jagub just rohkem aega end liigutada. Viimati puutusin mõttega temast kokku kolm aastat tagasi Soomes üleriigilisel konverentsil, kus arutleti väljas liikumise üle ja kus meie tänasele peategelasele pühendati lausa kolm ettekannet. See imeline tegelane on koer.

Koer ei luba viilida

Kui me tema rolli tähtsuses ikka veel kahtleme, siis lugege eelnev tekst veel kord läbi ja te leiate sellele lisaks üsna mitmeid mõtteid, kuidas just koer on paljudele teie lähikonnast liikumist ja tavatoimetamist õpetanud. Pole lasknud inimesel mugavaks muutuda, viilida, ega mingeid takistavaid tegureid välja mõelda. Ta justkui näeb inimese läbi ning siis lihtsalt ootab teatud ajani, mil on paras aeg minna, pane end vaid kiiresti riidesse.

Kui me midagi juba koos tegema asume, siis sellest on koera raske ära võõrutada. Nii on ka liikumisega. Pruugib vaid koerale esimesed vajalikud käigud ette võtta ja asjad on paika pandud. Uskumatu, et kõik algab justkui koera pärast, keda ei saa jalutamata jätta, aga tasapisi tunned ka ise, et see kohustuslik õueminek on endalegi päris sobiv, vajalik ja paras koormus.

Meie kandis, Viimsis, piki mereäärset teed teeb oma perenaise ja peremehega iga päev vudimisretki üks väike valge koer. Olen neid mõnigi kord seiranud ja imestanud, kuidas koera väikesed jalad peavad peremehe pikkade sammudega sobituma. Aga nad on oma ühise rütmi leidnud. See on nagu sisse töötatud programm, kus on vahepeal täiesti rihmavabad lõigud ja mille järel tuleb taas oheliku otsa minna. Vahepeal on sel pitsul omad koeranuuskimised, kus peremees saab pisut rohkem ilma ja ümbrust takseerida. Nii nad tulevad piki rahulikku rannateed.

Mõni aeg tagasi uurisin ja sain teada, et koera ja tema jalutajate käigutee pikkus ulatub pea kolme kilomeetrini. Kui vajalikuks kehaliseks koormuseks peaks inimesel olema vähemalt kolmel korral nädalas pooletunnine aktiivne tegevus, siis see pere ületab soovituse mitmekordselt. Ma kahtlen, kas nad muidu ilma koerata taolisi käike teeks.

Keda koer liigutab?

Nagu mitmed koeraomanikud on seletanud, on nad oma lemmikuga lausa hoogu sattunud ja vahel pea mitmetunniseid retki teinud. Eriti puhkuse ajal, aga vahel päeva pikenedes isegi tavalise tööpäeva järel.

Nii et käimiseks sobiv riie selga ja looduses liikumiseks mugavad jalavarjud jalga ning retk võib alata. Lausa hale on vaadata mõnd korrusmajade vahele korraks koera pissitamisele välja põiganud koeraomanikku, kes on riides nagu õdilas ja ootab pingsalt, et koer kiiresti oma asja ära ajaks. Kui ta siis veel «kogu kraami» sinnasamasse jätab, siis on küll hale, et koeral niisugune justkui peremees on.

Aga loom harjub kõigega, isegi sellise peremehega. Ehk on selgi koeral soov loomulikku liikumisvabadust nautida ja see õuepelglik peremees ka liikumise usku pöörata. Aga reaalsus on paraku teine, mida kahjuks isegi hea toidukauss ei suuda korvata.

Mäletan, et Soome konverentsil tekitasid ettekanded koerast kui liikumisharjumust kõvasti mõjutavast tegelasest elavat arutelu. Üks härrasmees rääkis oma tuttavast, keda koer õue minemise aja lähenedes püksisäärest sikutamas käis ja kui peremees korraks pilgu kellale heitis, siis märkas, et nende ühise retke aeg oligi kätte jõudnud. Hea on siit mõtet edasi arendades tõdeda, et kui liikumises on peamine positiivne mõjutegur just regulaarsus, siis koeral istub see isegi tugevamalt sees kui inimesel. Tasapisi hakkab ka inimene tunnetama, et just end regulaarselt liikuma pannes on sel tegevusel kõige parem toime.

Seminari juturingist kerkis esile kvaliteetaeg, mis reeglina märgib aja parimat ja meeldivaimat kasutamist. Et oli tõesti mõnus ja nauditav tund metsas, pargis või mererannas. Üks proua rääkiski vaimustusega, et just koeraga liikudes on ta seda ligi tunniajast käiku nautinud ja neil käinud abikaasaga lausa võistlus, kes selle aja endale saab. Pikapeale leidsid nad, et võivad ka koos jalutada, sest kiire elutempo juures ongi ühist aega ja tegutsemist nappinud. Siis äkki tulnud neile aga üks tõeline konkurent, ülikoolist nädalalõpuks koju käinud tütar, kes vahel mõlemad vabad päevad koerakäikudeks hõlmanud. Siis selgus peagi, et kuskilt teiselt poolt asulat tuli üks noormees oma koeraga ja koerajalutamised läinud ikka pikemaks ja pikemaks.

Inimesed on ära tabanud, et taoline justkui kohustuslik jalutuskäik koeraga on hea väga mitmel moel, kui vaid jätkuks aega ja tingimusi. Kui tõesti pole kuhugi eriti minna, pole seda vaba metsateed või järve/mereranda või jõekallast, siis peab mingi teise mooduse leidma. Kui tunned ka ise, et ahtad võimalused ei paku midagi ei koerale ega sulle.

Kus käia, mida teha?

Lisaks läbitavatele vahemaadele ja kuluvale ajale on igal koeral ja tema omanikul veel igasugused muud, üksnes neile teada tegevused. Põhiline on muidugi parajas ja rahulikus tempos kõndimine, mis paneb organismi kõige ühtlasemalt tööle.

Ei pea väga traavima ja kõiki koera lippamisi kaasa tegema. Koer liigub enamasti väga kiiresti, kui oleks vaid ruumi ja see kedagi ei segaks. Privaatsust jääb kahjuks meie ümber üha vähemaks ja kui hea õpetuse saanud koer on oma tegutsemisala piirid ja kombed selgeks saanud, siis on koosolemine mõlemale nauditav. Arvestatav asjaolu on kogu ümbritsev elav loodus, teatud ajal just linnud, sest iga ringituuseldavat neljajalgset tervitavad ärevust reetvad häälitsused. Teatud ajal ja tingimustes tuleb oma hoolealune lihtsalt rohkem rihma otsas hoida, ehkki tal oleks huvi kõige elavaga nina kokku pista.

Kuigi osa taolisi konflikte saab ära hoida, siis oma kurja teevad kindlasti ringi hulkuvad koerad ja loomulikult ka metsloomad.

Eraldi teema on koeraga liikumine avalikel teedel ja terviseradadel. Avalik tee on enamasti tavalisemast rohkem hooldatud ja üha enam ka valgustatud. Seal liigub ka rohkem inimesi. On selge ning ka reeglitega ette kirjutatud, et neile ei tohi lemmikuga liikumine lisapingeid tekitada. Kui on võimalik, tuleb leida oma rada või koos teiste koeraomanikega midagi selle loomiseks ühiselt ette võtta ning see ka teoks teha. Iseenesest ei teki mitte midagi.

Ettevaatust, terviserada!

Kui peab häda sunnil terviseradu kasutama, siis tuleks seda koos koeraga teha näiteks varahommikusel ajal, kui seal eriti inimesi ei liigu. Nii saab mingil moel oma koeraretke siiski ära teha. Ka päeval on seal vähem liikujaid. Hoopis välistada tuleks aga tööpäevajärgne aeg, kui populaarsed liikumisrajad on tervisesportlasi triiki täis. Siis peaks kui tahes õpetatud koeraga liikuja sealt küll eemal püsima.

Olen seda ise kogenud, kui koeraomanik selgitab, et tema koer ei tee kellelegi liiga ja tema lemmikul on vaid head maneerid, aga jooksev või kepikõndi harrastav inimene näeb igas koeras täiesti põhjendatult riski.

Ka ei sobi koerad avalikesse ujumiskohtadesse suplema ega näiteks ka sisseaetud suusarajal liikuma.

Usun, et kui koera perre võtmiseks läheb, siis vaagitakse ikka korralikult, kas läheduses on koeraväärseid liikumistingimusi ning ega lemmik muutu kellelegi häirivaks.

Ka see pole kuigi koerasõbralik ega ka inimesele endale kasulik, kui linna keskel oleva koerte liikumisala ette sõidab suur džiip ja sellest viiakse aedikusse koer, aga omanik ise istub sooja masinasse tagasi. Sellest tegevusest hoomab osavõtmatust, justkui kohustust olla koeraomanik, mille järel on ühisest liikumisest ette näidata vaid autosõit.

Olen koeraga liikumise tähtsust oma tudengitelt uurinud. On selgunud, et see on tõesti üks meeldivamaid tegevusi, mida ülikoolist koju käies ette võetakse.

Üldse ei tulnud juttu neist koertest (ja omanikest), kelle kogu liikumismaa piirneb vaid poriseks tallatud kuudiesise jooksualaga, raadiusega kümme sammu. Oma koduvalvurist pereliikme peaks siiski sealt keti otsast vahel lahti võtma. Et minna ning teha tiir mõlema enesetunde parandamiseks.

Aianduskorüfeede hinnangul tasub koduaias hoida konservatiivset ja naturaalset joont. Eriti kehtib see eakamate rohenäppude juures, kirjutab ajaleht 60+.

Viljandimaa Paistu vallas asuva Kaasiku talu iluaed on tuntud Eestis ja kaugemalgi. Selle perenaine Lilian Kärner ütleb, et aeda rajades ja ümberkorraldusi tehes tasub alati asjad väga täpselt läbi mõelda ning teha kõike tasa ja targu, aga see-eest korralikult, siis ei ole hiljem vaja asju ümber teha.

Sama meelt on Viljandi aianduse- ja mesindusseltsi juht 65aastane Hildi Jürine, kelle kaunis koduaed asub Viiratsi valla Arumetsa talus. «Me ei saa enam rühmata nagu 30aastased. Üle jõu käivaid asju ei tasu ette võtta,» tõdeb ta.

«Pensionieas inimesed tavaliselt uut aeda enam ei raja, vaid pigem üritavad olemasolevat korras hoida või otsi vaikselt kokku tõmmata,» selgitab Lilian Kärner. «Inimene saab aiata hakkama, aga aed temata paraku ei saa.»

Siiski rõhutab Kärner, et kus vähegi võimalik, tasub teha ka juurvilja- ja köögiviljapeenraid. «Esiteks on ka need väga kaunid, teiseks oleks see omalaadne kaupluselett, mis tehtud töö toidu ja tervise näol kuhjaga tasub. See oleks nagu palgaks pingutuse eest.»

Betoonist ääri ei soovita

«Betoonist ääri ja muud kunstlikku värki ma aeda ei soovita. Kõik võiks olla võimalikult loomulik,» arvab Hildi Jürine. Tema meelismaterjal peenraääre kujundamisel on tavaline maakivi. Kive võiks olla rohkelt, lillepeenarde ääres näiteks kolmes või isegi neljas rivis, sel juhul pääseksid need paremini mõjule. Kivide abil on Hildi Jürine loonud ka ühe draakonikujulise lillepeenra (draakoniaasta auks) ning uhke kõrgendiku mitmetasandiliseks kiviktaimlaks, kus sirgub palju erinevaid liike. See sündis peamiselt pritsikuuri vundamendist saadud kividest ning Eesti-aegsest kivimüürist.

Kividest võib ehitada ka astmeid peenardesse, näiteks selleks, et hilja maast välja tulevaid püsililli liigselt ei tallataks.

Hildi Jürine on oma aeda pikki aastaid kujundanud ning praegu on tema 0,8hektarilisel alal väga paljude erinevate taimede kodu. Lilledele ja puudele-põõsastele jagub seal õhku, avarust ja armastust. Ainuüksi roose on Jürise aias 150 erinevat sorti, palju on iiriseid, elulõngu ja rododendroneid. On ka erilisi haruldusi, näiteks kollase tulukesena silma paitava õiega Lõuna-Ameerikast pärinev preerialill.

Jüriste tiigis kasvab kuus erinevat sorti vesiroose: heleroosa, kollane, kreemjas, valge ja kaks erinevat tumeroosat. Üht Arumetsa aiaosa võiks vabalt nimetada dendropargiks. Kui omal ajal oli perenaisel kombeks taimede juurde tutvustus panna, siis praegu ei sildista ta enam midagi.

Lilled kasvavad otse maa seest

Samuti rõhutab Hildi Jürine, et ta ei armasta ranget peenraäärt ega liiga täpset kujundust. «Ma tahan, et lilled kasvaksid otsekui maa seest välja.» Samas rõhutab ta, et näiteks tomati, kurgi, paprika ning lilletaimi oleks pensionäril odavam ise kodus aknalaual ette kasvatada. Sellega säästaks raha, ühtlasi saaks juba kevadel varakult oma aianduskire soojas hoida.

Muuseas, tema aias on kasvamas kaks madalakasvulist elupuupõõsast, mis pärinevad Taani kroonprintsessi aiast, mida külastades Hildi Jürine omal ajal salamahti kaks väikest pistikut kaasa noppis. Hiljem läksid need tal kenasti kasvama.

Õunapuid ei soovita Jürine liiga palju istutada, sest hiljem, puude sirgudes ja kõrgudes ei raatsita neid maha saagida. Tänuväärseks umbrohu eemalhoidjaks peab ta seda, kui panna peenarde äärde musta kilet ja kuhjata neile kive peale. Ilma kileta tuleks suviti umbrohu kättesaamiseks kive lahti kakkuda, mis on üsna tülikas. Peenrakaitset on ta pannud ka päris paljude oma lillepeenarde alla. Nii püsivad need suvel umbrohust puhtamad.

Samas rõhutab ta, et iga uus asi peab aia üldilmega passima. Väga uhkeid elemente ta oma aias ette ei kujutagi. «Mul on ainult üks öökull ja pink. Need, kellel on hea maitsemeel ja puutööoskused, võivad muidugi rohkem selliseid asju luua,» tõdeb ta.

Ta on ka seda meelt, et 70aastasele tublile naisele ei käi üle jõu isegi puust või metallist karkasside ehitamine selleks, et aeda põnevaid ronitaimedest tunneleid rajada. On ju võimalik elulõngast, humalast, roniroosidest ja muudest taimedest väga vahvaid lehtlaid teha. «Kõige lihtsam on muidugi osta poest kaared ja neid maasse torgata.»

Valgustid ja nahkhiired

Hildi Jürine tunnistab, et tema lemmikelement aias on siiski kivi. «Ma muud eriti kasutada ei oskagi. Poeg valmistas puidust väga ilusad lauad ja toolid, aga ükskõik, kuidas ma neid ei hoidnud, viimaks hävitas ilmastik need ikkagi ära. Kividega sarnast häda pole.» Samas möönab Jürine, et kändudestki võib väga uhkeid asju nikerdada.

Samuti annab pimedal ajal palju juurde valguslampide kasutamine. «Suvi on lühike, aga õieilu jagub veel septembris ja oktoobriski, siis on õhtune valgustus väga oluline. Valgusteid pakutakse poes väga suures valikus, ka neid, mis päikeseenergiat akumuleerivad,» teab ta. Et Jüriste koduaias põleb palju lampe, siis saab sellest õhtuti müstiline oaas. «Tihti näeme nahkhiiri lendlemas, kus nad tiigi ümber ringi põrutavad. Ükskord pidin lendava nahkhiirega vastu pead saama. Muidu on nad väga tundlikud. Aga eks ma ilmusin siis talle väga ootamatult,» arvab ta.

Hildi Jürine hoiatab, et peenardega tasub piiri pidada. Vanematel inimestel on lihtsam krundi äärtesse peenraid luua ja aia keskele muru jätta. Samuti võiks õunapuud olla ühes kohas, siis on hõlpsam lehti koristada. Umbrohu vähendamiseks soovitab ta ka multšimist. «Niidetud hein tuleks puude ja põõsaste alla visata.»

Parim materjal on põllukivid

Väga uhke ja liigirikas on ka Lilian Kärneri Kaasiku iluaed. Seda käiakse imetlemas kõikjalt Eestist, sagedased on ka Soome ja Rootsi ekskursioonid. Mulgi rahvariietes naine tutvustab oma aeda alati hea meelega ja jagab ka näpunäiteid.

Lilian Kärneri vanaema talupeenardel olid omal ajal väikestest põllukividest ääred, sarnaseid võiks kasutada tema meelest ka tänapäeval, aga efektselt mõjuksid ka puidust materjalid, näiteks männijändrikud ja muud metsast leitud kõverikud, mida ilusasti sättides võib saada lummavaid tulemusi. Osa sellest materjalist asetatakse mulda, teine jääb välja. Kujunduslikult võiks seda passitada ümaralt või looklevalt, peaasi, et oleks huvitav. «Keeruline ei ole ka paju- või sarapuuvitstest äärte punumine, tulemus on väga efektne,» teab Kärner. Tema aias on selliseid kujundusnäiteid palju. Näiteks juurviljaaias on taolised peenraeraldajad. Tõsi, see kõik nõuab vaeva ning kolme-nelja aasta pärast tuleb ajahambast puretud aed uuesti ehitada. «Kui vanaemale lapselapsed külla tulevad, saaks lapsed aidata pajuokste toomisel, et vanaemal oleks hiljem materjali, millest peenraäärt punuda. Vanaemal oleksid ilusad peenrad ja lapselapsed oleksid midagi vanaema heaks teinud.»

Lilian Kärnerile ei meeldi absoluutselt eterniidist peenraääriseid. Samuti ei sobi tema meelest aeda plastmasstoolid. Puidust peenraääri müüakse ka aianduskauplustes, aga need on kallid. Väiksematesse linnaaedadesse ehk jõutakse neid soetada.

Lilli ei tasu kokku kuhjata

Lilian Kärner ütleb, et väikesele aialapile ei tasu liiga palju erinevaid lilli kokku kuhjata. See ei anna silmale mingit rõõmu. Enamasti on hoopis efektsem, kui koos on enamasti ühesugused lilled ja taimed.

Samuti oleks vahva, kui peenardel oleks erineval ajal õitsvaid lilli: esmalt tulevad lumikellukesed, siis priimulad, edasi nartsissid, hostad ja nii edasi. «Õige järjestus on oluline. Kui ühed ära õitsevad, siis võiksid tulla järgmised,» õpetab ta. Samal põhjusel peaksid taimedel peenral õiged kaaslased olema. Kui üks õitsemise lõpetab, annab ta ilutsemise teatepulga kohe järgmisele edasi.

Konservatiivsus ehk järjepidevus ning kestvus on väga olulised. Mida lihtsamad on lilled ja mida pikemalt on neid Eestis kasvatatud, seda kindlam võib olla nende edenemises. Seda vähem on ootamatusi ja selgemad on kasvunõksud. Uute liikide ja sortidega on alati risk palju suurem.

Lilian Kärner ütleb veel, et kui varakevadel ja hilissügisel peenrad umbrohust korralikult puhtaks rookida, siis on nendega ka suvel vähem vaeva. Suvel on kõige olulisem peenraäär korras hoida. Kui taimed on täies kasvuhoos ja tugevad, katavad nad ise suurema osa peenrast ning ei lase umbrohul võimutseda. «Sügisel rohin umbrohu ära, lisan kompostmulda ja turvast.»

Aiakujundamiseks on väga palju võimalusi. «Parim on tervislik aed, kus on kõike, nii lilli kui tilli ja ka silmailu. Selles oleks vitamiine ja täidet kõhule. Esmalt peabki inimene selgeks tegema, millist aeda ta tahab.»

Täna, 18. mail, toimus Tallinnas SEB XXVI Maijooks, millest võttis osa üle 12 000 naise. Koos kaasa elama tulnud meeste ja lastejooksudel osalenud pisipõnnidega oli Maijooksul üle 14 000 inimese.

Hoolimata sellest, et hommikupoolikul sadas Tallinnas kergelt vihma, võis juba kella 11 paiku linnas märgata spordirõivais naisi, kelle sihtkoht oli üks – Tallinna lauluväljak. Pirita poole suunduvad bussid olid spordihuvilistest niivõrd pungil, et kohalikud, kes pahaaimamatult kodu poole tahtsid sõita, pidid nõutult peatusesse järgmist bussi ootama jääma.

Enne stardipaukude kõlamist sai end soojaks võimelda, erinevates telkides spordirõivaid valida, tervist kontrollida lasta või niisama kevadise päikese paistel aega veeta. Lastele oli eraldi lasteala ning Draakoni lastejooksud. Mehed oli võimalik jooksu ajaks saata meestehoidu, kus sai näiteks lasta juukseid lõigata ja kiikingut proovida.

Kuigi nime järgi on tegemist jooksuüritusega, tundub, et eestlannade kõige lemmikumaks tervisespordiks on siiski kõndimine, sest just kõndijaid oli sel aastal registreerunud kõige rohkem – umbes 6000. Jooksjaid ja kepikõndijaid oli poole vähem. Rajal sai kiirelt selgeks, et üksinda on sportima tulnud vähesed, pigem ikka kas kolleegide, naabrinaiste või sõbrannadega ja reibast spordisammu saatis ergas jutuvadin.

Jooksjatele, nii ajavõtuga kui ilma, andis stardi lembelaulik Karl Madis. Kõndijaid ja kepikõndijaid saatis stardipauguga rajale Ivo Linna.

Umbes kolmandal kilomeetril said rajalised end turgutada spordijoogi või veega ning vajadusel tualetis käia. Lisaks korraldajate poolt organiseeritud joogipausile, oli üks perekond Maarjamäel Künnapuu tänavas võtnud südameasjaks tublisid laupäevasportlasi veega kosutada: ema täitis plastiktopse ja agarad poisid hüüdsid rajalistele, et sealt saab tasuta vett. Tuleb mainida ka seda, et samad poisid jooksid hiljem raja ääres ja korjasid kokku maha visatud tühjad topsid.

Finišis said lõpetajad spordijoogi ja osavõtunumbri ettenäitamisel väikese kotikese sponsorite nänniga ning värskendava külmsupi. Kõik osalejad said Viking Line'ilt ka päevakruiisi Helsingisse.

Ajavõtuga jooksu võitis Liina Tšernov ajaga 23 minutit ja 24 sekundit. Teiseks jäi Leila Luik, kes jäi võitjale alla 12 sekundiga. Vaata tulemusi SIIT!

Ürituse lõpetas kontsert, kus esinesid Ivo Linna ja Rock Hotel.

XXVII Maijooks toimub 17. mail 2014, registreerimine järgmise aasta spordiüritusele on juba alanud.

Tänasel päeval takistab makseterminaalide paigaldamist paljudesse taksodesse eelkõige makseterminalide kõrge maksumus.

«Kunagi võiksid kaardimakseterminaalid kindlasti kõikides taksodes olla, kuid praegu on makseterminaalide paigaldamine taksodesse seotud eelkõige terminaali maksumusega. Need maksavad hetkel umbes 1200 eurot, kuna tegu on on mobiilisidega pangaühendusega,» rääkis MTÜ Eesti Taksojuhtide Liidu juht Lembit Poolak. Ta lisas, et terminaalide rent on küll odavam, kuid samas kaardimaksetest laekuv raha ei kata tihti isegi terminaali rendimaksumust.

«See puudutab eelkõige neid vedajaid, kes ei saa osutada teenust sadamas, lennujaamas ja hotellides, kus liiguvad turistid, kes sõidu eest kaardiga tasuvad,» lausus Poolak.

Suuremate firmade taksod on tänaseks kõik varustatud kaarditerminaalidega, kuid nende teenus on võrreldes odavtaksodega ka oluliselt kallim. 

«Eestis paljudes väiksemates kauplustes ja turul ei ole ka võimalust kaardimakseid teostada ja inimesed arvestavad sellega, kuigi kaardimakse oleks neile mugavam,» märkis Poolak.

Vabatahtlikud merepäästjad tahavad hakata tegema koostööd purjelaevaga Blue Sirius, et see abistaks neid teavitusüritustel ning aitaks vajadusel ka reaalses merepääste olukorras.

1907. aastal Norras ehitatud purjelaev Blue Sirius ei ole kindlasti ideaalne päästelaev, vaid mõeldud reisijate merele viimiseks. Siiski soovib vabatahtlikke päästjaid ühendav Päästeliit hakata laeva meeskonnaga koostööd tegema.

Päästeliidu nõukogu esimees Rait Killandi seletas, et Blue Siriuse meeskonnast on mitmed merepäästega tegelemas või tegelema hakkamas.

«Samas on Päästeliit suurim vabatahtlik merepäästega tegelevate organisatsioonide ühendaja, mistõttu on loogiline, et lisaks sellele, et oleme head kolleegid, otsime igapäevaseid kokkupuutepunkte,» lausus Killandi. «Reaalsus on see, et nendega kohtume merel ja miks mitte võimalike ohuolukordade läbiharjutamiseks stsenaariume koos välja mõelda ning neid reaalselt proovida merel lahendada.»

«See laev on omaduste poolest väga hea ja võib mingil hetkel olla merepäästesündmustel abiline, kui ta on parasjagu sobivas kohas,» tõi Killandi välja veel ühe tähtsa punkti.

Blue Siriuse meeskonna liige Rauno Masing nentis, et sellest laevast ei saa kunagi ideaalset päästelaeva.

«Me ei hakka olema üksus, kes hakkab väljasõidule kihutama purjede lehvides – see oleks ebareaalne,» kinnitas ta. Lihtsalt ollakse valmis, kui mingi õnnetus peaks laeva läheduses juhtuma. Laev liigub Tallinnast ida suunas.

Killandi seletas, et Päästeliidul on olemas veebirakendus, mis näitab reaalajas ära, kus mingi alus asub, kus on vähegi koolitatud mehed peal.

«Kui Blue Sirius liigub trajektooril Tallinn-Narva, siis ei ole väga raske aeg-ajalt märke panna, kus ollakse,» lausus ta. «Programmi kasutavad ka merevalvekeskuse inimesed, ma loodan, et lähiajal ka häirekeskus. Reaalajas on info, kus keegi asub ja pole kummaline olukord, kui Blue Sirius asub kuskil õnnetuspaigale lähemal.»

Sel nädavahetusel toimuvast merepäästjate koolitusest võtab osa kolm Blue Siriuse meeskonna liiget. Killandi märkis, et mida rohkem on meeskonnast koolituse läbi teinud, seda suurem on võimalus, et Tallinna lahel või kus iganes laev liigub, saab päästeoperatsioon olema kvaliteetsem ja kiirem.

«Merepäästevarustus normaalsest päästevarustusest palju ei erine,» lisas Killandi. «Soovituslikult on rohkem rakette peal ja mõned tööriistad, millega inimesi välja õngitsetakse. Enamik merepäästest toimub aga inimese peas.»

Lisaks harjutamisele ja teoreetiliselt ka päris olukordadele, saaks Killandi sõnul alusel korraldada väliskülalistele väiksemad seminare. Laeva saaks kasutada üritusel näiteks ka merepäästeoperatsioonide demonstreerimiseks.

Küsimusele, kas Päästeliit otsib ka teisi erakätes olevad laevu, millega niimoodi koostööd teha, vastas Killandi, et aktiivselt ei otsita, aga kui nüüd saadakse hea kogemus, siis võibolla küll.

«Huvi peab olema kahepoolne – Blue Siriuse mehed on merepäästekoolitusele minemas ja see on hästi loogiline samm,» lausus Killandi.

Millised on kinnisvaramaakleri kasutamise eelised, kirjutab Raid & Ko Kinnisvara- ja Õigusbüroo kinnisvaramaakler Kristiina Gerassimova.

Tihti küsitakse milleks on vaja kinnisvaramaaklerit? Tänapäeval on olemas enamikul inimestest vahendid ja teadmised kuulutamiseks, fotode tegemiseks jne. Pealegi on täitsa tore müüa näiteks iseenese kodu ja otsida uut. Kuid sageli unustatakse, et luues kuulutuse kinnisvaraportaali, sisenetakse turule. Turule, kus paljud pakuvad sarnaseid «kirsse, õunu ja ploome». Turule, kus kaubeldakse, kombitakse piire, tehakse erinevaid pakkumisi. See on tavaline turg, kus inimesed ostavad-müüvad-vahetavad.

Igal üksikul turul osalejal on oma eesmärk – kes tahab investeerida, kes tahab kaubast lihtsalt lahti saada, kes otsib head vahetuskaupa jne. Kuidas teada, kas ma teen parima tehingu? Kas minule pakutav on see kõige parem?

Juhul kui oled hea müügimees, tunned kinnisvaraturgu, siis suure tõenäosusega tead ka vastuseid. Juhul kui sa ei ole «müügiinimene» või pole kindel oma teadmistes turu olukorrast, siis parem tee koostööd kinnisvaramaakleriga.

Kinnisvaramaaklerit võib mõnes mõttes võrrelda fotograafiga. Enamikul inimestest on olemas väga hea või isegi natukene parem fototehnika. Pilte saab teha igal sammul, jagada internetis ja lasta paberile. Ometi kaasab enamik inimesi elu tähtsündmusteks professionaali.

Peale selle, et professionaalil on kogemused, teadmised, oskused teha see kõige parem foto, on tal ka «silma». Kinnisvaramaakleri «silmaks» on vaist. Samamoodi nagu ei saa ära anda professionaalset «silma», ei saa ära anda «vaistu».

Ole teadlik – valides endale kinnisvaramaaklerit, veendu, et tal on sinu objekti jaoks aega. Kinnisvaramaakleriga koostööd alustades selgita talle enda ootusi ja võimalusi nii täpselt kui vähegi

saad. Siis on garanteeritud ootustele vastav tulemus.

Kinnisvaramaakleri eelised:

− objektiivne ning kogemustele tuginev hinnang

− lai auditoorium (oma kliendibaas, sissetöötatud reklaamkanalid, meetodid jms)

− teadmised turu-suundadest

− teadmised reaalsetest tehingute hindadest

− teadmised ja kogemused kinnisvaraturu analüüsist

− koostöö teiste kinnisvaravahendajatega

− töökoosolekud

− juriidiliselt vettpidavad kirjalikud kokkulepped

− igakülgne tugi kinnisvaratehingute tegemisel

− ajaline kokkuhoid

Siseminister Ken-Marti Vaher (IRL) esitab kapo peadirektori ametikohale Arnold Sinisalu. Vaheri sõnul on ta Sinisalu kandidatuuri arutanud ka koalitsioonipartneritega ja tagasiside oli positiivne.

Miks esitasite kapo peadirektori kandidaadi nii viimasel hetkel?

Ei tea, kas see nüüd oli nii viimasel hetkel. Raivo Aegi ametiaeg lõppeb 15. juunil. Nagu andsin teada aprilli keskpaigas, tegin Aegile ettepaneku jätkata. Raivo mõtles kõige selle üle väga pingsalt ja andis teada oma isiklikust eelistusest – mida meil tuleb austada –, et ta järgmiseks viieks aastaks rohkem ei kandideeri.

See oli sisuliselt kuu aega tagasi. Selleks et liikuda edasi järgmise kandidaadiga, on paratamatult kulunud aega ja oleme neli nädalat hiljem seisus, kui on võimalik välja käia uue kandidaadi nimi.

Ma arvan, et see on ajaliselt igati optimaalne. Eelmisel korral käidi kandidaat välja täpselt samamoodi mai lõpus.

Mis on Arnold Sinisalu plussid võrreldes teiste kandidaatidega, keda kaalusite?

Mina saan rääkida ainult Sinisalu plussidest, mitte sellest teisest poolest küsimuses. Arnold on näidanud ennast 20 teenistusaasta jooksul väga pühendunud riigiametnikuna. Ta on 1993. aastast olnud kaitsepolitsei ametnik.

Ta on kokku puutunud erinevate teemadega – nii menetluse teemaga kui ka põhitegevuse toetamise, rahvusvahelise koostöö ning muude projektide läbiviimisega. Minu arust on ta kaitsepolitsei peadirektori asetäitjana olnud tugev ja asjatundlik.

Lisaks on ta doktorikraadiga kandidaat, mida tänapäeva Eestis veel tihti ei kohta. Doktorikraad õigusteaduses annab väga tugeva haridusliku baasi selle väljakutse vastuvõtmisel – juhtida julgeolekuasutust.

Sinisalul on kokkupuude väga erinevate seadusandlike algatustega, ta on osalenud mitmetes töörühmades ja seaduste väljatöötamisel.

Kõik see on andnud veendumuse, et just Arnold võiks olla järgmised viis aastat meie julgeolekuasutuse tippjuht.

Kui palju kandidaate oli?

Kandidaate on alati ja täna on väljavalituks osutunud Arnold Sinisalu.

Kas otsisite uut juhti kapo seest või oli silmapiiril ka keegi väljastpoolt?

Minule on antud nende valikute tegemisel ette seadusandlikud raamid. Politsei ja piirivalve seadus ütleb väga selgelt, kes üldse võivad olla kandidaadid, ja kandidaadid saavad olla ka väljastpoolt kaitsepolitseid.

Kas olete oma koalitsioonipartneritega [Reformierakonnast] Sinisalu kandidatuuri arutanud?

Olen arutanud. Tagasiside on olnud positiivne. Siit saame edasi liikuda parlamendikomisjonide arutelude juurde.

Kas oligi nii, et Eesti entusiastlikud tudengid tulid lihtsalt kokku ja tegid ülikoolide õppelaborites saadaolevate vahendite abil Eestist kosmoseriigi? Väga lihtsustatult öeldes oli tõesti nii. Kuid tegelikult poleks ESTCube-1 kunagi valminud, orbiidile jõudnud ega kosmoses edukalt tegutsema hakanud ilma paljude inimeste, asutuste ja firmade toetuseta. Oma panuse on andnud iga Eesti maksumaksja. Nii olekski õigem öelda, et kosmoseriigi kodanikeks saime vaid eduka, nii riigi- kui poliitikaülese koostöö tulemusena, ja Eesti satelliit kosmoses on meie kõigi ühine saavutus.

Juba üksteist päeva kuulub Eesti nende väheste riikide hulka, kelle noorte inseneride teadmiste ja oskuste tase ning teotahe on võimaldanud välja töötada ja edukalt valmistada Maa iseseisva tehiskaaslase. ESTCube-1 tegutseb orbiidil edukalt ning iga päevaga saavad satelliidi loojad kosmosest andmeid oma töö tulemuste kohta.

Peale teadustulemuste on ESTCube-1 andnud ligi sajale reaalvaldkonna üliõpilasele hindamatu praktilise kogemuse tööst rahvusvahelises arendusprojektis. Kindlasti rõõmustab enamik eestlastest ka Eesti järjekordse eduloo üle, mis on leidnud positiivset kajastamist väga paljudes meediaväljaannetes üle kogu maailma. Nüüd tahaksin Eesti tudengisatelliidi projekti meeskonna nimel esile tõsta neid, kelle panus on selle võimalikuks teinud.

Kõigepealt täname kogu Eesti rahvast. See pole kindlasti mitte sisutühi klišee. Kui arvutada kokku kosmoseprojekti kulud alates selle väljakuulutamisest 2008. aastal, siis tuleb välja, et iga eestimaalane on andnud oma riigimaksude kaudu igal aastal keskmiselt kolm eurosenti tudengisatelliidi programmi toetuseks.

Moraalne toetus aga on hindamatu. Paar päeva tagasi astus kaupluses minu juurde üks härrasmees, soovis õnne ja rääkis, kuidas tema poeg nüüd kodus koos temaga säraküünaldest rakette ehitab. Selline tagasiside tudengisatelliidi teadust populariseerivale rollile andis palju positiivseid emotsioone. Loodame, et selle lapse jaoks saavad koolis reaalained nüüd palju praktilisema tähenduse.

Järgmiseks tuleb tunnustada poliitikuid. Eesti tudengisatelliidi programm sai alguse muuhulgas soovist aidata Eesti riiki liitumisel Euroopa Kosmoseagentuuriga (ESA), andes tulevastele inseneridele ja ettevõtjatele teadmisi kosmosevaldkonnast. Põhjalik rahvusvaheline audit viis aastat tagasi näitas Eesti ettevõtete ja teadusasutuste häid võimalusi panustada Euroopa kosmosetööstuse arengusse, mis omakorda toob kaasa paremad ärikontaktid rahvusvaheliste tehnoloogiafirmadega – see on hea alus uute töökohtade loomiseks Eestis.

Mõistes nii kõrgtehnoloogilise kosmosetööstuse potentsiaali Eestile kui ka tudengisatelliidi projekti hariduslikku ja reaalharidust populariseerivat mõju, on poliitikud peaaegu kõigist juhtivatest parteidest vajalikel hetkedel toetanud koostööd kosmoseagentuuriga. Ene Ergma on ESTCube-1 projekti tudengeid alati aidanud nii moraalselt kui ka otseselt – paljuski tänu tema kontaktidele ESA peadirektoriga võeti Eesti tudengisatelliit kanderaketi Vega pardale.

Majandus- ja kommunikatsiooniministri Juhan Partsi heakskiidul sõlmiti koostööleping Euroopa Kosmoseagentuuriga, mille osaks on saanud ka ESTCube-1 arendamine. Peaminister Andrus Ansip on tudengisatelliidi projekti Eesti teadus- ja arendustegevuse aastaülevaates positiivses võtmes esile toonud. Omaaegne majandusminister Edgar Savisaar oli nende hulgas, kes algatasid kosmoseagentuuriga koostöölepingu sõlmimise.

Suure panuse on andnud kolm ministeeriumi: majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM), haridus- ja teadusministeerium ja välisministeerium.

MKM tähtsaim panus kosmosetööstuse valdkonda on muidugi koostöölepingu sõlmimine Euroopa Kosmoseagentuuriga. Samuti on ministeeriumi haldusalas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, mille väike kosmosebüroo korraldab muuhulgas koostööd ESAga. Büroo juht Madis Võõras, kes on ka Eesti delegaadiks ESA juures, korraldas osavalt ära ESTCube-1 üleslennutamise läbirääkimised ja formaalsed üksikasjad.

Kuid vähem teatakse sellest, et tudengisatelliidi tõttu on MKMi ametnikud pidanud viima Eesti seadusandlikud aktid kooskõlla kosmoseriigi staatusega. Koos tehnilise järelevalve ameti spetsialistidega muudeti kahte raadiosidet puudutavat määrust – tarvis oli lisada kosmosesatelliit võimaliku raadiosignaali allikana.

Tuli ka luua Eesti kosmoseaparaatide register, mis sisaldab praegu ühte kuupsatelliidi tüüpi kosmoselaeva. Minister pidi saatma formaalse kirja Euroopa Kosmoseagentuuri, deklareerides Eesti kosmoseaparaadi ainult rahumeelseid eesmärke. Kõrvalepõikena ka sellega seotud lõbus lugu: ESTCube-1 pardal olevaid süütuid, kuid hirmuäratava nimega elektronkahureid paluti sellest hetkest alates nimetada ametlikult pigem elektronikiirguriteks.

Välisministeeriumi inimesed eesotsas Paul Elbergiga olid juba ESTCube-1 sünni juures 2008. aastal. Kuid tulevase kosmoseriigina tuli Eestil liituda ka ÜRO kosmose rahumeelse kasutuse kokkuleppega, mille välisministeeriumi spetsialistid vajaduse tekkides kiirelt ära korraldasid. Ees ootab veel ametliku kirja koostamine ÜRO peasekretärile, millega antakse formaalselt teada uuest objektist Maa orbiidil. Ka haridus- ja teadusministeerium on probleemipõhise õppe kontseptsiooni esindavat tudengisatelliidi projekti ning eriti selle loodusteadusi populariseerivaid tegevusi toetanud.

ESTCube-1 loomise tegi võimalikuks paljude ettevõtete ja ettevõtjate toetus mitmes vormis. Kõige tähtsam tudengite jaoks oli ikkagi signaal, et ka ettevõtjate arvates teeme õiget asja. Nagu näiteks ESTCube-1 tiimile antud aastaauhind Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidult, mis ühendab enamikku tudengite tulevastest tööandjatest, ASi Regio stipendium meie elektroonikatudengile, Skype’i stipendium meie tudengi õpinguteks Rahvusvahelises Kosmoseülikoolis jne.

Eriti märgiline oli koostöölepingu sõlmimine rahvusvahelise tarkvaragigandiga CGI, mille tulemusel sündis uue põlvkonna kosmosemissioonide juhtimistarkvara. Firma Elvior lubas kasutada oma testimistarkvara ning juhendas tudengeid. Stoneridge Electronics aitas katsetada satelliidi vibratsioonitaluvust. Tartu Teaduspark toetas tudengeid raskel ajal, valmistades ESTCube-1 korpuse esimese katseeksemplari tasuta.

Tänada on veel nii paljusid, nagu näiteks Tartu observatooriumi teadureid ja direktor Anu Reinartit tudengite toetamise ja juhendamise eest, Eesti Raadioamatööride Ühingu liikmeid, rahvusvahelisi partnereid jne, kuid kahjuks piirab meid ajalehe maht.

Selle arvamusartikli eesmärk aga oli näidata, et kosmoseriik Eesti ei ole ainult sõnakõlks, vaid sümbol väga paljude inimeste koostööst inspireeriva eesmärgi nimel. Inspiratsiooniallikaks tegijatele ja toetajatele on aga teadmine, et tehtud töö ja nähtud vaev muudab maailma paremaks. Ja lisaks on kosmosetehnoloogia arendamine muidugi ka lihtsalt vastupandamatult põnev.

Autor on Tartu observatooriumi vanemteadur, Tartu Ülikooli dotsent, ESTCube-1 projekti juhendaja.

Ärge kartke, ei kuku te kuhugi! Pole keegi poolesaja meetri kõrgusel einestades alla sadanud, ei saja teiegi. Asi on kindlamast kindlam, kinnitab taevarestoranipidaja.

Miks peaksin laskma ennast kraanaga 50 meetri kõrgusele õhku tõmmata selleks, et seal sööki-jooki nautida, kui seda saab ka rahulikult maa peal teha? Aga mis siis, kui mul süda pahaks läheb või kogu kaadervärk alla kukub?

Eestis on juba mitu tuhat inimest, kes neile küsimustele vastust teavad ja võimalusel uuesti end maast lahti tõsta lasevad.

Kõige paremini oskab taevarestoranide mõtet selgitada Risto Meigas (29), kes tänaseks juba üheksas riigis seiklushuvilisi taevasse sööma lennutanud. Pole kahtlustki, et talle meeldivad hullud ideed. Meigas pole palgatööd päevagi teinud: ta alustas kohe ettevõtjana, ja lausa sellise hooga, et kõrgkool jäi lõpetamata. Nüüd on ta diplomi siiski sihikule võtnud.

Meigase esimene äri oli seotud konverentside ja messide korraldamisega Eestis ja teistes Balti riikides. Ootamatult saabunud majanduskriis, mis tema sõnul õpetas asju, mida koolis ei räägita, viis Risto koos venna Markoga Ukrainasse.

Uurinud sealset turgu, selgus peagi, et messe pole seal kusagil korraldada. Kord näidati neile koguni vana ujulat mõttega, et basseinist saaks vee välja lasta näituse tarvis, meenutab  Meigas muiates. Siis tekkiski mõte hakata seal ruumipuuduse leevendamiseks telke rentima.

Ka taevarestoranide (dinner in the sky) mõte sai alguse Ukrainast, kui Meigased otsisid oma ettevõtmistele ägedat reklaamikanalit. Risto Meigas oli kuulnud, et 2008. aastal oli üks Belgia ettevõte reklaaminud oma uut joogivett spetsiaalse õhku tõstetava lauaga. Uudis sellest levis kulutulena üle maailma. Toona oli tegu puhtalt tähelepanu võitmiseks mõeldud turundusnipiga, mil toimiv ärimudel puudus.

Idee tuleb rahaks teha

Kuna Meigas oli otsinud oma äride reklaamimiseks samuti mingit «kihvti asja», haaras ta mõttest kinni. Probleemiks sai aga turvalisus. Mingit inimeste ülestõstmise seadust või eeskirja pole kusagil olemas. Nõnda oleks ka kooskõlastuste saamine Ukrainas keeruliseks ja kalliks läinud. Asi jäi soiku. Just sel põhjusel ongi taevakohvikud seni kasutusel vähestes riikides.

Mõne aja pärast arutas Meigas Soomes asja sealsete partneritega. Oli vaja leida viis, kuidas see pöörane idee raha teenima panna.

Enne kraana paigaldamist toimuvad põhjalikud maapinna uuringud. Inimesed on kinnitatud turvarihmadega ja esimesel vajadusel, kui näiteks kellelgi peaks tõesti paha hakkama, saab söögilaua poole minutiga maale tagasi lasta.

Meigase sõnul on tema praktikas juhtunud seda vaid korra Riias ja siis oli põhjuseks sülekoer, kelle üks daam oli kaasa võtnud. Ühtekokku on seni Baltikumis õhku tõstetud 10 000 inimese kohta esinenud vaid neli-viis juhust, kus keegi on tahtnud varem alla tulla.

Keskel on muretum

Esimene ametnike vastupanu on praeguseks uue ettevõtmise vastu murtud. Ka kraanatootjate katusorganisatsioon FEM on laudade tõstmise turvaliseks hinnanud. Kõik vintsid ja kaablid on dubleeritud. Eestis selliseks tõsteks sobivat kraanat ei leidu, see tuuakse kohale Soomest. Meigase kasutuses on kolm lauda, millest igaüks maksab 150 000 eurot. Need rändavad suvekuudel Euroopas ringi.

«Võrreldes muude inimeste õhkutõstmise riistapuudega on see kõige turvalisem,» kinnitab Meigas. Nüüd on Brüsselis tema kolleegide nõustamisel valmimas ka inimeste maast üles tõstmise reeglistik.

Esimest korda maailmas müüdi taevarestorani pileteid Monte Carlos, kus toimus Monaco printsi Alberti osalusel heategevuslik õhtusöök. Pilet maksis 2500 eurot. Euroopas on kolm ettevõtet, mis taevaseid söögikohti peavad, Meigase oma neist suurim.

Esimest korda pani tema meeskond Tallinnas taevakohviku kraana püsti üle-eelmisel aastal Rotermanni kvartalis. Mullu lõbustasid õhus einestavad inimesed publikut Vabaduse väljaku kohal, kus sama pilti saab näha tänavugi.

«Tahtsime, et tegu poleks lihtsalt ühe õhku tõstetava metallist lauaga, vaid et sellega kaasneks tipptasemel söögielamus ja meeldiv õhkkond,» räägib Meigas. «Tundub, et õnnestus, sest esimene üritus oli välja müüdud ning kes käisid esimesel korral, tulid ka järgmisel aastal tagasi.»

Tema sõnul eristavad taevakohvikut lõbustuspargi atraktsioonist sellega kaasnevad lood. Esimene neist jutustab söögist ja sellega kaasnevatest elamustest, teine seostub adrenaliini ja põnevusega ning kolmandaks on tänavu kavas spetsiaalse tõstukiga üles tõstetud pillimeeste abiga ka muusikalist naudingut pakkuda. Lisaks on oluline ettevõtteid ja riike huvitav turunduslik lugu.

Toidud valmivad maa peal taevakohviku teenindusalal paiknevas köögis. Viimane lihv neile antakse aga õhus, kus on samuti ahjud-pliidid. Teenindajaid on koos turvamehega kaasas viis. Kokku kaalub kogu krempel kaheksa tonni. Kui teenindajail on ka põrand all, siis külastajad istuvad oma tooliga sõna otseses mõttes õhus, mis võib esialgu kõhedust tekitada. Seetõttu peaksid kartlikumad valima koha laua ääres keskel.

King lendab alla

Taevakohvik vihma ei karda, küll ei sobi sellele tugev tuul ja äike. Väike tuul puhub konstruktsioonist läbi, tugevate iilide korral tuuakse laud lihtsalt veidi madalamale. Külma eest kaitsevad infrapunalambid ja pleedid. Kes soovib kogeda taevakohviku miljööd ilma suurema söögita, võib osta pileti nn šampanjatõstele, mis maksab vaid 29 eurot ja kestab 20 minutit.

Seevastu mitmekäigulise õhtusöögi eest tuleb välja käia saja euro ringis. Hind pole aastaga muutunud.
Kas midagi alla ka on kukkunud? «Vahel ikka mõni kahvel või klaas kukub,» vastab Meigas. «Kord kaotas üks naine ka kinga, aga sest pole lugu, sest all on ju turvaala.»

Eine taevas on hea kingitus tähtpäevaks, aga seda on kasutatud ka abieluettepaneku tegemiseks. Vanuse- ega kaalupiirangut pole, kuid inimene peab olema vähemalt 150 cm pikk, et ta ohutusrihmadesse sobiks.

Selle aasta tuur algab Meigase firmal mai lõpus Vilniuses, jätkub Helsingis, seejärel Tallinnas ja lõpeb Riias. Samal ajal alustab teine meeskond oma lauaga liikumist Viinist Lõuna-Euroopasse.

E-riik pole tehnoloogiline uuendus, vaid arusaamade muutus

E-Riigi Akadeemia tähistas lõppeval nädalal konverentsiga kümnendat tegutsemisaastat. Nende aastatega on akadeemia viinud e-riigi ehitamise teadmist ja kogemust SRÜ riikidesse, Ida-Euroopasse, Balkanile, Aasiasse ja viimastel aastatel ka Lääne-Euroopasse.

E-valitsus ei tähenda üksnes infotehnoloogilist muutust, vaid põhimõttelisi muudatusi riigivalitsemise süsteemi toimimise põhimõtetes. Kogemus näitab, et e-riigi ehitamisel on edukad olnud need riigid, kes on olnud valmis muutma valitsemissüsteemi tänapäevasemaks. Läbi kukkunud on aga need riigid, kes on püüdnud kasutada infotehnoloogiat juba väljakujunenud süsteemile moodsama fassaadi andmiseks. Ajast ja arust bürokraatiamasin muutub infotehnoloogiliste vahendite mängu tulles pahatihti veel keerulisemaks ja arusaamatumaks.

Edutud on ka need riigid, kes püüavad e-riiki kampaania korras üles ehitada. Just nagu kampaania korras ei ehita demokraatiat, ei saa kampaania korras ehitada ka riigi ja inimese suhtlemise uusi aluseid.

Oluline on põhimõtteline muutus ja seda kahes suunas: kuidas riik saab osutada teenuseid lihtsamini ja selgemini ja kuidas inimene saab omakorda mõjutada riigijuhtimist ja selle suundi.

On väga vähe teemasid, mis puudutavad vaid üht ametiasutust või ministeeriumit. Valdavat osa teemasid inimese ja riigi suhtlemises – olgu see pereelu või inimese kui tarbija probleemid või maalähedase eluga seotud temaatika – kogunevad kokku omavalitsuse ja mitme ministeeriumi haldusalasse.

Kuni muutub kõigest suhtlemise kanal – asutuste ja ametnike uste kulutamise asemel peab neile asutustele ja ametnikele saatma e-kirju, ootama vastuseid, saatma uusi – ei ole muudatustest suurt kasu, inimese-riigi suhtlemise põhimõte ei muutu. Muutus tekib siis, kui riigi ja kohaliku omavalitsuse institutsioonid on koos tööle pandud ja nendega suhtlemine on inimese jaoks muutunud lihtsaks, arusaadavaks, bürokraatiavabaks. Süsteemne muutus algab viisist, kuidas riik teenuseid pakub. Kuid see on alles pool e-riigist.

Teine pool on see, kuidas inimesed saavad mõjutada riigi toimimist, ja mitte üksnes valimiste ajal, vaid ka valimiste vahel. E-demokraatia saab töötamiseks kasutada interneti sotsiaalvõrgustikke, mis võimaldab koondada inimeste seisukohti kõikvõimalikes küsimustes paremini kui mis tahes muu senine demokraatlik mehhanism. Ühesuguse maailmavaatega inimesed saavad koonduda kodanikualgatusteks, mis omakorda saab mõjutada riigijuhtimise süsteemi.

IT-visionäär Linnar Viik mainib tänases Postimehe arvamus- ja kultuurilisas AK, et üks valitsuse tähtsaid rolle on luua mitte piiranguid, vaid arengut soodustavat keskkonda. Sama puudutab ka e-demokraatiat ja e-kogukondade tekkimist.

Päästeliidu andmetel tegid vabatahtlikud päästjad mullu kokku 1,195 miljoni tunni jagu tasuta tööd ning väljakutsel olid nad ligi 2000 tundi.

Päästeliidu nõukogu esimees Rait Killandi andmetel on Päästeliidul praegu 68 juriidilist liiget, kus on 1200 meest.

«Vabatahtlikud päästjad olid eelmisel aastal töötundidena valves 1,2 miljoni tunni ulatuses ehk inimesed olid valves iga kuu umbes 100 000 tundi,» märkis Killandi. «Meeskondadena oldi eelmisel aastal valves 24 000 ööpäeva.»

Maapäästes oli 1225 väljasõitu, olles väljakutsel keskmiselt 1,5 tundi.

«Kokku pea 2000 tunni jagu olid mehed väljas, kuskil metsas midagi kustutamas,» lisas Killandi. «Need numbrid on nii suured, et endal tundub uskumatu, et nii tõsine vägi on taga.»

Killandi kinnitas, et vabatahtlikega tegelemiseks on poliitiline tahe praegu olemas.

«Siseminister on juriidilise tausta ja keskkonnaga hästi kursis. Kolme aasta jooksul oleme saanud väga head tulemused nii maa- kui merepäästes,» lausus Killandi. «Merepääste jaoks saime sel aastal seadusemuudatuse, mis annab tegelikult õigusliku staatuse vabatahtlikule merepäästele koos kõigi sotsiaalsete garantiide, kohustuste, õiguste ja kõige muuga. Selles mõttes oleme väga hästi saanud ministeeriumiga koostööd teha.»

Ta nentis, et riik võiks ju palju rohkem panustada varustuse hankimisse, koolitustesse ja kõigesse muusse, aga võrreldes kolme aasta taguse ajaga ollakse jõutud väga kaugele.

Audiitorkogu erakorraline üldkoosolek valis juhatusse seitse liiget, kellest enim hääli sai BDO Eesti AS audiitorteenuste juht ning partner Sven Siling.

«Audiitorkogu on viimastel aastatel panustanud eelkõige kutse kompetentsi ja kvaliteeti. Kõrgest kompetentsist aga ainuüksi ei piisa, kui avalikkus ei tea, kes me täpsemalt oleme ning kuidas me saame ühiskonnale kasulikumad olla. Sellest tulenevalt peab audiitorkogu lähitulevikus tegelema lisaks kahe olulise teemaga, milleks on audiitori kutse avaliku tuntuse suurendamine ning teenuste arendamine,» kommenteeris Siling.

Sven Siling on 15 aastase raamatupidamise ning audiitortegevuse kogemusega asjatundja ning lisaks laialdaselt tunnustatud lektor.

Audiitorkogu juhatusse valiti veel: Indrek Alliksaar (KPMG Baltics OÜ), Sten Nahkur (AS PricewaterhouseCoopers), Mati Nõmmiste (Grant Thornton Rimess OÜ), Sergei Tšistjakov (1st Audit OÜ) ja Veiko Hintsov (AS Deloitte Audit Eesti). Audiitorkogu presidendina jätkab Kaido Vetevoog (Baker Tilly Baltics OÜ).

14. - 16. maini toimunud ühisoperatsiooni «Peipsi lukku» käigus kontrollisid politsei ja keskkonnainspektsioon kõiki järvel viibivaid kutselisi kalureid ja harrastuspüüdjaid, kolme päeva jooksul kokku 195 isikut.

Sealhulgas kontrolliti püügivahendite asetust, märgistust ja eelteadete esitamise korda, samuti lossitavaid kalakoguseid. Kuna 15. maist algas Lämmi- ja Pihkva järvel mõrrapüügikeeld, siis jälgiti ka seda, et veekogusse jäetud mõrdadel oleksid mõrrapärad avatud. Selleks kasutati sukeldujate abi ja see kontrollimeetod õigustas ennast igati.

Ühisoperatsiooni käigus avastati erinevaid rikkumisi, millega seoses alustati kokku 78 väärteomenetlust. Peamiseks probleemiks oli püügivahendite mittenõuetekohane märgistamine ja tähistamine. Rikkumiste hulgas oli ka üks alamõõduliste kalade püügi juhtum, millega seoses alustati kriminaalmenetlust. Samuti avastati 110 selguseta kuuluvusega püügivahendit.

«Lisaks muule kogutud infole on meil nüüd olemas mõrdade koordinaadid koos püügivahendite märgistusega, mis võimaldab võrrelda andmeid väljastatud püügivahendite arvuga,» märkis Keskkonnainspektsiooni kalakaitseosakonna juhtivinspektor Aare Pai.

Ühisoperatsiooni ettevalmistamises ja läbiviimises osales kahe ametkonna peale kokku üle 100 inimese. Lisaks ujuvalustele ja autodele kasutati operatsiooni läbiviimisel ka Politsei- ja Piirivalveameti kopterit.

Uut tootesarja looma inspireeris neid elu ise. Nimelt oli Tarbe pere koduaias õunapuude taga tühi nurk, kuhu vanemad otsustasid oma tütrele Iirisele ja pojale Emilile mängumaja ehitada – sellise, nagu nad oma lapsepõlves olid unistanud...

Praegu on Karamel OÜ-l mitu moodsa mängumaja mudelit, mis sobivad eelkõige tänapäevasesse arhitektuurikeskkonda.

Kõik variandid on valmistatud lamineeritud ja värvitud veekindlast vineerist ning kergesti paigaldatavad. Muide, igal tellijal on võimalus oma maitse järgi koostada maja värvikaart. Lisaks saab tellida majadesse projekteeritud mööblit – laudu, riiuleid, pinke.

Suuremasse mängumajja mahub vabalt tegutsema kuni kuus, väiksemasse kolm-neli kuni kümneaastast last.

Kuna kuulutusteportaalid pakuvad enamasti tasuta teenust ja ostu-müügitehingus ise ei osale, siis seaduse silmis ei vastuta portaale haldavad ettevõtted ka untsuläinud tehingute eest – libapakkumised peab tarbija ise ära tundma.

Nii jõuabki politsei lauale aastas tuhandeid avaldusi portaalides petta saanutelt, politsei liigitab toimepandud kelmused aga masskuritegevuse alla.

Kuigi enamik portaale on petturite vastu võitlusesse asunud ja investeerinud kas moderaatoritesse või tuvastamissüsteemidesse, siis seni kuni seda pole teinud kõik, leiavad kelmid siiski võimalusi naiivsete inimeste arvelt raha teenida.

Massiliselt avaldusi

Põhja prefektuuri majanduskuritegevuse talituse juhi Ro­ger Kummi sõnul tuleb enamik avaldusi ühe portaali – okidoki.ee – kasutajatelt. Mõningad avaldused tulevad ka oksjoniportaali osta.ee kasutajatelt ning tagaplaanile jäävad soov.ee ja hinnavaatlus.ee, mille puhul võib Kummi hinnangul öelda, et portaalide endi viga on minimaalne.

«Nende viimaste puhul ei saa portaalile etteheiteid teha, pigem on asi kurikaelte kavaluses,» ütles Kumm, kelle sõnul ei võimalda ka portaali korralik töö turvalisuse tagamisel pettureid täiesti eemale peletada. Alati jääb võimalus kasutada variisikuid või võõraid dokumente, aga tunduvalt raskemaks saab kelmide tegevuse teha igal juhul.

Kumm toob näiteks portaali hinnavaatlus.ee, kus müüakse peamiselt arvuteid. Mõned aastad tagasi sisse viidud ID-kaardiga isikutuvastamine «tõmbas kelmuste hulga kohe kõvasti alla».

Kuulutuseportaal okidoki.ee on küll mõningaid vabatahtlikke tuvastamisviise juurutanud, kuid politseisse laekunud avalduste põhjal tundub, et need ei ole tulemust andnud. Portaalis on võimalik end usaldusväärsuse suurendamiseks ID-kaardiga tuvastada ja seejärel kuulutuse juurde vastav märge saada, kuid see pole kellelegi kohustuslik.

«Minu arvates üritavad need portaalid, mis ei panusta isikutuvastamisse, oma kulusid lihtsalt minimeerida ja seetõttu suundub sinna ka enamik kelme. Miks nad peaksid valima teised portaalid, kus petmine on raskemaks tehtud,» selgitas Kumm. «Kelmid teavad, millised portaalid on neile edu toonud, ja jäävad selle juurde.»

Okidoki juhatuse liige Sergei Tšaštšin rõhutas, et interneti kaudu kaubitsemine on üsna noor nähtus ning on selge, et uue müügiskeemi puhul võtavad sellest osa ka «mitte ausad inimesed» ja et selline probleem eksisteerib mujalgi maailmas.

«Teeme päris palju selleks, et inimesi hoiatada, aga kahjuks on petturite ohvriks langenud inimesed, kes on ise ahned,» ütles Tšaštšin. «Näiteks need, kes usuvad, et maailmas on võimalik saada uusim iPhone 50 euro eest.»

Tšaštšini sõnul saab iga inimene nende portaalis end tuvastada ja seda teinud isikutelt ostetakse ka rohkem kaupa. Lisaks modereerivad nad jooksvalt kuulutusi ja pakuvad deposiiditeenust.

«Loomulikult tunneme vastutust ja eemaldame kuulutused, mis tunduvad meile kahtlased,» kinnitas Tšaštšin. «Aga sageli tekivad inimestel probleemid sellest, et nad ei taha mõelda.»

Usaldusväärsus ja väärikus

Oma kasutajaid ei tuvasta isikukoodi või ID-kaardiga ka kuulutusteportaal soov.ee, mis on valinud eelmodereerimise tee – ükski kuulutus ei pääse enne internetiavarustesse, kui moderaator on selle üle vaadanud ja kallimate kaupade puhul ka küsitava rahasumma realistlikkust hinnanud.

«Moderaatoritel on sõiduautode ja elektrooniliste seadmete turuhinna tabelid käepärast ja kui tahetakse müüa uut ja ilusat sõiduautot turuhinnast neli korda väiksema tasu eest, on selge, et kellelegi tahetakse kott pähe tõmmata,» kirjeldas soov.ee juht Arthur Barsegjan meetodit, millele nad kulutavad küll palju raha, kuid tänu millele on nende portaal petturitest peaaegu lahti saanud.

Kõiki kasutajaid isikukoodi abil tuvastava oksjonikeskkonna osta.ee juhataja Toomas R. Raiste sõnul pole petturitel mõtet nende portaali tulla, kuna nad jäävad kindlalt vahele.

«Kui avaldus on politseisse tehtud, siis usun, et 99 protsendil juhtudest on inimene ka kätte saadud,» rääkis Raiste. «Vaevalt et anonüümsete kuulutusteportaalidega samamoodi on.»

Tema sõnul on isikute tuvastamine kallis lõbu, kuid lehe usaldusväärsuse ja väärikuse nimel on nad valmis 10–20 protsendist kasumist loobuma. Pealegi tuleb see lõpuks hea mainena tagasi.

«Eestis on ikkagi piiratud kliendibaas,» selgitas Raiste. «Kui inimesed saavad petta ja ettevõtja midagi ei tee, hääletab lõpuks klient ju jalgadega ja läheb mujale. Iga ettevõte, olgu ta internetis või mitte, peaks tegema kõik endast oleneva, et klient saaks teenuse, millega ta rahul on.»

Wikileaks tähendab suurte saladuste suurt lekkimist. Poliitikas ilma tegevate tähtsate inimeste suust tundlikel teemadel lendu lastud lauseid ja sellest tulenevaid ebameeldivaid tagajärgi.

Näiteks nemad seal suure lombi taga ütlesid, et Ilves olla öelnud, et tegelikult ta ei tahtnudki seda igavat presidendiametit. Aga kuna tema arvates polnud Rüütli ajal Eestil justkui riigipead olnudki, siis uskuvat ta, et on ainuke, kes suudab selle õnnetu maa veel päästa.

Ilmselt tulnuks olla Ilvese peale tõsiselt solvunud ja talle üks kuri säuts saata. Lisaks sellele, et sedasorti leketel on diplomaatiliselt ebameeldivad tagajärjed, tekitavad need piinlikkust. Täpselt samamoodi kui meie eraelu eraasjade ilmarahvale lekkimine.

Eraelulised ussijutud on ilmselt sündinud kohe, kui lähikonna moodustab rohkem kui kaks tegelast. Lekkele eelnevad tagarääkimine ja klatš. Selja taga rääkimist võib loomulikult nimetada ka peenemalt – hea tuttava tegevuse analüüsimiseks  teise hea sõbraga.

Minu vanaema ütles ikka, et klatš ja selja taga nihverdamine said alguse juba paradiisis, kui Eeva ja Aadamaga lõi kampa uss. Kui Aadam läks pisutki õunapuust eemale, sosistas uss Eevale kõrva, et vaata, millised lampjalad sellel mehel on. Selja taga rääkimine muutus lekitamiseks, kui Eeva rääkis Aadamale, mida uss oli lehtede vahel talle kõrva sahistanud.

Loomulikult paisus ka sõnumi sisu. Aadama kõrvu jõudis lisaks märkusele lampjalgade kohta ka jutt tema kehvast iseloomust ja küsitavast meheaust.

Kooliajal olid lekkeallikateks salapäevikud ja salmikud. Sealt oli lihtne teha järeldusi, kes kellega käib või kelle järele keelt limpsab. Parimal sõbrannal oli lihtne niite tõmmata: «Ma räägin kõigile, et Toomas sulle meeldib, kui sa mulle oma vildikaid ei laena …»

Sõprade keskel oli enamik lekkeid suulised: «Veiks ütles, et talle vist Merks enam ei meeldigi. Nendel läheb küll see suhe varsti lörri.» Muidugi läks, nagu jutt Merksi kõrvu jõudis.

Bussis kuuldud tiinekate jutt – «Marikal on jube suur ja äge pere» – võib järgmisel päeval Facebookis tänu mõnele samas bussis viibinud teravkõrvale olla moondunud kõlakaks: «Marikal on jube suur ja äge perse.»

Paarisuhtes jõutakse teema tõlgendamiseni vahel juba enne, kui leke on jõudnud alatagi.
«Kuule, mis sa sellega öelda tahtsid, kui ütlesid, et …»

Loomulikult võib salateavet lekitada ka naabritest ja pürgida nii oma eesmärkide poole: «Naabrimees Ats kavatseb osta Audi. Ehk peaksime meiegi autot vahetama, see Toyota on juba kaheksa aastat vana ja …»

Sugulaste vahel käib hoopis kõrgema pilotaažiga Wikileaks: «Kuule, Tõnis on viimasel ajal käinud tihti tädi Martat vaatamas. Varem küll ei käinud. Tõnis jahib pärandust, mis muud.» Kui lugu jõuab Tõnise kõrvu, tuleb tol end loomulikult raevukalt kaitsta: «Käin sellepärast, et keegi muu ju ei käi!
Marta on juba eakas ja mul süda valutab tema pärast.»

Need sõnad jõuavad suure ringiga ka Marta kõrvu: «Tõnis karjus, et peab käima sinu juures suurest süütundest.» Pärast seda vajab Marta-tädi liitrite viisi suhkruvett ja validooli. «Tõnis, kallis, miks sa mulle niiviisi teed,» kurdab Marta ja Tõnis rohkem oma nägu tädi pool ei näita. Ja nüüd läheb põrgu lahti: «Issand, kui südametu võib ikka üks inimeseloom küll olla!»

Kõige selle tramburai lõpetuseks – võib-olla tasuks siiski rääkida oma mõtetest, järeldustest, tõlgendustest ja ebalustest otse ja keerutamata näost näkku? Kas meil on üldse vajagi udupeent diplomaatiat, kui julgetaks asju nimetada nende õigete nimedega?

Järsku suudetaks pere ja sõprade vahel käärivatele riidudele lisaks ära hoida niiviisi ka lahutusi, miks mitte sõdugi? Või on hoopis vastupidi, et diplomaatia ongi sünnitatud otsekoheste ja siirate inimeste kaitsmiseks? Ilmselt on.

Kaitseministeeriumi kantsler Mikk Marran ja ÜRO rahuvalvemissioonide asepeasekretär Hervé Ladsous sõlmisid New Yorgis ühiste kavatsuste kokkuleppe Eesti osalemiseks ÜRO rahuvalvemissioonidel.

 ÜRO peakorteris allkirjastatud kokkuleppega jagab Eesti ÜROle regulaarselt teavet sõjalistest vaatlejatest ja staabiohvitseridest, kes on valmis teenima rahuvalvemissioonidel aastatel 2013 kuni 2016.

Kaitseministeeriumi kantsleri Mikk Marrani sõnul tahab Eesti olla ÜROs aktiivsem liige. «Seoses Afganistani missiooni lõppemisega järgmisel aastal on lääneriikide huvi ÜRO missioonide vastu kasvanud. Ka Eesti otsib võimalusi, kuidas rahvusvahelisse julgeolekusse panustamist Afganistani järel jätkata ja rahuvalvemissioonid annavad selleks hea võimaluse.»

Kantsler ütles, et Eesti suurendab panust rahuvalvemissioonidel järk-järgult. «2016. aastal osaleb plaani järgi kolmel missioonil viis eestlast,» sõnas Marran. Eile sõlmitud kokkuleppega liitub Eestil ÜRO operatsioonide andmebaasiga UN Force Link, mis annab operatiivse ülevaate missioonivalmidusega üksustest ja varustusest. Andmebaasi alusel teeb ÜRO suunatud pakkumisi rahuvalvemissioonidega liitumiseks.

Hetkel osaleb üks Eesti kaitseväelane ÜRO vaatlusmissioonil UNTSO Lähis-Idas ja käivad läbirääkimised veel kahe kaitseväelase saatmiseks missioonile aasta lõpus. UNTSO (United Nations Truce Supervision Organization) on Eestile kõige pikema osalusega missioon – kaitseväe sõjalised vaatlejad osalevad missioonil Lähis-Ida piirkonnas 1997. aastast. Samuti on plaanis kahe kaitseväelase saatmine aprilli lõpus loodud ÜRO rahuvalvemissioonile Malis.

Kuna Valter Ojakäärul ei olnud võimalik 15. mail, Tallinna Päeval osaleda pidulikul tseremoonial Raekojas, siis külastasid maestrot tema kodus Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvart ja Kultuuriväärtuste Ameti juhataja Aini Härm ning andsid üle preemiaga kaasneva tunnistuse.

Tallinna Linnavalitsus omistas 2013. aasta Tallinna teeneka kultuuritegelase preemia heliloojale ja publitsistile Valter Ojakäärule, kes tähistas käesoleva aasta 10. märtsil oma 90. sünnipäeva. Tema teened eesti muusikaelu rikastamisel on olnud eriliselt silmapaistvad. Üle poole sajandi on Valter Ojakäär läbi raadio- ja telesaadete, artiklite ja raamatute tutvustanud ja propageerinud džässmuusikat.

Valter Ojakääru helilooming on püsinud tänaseni lauljate repertuaaris. Ojakäär on mänginud klarnetit ja saksofoni mitmes ansamblis ja orkestris ning musitseerinud koos legendaarsete muusikutega nagu John Pori või Raimond Valgre. Aastate jooksul on temalt ilmunud väga palju artikleid ja raamatuid, millest olulisim ja ainulaadseim on neljaosaline Eesti levimuusika ajalugu.

Valter Ojakäär on tutvustanud aastakümneid levi- ja džässmuusikat ajakirjanduses, raadios ja televisioonis. Tema mitmekülgsed teadmised, lai silmaring ja sõnaseadmisoskus on teinud temast armastatud muusikakommentaatori ja muusikavaldkonna arvamusliidri.

Tallinna teeneka kultuuritegelase preemia eesmärk on tunnustada tallinlastest teenekate kultuuritegelaste loomingulist tegevust. Preemia antakse pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest kunsti, teatri, filmi, tantsu, muusika, arhitektuuri või kirjanduse alal. Preemia andmisega tunnustatakse loovisiku panust Tallinna kultuuriellu.

17. mail kell 22.53 teatati häirekeskusele õnnetusest Tallinnas, kus Snelli tiiki kukkus mees ja ei tulnud enam vee peale.

Mehega kaasas olnud seltskonna liikmed püüdsid meest veest leida, kuid tulutult. Päästjad asusid tiiki kohe läbi kammima. Otsingud kestsid üle tunni. Kella 00.08 ajal tõid päästjad uppunud 29-aastase mehe kaldale. Juhtunu täpsemad asjaolud selgitab välja politsei.

Äikesevihm Haapsalus algas reede õhtul umbes 19 paiku ja kestis vahetpidamata kuni 20.30ni, sekka sadas ka rahet.

Öeldakse, et peale müristamist läheb külmaks, aga seekord ei pidanud see paika. Inimesed ootasid algul räästa all vihma ülejäämist, kuid tüdinesid peagi ootamast ning sukeldusid märga trotsides vetevoogudesse.

Suurt hulka vett ei jõudnud sadeveekaevud kohe ära juhtida ja nii ulatus vesi kesklinnas kohati äärekivideni ja kattis tänavad.

Kapo uue peadirektori kandidaadi, uurimistöös kogenud ja juriidikas täpne Arnold Sinisalu ilmutas eriteenistuse juhi ameti vastu huvi juba kümme aastat tagasi.

Sinisalu (43) toonast huvi ametist lahkuvast peadirektor Jüri Pihlist vabaks jäänud ametikoha vastu tõlgendatakse kahte moodi. Ühed nägid Sinisalu toonases käitumises isiklikku ambitsiooni peadirektoriks saada. Teised nimetavad Sinisalu eesmärgiks saavutada see, et kapo juhiks ei saaks toonane peadirektori asetäitja Aldis Alus. Mees, kellest 2003. aastal siiski sai kapo peadirektor.

Oli, mis ta oli, kuid nüüd, kümme aastat hiljem saab Sinisalust endast suure tõenäosusega lõpuks kapo peadirektor. Sellise ettepaneku tegi parlamendi õiguskomisjonile ja julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjonile siseminister Ken-Marti Vaher.

Sinisalu ise oli uudset olukorda kommenteerides eile arusaadavalt kidakeelne: «Sisuliste küsimuste aeg ei ole veel käes. Praegu saan tänada siseministrit usalduse eest. Kaitsepolitseis töötatud aastad on andnud ettekujutuse, mida see ametikoht tähendab. Tegemist ei olnud kergekäelise otsusega - kaalusin seda pikalt ja põhjalikult.»

Jutukamad olid inimesed, kellega aastaid kapo uurimistööd juhtinud Sinisalu on erialaselt kokku puutunud. «Minu jaoks oli see reede hommikune uudis sada protsenti positiivne,» ütles riigiprokuratuuri üks raudvarasid, järelevalveosakonnas töötav Alar Kirs. «Sinisalu on väga kõrge professionaal, täpne ja kvalifitseeritud. Mees, kelle juhtimise all uuriti kapos väga keerulisi asju ja tehti seda väga kvaliteetselt.»

Viimased neli aastat pole Sinisalu reaalse uurimistööga siiski palju kokku puutunud. Kaitsepolitsei nn. kolmanda asedirektorina tuli tal vastutada julgeolekuasutuse administratiivse poole eest.

Ehkki formaalselt oli Sinisalu seetõttu kapo asjades otsekui kõrvalseisja, osutus ta seda paremaks kandidaadiks valikul kapo peadirektori kohale. Oma töö sisu tõttu jäi Sinisalu asedirektorina kõrvale julgeolekuasutuses tasapisi vindunud vaikivas vastasseisus, kus ühel pool kapo vastuluure osa ja teisel nn. kriminaalmenetlustega tegelev pool.

Kapo uue peadirektori kandidaadiga seonduvast loe edasi paberlehest.

Haridus- ja teadusministeeriumi kutse- ja täiskasvanuhariduse osakonna juhataja Andres Pung kirjutab värskes Õpetajate Lehes sellest, kas Eesti haridussüsteemi väljund ja tööjõuturu nõudlus on vastavuses.

Eesti inimeste üldised haridusnäitajad on suhteliselt kõrged, võrdluses teiste Euroopa riikidega ei pea me häbenema. Nii on meil tööealistest inimestest (25–64-aastased) 90 protsenti vähemalt keskharidusega (Euroopa Liidu liikmesmaade keskmine on 74 protsenti). Üldtuntud on ka meie õpilaste väga head tulemused PISA testide mitmes kategoorias, kus troonime lausa pingeridade tipus.

Kui aga süveneda meie elanikkonna hariduslikku ettevalmistusse tööjõuturu kontekstis, siis kujuneb sootuks teistsugune pilt. Annab ju valmisoleku tööleasumiseks eelkõige kutse- ja erialase hariduse olemasolu, mis saadakse kas kutse- või kõrgkoolis õppides. Paraku on pea kolmandik Eesti tööjõulisest elanikkonnast (25–64-aastased) üksnes üldharidusliku ettevalmistusega.

Kuigi erialase hariduseta inimeste osatähtsus on viimase 12 aasta vältel olnud langustrendis, teeb siiski muret, et nende osakaal on suurem just nooremates vanusegruppides. Kui 45–54-aastastest oli neid 27,6 protsenti, siis 25–34-aastastest 32,4 protsenti. Õnneks on viimastel aastatel hakanud ka nende osakaal langema. Võrdluseks: Soomes on tööealise elanikkonna hulgas erialase hariduseta inimeste osatähtsus üksnes 17 protsenti, kuid nad tunnistavad ka selle näitaja liiga suureks ning on seadnud sihiks alandada see 10 protsendini.

Miks on erialahariduse olemasolu niivõrd tähtis? Selle põhieesmärk on ju valmistada inimest tööjõuturul hakkamasaamiseks. Töö muutub järjest keerulisemaks ning nõuab töötajalt üheaegselt nii spetsiifilisi erialaoskusi kui ka laiemaid kutsealaseid ja võtmekompetentsusi. Kuid kahjuks, nagu näeme, pea kolmandik meie töötajaskonnast korralikku kutse- ja erialast ettevalmistust ei saa. Samal ajal on just Eesti tööjõu madal kvalifikatsioon kujunemas tõsiseks probleemiks ja takistuseks majanduse arendamisel ja tootlikkuse tõstmisel. 21. sajandil valitsevat tehnoloogilist keerukust arvestades on eriti oluline, et esmane kutse- ja erialane väljaõpe saadaks ikkagi koolis ning mitte tööandja juures konkreetse ametikoha oskusi õpipoisina omandades, nagu see sajandite vältel toimunud on.

Eesti kvalifikatsioonisüsteem seostab haridust ja tööd

Eesti kvalifikatsioonisüsteem, mis muuhulgas seostab ka haridus- ja töömaailma, on viimastel aastatel tublisti sisu ja kaalu omandanud. Euroopa Komisjoni eestvedamisel on kujundatud välja Euroopa ühtne 8-astmeline võrdlusraamistik, millega kõik liikmesriigid on suhestamas oma rahvuslikke raamistikke. Eesti kvalifikatsiooniraamistikuga (EKR) on suhestatud kõik meie hariduslikud kvalifikatsioonid ning sinna lisatakse kogu aeg ka kutsekvalifikatsioone ehk kutseid. Viimaste aluseks on kutsestandardid, mis määratlevad teadmised, oskused ja hoiakud, mis peaks ühel või teisel kutsealal töötaval ametimehel olema. Enamik kutsehariduses kasutatavaid õppekavu tugineb juba praegu kutsestandarditele ning üha enam kõrghariduse õppekavu lähtub neile sobilikest kutsestandarditest. Seega peaks aja jooksul välja kujunema ühtne siseriiklik kvalifikatsioonisüsteem, mis suhestatuna Euroopa vastava võrdlusraamistikuga teeb meie inimeste kvalifikatsioonid võrreldavaks teiste Euroopa maade omadega.

Tööjõuturule minekuks sobivad eelkõige kutse- ja kõrghariduse kvalifikatsioonid, sest just need valmistavad noori ette tööeluks. Põhi- ja üldhariduskoolist saadav kvalifikatsioon valmistab aga õppijaid ette eelkõige edasiõppimiseks. Kutsekvalifikatsioone saab omandada, sooritades kutseeksameid kutsekomisjonide sätestatud korras. Juba aastaid sooritavad tuhanded kutseõppeasutusi lõpetavad noored lõpetamisel kutseeksami, saades seega lõpetamisel nii kooli lõputunnistuse kui ka kutse. Kutse- ja kõrgkoolidel on avanemas võimalus taotleda ka õppeasutusele kutseandja õigusi ning omistada õppeasutuste lõpetajatele kutse, kui õppekava, mille lõpetajad on läbinud, vastab kindlale kutsestandardile ja õpe sellel õppekaval on riiklikult tunnustatud. Lisaks võimaldab kutsekvalifikatsioonisüsteem tunnustada ja väärtustada ka mitte- ja informaalses õppes omandatud teadmisi-oskusi.

Tööhõives olevate Eesti inimeste haridustase ja selle vastavus ametialale

Statistikaameti tööjõu-uuringu andmetel oli 2011. aastal Eestis üle 609 000 hõivatud inimese, kes jagunesid üheksasse ametiala pearühma. Toome ära selle jaotuse, diferentseerides töötajad veel vastavalt nende haridustasemele.

Liberaalse hariduskorralduse ja tööpoliitikaga Eestis ei ole ühtegi ametlikku dokumenti, mis määratleks üldiselt ära, millise haridusliku ettevalmistuse tasemega peab olema ühe või teise ametiala pearühma töötaja (küll on meil sadu ametkondlikke dokumente, mis reguleerivad paljudel konkreetsetel ametikohtadel töötavate inimeste kvalifikatsiooninõudeid). Ometi on vähemalt teoreetiliselt olemas mingi optimaalne ametiala pearühma ja töötaja kvalifikatsiooni vastavus. Ei saa ju pidada normaalseks olukorda, kus tippspetsialistidena töötaksid põhiharidusega inimesed või lihttöölistena rakenduksid magistrikraadiga töötajad. Oleme sellise haridustaseme optimaalse vastavuse ametikohale/ametirühmale joonisel 4 tähistanud rohelise värviga. Loomulikult saab pakutud jaotuse üle diskuteerida ja mõningatele vaieldavustele osutatakse ka edaspidises tekstis, siiski võib sellist lähtepunkti ka haridusökonoomika seisukohast mõistlikuks pidada. Sellise jaotuse puhul tähistavad kõik roheliseks värvitud kastidest tinglikult paremale ja alla („kagu suunas”) jäävad numbrid üleharitud töötajate töötamist madalamatel ametikohtadel ja rohelistest kastidest vasakule ja üles («loode suunas») jäävates kastides olevad numbrid tähistavad alaharitud inimeste töötamist kõrgematel ametikohtadel, kui nende hariduslik ettevalmistus eeldaks. Veidi erandlik grupp ala- või üleharituse suhtes on üldkeskharidusega töötajad, kellel peatume hiljem põhjalikumalt.

Nagu näeme, on optimaalse haridusliku ettevalmistusega inimesi Eesti tööjõuturul pakutud jaotuse järgi alla poole – üksnes 45 protsenti ehk ca 275 000 töötajat. Ülejäänud, ca 334 000 inimest, ei tööta oma haridustasemega võrreldes kas rohkemal või vähemal määral kõige sobilikumal ametikohal. See on küllaltki ränk järeldus ja põhineb eeldusel, et kõik töötajad, va lihttööliste ametirühma kuulujad, peaksid omama just sobivaimat kutse- ja erialast ettevalmistust kesk- või kõrghariduse tasemel. Samas ei ütle see veel midagi töötajate otsese erialase sobivuse kohta.

Milliseid järeldusi saame eelnevast teha?

1. Üks kõige arvukam ja mitmepalgelisem grupp Eesti tööjõuturul ongi üksnes üldkeskharidusliku ettevalmistusega töötajad. Kogu hõives olevast tööjõust moodustavad nad 21 protsenti ja probleemsest, mitte kõige optimaalsema haridusliku ettevalmistusega töötajaskonnast, koguni 38 protsenti. Nad moodustavad ka väga suure osa keskmise kvalifikatsioonitaseme töötajatest (EKR 3. ja 4. tase) – ligi 40 protsenti. Enamik neist võiks siseneda tööjõuturule hoopis kutsehariduse kaudu põhikooli või gümnaasiumi järel.

Miks siis jäävad liiga paljud inimesed üksnes üldharidusliku ettevalmistusega? See tuleneb suuresti nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis õpetatavast, mis ei toeta õpilasi osalema elukestvas õppes, orienteeruma nüüdisaegses töömaailmas ja tegema asjakohaseid karjäärivalikuid. Sellest tingituna ei jätka paljud üldhariduse omandanud õpinguid (põhikooli järel ca 7 protsenti ja gümnaasiumi järel samal aastal 25–30 protsenti), teevad teadmatusest ekslikke valikuid või ei ole lihtsalt valmis edasi õppima (väljalangus nii kutse- kui ka kõrgharidusõppest on igal aastal 14–20 protsenti). Liiga paljud põhikoolilõpetajad, kellele sobib paremini praktiline õpe kutseõppeasutuses, jätkavad õpinguid siiski gümnaasiumis, lähtudes seejuures pigem muude huvigruppide soovidest (gümnaasiumiosaga keskkoolidest läheb edasi kutseõppesse alla 20 protsenti põhikoolilõpetajatest, gümnaasiumiosata põhikoolidest aga ca 45 protsenti). Paljud väiksema õpipotentsiaaliga õpilastest ei olegi pärast gümnaasiumi lõpetamist enam võimelised jätkama või edukalt lõpetama õpinguid kõrg- või kutsekoolis. See on üks põhipõhjustest, miks nii suur osa noortest jääb kutse- ja erialase hariduseta. Arvestades Eesti majanduse ja tööturu suhtelist lihtsust tööjõult eeldatava kutsealase kompetentsuse kontekstis, leiavad tööd ka kutse- ja erialase hariduseta inimesed, kuid nende võimekus liikuda ühelt ametikohalt teisele ning omandada kutsealal järgmine kvalifikatsioonitase on nõrk. Ning see omakorda on üks põhjustest, miks Eestis on tootlikkuse tase niivõrd madal (vaid 70 protsenti ELi keskmisest).

Üldkeskharidusega töötajate grupp on väga mitmekesine. Kuna nende hulgas on ka massiliselt kõrg- ja kutsehariduse katkestajaid, seega juba rohkem või vähem ka «valmis erialaspetsialiste», suudavad nad rakenduda ka kõrgemat kvalifikatsiooni eeldavatel ametikohtadel. Nii on neid juhtide hulgas 14 protsenti, tippspetsialistide hulgas 10 protsenti ja tehnikute ning keskastme spetsialistide hulgas koguni ligi 20 protsenti töötajatest. Samas moodustavad nad ka teenindus- ja müügitöötajatest 30 protsenti ja lihttöölistest koguni 27 protsenti. Seega on tööjõu erialase kvalifikatsiooni tõstmise seisukohast just see sihtrühm suure potentsiaaliga – osa neist, kellele sobib rohkem praktiline õpe, võiksid keskhariduse omandada kutseõppeasutuses koos erialase kvalifikatsiooniga. Teised aga peaksid kindlasti jätkama gümnaasiumi järel õpinguid kõrg- või kutseõppeasutustes ning need ka lõpule viima. Tuleb hakata pöörama senisest oluliselt suuremat tähelepanu väljalanguse ennetamisele ja vähendamisele.

2. Teine suurem anomaalia valitseb tehnikute ja keskastme spetsialistide ametirühmas, kus töökohti on üle 78 000, optimaalseima ettevalmistusega spetsialistid täidavad neist aga üksnes 13 protsenti, needki juba enamasti keskmises ja vanemas eagrupis olevad töötajad. Nendele ametikohtadele sobivad küllaltki hästi ka põhihariduse baasil keskerihariduse omandanud, keda sel juhul lisandub 11 protsenti. Keskeriharidus kadus kutseõppe liikide hulgast ära juba 1990. aastate lõpul ning sellest ajast peale pole keskastme spetsialiste ja tehnikuid enam spetsiaalselt koolitatudki. Muidugi on liikunud osa selle valdkonna ametialasid kõrgharidust eeldatavate hulka – näiteks meditsiiniõdede ja ämmaemandate koolitus. Kuid valdavalt peaks kõrgharidus siiski ette valmistama just tippspetsialiste ning teadus- ja arendustöö valmidusega inimesi, kes oleksid võimelised jätkama magistriõppes. Keskastme spetsialistid peavad aga valdama eelkõige praktilisi töövõtteid ja -protsesse ning olema valmis ka juhendama oskustöötajaid ja teenindajaid. Praegu täidavad keskastme spetsialistide ja tehnikute ametikohti suuresti just rakenduskõrgharidusega inimesed, aga ka madalama haridusliku ettevalmistusega töötajad, kuna sobiva haridusega spetsialistide puudus selles ametirühmas on suur. Seega tuleb veel kord rõhutada, kuivõrd oluline on uue õppeliigi väljaarendamine kutseõppes, mis täidaks ära tühiku Eesti kvalifikatsiooniraamistiku 5. tasemel ja hakkaks ette valmistama selle ametirühma töötajaid.

3. Väga suur mittevastavus eeldatava haridustaseme ja tegeliku ametikoha vahel on juhtide ametirühmas, vaid 57 protsenti neist on kõrgema haridusega. Ilmselt tekitab siin põhilise ebakõla paljude ettevõtete juhtide madalam hariduslik ettevalmistus, ka katkestatud kõrgharidusõpingud, eriti väike- ja mikroettevõtete puhul. Ilmselt tuleb siit otsida ka teist põhipõhjust, miks meie tootlikkuse tase on ikka veel niivõrd madal – paljud ettevõtete omanikud ja tegevjuhid ei ole valmis või pole üldse huvitatud tootearendusest, kõrgema lisandväärtusega tootmisest, korralikust turundusest või ekspordist. Piirdutakse traditsioonilise tootmisega, olles seejuures suunitletud madalapalgalisele tööjõule, mis garanteerib minimaalse kasumlikkuse. Seega peitub ettevõtete omanike ja tegevjuhtide koolituses, ühises tootearenduses, ühisturunduses jm arendusmeetmetes tõenäoliselt kõige suurem potentsiaal tootlikkuse tõstmiseks Eestis.

4. Kõrgharidusega spetsialiste valmistatakse Eestis ette piisavalt. Praegu on tööturul juhtide ja tippspetsialistide ametikohti kokku ligi 174 000, tööturul on hõivatud 178 000 kõrgharidusega inimest, lisaks on kõrgharidusega mitteaktiivseid 45 000 ja töötuid ligi 15 000. Seega potentsiaal palju keerukama struktuuriga tööjõuturu väljakujunemiseks on meil kõrghariduse poole peal olemas ning eks haridus peabki kujunema üheks innovatsiooni genereerivaks jõuks. Samas on Eestis jätkuvalt probleemiks kõrgharidusega inimeste valdkondlik jaotus ning tehnilise ja loodusteadusliku ettevalmistusega spetsialistide vähesus nende hulgas, samal ajal kui n-ö pehmemate erialade esindajad ei leia sageli sobivat ja haridusele vastavat rakendust.

5. Eesti tööjõuturu suurim probleem on aga ikkagi madala kvalifikatsiooniga inimeste suur arv. Seda võisime täheldada, vaadates juba hõivatute hariduslikku ettevalmistust. Veel selgemalt aga tuleb see ilmsiks töötute ja mitteaktiivsete inimeste puhul. Kõige enam on nende hulgas just alg- või põhiharidusega inimesi, kelle tööhõivemäär on vaid 30 protsenti ja töötusemäär lausa 25 protsenti. Keskharidusega inimeste hulgas on hõive oluliselt kõrgem ja töötus madalam. Ja nii polegi imestada, kui ettevõtjatelt kuuleb üha rohkem, et Eestis napib tõsiselt sobivate oskustega inimesi, kuigi töötute arv on ikka veel suhteliselt kõrge. Madala kvalifikatsiooni ja konkurentsivõimega inimeste koolitus ja ümberõpe on lähiaastatel Eesti tööturuteenuste ja haridussüsteemi üks suuremaid väljakutseid. Nii nagu ka meie inimeste hariduspotentsiaali veelgi parem ärakasutamine ning töö tootlikkuse ja efektiivsuse tõstmine.

Kirjandusteadlane Peeter Olesk kirjutab värskes Sirbis Laine Randjärve väitekirja põhiprobleemidest, miks promovend läbi kukkus.

Göttingenis töötanud filosoofiadoktor (1951) Otto Alexander Webermann (1915–1971), heade tuttavate jaoks lihtsalt OoAaVee suri ratsutamisel arvatavasti südamerabandusse. Ta oli avarate huvidega õpetlane ja väga abivalmis rahvuslane, kes eluajal mingi suure ja ühtlaselt läbikirjutatud raamatuni ei jõudnudki. 1978. aastal ilmus tema pärandist saksakeelne teos Eesti valgustusajast pearõhuga Friederich Gustav Arveliusel. Teose olid kokku pannud ta kolleegid. Seda raamatut jõudis tollasesse Eestisse paar eksemplari, millest ühe sai Paul Ariste, kes oleks meelsasti tutvustanud endast noorema asjatundja tööd ka avalikkusele. Ta alustaski oma arvustuse kirjutamist, kuid loobus sellest, märkides raamatu tagakaanele, et see on poolik ja puudulik, tema aga ei taha kirjutada teise mehe tööd mahategevalt.

Kui trükist oli tulnud riigikogu praeguse koosseisu asejuhataja Laine Randjärve raamat «Sillad üle piiride. Tuudur Vettiku kirjad abikaasa Lonni Paigaline-Vettikule aastatel 1955–1956. Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe kirjavahetus aastatel 1959–1975», kaanel foto, millel mõlemad mehed napsitavad (Tallinn, 2012), siis ostsin selle ilma mingi eelarvamuseta. Jah, iga kord, kui ma kas lähen ise Tartus Maarja surnuaiale või juhatan seal mõnd ekskursiooni, seisatan ma ka Roland Laasmäe ja tema venna hauaplatsidel ning olen kuulajatele jutustanud, mida Roland Laasmäe tegi. Tuudur Vettikut olen ma näinud eemalt üheainsa korra, kui ta tuli oma kodust Tallinnas Koidu tänavalt ning kõndides Hendriksoni küüru poole kuulatas helihargi tooni. Lonni Paigalisest ei teadnud ma muud, kui et ta oli korporant ja töötas õpetajana ning eakaaslased elasid tema haigusele ja surmale väga kaasa. Raamatut ostes huvitas mind abikaasade intiimsus – probleem, mida on eriti tolle aja kontekstis üldse väga raske uurida, tehku seda kes tahes.

Lugenud raamatu läbi, otsustasin endamisi, et ma ei kirjuta sellest, sest ka see teos on puudulik ja kirjutatud «kriibus-kraabus». Ometi on autor seda hiljemini üldistanud ning esitanud Tartu Ülikoolis kaitsmiseks filosoofiadoktori väitekirjana pealkirja all «Loovisiksuse roll sotsiaalpoliitilistes protsessides Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe loometegevuse analüüsi põhjal ajavahemikus 1940–1980». Töö lubatigi kaitsmisele – mina poleks seda teinud – ja 9. mail promovend seda ka tegi, kuid kuna kaitsmisnõukogu ei olnud kraadi omistamise poolt, kukutati tema väitekiri läbi. Järgnesid kaitsja ja tema ühe juhendaja (professor Aadu Must) nõutud kommentaarid, hulk arvamusi portaalis Delfi ning veel suurem hulk seisukohti Postimehe e-veergudel. Seal olen ka mina kolm korda sõna võtnud, olles nüüd sunnitud lugema nii väitekirja, uuesti juba mainitud raamatut kui ka kõiki kommentaare. Siinkohal ajendasid mind veel kord kirjutama peamiselt just kommentaarid. Osa neist on lihtsalt totrad.

Mida sina «kommentaarid», kui...

Totrusena võib võtta näiteks kommentaari, nagu oleks Nobeli füüsikaauhinna 1929. aasta laureaat, hilisem (1942–1975) Prantsuse TA alaline sekretär Louis-Victor Pierre Raymond de Broglie (1892–1987) kaitsnud oma filosoofiadoktoritööd 1924. aastal Sorbonne’is inglise keeles. Ei midagi niisugust – väitekiri oli prantsuse keeles («Recherches sur la théorie des quanta») ning üheksast varasemast artiklist, millest kaks on kirjutatud kahasse, oli ingliskeelseid vaid üks. Faktijamast ohtlikum totrus on väita, et Eestis ei ole ühtegi ajaloodoktorit (mõeldud on, et kõik on filosoofiadoktorid ajaloo vallas). Neid on vähemalt viis ja kui lisame ajaloolasena ka professor Lembit Andreseni, kes kaitses doktorikraadi kooliajaloost pedagoogika «all», siis koguni kuus. Kõige tuntumad nendest on professor Helmut Piirimäe, professor Raimo Pullat ja professor Enn Tarvel. Pole mõtet eitada nende doktorikraade, sest probleem asub mujal: kõik on vanad ning osast ei teatagi, et nad on veel elus. Noorematest on kahekordsed filosoofiadoktorid (1987 ja 2000) suursaadik Margus Laidre ja Ülle Tarkiainen. Kuid kui loobuda doktorikraadi vormilistest tunnustest ja lähtuda eeskätt uurimuste põhjalikkusest, koguneb tugevaid doktori-uurimusi, mis kõik on ka trükis ilmunud, noorematelt ajalooprofiiliga teadlastelt poolteistkümmend või rohkem. Et neist mitmed on seni kraaditööks vormistamata, selle taga võib peituda akadeemiline obstruktsioon: Eestis jätkub küllalt teemajuhte, keda huvitab mitte kolleeg, vaid teise inimese kaitstud kraad, mis võimaldab juhendajal rääkida kaasa uurimistoetuste jagamisel.

Põhimõtteliseks totruseks tuleb pidada ka teaduste vastandamist üksteisele ja ajalooteaduse nägemist üksnes faktide või protsesside paradigmaatilises ümberjärjestamises ilma uute faktide leidmise ning nendevaheliste vasturääkivuste ületamiseta. See on Laine Randjärve väitekirja üks põhiprobleeme. Ei olnud nii, et okupatsiooniaegsete laulupidude kava ja korraldamise üle sõdisid kõigest kaks leeri – tartlased ja tallinlased. Simmi-järgses Tartus oli leere kaks, Richard Ritsingu ja Roland Laasmäe oma. Tallinnas oli leere rohkem: Tuudur Vettik, Gustav Ernesaks, Jüri Variste, Arvo Ratassepp, Harald Uibo. Konfliktide üheks objektiks oli õigus juhatada üldlaulupeo avamisel ja lõpetamisel ühendkoore (mis olemuselt on segakoorid), mis võis anda Gustav Ernesaksale ettekäände küsida: miks peab tema kirjutatud laulu «Mu isamaa on minu arm» juhatama keegi teine, kui autor on ise kohal, dirigent veel pealegi? Teatavasti lahendati see konflikt nii, et viimast laulu juhatas nii palju koorijuhte, kui pulti mahtus. Teiseks objektiks oli võimalus külaliskontsertideks väljaspool Eesti NSVd või isegi väljaspool Nõukogude Liitu. Tollastest dirigentidest ja koorijuhtimise õppejõududest oli vähemasti kaks vormistatud KGB agendina (kuna nende süü ei ole kindlaks tehtud, ent otsesed järglased elavad meie keskel, ei pea ma õigeks neid siin nimetada), keda võidi värvata selle argumendiga, et teistmoodi nad koos oma kooriga välismaale ei pääse.

Et tuua sedalaadi asjaoludesse pisutki kontrollitavat selgust, oleks ootuspärane töötada läbi märksa suurem allikate ring võrreldes sellega, millele toetub Laine Randjärve väitekiri. Töös on ettevaatlikult tunnistatud, miks jäi allikate suurem ring kõrvale, kuid nõnda on langenud välja ka paljud niisugused seosed, mis kuuluvad ajaloolise pildi sisusse. Nigol Andresenil polnud põhjust pidada Tuudur Vettikuga pikka isiklikku kirjavahetust, sest mõlemad põlvkonnakaaslased olid kolleegid juba ammu enne Teist maailmasõda ning elasid pika elutee lõpupoolel lähestikku – üks Videviku, teine Koidu tänaval. Kui mõlemad olid kinnipidamiskohast vabanenud, rehabiliteeriti Nigol Andresen NLKP liinis märksa varem kui Tuudur Vettik juriidilises mõttes, aga kui Vettikul oligi vanale kolleegile heita ette viisi, mille abil Nigol Andresen oma rehabiliteerimise saavutas (astudes uuesti KGB teenistusse), siis pole usutav, et ta tänaval teise mehega kokku saades oleks hakanud kõlaval häälel maid jagama. Aastatel 1944–1950 oli Nigol Andresen Tuudur Vettikule kaitsjaks ja Vettik polnud inimene, kes oleks selle unustanud.

Millised allikad saavad tulla ses suhtes arvesse olukorras, millest on teada, et läbiotsimistel konfiskeeritud, ent kriminaalasjasse mittepuutuvad dokumendid hävitati? 1947. aasta üldlaulupeo kõik materjalid, mõlema rehabiliteerimise materjalid, Nigol Andreseni väljasõidutoimik 1970. aasta kohta (kindlasti ei sõitnud ta Soome omal algatusel), kuid ka Vettiku kirjad pagulusse. Oletagem korraks vastuväiteliselt, et ka need allikad pakuvad vähe uut. Oletus ei ole alusetu, sest inimesed elasidki okupatsiooniaastail sissepoole ja vältisid nii kirju kui ka telefonikõnesid. Kui nii, siis tuleb ka probleem tervikuna püstitada teisiti kui Laine Randjärvel: mitte loovisikute roll, vaid intellektuaalne duaalsus ning mitte sotsiaalpoliitilistes protsessides, vaid okupatsiooniühiskonnas.

Ajalugu ja kodulugu

Mitu kommentaatorit on seda meelt, et kui ajaloo uurimine hoidub panoraamsetest üldistustest ja eelistab piirduda olnu kirjeldamisega, siis on see kodulugu lastele või kodu-uurimine veteranidele, järelikult mitte-teadus. Teema poolest on Laine Randjärve väitekiri pühendatud okupatsiooniaegsele mentaliteedile väga väikeses kollektiivis, milles üks kolmest osalisest esineb kahes rollis – Tuudur Vettik abikaasa ja õpetajana – ning ülejäänud kaks on omavahel ebavõrdsed – Lonni Paigaline kui abikaasa ja Roland Laasmäe kui õpilane. Kirjavahetuste aeg ei lange kokku töö pealkirjas esitatud kronoloogilise raamiga, vaid on sellest oluliselt lühem, nii et ainuüksi kasutatud kirjade põhjal pole võimalik teha järeldusi kogu epohhi kohta. Sisuldasa need kirjad ümberütlemist ei vaja, küll aga oleks olnud ootuspärane publitseerida need teaduslikul kujul, mis tähendab seda, et algul oleks tulnud esitada ülevaade kõigi osapoolte arhiivist koos tühikutega ning seejärel iga kiri korralikult legendeerituna (arheograafiline kirje jne) ja kommenteerituna. Veider, et seda peab kordama, ent niisuguste tõsiasjade kirjeldamine ongi igasuguse ajaloo uurimise alus. Kes arvab, et see on hoopis kodu-uurimine, ajab segamini referaadi, kroonika, metoodiliselt läbimõeldud narratiivi, fakti- või episoodiuurimuse, koguteose peatüki ja õpiku (loetelu ei ole täielik). Ei ole põhjendatud vastandada üksteisele filoloogiadoktor Valdek Palli doktoritööd Põhja-Tartumaa kohanimedest (1969–1977), Ülle Tarkiaise väitekirju Põhja-Tartumaa rahvastikust ja agraarasjandusest ning Tartu Ülikooli tegeliku usuteaduse professori Johan Kõpu monograafiat Laiuse kihelkonna ajaloost (2. tr 2009) sellelt aluselt, et hilisema peapiiskopi käsitlus on narratiivsem kui kahel esimesel. Nad kõik võtavad teatava protsessi kokku.

Laine Randjärve väitekiri ei lähene kodu-uurimisele, vaid on kirjutatud metoodiliselt hajali ega püsi isegi deskriptiivsuse tasemel. See võib olla juhendamise viga, aga on tõepärasem, et töö autor pole kunagi läbinud «teadusetegemise» põhikursust, mis harilikult seisneb selles, et mingi peatükk antakse sulle halastamatult tagasi ja sa ei saa jätkata enne, kui see on korda tehtud. Ning kui töö on valmis, lastakse sel seista kuni paar aastat, sest järsku on mõni viga ikkagi veel sees. Puudulik väitekiri ei ole nagu Vilde vigane pruut, ta ongi invaliid – esitatud kujul alamõõduline. Kaitsmise käigus oleks see pidanud selgeks saama, sest pole reaalne, et küsitavused avastatakse ilma diskussioonita alles hääletamise ajal.

Kuid nüüd?

Nii küsis Betti Alver 1939 pealkirjata luuletuses, mida tuntakse esimese värsi järgi: Vaim, kandes kord triumfipärgi/. Kuskil ei ole sätestatud, mitu korda võib üht väitekirja kaitsmisele esitada, kuid kirjutamata seaduse kohaselt kord juba põrunud väitekirja samale nõukogule ei esitata ja tema kaitsmist kuskil mujal tõlgendatakse promovendi nõrkusena. Tuleb esitada täiesti uus töö, teades samal ajal juba ette, et autoril on märk küljes. Täiesti uus töö, see on paar aastat pühendumist üksnes väitekirjale või, kui see pole võimalik, siis viis aastat kõik vabad õhtupoolikud. Ses mõttes tegid kaitsmisnõukogu need liikmed, kes olid 9. mail akadeemilise väitluse ajal vait, karuteene ka omalt poolt, sest mingit teemat on edaspidi väga raske finantseerida, kui juhendaja kui teadlase isikuloost tuleb välja, et üks tema doktorante on kukkunud läbi. Kahju, aga töö, mille sisuks on inimeste mõistmine ajaloos, esitas autor, kellel on raskusi mõista inimesi oma kaasajal.

12. mail 2013 Tähtvere mõisas

Täna toimus Malmö Arenas Eurovisiooni finaali suur peaproov, kus astusid üles kõik 26 riiki, keda hommeõhtusel kontserdil näha saab.

Vaata galeriid!

Kui kohalikud valimised toimuksid kohe nüüd, oleks Keskerakonnal Tallinnas absoluutne võit käes, leiab Tartu Ülikooli politoloog Rein Toomla.

«Kui juhtumisi peaksid nüüd kohe olema valimised ja see seis on täpipealt sama või ligikaudugi sama, mida need numbrid näitavad, siis on Keskerakonnal absoluutne võit käes; et miks ma niimoodi riskin väita, see 47 protsenti on ju tegelikult vähem kui 51 protsenti, aga kohe tuleb arvestada seda, et kui palju hääli läheb kaduma,» rääkis Tartu Ülikooli politoloog Rein Toomla «Aktuaalsele kaamerale», vahendas ERR Uudised.

Toomla rehkendas, et praeguse küsitluse põhjal läheks kaduma umbes 18 protsenti häältest, sest tema hinnangul ei pruugi Tallinnas head tulemust teha üksikkandidaadid ega valimisliidud ning mõned erakonnad jäävad valimiskünnise alla.

«Kokku tulebki nüüd 18 protsenti, ehk et selle rehkendame kohe maha ja siis see tähendabki, et see 47 protsenti võiks anda juba kuskil 53–54 protsenti kohtadest,» selgitas Toomla.

Toomla sõnas, et viimase kuuga on uskumatult järsult ehk 20 protsendi võrra kasvanud venekeelse valijaskonna toetus Keskerakonnale, üheks põhjuseks võib tema hinnangul olla see, et Tallinna linnapeakandidaadid jäävad Savisaarele alla nii tuntuse poolest ja karisma poolest ja võimalik, et ka poliitiliste võimete poolest.

Keskerakond kohalike omavalitsuste kontekstis üle kogu Eesti ja Tallinnas populaarseim partei, pealinnas jääb parteil napilt puudu võimalusest saavutada absoluutne enamus, selgub rahvusringhäälingu tellitud Emori kohalikke valimisi puudutavast uuringust.

Tallinnas on erakondadest populaarseim Keskerakond, kes on kasvatanud oma populaarsust 35 protsendilt 47 protsendile, vahendas rahvusringhäälingu uudistesaade «Aktuaalne kaamera».

Viimase kuuga on langenud Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide toetus, Reformierakonna toetus on langenud 17 protsendilt 13 protsendile ja sotsiaaldemokraatidel 17 protsendilt 12 protsendile.

Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) on toetust pealinnas nelja protsendipunkti võrra kasvatanud ning omab nüüd 10 protsendi suurust toetust

Pealinnas on langenud ka üksikkandidaatide ja kohalike valimisliitude toetus, vastavalt 16 protsendilt 12 protsendile ja 4 protsendilt 3 protsendile.

«Üks on kindel, et Tallinnas Keskerakond, või peaaegu kindel, et Keskerakond võidab, aga kui suur vahe teistega, see sõltub ikkagi erakondade aktiivsusest, et kuivõrd nad suudavad oma seisukohti tutvustada inimestele. Ja sõltub ka valimisaktiivsusest, et millise erakonna toetajad valimistel osalevad,» ütles TNS Emori uuringuekspert Aivar Voog.

Üle Eesti kasvas Keskerakonna reiting viimase kuuga seitsme protsendi võrra, 22 protsendilt 29 protsendile.

Teisel kohal on Reformierakond, kelle reiting veidi langes ja on nüüd 15 protsenti ning kolmas on Sotsiaaldemokraatlik Erakond, kelle üleriigiline populaarsus kahanes kolme protsendi võrra 12 protsendile. Sama palju kasvas kogu Eestis Isamaa ja Res Publica Liidu reiting, mis on nüüd 9 protsenti.

Ka Eesti suuremates linnades nagu Tartus, Narvas, Kohtla-Järvel ja Pärnus on juhtpositsioon Keskerakonna käes, kes kasvatas viimase kuuga oma populaarsust 11 protsendi võrra.

Keskerakonda toetab suuremates linnades 40 protsenti elanikest. Järgnevad sotsiaaldemokraadid (13 protsenti) ja seejärel Reformierakond üheksa ja IRL kaheksa protsendiga.

«Alguses oli plaan võtta kassipoeg ning saigi ostetud kassipoegade krõbuskid, kuid nüüd on peres hoopis täiskasvanud kass. Ei tahaks päris, et see toit raisku läheks. Kas näiteks oleks mõistlik segada seda toitu täiskasvanud kassi toiduga? Kas kassipoegade krõbuskite pärast võib kass ka juurde võtta kaalust?» kirjutab kassiomanik.

«Veel kimbutab selline küsimus, et väga mitmetes kohates on kirjas, et kuivtoit peab olema kassile alati saadaval. Aga kuidas seda mõista? Kui paki peal on kirjas päevas anda kassile nt 65 grammi, kas siis kõik tuleb korraga anda? Mul on selline tunne, et see toit oleks söödud poole päevaga ja siis peab kass ülejäänud aja näljas olema?  Mina olen siiamaani teinud nii, et hommikul annan poole kuivtoidust, siis päeval annan ühe korra konservi ja õhtul teise poole kuivtoidust. Kui annan päevas umbes 50g konservi, kas siis tuleb ka kuivtoidu kogust vähendada? Siiamaani pole seda teinud, kuna mul on selline tunne, et kass oleks siis päris näljane,» kirjutab kassiomanik.

Vastab loomaarst Ain  Erkmaa  Tartu Raatuse tn. Loomakliinikust.

Kui toidupakk on juba olemas, siis oleks tõesti patt lasta sel lihtsalt vanaks minna. Plaan segada seda täiskasvanu toiduga on hea, aga mitte just pooleks, vaid näiteks neljandik. Kassipoegade toitu süües võib täiskasvanud kass juurde võtta küll, kuna see on kaloririkkam.

See skeem, kuidas te kassi toidate on päris hea ning mõistlik ning ma ei vähendaks toidukogust enne, kui kassi kehakaal selleks ise põhjust annab. Ma kahtlustan, et kuivtoidu pakkide peal peaks olema kirjas see, et koos kuiva toiduga peab puhas joogivesi kassile alati saadaval olema. Aga toit kindlasti normi järgi.

Loe lisaks nõuandeid samal teemal või küsi tasuta nõu vastused.ee lehel.

Läti Evangeelse Luterliku Kiriku pea, Riia peapiiskop Janis Vanags jutlustab Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus pühapäeval, 19. mail 1. nelipüha leerijumalateenistusel kl 11.

Leeripühal teenib peapiiskop Andres Põder ja assisteerib Toomkoguduse õpetaja Urmas Viilma.

Peapiiskop Janis Vanags on pälvinud EELK Teeneteristi I järgu ordeni, mille peapiiskop Andres Põder annab üle pühapäeval, 19. mai õhtul kl 17 algaval tänamisel Piiskoplikus Toomkirikus.

Nelipüha on kirikus koguduse sündimise päev, viidates Püha Vaimu laskumisele apostlitele Jeruusalemmas, siis sündis kogudus ning kristlik kirik. Nelipühad ehk suvisted on kirikus kesksete kirikupühade seas ning paljudes kogudustes on see leeripüha. Kuna tegemist on suure ja mitu päeva kestva kirikupühaga, viitab päevade arvule ka nelipüha eestikeelne nimetus. Nelipüha peetakse 7. pühapäeval pärast ülestõusmispühi, sellest ka kreekakeelne nimetus Pentekoste - viiekümnes (päev).

Kaitseminister Urmas Reinsalu, mereväe ülem mereväekapten Sten Sepper ning Prantsuse suursaatkonna nõunik Jérôme Sautier võtsid täna Tallinna lennujaamas korraldatud pidulikul tseremoonial vastu viienda Adeni lahel teeninud laevakaitsemeeskonna.

«Euroopa Liidu piraatlusvastase missiooni tulemusel on viimase aastaga Adeni lahel järsult langenud vahejuhtumite arv. Teie, Atalantal osalenud Eesti kaitseväelased, andsite reaalse panuse ühe rahvusvahelise probleemi lahendamisse ja hoidsite Eesti lippu kõrgel,» ütles Reinsalu kaitseväelasi tervitades.

Ta lisas, et Atalantal tegid Eesti kaitseväelased tihedat koostööd meie kahe strateegilise liitlase Saksamaa ja Prantsusmaaga ning näitasid, et Eesti toetab tegudega Euroopa Liidu ühist julgeoleku- ja kaitsepoliitikat.

Mereväe ülem tunnustas meeskonda üles näidatud kõrge professionaalsuse eest. «Olete andnud olulise panuse operatsiooni Atalanta edusse ning muutnud meresõidu Adeni lahe piirkonnas turvalisemaks,» ütles mereväekapten Sepper.

Kümneliikmeline laevakaitsemeeskond teenis vanemleitnant Indrek Reinbachi juhtimisel prantsuse fregattidel Courbet ja Tonnere. Nende teenistus algas veebruaris ja ülesanne oli eskortida humanitaarabilaevu.

Kaitseminister Urmas Reinsalu allkirjastas mai alguses käskkirja, millega lõpetas Eesti osalemise Euroopa Liidu piraatlusevastasel operatsioonil Atalanta.

Atalanta on Euroopa Liidu mereväeoperatsioon, mille eesmärk on eelkõige Maailma Toiduabi ja Aafrika Ühenduse Somaalia abiprogrammide laevade kaitsmine Aafrika idarannikul ja India ookeanil, piraatluse takistamine ning võitlus organiseeritud kuritegevusega. Atalanta tegutsemisajal pole ühtegi humanitaarabilaeva selles piirkonnas rünnatud.

Eesti laevakaitsemeeskonnad teenisid operatsioonil Atlanta saksa ja prantsuse alustel 2010. aastast.

Mõttekoja Institute of Modern Russia analüütik Olga Hvostunova kirjutab värskes Diplomaatias, kuidas Gazprom tukkus kildagaasi revolutsiooni ajal, mis on hakanud muutma maailma energeetika palet.

Kui arvestada, et Gazpromi osa Venemaa föderaaleelarve tuludes on tervelt viiendik, võib ettevõtte ebastabiilsus ohustada lausa Vene ühiskonda tervikuna.

Ühendriikide nõndanimetatud kildagaasi revolutsioon on hakanud muutma maailma energeetika palet. Rahvusvahelise Energiaagentuuri viimase hinnangu kohaselt saab Ameerikast 2035. aastaks maailma suurim gaasitootja, kui ta möödub Venemaast. Seni on Venemaa gaasimonopol Gazprom suhtunud sellistesse ennustustesse skepsisega. Kuid see, et Gazpromil puudub pikaajalisem strateegia, võib avaldada negatiivset mõju nii ettevõttele endale kui ka tervele riigile.

Foie gras või steak?

2012. aasta detsembri lõpul tegid Venemaa nafta- ja gaasitööstuse juhtiva konsultatsioonifirma Rusenergy analüütikud teatavaks möödunud aasta peamised suundumused, mis tekitasid suurt huvi. Rusenergy sõnul oli gaasimonopol Gazprom «aasta kaotaja». Gazpromile kuuluvad küll maailma suurimad gaasivarud, aga teda kritiseeritakse kohmaka juhtimise ja investeerimise tõttu küsitavatesse projektidesse, «gaasiterroristi» maine ja veel paljude muude asjade pärast. Seni ei olnud niisugune kriitika siiski takistanud ettevõttel kuulumast puhaskasu mõttes maailma tippu ega ettevõtte tegevdirektoril Aleksei Milleril paiknemast ajakirja Harvard Business Review saja kõige edukama tippjuhi edetabelis.

Ent 2012. aastal kerkisid Gazpromi sisemised probleemid järsku esile. Rusenergy seadis oma aruandes ettevõtte esikohale sellistes kategooriates nagu «aasta läbikukkumine» – põhjuseks Štokmani maardla kasutusele võtmiseks loodud konsortsiumi Shtokman Development AG krahh – ja «aasta pettumus» – põhjuseks otsus alustada South Streami torujuhtme rajamist veel enne seda, kui käes olid kõik vajalikud load ning Euroopa, kuhu Gazprom ekspordib kaks kolmandikku toodetud gaasist, energianõudlus stabiliseerunud. Lisaks alustas Gazprom mitu kulukat projekti, näiteks Tšajanda maardla evitamine ja Jakuutia-Vladivostoki gaasijuhtme ehitamine.

Selle taga, miks Euroopas on nõudlus Vene gaasi järele taastunud aeglaselt, võib näha mitut põhjust, aga üks tähtsamaid on Ühendriikide kildagaasi revolutsioon. Nii nimetatakse uue tehnoloogia kasutusele võtmist kildagaasi ja põlevkiviõli tootmises. Kildagaasi ja põlevkiviõli üüratute varude olemasolu oli teada juba 19. sajandil, kuid varem peeti nende hankimist vähetulusaks või lausa kahjumlikuks. Olukord muutus, kui nafta- ja gaasihind kerkis piisavalt kõrgele ning uudne hüdraulilise frakkimise ja horisontaalse puurimise tehnoloogia oli nii arenenud, et investorid hakkasid kildaprojektidesse panustama. Kildagaasi revolutsioon tõi USA turul kaasa tõsise hinnalanguse ja praegu on Ameerika gaas kohalikul turul odavam kui Venemaa gaas Venemaal.

Sellest hoolimata suhtus Gazpromi juhtkond USA energiaturu muutustesse skeptiliselt. 2010. aasta juunis Prantsusmaal Cannes’is Euroopa ärikongressil esinedes püüdis Gazpromi tegevdirektor Aleksei Miller põrmustada «kildamüüti», kinnitades, et kildagaas on pelgalt kohaliku tähtsusega loodusvara, millega saab ainult kompenseerida tavalise maagaasi puudujääki piirkondlikul turul. Samuti sõnas ta sarkastiliselt: «Kui teile meeldib foie gras, ei tähenda see veel, et teil poleks enam korralikku steak’i vaja.» Hoolimata Euroopa gaasituru kärbuvast nõudlusest 2008.-2009. aasta ülemaailmse finantskriisi ajal väitis Miller kokkutulnutele, et nende maade energeetikasektor taastub 2012. aastaks ning Gazprom rahuldab endiselt Euroopa Liidu aina kasvavat nõudlust.

Ühes teises, 2011. aastal peetud kõnes jätkas Miller sama mõtet väitega, et «kildagaas on hästi kavandatud propagandakampaania, samasugune nagu ülemaailmse soojenemise või biokütuste kampaania». Seda lausumast ei takistanud teda tõsiasi, et juba 2010. aastal oli kildagaasi tootmine Euroopas kasvanud 138 miljardi kuupmeetrini.

Miller kinnitas, et mittetavalised gaasiliigid (sealhulgas kildagaas ja veeldatud maagaas ehk LNG) on tootmiseks liiga kallid ning kuigi ajakirjanduses kõneldakse neist palju, ei saa nad kuidagi märkimisväärselt mõjutada üleilmset energiaturgu.

Milleri asetäitja Aleksandr Medvedev väitis avalikult, et ettevõte kavatseb suurendada oma osakaalu USA gaasiturul poole võrra, tarnides sinna LNG kujul Štokmani gaasi (ehkki isegi siis jäänuks Gazpromi osa ühe protsendi piiresse USA turust). Medvedev nimetas USA kildagaasi tootmise järsku kasvu mulliks, samasuguseks nagu dot-comi mull IT-turul, mis tõi kaasa tõsised vapustused kogu valdkonnas.

Läänerindel muutusega

Gazpromi kindlus, et Euroopa nõudlus kasvab edaspidigi, toetus eeldusele, et finantskriis kainestab Euroopa valitsusi ning nad ei kõnele enam energiajulgeolekust, energiatarbimise vähendamisest ja lülitumisest taastuvenergiale. Miller nimetas selliseid taotlusi «kõlbeliselt vääraks», eriti kui ELi riigid ikka tahavad oma eelarveid tasakaalu saada.

Kuid BP 2011. aasta maailma energia statistikaülevaade näitab selgelt, et Euroopa gaasinõudlus vähenes aasta jooksul 9,9 protsenti. Languse põhjused polnud kõigest majanduskriis, kõrge gaasihind ning järjekindel taastuvenergia tarbimise kasv, vaid ka muutus tarbimises odava kivisöe kasuks.

Gazprom jätkas samal ajal endistviisi Euroopa ekspordisuuna väljaarendamist. 2012. aasta oktoobris avati Nord Streami torujuhtme teine toru, millega läbilaskevõime suurenes 27 miljardilt 55 miljardi kuupmeetrini aastas. Ettevõtte juhid väitsid, et kaalutakse isegi kolmanda ja neljanda toru rajamist.

2012. aasta keskel, mil naftahinnad kerkisid, ulatus gaasi hetke- ja lepingulise hinna erinevus kuni 150 dollarini tuhande kuupmeetri eest (Gazprom seob oma gaasihinna niinimetatud naftakorvi hinnaga, kusjuures ajaline nihe on kuus kuni üheksa kuud). Selle aja jooksul kandsid Gazpromi Euroopa partnerid kahju, sest pidid Vene gaasi edasi müüma madalama hinnaga. Ajuti langes hetkehind kõigest 300 dollarini tuhande kuupmeetri eest, samal ajal kui lepinguline hind oli 450 dollarit. Hetketuru hindade stabiilsust arvestades tundus Gazpromi lepingulise hinna kergitamine eriti absurdne.

Gazpromi kohmakad katsed oma turupositsiooni tugevdada ei langenud sugugi kokku Euroopa turul valitseva suundumisega, mida mõjutas eriti Katari ja Norra LNG tarnete globaalne kõikumine. Kildagaasi revolutsioon suunas ekspordivood Euroopa turule. Nii kerkiski 2012. aasta lõpuks  LNG osakaal ELi energiaturul 20 protsendini – 2008. aastal oli see veel olnud ainult 12 protsenti.

Niisugustes Gazpromile ebasoodsates tingimustes püüdis EL läbi suruda kolmandat energeetikapaketti, mis kujutab endast tervet rida seadusi, mille eesmärk on liberaliseerida ELi energia- ja gaasiturg. Paketi üks olulisemaid punkte on ELi turul tegutsevate ettevõtete kohustus lahutada elektrienergia tootmine ja elektri ülekandesüsteemid. See käib risti vastu Gazpromi huvidele, kes toodab, transpordib ja lõpuks ka müüb gaasi (viimast tütarfirmade kaudu). Venemaa valitsuse püüdlused saavutada Gazpromile erandit jäid edutuks.

Lisaks sellele alustas Euroopa Komisjon 2012. aasta septembris Gazpromi suhtes monopolivastast uurimist süüdistusega, et ettevõte piirab konkurentsi ja kasutab ära domineerivat positsiooni Kesk- ja Ida-Euroopa turul (Poolas, Tšehhis, Slovakkias, Ungaris, Bulgaarias, Eestis, Lätis ja Leedus). Teade uurimise alustamisest põhjustas ettevõtte aktsiahinna langemise ning Gazpromi väärtus kahanes korraga tervelt kaks miljardit dollarit.

Uurimist alustati tulemuste põhjal, mis saadi Gazpromi tütarettevõtete ja Euroopa partnerite läbiotsimisel, ning seda korraldab Euroopa Komisjoni konkurentsi peadirektoraat, mis ei ole alates 1958. aastast kaotanud kohtus ühtegi sarnast juhtumit. Euroopa ametnikud võitsid võrreldavad kohtuasjad Microsofti ja Inteli vastu, mistõttu on loogiline oletada, et Gazprom ei pääse kuidagi sanktsioonidest. Kui Gazprom jääb süüdi, peab ta tasuma trahviks 14 miljardit dollarit.

Štokman on ikka alles

Praegu katab 40–60 protsenti Ühendriikide naftavajadusest import, aga kildagaasi revolutsiooni tagajärjel võib see kiiresti muutuda. Juba praegu on kildagaasi revolutsioon peaaegu kindlustanud Ameerika energeetilise sõltumatuse. 2000. aastal ei ulatunud kildagaasi osakaal USA gaasitoodangus üle ühe protsendi. 2011. aastal oli selle osakaal 34 protsenti (214 miljardit kuupmeetrit). Sel moel on USA sõltuvus gaasiimpordist viimase kümnendiga vähenenud 43 protsenti, LNG import on samal ajal kahanenud 19 protsenti. Rahvusvaheline Energiaagentuur ennustab, et kildagaasi osakaal USA energeetikastruktuuris jõuab 2015. aastaks 43 ja 2035. aastaks 60 protsendini.

Muutused Ameerika turul mõjutavad negatiivselt Gazpromi kavasid. Esiteks alustas Gazprom 2000. aastate algul, oodates gaasinõudluse kasvu Ühendriikides, aktiivselt Štokmani maardla uurimist, mis teadaolevalt on suurim gaasimaardla kogu maailmas. Kavas oli hakata tootma vedelgaasi ja seda Ühendriikidesse eksportima.

Ent juba siis, kui Gazprom hakkas valima välispartnereid, kellega moodustada konsortsium Štokmani hõlvamiseks, oli maailma energiaturg hakanud muutuma. Nii langetasidki Gazprom ja tema partnerid konsortsiumis Shtokman Development AG (Prantsuse Total ja Norra HydroStatoil) 2012. aasta augusti lõpul otsuse panna projekt riiulisse, põhjuseks hõlvamise liiga suur kulu ning «uute kildagaasi tootmise projektide tekkimine».

Tasub meenutada, et 2012. aasta oktoobris tunnistas Vladimir Putin Venemaa valitsuse kütuse- ja energiakomisjoni istungil lõpuks, et kildagaasi revolutsioon võib ehk tõesti olla midagi tõelist – seda mitu aastat pärast revolutsiooni tegelikku algust. «Ma pean märkima, et mitmes riigis on kasutusele võetud uus tehnoloogia kildagaasi tootmiseks ja rafineerimiseks. Näiteks USAs on see võimaldanud toota kildagaasi kasumlikult [...] Poliitikud, eksperdid ja ärimehed on hakanud kõnelema tõelisest kildagaasi revolutsioonist.» Putin õhutas Gazpromi pöörama tähelepanu maailma energiaturu muutustele ja vaatama üle oma senise ekspordipoliitika.

Kui ka Gazprom ei soovi rääkida «kildagaasi ohust», kuulas ta Venemaa presidendi soovitust – ehkki ei pööranud siiski tähelepanu mitte kildagaasile, vaid hoopis põlevkiviõlile. Oktoobri lõpul teatas Venemaa energiamonopoli tütarettevõtte Gazprom Neft juhatus, et hakkab koostöös Shelliga tootma põlevkiviõli Ülem-Salõmi maardlas. Aleksei Miller sõnas, et erinevalt kildagaasist, mille tootmine ei ole Venemaale «oluline», võib põlevkiviõli pakkuda ettevõttele «märkimisväärset huvi».

Ähmane tulevik

Septembri lõpul avaldas Venemaa majandusteadlane ja analüütilise grupi Arengukeskus juht Sergei Aleksašenko huvitava skeemi, mis näitlikustas suuremate energiaettevõtete aktsiahinna muutumist aastail 2008– 2012 (2008. aasta oli võetud nulltasemeks). Skeemi kommenteerides kirjutas Aleksašenko: «Ühelgi ettevõttel ei läinud nii halvasti kui Gazpromil. Ükski ettevõte ei osanud kaotada üle poole väärtusest (53 protsenti). Isegi mitte BP, mis pidi tegelema ülisuure katastroofiga Mehhiko lahes, mis läks ettevõttele ainuüksi trahvidena maksma üle 20 miljardi dollari. Isegi mitte Surgutneftegaz, mille omanikering on paljudele analüütikutele puhas saladus ja mille ärijuhtimise stiil on kehvemast kehvem. Isegi mitte ENI ja Total, mida kontrollivad valitsused. Kõigi ettevõtete aktsiate dünaamika on palju parem kui meie «rahvuslikul aardel». Skeemi parima, ExxonMobili dünaamika kattub peaaegu täiesti S&P 500 indeksiga, Chevron aga (mida pole skeemi pandud, et mitte häbistada Gazpromi) on alates 2008. aastast parandanud oma positsioone 25 protsendi võrra.»

17. jaanuaril 2013 avaldas Gazprom 2012. aasta üheksa kuu finantsaruande (mis on koostatud rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite järgi). Isegi kui kolmandas kvartalis mõned arvud paranesid, ei paista üheksa kuu andmed eelmise aastaga võrreldes kuigi lootusrikkad. Nii on ettevõtte puhaskasum kahanenud 11 protsenti (võrreldes eelmise aasta sama ajavahemikuga), tegevuskulud suurenenud 18 protsenti, tarnete kogumaht vähenenud 8 protsenti ja sissetulek gaasimüügist kasvanud vaid 1,6 protsenti. Aasta lõpul teatas Gazprom tootmise üldisest vähenemisest. Arvata on, et kõik need tegurid mõjutavad negatiivselt investorite hinnangut ettevõttele ega lase aktsiahinnal sugugi tõusta.

Kui gaasihind maailmas kerkis, võis Gazprom end mugavalt tunda. Praegu, mil globaalne keskkond on muutunud, on aga esile kerkinud ettevõtte sisemised probleemid: juhtimisvead, agressiivne turustamine, tugev bürokraatia ja korruptsioon ning kaugemale vaadates üsna ähmane finantsiline tulevik.

1. juulil 2013 kerkib gaasihind Venemaal 15 protsenti. Gazprom kavatseb kasumi varasemale tasemele kergitada 2014. aastaks, mis tähendab, et Venemaa tarbijatele kasvab gaasihind 2,5 korda. Nii järsk kasv võib tekitada riigis uusi ühiskondlikke pingeid.

Kõik mainitud tegurid võivad tähendada Gazpromile tõsiseid probleeme. Kui arvestada, et ettevõtte osa Venemaa föderaaleelarve tuludes on tervelt viiendik, võib Gazpromi ebastabiilsus ohustada lausa ühiskonda tervikuna. Kui Gazprom ei asu muutma pikaajalist strateegiat ning ümber korraldama suhteid oma partneritega Euroopa Liidus ja Sõltumatute Riikide Ühenduses, peavad Venemaa kodanikud peagi hakkama ettevõtte vigade eest tasuma rasket hinda.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.

Täna oma üheksandat Kevadtormi külastanud peaminister Andrus Ansipi sõnul on riigikaitsele eraldatav kaks protsenti Eesti sisemajanduse kogutoodangust hädavajadus.

Peaminister Ansipi sõnul on kaks protsenti olnud lubadus meie liitlastele, ent riigikaitse kindel ja stabiilne rahastamine on palju olulisem meile endale, teatas kaitseväe peastaabi pressiesindaja.

«Riigikaitsega tuleb tegeleda kogu aeg  - iga päev,» ütles Ansip.

Peaministri sõnul on suurõppus Kevadtorm heaks näiteks meie riigikaitse arengust.

«Kevadtorm on muutunud arvestatavaks õppuseks meie partnerite seas, ent järjest olulisem on ta ka meile endile. Õppus on väga vajalik, et kokku harjutada kogu meie kaitseväge: nii reservväelasi, ajateenijaid, elukutselisi, kui kaitseliitlasi. Tähtis on, et täna osalevad õppusel kõik väeliigid ja meie head partnerid,» rõhutas Ansip.

Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras ja Kevadtormi üldjuht, maaväe ülem kolonel Artur Tiganik andsid Jägala linnakus paiknevas õppuse juhtstaabis peaministrile ülevaate õppuse senisest käigust. Peaminister Ansip külastas ka kaitseväe keskpolügoonil koostegevusharjutust läbi viivat 1. jalaväebrigaadi staapi.

9.-25. maini vältav Kevadtorm viiakse läbi peamiselt kaitseväe keskpolügooni aladel Kuusalu vallas ja Kadrina valla loodeosas. 21.-23. mail liiguvad üksused keskpolügoonilt läbi Tapa, Albu ja Aegviidu valla Anija valda. Õppus hõlmab ka Jõelähtme ja Raasiku valda ning Loksa ja Tallinna linna.

Õppusel osalevad esmakordselt merevägi ning liitlaste üksused Ühendkuningriigist, Belgiast ja Lätist, Leedust ja Poolast.

Kevadtorm lõpeb 25. mail lõpurivistusega Kuusalu staadionil. Tänavu üheteistkümnendat korda toimuvat Kevadtormi korraldatakse igal aastal erinevas Eesti piirkonnas.

Finaali peaproovis langes saladusloor sellelt, kuidas homne suurkontsert sisse juhatatakse. Tänavu tulevad kõik osalejamaad lavale koos riigilippudega.

Vaata pilte Birgiti proovist!

Neljapäeva õhtul kella 19.05 ajal Võrumaal Võru vallas Kose alevikus toimunud liiklusõnnetuses hukkunud mootorrattur oli oli motokultuuri arendaja Aare Kõuts.

Sõiduautoga Volkswagen Passat vasakpööret teinud 27-aastane Martin ei veendunud manöövri ohutuses, sõitis vastassuunavööndisse ja põrkas seal kokku vastassuunast vastu liikuva mootorrattaga Buell XP12XT. Mootorratast juhtinud 45-aastane Aare Kõuts hukkus sündmuskohal.

«Eile õhtul tabas Eesti motokogukonda valus kaotus. Oma viimase sõidu Eestimaa pinnal tegi üks silmapaistvamaid motokultuuri arendajaid Eestis, Aare Kõuts,» öeldakse täna Biker.ee foorumis avaldatud järelehüüdes.

«Olles väga aktiivne ja tegus, osales ta paljudel motoüritustel, pole ehk ratturit, kes teda kasvõi nägupidi ei teaks. Olles ka väga hea suhtleja ja suurepärase huumoriga, oli tema seltskond nauditav paljudele. Kuid ta kandis endas mingit isiklikku rahvuslikku missiooni, mille ehk suurimaks väljundiks sai seni Baltimaade suurim motoüritus Baltic Chain Run 2009. Aastate jooksul on sellele lisandunud hulgaliselt väiksemaid, millede põhitees on siiski olnud toetus Eestile ja eestlusele. Sügav kaastunne Aare perele, vendadele, lähedastele ja kõigile, kes teda tundsid. Hoiame mälestust temast. Puhka rahus!» öeldakse järelehüüdes.

Samuti tehti foorumis ettepanek kinnitada Aare Kõutsi mälestuseks oma tsiklite külge must lint.

Sügisel alustava Püha Johannese kooli korraldatud seminaril «Kujundav hindamine: inimene, tema kuju ja väärtus» esines Šveitsi päritolu vabakutseline pedagoogikalektor ja konsultant Godi Keller, kes leiab, et skaalaline hindamissüsteem koolis toodab väljakukkujaid ning valdavates koolides kehtiv süsteem ei panusta lapse arengusse. Järgneb Postimehe intervjuu Kelleriga.

Eestis hinnatakse lapsi enamikes koolides skaalal ühest viieni, kuidas kujundab see süsteem inimest?

See on väga lihtne. Nendele lastele, kel on head hinded, meeldib neid saada ning need, kel ei ole häid hindeid, ei taha neid saada. Süsteem, milles töötame, vajab hindeid, et mõõta enda tulemuslikkust ja püsida konkurentsis. Kvaliteeti see aga ei näita.

Hindamisskaala ei motiveeri last õppima, vaid loob lõhutud enesekindlusega täiskasvanuid, lapsi, kes kukuvad koolist välja. Me teame, et halb hinne ei motiveeri kunagi kedagi, me teame, et halb hinne tõestab lapsele vaid seda, et ta on loll. Miks me siis seda teeme? Mille eest me seda last karistame, see ei aita teda edasi, miks meil seda vaja on?

Me teame, et teist inimest suhtes kontrollides ei saa see kooselu kaua kesta, kui aga pakkuda usaldust, siis suhe toimib. Ja nii on igasugustes suhetes, ka lapsed tahavad, et neid usaldatakse.

Kuna iga test põhineb mingil normil, ei ole vahet, kuidas tulemust mõõta või hinnata, varjatud standard on ikka. Seetõttu kukuvad ka paljud süsteemist välja. Eelkõige kukuvad välja need, kes on käeliselt andekad, kõik need, kes arvavad, et peaksid tegema midagi muud kui toolil istuma.

Ei ole mingit teaduslikku uuringut, mis ütleks, et see on hea, kui lapsed alustavad õpinguid varakult. Pigem on tõestatud, et need, kes tärkavad hiljem, on edukamad. Nad on arenenud ka teistes valdkondades ega ole ainult koolitargad.

Koolitarkus ja elutarkus ei välista üksteist ega tööta üksteisele vastu, aga elutarkuse arengule võistlevusel rajanev ja mõõdetavale tulemusele keskenduv koolisüsteem tegelikult kaasa ei aita, vastupidi, see toodab juurde kaotajaid, mis lisaks nende inimeste isiklikule tragöödiale on koormaks ka ühiskonnale ja riigile. Nad kukuvad koolist välja, ei leia tööd ning võivad sattuda kuritegelikule teele. Ja siis peab nende kulud kandma ühiskond.

Euroopas kukub keskkoolist välja ligi 35 protsenti lastest. See süsteem toodab luusereid, kaotajaid. Küsimus ei peaks olema, kuidas praegune süsteem inimest kujundab – meil on see tulemus olemas.

Kui praegune süsteem toodab luusereid, siis milline süsteem neid ei tooda?

Teil võib olla ükskõik milline süsteem, mina seda muuta ei suuda, aga iga süsteemi sees vajame me kultuuri, tarku vanemaid ja õpetajaid, kes näevad, millal süsteem muutub seal sees olijatele kahjulikuks. Lapse enesekindluse hävitamine on hulka suurem kahju ühiskonnale kui see, et laps on halb matemaatikas.

Konkurents kuulub üksikutesse konkreetsetesse valdkondadesse nagu sporti. Hariduses aga ei ole seda vaja, me ei taha ju luusereid juurde toota.

Waldorfkoolid on 90 aastat olemas olnud, nad on andnud maailmale palju erinevaid inimesi, teadlasi, peaministreid ja seda ilma hinneteta.

Iga reformi ja muutusega tõstavad pead need, kes võitlevad sellele vastu – kuidas ületada vastuseisu poliitikute, pedagoogide poolt?

Seetõttu ei ole ma väga innustunud süsteemidest, vaid kultuurist.

Täna seminaril osalejaid kuulates tundus mulle, et olen Euroopa pedagoogika avangardi sattunud ja kummaline näib, et siinne süsteem on selline, nagu ta on. See, mis me siin seminaril täna teeme, see ei muuda süsteemi, aga see panustab selle kultuuri. See aitab õpetajaid ja vanemaid oma lapsest teistmoodi mõelda. Vähendab ehk ka sisemist pinget – sa pead minema ülikooli, muidu ei saa sinust midagi.

Aga ilma vanemate ja õpetajate vahelise koostööta ei ole modernses koolis võimalik õpetada ega õppida. Iga laps on andekas ja me vajame neid kõiki.

Šveitsi päritolu Godi Keller on vabakutseline pedagoogikalektor ja konsultant, töötab Norras Poeble-projektis, mille eesmärgiks on probleemsete noorte tööellu toomine. Ta on olnud 18 aastat loodusainete ja klassiõpetaja Waldorfkoolis, samuti pedagoogikaõppejõud. Pedagoogina kogutud kogemusi ja praktilisi oskusi jagab ta mitmete Euroopa riikide õpetajatele, lapsevanematele ja lastele. Eestis on ta pidanud loenguid ja näidistunde Tartu Ülikoolis, Tartu Õpetajate Seminaris, waldorfkoolides üle Eesti, Rocca al Mare koolis, perekeskuses Sina ja Mina, samuti mitmetel õppepäevadel ja seminaridel. Godi Kellerilt on eesti keeles ilmunud raamat «Südamega koolis».

Mistrali-klassi helikopterikandjast Sevastopol saab Vene Vahemere mereväegrupi lipulaev, kui alus ühineb Vene Musta mere laevastikuga, ütles Vene sõjaväeallikas laupäeval Interfaxile.

«Helikopterikandjast Sevastopol saab 2017. aastaks Vene mereväe Vahemere operatiivgrupi lipulaev. Pärast kasutuselevõttu on sellel laeval kõik vajalikud tunnused, et juhtida Vahemerel alalist mereväegruppi,» ütles ta.

Allikas lisas, et Sevastopol ja seda saatvad laevad osalevad ka erioperatsioonides India ja Atlandi ookeanil.

Relvastatud isikud röövisid Süüria asevälisministri Faisal Muqdadi isa, teatas Süüria Inimõiguste Vaatluskeskus laupäeval.

Keskuse direktor Rami Abdel Rahman ütles, et Muqdadi isa viidi kaasa tema kodust Süüria lõunaosas Daraa provintsis asuvast Ghossomi külast.

«Tema röövimine on kättemaks selle eest, et režiimi sõdurid vahistasid ühe [röövis osalenud] relvastud isiku sugulase,» ütles ta.

Abdel Rahman ei osanud öelda, millal röövimine toimus, kuid ta lisas, et praegu peetakse läbirääkimisi Muqdadi isa vabastamise üle.

Vastuoluline sügavale merepõhja kaevanduste rajamise plaan on liikunud sammukese lähemale tõeks saamisele - ÜRO avaldas esimese kava väikeste mineraalirohkete kivide, noodulite, merepõhjast eraldamiseks.

Tehnilised uuringud viis läbi ÜRO Rahvusvaheline Merepõhja Ühendus (ISA) – süvamere kaevandamise järelvalvega tegelev organisatsioon, kirjutab BBC.

Nende andmetel võivad firmad asuda taotlema kaevanduslitsente juba 2016. aastal.

Idee sügavalt ookeani põhjast kulda, vaske, koobaltit ja teisi metalle kaevandada, on olnud õhus juba aastakümneid, ent alles hiljaaegu sai see tänu uutele tehnoloogiatele ning maavarade tõusvatele hindadele täiesti käega katsutavaks võimaluseks.

Looduskaitse eksperid on juba ammu hoiatanud, et ookeani põhjas kaevandamisel saavad olema katastroofilised pikaajalised järelmõjud mereelustikule.

ISA uuring tõdeb samuti, et kaevandamine põhjustab vältimatuid keskkonnakahjusid.

Raportile järgnes aga paljude riiklike ja erakätes olevate kaevandusfirmade pretsedenditu huvi.

Praeguseks on välja antud 17 litsentsi maavarade otsimiseks ning neile järgnevad kohe veel seitse, tõenäoliselt saab litsentse olema veelgi rohkem. Need katavad suuri alasid Vaikses, Atlandi ja India ookeanis.

Üks viimati välja antud litsentse läks Ühendkuningriikide Merepõhja Ressurssidele, mis kuulub USA kaitsetööstuse gigandile Lockheed Martinile.

ISA loodi ÜRO Mereseaduse konvensioonile tuginedes ning selle eesmärgiks seati merepõhjas toimuva kaevandamise toetamine ja korraldamine inimkonna hüvanguks. Osa selle tuludest peab minema arengumaade toetuseks.

ISA kavandab järgmist sammu, mille sisuks pole enam uurimislitsentside väljastamine, vaid plaan, kuidas hakata jagama tegelikke kaevanduslubasid ning kuidas jagada siis piirkondi.

«Me oleme uue süvamere kaevandamise ajastu lävel,» sõnas BBCle ISA juriidiline nõustaja Michael Lodge.

Merepõhjas ootav on ahvatlev. Ainuüksi Vaikse ookeani põhjas viie miljoni ruutkilomeetri suurusel alal, mida tuntakse Clarion-Clippertoni tsoonina, võib liivas vedeleda enam kui 27 miljardit tonni nooduleid.

Need kivid võivad sisaldada seitse miljardit tonni mangaani, 340 miljonit tonni niklit, 290 miljonit tonni vaske ja 78 miljonit tonni koobaltit. Samas ei ole tegelikult kindel, kui suur hulk sellest on kättesaadav.

ISAd ootab ees väljakutse, kuidas tagada see, et kaevandustulu ei läheks ainult töid teostavatele firmadele. Lisaks on vaja kindlaks teha, millised firmad on üldse võimelised selliseid töid edukalt läbi viima.

Väljavaade peagi toimuma hakkavale kaevandamisele sügaval merepõhjas on põhjustanud tuliseid arutelusid merebioloogide ja teiste sealse elustikuga tegelevate teadlaste seas.

Southamptoni ülikooli bioloog dr Jon Copely kutsus üles ettevaatlikkusele: «Ma ei arva, et süvaookeani on meie oma sellises mõttes, et me võime sellega teha, mida tahame,» sõnas ta ning lisas, et selle säilitamine peaks olema kõigi inimeste ühine huvi.

«Meil ei ole head näidet kuskil mujal tasakaalu saavutamisest – mõelge ainult pühvlitele ja vihmametsadele – niisis on küsimus, kas me suudame seda õigesti teha?»
 

Suurbritannia Riikiku Okeanograadia Keskuse bioloog professor Paul Tyler kinnitas, et väga paljud ainulaadsed liigid seataks kaevandades suurde ohtu.

Keemik professor Rachel Mills Southamptoni ülikoolist kutsus aga üles laiemaele arutelule ning mainis, et me kõik kasutame mineraale ning kuival maal asuvad kaevandused on palju suuremad kui ükskõik milline merepõhja rajatavatest.

«Kõik, mis meid ümbritseb, see, kuidas me elame, sõltub mineraalidest ning me ei küsi just kuigi tihti, kust need tulevad,» sõnas ta. «Me peame küsima, kas maapealsed kaevandused on jätkusuutlikud ja kas merepõhjas asuvad kaevandused on jätkusuutlikud.

Debatt muutub peagi ilmselt intensiivsemaks, sest esimeste reaalsete süvamere kaevandamisoperatsioonide tähtaeg hakkab lähenema.
 

Roomas tulid täna tuhanded inimesed tänavatele, et protestida Itaalia uue koalitsioonivalitsuse majanduspoliitika vastu.

«Me kutsume valitsust muutma [eelmiste peaministrite] Mario Monti ja Silvio Berlusconi poliitikat,» ütles Itaalia metallitööliste ametiühingu FIOM juht Mauricio Landini.

Ametiühinguliidrid nõudsid peaminister Enrico Lettalt loobumist karmidest kokkuhoimeetmetest ning kutsusid teda astuma kiiresti samme uute töökohtade loomiseks.

Itaalia on viimase 40 aasta pikimas ja rängimas majanduskriisis. Töötuse tase on tõusnud 11,5 protsendini, alla 25-aastaste inimeste seas on töötuid 38 protsenti.

Euroopa Komisjon tahab järgmisest aastast keelata toidukohtades korduvkasutatavate õlipudelite ja kausside kasutamise oliiviõli serveerimisel.

1. jaanuarist 2014 tohivad restoranid serveerida oliiviõli vaid Euroopa Liidu standardite kohaselt märgistatud võltsimiskindlatest anumatest, kirjutab BBC.

Komisjoni sõnul kaitseb see samm tarbijaid ning parandab hügieeni.

Kriitikud on süüdistanud Euroopa Liitu aga tarbetute teemadega tegelemises keset majanduskriisi.

13. mail avaldatud kaheksa riigi uuringust selgus, et suhtumine Euroopa Liitu on neis kõigi aegade kõige negatiivsem või sellele väga lähedal.

Euroopa Komisjoni esindaja Oliver Bailly sõnas, et oliiviõli regulatsioon oleks tarbijatele kasulik.

«Me tahame lihtsalt tagada selle, et kui te soovite restoranis kindla kvaliteediga oliiviõli, siis te saate ka täpselt selle, mille eest maksate,» sõnas ta Brüsselis toimunud pressikonverentsil.

Londoni restoranipidaja Sam Clarck kritiseeris kavandatavat keeldu: «See mõjutab meid. See on valiku ja valikuvabaduse küsimus. Me ostame oma hooolikalt valitud õli ühest Hispaania talust ning serveerime klientidele seda.»

Oliiviõli on väga sagedasti toidupettuste keskmes, kus märksa odavamat ja madalakvaliteedilisemat õli müüakse pahaaimamatutele klientidele kalli pähe.

Euroopa Liidu suurimas oliiviõli tootjad Hispaania, Portugal, Kreeka ja Itaalia on nende seasl, keda majanduskriis kõige valusamalt tabas.

Oksjonifirma eBay on Google uusi lelu Google Glassi jaoks programme välja töötamas.

Ebay kõneisik Amanda Miller märkis Reutersile, et osaleb Google Glassi beetaprojektis ning uurib võimalikke stsenaariume kuidas kandavat tehnoloogiat enda huvideks ära kasutada.

Oksjonikeskkond on viimastel aastatel uue hingamise saanud tänu iPhone’i jaoks väljatöötatud äppile, mis sai ka varajases staadiumis valmis tehtud.

Nüüd loodab ettevõte, et kui Google Glassist tõepoolest saab «järgmine suur asi», on nemad seal esimesena sellest kasu lõikamas.

Ebay olemasolev mobiilile mõeldud programm on olnud ostlemise uue taseme teerajaja, lastes inimestel kaupadest pilti teha ning seejärel oma keskkonnas sama toodet otsida. 

Saksa kantsler Angela Merkel kohtus täna paavst Franciscusega, et arutada, kuidas Euroopa majandus saaks inimesi paremini teenida.

Merkeli 45-minutiline kohtumine katoliku kiriku juhiga oli ilmselt osa septembrisse kavandatud üldvalimiste kampaaniast, kuna tema Kristlik Demokraatlik Partei (CDU) sõltub suuresti protestantidest ja katoliiklastest valijate toetusest ning jutuajamine ja ühisfoto tegemine annaks kampaaniale hoogu.

Merkel ütles, et Franciscus rõhutas tugeva ja õiglase Euroopa vajadust. Vatikani teatel arutasid Merkel ja Franciscus, kuidas Euroopa saaks olla väärtuste, seal hulgas usuvabaduse kogukond.

Franciscus kutsus neljapäeval maailma liidreid üles rahakultusele lõppu tegema ja vaeste abistamisele suuremat tähelepanu pöörama.

Paavst ütles, et radikaalne vabaturuideoloogia on loonud uue, nähtamatu ja sageli virtuaalse türannia, mis kohtleb inimolendeid tarbekaupadena. Tema sõnul oleks vaja ülemaailmset finantsreformi, millest tõuseks tulu kõigile.

Sri Lanka peamine opositsioonijõud Tamili partei eiras kehtestatud keeldu ning korraldas mälestusürituse oma surnud sõdurite auks, samal ajal kui valitsus tähistas mässuliste Tamili Tiigrite üle võidu saavutamise neljandat aastapäeva.
 

Tamili Rahvuslik liit (TNA) sõnas, et mälestas Sri Lanka põhjaosas Vavuniya linnas neid, kes hukkusid viimases lahingus, kus tapeti ka Tamili Tiigrite liider Velupillai Prabhakaran ning tema juhtkond, kirjutab uudistagentuur AFP.

«Meil oli miiting, kus mälestasime neid, kes surid konfliktis,» sõnas TNA liikmest seadusandja Suresh Premachandran.

Samal ajal korraldati Sri Lanka pealinnas paraad, et tähistada võitu Tamili Tiigrite üle ning 37-aastat kestnud etnilise vägivalla lõppu.

Riiklik ajaleht Daily News teatas, et Vavuniya mälestusüritus oli ebaseaduslik ning hoiatas, et kõik, kes mälestavad võidetud Tamili Eelami Vabastustiigreid (LTTE), arreteeritakse.

Tunnistajate sõnul oli Tamili Tiigrite mälestusüritus rahumeelne, kuigi kohal oli tugev korrakaitsejõudude esindus.

Pealinnas Colombos vaatas president Mahinda Rajapakse sõjaväeparaadi, kus demonstreeriti suitsiidirünnakute poolest kuulsate Tamili Tiigrite vastu kasutatud raskerelvastust.

Üks pidustustel osalenud mereväe alus läks ümber, neli selle meeskonna liikmetest päästeti, ent üks on sõjave andmetel endiselt kadunud.

Tamili Tiigrid purustanud sõjaväge süüdistatakse inimõiguste gruppide poolt sõjakuritegudes. Aktivistide andmetel hukkus ainuüksi konflikti viimastel kuudel kuni 40 000 tsiviilelanikku.
 

Iraan ei kavatse luua tuumarelvi, kinnitas täna Iraani suursaadik Venemaal Mahmoud Reza Sajjadi.

Vene ajakirjanikega kohtudes ütles Sajjadi, et Iraani kõrgeim juht ajatolla Khomeinī otsustas tuumarelvi mitte välja töötada.

«Religioosne fatwā on meie jaoks seadusest kõrgemal,» ütles ta.

«Hetkel saaks Iraan olemasolevatest materjalidest luua kaks-kolm pommi,» ütles Sajjadi. «Aga kui sul on püstol kahe padruniga, siis kas sa läheksid terve sõjaväe vastu sõtta?»

«Tuumarelvad ei kindlusta Iraani julgeolekut, vastupidi - need tooksid kaasa ohte,» lausus ta.

Afganistani konservatiivsed parlamendisaadikud takistasid täna naisi vägivalla eest kaitsva eelnõu arutusele võtmist, sest osa sellest rikkuvat islami põhimõtteid.

Parlamendi spiiker lõpetas debati 15 minuti järel, sest traditsionalistid olid sellele tugevalt vastu, kirjutab BBC.

Seadus, mis keelaks naistevastase vägivalla, laste abielud ja sunnitud abielud, kinnitati presidendi poolt 2009. aastal, ent see ei saanud parlamendisaadikute heakskiitu.

President Hamid Karzai kinnitatud seaduse alusel on kinni peetud sadu inimesi.

Otsus parlamendi heakskiitu otsida on naiste õiguste eest seisvad aktivistid kahte leeri jaganud.

Parlamendi liige Fawiza Koofi tahaks seadust parlamendihääletusega kindlustada, et seda ei saaks tulevikus tühistada.

Mõned aktivistid kardavad aga, et selle parlamendis arutlusele tõstmine sillutab teed konservatiividele selle muutmiseks ning nõrgestab naisi kaitsvaid seadusi või lõppeb üldse seaduse tühistamisega.

Üks selle suuna esindaja on parlamendisaadik Farkhunda Zahra Naderi. Naine ütles BBCle pärast tänaseid parlamendisündmusi, et tema kartused on osutunud tõeks.

Mullad ja teised konservatiivsete vaadetega parlamendisaadikud süüdistasid debati käigus president Karzaid islami šaria seaduste vastu tegutsemises, kinnitades, et seadus on algusest peale olnud islami põhimõtetega vastuolus.

Põhiline muutus, mida nad nõudsid oli see, et mehi ei saaks abielusiseselt vägistamises süüdistada.

President Karzai on sattunud naiste eest võitlevate gruppide pahameele alla oma pidevalt muutuvate vaadetega naiste õiguste osas.

2009. aastal võttis ta vastu kõnealuse naisi kaitsva seaduse, ent 2012. aastal mõjukate vaimulike nõukogu esitatud seaduse, mis lubab meestel oma naisi teatud tingimustel peksta.

Hoolimata püüdlustest parandada naiste ja tüdrukute olukorda Afhanistanis pole väga noorte tüdrukute abielluma sundimine seal endiselt haruldane ning sageli tuleb päevavalgele väärkohtlemise juhtumeid.

Paljud afgaanid elavad maapiirkondades kus vaesus, konfliktid ja konservatiivsed hoiakud hoiavad naisi jätkuvalt koduseinte vahel.

Prantsuse näitleja ja värske Venemaa kodanik Gerard Depaedieu võrdles täna president Vladimir Putinit lahkunud paavst Johannes Paulus teisega ja sõnas, et endine KGB agent on just see, keda Venemaa oma juhiks vajab.

Depardieu on võtnud endale Vene kultuuri saadiku rolli maailmas ning valmistub uue Moskvas ja Tšetšeenia pealinnas Groznõis üles võetava filmi võteteks, kirjutab uudisetagentuur AFP.

Kogukas prantslane sai oma uue kodakonduse Putiniga õhtustades, asjaolu mida Vene opositsioon peab naeruväärseks. Depardieu vahetas kodakondsust pärast seda, kui Prantsusmaal taheti kehtestada super-rikastele 75-protsendiline nn miljonäridemaks.

Ta sõnas täna avaldatud intervjuus Komsomolskaja Pravdale, et tunneb uhkust selle üle, mida Putin oma 13 valitsusaasta jooksul teinud on.

«Mul on palju vene sõpru – näiteks Putin,» sõnas Depardieu.

«Ma ütlen, mida ma Putinist arvan: Vene rahvas vajab just sellist inimest,» jätkas Depardieu, «Putin püüab lihtsalt rahvale osakest väärikust tagasi anda.»

«Minu jaoks on ta nagu [endine Prantsusmaa president] Francois Mitterand või paavst Johannes Paulus II. Ma pole seda kunagi varem ajakirjanikele öelnud, ent see on see, mida ma mõtlen,» lisas näitleja.

Paavst oli vankumatu kommunismivastane, kes toetas 1980ndatel Poola vabaduse eest võidelnud liikumist Solidaarsus.

Putin on nimetanud Nõukogude Liidu lagunemist üheks 20. sajandi suurtest tragöödiatest ning opositsioon heidab talle ette diktaator Jossif Stalini kuritegudele liiga vähese tähelepanu pööramises.

Depardieu eitas tuliselt seda, et Venemaa kodakonduse võtmine on reklaamitrikk eesmärgiga taaselustada tema karjäär.

«See on naeruväärne,» sõnas ta Komsomolskaja Pravdale. «Ma olen teinud üle 200 filmi. Kes vajab pärast seda veel reklaami?!»

Näitleja selgitas, et ta lihtsalt pidi Prantsusmaalt lahkuma, sest ta ei saanud elada president Hollande' muutustes ning ta tundis end palju paremini eelmise presidendi Nicolas Sarkozy ajal.

«Mulle meeldis Sarkozy, sest kõik olid tema vastu,» sõnas Depardieu.

Põhja-Korea tulistas täna ilmselt õppuste osana kolm lühimaaraketti Jaapani merre, teatas Lõuna-Korea kaitseministeerium.

«Põhja-Korea tulistas hommikul kaks juhitavat raketti ja pärastlõunal veel ühe,» ütles kaitseministeeriumi pressiesindaja AFP-le ja lisas, et raketid maandusid Jaapani merre.

Lõuna-Korea jätkab Põhja-Korea tähelepanelikku jälgimist ning on jätkuvalt valmis reageerima kõigile ohtlikele arengutele, kinnitas ta.

Sel nädalal toimusid Lõuna-Korea ja USA ühised mereväeõppused, mida Pyongyang nimetas provokatsiooniks ja sõjaks harjutamiseks.

Vene dissidendi ja endise KGB agendi Aleksandr Litvinenko surma uurimine Suurbritannias võidakse lõpetada, sest juhtumiga tegelev koroner teatas eile, et ei saa riikliku julgeoleku kaalutlustel käsitleda tõendeid, mis viitavad Kremli seotusele mürgitamisega.

Suurbritannia välisminister oli varemalt esitanud avalduse uurimise salajasena hoidmiseks, edastab uudisteagentuur AFP.

Litvinenko lesk Marina sõnas, et on otsusest äärmiselt kohutatud.

Koroner Robert Owen sõnas juhtumi eelistungil, et ta ei saa täita oma ametikohustusi, juhul kui ta peab riikliku julgeoleku huvides osadest tõenditest loobuma.

Koroner tegi ettepaneku, et surmale käsitletakse avaliku uurimisena, mis võimaldaks Vene riigi seotust käsitlevate tõendite arvestamist, ent tähendaks mõningate uurimise osade toimumist suletud uste taga.

Koroner teatas, et soovib kuulda Marina Litvinenko ja paari poja seisukohti selles küsimuses.
43-aastane Litvinenko suri 2006. aasta novembris piinarikast surma poloonium-210 mürgituse tõttu.

Suurbritannia välissekretär William Hague on otsinud võimalust surma asjaoludega seotud informatsiooni avalikustamise takistamiseks.

Arvatakse, et Litvinenko töötas Suurbritannia luuragentuuri MI6 heaks ning ta perekond usub, et mees mürgitati Kremli käsul.

Briti politsei soovis juhtumiga seoses arreteerida kaks Vene kodanikku, Andrei Lugovoi ja Dmitri Kovtuni, ent Moskva keeldus nende üle andmisest.

Litvinenko juhtumi tõttu jahenesid Venemaa ja Suurbritannia suhted väga tugevalt ning need on alles viimasel ajal paranema hakanud.

Marina Litvinenko advokaadid sõnasid, et tegu on väga kurva päevaga Briti õigussüsteemi jaoks.

«Proua Litvinenko on väga häiritud koroneri otsusest loobuda tõe otsimisest Vene riigi vastutuse kohta tema abikaasa surmas,» sõnasid nad oma avalduses.

«Tänase otsuse sisu on kaitsta neid, kes on vastutavad Briti kodaniku mõrva tellimises Londoni tänavatel ning anda Vene valitsusele võimalus varjuda kilbi taha, mille lõi William Hague peaminister David Cameroni toetusel.»

Litvinenko perekonna sõber Alex Goldfarb oli koroneri otsuses sügavalt pettunud ning süüdistas Suurbritannia valitsust oma välissuhete õiglasest kohtupidamisest ettepoole seadmises.

Samas leidis ta, et see otsus viitab tugevalt sellele, et Briti valitsus peab Venemaad tõepoolest süüdlaseks, muidu poleks sellist sammu tarvis.

Briti seaduste kohaselt ei saa uurimise käigus tõendeid varjatult esitada ent avaliku uurimise puhul on nende suletud uste taga käsitlemine võimalik.
 

Hiina tehases on viimase kolme nädalaga endalt elu võtnud kolm Foxconni töötajat, teatasid täna riigimeedia ja tööõigusrühmitus.

Kõik kolm hüppasid end surnuks Zhengzhou linnas asuvas tehases, mida juhib Taiwani elektroonikahiid, kirjutab uudisteagentuur AFP.

Teisipäeval tappis end 30-aastane abielumees, 27. aprillil 23-aastane naine ning kolm päeva varem 24-aastane mees.

«Põhjus hoonetelt alla hüppamisele pole teada,» sõnas New Yorgi rühmitus China Labour Watch.

Foxconn, mis paneb kokku Apple'i, Sony ja Nokia tooteid, on alates 2010. aastast sattunud kriitika alla seoses enesetappude ja töötajate rahutustega firma Hiina tehastes.

2010. aastal võttis vähemalt 13 Forxconni töötajat endalt elu, mis aktivistide sõnul juhtus raskete töötingimuste pärast. See tõi kaasa üleskutsed personali paremini kohelda.

Kuigi Foxconn eitas kehvi tingimusi, tõstis firma 2010. aastal oma Hiina tehastes palku ligi 70 protsendi võrra

Jaapani peaministeri Shinzo Abe nõunik naasis laupäeval visiidilt Põhja-Koreasse, kuid keeldus avalikustamast oma salapärase reisi põhjust.

Abe kõrge nõunik Isao Iijima oli napisõnaline, kui ajakirjanikud talle vahepeatuse ajal Pekingi lennujaamas küsimusi esitasid.

«Ma ei nõustu ühegi intervjuuga selles küsimuses,» vahendas Jaapani rahvusringhääling NHK tema sõnu.

Abe ütles laupäeval, et Iijima annab visiidist aru valitsuse peamisele pressiesindajale, valitsuskabineti sekretärile Yoshihide Sugale.

Iijima visiit vallandas spekulatsioonid, et Põhja-Korea võib üritada soojendada jäiseid suhteid Jaapaniga ajal, mil suhted USA ja Lõuna-Koreaga on tuuma- ja raketikatsetuste tõttu sügavas madalseisus.

Lõuna-Korea sõnul ei aita reis kaasa rahvusvahelistele püüetele Pyongyangi vastu ühisrinnet moodustada ning USA oli visiidist üllatunud.

Jaapani meedia vahendas Põhja-Korea riiklikku meediat, mis edastas kaadreid neljapäevasest kohtumisest Iijima ja Põhja-Korea tseremoniaalse riigipea Kim Yong-nami vahel. Siiski ei ole selge, mida kohtumisel arutati.

Ühendriikides Connecticuti osariigis asuvas Fairfieldi linnas põrkasid eile õhtul tipptunnil kokku kaks linnalähirongi, vigastada sai 60 inimest, kellest viie vigastused on rasked, teatas politsei.

Õnnetus leidis aset reedel umbes kell 18 kohaliku aja järgi (Eesti aja järgi laupäeval kell 01).

New Yorki suunduva rongiga reisinud Alex Coheni kinnitusel jäi rong äkitselt seisma ning siis jõnksatas järsult ettepoole.

«Seal oli suitsu. Inimesed karjusid, inimesed olid väga närvilised. Me olime päris läbi raputatud. Nad pidid meie välja aitamiseks aknad purustama,» sõnas ta NBCle.

Connecticuti kuberner Dan Malloy sõnul oli tegu väga tõsise juhtumiga, ent pole alust arvata, et see oleks midagi muud kui õnnetus.

«Kõige enam muretseme me haavatute ning süsteemi taasavamise pärast,» lisas ta.

New York Posti andmetel toimus õnnetus raudteelõigul, kus käisid parandustööd.

Metro North on üks Ameerika enimkasutatud linnalähiliine, millega sõidab iga päev ligi 280 000 reisijat.

Tänaseks õhtuks valmistudes võib ueilslanna Bonnie Tyler kahes asjas kindel olla. Esiteks: ta kaotab. Teiseks: seda kaotust kogetakse kui taaskordset tunnustähte, et Suurbritannia ei kuulu Euroopasse.

Nüüd, kus Euroopa Liidust lahkumine üha palavamalt päevakorras on, tundub see küütlev väljanäitus bittidele võimendunult võõrastav ja veider.

Juba 15 aastat pole Suurbritannial Eurovisiooni võita õnnestunud ning paljude meelest pole ühelegi riigile nii alatult liiga tehtud. Ja... kuidas küll unustada 2003. «nulliaastat»?

Idaeuroopased, endised jugoslaavlased ja skandinaavlased kipuvad üksteist häältega poputama. Kui Britannial veab, tuleb toetust ja tuge ehk Maltalt ja Iirimaalt.

«Meie suhtumine Eurovisiooni peegeldab üsna hästi meie suhtumist Euroopasse,» ütles Cardiffi ülikooli teadur, «dr Eurovisioonina» tuntud Paul Jordan.

«Me võtame seda kui järjekordset tõestust, et Euroopa vihkab meid,» lisas ta.

Ajalooliselt pole Britannial just pahasti läinud – alates avakatsest aastal 1957 on Eurovisiooni esikohti kogunenud viis, 15 korda on tuldud teiseks. Küll aga kaotas Suurbritannia oma konkurentsieelise, kui ka teised riigid omandasid 1990ndate lõpus õiguse inglise keeles laulma hakata.

Nüüdseks kajastab hääletamine paljuski geopoliitilisi suhteid, kuid isegi riigid mis Suurbritanniat kangesti ELlis hoida tahaksid – nagu Rootsi ja Holland – ei ole viimastel aastatel Briti lugude suhtes erilist entusiasmi üles näidanud.

Dr Jordani arvates seisab probleem sellest, et UK ei võta Eurovisiooni piisavalt tõsiselt ning läkitab sinna vanu logisevaid staare – samal ajal kui teised toodavad usutavaid uustulnukaid (nagu nt tänavune soosik Emmelie de Forest Taanimaalt).

Oleks britid vähem skeptilised, tõuseksid nad tabeli tippu tagasi, usub dr Jordan.

Kuid poliitilise opositsiooni ägenedes liidu vastu näib Britannia Euroopast pigem eemalduvat – ning kui britte Eurovisioonis üldse miski erutab, siis vahva võimalus veidi iroonitseda.

Copyright The Financial Times Limited 2013

Prantsuse konstitutsioonikohus andis reedel rohelise tule seadusele, mis lubaks samasoolistel paaridel abielluda ja lapsendada, jättes rahuldamata endise presidendi Nicolas Sarkozy parempoolse partei esitatud kaebuse.

Parlament võttis seaduseelnõu 23. aprillil vastu, kuid opositsioonierakond UMP väitis kohe, et see on põhiseadusvastane. Eelnõu toetamine kohtus tähendab, et juba mõne päeva pärast võib toimuda esimene samasooliste pulm.

Kuid kohtu avalduses öeldi, et eelnõu heakskiitmine ei tähenda siiski «õigust lapsele» ja sellistel puhkudel on kõige tähtsamad «lapse huvid».

Geiabielude teema on Prantsusmaad lõhestanud, sest riik on küll ilmalik, kuid valdavalt katoliiklik. Sadade tuhandete inimestega tänavaprotestid muutusid sageli vägivaldseks.

President François Hollande, kelle üks kampaanialubadusi oli «abielu kõigile», lubas eelnõu allkirjastada niipea, kui põhiseaduskohus on oma otsuse teinud.

Uus seadus, mis nõuab, et kauemaks kui 90 päevaks välismaale sõitvad slovakid teavitaksid võime oma liikumistest, on toonud kaasa meelepaha ning kriitikud tõmbavad paralleele kommunitstliku salapolitsei järelevalvega.

Siseminister Robert Kaliňák nimetas süüdistusi reedel «tohutuks arusaamatuseks» ning kinnitas, et sarnane seadus on leebemal kujul juba aastaid kehtinud.

Kaliňák selgitas, et neljapäeval vastu võetud seaduse eesmärk on võimaldada riigil kodanikega paremini suhelda.

Suuresti unarusse jäetud esialgne seadus koostati 1998. aastal, autoritaarsete kalduvuste poolest kurikuulsa peaministri Vladimír Mečiari juhtimisel.

Kriitikud väidavad, et juulis jõustuv muudetud, karmim versioon sätestab, et «kodanikud on kohustatud oma asukohast teatama», ning see võib tähendada, et inimesi võivad selle tegemata jätmise korral karistused oodata.

Samuti nurisevad seaduse vastased, et see koormaks vahetusõpilasi ja välismaal töötavaid slovakke liialt bürokraatiaga.

Reedel kihas sotsiaalmeedia üleskutsetest pommitada Kaliňáki postkasti teadetega oma asukohast senikaua, kuni seadusest loobutakse.

«Lugupeetud minister! Praegu asun oma elutoas ja vaatan televiisorit, aga varsti lähen tualetti, kus kavatsen veeta umbes kümme minutit. Ma teavitan Teid oma asukohast edasi, kuni sellest seadusest loobutakse,» kirjutas Martina Karlikova reedel Facebooki grupis, mis kogus vaid mõne tunniga üle 3000 liikme.

Endine Argentina diktaator Jorge Rafael Videla suri täna vanglas, kandes eluaegset karistust inimsusevastaste kuritegude eest, teatas kohalik telekanal C5N.

87-aastane Videla suri vanadusse, ütles telekanal.

Videla tuli 1976. aastal sõjalise riigipöördega võimule ning juhtis huntat 1981. aastani. Tema ametiajal rööviti ja jäi kadunuks kuni 30 000 inimest. Režiimi arvatavad oponendid viidi salavanglatesse, kus neid piinati ja mõrvati.

Videla mõisteti 2010. aastal eluks ajaks vangi 31 vangi kadumise eest ning 2011. aastal veel 50 aastaks vangi naisvangidele sündinud laste röövimise eest.

Eksdiktaator väitis oma kaitsekõnes, et mingit süstemaatilist plaani vasakpoolsete vastu ei olnud, ja süüdistas tema vastu tunnistanud naisi laste kasutamises inimkilpidena oma riigivastases võitluses. Teisipäeval väitis ta sama perioodi puudutaval protsessil, et kohtul ei ole tema üle kohtu mõistmiseks jurisdiktsiooni.

Ta suri Marcos Pazi vanglas Buenos Aireses edelas.

«Eile õhtul ei tundnud ta end hästi. Ta ei tahtnud süüa ja täna hommikul leiti ta kongist surnuna,» ütles poliitvangide lähedasi esindava organisatsiooni juht Cecilia Pando ajakirjanikele.
 

Küprose majandus peaks jääma kolmeks aastaks üsna sügavasse langusse ja pöörduma tõusule 2015. aastal, öeldakse Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) reedel tehtud avalduses.

IMF-i tegevjuht Christine Lagarde on pisut mures, kas Küpros suudab täita 10 miljardi suuruse abipaketi tingimusi. Ta tõdes, et Küprose majanduse väljavaated on ebakindlad ning et on päästepaketi ebaõnnestumise oht, mistõttu programmist tuleb väga täpselt kinni pidada.

Lagarde rõhutas, et Küpros peab kõik päästepaketis kirjas olevad ülesanded kokkulepitud tähtajaks täpselt ellu viima, sest ainult nii on seatud eesmärkide saavutamine võimalik.

IMF-i nõukogu kiitis heaks eraldada Küprosele miljard eurot, mis on IMF-i panus päästepaketti. Esmaspäeval oli Euroopa stabiilsusmehhanism teatanud Küprosele kahe miljardi euro eraldamisest.

Briti ärilehe Financial Timesi võrgukülge häkkis täna salapärane rühmitus Süüria Elektrooniline Armee, mis on ilmselt seotud president Bashar al-Assadi režiimiga.

Häkkerid postitasid maineka väljaande tehnoloogiablogisse teate «Häkitud Süüria Elektroonilise Armee poolt» ning mitu Financial Timesi sissekannet Twitteris kuulutas samuti, et «Süüria Elektrooniline Armee oli siin».

FT pressiesindaja kinnitas, et mitu ajalehe blogi ja sotsiaalmeedia kanalit langes häkkerite rünnakute ohvriks ning lisas, et FT tegeleb probleemi lahendamisega.

Süüria Elektrooniline Armee on võtnud vastutuse mitme uudisteorganisatsiooni võrgukülgede häkkimise eest - ohvrite seas on uudisteagentuurid AFP ja AP ning satiiriline võrgukülg The Onion.

Naine, kes väidetavalt seksis 17-aastasena raha eest toonase peaministri Silvio Berlusconiga, tunnistas täna esimest korda kohtus protsessil, kus süüdistatakse kolme inimest Berlusconile tüdrukute vahendamises.

Karima El-;ahroug kirjeldas oma sensuaalseid kohtumisi Berlusconiga tema villas asuvas diskoteegis, mida sinna kutsutud nimetavad bunga-bungaks. Naine kinnitas, et talle maksti öö eest 2000 või 3000 eurot.

Naine, keda teatakse paremini hüüdnimega Südamete Röövija Ruby, sõnas, et ta nägi kuni 20 tüdrukut peaministrile striptiisi tegemas, ent ei olnud kunagi tunnistajaks ühelegi füüsilisele kontaktile nende vahel.

El-Mahroug rääkis, et Berlusconi helistas talle aegajalt ning kutsus külla ning mõnikord jäi ta sinna ööseks. Ta on varem kinnitanud, et ei ole Berlusconiga kunagi seksinud.

Naine on tunnistajaks kohtuprotsessil, mida peetakse endise meelelahutusäri agendi Lele Mora, televisiooni uudisetankru Emilio Fede ja poliitiku ning show-tüdruku Nicole Minetti üle.
Kõiki kolme süüdistatakse 2010. aastal Berlusconi villas peetud väidetavalt nilbete pidude tüdrukutega varustamises. Berlusconi väitel oli tegu täiesti harilike õhtusöökidega, millele järgnesid burleskietteasted.

El.Mahrougi sõnul kohtus ta Fedega kõigepealt 16-aastaselt Sitsiilias ühel iludusvõistlusel, kus mees küsis ta telefoninumbrit. Ta kinnitas ka, et on töötanud Mora heaks, käies ta pidusid kaunistamas. Minetti oli tema sõnul Berlusconi pidude regulaarne külaline ning ühel korral nägi ta naist ka nunnakostüümis striptiisi tegemas.

Berlusconi protsess, kus teda süüdistatakse alaealise prostituudi, 17-aastase El-Mahrougiga, vahekorras olemises toimub eraldi ning peaks järgmisel kuul pärast kaht aastat oma lõpplahenduse leidma.

El-mahroug pidi tunnistama ka seal, ent teatas algselt, et ei saa seal osaleda, sest viibib sel ajal Mehhikos ning lõpuks tõmmati ta nii prokuröri kui kaitsja poolt tunnistajate nimekirjast maha.

Berlusconit süüdistatakse politsei survestamises pisivarguste eest vahistatud El-Mahrougi vabastamiseks, et naine ei tunnistaks tema vastu. Tema kaitsjate kinnitusel arvas mees, et naine on toonase Egiptuse presidendi Hosni Mubaraki sugulane ning seega oli Berlusconi eesmärgiks hoopiski diplomaatilise intsidendi vältimine.

El-Mahroug rääkis täna, et oma esimesl kohtumisel Berlusconiga 2010. aasta veebruaris mõtles ta endale ise eluloo välja ning teatas tõepoolest, et on Mubaraki sugulane.

Süüdistajad on nõudnud Berlusconile kuueaastast vangistust ning eluaegset poliitikas osalemise keeldu.

Endine peaminister on praegu senaator ja Rahva vabaduse partei juht, olles seeläbi võtmemängija koalitsioonivalitsuses.

Berlusconi eitab kõike, milles teda süüdistatakse ning tema toetajate väitel on kohtuprotsessid vasakpoolsete katse mees poliitikast välja tõugata.
 

Uudisteagentuuri Bloomberg läbiviidud investorite küsitlus näitas, et nende silmis on USA firma Apple minetanud tehnoloogiaalase uuendaja juhtrolli.

71 protsenti vastanutest arvas, et Apple on oma juhtpositsiooni kaotanud. 28 protsendi meelest on see kaotus lõplik. Kuid 41 protsenti oli seisukohal, et tegemist on Apple'i ajutise taandumisega. 23 protsenti uskus kindlalt Apple'isse.

Maailma väärtuslikem tehnoloogiafirma Apple aktsia on sügisest peale odavnenud 40 protsenti.

«Apple'i hoog on selgelt raugenud. Kuid firma on veel selles punktis, kus ta on suuteline suunda muutma. Apple'i bränd on endiselt tugev,» ütles Sunrise Brokersi maakler Lionel Mellul Bloombergile.

Apple'i tegevjuht Tim Cook on öelnud, et enne sügist uut toodet turule ei tooda. See on firma viimase 10 aasta kõige pikem periood uute toodete vahel.
 

Bulgaaria president Rosen Plevneliev teatas täna, et kutsub parlamendi kokku 21. mail, lootes murda poliitilist patiseisu, mis tekkis kindla võitjata üldvalimiste järel.

Bulgaaria seadus näeb ette, et president kutsuks parlamendi kokku kuu aja jooksul pärast valimisi.

Pühapäeval peetud ennetähtaegsete parlamendivalimiste lõplikud tulemused andsid ekspeaminister Boiko Borisovi konservatiivsele erakonnale GERB 30,71 protsenti häältest.

Sotsialistide BSP sai 26,61 ja türgi vähemuse MRF 11,29 protsenti. Marurahvuslik Ataka kogus 7,30 protsenti häältest.

«Bulgaaria rahvas ootab parlamendilt kindlaid lubadusi, reforme ja poliitikaid, et probleeme lahendada. Meil on vaja stabiilseid institutsioone,» ütles president.

Borisov oli vaid kolme kuu eest sunnitud viimaste aastate suurimate tänavameeleavalduste survel tagasi astuma.

Nüüd nõuab GERB uute valimiste korraldamist, viidates jämedatele rikkumistele 12. mai valimistel.

Kuid ekspertide sõnul on uute valimiste korraldamise tõenäosus nullilähedane. Ühe analüütiku arvates püüdleb Borisov vaid meedia tähelepanu.

Borisov ütles neljapäeval, et kui valimistulemusi ei tühistata, peab ta moodustama vähemusvalitsuse, kuigi ta teab, et see luhtub. Kui tal ei õnnestu valitsust moodustada, antakse see volitus suuruselt teisele jõule sotsialistidele.

Euroopa Komisjon algatas projektikonkursi, mille kaudu jagatakse välja 31,5 miljonit eurot 45 parema ökoinnovatsiooniprojekti elluviimiseks.

Euroopa ettevõtjatel on 5. septembrini 2013 aega esitada ettepanekuid uuenduslike keskkonnaalaste lahenduste turuletoomiseks viies valdkonnas, milleks on materjalide ringlussevõtt, vesi, säästvad ehitusmaterjalid, keskkonnasäästlik ettevõtlus ning toiduainete- ja joogisektor.

«Järgmistel kümnenditel sõltub Euroopa konkurentsivõime sellest, kas suudetakse lahendada ressursside piiratusega seotud probleemid. Muutuse kogu majanduse jaoks teevad võimalikuks innovaatilised ökoettevõtjad,» ütles Euroopa Komisjoni keskkonnavolinik Janez Potocnik.

Konkurss on suunatud eelkõige eraettevõtjatele, peamiselt väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, kes on välja töötanud mõne keskkonnasäästliku toote, tehnoloogia või teenuse, kuid kellel on raskusi selle turuletoomisega. Konkurss pakub kaasrahastamist, millega võib katta kuni 50 protsenti projekti kuludest. Sel aastal on kavas toetada ligikaudu 45 uut projekti.

Briti pank HSBC koondab üle maailma 2016. aastaks 14 000 töötajat ning loodab sellega säästa 2-3 miljardit eurot.

See moodustab viis protsenti HSBC 254 000-st töötajast. Kusjuures viimase kahe aasta jooksul on pank koondanud juba 42 000 töötajat, vahendas CNN.

Gruusia pealinnas Thbilisis takistasid tuhandend õigeusklikud kristlased tänasel homofoobiavastase võitluse päeval geiaktivistidel korraldamast meeleavaldust homode toetuseks.

Uudisteagentuuri AFP teatel muutsid korraldajad viimasel hetkel küll meeleavalduse toimumispaika ja kogunesid Vabaduse väljakule, kuid sellele vaatamata õnnestus kristlastest demonstrantidel politseitõketest läbi murda, mistõttu otsustasid politseinikud viia geiaktivistid varjule politseibussidesse.

Kristlastest demonstrandid loopisid aga politseibusse kividega ning tekkinud kähmlustes said viga mitu politseinikku ja ajakirjanik.

«Inimesed ei taha vähemuste propagandat,» ütles ortodoksi kiriku preester väljakul peetud kõnes. «Kui need inimesed tahavad demonstreerida, on see probleem,» lisas ta.

Gruusia ortodoksi kiriku patriarh Ilia II kutsus juba enne võime üles geiaktivistide meeleavaldust keelama, nimetades homoseksuaalsust anomaaliaks ja haiguseks. Gruusia peaminister Bidzina Ivanišvili lubas aga meeleavaldajatele politseinike kaitset.

Venemaa sisemajanduse kogutoodang (SKT) kasvas statistikaameti esialgseil andmeil esimeses kvartalis aastaga 1,6 protsenti, mis on parem kui analüütikute prognoositud 1,2 protsenti.

Juuni keskel avaldab statistikaamet täpsustatud andmed.

Loodetust parema majanduskasvu aitas saavutada hulgikaubandus, mis moodustab umbes 10 protsenti SKP-st. Kui algselt arvati, et see vähenes kolm protsenti, siis tegelikult kasvas kolm protsenti.

Neljandas kvartalis oli SKT suurenenud 2,1 protsenti.

Suurbritannia autotoodang tegi aprillis 17-protsendilise äkktõusu – tänu hüppeliselt kasvavale nõudlusele nii kodumaal kui väljaspool Euroopat.

Aprillikuuga ehitati Britannias üle 100 000 auto, alates aasta algusest on tootmiskasvu kogunenud 1,5 protsenti ning sõidukeid valmistatud ligikaudu pool miljonit.

Briti turule tootmine kasvas aastatagusega kõrvutades lausa lausa 66 protsenti – ca 22 000 auto peale.
Ekspordiks toodetud autode (80 protsenti turust) arv kasvas mullusega võrreldes 8,4 protsenti.
Briti autotootjate liidu SMMT tegevjuhi Mike Bauntoni sõnutsi korvab globaalne nõudlus Briti autode järele ülejäänud Euroopa nõrkuse.

«Oluline kasv koduturul osutab autoostude hoogustumisele Britannias, suur panus kogustesse tuleb uutelt turgudelt – väljaspoolt Euroopat,» ütles Baunton.
Tugev autoeksport on Briti majanduse valguskiireks ning aitab kärpida kaubavahetusbilansi puudujääki.

Sel ajal kui euroala nõudlus kängub, on kodumaine automüük teinud muljetavaldava hüppe – parim aprill finantskriisist alates – ning hoiab turul elu sees.
Suurbritannia on enamikel ELi riikidest eest ära sõitnud – tänu soodsatele finantseerimisdiilidele, ülimalt konkurentsivõimelisele turuolukorrale ning huvitaval kombel ka kindlustuse tagasimaksetele liialdatud müügiargumentidelt – neid rahasid kasutavad mõned britid uute autode sissemakseteks.
Ainult Taanis ja Ungaris kasvas automüük kiiremini kui Suurbritannias. 15 Euroopa riigis kukkus automüük mullu kahekohalise protsendi jagu.

Copyright The Financial Times Limited 2013
 

Osaka linnapea Toru Hashimoto andis täna sõnasõjas USAga vastulöögi viimase kriitikale tema sõjaaegse seksiorjuse teemal tehtud märkuste eest, ning väitis, et Ühendriikide sõdurid kuritarvitasid seitsmeaastase okupatsiooni ajal Jaapani naisi.

Washington nimetas sel nädalal «pööraseks» Hashimoto väidet, et «lohutusnaised», keda sunniti Teise maailmasõja ajal Jaapani sõduritega magama, olid sõjalisest aspektist vajalikud.

«Linnapea Hashimoto kommentaarid olid pöörased ja solvavad,» ütles USA välisministeeriumi pressiesindaja Jen Psaki ning kutsus Tokyot naaberriikidega seda minevikuprobleemi lahendama.

Teise maailmasõja ajal sunniti kuni 200 000 naist Koreast, Hiinast, Filipiinidelt ja teistest riikidest töötama bordellides, kus käisid vaid Jaapani sõjaväelased.

Terava keele poolest tuntud Hashimoto vastas suhtlusvõrgustikus Twitter Washingtoni kriitikale.

«Mingem kohe asja iva juurde. Kui ameeriklased Jaapani okupeerisid, kas nad siis ei kasutanud Jaapani naisi?» esitas ta oma miljonile jälgijale küsimuse. «Ma pean paratamatult osundama, et Ühendriikidest on ebaõiglane kritiseerida vaid Jaapanit, jättes kõrvale oma enda riigi teod,» sõnas Hashimoto, keda on mainitud võimaliku tulevase peaministrina.

USA juhitud liitlasväed valitsesid Jaapanit alates selle alistumisest Teise maailmasõja lõpus kuni 1952. aastani.

Soome jaekaubandusfirma Tiimari teatas reedel, et alustab kollektiivkõnelusi ja kavatseb lähiaastail sulgeda 30 poodi ning koondada vähemalt 80 töötajat.

Praegu on Tiimaril Soomes 175 poodi ja umbes 500 töötajat. Tiimaril on poed ka Eestis, Lätis ja Leedus.

Firma põhjendab säästuprogrammi vajadusega parandada rentaablust. Firmal on läinud halvemini, sest nõudlus on vähenenud.

Venemaa uurimisorganid esitasid Rosbanki juhatuse esimehele Vladimir Golubkovile süüdistuse eriti suures ulatuses altkäemaksu võtmises. Altkäemaksu võtmisele kaasaaitamises süüdistatakse panga vanem-asepresidenti Tamara Poljanitsõnit ning mõlemat ähvardab seitsmeaastane vabadusekaotus.

Venekeelne BBC kirjutab, et Golubkov nõudis oma alluva vahendusel äriettevõtte juhilt mitmete miljonite dollarite suuruse valuutalaenu tähtaja pikendamise ja intressi vähendamise eest enam kui miljoni dollari suurust tasu. «2012. ja 2013. aastal sai ta selle summa mitmes osas. Viimase, viie miljoni rubla suuruse osa kättesaamisel Golubkov ja Poljanitsõn vahistati,» seisab uurimisorganite teates.

Rosbank kuulub kolmekümne Venemaa suurema panga hulka. 82,4 protsenti pangast kuulub Prantsuse finantsgrupile Societe Generale.

Tänasel Kreeka parlamendiistungil skandeeris üks paremäärmusliku erakonna Kuldne Koidik rahvasaadik korduvalt «Heil Hitler!».

Sündmused said alguse, kui parlamendispiiker palus Kuldse Koidiku parlamendisaadikul Panagiotis Iliopoulosel saalist lahkuda, kuna viimane oli teinud sobimatuid märkusi vasakpoolse opositsioonierakonna Syriza liidri kohta. Vastuseks samuti Syriza erakonna ridadesse kuuluva spiikri korraldusele otsustasid saalist lahkuda ka Iliopoulose erakonnakaaslased, vahendas uudisteagentuur AFP.

Lahkumisel solvati otsust aplausiga tervitanud teisi rahvasaadikuid ning väidetavalt hüüdis üks lahkujatest ka kolm korda «Heil Hitler!». Kohaliku meedia teatel oli hüüdjaks Kuldse koidiku esindaja Christos Pappas, keda peetakse erakonna üheks peamiseks ideoloogiks.

Kuldne Koidik on taolisi väiteid eitanud, kinnitades, et hüüdjateks olid hoopis Syriza parlamendisaadikud. Videot vahejuhtumist saab vaadata siit.

Küll aga tunnistas Pappas alles sel nädalal parlamendis esinedes, et paari aasta eest kirjutas ta kirjatüki, milles nimetas Adolf Hitlerit «visionääriks». «Tänan teid nende noorusaegade kirjutiste toomise eest,» ütles Pappas, kui parlamendisaadikud tema kirjatükile tähelepanu juhtisid. «Rahvuslus on maailma noorus ja tulevik kuulub rahvuslusele,» lisas Pappas.

Erakonna Kuldne Koidik populaarsus on seoses majanduskriisiga Kreekas tõusnud. Mullu juunis peetud parlamendivalimistel võitis Kuldne Koidik seitse protsenti häältest ja sai sellega 18 kohta 300-kohalises parlamendis.

Vaatlejate sõnul kasutab Kuldne Koidik ära kreeklasi haaranud meeleheidet riigi allakäigu pärast, pakkudes kohest väljundit – ja märklauda – nende raevule. Nii seostatakse Kuldset Koidikut ja selle toetajaid viimasel ajal sagenenud rünnakutega sisserändajate vastu, erakond ise on süüdistusi eritanud.

Delli kvartalikasum kukkus personaalarvutituru kokku kuivamise tõttu eelmise aasta sama tulemusega võrreldes 79 protsenti, kirjutab Forbes.

Dell teenis esimeses kvartalis 130 miljonit dollarit kasumit. Ettevõtte käive kahanes 2 protsenti 14,07 miljardi dollarini.

Lisaks personaalarvutite turu probleemsusele on ettevõtte majandustulemustele oma mõju avaldanud ka firma börsilt ära viimisega seotud vaidlused.

Michael Dell ja investeerimisfirma Silver Lake tahavad ettevõtte 19 miljardi euro eest tagasi osta, praegused aktsionärid peavad aga nende pakutud summat liiga madalaks.

Aastaid Soome suurim tööandja mobiiltelefonifirma Nokia loovutas selle tiitli eelmisel aastal posti- ja logistikafirmale Itella, kirjutab Talouselämä.

Nokia palgal oli Soomes eelmisel aastal veel 14 000 inimest. Itella andis tööd 18 000 inimesele.

Kolmas oli pangagrupp OP-Pohjola.

Enamik 100 suuremast tööandjast koondas eelmisel aastal töötajaid.

Belgia võimud käivitavad uuesti kaks tuumareaktorit, mille töö peatati mullu pärast seda, kui nende kestast avastati praod.

Uudisteagentuuri AFP käsutusse sattunud Belgia tuumajärelevalve ameti (AFCN) dokumendi kohaselt kavatsetakse avada nii Antwerpeni juures asuv Doel 3 kui ka Liege´i lähedal paiknev Tihange 2 reaktor. AFCN peaks uudise ametlikult avalikustama lähiajal.

Dokumendi kohaselt võib reaktorid taaskäivitada «täie kindlusega», kuna kõik julgeolekuküsimused on «lahendatud rahuldavalt». Looduskaitsjad seisavad reaktorite taasavamisele aga vastu ning on kutsnud valitsust üles kavast loobuma.

Neste teatas, et Euroopa Komisjon esitas ettevõttele seoses Statoili, BP Plc ja Royal Dutch Shelli väidetavate biokütuste ja toornafta turumanipulatsioonide uurimisega ametliku teabepäringu, kirjutab Bloomberg.

Euroopa Komisjon uurib nimetatud ettevõtteid seoses 3,4 triljoni dollari suuruse aastakäibega toornaftaturul toimunud väidetavate hinnamanipulatsioonidega.

Uurimist laiendati eelmisel aastal peale seda, kui Ungari biokütusetootja Pannonia Ethanol esitas Euroopa Komisjonile kaebuse hinnainfoagentuuri Platt'si kohta, kuna see keeldus selgitamast hindade määramise meetodit.

Neste teatas, et on valmis uurimist läbi viiva ametkonnaga täielikku koostööd tegema.

Leedu valitsuskoalitsiooni kuuluvad Tööerakond ning Kord ja Õiglus peatasid liitumiskõnelused.

Läbirääkimiste peatamisest teatas Korra ja Õigluse liider Rolandas Paksas, kes ütles põhjenduseks, et eesmärke ei saavutatud ning ajakavast pole kinni peetud, vahendas uudisteagentuur BNS.

«Meie praegune seisukoht ühinemise küsimuses on «ei», homme aga võib see olla juba optimistlikum,» märkis Paksas, kes tagandati kahtlaste sidemete tõttu Venemaaga 2004. aastal riigipea ametist, millega temast sai läbi ajaloo ainus Euroopa riigi president, kes on sel moel ametist lahkuma sunnitud.  

Juba sügisel, kui koalitsioonikõnelused alles käisid, sahistati võimalusest, et Tööerakond ning Kord ja Õiglus võivad liituda. Üheks probleemiks on aga, kas liidriks saab Paksas või Tööerakonna liider Viktor Uspaskihh.

Viimane on süüdistatuna pettuses partei rahadega antud kohtu alla ning süüdimõistmisel võib teda oodata kuni kaheksa-aastane vanglakaristus. Uspaskihhi väitel on ta süütu, kuid kui skandaal esimest korda 2006. aastal puhkes, suundus Uspaskihh oma sünniriiki Venemaale venna matustele ega naasnud sealt enne kui alles aasta möödudes.

«Tööerakond ning Kord ja Õiglus on segaduses,» iseloomustas Postimehele ka Vilniuse ülikooli politoloogiaprofessor Kęstutis Girnius. «Tööerakond seetõttu, et Uspaskihh võidakse vangi mõista, samas kui Paksase partei populaarsus on ilmselgelt langusteel,» lisas Girnius.

Sel nädalal algas enampakkumine rahalistes raskustes olevale Nürburgringi kompleksile, kirjutab Whatcar?.

1927. aastal rajatud kompleks läks pankrotti möödunud aasta juulis ja alates sellest ajast on otsitud rajale uut omanikku. Uus omanik saab endale üle 300 töölise ja ligemale 21 kilomeetri pikkuse raja.

Esialgu kontakti huvitatud osapooltelt ja tõestust maksejõulisusest. Konkreetseid pakkumisi rajale oodatakse sügiseks ning müügiprotsess peaks lõpule jõudma järgmisel aastal.

Rajakompleksi eeldatavaks hinnaks on vähemalt 120 miljonit eurot.

Vene välisministri Sergei Lavrovi sõnul ei mõista ta pahameelt, mida on teistes riikides tekitanud Venemaa otsus Süüriale jätkuvalt relvi tarnida.

«Ma ei mõista, miks meedia püüab sellest teha sensatsiooni,» ütles Lavrov uudisteagentuuri AFP vahendusel. «Me pole varjanud, et varustame Süüriat sõlmitud lepingute alusel relvadega, rikkumata ühtegi rahvusvahelist kokkulepet ega ka oma seadusandlust,» lisas välisminister.

Lavrovi kinnitusel on Venemaa tarninud Süüria võimudele vaid kaitseotstarbelisi relvi, mis ei muuda enam kui kaks aastat Süürias väldanud konflikti tulemust. «See ei muuda mingil moel selles piirkonnas jõudude tasakaalu ega anna eeliseid võitluses opositsiooniga,» märkis Lavrov .

Kui lääneriigid püüavad sanktsioonidega Damaskust isoleerida, siis Venemaa on seni takistanud rahvusvahelisi püüdlusi Süüria presidenti Bashar al-Assadi võimult kõrvaldada ning seisnud sekkumisele resoluutselt vastu. Kremli kinnitusel on süürlaste endi otsustada, kuidas riiki juhtida ja milliseid reforme läbi viia.

Venemaa ja Hiina on ÜRO Julgeolekunõukogus kasutanud korduvalt ka oma veto­õigust, et lükata tagasi lääneriikide koostatud resolutsioonid, mis nõuavad Süüria presidendilt võimu andmist vahevalitsuse kätte.

Samas on nii Peking kui ka Kreml tõrjunud lääneriikide süüdistusi, nagu kaitseksid nad nõukogus Damaskuse režiimi, kelle 26 kuud väldanud konflikt opositsiooniga on vaatlejate sõnul nõudnud kinnitamata andmetel 120 000 elu.

Southwestern Consultingu koolitaja Dustin Hillis rääkis täna Viru hotelli konverentsikeskuses toimunud koolitusel, kuidas enese motiveerimisel oma mõistusele loota ei tasu, kuna see pole inimese sõber.

«Mõistus ei ole sinu sõber. Mõistus pole selleks, et sind edukaks teha. Mõistus on selleks, et meid kaitsta. Et meid mugavaks teha,» rääkis maailmas sadu koolitusi andnud tudengeid müügitööks värbava Southwesterni haru koolitaja Hillis. Selleks, et edukaks saada, tuleb viimase sõnul seega oma mugavustsoonist välja astuda, missest, et aju samal ajal «ei» ütleb.

Hillise jagatud nõuannete kohaselt peaks edukaks saada tahtev indiviid mõtlema selle peale, milline ta tulevikus olla tahab ning seejärel hakkama juba täna ka niiviisi käituma. «Kui sa sureksid, siis kuidas sa tahaksid, et inimesed sind su matustel kirjeldaksid?» küsis ta, tunnistades, et päring on ehk veidi morbiidne, ent kannab endas selget sõnumit.

Koolitaja sõnul on väga tähtsad sõnad, mida inimene endale ja teistele räägib. Tema nägemuse kohaselt peaks juba hommikul hakkama inimene endale positiivseid sõnumeid edastama. «Vasaku jalaga voodist tõusmine on otsus,» märkis ta, paludes saali kogunenud kümnetel kuulajatel panna enda jaoks kirja positiivsed ütlused, mida duši all, hambaid pestes, tööle sõites või kõndides, kliendilt eitava vastuse saades endale kordama peaks, et motivatsioon ei langeks.

Ta tõi näiteks oma kolleegi, kes pärast igat negatiivset vastust kontoris ülikonnas mitu lõuatõmmet tegi, korrutades endale, et «iga eitav vastus teeb mind tugevamaks.»

Hillis toonitas, et keegi ei tohiks jääda kuulama tema õla peal istuvad nähtamatut meest «Härra Keskpärasust», kes üritab inimesele sisestada, et too ei peaks palju tööd tegema ega vaeva nägema. «Otsusta, kas programmeerid end ise või lased teistel seda teha,» kuulutas ta.

Leedule tõuseks finantstehingumaksu kehtestamisest ning Euroopa pangandusliidus osalemisest tulu, ütles Euroopa Komisjoni maksundusvolinik Algirdas Šemeta.

Šemeta ütles usutluses BNS-ile, et 11 finantstehingute maksustamist pooldavat liikmesriiki on selle maksu kehtestamises otsusekindlad. «Finantsvaldkond on liiga tundlik, mis teeb operatiivsete otsuste langetamise võimatuks, kuid ma ei näe selles valdkonnas tagasiteed,» märkis volinik.

Olemasoleva ettepaneku kohaselt kehtestatakse aktsia- ja võlakirjatehingutele 0,1-protsendine ning tuletisinstrumentidele 0,01-protsendine maks.

Euroopa Autotootjate Assotsiooni (ACEA) värskelt avaldatud raport uute autode müüginumbritest näitab, et tänavune aprill tõi autoturgudele võrreldes möödunud aastaga kerge elavnemise ja autosid müüdi 1,7 protsendi võrra enam, teatas autode müügi- ja teenindusettevõtete Eesti liit (AMTEL).

Kuigi kahe aasta perioode jaanuarist kuni aprillini võrreldes on turg jätkuvalt 7 protsendi jagu languses, siis jaanuar-märts perioodi 10,2 protsendise langusega võrreldes on see siiski pidurdunud.

Müüginumbreid vedasid kasvule ennekõike Euroopa suurriikide turud, sest näiteks mulluse aprilliga võrreldes kasvas Suurbritannias autode müük 14,8 protsendi ja Saksamaal 3,8 protsendi võrra. Üllataval kombel kasvas uute autode müük ka majandusraskutes vaevlevas Hispaanias enam kui 10 protsenti. Aasta esimese nelja kuu lõikes on jätkuvalt kasvutrendis uute autode müük Suurbritannias, ja kerget kasvu näitavad lisaks veel mõned väiksemad riigid.

Autotootjatest on jätkuvalt võimsaks turuliidriks Volkswagen, mis koos teiste VW Groupi kuuluvate markidega hoiab enda käes ca veerandit kogu Euroopa autoturust. Kuigi perioodi lõikes on VW Groupi müük veidi languses, siis aprillikuude võrdluses ollakse ligi kümneprotsendilises tõusus. Nii nagu kogu uute autode müüginumbrid näitavad aprilli võrdluses väikest tõusu, nii on võib seda täheldada ka mitmete autotootjatega seoses. Suurematest tootjatest aga on jätkuvalt miinuses Fiati, PSA ja GM gruppide müük, nii kuu kui perioodi lõikes.

Jaapani delegatsioon suundub täna visiidile Vaikses ookeanis asuvale vaidlusalusele Kunaširi saarele.

Kunaširi saar asub neljast saarest koosnevas ahelikus, mida Venemaal tuntakse Lõuna-Kuriilidena, kuid Jaapanis Põhjaterritooriumina, mille 1945. aastal okupeeris NSVL.

Uudisteagentuuri Interfax andmetel kuulub delegatsiooni 62 inimest, kelle seas on nii kunagi Kuriilidel elanud vanemad inimesed, kolm Jaapani parlamendisaadikut ning välisministeeriumi töötajad ja teised võimuesindajad. Tegemist on ametliku visiidiga, mis toimub Jaapani-Vene viisavaba vahetusprogrammi raames.  

Jaapan ja Venemaa pole pärast Teist maailmasõda suutnud sõlmida rahulepingut, mis lõpetaks senini lahendust ootava territoriaalvaidluse mainitud saarte üle. Hiljuti leppisid pooled kokku kõneluste jätkamises rahuleppe üle.

Jaapani võimud on seisukohal, mille kohaselt saab Venemaaga rahulepingu sõlmida vaid siis, kui Venemaa tagastab Jaapanile kõik vaidlusalused saared.

1855. aastal sõlmitud Shimoda lepingu järgi tunnustas Venemaa Habomai, Šikotani, Kunaširi ja Etorofu saari Jaapani osana. 1904. aastal puhkenud Jaapani ja Venemaa vahelise sõja tulemusena sai Jaapan endale ka Lõuna-Sahhalini.

Teise maailmasõja käigus kuulutas NSV Liit 1945. aasta aprillis Jaapanile sõja ja okupeeris Lõuna-Kuriili saared, mis avasid NSV Liidule hea väljapääsu ookeanile.

Kuigi 1956. aastal sõlmisid NSV Liit ja Jaapan diplomaatilised suhted, kirjutati Moskvas alla vaid ühisdeklaratsioon ja rahulepingut ei sõlmitud, sest Jaapan nõudis NSV Liidult jätkuvalt tagasi kõiki nelja saart, kuid kommunistlik impeerium oli nõus loobuma vaid Habomai ja Šikotani saartest.

Jaapan on seisukohal, et vaidlusalused saared pole enne 1945. aastat kunagi Venemaale kuulunud ja NSV Liit okupeeris saared ebaseaduslikult. Venemaa pole nõus aga saartest loobuma, mistõttu ei nõustu Tokyo allkirjastama ka rahulepingut.

Rootsi televisiooni neljapäevaõhtuses saates esitati Stora Enso endise pearaamatupidaja Gerard Goodwini tunnistuste põhjal väide, et metsatööstuskontsern Stora Enso on sihiteadlikult moonutanud raamatupidamisandmeid, et tagada dividendide maksmine.

2000. aastal tegi Stora Enso Consolidated Paperiga ebaõnnestunud tehingu, mis tõi firmale suure kahjumi. Kahjumi tõttu ei oleks firma saanud mitu aastat dividende maksta. Dvidendide maksmise tagamiseks, otsustas juhatus raamatupidamisandmeid võltsida.

Goodwin koondati Stora Ensost 2010. aastal ja ta suri sel kevadel ootamatult 52-aastasena.

Stora Enso avalike suhete juht Lauri Peltola ütles Kauppalehtile, et Goodwini süüdistusi on arutatud 2011. aastal aktsionäride koosolekul.

Stora Enso tegevjuht Jouko Karvinen ütles Rootsi televisioonile, et firma on uurinud Goodwini süüdistusi erapooletute konsultantide abil ja loovutanud nende ülevaate finantsjärelevalvele, mis keeldub selle olemasolu tunnistamast ja kommenteerimast.

Vene Föderaalne Julgeolekuteenistus (FSB) kinnitas täna ametlikult, et hoiatas USA Luure Keskagentuuri (CIA) esindust Moskvas ametlikult katsete eest värvata Vene eriteenistuse töötajaid.

FSB sõnul hoiatati CIA-d «provotseeriva värbamistegevuse» eest juba 2011. aasta oktoobris.

FSB pressiesindaja ütles reedel Interfaxile, et julgeolekuteenistus tegi 2011. aasta oktoobris CIA Moskva kontori ülemale «ametliku hoiatuse, et provotseeriva värbamistegevus jätkumise korral astub Vene FSB vastavaid samme CIA töötajate suhtes».

«FSB tõi selles avalduses välja konkreetsete Vene kodanike nimed, kellele CIA agendid läheneda üritasid, samuti informatsiooni nende CIA agentide kohta,» lisas ta.

Lisaks teavitati USA luurejuhti James Clapperit.

FSB pidas ööl vastu 14. maid kinni diplomaadina esinenud väidetava CIA agendi Ryan Christopher Fogle'i, kes üritas värvata Vene eriteenistuse töötajat. Fogle töötab Washingtoni Moskva-saatkonnas poliitikaosakonna kolmanda sekretärina.

Mercedes-Benz esitles eile Airbus A380 tarnekeskuses Hamburg-Finkenwerderis oma uut S-klassi sedaani. Mida nad aga ei näidanud, oli kupeeversioon, kirjutab Whatcar?.

Et milleski mitte ilma jääda, siis siin on värsked fotod testitavast kupeest.

Omaani ajalehe Muscat Daily peatoimetaja Benoy Thomas ei välista võimalust, et sultan Qaboos bin Said al-Said maksis oma taskust Atte ja Leila Kaleva vabastamise eest nõutud lunaraha.

«Ta on üks maailma rikkamaid kuninglikke isikuid, seega ma usun, et tal on selleks võimalusi,» rääkis Thomas ajalehele Helsingin Sanomat antud intervjuus.

Leila Kaleva ütles eilsel pressikonverentsil, et ta ei tea midagi lunaraha väidetavast maksmisest.

Austria meedias liikuvate kuulujuttude järgi maksti austerlase Dominik Neubaueri ja kahe soomlase vabastamise eest ligi 40 miljonit eurot, kuid Thomase hinnangul on see liialdus.

Väikse riigi jaoks on osalemine pantvangide vabastamise protsessis võimaluseks suurendada oma mõjuvõimu mitte ainult naabrite seas, aga ka Euroopas. «Ma ei usu, et lunarahade maksmist peetaks siin tabuks. Pigem nähakse selles inimeste päästmist,» märkis Benoy Thomas.

Täit kindlust rahade maksjast pole, keegi pole seda kinnitanud.

Austria ajaleht News kirjutas eile, et osa rahasummast kaeti Leila Kaleva kindlustuse abiga. Naise tööandja Neste Oil ei nõustunud kommenteerima, kas Kaleva oli kindlustatud inimröövi vastu või mitte.

Omaan on aidanud pantvange vabastada viimastel aastatel mitmel korral. Viimati aitas see Jeemenis röövitud kolme prantslasest abitöötajat 2011. aastal.

Kolm meest kohtu alla viinud jõhkra peksmise süüasi sai pärast enam kui kaks aastat kestnud kohtuprotsessi lõpliku lahendi, kui riigikohus leidis reedel, et meeste süüdimõistmine ning neile määratud karistused on pädevad.

Harju maakohus tunnistas tunamullu märtsi lõpus Sergei Feštšenko (23), Aleksei Feštšenko (22) ja Aleksei Korženkovi (34) süüdi eluohtlike kehavigastuste tekitamises ning mõistis kahele esimesele üheksa-aastase, Korženkovile aga 8,5 aasta pikkuse vangistuse. Sergei Feštšenko karistusele liitis kohus varasema kuriteo eest määratud, kuid osaliselt kandmata ühe kuu ja 19 päeva pikkuse karistuse, mille ta peab kandma tingimisi.

Maakohtu lahendi peale esitasid apellatsioonkaebuse nii prokurör kui ka süüalused, kuid tunamullu oktoobris jättis teise astme kohus maakohtu lahendi jõusse.

Seepeale hakkas kaasust arutama riigikohus, mis leidis mullu mais kahe alama astme kohtu lahendites vasturääkivusi, mistõttu otsustaski, et Sergei Feštšenko, Aleksei Feštšenko ja Aleksei Korženkovi süüasjas langetatud senised otsused tuleb tühistada ja maakohus peab samas kohtukoosseisus kaasust uuesti arutama.

Kõrgeim kohtuaste vaagis süüasja Põhja ringkonnaprokuröri Ainar Koigi ja kohtualuste kaitsjate kassatsioonkaebuste alusel. Kui süüdistaja leidis, et mehed tuleks mõista süüdi tapmisparagrahvi järgi ning mõista neile ka seni määratust karmimad karistused, siis süüaluste kaitsjad taotlesid süü ümberkvalifitseerimist kehaliseks väärkohtlemiseks ja oluliselt leebema karistuse määramist.

Süüasja uuesti arutanud Harju maakohus otsustaski mullu rokuröri taotluse rahuldada ning mõistis kohtualused süüdi tapmiskatses. Karistusi kohus siiski ei muutnud. Selle otsusega ei olnud taaskord kumbki menetluspool rahul ning nad esitasid Tallinna ringkonnakohtusse uued apellatsioonkaebused.

Mullu novembri keskel ringkonnakohtus arutlusel olnud kaebustes taotles prokurör karistuse karmistamist kuriteo initsiaatori ehk Sergei Feštšenko suhtes. Kaitsjad taotlesid süüdistatavate tegevuse ümberkvalifitseerimist tapmiskatselt kehaliseks väärkohtlemiseks ning leebema karistuse mõistmist või alternatiivina kriminaalasja tagasisaatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks.

Novembri lõpus otsustas ringkonnakohus prokuröri kaebuse rahuldada ning suurendas Sergei Feštšenko karistust 11 aastani. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu varasema lahendi jõusse.

Selle lahendi peale esitasid riigikohtusse kassatsioonkaebused kõigi kohtualuste kaitsjad, kellest Sergei Feštšenko kaitsja kassatsioonkaebuse otsustas riigikohus tänavu märtsis menetlusse võtta. Reedel jõudis riigikohus Feštšenko episoodi arutamisega lõpliku lahendini, leidis, et ringkonnakohtu viimase, Feštšenoke pika vangistuse toonud otsuse muutmiseks puudub alus.

Põhja ringkonnaprokuratuuri esitatud algse süüdistuse kohaselt tulid Feštšenkod ja Korženkov 2010. aasta 6. mai õhtul tuttava mehe korterisse Narva maanteel, kus peksid teda jalgade ja kurikaga, tekitades eluohtlikud tervisekahjustused. Pärast peksmist, umbes kella 21.45 paiku viskasid süüdistatavad kannatanu 8. korruse korterirõdult alla, mille tagajärjel mees suri.

Kohtumenetluse käigus loobus prokurör siiski ohvri rõdult allaviskamise süüdistusest ja palus mõista mehed süüdi tapmises, mis leidis aset korteris. Kuna aga maakohtus ei leidnud tõendamist, et kannatanu suri juba korteris, ei saanud kohus süüdistatavaid tapmises süüdi mõista. Süüdistatavate kaitsjate taotlust karistada nende kaitsealuseid kehalise väärkohtlemise, mitte eluohtlike kehavigastuste tekitamise eest, kohus ei rahuldanud, sest ohvrile tekitatud vigastused olid eluohtlikud.

Täna ennelõunal leiti Narvas asuvast kortermaja trepikojast naise surnukeha.

Viru ringkonnaprokuratuuri pressinõunik Katri Krall ütles ERR Uudistele, et 63-aastase naise vägivalla tundemärkidega surnukeha leiti kella 10.45 ajal.

Juhtunus kellelegi kahtlustust siiani esitatud ei ole.

Põhja prefektuuri varavastaste kuritegude talitus otsib taga kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduvat 32-aastast Meelis Kaldalu, keda kahtlustatakse arvuti varguses Riigikogu teabekeskuse ruumidest. Kaldalu sai avalikkuses tuntuks tänavu veebruaris, kui ta saabus vabariigi aastapäeva vastuvõtule külalisena ja sattus nn kätlemisskandaali.

Politsei otsib Kaldalu arvutivarguse eest, mille ta pani toime 23. aprillil Riigikogus toimunud avatud uste päeval, lootuses e-hääletamise saladused päevavalgele tuua. Tegelikult arvutis valimisinfot ei olnud, sest see oli mõeldud avalikuks kasutamiseks.

Kuriteos kahtlustatavat meest ei ole seni õnnestunud tema võimalikes elukohtades tabada. Politsei palub kõigil, kes teavad fotol kujutatud mehe asukohta, anda sellest teada politsei telefoninumbritel 612 5447, 53444894 või 110.

Kuritegu uuritakse varguse paragrahvi järgi, milles süüdi mõistmise korral on võimalik karistada rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

Eile õhtul kohtasid tartlased kodulinnas Küüni tänaval neide ja noormehi, kes väitsid, et koguvad raha Tartumaa Kurtide Ühingule. Ühingu juhi kinnitusel neil aga sellist aktsiooni käimas ei ole.

Seltskonnas oli kolm meest ja kaks naist, kes korjasid raha kurtide hoone toetuseks. MTÜ Tartumaa Kurtide Ühingu esimees Jari Pärgma ütles, et selline informatsioon on nende jaoks väga uus ja nad ei ole sellest teadlikud. «See on kindlasti väljapressimine ja varastamine. Meil ei käi sellist korjandust.»

Ühtlasi palus ta hoiatada tartlasi, et sel moel raha andmisega ei aita nad sugugi kurtide ühingut. Annetuste küsimisest soovitab ta teavitada politseid.

Lõuna prefektuuri pressiesindaja Kerly Peiteli kinnitusel ei ole politseile esialgu sellist informatsiooni laekunud. Küll teatati eile õhtul kella 20 paiku, et Võru linnas Tamula järve ääres liiguvad ringi kaks tõmmut noormeest, kes tülitavad inimesi, korjavad allkirju ja küsivad inimestelt raha.

Kohapeale saadeti patrull, kuid inimesi tülitanud kodanikud olid juba lahkunud.

Eile hommikul leidis Pae tänaval aset juveelirööv: kolm meest sisenesid kohe pärast avamist kella 9 paiku poodi, lasid turvamehele gaasi näkku ning röövisid poest juveele esialgsel hinnangul vähemalt viiekohalise summa ulatuses.

Relvi ega relvataoliseid esemeid kurjategijatel teadaolevalt kaasas polnud ning peale turvatöötaja keegi kannatada ei saanud. Põhja ringkonnaprokuratuuri pressiesindaja Arno Põderi sõnul pole antud juveelirööv seotud ka mõne varasema kuriteoga.

Kurjategijatel õnnestus enne politsei sündmuskohale jõudmist põgeneda, kriminaalmenetlus käib, kuid kahtlustatavana kedagi seni kinni peetud pole. Politsei alustas juhtunu asjus kriminaaluurimist karistusseadustiku paragrahvi järgi, mis käsitleb nägu varjates toime pandud röövimist ja näeb süüdimõistmisel ette kuni 15-aastase vangistuse.

Politsei otsib tunnistajaid, kes nägid pealt eile kella 14 ajal Tallinnas Ehitajate tee 81 juures toimunud avariid, kus põrkasid kokku mootorratas Honda ja sõiduauto Honda Civic.

Esialgsetel andmetel põrkas mootorratas kokku samas suunas ees liikunud ja vasakpööret sooritanud sõiduautoga.

Mootorratta juht toimetati Põhja-Eesti regionaalhaiglasse.

Politsei palub kõigil, kes kirjeldatud sündmusi pealt nägid, helistada politsei telefonidel 6125666 või 110.

Eile õhtul toimus Võrumaal avarii, milles hukkus mootorrattur.

Liiklusõnnetus toimus eile kella 19.05 ajal Võrumaal Võru vallas Kose alevikus, teatas politsei korrapidaja.

27-aastane Martin ei veendunud sõiduautoga Volkswagen Passat vasakpööret tehes manöövri ohutuses, sõitis vastassuunavööndisse ja põrkas seal kokku vastassuunast vastu liikuva mootorrattaga Buell XP12XT.

Mootorratast juhtinud 45-aastane Aare hukkus sündmuskohal.

Naine maksis politseinikuna esinenud kelmile 800 eurot, kuna libapolitseinik väitis, et naise poeg oli põhjustanud tõsise liiklusõnnetuse.

7. mai õhtul helistas libapolitseinik Tapal Lembitu tänaval elavale naisele ja teatas liiklusõnnetusest, kus ta poeg tekitas kehavigastusi Norrast pärit tüdrukule.

Tüdruku raviks sooviti 8000 eurot, millest naine maksis ära 800 eurot.

Harju maakohus arutas täna Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvarti hagi blogija ja MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik mõttekoja liikme Jevgeni Krištafovitši vastu ebaõigete andmete ümberlükkamiseks ja au teotamise lõpetamise nõudes.

Äsja maakohtust väljunud Jevgeni Krištafovitš märkis, et tema jaoks oli täna väga õnnelik päev - kohus rahuldas tema taotluse kutsuda tunnistajapinki üks võtmeisikutest, Vene saatkonna diplomaat, saatkonna kolmas sekretär Juri Tsvetkov, täpsustamaks Tsvetkovi ja Kõlvarti vahelisi kontakte.

Samuti otsustas Krištafovitši sõnul kohus, et Mihhail Kõlvart kuulatakse samas küsimuses üle vande all.

Mihhail Kõlvart peab oma au teotavaks Krištafovitši blogis kasutatud väidet, et on Vene saatkonna kontaktisik. Ta nõuab kohtu kaudu Krištafovitšilt blogis avaldatud valeandmete ümber lükkamist selle kohta, et Tallinna abilinnapea omas tihedaid sidemeid kuritegeliku maailmaga, on riskiks julgeolekule, Eesti suhtes vaenulikult meelestatud ning Vene saatkonna kontaktisik.

«Ma olen jätkuvalt veendunud, et oma praegusel ametikohal kujutab Mihhail Kõlvart ohtu Eesti Vabariigi julgeolekule. Ma ei pea õigeks, et hariduse ja noorsootöö eest Tallinnas vastutab isik, keda politsei kahtlustas sidemetes kriminaalse maailmaga ning väljapressimistes ja kelle korterist läbiotsimise käigus võeti ära hulgaliselt maffiale kuuluvaid relvi, politseivorme ning kahtlaseid võlakirju,» märkis Jevgeni Krištafovitš Postimehele.

«Samuti riivab ühiskonna õiglustunnet Mihhail Kõlvarti praegune tegevus Tallinna linnavalitsuses lõimumisprotsessi takistamisel ja eestikeelse hariduse vastu, noorteürituste korraldamine koostöös Venemaa ekstremistliku rühmitusega Naši ning tihedad kontaktid Vene saatkonnaga. Ma ei soovi Eesti maksumaksjana oma taskust selliseid sigadusi ja minu riigi vastu suunatuid mõjutustegevusi kinni maksta. Leian, et Mihhail Kõlvart peab viivitamatult lahkuma abilinnapea ametikohalt,» lisas ta.

Mihhail Kõlvart ütles oma varasemas kommentaaris Postimehele, et Krištafovitš on tema kohta ebaõigete faktiväide avalikkuses avaldamisega rikkunud tema põhiseadusest tulenevat õigust au ja hea nime kaitsele. «Kuivõrd igal isikul on põhiseadusega tagatud õigus olla avalikkuse ees õigesti ja kohaselt kujutatud, esitasin Krištafovitši blogis esitatud väidete ümberlükkamiseks tema vastu hagi. Krištafovitšil on õigus anda mulle igasuguseid hinnanguid, kuid tal pole õigust valetada,» sõnas Tallinna abilinnapea.

«Jevgeni Krištafovitš on teinud ühest ajalehe artiklist meelevaldseid järeldusi ning tõlgendanud seda enda eesmärkidele sobivalt, kuid vääralt,» lisas Kõlvart.

Lääne prefektuuri kriminaalbüroo pidas 26. aprillil kinni 72-aastase Vladimiri, keda kahtlustatakse seksuaalkuritegudes lapseealiste suhtes.

Lastele on mees end tutvustanud ka onu Vollina ning tegutsenud on ta peamiselt Pärnus, kuid on võimalik, et ka mujal.

Kuna on alust arvata, et kahtlustataval võib olla rohkem ohvreid, siis palub politsei teavitada võimalikest mehega seotud seksuaalsüütegudest Lääne prefektuuri lastekaitseteenistust telefonil 5341 7643 või politsei vihjetelefonil 444 6555. Info on oodatud ka meiliaadressil  laane.vihje@politsei.ee. Anonüümsus garanteeritakse.

Kui ma poleks kätt ette pannud, võinuks noahoop tabada otse südamesse, lausus liinibussijuht Mihhail, keda möödunud teisipäeval reisija pussitas, keelates teisi sõitjaid peale võtta.

Bussijuhi sõnul tuli mees Tartust peale, mõne aja pärast aga seisis tema kõrval, nuga käes, kirjutab Õhtuleht. «Ta lõi mind noaga, panin käe ette, ta lõikas mu paremal käel kaks kõõlust läbi.»

«Ta ütles, et pane uks kinni, sõidame edasi, teisi peale ei võta,» meenutab bussijuht, kelle sõnul ründaja kaine ei olnud.

«Ma sõitsin 15 kilomeetrit ühe käega, Kallasteni välja, verd muudkui jooksis.»

Mihhaili sõnul muutus noaga ründaja enne Kallastet äkki: pani asjad kokku, peitis noa ära ja oli imestanud, et mis bussijuhiga ometi juhtunud oli.

Politsei pidas Kallastel bussist väljunud 69-aastase noaga lööja kinni ning alustas vägivallateo uurimiseks kriminaalmenetlust avaliku korra raske rikkumise paragrahvi alusel.

Narvas tabas eile autojuhti terviserike ning ta tekitas avarii, mille tagajärjel sattus haiglasse.

Avarii juhtus eile kella 13.10 ajal Narvas Kadastiku tänaval. Sõiduautot Mercedes-Benz 220 juhtinud 52-aastast Igorit tabas terviserike. Auto sõitis vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku vastutuleva sõidukiga Volvo FH 12, mida juhtis 47-aastane Gennadi.

Igor toimetati Narva haiglasse.

Kaks reisijat sai viga liinibussis, mis pidurdas järsult sõiduteele tormanud jalakäijale otsasõidu vältimiseks.

Avarii toimus eile kella 17.53 ajal Tallinnas Estonia puiestee 9 juures, teatas politsei korrapidaja. Liinibuss Scania, mida juhtis 48-aastane Rein, tegi selleks mitte ettenähtud kohas sõiduteed ületanud jalakäijale otsasõidu vältimiseks äkkpidurduse.

Bussis kukkunud 59-aastane Ülle ja 27-aastane Tuuli toimetati Ida-Tallinna keskhaiglasse. 

Seisatades

    kostuvad

  ka kaugemad konnad

(Yosa Buson, 1716–1784)

On käes üks ilusamaid aegu meie kliimavöötmes – ilu ja lopsakus ründab meid igast suunast. See paneb mõtlema ilust ja selle mõjust meile. Ma arvan, et üks olulisemaid küsimusi kunstis ja esteetikas laiemalt on kindlasti küsimus ilust ja eksalteeritusest või erutusest, mida see meis tekitab. Kas ja kui palju nad üldse seotud on? Üritan neid kahte kategooriat analüüsida, keskendudes põhiliselt sellisele ilukäsitlusele, mis on mulle juba murdeeast vast kõige hingelähedasem olnud – see on jaapani traditsiooniline esteetika.

Ilu ja erutavus on jaapani traditsioonilises esteetikas pisut teist laadi suhtes, kui me läänes üldiselt harjunud oleme. Ilu, mida seal eelkõige väärtustatakse, ei püüa meid erutada, vaid äratada pigem igatsuse ja teatud laadi kurbuse tunnet. Kõige väärtustatum ilu on lihtne ja vaikne ilu. Ilu, mis ei suru ennast peale, vaid annab end justkui pisut tõrksalt kätte, avaneb aeglaselt ja vaikselt. See on varjatud ilu, varjude ilu.

Selline ilukontseptsioon ei ole aga võrreldav nietzscheliku apolloonliku poolusega vastandina dionüüslikule. Jaapani esteetika ei vastanda üldiselt ka keha ja meelt, kehalisust ja mõistuslikkust. Ilu on kindlasti seotud väga füüsiliste ja kehaliste kogemustega. Aga see füüsilisus on oma olemuselt midagi rahunenut ja vaikset. Tundub, et mõnikord on füüsiline rahunemine lausa esteetilise kogemuse eelduseks.

See aga ei tähenda kehalisusest loobumist, vaid pigem teist laadi kehalisuse taju. Seisatades, rahunedes hakkame tajuma teisi asju kui liikvel olles, rääkimata siis erutatud olekust.

Aga samas on see esteetika tihtipeale lausa rõhutatult meeleline. Näiteks jaapani keraamikas väärtustatakse karedaid ja krobelisi pindasid. Teetassi käes hoides on materjali ja pinna taju seetõttu tunduvalt rohkem esil kui meile tunduvalt harjumuspärasemate siledate pindade puhul.

Ka haikudes kohtab tihtipeale näiteid rõhutatud meelelisest kogemusest. Aga need kogemused on oma olemuselt üsna peenekoelised – ja seetõttu midagi, mis kipuvad  tavaelus meie fookusest välja ja igapäevaelu rutiini varju jääma. Näiteks rohu puudutus vastu märgi jalataldu või väikeste vihmapiiskade õrn puudutus meie näol või kasvõi tunne sellesama teetassi karedast pinnast. Sellised tajukogemused sünnivad settinud, rahunenud meelest, erutatud olek ei laseks meil selliseid elamusi teadvustada.

Jaapani traditsioonilise esteetika filosoofiliseks aluseks on paljuski mahajaana budismi metafüüsika, eriti selle käsitlus nähtumuste ebapüsivast ning mittesubstantsiaalsest loomusest. Ülaltoodud ilukäsitlus aitab seda maailmatunnetust kunsti kaudu esile tuua, on justkui budistliku metafüüsika konkretiseeritud väljundiks. Just seetõttu ongi ilu sellise esteetika kontekstis paratamatult midagi habrast ja põgusat. Jaapani esteetikale on omane erilaadne kurb ilu, kirsiõite ilu.

Erutatud olek või afektiseisund on sedalaadi ilutunnetusega diametraalses vastuolus. Sest erutatud olek tundub justkui olevat seotud mingisuguse kinnistumisega – ilu objekt, mis meid erutab, tundub meile – vähemalt tema tajumise hetkel – millegi püsiva ja lõplikuna.  Samal ajal kui jaapani esteetika keskendub pigem võrsumise ja tekkimise ning hääbumise ja lagunemise staadiumile. See esteetika väärtustab lõhenemist, pragunemist ja paatinat ning võõrastab läikivaid pindasid.

Eesti Kunstnike Liit  valis 1999. aastast ametis olnud Jaan Elkeni asemele uueks presidendiks väärt mehe, Vano Allsalu.

On tögatud, et kui loomeliite juhivad esimehed, siis kunstnike liidul, näe, on president. Et see ütlevat mõndagi enesehinnangu kohta, mis olevat pöördvõrdelises seoses kujutava kunsti ühiskondliku mõjuga. Iroonia irooniaks, Vano Allsalu on presidendiametisse õige valik nii kutseoskuste kui ka isikuomaduste poolest. Kunstiringkonna sisetülides on tal kõik eeldused olla tasakaalustaja ja ühendaja.

Eesti kunstielu koondava portaali Kunstikeskus ja noorte kunstimõistmist edendava Sally stuudio kaudu on Allsalu näidanud end liidrina, keda aktsepteerivad ühtviisi nii pöörane kuraator, püsimatu tegevuskunstnik kui staažikas maastikumaalija. Last but not least, Allsalu ise on mõjus maalikunstnik, kelle kirev abstraktsionism ei jäta naljalt ühtki vaatajat külmaks.

Täna võib Tartu erinevais paigus näha tavapärasest rohkem kunsti, sest Tartu kõrgema kunstikooli 59 teise kursuse tudengit tõid taiesed galeriidest välja. Tudengid visualiseerivad linnaruumi aktsioonide ja installatsioonidega.

Kesklinna eri paigus läbiviidavad aktsioonid toovad linnarahvale kunsti lähemale, üllatades neid ootamatutes kohtades ja ootamatute asjadega, teatas kõrgem kunstikool.

Juba hommikul kella 7 - 9ni sai Tartu kesklinnas näha fantoom Karli, kes ilmus ja ka kadus ootamatult.

TÜ ajaloo muuseumi läheduses sai keskpäeval näha kolme graatsiat ehk tudengeile omastest materjalidest valmistatud taieseid. Toome varemetes võis samal ajal näha mööbliosakonna tegemisi. Kesklinnas aga asusid skulptuurid ühel hetkel tavapärasest rohkem rääkima.

«Pärnu (m)Moodsa Kunsti Näitus on olnud ja on jätkuvalt väga oluline kaasaegse kunsti säilimisele, arenemisele ja jätkusuutlikkusele Pärnus,» kirjutab kuraator Andrus Joonas pressiteates. Kaasaegse kunsti olemasolu Pärnus algas ilmutusena 1990ndatel, kui alustasid tegevust Chaplini kunstikeskus ja Sütevaka humanitaargümnaasiumi kunstiosakond.

Sajandivahetusel tundus juba, et olukord stabiliseerub, kui eelmainituist ajendatuna arenesid välja Academia Non Grata ja Pärnu Uue Kunsti Muuseum, aga praegu näib, et tegemist oli tõesti illusiooniga. Kooli enam pole, muuseum seisab pooleldi varemeis. Aga kunstielu toimimiseks linnas on vaja just kooli, kust tuleb inimressurss, ja kohti, kus kunsti näidata.

Näitusepaiku küll veel on, aga neid, kes näitavad, ehk kunstnikke, jääb järjest vähemaks. Võib küll tuua sisse rändtruppe, nimetada mitmeid projekte kunstiks ja püüda hobikunsti maskeerida professionaalseks tegevuseks, aga see kõik ei asenda kohapealset elujõulist ja uuenduslikku kunstielu, mis oleks võimeline kaasa rääkima nii üleriigilisel kui rahvusvahelisel tasandil.

Selles mõttes on Pärnu kaasaegsest kunstist saanud illusioon, mida kõnealune näitus veel allesolevaid jõuvarusid kokku võttes elus püüab hoida.

Ilmutuste all mõtleb kuraator eelkõige sedasorti kunsti, mis pole ajendatud mitte niivõrd ratsionaalsetest mõttekäikudest, kuivõrd vaimsetest kogemustest. Väike esoteerikalaks käib asja juurde, eelkõige Joonase enda töödes. Isegi Alar Raudoja hiiglaslikuks suurendatud reisifoto mõjub selles kontekstis altarimaalina.

Pusa ornamendid on dekoratiivkunsti ja maagilise rahvakunsti piirimail, ja võib-olla seda piiri polekski vaja tõmmata, sest ajalooliselt on need asjad ju alati koos käinud. Kuna nüüdisajal on maagia kunstist välja kolinud, tundub sel taustal kõik ilus paratamatult magus. Aga Pusa töös on märgata varasematega võrreldes julgemat dünaamikat, mis kannab maali põllemustrist kaugemale.

Mila Balti kasutab hillitsetud, dekoratiivset maalikeelt, mille tagant sisu õõvastavust ei pruugi pealiskaudsel vaatlusel tähelegi panna. Seekordsed naissoost kuningad, kes istuvad oksal, mida nad pole veel jõudnud ise saagima hakata, võivad olla nii unistused kui kummitused.

Õudusmaali alla võib liigitada ka Ville-Karel Viirelaidi, kelle klaasile maalitud ekspressioonid on täiesti arusaamatud, aga millegipärast lummavad.

Vaimuteaduste rakendusharuks on eneseabi ja selles vallas on silmapaistvaim vanameister Asta Isak, kes näitab meile kristlikku ning massimeedia märgisüsteemi kasutavat eneseabipannood, mille sõnumiks on endale positiivse mõtlemise sisendamine.

Märksa räigema eneseabiga tegeleb Billeneeve, kes kolmes videos tapab järjekindlalt oma sisemist kana ehk kaasaegse kunsti retoorikat kasutades dekonstrueerib soorolle. Jasper Zoova jällegi püüab kunstiteraapia abil vabaneda Oidipuse kompleksist, ja vaadates installatsiooni moodustavate tööde laia skaalat, ei ole see tal seni õnnestunud.

Joonas on tasapisi üritanud näitust rahvusvaheliseks teha, seekord on külas Evaldas Jansas Leedust, kelle video kujutab kunstnikku kunstikeskuse Fluxus Ministerija aknast välja rippumas, hoides loosungit «Raha kui võimu kontrollvahend solvab inimväärikust».

Rohkem raha väliskunstnike toomiseks sel aastal ei olnud ja et rahvusvahelist ampluaad laiendada, ostis kuraator viie euro eest Samaaria poest veel kolm Rootsi päritolu teost: üks neist on Edvard Munchi repro, teine tikitud valge laev ja kolmas kujutab Paabeli torni.


Pärnu (m)Moodsa kunsti näitus

«Ilmutused ja illusioonid»

Pärnu linnagalerii raekojas

15. juunini

Rahvusvahelise muuseumipäeva raames tähistatakse Eestis homme, 18.mail üle-Euroopalist muuseumiööd.

Sel laupäeval on paljud muuseumid ja muud mäluasutused huvilistele avatud tavapärasest kauem ja tasuta. Muuseumiöö toimub juba viiendat aastat järjest ja seda korraldavad Eesti Muuseumiühing koostöös ICOM Eesti ja Eesti muuseumidega.

Tänavune teema kannab pealkirja «Öös on inimesi» ning selle juhtmõtte all avatakse pealinna muuseumide uksed – näiteks Lennusadamas saab teha vabaõhuekskursiooni Paksust Margareetast lennusadamani teemal «Öös on ajaloolisi kangelasi», vabaõhumuuseum viib külastajad baltisakslaste radadele, Miia-Milla-Manda muuseum Kadriorus kutsub osalema näpujäljenäitusel.

Külastada saab ka Eesti kõige unikaalsemat, Flo Kasearu majamuuseumi Pelgulinnas Pebre tänavas, Rannarahva muuseum Viimsis näitab mereäärse piiritsooni kehtestamist, Riigiarhiiv lubab külastajaid nn. KGB arhiivi jpm. Kella üheni öösel on külastajatele valla ka Tallinna teletorni uksed. Muuseumiöö kogu kava vaata siit:

MTÜ Eesti Bussiajaloo Selts tutvustab muuseumiöö raames õhtul kl 20 Tallinna Bussijaamas ka retrobusse, mis pärit nii endisest Nõukogude Liidust kui ka mujalt, kaeda saab ka kaht omaaegset Riias tehtud marsruuttaksot.
 

Muuseumides käidi 2012. aastal 3,04 miljonit korda, mis oli varasema aastaga 14 protsenti enam. Veerandi võrra kasvas ka muuseumipileti hind.

Suurenenud on muuseumiskäivate välisturistide arv. Muuseumide hinnangul olid 35 protsenti külastajatest välisturistid ja nende koguarv ulatus üle miljoni, teatas statistikaamet.

Muuseumide tegevus on muutunud paindlikumaks ja aktiivsemaks. Näituste üldarv kasvas aastaga viiendiku. Aktiivsemalt korraldatakse väljapanekuid väljaspool oma ruume, selliste näituste arv suurenes 61 protsenti.

30 protsenti on kasvanud kohapeal läbiviidavate haridusprogrammide arv ja 72 protsenti muuseumi enda korraldatavate ürituste arv. Inimesed leiavad üha enam põhjust külastada muuseume rohkem kui kord aastas.

Keskmine piletihind oli 2012. aastal 2,5 eurot ja see oli varasema aastaga võrreldes 24 protsenti kallim.

Eestis oli 2012. aastal 245 muuseumi. Nad olid aasta jooksul külastajatele avatud keskmiselt 216 päeva. Avatud päevade arv jäi varasema aastaga võrreldes samale tasemele.

2012. aastal töötas muuseumides 1645 inimest, mis on suurim arv alates taasiseseisvumisest. Muuseumitöötajate arv suurenes aastaga 4 protsenti.

Muuseumide tulud olid 2012. aastal kokku 42,8 miljonit eurot, mis oli veidi rohkem kui varasemal aastal. Annetustest ja fondidelt saadav tulu kahanes aastaga 70 protsenti, ent tasulistelt teenustelt (sh piletid) saadav tulu suurenes 52 protsenti. Riigilt ja omavalitsustelt saadav tulu suurenes 30 protsenti.

Muuseumide kulud olid 2012. aastal üle 35 miljoni euro, mis oli 12 protsenti enam kui aasta varem. Neist tööjõukulud suurenesid aastaga 13 protsenti ja komplekteerimiskulud 12 protsenti. Muuseumide investeeringud vähenesid 2012. aastal 27 protsenti.

Sel laupäeval tähistab Eesti taas üleeuroopalist muuseumiööd ning paljud muuseumid avavad oma uksed tavapärasest hilisemal ajal ja tasuta.

Eesti Rahvusballett toob täna õhtul Estonia lavale Ludwig Minkuse maailmakuulsa balleti  «Bajadeer». 

Etenduse lavastaja-koreograaf on Toomas Edur, lavakujunduse on teinud Peter Docherty Inglismaalt ja dirigeerivad Risto Joost ning Mihhail Gerts. Peaosades on esimestel etendustel Nanae Maruyama, Luana Georg ja Sergei Upkin.

Balletiajaloo kuldsesse klassikasse kuuluv, idamaiselt vürtsikas «Bajadeer» jutustab imelise loo igavesest armastusest, kadedusest, kättemaksust ja õiglusest.

Tegemist on Peterburi Imperaatorlike Teatrite tunnustatud ballettmeistri, «Luikede järve» koreograafi Marius Petipa esimese suure balletiga, mille ta lõi koostöös helilooja Ludwig Minkusega, kellele kuulus Imperaatorlike Teatrite ametliku helilooja tiitel.

«Bajadeeri» kaunimate hetkede hulka kuuluvad «Kuldse jumaluse» variatsioon ja «Varjuderiigi» stseen, millest on saanud balleti sünonüüm.

Augusti alguses asub Vanemuise draamajuhi ametikohal tööle tuntud lavastaja Tiit Palu.

Äsja draamajuhiks valitud Palu sõnul on Vanemuine alati eristunud teistest Eesti teatritest eri koolkondadest näitlejate ja lavastajate koondajana. «Erinevad veendumused ja suundumused ainult rikastavad teatrit,» lausus Palu teatri pressiesindaja vahendusel. Ta lisas, et Eesti suurima teatri draamatrupp on oma traditsioonide, tugeva trupi ja mitmekesise repertuaariga selle asutuse väga tähtis ja oluline osa.

«Tahan teha tööd selle nimel, et Vanemuise draamatrupp oleks koht, kus töötamine pakub näitlejatele pinget ja selle nimel, et Tartu eriilmeline ja nõudlik publik võiks oma draamatrupi töödest rõõmu tunda.»

Palu lõpetas aastal 1988 Tallinna reaalkooli, 1993 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna eesti keele erialal ja 1996 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kõrgema lavakunstikooli 17. lennu lavastaja erialal.

2004 omandas EMTAs magistrikraadi ja alates 2011 on ta sealsamas doktoriõppes. Tiit Palu on 1996-2001 töötanud Vanemuise teatri näitleja ja lavastajana, 2001-2011 Pärnu Endla teatri lavastaja ja pealavastajana ning 2012-2013 eesti keele ja kultuuri lektorina Eesti Instituudis, Lvivi Ülikoolis Ukrainas.

Tiit Palu on välja toonud ligikaudu 40 lavastust Vanemuises, Endlas, Rakvere teatris, Kuressaare Linnateatris, Emajõe Suveteatris, Ugalas ja mujal.

Lisaks on Tiit Palu kirjutanud ja tõlkinud näidendeid, dramatiserinud lavatekste, teinud muusikalisi kujundusi, pidanud loenguid kõrgkoolides ja avaldanud arvamuslugusid ning teatriartikleid päevalehtedes ja kultuuriväljaannetes.

Tiit Palu on ka Eesti Lavastajate Liidu ja Eesti Näitlejate Liidu liige ning oli 2006-2009 Eesti Lavastajate Liidu juhatuse esimees. Samuti on ta Eesti Teatriliidu juhatuse liige.

Homne Sirp analüüsib värkset inimarengu aruannet, juttu tuleb ka robotite arhitektuurist, ühest hiljutisest intrigeerivast doktorikaitsmisest ning liiglihata teatrikeelest.

Seekord päevakorral:

Vaateid inimarengu aruandele: Anu Realo, Martin Mölder, Kaarel Tarand. Kuidas lugeda terve mõistuse vihikuid, kust ja miks on juurde tulnud sotsiaalset kapitali? Miks ei ole demokraatial lõpp-punkti?

Teadus peab julgema kahelda ka kindlalt kanda kinnitanud teadusideedes – entroopia näide.

Kultuuri olemus ei mahu Exceli tabelisse.

Miks ei saanud promovendist doktorit?

Tagasivaade buumiaja arhitektuurile, robotite arhitektuuri-ideed.

Chalice, Hellerma, Malin ja Liksom, Delerm ja Karm.

Kontserdid, filmid ja näitused.

Juan Mayorga õpetab kõnelema liiglihata teatrikeeles.

Popstaar Ingels arhitektuuriteatris.

Sirbiga kaasas Diplomaatia.
 

Üllatus? Absoluutselt. «Bajadeeri» kangelannat Nikiat, kes muidu on üksnes priimabaleriinide leib, tantsib tänasel esietendusel Nanae Maruyama, isegi solist mitte.

See on tema esimene peaosa suures balletis – seni on 27-aastase jaapanlanna teenistusleht Estonia teatris piirdunud kõrvalrollidega, näiteks on ta tantsinud kuninganna Annat «Kolmes musketäris», Nukukest «Pähklipurejas» või Amorit «Don Quijotes».

Ja nüüd siis järsku Nikia. Tegelaskuju, keda 22 aastat tagasi kehastas Kaie Kõrb.

Ka Maruyama ise pole vähem üllatunud. «Kas sa teed nalja, Sergei,» küsis ta oma tulevaselt lavapartnerilt Sergei Upkinilt, kellelt oli rabavat uudist kõigepealt kuulnud. «Ma ei usaldanud teda kohe üldse,» meenutab ta tagantjärele.

Hing sai rahu alles siis, kui seda oli kinnitanud ka «Bajadeeri» lavastaja Toomas Edur. Asemele asus kahtlus oma võimete pärast. «Ära kõhkle, sa saad sellega hakkama,» sisendas Edur.

Nüüd, enne esietendust ütleb viimane: «Ta sobib sellesse rolli väga hästi – temas on nii tantsulist pehmust kui emotsionaalset õrnust, natuke eksootilisust ka.» Ja lisab naljaga pooleks: «Ainus häda – ta on liiga tagasihoidlik.»

Tantsib, on õnnelik

Õigupoolest lasub Maruyama õlul koguni topeltsurve. Hoopis teatri esibaleriin Alena Škatula pidanuks esietendust tantsima. Tema kord pidi tulema hiljem. Paraku segab Škatulat jalavigastus. Roll tuli selgeks õppida kuu ajaga, mida on natuke vähe. «Arvasin, et saan lavale järgmisel hooajal, võib-olla paari aasta pärast,» ütleb ta ise. Ja naerab.

«Kõik küsivad, kas ma olen närvis. Ei ole. Mul vist ei olegi närve.»

«Bajadeer» on Ludwig Minkuse ballett, mille libreto ja koreograafia autor on Marius Petipa – lugu sellest, kuidas India templitantsijatar Nikia armub ja reedetakse, ent säilitab kõigele vaatamata oma au, mis sest, et elu hinnaga. Kuulus on teine vaatus, mille tegevus leiab aset varjuderiigis, kuhu Nikiat leinav Solor oopiumiuimas satub.

«See ballett on üks minu lemmikuid – ainuüksi imeilusa muusika pärast,» ütleb Maruyama.

Psühholoogiliselt ja tehniliselt, iseäranis just tehniliselt peab ta seda tõeliseks proovikiviks. «Minu tehnika ei ole kõige parem – selle kallal tuleb veel kõvasti tööd teha,» hoiab ta järjekindlalt tagasihoidlikku joont.

Esimese vaatuse lõpus on stseen, kus Nikia on sunnitud lõbustama peole kutsutud külalisi, kuigi teab, et Solor ei tule enam tagasi ta juurde – nii valab ta oma kurbuse tantsu. Just seda kohta nimetab Maruyama kõige ilusamaks ja tähtsamaks, aga ka kõige raskemaks – tantsu mõttes – selles balletis, kus suur valu ja kurbus tuleb peita lõbusa maski taha.

Kui see välja tuleb, tuleb ka muu, on ta kindel. Eilne läbimäng tõestas, et tuleb.

Estonia teatris on Maruyama tantsinud juba seitse hooaega – ühe leegionäri kohta, kui sporditerminit kasutada, on see tavatult pikk aeg.

«Ah juba seitse,» teeb ta suured silmad, «siis on küll aeg väga kiire.»

Töönarkomaanina tunnistab ta üles, et pole jõudnud isegi hanami’t (traditsiooniline kirsiõite imetlemise aeg Jaapanis – TT) meeles pidada. Ja jõuab Jaapani saatkonna ees õitsevate kirsipuude juurde esimest korda alles nüüd, kui on vaja pilti teha.

«Ma tantsin iga päev – ja olen õnnelik!»

No mis sa enam küsid selle peale!

Siiski, Eestisse sattus ta pärast seda, kui oli lõpetanud Stuttgardis John Cranko balletikooli ja tantsinud aastail Cannes’i Jeune Ballet’s. Selliseid noortetruppe, kust korjatakse pärast kooli aasta või paar lavapraktikat, on maailmas päris palju.

«Otsisin teatrit, kus saaks tantsida klassikalist balletti. Venemaad kartsin. Estonia oli üks neist, kes vastas ja katsetele kutsus,» selgitab ta.

Enne seda ei teadnud Maruyama Eestist midagi. Vaid riigi nime ja seda, et Eesti oli kunagi NSV Liidu osa. Ta oli üks esimesi tantsijaid, kes tuli siia läänest.

Keel suhu, kuidas muidu

Selgus, et Eestis on väga külm – nii külm, et ei osanud isegi ette kujutada. Küll ei tulnud ette ühtki kultuurilist konflikti, vähemalt ei suuda ta neid meenutada. «Te olete üllatunud, jah? Kultuur, inimesed, toit, keel – see kõik meeldib mulle siiani,» kinnitab ta. Ka ei taha ta nimetada ühtki Eesti elu kurioosumit, pinni palju tahes. Või kui, siis seda, et suvi on liiga lühike ja talv liiga pikk.

Eesti ja vene keelest, mida trupis räägiti, Maruyama aru ei saanud, aga tahtis. Hakkas peaaegu kohe ka eesti keelt õppima – iseäranis intensiivselt aasta tagasi, kui soovijatele organiseeriti teatris spetsiaalne keelekursus.

«Ma tulin ju Eestisse, ma tahtsin öelda eesti keeles «tere» ja «aitäh» ...»

Raske oli, aga hakkama sai. Hommikul tundi, siis proovi, õhtul etendusele. Hilisõhtu kulus õppetükkidele. Nagu jaapanlased ikka, osutus ta rühma kõige usinamaks õpilaseks.

Nii usinaks, et võib nüüd kõik lihtsamad jutud eesti keeles ära rääkida, aru saab meist nagunii. Kuigi, nagu ise ütleb, ei tule käänamine ikka veel välja, lihtsalt sõnad muutuvad nii palju.

Tegelikult ta liialdab nende käänete osas – võin isiklikult kinnitada!

Kuidas ta keskmise Eesti palgaga – sinnakanti ulatub rühmatantsijate tasu – üldse Tallinnas hakkama saab, rendib veel korterit ka? «Seda tahaksin ma ka eneselt küsida, kuidas,» vastab ta. Ja naeratab mõistagi. Iga kopikas on arvel – ta peab oma kohuseks aidata ka vanemaid ja igal suvel korraks kodumaal ära käia.

Muide, pere pole teda laval näinud juba kümme aastat, ainult piltidelt. Kunagi tahab Maruyama neile lennukipiletid osta ja siia tuua. Seda raha veel koos ei ole.

Mis edasi saab? «Kui ma jään endaga rahule või tunnen uhkust, siis lõpetan tantsimise päevapealt,» lubab ta.

Mis ilus lõpp. Sümpaatne tantsija see Maruyama.


Nanae Maruyama

•    27-aastane, 164 sentimeetrit pikk ja 45 kilogrammi raske

•    Sushi’t ei söö, kimonot ei kanna ja kodus teetseremooniaid ei korralda

•    Tantsu õppis Tokyo balletikoolis (2000–2002) ja Stuttgardis John Cranko balletikoolis (2004–2006)

•    Estonia teatri rühmatantsija alates 2006. aastast

•    Rolle: kuninganna Anna («Kolm musketäri») I pas de deux («Enne öö saabumist»), pas de trois («Luikede järv»), Nukuke («Pähklipureja»), Mesilane/Apelsin («Tuhkatriinu»), kurtisaan («Manon»)

•    Teda on tunnustatud mitmel rahvusvahelisel tantsukonkursil

Sel aastal Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis alles kolmandat korda toimuv üritus on nüüdseks tõelise hoo sisse saanud.

Kui Lääne-Euroopa hiiglaslikes kunstimuuseumides võib küllastumise vältimiseks näiteks saalitäied valitsejate portreedega südamerahuga vahele jätta, siis Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM) seekord kuskilt ruumist lihtsalt läbi kõndida ei saa. Kuigi muu hulgas on välja pandud ka tavalised peletajad – üle poole tunni pikkune film ja üle tunni pikkune eluloosalvestis –, tõmbavad seekordsel Köler Prize’il kõik kunstnikud endale hüpnotiseeriva tähelepanu ja hoiavad vaatajat teoste küljes kinni. Hakkad filmi vaatama, vaatad lõpuni.  

Sel korral osalevad nominentide näitusel Karel Koplimets, Paul Kuimet, Kristina Norman, Jaanus Samma ja Triin Tamm ning kuigi näituse korraldajate sõnul pole tegemist mingi eraldi noorteauhinnaga, on vanima osaleja sünniaastaks 1979. Kahjuks pole selline valik igatahes tulnud, näitus on koherentne, värske ja huvitav ning võrreldes eelmise aasta väljapanekuga tunduvalt jõulisem. Peale selle võimaldab see tänapäeva kunstile suhteliselt valutult läheneda ka neil, kes sõna «kontseptuaalne» sõimusõnaks peavad ja Hobusepea galerii asukohta ei tea. See, muide, ei tähenda, nagu poleks näitus kontseptuaalne.

Geist kolhoosiesimees

Jaanus Samma looming puhkeb EKKMis täiel määral õide, eelnevalt kahureid, purskkaevusid ja ordeneid erinevate kujunditena kasutanud kunstnik on jõudnud gei-temaatika juurde selle parimas vormis. Kuigi selline kunst võib kiirelt küllastuda kaitsepositsioonist ja ründetaktikast, läheneb Samma teisiti. Nimelt on tal kuulamiseks välja pandud ooperi «Esimees» libreto (2013), mis kujutab kõigepealt kolhoosiesimehe postil olnud mehe tragikoomilist homoelu ENSVs – töölt lahtilaskmist, Toomemäel lantimist, teise vanema homo Liblikaga konkureerimist ja õnnetut lõppu. Teose juured ulatuvad selgelt Samma 2011. aasta teoseni «Lood», mis on samuti EKKMis kuulamiseks väljas. Samma väljapaneku juurde kuulub ka näituse lummavaim töö, «Loož» – mustavasse tühimikku avanev uhke ooperiloož.

Kristina Norman on varemgi näidanud oma head nina vastuoluliste teemade avastamisel, seekord esindab teda värske film «Ühisel pinnal», mis näitab nii Illuka nukraid asüülitaotlejaid kui ka väliseesti prouasid, kes 70 aasta eest kodumaalt lahkuma pidid. Norman ei tõesta, vaid näitab ja esitab fakte: Teise maailmasõja ajal sai läänest varjupaika 72 000 eestlast, 1997. aastal Genfi konventsiooniga liitunud Eestis on varjupaika seni antud 67 välismaalasele. Ka värske uudis selle kohta, kuidas pagulased tahetakse paigutada Tallinna vangla alale, sobib filmi kontekstiga kui valatult. Normani teine teos «0,8 ruutmeetrit» (2012) toob kahel ekraanil kõrvuti aga kaks rühma – kodumaal poliitvangidena igakülgselt ahistatud nüüdsed Soome immigrandid ja tänapäeva soomlased, kes on endise vangla ruumides asuvasse galeriisse tulnud selleks, et kombatavaks teha kitsad olud, milles pidid viibima 1918. aastal Soome kodusõja ajal sõjaväevanglasse pandud inimesed. Kõige halvemal juhul oligi seal vangi kohta ruumi 0,8 ruutmeetrit. Normani puhul on meeldiv tema lähenemisviis – ta põimib loomulikuna kokku mitmed vastandlikud teemad, sõna saavad kõik, aga täiesti õigus pole kellelgi.

Karel Koplimets näitab Köler Prize’il vanema loomingu näitena Kumus möödunud aastal näituse «Pimeduskiirus ja teised lood» raames eksponeeritud installatsiooni «Hirmu äärealad» (2012). Tegemist on suurepärase petukaubaga, kus fantaasia läheb tahtmatult tööle ja jahtub alles siis maha, kui eesriide taha maketini jõuda. Õigemini ei jahtu see ka siis maha, vaid proovib varasemat kogemust kuidagi loogiliselt ümber kontekstualiseerida, see aga on võimatu, sest hetk on möödas.

Nüüdseks on teos jõudnud ka Eesti Kunstimuuseumi kogusse. Koplimetsa värske teos «Juhtum nr 7. Pech de Burgarch» näitab aga maailmalõppu ootavat ufoküla Lõuna-Prantsusmaal, kus näha on nii ufoentusiaste, skeptikuid kui ka fooliummütsides kodanikke. Nähtav on äärmiselt jabur ja karakterid on äärmiselt karikeersed, kuid tasub vaid endale meelde tuletada esialgset kohtumist «Hirmu äärealadega». Koplimetsa loomingu puhul võib öelda, et ta saab vabalt ka Visible Solutionist sõltumatult oma firma teha, põhja see vaevalt kõrbeb.

Kadunud karussell

Paul Kuimet näitab aga oma kuulsat «In Vicinity» seeriat, mis fotomeediumiga sügavamalt kursis olevatele inimestele kahtlemata oma professionaalsusega erilist mõju avaldab. Fotot kui vaatamisviisi saab jälgida ka tema värskes fotoinstallatsioonis «Horisont», mis kunstniku sõnade järgi proovib subjektiivset nähtust foto- ja installatsioonikeelde tõlkida, kuid see tõlge on suhteliselt tõsise Kuimeti puhul lisaks meeldivalt romantilisevõitu oma tehistiigi ja öise oluga.

Mitmete kunstnike ühisidentiteet Triin Tamm tegeleb aga kõige otsesemalt kunsti ja kunstnikuga, olles pöördunud paljude ametivendade ja -õdede poole palvega saata talle ükskõik milline slaid ja täita formular (millal tehti? kes tegi? jne). Tulemuseks on korralik arhiiv («The Carousel Collection»), mis näitusvormis slaidimasina pöörlemisel aina seinale projitseerub.

Tamme teine projekt «Tivoli, oh ti voglio» sisaldab aga peale itaaliakeelse ihafraasi ka videot EKKMi ees olevast karussellist. Näituse avamisel oli karussell ka kohal ja muutus õhtu edenedes luigekuju selga ronida ihkavate keskealiste meeste ihaobjektiks, kukkus korduvalt ümber ja kadus järgmiseks hommikuks.

EKKMi igatahes tasub praegu külastada, selleks aga tuleb võtta vähemalt kaks tundi, sest need kuluvad seal niikuinii.

Kirjanik Kaur Kender jutustab Postimehe arvamusportaalis loo sellest, kuidas õpetada inimesi enda eest seisma.

Olin end kaheks nädalaks sulgenud oma tuppa ja ümbritsenud end raamatutega, mis olid tollal moes (sellest on kuusteist või seitseteist aastat); mõtlen raamatuid, kus on juttu kunstist teha inimesi õnnelikuks, targaks ja rikkaks kahekümne nelja tunni jooksul. Olin neid siis seedinud — neelanud, tahan öelda —, kõiki neid avaliku hea käekäigu pärast muretsejate vaimusünnitisi, kus ühtedes antakse kõigile vaestele nõu hakata orjaks ja teistes sisendatakse neile, et nad olevat kõik troonilt tõugatud kuningad. Ei pea vist imestama, et olin pärast seda vaimuseisundis, mis lähedane pööritusele või nürimeelsusele.

Mulle paistis aga siiski, nagu tunneksin oma intellekti sügavustes ähmaselt idanemas üht ideed, mis oli üle kõigist neist vananaiste targutustest, mille sõnastiku olin äsja läbi võtnud. See oli aga ainult idee ideest, midagi lõpmata ebamäärast.

Ja ma läksin välja suures janus. Sest kirglik halva lektüüri harrastus tekitab proportsionaalse vajaduse värske õhu ja karastavate jookide järele.

Kui olin parajasti kõrtsi astumas, sirutas üks kerjus mulle vastu oma mütsi niisuguse unustamatu pilguga, mis võiks ümber paisata troone, kui vaim suudaks liigutada mateeriat ja kui magnetisööri pilk võiks panna küpsema viinamarju.

Samal ajal kuulsin häält mulle kõrva sosistamas, häält, mida hästi tundsin; see kuulus heale inglile või deemonile, kes mind kõikjal saadab. Kui Sokratesel oli oma hea deemon, miks ei või siis mul olla head inglit ja miks ei võiks mul olla au, nagu Sokratesel, saada hullupabereid, millele on alla kirjutanud õilis Lélut ja kõiketeadja Baillargeri?

Sokratese deemoni ja minu oma vahel on see vahe, et Sokratese oma ilmus vaid selleks, et keelata, hoiatada ja takistada, kuna minu oma arvab heaks nõu anda, sisendada ja veenda. Vaesel Sokratesel oli ainult takistav deemon; minu oma on aga suur jaataja, minu oma on tegutsemise või võitluse deemon.

Jah, tema hääl sosistas mulle järgmist: «Ainult see on teisega võrdne, kes seda tegelikult tõestab, ja ainult see väärib vabadust, kes oskab selle kätte võidelda.»

Jalamaid sööstsin kerjuse kallale. Ainsa rusikahoobiga tabasin tal silma, mis hetkeliselt üles tursus nagu kera. Murdsin endal küüne tal kaht hammast sisse lüües, ja et ma ei tundnud end küllalt tugevana — olles sünnilt habras ja vähe poksi harjutanud —, et seda rauka kähku maha materdada, haarasin tal ühe käega kuuekraest ja teisega kõrist ning hakkasin tugevasti taguma ta pead vastu müüri. Pean tunnistama, et heitsin enne uuriva pilgu ümbrusele ja veendusin, et selles tühjas äärelinnas olin pikemaks ajaks kaitstud kõigi politseiagentide eest.

Paisanud nüüd jalahoobiga selga — küllalt tarmukaga, et murda tal abaluud, — maha selle nõrgestatud rauga, haarasin maas vedeleva jämeda puuoksa ja peksin sellega teda sellise kangekaelse jõuga, millisega kokad taovad pehmeks biifsteeki.

Äkki — oo ime, oo nauding filosoofile, kes tõestab oma teooria üleolekut, — nägin seda vana luukeret ümber pöörduvat, end püsti ajavat tarmuga, millist ma iial poleks eeldanud säärases ainulaadselt rikkis masinas, ja heaendelise vihapilguga sööstis vanadusenõrk tänavaröövel mulle kallale, lõi mu mõlemad silmad siniseks, purustas mul neli hammast ja sellesama oksaga andis mulle tubli keretäie. Oma energilise raviga olin talle niisiis tagasi andnud uhkuse ning elu.

Sellepeale püüdsin talle ägedalt märkide abil mõista anda, et pean vaidluse lõpetatuks, ja Portikuse sofisti rahuldustundega maast tõustes laususin talle: «Mu härra, teie olete minuga võrdne! Suvatsege osutada mulle seda au, et jagate minuga mu kukrut. Ja pidage meeles, kui olete tõeline filantroop, et kõigi teie kaasvendade juures, kui nad teilt almust paluvad, tuleb rakendada sama teooriat, mida mul oli valu katsetada teie turjal.»

Ta vandus mulle, et on aru saanud minu teooriast ja et ta minu nõuandeid kuulda võtab.

---

Kerjusepeksu tagamaad

Lugedes Baudelaire'i proosapoeeme hämmastusin jälle, kui kaasaegselt need kõlavad. Pole me sellest Baudelaire'ist saanud ei üle ega ümber. Ja tekkis mõte: huvitav, kui palju klikke ja kisa saaks allolev lugu, kui see minu nime all avaldada näiteks Postimehe online arvamusplatsil.

See tundus huvitav eksperiment mitmes mõttes. Esiteks see, kui ajakohane, kui teisitimõtlev, kui parempoolne see 150 aastat tagasi Baudelaire'i kirjutatud tekst on - tänapäeval tundub täiesti radikaalsena nõuda inimestelt enda eest seismist.

Teiseks selguks see, kui ohtlik on ikkagi sõna, või kas on. Kas selleks, et teda ohutuks teha, tuleb ta pakendada luulekogusse, eemale, ära unustada. Või toimib ta sama vahedalt ka praegu? 150 aastat tagasi Baudelaire sai ju kohtult ette ja taha. Ja kolmandaks: kui paljud lugejad tunnevad Baudelaire'i ära.

Arutasime asja Postimehega. Ja nii see sündis. Muidugi on autor Charles Baudelaire. Muidugi on see Marie Underi tõlge. Ja muidugi on see hämmastav, et üksikisiku vastutuse rõhutamine on tänase Eesti arvamusruumis pigem ekstremism kui meinstriim. Mõtlemiskoht. Kas pole.
 

Neljapäeval toimus Rootsis Malmös 58. Eurovisiooni lauluvõistluse teine poolfinaal. Finaali pääsesid (juhuslikus järjekorras) Ungari, Aserbaidžaan, Gruusia, Rumeenia, Norra, Island, Armeenia, Soome, Malta ja Kreeka.

Teises poolfinaalis esinesid

1. Läti, PeR - «Here We Go»

2. San Marino, Valentina Monetta - «Crisalide»

3. Makedoonia, Lozano & Esma - «Pred Da Se Razdeni»

4. Aserbaidžaan, Farid Mammadov - «Hold Me»

5. Soome, Krista Siegfrids - «Marry Me»

6. Malta, Gianluca Bezzina - «Tomorrow»

7. Bulgaaria, Elitsa Todorova & Stoyan Yankoulov - «Samo Shampioni»

8. Island, Eyþór Ingi Gunnlaugsson - «Ég á Líf»

9. Kreeka, Koza Mostra & Agathonas - «Alcohol Is Free»

10. Iisrael, Moran Mazor - «Rak bishvilo»

11. Armeenia, Dorians - «Lonely Planet»

12. Ungari, ByeAlex - «Kedvesem»

13. Norra, Margaret Berger - «I Feed You My Love»

14. Albaania, Adrian Lulgjuraj & Bledar Sejko - «Identiet»

15. Gruusia, Nodi Tatishvili & Sophie Gelovani - «Waterfall»

16. Šveits, Takasa - «You And Me»

17. Rumeenia, Cezar - «It's My Life»

Esimesest poolfinaalist pääsesid finaali Moldova, Leedu, Iirimaa, Eesti, Valgevene, Taani, Venemaa, Belgia, Ukraina ja Holland. Otse finaalis on suurriigid Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Hispaania ja Suurbritannia ning võitjamaa Rootsi.

Meie arusaam ajust on detailide tasandil üsna hea, kuid endiselt jääb mõistatuseks, kuidas närvirakkude võrgustikest sünnivad vaimsed võimed, tõdes intervjuus Postimehele maailma üks juhtivaid aju-uurijaid, Max Plancki aju-uuringute instituudi endine direktor Wolf Singer.

Praegu näib olevat soodus aeg olla aju-uurija: Euroopa Liidul ja USA-l on käsil ajualased suurprojektid ning raha voolab sisse nii riigilt kui erasektorilt.

Hea aeg on olnud sestsaadik, kui ameeriklased otsustasid 1990. aastad nimetada aju kümnendiks. Teadlaste, laborite ja arvatavasti ka panustatud raha hulk on kasvanud eksponentsiaalselt. Selleks on head põhjused, sest ajuhaigused on jäänud salapäraseks. Meil ei ole suurtele probleemidele, näiteks skisofreeniale ja depressioonile, häid raviviise. Me ei mõista isegi, kuidas need tekivad. See on üks põhjus, miks poliitikute huvi on suur.

Kaks mainitud projekti on väga erinevad. Ameerika programmi tuum on saada ulatuslikke, kõrge ajalise ja ruumilise lahutusvõimega paralleelsalvestusi suurtest ajupiirkondadest. Nad püüavad selle lähenemisega saada jagu suurest probleemist, et aju on laialijaotunud süsteem, mis töötab paralleelselt ja mida on raske analüüsida, sest see on kompleksne ja mittelineaarne.

Euroopa projekt on hoopis teistsugune, eelkõige on see infotehnoloogiaprojekt. Sellega alustas Lausanne’is asuv töörühm Henry Markrami juhtimisel. Nende arusaam on, et meil on eri laborites aju kohta kogutud piisavalt andmeid ning peame need ainult kokku koguma. Nende põhjal saame järele teha keerukaid võrgustikke, mõistmaks aju tööd. Ameeriklased tunnevad, et me ei tea piisavalt, vajame rohkem andmeid ja eksperimente; Euroopa konsortsium arvab, et meil on piisavalt andmeid, peame need vaid mõistlikul moel kokku panema ning tugevalt investeerima arvutustehnoloogiasse.

Kuivõrd võime loota, et kumbki neist toob läbimurde aju ja seal toimuvate protsesside mõistmisel?

Edusamme toovad kahtlemata mõlemad lähenemised. Kuid oleme kõik teadlikud, et probleemid on keerulisemad, kui need paistsid näiteks 20 aasta eest. Toona lähtusime üsna lihtsustatud hüpoteesist selle kohta, kuidas aju töötab. See oli biheivioristlik arusaam, et aju on stiimuli ja reaktsiooni põhine süsteem: mõistmise saavutame, kui uurime tajuelunditest pärinevaid signaale, mis jõuavad aju kõrgemate keskusteni, ning jälgime hoolikalt info liikumist aju täideviivatesse keskustesse, kaardistades ahela neuron neuroni haaval. On selge, et see arusaam on osutunud vääraks.

Ajuühendused ei toimi sedamoodi. Seal valitsevad hoopis «väikese maailma» võrgustikud [mille kõik liikmed on teatud arvu sõlmpunktide vahendusel teineteisest ainult mõne sammu kaugusel]. Infot töötlevate keskuste vahel on väga tihedad ühendused. Teatud hierarhia seal on, kuid põhiprintsiibid on paralleelsus ja laialijaotatus.

Siis avastasime, et süsteem on pidevalt aktiivne, tekitades väga keerukaid ajalis-ruumilisi aktiivsusmustreid. Senikaua, kuni salvestasime aju aktiivsust neuroni haaval, pidasime seda müraks. Nüüd, kui saame eri piirkondi samaaegselt vaadelda, selgub, et müra asemel on tegu äärmiselt struktureeritud ajalis-ruumiliste mustritega, mis on äärmiselt keerukad ja püsimatud. Need on kõik väga mittelineaarsed protsessid, seega on neid väga keeruline analüüsida.

Teatud moel oleme tagasi alguses. Tänu biheivioristlikule lähenemisele oleme õppinud palju uut, see on olnud viljakas selles osas, kuidas närvirakud on omavahel ühendatud, kuidas nad omavahel teavet vahetavad, mis on selle molekulaarne alus. Teame palju elementidest, millest süsteem on kokku pandud. Teisalt teame tänu uutele kuvamistehnoloogiatele nagu ­fMRI (funktsionaalne magnetresonantsikuva – toim) ligikaudselt, kus kindlaid funktsioone ellu viiakse. Kuid oleme ka näinud võrgustikke, mis sõltuvad ülesandest, eesmärgist, kontekstist. Funktsionaalseid võrgustikke luuakse lennult nende fikseeritud anatoomiliste ühenduste baasilt. Me ei saa enam rääkida sellest, et Wernicke piirkond on sõnavara ja kõnetuvastuse keskus ning Broca keskus kõnega seotud motoorsüsteemi ala. Need ajuosad on sõlmed keerukas võrgustikus, mis ulatub üle suurte ajupiirkondade. Suur seletamata lünk valitseb arusaamas, mis seal toimub ja kuidas need närvirakkude aktiivsused tekitavad kognitiivseid võimeid. Teame detaile, meil on hea arusaam võrgustike moodustumisest, kuid teadmata on, kuidas neis keerukais võrgustikes toimuvad interaktsioonid toovad kaasa koordineeritud käitumise, tajud, otsused, emotsionaalsed seosed jms.

Olete tekitanud palju vastukaja väitega, et me ei saa rääkida inimeste vabast tahtest ja ajuprotsessid on ette määratud. Millele selline lähenemine tugineb?

Aju järgib loodusseadusi. Senimaani pole meil põhjust eeldada, et peale meie teadaolevate loodusseaduste tuleks aju töö seletamiseks postuleerida uusi. Inimese aju on küll tohutult keerukas ja meil on võrreldes teiste selgroogsetega mõned täiendavad struktuurid, nagu ajukoor, millel on teatud unikaalsed omadused. See suurendab keerukust, süsteemi dünaamikat, valikute arvu, kuid iga üksik samm peab siiski järgima loodusseadusi ja olema seetõttu põhjuslikult määratud.

Süsteemi iga järgmine olek – me räägime siin 200–300 millisekundi mõõtkavas – on seega põhjuslik tagajärg sellele, mis juhtus vahetult enne. Õnneks on see nii, kuna meie huvides on, et aju töötaks usaldusväärselt. Kui see näeb tiigrit, kes on väga lähedal, tuleb joosta minema või ronida puu otsa, selle asemel et teha muid asju.

Arvestades süsteemi olekut sellele vahetult eelnenud hetkel, kõigi süsteemile toimivate mõjutuste totaalsust, oli langetatud otsus kõige tõenäolisem nende seast, mida sai langetada. Selsamal hetkel oli see vajalik ning ainuvõimalik otsus. Kuni otsustamise hetkeni olid võimalikud mitu otsust, kuid siis kollapseerub süsteem ühte kindlasse olekusse ja see on ainus, mis oli sel hetkel võimalik.

Samas on ennustada võimalik ehk vaid vahetult järgnevat sammu. Hilisemad astmed on ennustamatud, sest vastasmõjud keskkonnaga ei ole ennustatavad. Mittelineaarsete dünaamiliste protsesside puhul toimib süsteem alati kriitilisuse, kaose piiril.

Mida vaba tahte küsimus meie jaoks tähendab?

See vaidleb vastu õigussüsteemis kasutatud argumendile, et inimene oleks saanud otsustada teisiti. Tal oli võimalus kaaluda oma teo tagajärgi ning eetilisi norme, otsustada teisiti, ja kuna ta seda ei teinud, tuleb teda karistada. See tõlgendus on ajalooliselt välja kujunenud ja seda on kerge kasutada. Kuid ma arvan, et ka seda argumenti kasutavad inimesed on väga hästi teadlikud sellest, et sel momendil juhtusid asjad nii, nagu nad juhtusid.

Kuidas seda tõestada?

Kui eeldada, et hälbeline käitumine tuleneb kõrvalekalletest ajus, on tegelik probleem suhtumine neisse hälvetesse, mida me ei näe, sest meie meetodid ei ole piisavalt head. Kui keegi pilastab tüdrukuid, on tema aju loomulikult teistsugune, ent meil pole võimalik leida selle eest vastutavaid ajuühendusi. Siiski teame, et midagi peab olema viltu. See inimene saab karmi karistuse, kuid kui ma oleksin leidnud kasvaja, mis tekitab samasuguse ebanormaalse käitumise, oleksime järginud hoopis teistsugust strateegiat.

Kas ei teki hirmu, et see muudab kurjategijate seas üldlevinuks väite, et süüdi on mu aju, mitte mina ise?

Sina oledki su aju. Kui sellest tulenev käitumine on teiste jaoks ohtlik, tuleb leppida, et ühiskond kaitseb ennast. Igaüks väärib inimlikku kohtlemist, isegi kui ta aju on hälbega. Kui langed ühiskonnast välja põhjusel, et oled kaotanud käed ja jalad, kannab ühiskond sinu eest hoolt. Kui ajus on hälve, peaks empaatia olema samaväärne juhtumiga, kui sul ei ole käsi-jalgu. Sest see lihtsalt juhtus nii, õnnetul kombel said vale geenikomplekti, valed arengutegurid.

Ajukasvaja korral saab inimene kaastunde ja ravi. Aga kui me midagi ei näe, kipume isikut käsitama kurjusena, keda tuleb karistada. See peab muutuma.

Kui palju saame mõjutada neid ajus toimuvaid protsesse?

Kes kontrollib keda? Sina oledki su aju. Aju saab õppida teatud strateegiaid, kuidas suruda maha teatud omadusi ja eelistada teisi. Kõige lihtsam viis on loomulikult haridus. Koolitame lapsi, et nad oleksid sotsiaalselt integreeritud. Soosime altruistlikku, kaastundlikku käitumist ja karistame isekat käitumist lootuses, et suudame teda pisutki paremaks inimeseks muuta, surudes alla evolutsiooniliselt motiveeritud ja väga kasulikud iseloomujooned, mille oleme minevikust pärinud.

Kui palju on seda võimalik teha täiskasvanutes, kui ajuehitus on kinnistunud? Muidugi on meie õigussüsteemi puhul võimalik, et sa näed ette karistust ja see vähendab käitumise tõenäosust. On ka inimesi, nagu mu hea sõber buda munk Matthieu Ricard, kes kinnitab, et vaimuharjutuste, näiteks meditatsiooni abil on võimalik süvendada teatud iseloomujooni, eelkõige kaastunnet. Oleks tore, kui see toimiks.

Olete ka ise meditatsiooni proovinud ja sellest ka raamatu kirjutanud. Kas see siis toimib?

Proovisin, kuid mitte piisavalt kaua, et hakata oma iseloomu muutma kaastundlikumaks. Tahtsin teada, mis minuga juhtub, kui istun kaks nädalat kaheksa tundi päevas, vahin valget seina ja loendan ühest kümneni, silmside ja rääkimine on keelatud. Kuid see oli teistsugune, iseloomu muutmiseks tuleb väidetavalt harjutada aastaid. Ei ole teada, kas see toimib. Mu tütrel (maailma ühel juhtival empaatiauurijal, sotsiaalse neuroteaduse professoril Tania Singeril – toim) algas just aastane projekt, kus kaks 200 inimesega rühma teevad erisuguseid vaimseid harjutusi. Üks harjutab kaastunnet, teine keskendumisvõimet. Eks ole näha, kas täiskasvanu aju on sellel süvatasandil, kuhu iseloomujooned on ankurdatud, võimalik muuta.

Ütlen Matthieule alati, et kui meditatsioon teeb inimesed tõepoolest rahumeelsemaks, siis peaks see välja paistma nende rahvaste kultuurist, kes harrastavad palju vaimseid praktikaid, näiteks Tiibeti, Jaapani või India mõne osa puhul. Kuid mulle tundub, et nende rahvaste suurema rahumeelsuse kohta ei ole ajaloolisi tõendeid.

Kas neurobioloogia on võtmas filosoofidelt üle maailma seletamise rolli?

Ei usu. Oma parimatel päevadel oli filosoofia metadistsipliin, mis võttis arvesse kõike teadaolevat ja püüdis seda mõtestada. Enam see nii ei ole. Entsüklopeediliste teadmistega filosoofi kohtab harva, tänapäeval on see võimatu. Selleks tuleb teada kvantfüüsikast bioloogia ja antropoloogiani. Teada tuleb lihtsalt liiga palju.

Selle tagajärg on loomulikult, et neis teadusvaldkondades töötavad inimesed, kes loovad uut teadmist, hakkavad täitma filosoofidest jäänud lünkasid, hakates ise mõtlema oma avastuste tagajärgedest. Moel või teisel on see filosoofia, kui selleks pidada metatasandi arutusi. Ent enam ei ole see ühtne, sest ei ole kedagi, kes seda kõrgemal tasandil koondaks.

Ent kas neuroteadustel on praegu suurem suutlikkus inimest ja maailma seletada kui mis tahes teisel teadusvaldkonnal?

Filosoofiliselt on neuroteadused muidugi huvitavas olukorras, sest kompavad mitmeid piire, mida filosoofia on pidanud ainuomasteks. Näiteks tunnetus. Kui asuda analüüsima selle süsteemi mehhanisme, mis vastutab teadmiste omandamise ja arutlemise eest, tuleb enesestmõistetavalt käsitleda tunnetuslikke küsimusi.

Kuna väidame, et oleme monistid ja kõigele vaimsele peab olema loodusteaduslik seletus, ei saa neurobioloogid vältida keha ja vaimu vastandamise küsimust. See oli tõeline filosoofiline probleem. Sama lugu on vaba tahte ja vastutuse diskursusega. Ka esteetika on kujunemas üheks selliseks valdkonnaks, sest inimesed uurivad, miks mõned asjad meeldivad.

Kuna aju tekitab keele abil filosoofiat, mõtlemist ja arutlemist, ei saa teadusharu, mis püüab aru saada aju tööst, eirata filosoofilisi küsimusi. Kuid see ei tähenda, et neuroteadustest saab uus metateadus, mis seletab kõike. Tegutseme piiratud süsteemis.

Näeme praegu selgelt vajadust mõista paremini, kuidas ajud lõimuvad ühiskonnas teiste ajudega. Uus teadusvaldkond on sotsiaalsed aju-uuringud. Paljud aju omadused ja funktsioonid, mida soovime mõista, tekivad sellistena ainult seetõttu, et ajud suhtlevad omavahel. Näiteks keele jaoks on vaja vähemalt kahte organismi. Usun, et see valdkond lahendab ka mõned salapärased probleemid, näiteks küsimuse teadvuse kohta.

USA teadlased teatasid suurest läbimurdest tüviraku-uuringutes ning kirjeldasid, kuidas nad muutsid esimest korda inimese naharakud embrüonaalseteks tüvirakkudeks.

Oregoni tervise ja teaduse ülikooli teadlased kirjeldasid meetodit kolmapäeval ajakirjas Cell ning see ei tähenda tõenäoliselt inimkloonide võimalikkust, ütles Oregoni riikliku primaatide uurimiskeskuse vanemteadur Shoukhrat Mitalipov.

Kuid see on oluline samm, sest see ei nõua enam embrüote kasutamist selliste tüvirakkude loomiseks, mida võib muuta ükskõik milliseks keharakuks.

Tehnika tähendab seda, et isiku DNA siirdatakse munarakku, millelt on võetud geneetiline materjal – variatsioon meetodist, mida tuntakse keharakkude tuuma siirdamisena. «Selle tehnika abil saadud tüvirakkude põhjalik uurimine tuvastas, et need suudavad muutuda – täpselt nagu tavalised embrüonaalsed tüvirakud – mitmeks erinevaks rakutüübiks, kaasa arvatud närvirakud, maksarakud ja südamerakud,» selgitas Mitalipov.

«Kuigi ohutu ja tõhusa tüvirakuravi arendamiseks on vaja veel palju tööd teha, usume me, et see on märkimisväärne samm selle suunas, et töötada välja rakud, mida võib kasutada regeneratiivses meditsiinis,» ütles ta.

Alates esimese kloonitud looma, lammas Dolly sünnist 1996. aastal on teadlased klooninud umbes 20 liiki, kaasa arvatud kitsed ja küülikud, kuid mitte pärdiklasi ega primaate, kelle bioloogia ja paljunemine on keerukamad.

Tallinnas Lasnamäel, Majaka ja Pallasti tänava ristmikul põrkasid kokku tramm ja sõiduauto.

Politsei pressiesindaja teatel oli liiklus tänaval mõnda aega häiritud, kuid praeguseks on normaalsed liiklusolud taastunud.

Ükski inimene õnnetuses viga ei saanud, päästjad katsid avariilisest sõidukist teele voolanud kütuse absorbendiga.
 

Järva Teatajaga vestelnud lillelaada müüjad ütlesid, et aastaga pole hinnad eriti tõusnud, sest euro tulekuga tehti summad ümmarguseks ja neid pole lihtne muuta.

Mõni müüja tunnistas, et kütte ja elektri hinna ning muude kulude tõttu on nad siiski hindu kergitanud. Samas Türi lillelaadal paiknevad nad külg külje kõrval, mistõttu polegi võimalik naabrist kallimalt kaupa pakkuda. (JT)

Neljapäeval avati Tallinna Tehnikaülikooli muuseumi galeriis Futurum kosmoseuuringutele pühendatud näitus «Eesti jälg kosmoses - kosmose jälg Eestis».

Näitus on valminud TTÜ muuseumi ideel ning koostöös Tartu Ülikooli ajaloo muuseumiga. TTÜ muuseum tutvustab oleviku ja tuleviku kosmosetehnoloogia rakendusi meie igapäevases elus, TÜ ajaloo muuseum keskendub minevikule.

Tallinna Tehnikaülikooli näitus on tasuta ja avatud 16.05.2013-20.12.2014, Tartus on näitus avatud 11.04.2013-28.02.2014.

Tippturundaja Tuuli Mathiseni kodu muutus vähemalt ühel päeval nädalas köögistuudioks pärast seda, kui ta otsustas hakata oma hobiga leiba teenima.

Soojal ajal laieneb toidublogija ja kokaraamatute autori Mathiseni tegevusväli ridamaja 125 m² suurusest korterist terrassile ja aeda, aga enamjaolt käib pildistamine elutoas.

Kuna avaras ja valgusküllases ruumis on lust toidu- ja nõudemänge harrastada ehk teisisõnu vaimustavaid (söögi)vaikelusid luua, pakub nende tegemine rahuldust lavastajaile ehk kokale ja fotograafile ning maitsmine karmidele kriitikutele ehk Tuuli Mathiseni mehele Tarmo Virkusele ja nende kolmele pojale.

Hiljuti ilmunud Mathiseni «Koduköögi kuldvara. Leivast kuni jäätiseni» kõik pildid ongi nende kodus üles võetud.

Idüll pealinna lähistel

Varem Kuusalus elanud pere kolis kümme aastat tagasi Järvekülla. «Tahtsime enne seda, kui lapsed hakkavad koolis käima, linnale natuke lähemale tulla, ning siinne meeldiv ümbrus ja meile paras ridamajakorter otsustasid valiku,» meenutab naine.

Nende kodu asub kenas külas, kiviviske kaugusel Ülemiste järve ümbritsevast metsast, Tallinna südalinna jõudmiseks kulub siit autoga vaid veerand tundi. Paiga miinusteks nimetab pererahvas ühistranspordi ja kaupluse puudumist, plussideks aga kütkestavat loodust ja turvalisust.

«Siin käivad lapsed ise õues mängimas, vanemad ei pea liivakasti serval valvama või väljas poisse jälgima,» räägib Mathisen. Nende perel on kombeks koeraga jalutades maad ja ilma vaadelda – millal rändlinnud saabuvad, pungad puhkevad jne. Tänavu on pühendunud kokkaja juba esimesed aiast ja/või aasalt nopitud naadi-, võilille- ja nurmenukulehed salatisse ning leiva/saiamäärdeisse seganud.

Vana ja uus käsikäes

Enne Järvekülla asumist tehti korteris põhjalik remont. Kõigepealt lammutati osa vaheseinu, sest toona kümneaastase ridaelamu  ruumiprogramm ei vastanud pere ootustele. Nüüd satub majja siseneja suurde, tsoonideks jagatud tuppa, mida ilmestavad põlvest põlve pärandatud mööbliesemed, kunst ja raamatud.

«Kui ma uue riiuli saan, on see mõne aja möödudes köiteid täis. Nende seas on palju reisidelt toodud inspireerivaid kokaraamatuid, mida aeg-ajalt mõtete virgutamiseks sirvin,» tunnistab praegu ajakirja Mari köögitoimetajana töötav naine, kes hindab lugudega asju.

Näiteks on elutoas aukohal vanaemalt saadud ja restaureerida lastud puhvetkapp.

«Seda külatisleri kätetööd ei anna mõisapuhvetitega võrrelda, aga minu silmis on kapil hindamatu väärtus, sest see on pärit kalli vanaema kodust, kus ma kõik oma lapsepõlvesuved veetsin. Alles hiljem taipasin, milliseid mõjutusi olen sealt saanud.

Nüüd, kui vanaema meie hulgas enam ei ole, on igal tema seotud killukesel kulla väärtus. Puhvetis on tallel vanaema pulmaserviis aastast 1939, mis imekombel säilinud,» mainib Mathisen, kelle üks nõrkusi ongi huvitavad anumad, mida ta saab pildistamisel kasutada.

Kord nädalas põikab ta uuskasutuskeskustesse, keskturu lähedal Rootsist toodud kaupa pakkuvasse poodi ja veel mõnda kohta, kust võib väga põnevaid vanu asju leida. «Nõudetagavara on samuti omamoodi kapital ja kui pilte teha, siis on vaja igast ooperist taldrikuid, tasse, purke ja pütte vms. See mäng – leida toidule sobivates värvides nõud ja seada neist mõnusaid vaikelusid – meeldib mulle väga,» nendib kokaraamatute koostaja.

Köök kui katseväli

Selles kodus on köök elutoast astme võrra kõrgemale tõstetud. Remondi tegemise ajal töötas Tartu Ülikooli sotsioloogina lõpetanud Mathisen veel turunduses ega arvanud, et toidu valmistamine ja toidust kirjutamine toob talle kunagi leiva lauale, seetõttu sisustati köök nagu tänapäeva köögid ikka. Kuid päevast päeva süüa tehes vajab ta hulka köögitehnikat ja abivahendeid.

«Huvi kokanduse vastu on mul lapsest saati – vahel kukuvad  nüüdki mõne raamatu vahelt  välja kooliajal käsitsi kirjutatud retseptid –, mind on alati paelunud põnevad kooslused, mida püüan kohe ka järele proovida.

Pärast kolmanda lapse sündi kodus olles sain söögitegemise isu justkui paisu tagant välja lasta. Kannapööre oli vahva, sest nüüd ma teen seda, mis mulle tõesti korda läheb,» tunnistab naine. «Väikese lapse kõrvalt sain kokates oma pingeid maandada, ja mida võis teistel selle vastu olla!»

Nüüd on Patrik (16), Emil-Joosep (14) ja pesamuna Hans Tristan (4) õnnelikud, kui saavad vahel tavalist hakklihakastet ja kartuliputru, sest kui ema keedab-küpsetab ajakirjadele ja raamatutele, tuleb kõik pildistamiseks valmistatud road ära süüa. Tegelikult muidugi naudib pere kõiki ema tehtud ja kenasti serveeritud toite.

Olümpiapronksimees Jaak Mae sai uue ameti. Kuidas möödus suusaliidu peasekretärina esimese töönädala viimane päev Tallinnas?

Täpsem elurütm selgub lähiajal. Üritaks asju nii sättida, et töönädalast õnnestuks üks päev kodukandis toimetada. Sel nädalal sõitsingi varahommikul Tallinna, reedel osalen Otepääl treenerite kevadseminaril.

Tallinnas elan Pirita-Kosel ühe sõbra juures. Saan tema majas kasutada tuba. Ta on mind juba aastaid aidanud, kui mul oli vanasti vaja varakult lennuki peale minna. Ja kui tema Lõuna-Eestisse satub, peatub ta tavaliselt minu pool. Eks tuttavad saavad aru, kellest jutt, aga et terve Eesti teda teadma peaks...

Nüüd tuleb edaspidi sõbra juures olemist vist niivõrd palju, et peame toa üürihinnas läbi rääkima. Kui ta mind välja kannatab, jääksin tema kostile edasi, sest ega üksinda kusagil elada ole meeldiv.

Ärkan mõni minut pärast kella seitset ja teen süüa. Hommikusöök ei ole muutunud võrreldes selle ajaga, kui olin sportlane: kas neljavilja- või kaerahelbepuder, paar võileiba ja mahl.

Paar korda olen üritanud sõita tööle kella kaheksa ajal üle Lasnamäe nurga mööda Suur-Sõjamäe ja Peterburi teed, aga need on sellal kohutavalt umbes. Seetõttu hakkan tööle sõitma kella poole üheksa ajal. Enne seda jõuan kodus arvuti lahti teha ja mõned meilid üle vaadata.

Natuke enne kella üheksat jõuan suusaliidu kontorisse Ülemiste tehnopolises. Normaalsetes oludes läheks sinna jõudmiseks 10–12 minutit, aga seekord kulub teeremontide tõttu 25.

Uut ametit üle võttes on tegemist palju.

Vaatame eelmise peasekretäri Margus Hernitsaga üle bürootööga seotud dokumendid ja kirjavahetuse. Seda on nii palju, et jagub ka järgmiseks nädalaks.

Kella poole 11 ajal sõidame Margusega Ergo Kindlustusse. Ergo on suusaliidu toetaja. Teeme nende juures kokkuvõtte eelmise hooaja tulemustest ja arutame järgmise hooaja koostöövõimalusi. Esitan oma visiooni. Nad vaatavad siis meie pakkumise läbi, ilmselt läheb suuremate otsuste tegemine juhatusse.

Üldjuhul algab toetajatega läbirääkimine juba märtsi lõpus, aga kuna Ergol on uus turundusjuht, kes on samuti alles neljandat päeva tööl nagu minagi, oleme ajagraafikust pisut maas. Lisaks tuleb lähiajal kindlasti läbi käia Swedbankist, EMTst ja Saku õlletehasest, kellega Margus on juba kohtunud ja viinud asjad poole peale. Mul tuleb end läbirääkimistega kurssi viia ja jätkata.

Minu töö peamisi eesmärke on tagada uue hooaja eelarve. Lisaks tuleb paika saada järgmise aasta statuudid ehk milliste tulemustega mis võistlustele pääseb. Sel teemal oli just kohtumine lumelaua esindajatega, järgmisel nädalal on analoogne kohtumine suusahüppaja Kaarel Nurmsalu ja tema isa Toomasega. Kuulan ära, mis on nende soovid ja nägemused, et saada pilt ette.

Pärast tunniajalist kohtumist Ergos käin korra läbi Polari kellade maaletooja juurest.

Kella üheks läheme suusaliidu presidendi Sandor Liivega rahvusringhäälingusse, et arutada jätkuvat koostööd. Sotši olümpia teleülekannete küsimus on juba otsustatud, aga arutame ka seda, mis võimalused on näidata MK-etappe ning kuidas jätkata ETV-Swedbanki noortesarja kajastamist.

Samuti on teemaks 2015. aasta Otepää MK-etapp. Juuni alguses toimub Horvaatias Dubrovnikus Rahvusvahelise Suusaliidu (FIS) koosolek. Juba talvel sai saadetud FISile kiri, et oleme endiselt huvitatud MK-etapi korraldamisest. Praegu tundub, et meie sooviga arvestatakse.

ERRis läheb tund ja 45 minutit. Tööle naastes käin korra läbi XB3 spordipoest – see jääb tee peale –, et osta tütre Laureni jalgrattale porilauad. Spordipoe kõrvale jääb Sparta spordiklubi, kust võtan spordigeenitestid, et toimetada need õhtul Tartusse.

Veerand tundi enne kella nelja jõuan tööle tagasi. Lõunasöök jääb seekord vahele. Kui trenni ei tee, ega siis energiat palju kulu. Tavaliselt teengi kerge lõuna, söön näiteks mingi supi. Õhtul söön korralikumalt.

Vaatan kella poole kuueni taas läbi alaliidu dokumente. Siis panen autole hääled sisse ja alustan sõitu koju Otepääle.

Kella poole seitsme paiku jõuan vanematekoju Albule Järvamaal. Ema söödab korralikult kõhu täis – annab kartuleid ja kotlette. Võtan lastele kaasa maapiima.

Tartus teen kaks peatust. Pojal on esmaspäeval sünnipäev, ostan talle kingiks politseiteemalise legokomplekti. Samuti annan tuttavale üle spordigeenitestid, et viia need testimisse.

Kella poole kümneks jõuan Otepääle. Lapsed on rõõmsad, et enne nende magamaminekut koju jõuan. Nii saan nendega õhtul ka veidi juttu ajada. Kell kolmveerand 11 lähen magama.