Kas Hundist saab Bengalsi päästja?

NFL Cincinnati Bengalsi fännid olid ääretult rõõmsad, kui kuulsid, et äärekaitsja Margus Hunt on vigastuspausilt tagasi, treenib täie jõuga ning lippab esmaspäeva õhtul, Eesti aja järgi ööl vastu teisipäeva, Denver Broncose vastu platsile. Hundist oodatakse Bengalsi päästjat, sest meeskonna seis kahe viimase vooru eel on hapu, uks play-off'i kipub sulguma.

«Bengals loodab, et teist aastat NFLis mängiv Hunt mõjutab mängu nii, nagu ta peaks mõjutama, sest võimeid mehel selleks on,» kirjutatakse Bengalsi fänniküljel. Tõsiasi, et Hundist, kes pole suutnud suurt midagi korda saata, nii palju oodatakse, peegeldab Bengalsi keerulist olukorda. Kahest mängust tuleks võita vähemalt üks, aga kuidas? Vastased on võimsad – Super Bowli suursoosik Broncos ja kuum divisjonikaaslane Pittsburgh Steelers, kellelt saadi kaks nädalat tagasi tappa 21:42.

Esmalt olukorrast. AFC konverentsis on kolm divisjonivõitjat selged. Seis on lahtine põhjadivisjonis, mida juhib Bengals (9 võitu, 4 kaotust, viik), kuid arvestades järelejäänud vastaste tugevust, on meeskonna seis kõige lahjem.

Divisjoni võidule ja/või kahele wild card’’ kohale pretendeerivad lisaks Bengalsile ka Steelers (9-5) ja Baltimore Ravens (9-5), wild card’i kohtadele teistest divisjonidest San Diego Chargers (9-6), Kansas City Chiefs (8-6) ja Buffalo Bills (8-6).

Teoorias võib Bengals ka kahe kaotuse järel end play-off’i venitada, kuid selleks peavad teiste mängude tulemused klappima. Artikli ilmumise hetkel on ülejäänud 15. vooru mängud mängitud ja pilt selgem, kuid suure tõenäosusega peab edasipääsemiseks koguma kümme võitu.

Niisiis, kuidas alistada Broncos või Steelers.

Broncosel on palju mängus, sest võitudega oleks vaja kindlustada konverentsis esimene või teine koht, mis jätaks meeskonna play-off’i esimesest ringist vabaks. Konverentsi võit annaks koduväljakueelise nii veerand- kui poolfinaalis.

Viimasel ajal on Broncos rõhunud mitte niivõrd supermängujuhi Peyton Manningi söötudele, kuivõrd läbimurretele, mida Bengals paraku takistada ei suuda – kaitse on kui lahtine aiavärav, kust kuldid muretult rukkisse ründavad. Samas suudab Broncos ise imehästi peatada läbimurdeid, mis on taas Bengalsi trump. Lahendust seega justkui ei ole, eriti kui arvestada, et kohtumist transleeritakse kõikjal USAs ning Bengalsi mängujuht Andy Dalton ei suuda tavaliselt suure publiku ees eriti edukalt tegutseda.

Lahendus: lõhkuda täielikult Broncose söödumäng, pannes surve Manningule, siis saab keskenduda läbimurrete peatamisele. Paraku pole Bengalsi äärekaitsjad vastaste mängujuhte murda suutnud. Ehk suudab Hunt, sestap temalt palju oodataksegi.

Sama stsenaariumi järgi peaks käituma ka Steelersi vastu – mängujuht Ben Roethlisberger tuleks pressi alla panna. Seni pole panijaid olnud. Kusjuures järgmise nädala alguses selgub, kas Bengalsi ja Steelersi kohtumist näidatakse samuti üle riigi. Kui näidatakse – ja tõenäoliselt näidataksegi, sest mäng otsustab edasipääseja – on Bengalsil vesi tõeliselt ahjus. Seega tuleks Broncosele esmaspäeval tuul alla teha, siis oleks play-off’i koht käes ja kõik korras.

 

 

Kristjan Ilves sattus MK-etapil lukuskandaali

Kristjan Ilves, kes on tänavu Eesti kahevõistlejaist ainsana MK-etappe teeninud, diskvalifitseeriti Ramsau võistlustelt, sest ta oli hüppekombinesooni luku lahti unustanud. Nadilt läks teistelgi – vennad Kail ja Han-Hendrik Piho kvalifikatsioonist edasi ei saanud, Karl-August Tiirmaa sai, kuid punktidele ei kerkinud.

Eesti kahevõistluse ainus lootus on tänavu olnud Ilves, kes Kuusamos 28. kohaga kogu kamba tänavused ainsad punktid teenis. Ka Ramsaus oli tal võimalus, paraku...

Ilvese kvalifikatsioonihüpe, mis kehvade ilmastikuolude tõttu hiljem põhivõistluse hüppeks määrati, oli hea ja andnuks suusadistantsile umbes kümnenda stardikoha. Pärast maandumist tulid aga ligi kohtunikud ning teatasid, et Ilvese kombinesooni lukk oli õhulennu ajal lahti, ja kui video seda kinnitab, siis eemaldatakse ta võistlustelt.

Video kinnitas kurba tõde, lukk oli avatud umbes kümme sentimeetrit, ning sellest piisas.

«Poisi oma lollus,» kirust kahevõistluskoondise peatreener Tambet Pikkor. «Unustas luku kinni tõmmata. Esimest korda elus. Loodetavasti ka viimast korda. Lahtise luku vahelt võib õhku kombinesooni vahele tulla ja lendu pikendada, sestap peab see kurguni kinni olema. Vastavalt reeglitele on lahtine lukk kui määrustele mittevastav kombinesoon ning sportlane diskvalifitseeritakse. Kahju. Ilves oli ise samuti väga õnnetu, pisar tükkis silmanurka.»

«Lollus jah,» nõustus Ilves. «Kõige hullem oli see, et ma ei saanud arugi, kuidas lukk lahti jäi. Kohtunikud nägid aga teleri ekraanilt asja kohe ära ning oligi kõik. Kurb, võinuks punktide eest võidelda.»

Kui Ilvese jättis põhivõistluselt eemale apsakas, siis vennad Pihod ei suuda kuidagiviisi kvalifikatsioonist end 50 sekka hüpata. Ramsauski jäädi edasipääsust kaugele. Kevadel mindi Norrasse treenima suurte ootustega, mis kahjuks on ootusteks jäänudki.

«Hüppekindlust pole meil kummalgi,» nõustus Kail, vendadest vanem. «Hakkasime sügisel uut süsteemi aretama, aga see, nagu selgus, ei toimi. Enne Ramsau võistlust istusime treeneritega maha ja korraldasime kriisikoosoleku. Otsustasime, et pärast jõule läheneme hüpetele teise nurga alt. Loodame, et asjad paranevad.»

Teatesõidus, kus Eesti sai 10. koha, olid Pihod suusarajal eestlastest kiireimad, kuid Kail oli sellegipoolest kriitiline: «Ega me väga sõita kah jõua. Suvel ja sügisel uhasime kõvasti trenni teha, puhata ei julenud ning nüüd on väsimus sees. Nüüd paneme pidurid peale, jõulude ajal puhkame ning usutavasti oleme peagi palju paremas vormis.»

Jõulude järel peavad kahevõistlejad esmalt Otepääl – kui ilmastikuolud lubavad – lahingu Eesti meistrimedalite nimel ning jagunevad seejärel taas kaheks. Pihod, kel pole mõtet ühe kvalifikatsioonihüppe pärast kaugele reisida, jätkavad kontinentaalkarika sarjas, kuid osalevad ka Sapporo MK-etapil. Ilves ja Tiirmaa jätavad Schonachi MK vahele, kuid võistlevad Chaux-Neuve'is ja Seefeldis.

«Pärast Seefeldi puhkan kodus pisut ja siis lähen laagrisse valmistuma juunioride MMiks, kust tuleks mingi medal siiski koju tuua,» selgitas Ilves.

 

 

 

 

 

 

Rock sai karika, Kalev ja Tarvas ilusaid võite

Suurel korvpallinädalavahetusel täitsid kõik kolm Eesti tugevamat korvpalliklubi enda jaoks tähtsaima eesmärgi – Kalev/Cramo sai Ühisliigas suurepärase võidu Riia VEFi üle, Rakvere Tarvas alistas koosseisuga tekkinud suurte probleemide kiuste Eesti karikavõistluste poolfinaalis sellesama Kalev/Cramo ning Tartu Rock võitis teist aastat järjest Eesti karika.

Eile peetud karikafinaalist põnevusetendust ei sündinud. Vaid avapoolajal rullus võrdne mäng – Rock oli küll pidevalt veidike ees, kuid turvalist vahet ei suudetud sisse mängida. Asjad hakkasid klaaruma kolmandal veerandajal, kui Rocki kaitse muutus tihedaks ning Tarva rünnakud lõppesid väga raskete ja ebatäpsete visetega. Kuna tartlased valitsesid ka lauavõitluses, kruvisid nad rünnakute tempo lühema pingiga Tarva jaoks liialt kõrgeks.

Vahe kärises 20-punktiliseks ja pinge kadus. «Tegelikult mängisime kaitses kogu kohtumise hästi, kuid esimesel poolajal ei visanud me ise sisse,» rääkis Rocki peatreener Gert Kullamäe. «Tähtis oligi Tarvast kõvasti suruda, sest neile ju meeldivad suureskoorilised mängud.»

Tarva palluritel polnud aga põhjust finaalis saadud kaotuse pärast nukrutseda, kuna oma põhitöö tegid nad laupäeval Kalevi alistamisega. «Poiste eneseusk ja tahtmine on viimasel ajal olnud nii vägevad,» kiitis Sõber hoolealuseid ja tundis heameelt selle üle, et olude sunnil said platsile ka vahetusmehed. Vähemalt väliselt polnud ta väga kurb ka selle üle, et mängujuht Sten-Timmu Sokk lahkub meeskonnast Moskva Dinamosse. «See, et ta meie juurest läheb, tekitab eriti hea tunde, aga samas on meil ka kõvasti peamurdmist, kes hakkab edaspidi teistele palle kätte andma.»

Vaieldamatult oli nädalavahetus kõige keerulisem laupäeval koguni kaks kohtumist pidanud Kalevi jaoks. Keskpäeval anti VEFi vastu rassides endast kõik, mis võimalik. Eriliselt oli selleks kohtumiseks end häälestanud Kalevi lätlasest suur äär Rolands Freimanis, kelle 32 punkti ja 13 lauapalli olidki need, mis aitasid võiduni jõuda.

«Ma ootasin seda mängu ja mõistagi oli mul seekord eriti suur motivatsioon – VEFi üle saadud võit on minu jaoks parim jõulukink,» rääkis Freimanis, kelle sõnul valitses laupäevase mängu vastu suur huvi ka Läti korvpallist kirjutavas meedias ja fännide hulgas. «Minu punktid üksinda ei tähenda aga midagi, kogu meeskond võitles väga kõvasti, see oli meie jaoks suur võit.» Kalev tõusis viie võiduga jagama 7.–9. kohta.

Varrak hindas VEFi üle saadud võitu magusaks preemiaks, mis tähendas võistkonnale ja treeneritele väga palju. Just selle mängu nimel tehti vahepeal treeningutsükkel, millega kaasnesid nii mõnedki ohverdused. «Meie jaoks oli selles mängus lihtsalt palju rohkem kaalul,» nentis ta ja andis kohe teada, et nii mõnedki suurt koormust kandnud mehed jäävad karikakohtumisest eemale.

Freimanis ja mängujuht Scott Machado ei riietanud end õhtul isegi mänguvormi, pelgalt varumeeste pingil istumisega piirdusid ka Gregor Arbet, Frank Elegar, E. J. Singler ja Erik Keedus. Need, kes mängisid, jäid aga Tarvale napilt alla. Kusjuures kaotus oli tõesti napimast napim – Brandis Raley-Ross viskas võidukorvi vaid 0,7 sekundit enne lõppu.

Vaatamata kaotusele oli Varraku näol naeratus ja ta hindas päeva heaks. Ainus, mis jäi treeneri hinge kripeldama, oli see, et Kalevi pikemad mehed ei suutnud korvi all kasulikult tegutseda.

Eilses karikavõistluste küsitava väärtusega pronksimängus TTÜ vastu kasutas Varrak omapärast taktikat. Mängu alustas teine ešelon, kuid paraku ei suutnud nad TTÜ pallureid üle mängida, viimased 15 minutit kasutas Kalev aga oma hetke parimat koosseisu ja vormistas võidu 88:74.

«Mõned mängijad üllatasid ebameeldivalt. Ma ei tahtnud põhimehi ükshaaval väljakule saata ja seepärast vahetasin korraga. Põhimeestega mängitud perioodi võitsime 15 punktiga, mis oli ka lõpuks kogu mängu vahe,» selgitas Varrak.

 

LISALUGU

Frier võitis treenerina esimese trofee

Naiste karikafinaalis üllatust ei sündinud – nii nagu 1182 nime kandev naiskond on tänavu olnud Eesti selge esinumber, nii nad ka eile võidu võtsid. Tallinna Ülikool hakkas küll vapralt vastu, kuid lõpuminutite pinget ei tekkinud.

«Teadsin, et mäng ei tule lihtne, ning nii ka läks,» nentis karikavõitjate peatreener Howard Frier. «Näitasime selle mänguga, et suudame tegutseda naiskondlikult ja olla tõeline tiim – mul on võidu üle väga hea meel!»

Üllar Kerde juhendatav ülikoolinaiskond võitis avaveerandi, kuid lasi teisel veerandajal tiitlikaitsjal järele tulla ja juhtima minna. Teisel poolajal jõudis Tallinna Ülikool veel paaril korral paari punkti kaugusele, kuid ei enamat.

1182 lõi oma vastaseid kiire mänguga. «Soovin, et mängiksime kogu aeg sama kiirelt ja agressiivselt nagu Läti võistkonnad,» viitas Frier sellele, et ainult kodukamaral saavutatud eduga ei taha ta piirduda. «Finaali põhjal võin öelda, et oleme õigel teel.»

Naiste finaali parimaks mängijaks valiti vahetusest väga hästi sekkunud ja lõpuks 13 punkti kogunud Kerli Haas. Suurimad korvikütid olid aga Mailis Pokk 19 ja Pirgit Püü 15 punktiga. Kaotajatele tõi ameeriklanna Rachel Jones 19 ja Kerttu Jallai 17 punkti.

 

KAST

Korvpall

Eesti karikavõistlused

Finaal

Tartu Rock – Rakvere Tarvas 84:66

Pronksimäng

Kalev/Cramo – TTÜ 88:74

Poolfinaalid

Tartu Rock – TTÜ 84:61

Rakvere Tarvas – Kalev/Cramo 73:72

Naiste karikavõistluste finaal

1182 – Tallinna Ülikool 74:62

Ühisliiga

Kalev/Cramo – Riia VEF 88:85

Kalev: Freimanis 32, Singler 22, Machado 15, Keedus 7, Elegar 6, Arbet 2, Škele 2, Hallik 2.

Maire Aunaste oma viimases saates: minust saab ainult tillukene jälg ETV ajaloos

Pühapäeva hommikul jõudis ekraanile viimane osa Maire Aunaste juhitud saatest «Tõuse ja sära» ning telediiva ütles saate lõpus tänusõnad ka meeskonnale, saatekülalistele ja televaatajatele.

«Ma olengi sellest toolist üles tõusnud. Minust saab ainult tillukene jälg Eesti Televisiooni ajaloos, aga seda ajalugu ei oleks toimunud ilma teieta. Ilma teieta, kallid saatekülalised, poleks mul olnud ühtegi saadet. Ilma teieta, mu truu ja lojaalne vaatajaskond, mul poleks olnud põhjust ühtegi saadet teha,» ütles Aunaste.

Videot Aunaste emotsionaalsest hüvastijätust näed Menus.

Andres Sõber: pühad tulevad vägevad!

Rakvere Tarva peatreener Andres Sõber oli vaatamata karikavõistluse finaalis saadud kaotusele oma hoolealuste mänguga väga rahul. Täna jäädi küll Tartu Rockile alla, kuid eile võideti poolfinaalis Kalev/Cramot. «Mul on hea meel, et olen poisid jälle oma usku natukene pööranud,» ütles Sõber. Nüüd saavad mehed jõuludeks teenitud puhkusele ning pidulaule jõuavad peatreeneri sõnul kohalikud lihatooted. «Pühad tulevad vägevad,» hõiskas ta.  

Kullamäe: olen esimese hooaja poolega väga rahul

Tartu Rocki korvpallimeeskonna peatreener Gert Kullamäe sõnas pärast karikafinaalis saadud võitu Rakvere Tarva üle, et on hooaja algusega väga rahul. Tänases 84:66 võidumängus täitsid tema hoolealused üsna edukalt neile pandud ülesandeid.

Kullamäe sõnul võeti eesmärgiks Tarva liidritele Brandis Raley-Rossile ja Sten-Timmu Sokule võimalikult vähe ruumi anda. Kui avapoolajal jättis soovida Rocki visketabavus, siis teisel poolajal hakkasid pallid ka sisse kukkuma. «Olen esimese hooaja poolega väga rahul. Töörütm on täpselt selline nagu mina olen seda ette näinud. Kõik on väga hästi heas rütmis meil läinud,» rääkis rahulolev Kullamäe.

Ferrari ja Renault on vormel-1 sarjas lähedal olulisele võidule

BBC andmetel on Ferrari ja Renault vormel-1 tiimid väga lähedal sellele, et suruda läbi mootorite arendustööd puudutav parandusettepanek.

Nimelt tahavad mõlemad mootoritootjad, et neil oleks õigus tegeleda jõuallikate arendusega ka järgmise hooaja jooksul. Algselt tahtis Rahvusvaheline Autoliit (FIA), et kõik muutused oleksid deklareeritud juba 28. veebruariks. Ferrari ja Renault leidsid aga reeglitest augu, mille kohaselt antud punkt ei ole piisava täpsusega kinnitatud.

Tänavu selgelt Mercedese jõuallikatele alla jäänud tootjate jaoks tähendaks reeglite lõdvendamine olulist võitu. Mõistagi jäävad endiselt kehtima need praegused reeglid, mille kohaselt on 2014. ja 2015. aasta hooaja vahel arendustööks vabad 92% jõuallika osadest. Iga mootoritootja peab selle hulgast valima 48%, mille kallal nad reaalselt tööle hakkavad. Need 48 protsenti jaotatakse 32ks konkreetseks muudatuseks. Kui aga Ferrari ja Renault' soovile nüüd tõepoolest vastu tullakse, tähendab see, et nimetatud 32 muudatust võib teha kogu hooaja peale, mitte ei pea neid kohe aasta alguses korraga ära kasutama.

Samuti nõuab Renault Red Bulli tiimi kaudu endiselt, et kui võistluskalendrisse jääb jätkuvalt Korea etapp, tuleb tiimidele anda luba ka viienda mootori kasutamiseks. Seda tehes viidatakse reeglite punktile, mille kohaselt peab FIA sellise loa andma, kui kavas on üle 20 etapi. FIA väidab samas, et reeglite kohaselt käib jutt originaalsest võistluskalendrist, mis avaldati juba septembris. Korea etapp lisati aga kavasse alles detsembris ning seega selle kohta antud reegel ei kehti.

 BBC andmetel on kõige tõenäolisem siiski stsenaarium, et Koreas 2015. aastal ei sõideta, hooaeg koosneb 20 etapist ja tiimid võivad kasutada nelja mootorit nagu algselt plaanis oligi.

Reisiguru.ee: Euroopa sügavaim järv

Euroopa kõige sügavam järv Hornindalsvatnet asub Norras Grodåse külas. Järve ametlikult mõõdetud suurim sügavus on 514 meetrit ja keskmine sügavus 236 meetrit.

Mõnedel andmetel võib Hornindalsvatneti järve tegelik maksimaalne sügavus olla enam kui 600 meetrit. Sellise sügavuse mõõtis 1990-ndatel aastatel Norra telekommunikatsiooniettevõte Telenor, kui paigaldas järve põhja fiiberoptilist kaablit. Hornindalsvatneti järves saab ujuda, kala püüda ja paadiga sõita. Järve lähistel toimub iga aasta juulis pikamaa jooksuvõistlus Hornindalsvatnet’i maraton, kus võisteldakse nii maratoni tavadistantsil kui ka poolmaratonis.

Loe täpsemalt Reisiguru.ee-st.

Homme Moskvasse sõitev Sokk: tahaks juba tuleviku kohta selgust

Rakvere Tarva korvpallimeeskonna Eesti karikavõistluste finaali aidanud mängujuht Sten-Timmu Sokk sõidab juba esmaspäeval Moskvasse, kus peaks saama selgeks, kas ta sõlmib lepingu Moskva Dinamoga.

«Kõigepealt lähen sinna mõneks päevaks, seejärel tulen koju tagasi ja kui sõlmin lepingu, siis aastavahetuse paiku sõidan uuesti Moskvasse,» rääkis ta. «Sellest teemast on nii palju räägitud, et mingit ootusärevust mul enam pole. Tahaks juba tuleviku kohta selgust – oleks rahulikum elada. Ükskõik, kus ma siis hooaja lõpuni mängin.»

Suure tõenäosusega oli karika finaal Soku jaoks siiski Tarva särgis viimane mäng. Ta tunnistas, et finaalis tahavad kõik võita, kuid kui laupäeval õnnestus neil poolfinaalis Kalev/Cramot üllatada, siis finaalis Rocki vastu seda ei suudetud.

«Rock kasutas ära oma tugevused ja meie nõrkused. See on ju normaalne, nii peabki korvpalli mängima,» sõnas Sokk pärast Eesti karikavõistluste finaalis Rockilt saadud 66:84 kaotust.

Video: totralt kukkunud Soome suusalootus tuli olukorrast elegantselt välja

Soome noor mäesuusalootus Samu Torsti kukkus Itaalias Alta Badias peetud suurslaalomis ja sattus ootamatult tobedasse olukorda.

Raja keskel vääratanud Torsti lohises reklaamplakatitesse, jäi neisse kinni ja libises nagu kelgul kümneid meetreid piki nõlva allapoole, enne kui lõpuks pidama sai. Soomlane tuli aga piinlikuvõitu äpardusest elegantse liigutusega välja. Vaata videost, kuidas!

23-aastane Torsti sai Sotši olümpial kiirlaskumises 21. koha ning on tänavuses MK-sarjas mahtunud kolmest stardist kahel 20 parema hulka. Alta Badia suurslaalomi võitis austerlane Marcel Hirscher, kes edestas kahe laskumise kokkuvõttes ameeriklast Ted Ligetyt 1,45 ja prantslast Thomas Fanarat 1,48 sekundiga. Tänavu kavas olnud neljast suurslaalomist kolm võitnud Hirscher on ka MK-sarja liider nii suurslaalomis kui üldarvestuses, talle järgnevad vastavalt Ligety ja norralane Kjetil Jansrud.

Võimsa kolmanda veerandaja teinud Tartu Rock krooniti karikavõitjaks

Tänavune Eesti karikavõitja korvpallis on taas Tartu Rock, kes alistas Rakveres peetud finaalis 84:66 Rakvere Tarva. Mullust karikavõitu kaitsnud tartlaste parimaks kerkis 15 punkti ja 17 lauapalliga Janar Talts, 15 punkti viskas ka Tanel Sokk. Tarva resultatiivseim oli 18 punktiga Sten-Timmu Sokk, kes jagas lisaks ka kaheksa resultatiivset söötu.

Rakvere Tarvas - Tartu Rock 66:84

Tarvas: Sokk 18 p + 8 rs, Raley-Ross 15 p, Jurtom 12 p, Paiste 9 p, Umbraško 5 p, Haughton 4 p, Šumanov 2 p, Peterson 1 p

Rock: Talts 15 p + 17 lp, Sokk 15 p, Peciukevicius 14 p, Eichfuss 13 p, Kriisa 10 p, Dorbek 8 p, Doronin 4 p, Kurbas 3 p, Petrukonis 2 p

Mängu käik (Tarvas - Rock):

-

Tarva algviisik: Mario Paiste, Sten-Timmu Sokk, David Haughton, Martin Jurtom, Brandis Raley-Ross

-

Rocki algviisik: Tanel Sokk, Gert Dorbek, Janar Talts, Timo Eichfuss, Tanel Kurbas

-

Mäng käib!

2:0

Jurtom viib Tarva juhtima

2:2

Eichfuss viigistab

2:4

Sokk viib Rocki juhtima

5:4

Jurtom kaugelt

5:6

Talts viib Rocki juhtima

5:8

Taas Talts

8:8

Sten-Timmu Sokk tabab kaugelt

8:10

Eichfuss vastab

8:13

Kriisalt veel üks kolmene

11:13

Paiste vastab samuti tabava kaugviskega, Tarvas püsib mängus

13:13

Umbraško toob viigi tabloole

13:16

Talts on ründelauas ja teeb 2+1

Eksimusi mõlemalt poolelt - Umbraško viskab kaugelt ässa, Peciukevicius ei taba omakorda kumbagi vabasiet

13:20

Kriisalt vabavise, teine läheb mööda, kuid Rock saab ründelaua ja Dorbek tabab koos veerandaja lõpusireeniga kolmese!

13:20

Esimene veerandaeg läbi!

Tarvas on tabanud esimese kümne minutiga 12st kahepunktiviskest ainult kaks. Ka lauas on tartlased 11:7 peal.

15:20

Rossilt kaks vabaviset

16:20

Rossilt veel üks vabavise

16:22

Petrukonis jääb korvi alla Sten-Timmu Soku vastu ja paneb pealt

18:22

Haughton vastab kohe samuti pealtpanekuga

20:22

Haughton mängib Soku kenasti korvi alla viskele ja Kullamäe võtab mõtlemisaja, poolaja lõpuni 7.27

20:25

Tanel Sokult kolmene

22:25

Ross tuleb eikuskilt ja paneb Haughtoni möödaviske pealt sisse!

Rock saab ühel rünnakul neli korda proovida, aga pall korvi ei lähe

24:25

Paiste tegutseb korvi all osavalt

24:27

Tanel Sokk tabab lähiviske

Viis minutit veerandaja lõpuni ja televisiooni time-out

24:30

Rossi kolmene keerab rõngast välja, teises väljakuotsas tabab kaugelt vabaks jäetud Sokk

Ross on seni tabanud seitsmest viskest vaid ühe ja seegi oli pealtpanek

Sokk läheb Taltsi käe alla ja eksib, Umbraško teeb vea ning Sõber võtab mõttepausi. Poolaja lõpuni 2.55

26:30

Rossilt kaks vabaviset

26:32

Taltsilt kaks punkti juurde

26:34

Talts mängib korvi all Haughtoni üle

29:34

Umbraškolt ülivajalik kolmene!

31:34

Ka ründelaua võtnud Ross tabab lõpuks hüppeviske ja Kullamäe võtab mõtlemisaja, mängida 16 sekundit

Kriisa mängitakse kaugelt viskele, vise ei taba

31:34

Esimene poolaeg läbi, selle võidab Tartu kolme punktiga!

Taltsil on juba poolajaga koos kaksikduubel ehk 11 punkti ja 10 lauapalli, Tanel Sokk on visanud 10 punkti. Tarva resultatiivseim on 9 punktiga Ross hoolimata sellest, et platsilt on ta üheksast viskest tabanud ainult kaks.

Teine poolaeg on alanud!

31:36

Eichfuss ründelauas

31:39

Dorbekult kolmene

33:39

Rossilt taas kaks vabaviset

33:41

Talts saab Haughtonilt vea kätte ja realiseerib vabavisked

33:43

Peciukeviciuse-Taltsi koostöös ilus alley-oop!

Dorbek teeb Tarva õnneks jooksu, aga kolme minutiga pole Tarvas mängust saanud veel ühtegi korvi

33:45

Peciukevicius tabab vabavisked, teise poolaja seis praegu 11:2 Tartule

33:48

Peciukeviciuselt veel ka kolmene!

Teist poolaega on mängitud neli minutit, Tarva ainsad punktid on endiselt tulnud Rossi vabavisetest ja Sõber võtab aja maha, aga vahe on kärisenud juba 15 punktile.

33:50

Kurbas teeb vaheltlõike ja paneb pealt

35:50

Ross tabab viimaks ka ühe viske Tarva poolelt

35:52

Järjekordne ründelaud Tartule ja Peciukevicius murrab efektselt korvi alla ning toob kaks punkti

37:52

Haughton viib Kriisa vastu jõuga palli korvi

38:52

Peterson tabab ühe vabaviske kahest

38:54

Kriisalt kaks vabaviset

Ross teeb oma kolmanda vea ja võetakse pingile

38:56

Peciukeviciuselt vabavisked

40:56

Jurtom saab korvi kohale ilusa söödu, tartlased jäävad kaitses magama

40:58

Sokk aga vastab kohe

40:60

Doronini vabavisked kasvatavad vahe esmakordselt 20 punktini

40:62

Doroninilt veel üks korv

42:62

Ross vastab kahesega, minut kolmanda veerandaja lõpuni

42:65

Sokult veel üks kolmene!

44:65

Sten-Timmu Sokult kaks vabaviset

44:67

Kriisa ootab nurgas kaua palli, saab selle lõpuks ja tabab

44:67

Kolmas veerandaeg läbi!

Kolmanda veerandaja võidab Rock koguni 33:13!

44:69

Kriisa tabab veel ühe viske, Tarvas ei saa aga kuidagi enam palli korvi

44:71

Eichfuss kahene

47:71

Sten-Timmu Soku kolmene muudab Tarva seisu natukenegi ilusamaks

49:71

Paiste lõikab hästi korvi alla

49:72

Kurbaselt üks vabavise

51:72

Jurtomilt kaks punkti juurde

51:74

Eichfussilt vabavisked

53:74

Kriisaga personaalset duelli alustanud Paiste lõikab uuesti teravalt korvi alla ja toob kaks punkti. Kriisa vastab möödaläinud kolmesega, teeb siis vea ja pahandab Peciukeviciusega

56:74

Sten-Timmu Soku kolmene toob Tarva jälle vähem kui 20 punkti kaugusele ning Kullamäe võtab aja maha, mängida kuus ja pool minutit.

56:77

Tartu saab jälle ühel rünnakul mitu korda proovida ja Eichfuss tabab lõpuks kolmese

Taltsil on koos ilusad numbrid - 15 punkti ja 15 lauapalli

Haughton saab viienda vea ja peab mängust lahkuma. Tehniline time-out, pisut alla viie minuti veel mängida

56:78

Peciukeviciuselt üks vabavise

56:80

Dorbek lükkab enda möödaviske teisel katsel korvi

56:82

Peciukeviciuse vabavisked

59:82

Jurtomilt kolmene

62:82

Sten-Timmu Sokult kaugvise, 2.09 mängida, aga Kullamäe võtab ikkagi aja maha

Tartu poolel pääsevad lõpuminutitel platsile ka Sutt, Vene ja Meister, et kõik mehed finaalis mängida saaksid

64:82

Sten-Timmu Sokult kahene

64:84

Peciukevicius

66:84

Platsile pääsenud Šumanov tabab kahese!

Mäng läbi, Tartu Rock on karikavõitja!

Enne mängu:

Eile toimunud poolfinaalis võitis Rock kindlalt 84:61 TTÜd. Õhtuses mängus valmistas aga suurüllatuse Rakvere Tarvas, kes oli 74:73 üle valitsevast Eesti meistrist Kalev/Cramost. Kalevi jaoks oli eilne päev üsna eriskummaline, kuna maha peeti kaks mängu – lisaks karika poolfinaalile võideti pärastlõunal Tallinnas Riia VEFi.

Seitsmenda üleminuti värav tõi Liverpoolile väärt viigi

Inglismaa jalgpalli kõrgliiga vooru keskses kohtumises mängis Liverpool koduplatsil Arsenaliga 2:2 viiki. 

Sel hooajal üldiselt kesiselt esinenud Liverpool oli täna justkui uuesti sündinud ning näidati üles kõvasti aktiivsust. Avapoolaja normaalaja viimasel minutil suudeti lõpuks ka väravalukk murda, kui meeskonna viis ette Coutinho. See seis aga kaua ei püsinud, sest kohe vasturünnakul Arsenal karistuslöögi järel viigistas, kui õhus hüppas Martin Skrteli ära Mathieu Debuchy, vahendab Soccernet.ee.

Teisel poolajal oli endiselt üritavam pool kodumeeskond, kuid vastu mängukäiku lõi Olivier Giroud külalised ette. Juhtuma hakkas aga lisaminutitel, mida anti tänu Skrteli pikale vigastuspausile koguni üheksa tükki ja seitsmendal üleminutil suutiski Liverpool viigistada ning lööjaks ei keegi muu kui slovakk ise.

Galerii: Madeirale püstitati hiiglaslik Cristiano Ronaldo ausammas

Cristiano Ronaldo sünnisaarel Madeiral avati täna maailma parima jalgpalluri ausammas. Pronksist kuju on kahe meetri ja 40 cm kõrgune ning kaalub 800 kg.

Rootsi ajaleht: riigis on vähemalt 10 000 dopingutarvitajat

Rootsi ajaleht Expressen kirjutab, et riigis valmistab ühe suuremaid probleeme suur dopingutarvitajate hulk. Viimase uuringu põhjal kasutab dopingut vähemalt 10 000 rootslast. Tänavu on dopinguga vahele jäänud 29 rootslast.

Suur dopingutarvitamise uuring tõi välja, et peamiselt kasutavad keelatud aineid mehed vanuses 18-34 aastat. Testitud on aga kõigest ühte protsenti dopingu tarvitajatest. Expresseni andmetel on tänavu olnud vähemalt 701 juhtumit, kus dopinguaineid on sisse toodud teistest riikidest. Möödunud aastal oli sama number rohkem kui kaks korda väiksem.

Üks sõda kahes raamatus

Vene-Gruusia sõda 2008. aasta augustis jääb meist nüüd juba viie aasta kaugusele, kuid praegused sündmused Ukrainas tuletavad seda taas teravalt meelde. Õhus on samasugust pinget, me näeme sama agressori samasugust ülbust, taas on teele lükatud põgenikevoorid ja vallandunud mastaapne infosõda. On tänuväärselt õigeaegne, et käesoleval aastal ilmus Vene-Gruusia sõja teemal koguni kaks raamatut. 

Kõigepealt «Impeeriumi vastulöök» Mart Laarilt, kel tänu lähedastele suhetele Gruusia endise presidendi Saakašvili jm juhtkonnaga on olnud võimalus jälgida ja kirjeldada tollaseid sündmusi ja neile eelnenut köögipoolelt. Ja teiseks «Vene-Gruusia 2008. aasta sõda» Ants Laaneotsalt, kes samuti oli Gruusiaga tollal tihedalt seotud ja puutus selle relvajõududega lähedalt kokku. Eesti keeles on Vene-Gruusia sõja teemal 2010. aastal ilmunud küll Ronald Asmuse «Väike sõda, mis raputas maailma», kuid see oli tõlketeos ega toonud sisse seoseid Eestiga. Nüüd ilmunud raamatutes on Eesti-mõõde kenasti olemas, iseäranis põhjalikult Laari omas: Eesti eeskuju Gruusiale esitatakse sõjaeelsest ajast mitmes rakursis, üksikasjalikult on juttu eestlaste panusest sõjaaegse infoblokaadi murdmises.   

Laari raamatu fookuses on eelkõige Saakašvili – autor portreteerib Gruusia noort presidenti, tema teed võimule, annab hinnanguid tema impulsiivsele loomusele, millega vihjamisi seotakse ka sõja kahetsusväärne algus. Sündmuste arengut, milles Venemaa oma revanšistlikke plaane Lõuna-Osseetia, aga ka Abhaasia suunal 2008. aasta esimesel poolel samm-sammult ellu viis ja sellega Saakašvili närvid lõplikult krussi keeras, keritakse raamatus kriminulli põnevusega. Just sõja vahetu eelloo kirjeldus, millesse on pikitud erinevate osaliste mälestuskilde, on selle raamatu tugevus. Laaneots elupõlise sõjaväelasena toob oma raamatu fookusse sõja kui sündmuse: põhjalikult kirjeldatakse Gruusia ja Venemaa (aga ka Abhaasia) relvajõudude koosseise, inimressurssi, lahingtehnikat, manöövreid. Nii Laari kui Laaneotsa raamatus on sõja käik esitatud üksipulgi päevade kaupa, Laaneotsal detailitäpsemalt ja põhjalikumalt. Esile tasub tõsta ka Laaneotsa oskust töötada mõlema konfliktipoole kirjandusega: nii lääne, Gruusia kui ka Vene allikaid kasutades on jõutud tulemuseni, mis oma hinnangutes on tasakaalukam, kui meil seni selle sõja retseptsioonis tavaks olnud. Sõja eelloo kirjeldus on Laaneotsal napim, kuid sellest õhkub soovi mõista kümnenditepikkuste rahvustevaheliste pingete olemust. Minnakse tagasi 18.–19. sajandi pöördeliste sündmusteni, sest just seal on tänaste jõujoonte juured. (Väike märkus: Vene tsaari Pavel I nime on eesti keeles ikka tavaks kirjutada Paul I) Puudutades kahekümne aasta tagust Gruusia-Abhaasia sõda, näitab Laaneots venelaste rolli selles hoopis varjundirikkamalt, kui seni harjunud oleme. Sest tõesti – Jeltsin toetas sõja alguses ju Gruusiat. Selle tagapõhjaks olid venelaste probleemid Tšetšeenias ja mujal Põhja-Kaukaasias, aga põhjuseid oli teisigi. Hiljem küll Jeltsin vahetas poolt, aga see varasem unustatakse sageli ära.

Ka Laar ei saa mööda aastakümnetetagusest, kuid siin jääb ta oma muidu põhjalikus ja põnevas raamatus kohati pisut pealiskaudseks. «Lõuna-Osseetia on läbi aegade olnud sõjakas kant, mille elanikud polnud kunagi rahuliku tööga, vaid rohkem röövimise ja sõjapidamisega tegelenud.» (lk 43). Meenub Gerardus Mercator, kes kirjutas 16. sajandil, et frangid on rumalad, baierlased täitmatud ja hispaanlased ahned, Karl Ernst von Baeril olid eestlased 19. sajandil laisad ja mustad, aga on kahtlane, kas sellised üldistused ka 21. sajandisse sobivad. Või järgmine näide: «Aastakümneid oli Lõuna-Osseetias harjutud tulistama kõige pihta, mis liikus.» (lk 44). Tjah, ma tunnen üht osseedist koolidirektorit, kes kooli juhtimise kõrvalt annab lastele ka ajalootunde. Kaukaaslase kujutamise n-ö valgustuslik diskursus näikse Eestis jäävat ootama paremaid päevi.

Kahekümne aasta tagustel sõdadel peatudes kirjutab Laar, et Gamsahurdia oli see, kes väed separatistlikesse provintsidesse viis. Lõuna-Osseetia puhul peab see paika, aga selleks ajaks, kui Gruusia alustas sõda Abhaasia vastu, oli Gamsahurdia juba üle poole aasta võimult kõrvaldatud. Laari käsitluses toimub Gamsahurdia kukutamine ja Ševardnadze võimulepääsemine justkui alles pärast sõja lõppu ja grusiinide massilist põgenemist Abhaasiast (lk 17–18). Tegelikult alustas sõda Ševardnadze ja tema isikust sõltus suuresti ka see, et sõja algul kaldus Venemaa toetus Gruusia poole.

Abhaasiast ei saa tegelikult ümber ka 2008. aasta kriisi käsitledes. Laar tunnistab, et Gruusia jaoks tundus «sobivat võimalust sõja alustamiseks pakkuvat separatistlik Abhaasia». Ja teisal, kui Venemaa oli Abhaasiasse viinud 400 dessantväelast: «Näis, et Gruusia otsustajad hakkasid üha enam kalduma sõjalise lahenduse poole.» Mispeale saabusid Gruusiasse üksteise järel lääne emissarid, kes püüdsid Saakašvilit veenda, et sõda pole mingi väljapääs. Niisiis õnnestus sõda Abhaasias ära hoida ja lauale tuli Lõuna-Osseetia kaart. Olen käinud palju kordi Abhaasias. Mõni kuu pärast saatuslikke augustisündmusi 2008 olin Suhhumis ja kohtusin Abhaasia asevälisministriga, hilisema välisministriga, samasuguse noore ja energilise mehega nagu Saakašvili. Kommenteerides Abhaasia diplomaatilist tunnustamist Venemaa poolt, ütles ta justkui vabandades, et nüüd vähemalt ei pea abhaasid enam elama pidevas, öid ja päevi kestvas hirmus Gruusia võimaliku rünnaku ees. Rahu oli saabunud, aga see noor mees õnnelik küll ei olnud: temale meeldinuks hoopis rohkem, kui lääs Abhaasiat tunnustaks ja see ei peaks tegema oma valikuid ainult Gruusia ja Venemaa vahel. Sellest on nad seal ammu väsinud.

2008. aasta sõjale järgnenud aega käsitledes kirjutab Laar, et Abhaasia on sattunud täielikult Moskva kontrolli alla ja et see osale abhaasidest ei meeldi (lk 130). Nii see on. Abhaasia rahvuslikud jõud sooviksid Venemaast distantseeruda ja olla avatud läänele, aga me teame, et lääs on otsustanud toetada Gruusia (nõukogudeaegset) territoriaalset terviklikkust ega tee abhaasi rahvuslasi kuulma. Lõuna-Osseetia olukord on veel õnnetum. Nemad ühineksid pigem Põhja-Osseetiaga, st Venemaaga, aga Venemaa ei kiirusta neid avasüli vastu võtma. Sellekski on mitmeid põhjuseid.

Mis siis edasi? Laaneots on kindel, et Moskva üritab Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat venestada ja liita impeeriumiga (lk 87), Laar nii otse ei ütle, ta möönab vaid, et Abhaasia ega Lõuna-Osseetia ei ole pärast sõda õnnelikumad, kui olid enne (lk 131). Nende pisiriikide tulevikuperspektiivid pole ka siinsete raamatute otsene teema, nii et selle üle palju ei juurelda. Olulisem on, millised järeldused peaksid osapooled tegema (näpuga viibutatakse mõlemas raamatus nii Gruusia kui Venemaa poole), mis saab edasi Venemaa ja lääne vastasseisust, ja eriti meie jaoks – mida on õppida tollastest pingetest suure ja väikese vahel, mis kulmineerusid verise sõjaga. Murelikud mõtisklused on neid raamatuid lugedes garanteeritud.

ARVUSTUS

Mart Laar 2014. Impeeriumi vastulöök. Vene-Gruusia sõda, august 2008. Tallinn: Read.

Ants Laaneots 2014. Vene-Gruusia 2008. aasta sõda – põhjused ja tagajärjed. ENDC Occasional Papers 1. Tartu: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused.

 

 

 

 

 

 

 

Kümmel: eelsõidu hea tunne kruttis ootused liiga üles

Murdmaasuusatamise MK-etapil Davosis jõudis Peeter Kümmel vabatehnikasprindist kvalifikatsioonist edasi veerandfinaali, kuid jäi seal selgelt viimaseks.

«Ma jäin kvalifikatsiooniga jälle rahule. Sain kindla peale edasi ja enesetunne oli väga hea,» vahendab ERR Sport Kümmeli sõnu. «See eelsõidu tunne kruttis võib-olla ootused liiga üles. Lihtsalt lõi käigu välja ühel hetkel ja ei teagi... spordis niimoodi juhtub. Südamest muidugi oleks tahtnud sõita kiiremini.»

Galerii: tuleetendusega tähistati toomapäeva

Pühapäeva õhtupoolikul kogunesid sajad pärnakad Vallikääru uudistama traditsioonilist tule- ja muusikaetendust, millega tähistati toomapäeva ja millel kuulutas linnapea Toomas Kivimägi välja jõulurahu.

„Luban et see on viimane nii rõske sügispäev sel aastal, sest jäänud on vaid loetud tunnid talve alguseni ja loetud päevad jõuludeni,“ ütles Kivimägi ürituse sissejuhatuseks.  

Et pärast tänast toomapäeva hakkab päev taas pikemaks muutuma ja öö lühemaks, on saanud Pärnus traditsiooniks tähistada seda sündmust valgusetendusega.

Nii nägi Vallikäärus ebamaise muusika saatel tuleinstallatsiooni mille autoriks oli Üllar Kallau. Muusika seadis Siim Arusaar.

Installatsiooni käigus süütasid hõbedastes tunkedes maskidega mehed Tahma-Toomad, mis lõpuks ära põlesid ja maha kukkusid.

Kogu etendus kestis kümmekond minutit.

Linnapea kuulutas välja ka jõulurahu Pärnus.

„Traditsioon on jõulude eel kuulutada välja jõulurahu aga tavapäraselt tehakse seda jõululaupäeval,“ märkis Kivimägi. „Aga nagu te kõik teate, on sõna „rahu“ saanud sel aastal uue tähenduse selle sõna kõige laiemas tähenduses. Ja võime olla rõõmsad ning õnnelikud, et meil Eestis on rahu. Aga jõulurahu silmas pidades kutsun teid olema natuke veel tolerantsem, natuke veel sõbralikum meie ligimeste suhtes. Kuulutan välja jõulurahu Pärnus ja soovin teile mõnusat jõuluaega ja meeleolukat aastavahetust.“  

Kalendri järgi hakkavad päevad pärast toomapäeva tasapisi pikenema ehk valgus saab võidu pimeduse üle.

Rahvakalendris on toomapäev oluline kurjade jõudude peletamise, valgusele ja päikesele uue jõu kindlustamise poolest.

Toomapäeval on liikvel surnute hinged. Toomast on peetud paganluseajast säilinud surma(haldja)ks. Vähemalt 17. sajandist alates on kirjalikke andmeid sellest, et Toomas on katku ja igasuguste raskete haiguste patroon. Toomapäeval tapeti pühadeks loomi ja soolati liha. Paadid keerati kummuli ja valati neile anniks õlut.

Oma kasvandik tõi Newcastle'ile valusa kaotuse

Inglismaa kõrgliiga pühapäevane esimene mäng oli suur Newcastle Unitedi ja Sunderlandi derbi, mis läks 1:0 külalismeeskonnale.

Sunderlandi kangelaseks kerkis 90. minutil Adam Johnson, kes alustas oma jalgpallurikarjääri noore poisina just Newcastle'is, kuid sealt 12-aastasena minema kupatati ja noor poiss otsustas Middlesbrough'ga liituda, vahendab Soccernet.ee.

Selles suhtes emotsionaalse mängus küll oli Newcastle'il omi võimalusi, kuid Costel Pantillimoni üle mängida ei suudetudki.

Sunderland tõusis võiduga 14. tabelireale ning Newcastle jäi jätkab esikümne lõpus, üheksandal kohal.

Sutil kirus vormel-1 sarja: sõitjakoha eest makstakse meeletuid summasid

Vormel-1 sarjas Sauberi rooli keeranud, kuid tulevaks hoojaks tööta jäänud Adrian Sutili sõnul on tiimidelt sõiduõiguse ostmine läinud üle igasuguste piiride.

Sakslase sõnul on paks rahakott juba ammu oluliselt tähtsam kui sõiduoskus. «Mõni mees maksab aastas uskumatu summa. Asi ei peaks nii käima,» lausus ta Autospordile. «See on alati probleem olnud – juba 20-30 aastat tagasi olid olemas väiksemad tiimid, kuhu sai koha osta raha eest. Nüüd on selliseid võistkondi vähem ja ehk on seetõttu asi silmatorkavam. Jah, see asi ei pruugi sarjas kunagi muutuda, aga saame teha üht-teist selleks, et olukord oleks rohkem tasakaalus,» arvas Sutil, kes jäi koos Esteban Gutierreziga talvel töötuks, kuna Sauber võttis nende asemele Felipe Nasri ja Marcus Ericssoni.

«Mäletan, kui Minardi ja Arrows olid vormel-1 sarjas ja teenisid ikkagi mõnevõrra kasumit. Muidugi oli ka paar sõitjate, kellele maksis palka sponsor, aga see polnud esmatähtis. Oleks vahva, kui selline olukord taastuks – siis saaksime ehk rääkida spordist. Praegu… ma ei teagi, mis asi see on,» oli Sutil kriitiline.

Sakslase arvates peavad samas ka väiksemad tiimid rahaprobleemide osas vastutuse enda õlule võtma. «Mõni neist peaks oma tööd paremini tegema, et kasumit teenida. Kuid ehk on ka üht-teist süsteemis valesti. Mõni tiim saab vormel-1 sarjas kasudega hakkama, neil on sponsoreid ja kõik sujub. Mõnel aga pole toetajaid ja nemad on raskustes. Mina olen kõigest sõitja, nii et ma ei tea täpselt, miks asjad nii tasakaalust väljas on. Aga asjad ei peaks nii olema, sest tegemist on endiselt suure spordialaga,» lausus Sutil.

 

Popmuusikaasta 2014 – kesköine välgusähvatus

Aastapäike on metsa taha veerenud ja tuleb teha popiaastast kokkuvõtteid, parafraseeriksin alustuseks tuttavat surnumatjat. «Miks sa mind niimoodi parafraseerid?» küsib surnumatja ja astub tuppa. «Aga kuidas ma sind siis teistmoodi peaksin parafraseerima?» – «Parafraseeri näiteks…» jääb ta mõttesse. Pärast suhteliselt pikka pausi leiab ta, et ega jah.

«Tahaksin sinuga rääkida natuke Taylor Swiftist, keda võib pidada tänavuse popiaasta tähtsaimaks artistiks.» «Oota, ma lähen käin ära, teen teed, kas sa ei kuule, kuidas teekann juba viliseb, vesi on juba kurjaks aetud, siis räägime Taylor Swiftist.» «Vabandust, ma ei kuulnud jah,» vastan surnumatjale, «arvasin, et see on minu nina. Mu nina nimelt natuke viliseb vahel.» «Hahahaaa,» naerab surnumatja, «nina viliseb, esimest korda kuulen sellist asja.»

«Taylor Swifti «1989» oli lauljatari viies album. Seni närimiskummi-kantri-popiga kuulsust ja südameid võitnud Taylor sai nüüd maha millegagi, mida ta ise nimetab oma «esimeseks dokumenteeritud popalbumiks». Produtsentide väge juhatanud ei keegi muu kui Rootsi superprodutsent Max Martin. Plaadi pealkiri tähistab Taylori sünniaastat ja selle aja muusikast on ka šnitti võetud. Siin on korralikud poplood, mis ei tundu imbetsilli tehtud ega suvaline ruumitäide. Ikka popmuusika, mis popmuusika on.

Mõni on jõudnud Taylorit võrrelda lausa briti bändi Scritti Politti 1985. ilmunud plaadiga «Cupid ja Psyche», mida peetakse üheks perfektse popmuusika teetähiseks. Scritti Politti põhjused perfektsuseks olid küll pisut teistsugused ja lähtusid marksistlikust kaubafetišismi kriitikast. Tayloril seda kritiseerimismuret ei ole, ainult soov vallutada maailm, ja ta saab sellega suurepäraselt hakkama.

Esimesel nädalal pärast ilmumist müüdi plaati ainuüksi USAs 1,3 miljonit eksemplari, mida oli oluliselt rohkem kui planeeritud – ja seda ajal, mil plaadimüük jätkuvalt alla käib. Viimati alustas Eminem oma plaadiga «The Eminem Show» (2002) nii tugevalt. Taylor Swifti plaadi märgilist tähtsust näitab vahest seegi, et Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen kirjutas sellest lausa oma kaaneloo. Plaadiarvustus kaanelooks, sellist asja pole varem olnud.»

«Mis sa räägid,» on surnumatja tagasi, kaks tassi teed näpus. Ütleb, et see on tavaline must Liptoni tee ja et tal paremat ei ole. «Pole väga rikkad ajad mul, inimesi sureb vähe,» lisab ta veel nagu vabanduseks, «aga teed juua meeldib.» «No mis seal ikka,» ütlen, «kui sa töötaks popmuusika sektoris ja peaksid kunstilises mõttes surmadele viimaseid sõnu lugema, oleks põli ilmselt kuldsem.»

Rüüpan teed. «Ai, tuline on, põletab suu ära, » ütlen. «Hahahaa,» naerab surnumatja jälle, «tee on mul kuri.» «Ed Sheeranit tead?» küsin talt, endal ikka suu põletusest natuke nagu tuim. «Ei oska öelda,» vastab surnumatja. Rüüpab teed. Mekutab suuga. Ütleb, et vilets tee, aga mis seal ikka. «Tee on tee,» ütlen mina. «Tee ei ole tee,» leiab surnumatja.

Mängin talle oma telefonist ühe suhteliselt halvasti kvaliteediga kostva Ed Sheerani loo. Vist isegi tean seda lugu, olen raadiost kuulnud, ma nimelt kuulan palju raadiot, raadio, nii kummaline kui see ka pole, aitab keskenduda.

«Tahad, ma näitan sulle oma käpikuid, sest see lugu on ju täiesti suva,» ütleb surnumatja ja kaob uuesti teise tuppa. Kolistab natuke ja tuleb kurvalt tagasi. «Ei ole käpikuid, ei tea, kuhu ma need kaotasin, loodetavasti ei kukkunud kuhugi hauda, siis pole enam midagi teha, sealt neid kätte ei saa, ega sellepärast ei hakka ju hauda lahti kaevama.» Näitan talle, et näed seal, tooli peal. Surnumatja rõõmustab. Ütleb, et kingiti ja et talvel on need väga head. Paneb kätte. «Sul ei olegi kindaid?» küsib. «Ei ole,» vastan, «kaotasin ära, kunstnahast kindad olid. Korralikud. Ainus jama nendega see, et vihmas tõmbavad kokku. Ei saa enam käest ära, peab kääridega käed välja lõikama.» «Villane on ikka parem,» arvab surnumatja. «Katsu, tunned, pehme, soe.» Mõnusad kindad, nende üle võib rõõmu tunda.

«Ed Sheeran oli poiss, kes sündis ja kasvas väikelinnas keskklassi peres, kuid läks siis Londonisse, et läbi lüüa. Umbes nagu sina,» püüan surnumatjat nöökida. «Mis mõttes nagu mina?» ei saa surnumatja nöökest aru. Ütlen, et tegin nalja. Surnumatja kehitab õlgu.

«Kujutad sa pilti – üks noormees, kes kasvab 90ndatel kuskil Briti väikelinnas keskklassi peres ja kelle unistus on saada popstaariks. Kui talle tundub, et aeg on küps, pakib ta oma flanellsärgi ja juukseželee kohvrisse, istub rongi ja asub Londoni poole teele. Tal on kindel nõu läbi lüüa. Ja ennäe imet, kaua ei lähegi, kui ta juba kirjutab lugusid populaarsele poistebändile One Direction.»

Surnumatja kuulab pingsalt, vahepeal hõõrub näpuga nina. Teen pausi. Surnumatja ütleb: «No räägi aga edasi, väga huvitav jutt, hakkas laule kirjutama ja õnnestus selles, mis edasi sai?» «Nüüdseks on teinud kaks sooloplaati, esimene nimega «+(2011)» ja teine, tänavune plaat «x». «x» on sel aastal Briti enim müüdud plaat, oli kuus nädalat jutti nr 1.» «No väga hea, poisil läheb kenasti,» ütleb surnumatja ja jätkab: «Kuid see on ju vanainimesemuusika, selline kaminavaatamise ja soojade jalavannide muusika. Noor inimene ja teeb vanainimesemuusikat.» Paus. «Teda iseloomustab veel see, et ta on nagu hästi tavaline poiss, kes sööb kuskil tavalises kohvikus ja tundub hästi down to earth,» räägin ma. «Jah,» ütleb surnumatja, «ega ma ei saa ka aru, miks tavalisus tänapäeval popmuusikas kuidagi nii soositud on. Või üldse, mis on tavalisuses nii erilist. Tavaline on ju tavaline. Ja tavaline on tüütu. See on iseenesestki mõista.» Niimoodi räägib surnumatja.

Raadios hakkab laulma Lana Del Ray, kelle teine plaat «Ultraviolence» samuti tänavu palju tähelepanu pälvis. Plaadi produtsendiks oli Black Keysi mees Dan Auerbach (ka Black Keys tegi sel aastal korraliku uue plaadi). Lana Del Ray suuri mõjutajaid on film-noir. 50ndad, kahtlased tüübid, mehelikud mehed, naiselikud naised, ähvardavad kangialused, pimedad kohad, võimendatud dramaatika, tume müsteerium, Hollywoodi noir. Lana Del Ray kui kannatav femme fatale. Lana Del Ray pisarad jooksevad mööda kaameraläätse alla. Väljas sajab vihma.

Muide, ka Eesti ainsa plaadipoe Lasering praeguse seisuga enim müüdud välismaa plaat on Lana Del Ray «Ultraviolence». Enim müüdud eesti plaat aga Vaiko Epliku souli-plaat «Nõgesed», teisel kohal pop-folk-act Curly Strings plaadiga «Üle ilma». Surnumatja täheldab: «See on see, kus see lokkidega tüdruk laulab, eksju.» See ta on jah, kinnitan. Kolmandal kohal on Epliku teine tänavu ilmunud plaat «Nelgid». See on see bossanova-plaat.

«Mul on need vist mõlemad olemas.» Läheb jälle tagatuppa. Kolistab. Räägib teisest toast, et Eplik on ikka hea, alati üllatab, pole viletsat plaati teinud. Tsiteerib John Peeli, kes ütles ansambli The Fall kohta, alati sama ja alati erinev. Vastan, et kas just seda, aga põhimõtteliselt on tal õigus. Kolistab edasi. Tal on vist seal teises toas palju asju. Ma pole vaatamas käinud, kuna surnumatja pole kutsunud, et tule ja vaata, ja omaalgatuslikult oleks see ebaviisakas. Tuleb tühjadega kätega tagasi. «Ma ei tea, kuhu ma need asjad alati panen,» ütleb kurvalt. «Äkki kukkusid hauda,» püüan jälle nalja teha. «Jäta sina ka oma naljad.» Istub kurvalt. Epliku plaadid on kadunud. Mul hakkab tast selle pärast natuke kurb. «Tead, ma saadan sulle jõuludeks uued Epliku plaadid,» luban. «Selle üle on küll hea meel,» on surnumatja kindel ja ta silmi tekib sära.

Välismaistest plaatidest on Laseringi tänavu esikolmikus veel peale Lana Del Ray Coldplay «Ghost Stories» ja veel aasta lõpus ilmunud AC/DC uus plaat. Teise Eestis plaatide jaemüügiga tegeleva kaupluse, Apollo, müügitabelist vaatavad tänase päeva seisuga vastu Eesti artistidest 1) suvise laulu- ja tantsupeo DVD, 2) Curly Strings «Üle ilma», 3) Smilersi juubelikogumik «Meteoriitide sajus». Välismaistest 1) Robbie Williamsi Tallinna kontserdi DVD, 2) Andrea Bocelli «Love In Portofino» ja 3) Coldplay «Ghost Stories».

Kell heliseb. Surnumatja räägib, et ta pani kella helisema, kuna täna tuleb tal siiski üks surnu ära matta, siis teab, millal minna. «Selge pilt,» ütlen ma ja tahan rääkida veel oma selle aasta lemmikplaadist, New Yorgi hiphopiduo Run The Jewels 2st ja oma iidolist El-P-st, kes seal taas suuri tegusid teeb.

«Aitab-aitab,» on surnumatja nüüd seda meelt ja laulab: «Vennad, nüüd julgesti tööle!» Naerab. «Tuleb minna. Mõni teine kord räägid sellest.» Ütlen, et mõni teine kord võib-olla räägin juba mõnest teisest artistist. «No siis räägid mõnest teisest artistist. Kuid nüüd tööle. Häid jõule.» «Häid jõule sullegi.» Uks kolksatab kinni.

Toimunud vestlus on fiktiivne.

Robert Kubica alustab ka tulevast hooaega autoralli MM-sarjas

Robert Kubica osaleb ka järgmisel hooajal autoralli MM-sarjas, olles ennast üles andnud Monte Carlos toimuvaks hooaja avaetapiks.

Väljaande Autosport teatel kaalus Kubica kahe hooaja vahel tõsiselt võimalust naasta ringrajale. 2008. aastal Kanada vormel-1 etapi võitnud ja vormel-1 sarjas viimati 2010. aasta Abu Dhabi etapil viienda kohaga lõpetanud Kubica tegi järgnenud talvel rallit sõites ränga avarii ning tema vasaku käe liikuvuse ja jõu taastamine on kaua aega võtnud. Monte Carlo ralli korraldajate sõnul on 30-aastane Kubica end tänavusele võistlusele kirja pannud ning keerab sarnaselt mullusele Ford Fiesta rolli.

Samas pole veel selge, kas Kubica võistleb Fordi mitteametliku tehasemeeskonna M-Spordi või Itaalia tiimi A-Style värvides. Itaalia võistkonda esindas ta hiljutisel võidukalt lõppenud Monza rallil ja ka Bettega Memoriali rallisprindil. Kubica ise oma otsuseid veel ei kommenteerinud, märkides vaid, et tuleviku osas tehakse avaldus uuel nädalal. Ka otsuse Monte Carlos osaleda tegi Kubica viimasel hetkel, vaid mõni tund enne osalejate nimekirja sulgumist.

Talv saabus Otepääle juba enne tiitli üleandmist

Täna hommikust peale on Otepää keskväljakul toimunud pidustused. Talvepealinnaks kuulutatakse Otepää öösel  22.detsembril 01.02, mil Eestimaale saabub talv.

Kui oma silmaga poleks näinud, ei oleks uskunudki, et  Otepääl on lumevaip maas ning talv pidustusteks kohale jõudnud.

Talvepealinna avamispidustused algasid traditsioonilise talveturuga. Müügile oli toodud suitsuvorste, liha, hapukapsast, mett ja palju muud jõululauale sobilikku. Osta sai erinevaid käsitöötooteid ja jõulukaunistusi.

Otepää Naisselts pakkus laadasuppi ning keskväljakul jõulukuuse all esineid kohalikud tantsijad.Veidi eemal said lapsed ratsutada ponidega.

Kella kahe paiku aga hakkasid kuuse juurde kohale jõudma jõuluvanad ja -memmed.Kes tuli jalgsi, kes ATV-ga või muruniidukiga.Kohale tuli postijõuluvana, politsei,tuletõrje ja kiirabi jõulumees.Jõulutaat koos memmega jõudis kohale ka naabervallast Paluperast. Kohale tuli lausa 16 jõuluvana ja sekka paar memmegi.Koos saadi maha humoorika ühislauugal, mis rääkis Otepää valla  tegemistest ja juhtumitest.

Jõuluvanad jagasid rahvale komme ja küpsiseid. Koos jõuluvanadega siirduti Otepää Winterplace´i lustima ja talvemõnusid nautima.

Peale südaööd toimub keskväljakul tule ja valguse etendus ning kell  1.02 antakse Otepääle üle talvepealinna tiitel. Järgneb ilutulestik ning kõik talve vastu võtnud külalised saavad maitsta grillsiga, mis pandi tulele juba kell kolm päeval.

Talvepealinna avapidustused organiseeris Otepää kultuurikeskus koos mitmete koostööpartneritega.Toetajaks oli Otepää vald. 

Kalev/Cramo alistas väga raskes pronksimängus TTÜ

Rakveres toimuval korvpalli karikavõistluste finaalturniiril alistas Kalev/Cramo pronksimängus TTÜ meeskonna. TTÜ osutas favoriitidele tugevat vastupanu ning poolajapausile mindi punktises eduseisus. Lõpuks pani Kalev oma raskekahurväe mängu ning võttis 88:74 võidu.

Kalevi parimana viskas EJ Singler 22 punkti. Gregor Arbet panustas võitu 14 punkti. Hea esituse ka 12 punkti kogunud Sten Olmre. TTÜ kasuks viskas Joonas Järveläinen 20 punkti.

-

TTÜ algviisik: Kiur Akenpärg, Jaan Puidet, Kristjan Makke, Mooses Kaja, Joonas Järveläinen

-

Kalev/Cramo algviisik: Sten Olmre, Martin Dorbek, Gregor Arbet, Kristjan Kitsing, Mindaugas Kupsas

2:0

Arbet viib Kalevi juhtima

6:4

Kolme minuti järel on kalev kahega peal

9:7

TTÜ püsib esimestel minutitel kenasti mängus

9:9

Järveläinen viigistab

9:11

Puidet viib TTÜ juhtima

12:11

Dorbeku kaugvise viib Kalevi juhtima

15:11

Singler tabab kaugelt

22:11

Kalev jätkab vahespurti

22:13

Makke vähendab vahet

22:17

Kalev võidab esimese veerandi viie punktiga

26:17

Kitsing ja Keedus suurendavad Kalevi edu

26:20

Mooses Kaja tabab kaugelt

26:24

TTÜ osutab valitsevale meistrile kõva vastupanu

26:25

Kaja tabab ühe vabaviske

26:27

Makke viib TTÜ taas juhtima

28:27

Arbet vastab kiiresti

28:29

Järveläinen viib omakorda TTÜ juhtima

30:29

Olmre korvi alt

32:29

Arbet

32:31

Puidet keskpositsioonilt

34:31

Kupsas

37:31

Olmre tabab kaugelt

37:33

Puidet korvi alt

39:33

Taas Olmre

39:35

Kaja korvi alt

41:35

Olmrelt kaks punkti

41:37

Akenpärg

41:40

Järveläinenilt kaugvise

41:42

Arnold viib TTÜ juhtima

41:42

POOLAEG!

41:42

TTÜ tegi avapoolajal suurepärase esituse ning läheb pausile eduseisus

41:42

Jaan Puidet on TTÜ kasuks visanud üheksa punkti. Kristjan Makke arvel on kaheksa punkti. Kalevi parimana on Sten Olmre visanud üheksa punkti

43:44

Algas teine poolaeg

45:47

Järveläinen tabab kaugelt

48:47

Dorbek kaugelt

48:49

Akenpärg

50:49

Freimanis

50:51

Järveläinen

52:51

Freimanis

52:53

Arnold

55:53

Olmre tabab kaugelt

57:53

Elegar surub palli korvi

57:55

Arnold korvi alt

59:55

Elegar tabab kaks vabaviset

59:57

Puidet korvi alt

62:57

Freimanis kaugelt

62:57

Kolmas veerand on lõppenud

64:57

Elegar

64:57

Kalev läks viimasele veerandile tugeva viisikuga: Scott Machado, Gregor Arbet, Frank Elegar, Rolands Freimanis, EJ Singler

70:59

Kalev hakkab oma teed minema

73:62

Singler kaugelt

73:64

Järveläinen surub palli korvi

73:67

Mooses Kaja tabab kolmese

73:69

Akenpärg vähendab vahet

76:69

Singler tabab kaugelt

76:71

Järveläinen

79:71

Arbetilt kolmene

79:71

Kaks minutit lõpuni

82:71

Singler tabab kolm vabaviset

85:71

Arbet kaugelt

85:74

Akenpärg vastab kolmesega

88:74

Singler taas kaugelt

88:74

Kohtumine on lõppenud!

88:74

Kalevi parimana viskas EJ Singler 22 punkti. Gregor Arbet panustas võitu 14 punkti. Hea esituse ka 12 punkti kogunud Sten Olmre. TTÜ kasuks viskas Joonas Järveläinen 20 punkti.

Eile toimunud poolfinaalis kaotas TTÜ kindlalt 61:84 Tartu Rockile. Õhtuses mängus valmistas aga suurüllatuse Rakvere Tarvas, kes oli 74:73 üle valitsevast Eesti meistrist Kalev/Cramost. Kalevi jaoks oli eilne päev üsna eriskummaline, kuna maha peeti kaks mängu – lisaks karika poolfinaalile võideti pärastlõunal VTB Ühisliigas Riia VEFi.

Siim-Sander Vene pääses Žalgirise võidumängus platsile

Leedu korvpalli meistriliigas sai järjekordse võidu Kaunase Žalgiris, kui pühapäeval alistati võõrsil Prienai meeskond 89:73, vahendab ERR Sport.

Platsile pääses ka Eesti koondislane Siim-Sander Vene, kes 12 mänguminutiga kogus 2 punkti (kahesed 1/3, kolmesed 0/1), 2 korvisöötu, ühe lauapalli ja tegi ka ühe vaheltlõike.

Žalgirise parimana tõi Lukas Lekavicius 19 punkti, Arturas Gudaitis ja Arturas Milaknis kogusid mõlemad 13 silma. Prienai parim oli 23 punkti visanud Ovidijus Varanauskas. Žalgirisel on tabelis nüüd 15 võitu ja 1 kaotus, Lietuvos rytasel on 15 võitu ja 2 kaotust ning Klaipeda Neptunasel 14 võitu ja 2 kaotust.

Kas oliiviõli tuleks hoida külmkapis?

Spetsialisti sõnul ei tasu hoida oliiviõli külmkapis, sest soojemas kohas sulavad küll külmaga hangunud tükikesed, kuid temperatuuride vaheldudes vähenevad õli toiteväärtuslikud omadused.  

Toimetuse poole pöördunud lugeja uuris, kas oliiviõli oleks mõistlikum hoida külmkapis või sobiks õlile paremini toatemperatuur. «Hoidsime õli külmkapis ja see läks kuidagi osaliselt tükki ja oli üsna ebamugav kasutada,» kirjeldas lugeja oma kogemust.

Veebipoe MyItaly omanik ja oliiviõlide maaletooja Heret Pauskari sõnul tuleks säilitada oliiviõli pimedas, tumedas klaaspudelis, võimalikult õhukindlalt ja soojusallikatest eemal. Ideaalne temperatuur oliiviõli säilitamiseks on 17 kraadi.

Oliiviõli külmkapis hoidmisel tekkivad selles hangunud õli tükikesed. Pauskari sõnul on see normaalne ning õli uuesti soojas hoides need kaovad. «Selline külmutamine kuumutamine aga õlile head ei tee ning nii tema organoleptilised kui ka toiteväärtuslikud omadused vähenevad,» rääkis ta.  

Täpsemalt õlidest

«Oliiviõli nagu iga teinegi rasv ja õli koosneb erinevatest rasvhapetest, mille molekulis on erinev arv ahelaid ja kaksiksidemeid,» selgitas Pauskar. Kui õlis on ülekaalus lühema ahelaga rasvhapped ja neil on vähe kaksiksidemeid, on see rasv tahke juba toatemperatuuril. Näiteks kookosrasv on juba toatemperatuuril tahke.

Kui aga õli moodustavad suuremas osas keerukama struktuuriga rasvhapped ehk pikad ahelad ja neis esineb kaksiksidemeid, on see rasv toatemperatuuril vedel, külmkapis aga hangub.

«Piltlikult öeldes annab pikk ahel ja kaksiksidemed molekulile liikuvuse ja vedeluse. Samas on nad kergemini rääsuvad,» ütles Pauskar. Tema sõnul on sellised rasvhapped inimestele hädavajalikud, et sünteesida keerukamaid ühendeid, just oomega-3- ja oomega-6-rasvhappeid. Samuti kasutab keha selliseid rasvu rakumembraanide ehituses.

Oliiviõli koosneb monoküllastumata oeliinhappest. Lisaks leidub selles umbes kümme protsenti oomega-3-ja oomega-6-rasvhappeid.

Pauskari sõnul koosnevad erinevad oliiviõli sordid eri hulgas küllastunud ja küllastumata rasvhapetest ning see oleneb kasvupiirkonnast ja sordist. Need õlid, milles on rohkem küllastunud rasvhappeid, on paksemad ja kreemisemad ning hanguvad madalal temperatuuril  kiiremini. «Neis tekib kiiremini ja rohkem terakesi,» ütles Pauskar.

Hallid tsoonid

Parim vastulöök Russia Todayle oleks üks korralik iganädalane BBC paroodia «Putinland News», kus Putini valed mõne uue Rowan Atkinsoni juhtimisel kuupi tõstetaks.

Alles hiljaaegu tuletas Eston Kohvri juhtum meile meelde, kui ohtlikud on hallid tsoonid. Need on alati meeldinud kurjategijatele ja agressoritele, võimaldades neil enda väljavabandamiseks või õigustamiseks imeväärseid muinasjutte kokku valetada. Venemaa puhul on see lausa printsiip. Oma maa ja välismaa vahele rajatakse mingi ebamäärane lähivälismaa, mis ei ole päris välismaa ja kus Venemaal peaksid olema eriõigused. 

Ühtlasi on Kohvri juhtum tähendusrikas Ukraina sündmuste taustal. Ukrainas toimuv läheb ilmselt ajalukku sõja ja rahu piiri lõpliku kaotajana. Tolstoi võis veel arvata, et sõda ja rahu eristuvad teineteisest nagu elu ja surm, kuid alates 2014. aastast laiutab nende vahel somnambuulne sõda enne sõda. Mehed saavad surma, relvad tärisevad, aga sõda väidetavasti pole.

Tõsiasja, et sõda algab enne sõda, on oluline märgata ja arvestada ka meil. Just selle pärast ja selle jaoks on koostatud värske riigikaitseseadus. Kindlasti arendamist vajav, kuid igal juhul võimas samm uuenenud oludega arvestamisel. Kui sõda algab enne sõda, siis on selge, et esimesena peab sõtta minema siseministeerium. Ja kui sõda «päriselt» algab, tulevad mängu kaitsejõud ja kaitseministeerium (pluss muidugi kogu ühiskond). Lihtne loogika ütleb, et nende kahe etapi vahel on hetk, kus teatepulk peab ühelt teisele minema. On oluline, et see toimuks kiirelt, sujuvalt ja juhtimispidevust hetkekski katkestamata.

Kuid isegi sõda enne sõda – kui selle all mõista «roheliste mehikeste» faasi – pole sõja kõige esimene etapp. Sellele eelneb infosõda, mis käib praegu täie hooga. Tõsi, selles terminis esineb sõna «sõda» veel selgelt metafoorsena; sõnasõda on ikka ja alati olnud kõigest sõnasõda. Ent kui peaks puhkema päris sõda, siis kirjutavad tuleviku ajaloolased õpikusse: «Venemaa kallaletung Eestile algas 2014. aastal infosõjaga, mis XXXX kasvas üle organiseeritud massirahutusteks ja XXXX avalikuks sõjategevuseks XXXX ja XXXX piirkonnas /.../» 

Infosõda ei käi mitte ainult Eesti pinnal; võiks isegi öelda, et Eesti on selle sõja teisejärguline lahingutanner. Puhas ja lihtne loogika ütleb, et Eesti julgeolek on tagatud seni, kuni püsib juhtivate NATO riikide otsustavus meile vajadusel appi tulla. Siit järeldub, et kui õnnestuks ameerika, saksa, inglise ja prantsuse rahvast veenda, et Eesti (jt) näol on tegemist õõvastavate natsiriigikestega, siis nimetatud rahvad lihtsalt ei lubaks oma «pistrikel» sellelesinasele natsiriigile abi osutada. Sõditakse mõistuste ja südamete pärast.

Õnneks, nagu ikka, on türannide suurimateks vaenlasteks nad ise. Venemaa meetodid infosõjas on nii küünilised ja räiged, et isegi unine lääs on neid märkama hakanud, ja praegu võib juba küsida, kas on targem Vene desinformatsiooni tõrjuda või hoopis kommenteerida nagu bioloog prussakat. Stiilis «vaadake, lapsed, kuidas teid lollitatakse». Parim vastulöök Russia Todayle oleks üks korralik iganädalane BBC paroodia «Putinland News», kus Putini valed mõne uue Rowan Atkinsoni juhtimisel kuupi tõstetaks. Putin on sisemiselt hädine olevus (ja sellisena muidugi ka väga ohtlik), kuid tüübina tõeline maiuspala irvhammastele.

    

Võib-olla on see üks üllatavamaid tõdemusi, mis meid 21. sajandisse jõudnult tabab: maailm ei lähegi aina täpsemaks, teaduslikumaks ja digitaalsemaks, vaid hoopis hägusamaks. Vähemalt mõnes vallas ja hämmastavalt jõuliselt, nagu sõja ja rahu puhul näha. Teisalt ei peaks see meid üllatama. Hägustumist on paljud lääne tsivilisatsiooni ideoloogid ja arvamusliidrid taotlenud vähemalt pool sajandit. Pole mehi ja naisi, pole õiget ja valet jne. Sellesse maailmavaatesse sobib üks sõda, mis polegi sõda ja algab enne sõda, päris hästi. 

Kuid ilmselt on tung selguse ja täpsete definitsioonide poole meis siiski väga sügavalt sees ning nõnda tuleb meil vastavat vajadust välja elada mujal. Just siit tasuks otsida meie igapäevaelu masendava ülereguleerituse allikaid. Maailm hägustub, aga meie bürokraatia toodab Parkinsoni seadusele alludes aina peenemaid, aina täpsemaid ja aina tarbetumaid nõudeid ning seadusepügalaid. Filmitootja Andres Maimik kirjutab Päevalehes: «Tohutult suureneb mittetootlik bürokraatia: selle asemel et teha oma põhitööd, pead sa kulutama järjest rohkem aega ja energiat aruandlusele, deklareerimisele, kombineerimisele.» Nii ongi.

Kõrvutan neid kaht nähtust – aina süvenev ebamäärasus suurtes asjades ja aina detailsem täpsus väikestes asjades – sellepärast, et tegemist on ühe ja sama medali külgedega. Medal ise on inimene, kes vajab tegelikult nii reguleeritust kui ka reguleerimatust. Kuid mõni rohkem üht, mõni rohkem teist. Ühed põgenevad hägustuva ja aina arusaamatumaks muutuvast maailmast täpsete normatiivide mängumaailma ning käivad algkoolides kraanikausse üle lugemas ning turgudel seaverega kauplejaid trahvimas. Teisi ajab seesugune (riigipoolne) väiklus hulluks ja nad hakkavad otsima pelgupaika, kuhu mõni inspektor ega audiitor järele ei pääseks. Mõni leiab selle pääsu pudelist, mõni muutub vägivaldseks ja läheb kallale oma pereliikmetele, mõni lööb käega ja vaatab niisama, kuidas päevake õhtusse saada. 

Kas Eestil oleks võimalik selles sogases ja teravaid põhjakive sisaldavas vees mingit mõistlikku teed leida? Kas tee on üldse olemas? Oleme ju maailma osa ja hoolimata vendade Johansonide visioonist ei purjeta me oma maa ja rahvaga siit kusagile. Ehkki vahel tahaks. Näib, nagu oleksime taas jõudnud teelahkmele, mis on sama otsustav kui laulva revolutsiooni aegne. Tollal oli valida lääne ja ida, vabaduse ja vangistuse, elu ja surma – aga ka vaeva ja mugavuse vahel. Mis kõik võeti kokku lühidasse soovi «Venemaa käpa alt» pääseda. Valik tundub olevat ilmselge, aga ei olnud nii ilmselge midagi. Mõnigi rahvas otsustas teisiti ja mõnigi meie endi seast oleks otsustanud teisiti. Ent otsus kummatigi langes.

Praegu on kõik justkui teisiti. Meie olukord on ohtlikum kui kunagi varem, aga ühtaegu ka turvalisem kui kunagi varem. Oleme NATOs ja meie enda kaitsevõime arendamine on läinud edukalt. On vaja tempot kiirendada, kuid suund on õige. 

Milles siis probleem? Sellessamas riiklikus tähenärimises, mis seob jalad ega lase hingata. Kunagi ennast liberaalse ja ettevõtlussõbralikuna esitlenud erakond põrnitseb iga hakkajat inimest kui potentsiaalset kurjategijat ja maksupetturit. Mis teotahet siin enam? Ja kus seda ei tee nimetatud erakond oma ministrite ja määrustega, teeb seda nüri kuulekusega ülevõetud euroreeglistik. Sageli siiski soovituslik, kuid meile pühakirjast püham. 

Ma ei süüdistagi eriti oravaparteid. Praegu pole küsimus selles, kes on süüdi, vaid selles, et oravapartei ei suuda umbeläinud lõõre puhtaks nühkida. Sel lihtsal põhjusel, et oravad isegi ei mõista, et lõõrid on umbes. Aga nii on, ning Eesti vajab õhku, valgust, ideid ja otsustusjulgust. Päris reforme, mitte reformidest kõrvalehiilimist. Tarbetute seadusepügalate ja normide kaotamist. Praegu on nii, et kui seitsmeaastane tüdrukutirts aitab emal kukeseeni korjata ja nad lähevad pärast turule neid seeni müüma, siis on tegemist seaduserikkumisega, lapse ekspluateerimisega, registreerimata tööjõuga ja ma ei tea veel millega. Absurd. Meie õigusruum – ja mõtlemisharjumused – tuleb sellisest jampsist puhtaks rookida. 1990ndate algul uskusime, et kõik on võimalik – ja kõik oligi võimalik, nagu targutajate kiuste selgus. Kuid kõik on võimalik ka täna. 

Viljandi alistas käsipalli karikavõistluse finaalis Viimsi

Eesti meeste käsipalli karikavõistluste tänavuse hooaja finaalis alistas Viljandi 28:24 Viimsi meeskonna. Karl Roosna viskas võitjatele 8, Ott Varik 7 väravat, Viimsi edukaim oli Siim Pinnonen 6 tabamusega.

Postimees vahendas kohtumisest otsepilti, mis on ka järelvaadatav.

Piparkoogimaniakid

Kui Mari-Liis Laanemaa ja Pelle Kalmo üheksa aastat tagasi esimese «Piparkoogimaania» näituse korraldasid, ei kujutanud nad ettegi, et seda tulevad lisaks oma rahvale vaatama bussitäied turiste.

 

 

 

 

 

Kunstnikepaari Mari-Liis Laanemaa ja Pelle Kalmo hubases kodus Nõmmel võtab tulijaid vastu hõrk piparkoogilõhn – kuna tänavuse «Piparkoogimaania» teemaks on «Mänguasjamuuseum», on nad juba valmistanud kaks piparkoogist kiikhobu. Tallinnas disaini- ja arhitektuurigaleriis kesknädalast avatud näitus paikneb ju omaaegses Laste Maailma poes, kus lelud – olgu või piparkoogitainast – ennast ajalooliselt hästi tunnevad.

 

 

Tõsimeelne disaininäitus

 

 

Kuidas piparkookidest näituse korraldamine Mari-Liis Laanemaale üldse pähe tuli, on tagantjärele raske päris täpselt meenutada. Ta ütleb, et juba tema loovust täis vanematekodus valitses jõulu ajal kerge piparkoogihullus: ema tegi ise pesukausitäie tainast ja Mari-Liis avastas end kas või öösel kella kaheni tainavigureid noaga välja lõikamas ja kooki küpsetamas. «Juba siis olid need justkui teosed ja arvasin päris tõsiselt, et kõik inimesed teevad just selliseid imepiparkooke,» mainib ta. Kunstnike lapsele tundus see täiesti enesestmõistetav!

Ülikooli ajal – Mari-Liis Laanemaa õppis kunstiakadeemias graafikat – sai kursusekaaslastega kooke küpsetatud, ja eks siis tekkiski mõte, et piparkoogitaiestest tehtud näitus oleks igati äge. «Aga ma ei osanud siis veel ruumiliselt mõelda, arvasin, et need oleksid ägedad isegi tasapinnalistena,» lausub Laanemaa. Möödus veel viisteist aastat, koos disaineritega sai mitu rühmanäitusi tehtud, ja kui siis kord jõulu ajal toimuvaks näituseks löövat ideed polnud, tuli ajusoppides laagerdunud mõte taas meelde: mis oleks, kui uus disaininäitus koosneks üllatavast materjalist, piparkoogitainast valmistatud eksponaatidest?!

«Seda mõtet oli algul üsna raske «maha müüa», sest kunstnikel on ju suur ego,» lisab elukaaslane Pelle Kalmo. «Inimesi oli raske veenda, et tegemist on tõsimeelse disaininäitusega.»

 

 

Proportsioonid on muutunud

 

 

Esimesel «Piparkoogimaanial» osales 21 kunstnikku ning see osutus uskumatult edukaks. «Olime täiesti jahmunud, publikuhulk purustas kohe galerii rekordi,» nendib Laanemaa. Suurema näitusepinna otsinguil vahetatigi Hop galerii disaini- ja arhitektuurigalerii vastu ning nüüd on igal aastal osalenud saja kunstniku ringis. Ja kui varem olid taiesed mõõtmetelt pigem väikesed, siis nüüd enamjaolt suuremad, ka on lisandunud uusi, lausa hullumeelsena tunduvaid tehnoloogiaid.

«Tootedisainer Tiit Liiv lõikab näiteks tainast laseriga, just eile käisime seda filmimas,» räägib Laanemaa. «Ta tegi kõigepealt arvutis valmis omal ajal isalt kingiks saadud mänguauto 3D-mudeli, läks joonistega laserlõikusesse, küpsetas piparkoogiplaadid valmis, lõikas laseriga kujundid välja ja pani need siis kokku. Eile veel näitas, kuidas ta piparkoogist võidusõiduautot freesis,» naerab Laanemaa. «Alati näitusel osalenud mõni «hull», kes läheneb materjalile ja teemale pööraselt.»

«Näiteks keraamikud lähenevad piparkoogitainale nagu savile,» täiendab Kalmo.

«Sel aastal üritavadki kunstnikud teha võimalikult ruumilisi taieseid – aga mänguasjad ongi ju ruumilised. Näha saab jonnipunni, matrjoškasid ja isegi mänguraudteed, aga kõige raskem on ikkagi ümmarguse vormi küpsetamine,» teavad korraldajad. «Piparkoogimaania» kunstnike Facebooki-grupis jagatakse üksteisele küpsetamiskogemusi ning üheskoos aidatakse neid, kes hüüavad appi.

 

 

Mis nihu, see suhu!

 

 

Piparkoogitainas, mida kunstiteoste valmistamisel kasutatakse, erineb veidi sellest, mida tavaliste kookide küpsetamiseks vajatakse. Eksponaadid nõuavad materjali, milles on rohkem jahu – siis on rohkem ka kindlust, et taies valmimise järel kokku ei kuku. Mis aga piparkoogitaina puhul tore – grammigi magusat ei lähe kaotsi. Kõik, mis kukub välja nihu, rändab suhu!

Paraku muutub väljapanek pärast näituse lõppemist söömiskõlbmatuks. «Mullu külastas «Piparkoogimaaniat» 16 500 inimest ja see on ju lahtises ruumis asuv toit. Tolm ei tapa, aga leidub neid, kes taieseid näpivad või isegi lakuvad,» tähendavad Laanemaa ja Kalmo. «Mis ära ei lagune, on leidnud tee isegi mõnda kunstikogusse või restorani, lastemuuseumisse või kellegi koju.»

Mõne aja eest käisid korraldajad Poolas Toruni linna piparkoogimuuseumis, kus selgus, et sealseid eksponaate süüa ei saagi – puust vormidega valmistatud koogid on kivikõvad. Keskajal olnudki piparkoogitainas eeskätt kunstiteose materjal.

 

 

Hetkeilu peegeldaja

 

 

«Kui «Piparkoogimaanial» osalenud teostega saaks väljasõidunäitusi korraldada, siis, ütleme ausalt, oleksime maailmatasemel tegijad,» räägivad korraldajad. «Teeks ühe vägeva näituse ja muudkui tuuritaks mööda ilma. Asi ongi tainas – kui poolakad hoiavad muuseumis sada aastat vanu ja kivikõvasid teoseid, siis meie omad lagunevad transportimisega ära. Sel juhul peaks neid ka küpsetama kohapeal, aga isegi see, et näitust peetakse Tallinnas, teeb juba Tartu kunstnikele osalemise problemaatiliseks, sest eksponaadid võivad väga lihtsasti katkisena kohale jõuda.»

Tegijaile valmistavad peavalu isegi teeaugud. On juhtunud, et täpselt galerii ukse ees on tulija koos piparkoogiteosega käpuli käinud.

««Piparkoogimaania» on seega nagu liivamandala, peegeldades hetkeilu, mis kestab vaid paar nädalat. Jah, see jäädvustub filmidele või piltidele, aga elamus, lõhn ja energia, mis valitseb näitusesaalis, mõjub nagu teraapia,» on Mari-Liis Laanemaa ja Pelle Kalmo veendunud.

 

 

 

 

 

 

 

 

«Piparkoogimaania» numbrites

 

 

2006 – 21 kunstnikku, 100 kilo tainast, 3000 külastajat

2007 – «Linn», 88 kunstnikku, 300 kilo tainast, 8000 külastajat

2008 – «Maailma parimad asjad», 125 kunstnikku, 300 kilo tainast, 22 000 külastajat

2009 – «Ümbermaailmareis», 138 kunstnikku (neist 8 Soomest), 300 kilo tainast, 10 500 külastajat

2010 – «Võlupood», 125 kunstnikku, 300 kilo tainast, 10 000 külastajat

2011 – «Ajamasin», 124 kunstnikku, 400 kilo tainast, 18 400 külastajat

2012 – «Piparkoogiolümpia», 125 kunstnikku, 300 kilo tainast, 9000 külastajat

2013 – «Kunstiajalugu», 106 kunstnikku, 300 kilo tainast,61 eksponaati, 5700 täidetud hääletussedelit parima taiese valimistel, 16 500 külastajat

2014 – «Mänguasjamuuseum», näitus avatud Tallinna disaini- ja arhitektuurigaleriis 8. jaanuarini

 

 

Vt täpsemalt www.piparkoogimaania.ee

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Tiirmaa saavutas Ramsaus 42. koha

Austrias, Ramsaus toimunud kahevõistluse MK-etapil sai ainsa eestlasena kvalifikatsioonist edasi pääsenud Karl-August Tiirmaa 42. koha.

Hüppevoori Ramsaus ei peetud ning Tiirmaa sai suusarajale treeninghüpete alusel 36. kohalt. Eestlane kaotas finišis võitjale 2.28,2, vahendab ERR Sport.

Võitis prantslane Jason Lamy Chappuis, 0,2 sekundiga kaotas norralane Mikko Kokslien ja 0,7 sekundiga jäi alla sakslane Fabian Riessle.

Kolm käiku verivorstist

Uskuge või mitte, kuid verivorstist saab ka suppi ja kooki. Kui tavapärased pühadetoidud maitstud ja tahate kööki pisutki intriigi, proovige järele. Kinnitan – maitsevad suurepäraselt!

Verivorstisupp

Dimitri Demjanov

Gloria peakokk

 

Kui Dimitri Demjanov 2008. aasta Hõbelusika auhindade galaõhtusöögil 200 inimesele verivorstisuppi serveeris, kõneldi sellest veel aastaid hiljemgi omajagu. Toonast õhtusööki ette valmistades oli tal mälusoppides mõlkunud üks vana Prantsuse retsept ning see sai Eesti-teemaliseks pidusöögiks katsetatud, kohandatud ja ellu äratatud. Ka kodus saab seda edukalt teha, julgustab ta. Vaeva on küll rohkem kui lihtsate ahjuvorstidega, kuid see tasub end ära.

Oluline roll on supis verivorstil – see peaks olema värskest verest, ka pekki võib koostises olla, kuid tangu jällegi vähem. Originaalretseptis kasutas ta Prantsuse verivorsti Boudin Noir Artizan ning võimaluse korral soovitab ta eelistada prantslaste kreemja koostisega ja tangudeta verivorste. Neid tasub otsida näiteks Tallinna gurmeepoest Kukk&Kokk. Kodumaisest kaubast võiks proovida Rannarootsi Päkapiku verivorsti.

 

Sametine verivorsti kreemsupp

Kümnele

400 g verivorsti (nt Prantsuse verivorst, Rannarootsi Päkapiku verivorst)

1 suurem šalottsibul

pool punast paprikat

3 g tšillipipart (värsket või kuivatatud)

1,3 l kontsentreeritud kanapuljongit (nt Prantsuse mahevariant)

3 dl 35% vahukoort

50 g võid

maitsestamiseks 10 nelgitera, 1 kaneelipulk, soola ja jahvatatud nelki

 

 

Sulata suures kastrulis pool või kogusest, lisa peenelt hakitud sibul, paprika ja tšillipipar. Lisa puhastatud ja sentimeetrilaiusteks viiludeks lõigatud verivorst – Eesti verivorstil eemalda ümbert ka sool. Järgnevalt sega juurde puljong, kuumuta keemiseni, lisa koor ja keeda 2-3 minutit. Aseta kastrulisse teesõelas või marlikotikeses nelgiterad ja kaneelipulk ning keeda veel 10 minutit. Võta maitseained välja. Püreesta supp blenderis kahes või kolmes jaos, maitsesta soolaga. Lõpetuseks sega hulka ülejäänud või. Serveeri suppi piimavahu ja ürdikrutoonidega, raputa peale jahvatatud nelki.

Sametisema tekstuuri saavutamiseks võid suppi paksendada pruunistatud jahuga – vana kindel võte.

 

 

Marineeritud verivorstid

 

Erlis Schönberg

Vana Villemi pubi peakokk ja Rannarootsi maitsemeelelahutaja

 

Mõne aasta eest aasta kodukoka tiitliga pärjatud Erlis Schönberg on teinud verivorstist ka sushi’t, keerates norilehe sisse hapukapsa ja verivorsti, samuti kevadrulle, kus verivorsti ümbritseb filotainas. Ka jõulumaitseline quiche, mille täidises on hapukapsas, verivorst, pohlad, kõrvits ja koore-munasegu, pole talle võõras. Pitsa, mille kattes on eestilikud jõulumaitsed, meeldis lastele veel eriti. Marineeritud verivorstideks soovitab ta valida peenikesed, naturaalses sooles või hoopis sooleta verivorstid, siis võtavad need marinaadi maitse paremini sisse.

 

Pohlade ja kadakamarjadega marineeritud verivorstid hapukapsa sinepi, kõrvitsa-Napoleoni ja mädarõikakartuliga

 

Neljale

Bravuurikas kõrvitsa-Napoleon: jaga 0,5 kg pärmi-lehttainast neljaks osaks ja rulli kõik osad võimalikult õhukeseks. Küpseta iga põhja eraldi 225-kraadises ahjus 5 minutit. Püreeri saumikseriga 0,5 l purk marineeritud ja eelnevalt nõrutatud kõrvitsat. Määri kõrvitsapüree kolme tainakihi vahele ja peale, neljas kiht purusta peale. Jäta kook kile alla vähemalt 4 tunniks tõmbama.

Kärtsakas hapukapsasinep: püreeri hautatud hapukapsas ja sega kokku meelepärase kodumaise lauasinepiga. Viimast pane oma maitse järgi mahedamalt või kärtsakamalt.

Kange iseloomuga mädarõikakartul: küpseta kartulid ahjus kuldpruuniks. Veidi enne täielikku valmimist sega kartulid kokku vahukoore-mädarõika seguga – arvesta 2 dl vahukoore kohta 40-50 g mädarõigast või säti oma maitse järgi. Küpseta veel 10 minutit.

Pohla-kadakamarja verivorstid: mikserda saumikseriga 0,5 kg verivorstide (nt Rannarootsi Päkapiku verivorstid) kohta kokku marinaad 100 g pohlamoosist, 20 g valge veini äädikast, 50 g toiduõlist, 1 küüslauguküünest ja 4-5 kadakamarjast. Määri verivorstid marinaadiga kokku ja jäta vähemalt paariks tunniks kuni ööks maitsestuma. Küpseta vorste ahjuplaadil pakendi juhise järgi.

 

 

Verivorstikook

Inga Paenurm

Markofka kohviku peakokk

 

Kui võtta ette verivorstist magusroa tegemine, eelistab Inga Paenurm naturaalses sooles ja mahedama maitsega, mitte liialt pipraseid ega soolaseid verivorste. Kooki küpsetades on ta rahule jäänud nii Rakvere Ahjuõuna verivorsti kui ka Otepää Edgari lihatööstuse klassikaliste jõuluvorstidega.

Ent verivorsti võib tema arvates edukalt kasutada ka väikesteks suupisteteks. Rullite lehttaina lahti, sätite pikuti peale peenikesed verivorstid, keerate poolteist keerdu tainasse, lõikate rullist sentimeetrised rattad ja küpsetate pruuniks – pohlamooski sobib sellesse kooslusesse. Mõnus jõulune toit on ka muretainapõhjal lahtine pirukas, kus peal hapukapsas, verivorst ja pohlamoos.

 

Šokolaadine verivorstikook kõrvitsa-kama kreemi ja pohladega

Kuni kümnele

200 g tumedat šokolaadi (nt Bitter)

100 g suhkrut

1 sl kakaopulbrit

1 sl küpsetuspulbrit

4 muna

400 g verivorsti (nt Rakvere Ahjuõuna verivorst, Otepää Edgari lihatööstuse klassikalised jõuluvorstid)

200 g mandlijahu

 

 

Kõrvitsa-kama kreem:

1 purk Felixi magusat kõrvitsat

300 g kohupiimapastat

1 dl vahukoort

2 sl suhkrut

2 sl kama

 

 

Küpseta ahjus verivorstid pakendi juhise järgi ja jahuta. Lõika noaga tillukesteks kuubikuteks. Sulata veevannil nõus šokolaad, vahusta munavalge tugevaks vahuks. Aseta kaussi mandlijahu, suhkur, küpsetuspulber, purustatud verivorst, munakollased ja sulašokolaad. Sega läbi ja lisa ettevaatlike liigutustega tugev munavalgevaht. Pane tainas 24–26 cm läbimõõduga ümarasse koogivormi ja küpseta 180-kraadises ahjus 45 minutit.

Kreemiks nõruta kõrvitsast vedelik ja püreeri blenderis või saumikseriga ühtlaseks massiks. Vahusta kohupiim ja lisa vähehaaval juurde vahukoor ja suhkur. Kui kreem õhuline, lisa ka kama ja kõrvitsapüree. Sega õrnalt kokku ja paku koos koogiga.

Iluuisutamise Eesti meistriteks krooniti Liinamäe ja Koppel

Iluuisutamise naiste üksiksõidu Eesti meistriks krooniti Gerli Liinamäe, kes teenis lühikava ja vabakavaga kokku 130,79 punkti. Laupäeval toimunud lühikava järel hoidis Liinamäe 41,59ga kolmandat kohta.

Lühikava järel liidrikohta hoidnud Helery Hälvin sai lõpuks 122,96 punktiga teise koha. Kolmanda koha sai Diana Reinsalu, kes kogus 117,42 punkti.

Meeste üksiksõidu Eesti meistiks krooniti 152,91 punkti kogunud Samuel Koppel.

Galerii: naiste korvpalli karikavõitjaks krooniti 1182

Rakveres toimuval korvpalli karikavõistluste võitis 1182 naiste finaalis 74:62 Tallinna Ülikooli naiskonda. Võitjate resultatiivseimaks kerkis 19 punkti visanud Mailis Pokk. Pirgit Püü lisas 15 silma. Kaotajate kasuks viskas Rachel Jones 19 punkti.

Eestlased kinkisid jõuludeks Ghana lesknaistele 40 kitse

Jõuluajal on saanud kombeks läbi heategevuse kedagi aidata, üheks selliseks võimaluseks on toetada maailma vaesemate piirkondade elanikke, mida eestlased ka agaralt teevad - alles hiljuti kinkis seltskond heategijaid Ghana lesknaistele 40 kitse.

Mittetulundusühing Mondo pakub võimalust teha eetilisi kingitusi vaeste piirkondade elanikele ja kinkida näiteks Ghana lesknaistele üks kits või söepliit.

«Jõuluajal tehakse alati rohkem eetilisi kingitusi, seda enam, et aina rohkem räägitakse sellest, mis võiksid olla need alternatiivsed kingitused sussidele ja piparkookidele,» ütles MTÜ Mondo toetusprogrammi juht Riina Kuusik-Rajasaar.

Naise sõnul tehakse detsembrikuus iga päev kolm kuni neli kingitust. «Need on tõepoolest seinast seina, ei ole eelistatud riiki ega kinki.»

Näiteks hiljuti tegi suur seltskond MTÜ-le annetusi 800 euro väärtuses, paludes selle eest Ghana lesknaistele 40 kitse soetada. Sahara lõunapiiril asuvas Ghanas, Kongo külas on loomad väga oluline toimetulekuallikas.

Iga kolmeliikmeline naiste grupp saab ühe vaktsineeritud tiine kitse. Peatselt kitsed poegivad ja igaüks saab endale isikliku kitse. Kuiva perioodi lõpus, kui toitu napib, saavad nad kitsed turul maha müüa ja sellega toidu ostmiseks lisaraha teenida.

Ghana lesknaistele saab kinkida ka näiteks eesleid ja kanu. Ühe kana saab kinkida nelja, eesli aga 130 euro eest. Keeniasse Shianda küla naistele maksab ühe kana saatmine kümme eurot.

Annetused suunatakse konkreetsetele arengumaade kogukondadele ja enamasti ikka vastavalt vajadusele. Seetõttu on kingivalik pikka aega enam-vähem samasugune püsinud.

Mondo tegutseb Ghanas, Keenias, Ugandas ja Afganistanis. Näiteks võib viis eurot annetada Afganistani tüdrukute koolitarvete jaoks või 25 eurot selleks, et Shianda küla naised saaksid endale triikimislaua ja triikraua. Võimalus on kinkida ka seebitegemise või korvipunumise koolitusi Kongo küla naistele.

Eetilise kingituse võib teha ka oma sõbrale, saates tema nimel näiteks Ghana lesknaistele adra. «Kingituste mõte on selles, et need on hästi praktilised. Kas või see kitseralli - vajadus oli ju selgelt olemas. Eelnevatel aastatel oleme ka nii teinud, et kui on lesknaistele hästi palju kanu kingitud, ehkki tegelikult oleks vaja söepliite, siis olemegi kogutud annetused realiseerinud söepliitidena,» rääkis Kuusik-Rajasaar.

Kingitusi saab valida Mondo veebilehelt, mille MTÜ siis annetusena sihtriiki suunab. 95 protsenti annetustest läheb konkreetse projekti toetuseks, ülejäänu kulub n-ö kogu selle süsteemi ülalhoidmiseks.

Kalleim kingitus, mida Mondo kaudu vahendada saab, on 200-eurone härg. Kuusik-Rajasaarele meenus, kuidas üks hakkaja Eesti naine tegi 2011. aastal Facebookis üleskutse, kus palus annetada ühe euro Ghana lesknaistele härja soetamiseks.

Vihma perioodi algul pole neil meest, kes nende põllud künnaks. Naistegrupi suur soov oligi saada ühiseks omandiks härg ja ader, mille abil saaks valmistada ette kõikide küla lesknaiste põllud. Raha saadi kokku ruttu ning nad said vägagi vajaliku kingituse kätte 2011. aasta naistepäevaks.

«Lesknaised on raskes olukorras, sest neid peetakse sageli oma meeste surmas süüdlaseks. Neil on raske oma põldu harida, kuna selleks puuduvad igasugused vahendid,» selgitas Kuusik-Rajasaar.

Eetilisi kingitusi tehakse suuremate gruppidena, näiteks kutsub mõni Aafrikas vabatahtlikuna käinud eestlane üles sealseid elanikke toetama. Ent tehakse ka palju üksikannetusi, enamasti valitakse 10-15-euroseid kingitusi.

Soomes on mitmeid sarnaseid organisatsioone, mis pakuvad muuhulgas võimalust kinkida ka maailma rahu või sada meetrit miinivaba teed. «Need on sellised abstraktsemad kingitused ning kuna me arvame, et Eesti inimesed on piisavalt realistid, et selliseid kingitusi teha, pole me taolisi valikusse võtnud,» märkis Kuusik-Rajasaar.

Saku õllede hinnad tõusevad uuest aastast viis senti

Saku Õlletehase juhatuse esimehe Margus Kasteina sõnul mõjutab tuleva aasta aktsiisitõus kohe ka õlle jaehinda, sellest tulenevalt lisandub õllepudeli hinnale umbes viis senti, vahendab BNS.

«Minu enda arvamus on, et täna aktsiiside vahe Eesti ja Läti-Leedu vahel kasvab liiga kiiresti. See loob soodsad tingimused piiriülese kaubanduse tekkeks ja see ei ole Eestis kellelegi hea,» ütles Kastein BNS-ile.

«See vähendab meie kasumit, kui meie kasum väheneb, saame ka vähem investeerida. Teine probleem on see, et kui me räägime siin Eesti ja Soome vahelisest piirikaubandusest, siis mida kõrgemad on Eesti hinnad, seda vähem inimesed Põhjamaadest siia ostma tulevad ja seda väiksem on meie maksutulu,» rääkis Kastein.

Mida kõrgemad on aktsiisid ja selle võrra õllehind, seda suurem on Kasteina sõnul võimalus, et eestlased hakkavad alkoholi Lätist ostma ja lisaks võivad selles tuluteenimisvõimalust näha vahendajad. «Ja kui eestlased hakkavad Lätist juba õlut või muid alkohoolsed jooke ostma, siis sellel on topelt negatiivne mõju. Esiteks jääb meil aktsiis saamata, teiseks kannatavad tugevalt tootjad nagu meie ja kolmandaks saab sellest väga suure põntsu jaekaubandus, kus tarbijad liiguvad teise riigi jaekaubandusse,» märkis ta.

1. juulil võttis riigikogu vastu alkoholi- ja tubakaaktsiisi tõstva seaduse.  Alkoholi aktsiisimäär tõuseb seaduse kohaselt 2015. aastal 15 protsenti, ning 2016. aastal, 2017. aastal ja 2018. aastal 10 protsenti.

Ebaõnn: Peeter Kümmel jäi kõige napimalt kuumast grupist välja

Davosi MK-etapi järel sai selgeks, kes pääsevad järgmisteks etappideks nn kuuma gruppi, kuhu kuuluvatel sprinteritel makstakse kinni reisikulud, majutus ja toitlustamine. Peeter Kümmel jäi 30 kuuma gruppi pääseva mehe hulgast välja kõige napimalt ehk kõigest ühe punktiga.

Eesti Suusaliidu kehva rahalist olukorda arvestades oleks Kümmeli 30 hulka pääsemine ülimalt oluline olnud. Viimasena pääses sprinteritest kuuma gruppi venelane Andrei Larkov, kellel on koos 26 punkti. Neljast etapist kolmel punktikohale jõudnud Kümmelil on koos 25 punkti.

Kümmel ongi ainus Eesti sprinter, kes tänavu punkte on kogunud.

Põlva Serviti alistas ühepoolses pronksimängus Aruküla

Eesti meeste käsipalli karikavõistluste pronksimängus võitis Põlva Serviti 31:25 Aruküla meeskonda. Kell 16.30 algavas finaalis lähevad vastamisi Viljandi ja Viimsi.

Juunioride käsipallikoondis pälvis EOK stipendiumi

Eesti Olümpiakomitee (EOK) järelkasvuprojekti «Märka järgnevat põlvkonda» 4000 euro suuruse võistkonna stipendiumi pälvis Eesti juunioride käsipallikoondis, kes tänavu suvel Austrias toimunud kuni 20-aastaste käsipalli Euroopa meistrivõistlustel saavutas 14. koha.

EOK president Neinar Seli tõi välja, et EOK on noortespordis viimastel aastatel mitmeid edusamme teinud. «Eelmisel aastal muutsime Audentese spordikooli vastuvõtutingimusi ning lõime treenimisvõimalused kuni 23-aastastele sportlastele. Samuti toetasime Tartu spordiakadeemia loomist, mis alustas sel sügisel tegevust. Järgmise aasta lõpuks loodame maakondlike spordimeisterlikkuse treeninggruppide projekti kaasata juba kõik Eesti maakonnad. Noori talente kavatseme ka järgmisel aastal «Märka järgnevat põlvkonda» projekti raames tunnustada,» ütles Seli.

EOK järelkasvuprojekti tänavune koosseis pandi kokku 1991-1994 sündinud sportlastest, kes on võistelnud täiskasvanute tiitlivõistlustel. 2000-eurosed stipendiumid anti välja järgnevalt: kaheksa suveolümpiaalade, neli taliolümpiaalade, ning kuus mitteolümpiaalade sportlastele, lisaks kahele noorele ja ühele väga noorele talendile ning kaitseväe sportlasele ja üliõpilassportlasele. 1000-eurosed stipendiumid antakse kuuele pallimänguala sportlasele ning üks 4000-eurone stipendium pallimänguvõistkonnale. Samuti anti välja Eesti Rahva stipendium, mille saaja otsustab Aasta spordihetke konkursi võitnud spordialaliit.

EOK järelkasvuprojekti «Märka järgnevat põlvkonda» kutsus 2013. aastal ellu EOK president Neinar Seli. Projekti stipendiumifond koosneb EOK presidendi palgafondist ja ettevõtte Estiko panusest noortesporti. Projekti eelarve on sel aastal kokku 57 000 eurot, mis jaguneb 30 sportlase ja ühe pallimänguvõistkonna vahel. Eelmisel aastal pälvisid projekti raames stipendiumi 27 sportlast ja üks võistkond, projekti eelarve oli mullu 52 000 eurot.

«Olukorrast riigis»: Ossinovski võib Ivanovi küsimusega välja mängida poliitilise konflikti

Raadio 2 saates «Olukorrast riigis» räägiti täna muuhulgas sellest, et haridusminister Jevgeni Ossinovski võib kirjanik Andrei Ivanovi kodakondsuse küsimuse muuta suurejooneliseks poliitiliseks konfliktiks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Reformierakonna vahel. 

Raadiosaate külalissaatejuht, Sirbi peatoimetaja Ott Karulini arvates polnud kultuuriminister Urve Tiidusel piisavalt julgust seda teemat enda käsitleda võtta. «Ma ei saa aru, miks ta ei tahtnud seda küsimust valitsuse ette viia, et seda arutada, vaid justkui otsustas ise ära. See on natuke arusaamatu. Kui on olemas inimene, kes kirjutab, on tuntud ja tunnustatud ja on ka õppejõud, siis on ta Eesti riigi teenistuses niikuinii,» ütles Karulin, kelle arvates mõistab haridusminister oma päritolu tõttu probleemi paremini. Samas näeb ta Ossinovski käitumise taga ka juriidilist põhjendust ja teatud loogikat, kuna avalduse tegi ülikooli rektor.

Allar Tankleri sõnul on mündil ka teine pool. «Üks asi on see, et Ossinovski mõistab probleemi paremini. Teine asi on see, et kindlasti mõistab ta ka selle sammu poliitilist väärtust. Kui ta haarab selle küsimuse enda teemaks ning viib valitsusse, kus on eelhoiak pigem negatiivne, siis õnnestub tal välja mängida suurejooneline poliitiline konflikt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Reformierakonna vahel,» ütles Tankler ja lisas, et lõpplahendus saabub eeldatavasti järgmisel nädalal. 

Tankleri arvates ei tohiks Ivanovile kodakondsuse andmisel kõhklusi olla. «Peaksime olema uhked, kui saaksime teda Eesti kirjanikuks nimetada. Võime seda teha juba praegu sõltumata kodakondsusest, aga kui selline ettepanek on tehtud, oleks viisakas see positiivse lõpplahenduseni viia.»

Tallinna Ülikooli rektor Tiit Land esitas kultuuriministeeriumile ettepaneku anda Andrei Ivanovile Eesti kodakondsus eriliste teenete eest. Toetudes siseministri seisukohale teatas kultuuriminister rektorile, et sel aastal ei  plaanita eriliste teenete eest kodakondsust anda. «Olukorrast riigis» saatejuhtide arvates on tegu otsitud põhjusega.

Sõnateatri aastaauhinna pälvis muusik

Vanemuise loomenõukogu andis välja aastaauhinna ja preemia kolmele loomingulisele, kahele tehnilisele ja ühele administratiivtöötajale. EMT sõnateatri aastaauhinna sai kontsertmeister Ele Sonn, kes on teinud muusikalisi kujundusi draamalavastustele ja peale selle aitab laulvaid näitlejaid hääleseadjana.

Tänavu tuli Ele Sonni muusikalisel juhtimisel vaatajate ette kaks lavastust. Luke mõisapargis mängisid juunis ja juulis Maria Soomets, Priit Strandberg ja Tanel Jonas muusikalist suvelavastust «Segajad». Needsamad näitlejad on trupi tuumikus Vanemuises detsembri algul esietendunud laulude ja lugude õhtus «Minu veetlev Tartu». Mõlemas lavastuses on koos näitlejatega laval Ele Sonn, nagu ka sõnalavastuses «Fanny ja Alexander», kus ta on ühtlasi muusikajuht.

Vanemuise loomenõukogu poolt välja antud Larseni balletiteatri aastaauhinna pälvis repetiitor Jelena Karpova. Ta on olnud Vanemuise balletisolist ning töötab aastast 2005 balletirepetiitor-assistendina, aga toimib ka koreograafi ja lavastajana.

Amservi muusikateatri aastaauhinna sai ooperikoori kauane peakoormeister Piret Talts.

Kinema tehnilise töötaja aastapreemia pälvisid inspitsient Ülle Tinn ja vanemlavameister Oliver Pärna. Kinema administratiivtöötaja aastapreemia sai palgaarvestaja Salme Kuik.

Madridi Reali kapten tegi eilses võidumängus ajalugu

Madridi Reali jalgpalliklubi kapten Iker Casillas tegi eile ajalugu, kui tema koduklubi alistas klubide MMi finaalis San Lorenzo.

Real alistas eilses klubide MMi finaalis 2:0 San Lorenzo ning pärast võitu sai Casillasest esimene kapten, kes on oma meeskonnaga suutnud võita kaheksa erinevat võistlust või sarja. Lisaks eilsele trofeele on Casillas oma meeskonna väravat valvates tulnud meistriks ka Hispaania liigas ja karikasarjas, Hispaania superkarikas, Euroopa superkarikas, Meistrite liigas, MMil ja EMil.

Peeter Kümmel Davosis veerandfinaalist edasi ei jõudnud

Davosis peetaval murdmaasuusatamise MK-etapil jõudis Peeter Kümmel vabatehnikasprindis kvalifikatsioonist edasi, kuid poolfinaali ei pääsenud.

Kümmel sõitis kvalifikatsioonis välja 20. aja ja pääses sellega veerandfinaali, kus ta jäi oma sõidus viimaseks.

Teistest eestlastest sai Siim Sellis 57. koha, Raido Ränkel lõpetas 60. ajaga.

Naiste ühisstardiga sõidu võitis Mäkäräinen

Pokljukas toimuval laskesuusatamise MK-etapil sai naiste 12,5 km ühisstardiga sõidus võidu Kaisa Mäkäräinen.

Mäkäräinen eksis kahel lasul ja läbis raja ajaga 34.18,8. Teise koha sai raja puhaste paberitega läbinud Anais Bescond (+7,6) ning kolmas oli Nadežda Skardino (+15,8).

Uus nädal algab vihmasajuga

Üks tsüklon on taandunud, kuid juba on uus pööris siia poole teel.

Kahe sajuala vahel hajutas nõrguke kõrgrõhuhari pilvi ja viimase mõjul möödub esmaspäeva esimene pool idamaakondades veel suurema sajuta.

Skandinaaviast Läänemerele liikuvas madalrõhulohus aga süveneb uus osatsüklon, mis alates Lääne- ja Edela-Eestist ilma sajule kisub ning siis päeval mandrile edasi liikudes tihedad sajupilvedki kaasa võtab.

Homme pilvisus tiheneb ning tihe lume- ja lörtsisadu levib saartelt mandrile, kohati sajab ka vihma. Puhub kagu- ja lõunatuul 5 kuni 12, saartel ja rannikul puhanguti 15 kuni 17 m/s, õhtuks pöördub läände. Õhutemperatuur on -2 kuni +3 kraadi.

Piltuudis: Brasiilia jalgpallitäht põhjustas sobimatu pildiga pahameeletormi

Brasiilia jalgpallistaar Oscar on sattunud kummalise pahameeletormi keskele pärast seda, kui tema õde avaldas Instagramis pildi, mis palju inimeste arvates on sobimatu.

Nimelt poseeris Oscar Instagrami lisatud pildil koos oma abikaasa ja õega, hoides oma käsi nende tagumikel - paljud internetikommentaatorid on aga leidnud, et oma õe selline katsumine on sobimatu ning nii on pilt ringlema hakanud ka Twitteris, kus inimesed oma pahameelt avaldavad.

Itaalia liiga põnevuslahingus jäid väravad löömata

Itaalia jalgpalli kõrgliigas toimus pühapäeval kaks mängu - eeldatavas põnevusetenduses Roma ja AC Milani vahel aga väravaid ei löödud.

Kuigi skoor jäi 0:0, siis põnevust siiski jagus ja välkusid ka erinevat värvi kaardid. Lisaks kaheksale hoiatuskaardile teenis kollase kahel korral Pablo Armero ning seetõttu oli Roma viimased 20 minutit väljakul ühe mehega enamuses, kuid seda ära kasutada ei suudetud, vahendas Soccernet.ee.

Varem toimunud Sassuolo ja Cesena mängus aga löödi väravaid. Juhtuma hakkas seal samuti 70. minutil, kui Simone Zaza penaltist läks Sassuolo juhtima. Neljanda üleminutini oldigi võidupunktides kinni, kuid siis suutis Ze Eduardo seisu viigistada.

Aasta parimateks käsipalluriteks valiti Johannson ja Põldver

Eile toimus Eesti Käsipalliliidu aastalõpupidu, kus autasustati selle aasta parimaid käsipallis. Aasta parimate valimine toimus interneti hääletuse teel ning arvestati ka käsipalliliidu juhatuse arvamusega.

2014 aasta käsipallis:

parim meeskäsipallur: Martin Johannson

parim naiskäsipallur: Maarja Põldver

treener: Rein Suvi

18-aastane neiu: Marjette-Maie Müntser

18-aastane noormees: Karl Roosna

kohtunikepaar: Urmo Sitsi ja Toomas Heinla

parim klubi  - Viljandi käsipalliklubi HC

aasta käsipallisündmus – Eesti meesjuunioride rahvuskoondise 14. koht Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril.

Poliitikuid kohutas noorte sportlaste sõidutamise tava

Pärast pikki vaidlusi andis Viljandi volikogu loa osta spordikoolile vähemalt üheksat inimest mahutav auto, millega saaks vedada spordivahendeid ja sõidutada võistlustele lapsi.

Just laste sõidutamine tekitas volikogus suuri vaidlusi, sest autojuhti koolil ei ole ning teda pole ka võimalik palgata. Plaani kohaselt peaksid hakkama lapsi sõidutama juhiloaga treenerid, kuid volinikud kahtlesid, kas selline tegevus on ikka ohutu.

Laupäeval juhtus Lätis raske liiklusõnnetus, kus Tallinna klubi judolapsi sõidutanud väikebuss sõitis teelt välja. Õnnetuses hukkus roolis olnud treener ning lapsed sai vigastada. Abilinnapea Malle Vahtra sõnul asuvad linnajuhid juba esmaspäeval arutama, kas Viljandi spordikooli treenerid võiksid ostetava kooliautoga lapsi vedama hakata.

Spordikooli direktor Andres Kallavus viitas neljapäeval volikogus esinedes asjaolule, et praegu niikuinii sõidutavad paljudel juhtudel treenerid oma õpilasi võistlema või treeningutele, kuid kasutavad selleks isiklikku autot. Mitme volikogu liikme arvates pole selline käitumine ohutu.

Viljandi abilinnapea Malle Vahtra tunnistas ohutuse probleemi, kuid teda üllatas, et selle tõstatasid istungil need inimesed, kes on aastaid linna juhtimises osalenud ning peavad seetõttu kursis olema, kuidas on spordikoolis töö organiseeritud. Vahtra lubas, et linnavalitsuses hakatakse nuputama, kuidas peaks spordikoolis tööd korraldama.

Viljandi kutseõppekeskuse juht Tarmo Loodus pakkus välja, et linn võiks korraldada kõigile neile treeneritele, kes lapsi ringi veavad, autojuhikoolituse. Tema selgitusel saab valida kas taksojuhi või väikebussi juhi koolituse vahel.

Sotsiaaldemokraatide esindaja Tonio Tamra pakkus välja ka mõtte, et koolil võiks olla palgal kutseline autojuht, kuid Malle Vahtra nentis, et selleks eelarves raha ei ole.

Revisjonikomisjoni juht Tauno Tuula tõi auto ostmise plaanis välja asjaolu, et sõiduvahend lahendab laste võistlustel käimise murest vaid väikese osa. Spordikooli esitatud materjalidest selgub, et autot vajatakse laste sõidutamiseks nädalavahetustel ja siis on vaja korraga mitut sõidukit. «Numbrid näitavad, et reedel vajatakse kahte, laupäeval kolme ja pühapäeviti mõnikord lausa kuut bussi,» rääkis Tuula ning soovitas jätta auto ostmata ja tellida vajaduse korral busse koos kutseliste juhtidega.

Busse rendib spordikool praegu üsna suurel hulgal. Näiteks tänavu maksab kool bussifirmadele ligi 40 000 eurot.

Pärast tulist vaidlust oli abilinnapea Malle Vahtra nõus auto ostmise plaani edasi lükkama, et seda teemat taas jaanuaris arutada. Volinikud võtsid järjestikku mitu vaheaega ning arutasid teemat väikestes rühmades. Lõpuks anti luba linnal auto osta.

Vahtra sõnul sai selgeks, et koolil on autot igal juhul vaja. Nüüd tuleb aga linnajuhtidel kindlaks määrata, kes tohib selle autoga sõitma hakata ning kas sõiduauto juhiloaga treenerid võivad sellega lapsi sõidutama hakata.

Lõimunud lasnamäelane Dmitri Burnašev

Üle 15 aasta ühiskonda lõimida püüdnud Intergratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutust (MISA) juhib suvest saadik vene emakeelega Dmitri Burnašev (34), Lasnamäel sündinud noor mees. Lõimunud lasnamäelane.

Burnašev ütleb, et oli rumal, kui kaheksa aastat tagasi, pärast eestikeelse kõrgkooli lõpetamist ja tööd venekeelses firmas kandideeris eestikeelsesse firmasse ettevõtluskonsultandiks. Enne teda oli firma mitmesaja töötaja seas vaid kolm vene nimega inimest. Rumalaks nimetab Burnašev end seepärast, et ta ei teadnud seda, mida paljud tema taustaga «targad» – et niisugusesse kohta ei võeta ühtegi venelast tänavalt ja karjääri pole seal ka võimalik teha. Kandideeris, võeti tööle ja tegi karjäärigi.

«See ei ole ainult minu probleem, vaid osa suuremast probleemist. Võiks palju asju teha, aga ei usuta, et see on võimalik,» võtab Burnašev kogemuse kokku.

 

Võib-olla rabeleme siin oma integratsiooniga tühja? Mida see aitab, kui maailm ümberringi on hulluks läinud ja Venemaal toimuv lööb meie vaevu tärganud usaldusse uue kiilu?

Haridusminister Jevgeni Ossinovski ja rahandusministeeriumi asekantsler Dmitri Jegorov astuvad alailma avalikkuse ees üles. Tanja Mihhailovast räägitakse alatasa uudistes, et ta on neid ja neid asju teinud. Tuleb ette üsna palju vene emakeelega inimesi, kes on Eesti uudiste keskmes ja kes midagi otsustavad.

Kui mõtlen enda peale, kes ma 1990. aastatel väga noor olin – kas oleksin võinud ette kujutada, et nii kaugele jõuan?

Kui aga võrdleme praegust olukorda olukorraga 10–20 aastat tagasi, siis võib öelda, et pingutused, mida Eesti riik ja ühiskond on nüüd juba aastakümneid teinud, on vilja kandnud.

Jah, praegu on keeruline olukord, ja ei tasu unustada, et Eestis elab sadu rahvusi. Üldisemalt jagame Eesti elanikkonna aga kaheks: eestikeelseks ja venekeelseks. Ka väärtussüsteemilt võib ühiskonna kaheks jagada. Meil on piisavalt palju inimesi, kes on harjunud, et nad esindavad üht kuuendikku maakerast. Teine maailmavaade on Eesti riigi põhine. Need kaks maailmavaadet annavad ühele ja samale sündmusele erineva hinnangu. See on tihtipeale meie probleemide juur. Peame seda endale teadvustama ja üksteist vähem sildistama. Me ei peaks ütlema, et meie omast erinev arvamus on ühe või teise riigi propaganda, vaid püüdma mõista, kust teine arvamus tuleb, miks teine inimene eelistab tõlgendada uudist teistmoodi.

 

Igaüks otsib uudistest, meediast üldisemalt oma arvamusele kinnitust?

Täpselt. Meie jaoks on hästi oluline aru saada, kust eriarvamused on tulnud, mitte sildistada. Mida kuulen, kui mulle öeldakse, et minu arvamus on kellegi propaganda? Ma kuulen, et mind peetakse justkui rumalamaks.

 

Milline on teie eneseleidmise lugu, kas olete pidanud pooli valima?

Sündisin Tallinnas Lasnamäel – klassikaline juhtum. Minus voolab vene, tatari ja ukraina verd, minu lastes ka eesti verd.

Esimene murdepunkt oli mul 10. klassis, kui vahetasin kooli. Enne seda olin eesti keelt õppinud niipalju, kui koolis õpetatakse ja 10. klassis ma suurt midagi ei osanud. Küsimus polnudki selles, et ei osanud või ei julgenud eesti keeles rääkida, vaid ma polnud kindel, et seda üldse teha tahaksin.

Uues koolis oli eesti keele õpetaja, kelle tundides rääkisime lugusid, lisaks grammatikale ning paberilehtedele tihedalt kirjutatud eesti keele eranditele. Õpetaja luges väikseid jutustusi, aga lõpu jättis lugemata ning pidime selle ise välja mõtlema.

Või teine asi: igaks esmaspäevaks pidime ettekandmiseks ette valmistama kolm uudist. Ühtegi uudist korrata ei võinud ning viimastel pidi palju variante varuks olema. Suhtlemine oli tunnis mitteametlik ja sõbralik. Lisaks keeleoskusele, mis on mu meelest tehniline asi, tekkis midagi hoopis olulisemat – huvi riigi vastu, kus elan. Paari aasta pärast läksin õppima eestikeelsesse kolledžisse Pärnus.

 

Naiseks võtsite eestlanna?

Ma ei oleks kunagi arvanud, et see nii läheb. See on olnud õpetlik, sest oleme palju aega veetnud mitmetel teemadel vaieldes. Praegugi on teemasid, mille kohta teame, et kui meil on vaba aega, siis räägime.

 

Üksteise mõistmiseni jõudmine on pikk ja väga isiklik protsess. Kuidas selleni üldisemalt jõuda? Et piltlikult öeldes lasnamäelased, idavirulased saaksid kokku kesklinlastega, lõunaeestlastega?

Olukord on tunduvalt parem kui 6–7 aastat tagasi. Fakt on aga see, et ligi 20 protsendil venekeelsest elanikkonnast pole kontakte eestlastega. Enamgi veel, 45 protsenti eestlastest ei suhtle venekeelsete inimestega.

Nüüd räägime palju koostööst. MISA korraldab eesti keele kursusi, aga seal antakse mitte niivõrd keeleoskust, vaid viiakse kusagile Eestisse ekskursioonile. Inimesed on siin terve elu elanud, aga alles avastavad Eestimaad. Tekivad uued kontaktid ja edaspidi hakkavad juba ise Ida-Virumaalt sõitma Tartu, Pärnu või Tallinna.

Ka MISA peab ajaga kaasas käima ning muutuma lihtsalt euroraha jagajast millekski, mis näeb kaugemale ja suudab mõista eri vaateid.

 

Huvitav on teisel pool Narva jõge, seal on suured linnad, aga Eestis pole midagi vaadata?

Minu meelest on venelastel tunne, et neid pole Eestis vaja, et see pole riik, kus neil oleks tulevikku. Kusagil mujal oodatakse neid justkui rohkem kui siin.

 

See tähendab, et ekskursioonid Ida-Virumaalt Lõuna-Eestisse tuleks käima panna nonstop?

Tegelikult küll. See annaks võimaluse paremini mõista.

(Burnašev toob näiteks Eesti Energia viis aastat tagasi algatatud projekti, kus noored üle Eesti kavandasid koos ettevõtmisi ja viisid neid ellu – A. A.)

Üks tütarlaps rääkis pärast, et õppis koos töötades eesti keelt, aga veel olulisem oli, et tema ja ta sõbrad said aru, et nad ei peagi ilmtingimata Eestist lahkuma, et midagi saavutada. Statistika ütleb, et 86 protsenti Narva koolilõpetajatest tahab sealt kohe lahkuda – mitte ainult välismaale. See on Narva jaoks suur probleem.

 

Oluline on jõuda ühisesse ruumi – see, mis ülejäänud Eestis on juba tavaline, peaks jõudma ka Narva?

Asjad hakkavad vaikselt sinnapoole liikuma. Mul on olnud viimasel aastal üsna palju kohtumisi Ida-Virumaa, Narva inimestega. Mul endalgi, küll vene keelt kõneleval, aga Tallinnas elaval inimesel olid eelarvamused, stereotüübid Narva inimeste kohta. Jõudsin sinna ja nägin, et see pole päris nii. Kõik ei vaata sugugi ainult Venemaa poole. Seal on ka täiesti tavalisi venekeelseid inimesi, kes vaatavad Eesti poole.

 

Lõimumine on vastastikune protsess. Integratsiooni uus arengukava toob välja, et eestlased on väga sallimatud. Kui salliv peaks olema? Kas peaksime keelenõudest loobuma ja kõik laheneks iseenesest?

Minu jaoks on sõna «sallimatus» nagu auto armatuurlaual põlev hoiatustuli, mis ütleb, et kusagil on midagi valesti, aga täpselt ei tea, mis. Niipalju kui mina seda tunnetan, siis mis seal salata, eesti rahvas on maailma mastaabis väike rahvas. Ettevaatlikkus selle suhtes, mis ümberringi toimub, on täiesti arusaadav. Mulle millegipärast tundub, et Eestis ei ole väga palju selliseid inimesi, kes arvavad, et eesti keelel pole Eestis kohta, et siin peaks kasutama vene keelt. Keel ei ole vaidluse koht.

Pigem on oluline, et omavahel suheldes väheneksid hirmud, ettevaatlikkus, mis on olemas mõlemal poolel. Oluline on ka Eesti riigi institutsioonide esitlemine rahvale. Näiteks koostöö politseiga. Ei ole saladus, et ligi 70 protsenti vene keelt kõnelevatest inimestest vaatab ja usaldab Venemaa telesaateid. Seal näidatakse, kuidas liikluspolitseile altkäemaksu makstakse.

 

Eestis on see teema päevakorralt maas juba kümmekond aastat – me ei eelda enam, et peame politseinikule maksma.

Sõidan väga palju Eestis ringi ning pole altkäemaksuga kokku puutunud. Pigem on mul politseiga head kogemused. Aga kui vaatad telekast, kus pidevalt näidatakse niisuguseid asju, siis kohates teel liikluspolitseinikku, on sul eelarvamus. Eelarvamuse murdmiseks peab politsei korraldama üritusi, näitama oma autosid, jagama helkureid, olema sõbralik – siis hakkavad teleekraanilt nähtud stereotüübid purunema.

Samamoodi Kaitseliit. Kahtlustan, et Eestis on palju inimesi, kellele on vaja selgitada, mis on Kaitseliit, miks see organisatsioon hea on. Kui Kaitseliit näitab oma tehnikat, pakub sõdurisuppi, tekibki nende vastu teistsugune tunne.

 

Kuidas jõuaks Eesti venekeelne meedia selleni, et ka eestivenelastel tekiksid oma staarid: näitlejad, sportlased, poliitikud? Oma kangelased seoks ju ka Eesti riigiga?

Kindlasti seoks. Kui võrrelda ajaga kümme aastat tagasi, siis on neid juba hakanud tekkima.

Mulle meeldis väga, et telesaates «Su nägu kõlab tuttavalt» lauldi vene keeles lugusid, mis mulle noorpõlves südamelähedased olid. Populaarses saates lauldakse puhtas vene keeles – see on suurepärane signaal. Mulle meeldis eriti, kuidas oli esitatud laul filmist «Briljantkäsi» (venelaste kultusfilm – A. A.). Mõtlesin siis, kuidas saaks sellesama programmi mõnesse vene kanalisse üle kanda.

Omal ajal oli hea venekeelne väitlussaade «Kolmnurk». Kui oled venekeelne inimene, siis sul pole väga palju valikuid, milliseid arutelusaateid vaadata – on ainult Venemaa kanalid.

 

Kui algusesse tagasi tulla – kui tahes suure pingutuse võib nullida mõni väike uudis. Äsja saime teada, et Lasnamäe kooli direktor on aastaid viinud oma esimesed klassid rituaalsele pildistamisele sirbi ja vasara alla, et nõukogude mentaliteet uutes põlvkondades kaduma ei läheks.

Meil on paraku märksõnu, sümboleid, mis tekitavad vastaka reaktsiooni. See tundub olevat üks neist teemadest. Nendega tuleb olla ettevaatlik. Üks selline mõiste on Eesti okupeerimine. Saan aru, et see on väga oluline, aga nii mõnigi inimene, kes seda kuuleb, mõtleb, mida see tema kohta tähendab: «Kes ma siis olen? Okupant? Ega’s ometi inimene, kellega räägitakse kui võrdsega?»

Meil on olnud keeruline ajalugu, meil on erinevad maailmavaated. Et ühiselt edasi liikuda, võiks meil olla ühised suured eesmärgid. Pigem on vaja rääkida ühisest tulevikust. Mitte omavahel konkureerida, vaid teeme koos suuremat asja ja särame üle maailma. Eesti on maailmas tuntud idufirmade, ITga. Ka Eesti vene firmad. Eesti on ka kosmoseriik!

 

Lõpuks ütleb Burnašev ei tea mitmendat korda intervjuu jooksul: «Peame omavahel rääkima, ja isegi kui eri maailmavaatega inimesed jäävad oma seisukoha juurde, püüame vähemalt üksteist mõista! Meil on teemad, milles mõistame üksteist suurepäraselt, ja on ka tundlikumad teemad, mida käsitledes peame arvestama üksteise tunnetega.»

 

CV

  • Dmitri Burnašev
  • Sündinud 14. detsembril 1979 Tallinnas
  • Haridus: Tallinna mänedžeride erakool (1998), Tartu Ülikooli Pärnu kolledž (2001) ja Tallinna Tehnikaülikool (2008) – ettevõtlus ja ärijuhtimine
  • Töö: ASi Vigolin turundusjuht (2002–2005), Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse ettevõtluskonsultant kuni divisjonide direktor (2005–2013), Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse direktor (alates juulist 2014)
  • Abikaasa Kairi, lapsed Maria (5) ja Aleksander (3 kuud)

 

Kodusiga täidab pühadelaua

Jõulupühade-eelsel laupäevahommikul käis Postimees külas Kuusiku talus Aakre külas Valgamaal, kus kasutatakse toiduks ära praktiliselt kõik, mida üks kodusiga annab.

«Tulge Aakrest läbi, pärast alevikku näete vasakut kätt mööblitsehhi ja paremat kätt teeotsa. Sealt sõitke sisse ja pöörake esimesest vasakpoolsest teeotsast sisse. Seal me olemegi,» juhatab meile teed perekond Lüüside vanim tütar Sirle (27), kui oleme Rõngust läbi sõitnud ning ületanud Tartumaa ja Valgamaa piiri.

Pisut hiljem oleme juba soojas maaköögis, kus puupliidil podisevad mitmes potis kaane all sea maks ja kõhuääred pasteedi valmistamiseks ning elektripliidile on pandud valmis potid veega verivorstide läbikeetmiseks.

Samal ajal on köögilauale valmis seatud suur pesukauss keedetud odratanguga, väiksem kausitäis pekikuubikuid, nädalatagusest seatapust alles hoitud veri, puhtaks pestud seasooled, sibul, küüslauk ja maitseained – kõik, mida verivorstide tegemiseks vaja läheb. Nüüd on tarvis vaid koostisosad kokku segada ja soolde toppida.

Kodust verivorstide tegemist on Lüüside sõnul jäänud aasta-aastalt vähemaks – vaid üksikud peavad kodus veel siga ning vorstide jaoks vajalikku verd ja soolikaid mujalt väga ei saa.

«Me oleme üks vähestest oma tutvusringkonnas, kes seda teevad,» märgib pereema Aira Lüüs (48). Poevorsti ostetakse selles peres ikka ka aeg-ajalt, kuid harva. Peamiselt võetakse ikka sügavkülmast enda tehtut.

«Panid ikka soola vette?» küsib Aira vahepeal Sirlelt, veendumaks, et vorstide keeduvesi on õige soolsusega. Sirle koos emaga on kuueliikmelise pere peamised kokad.

 

Põlvkondi vana tava

Jõulueelne verivorsti-, pasteedi-, süldi- ja rulaaditegu on Lüüside peres muutunud niivõrd harjumuspäraseks, et ilma selleta ei kujutaks nad oma elu enam ettegi.

«Mina mäletan juba lapsest peale, kui vanaema tegi,» ütleb pereema, kelle sünnikodus perekond elab ja kus on sigu kasvatanud mitmed põlvkonnad.

«Vanaemaga tegime ka kunagi – kolm põlvkonda koos,» meenutab Sirle. Nüüd on vanaema selleks liiga eakas, kuid tema selgeks õpetatud retseptid on need, mida tütar ja tütretütar siiamaani muutmata kujul kasutavad.

Sirle hakkas jõulutoitude tegemist ema kõrvalt õppima siis, kui oli oma noorima õe, Annabeli (7) vanune. Viimane on ka seekordsesse vaaritamisse kaasatud – tüdruku peamiseks ülesandeks on verivorstide kinnisidumiseks vajalike nööride lõikamine.

«Mina ei tea, teeme ära,» ütleb ühel hetkel Sirle, kui on mitu korda vorstisegule maitseaineid juurde lisanud, et õiget mekki kätte saada. Nii võtab ta kätte purgi verega ja hakkab seda aeglaselt segule lisama, samal ajal kui ema seda kätega segab.

Nii verivorsti- kui pasteeditegu on Lüüside jaoks tunde küsimus – koguseid ei mõõdeta. «Meil üldse, kui süüa teeme, on kõik tunde järgi. Me retsepte üldse ei kasutagi,» muigab Aira, kui uurin temalt koostisosade vahekorra kohta.

Pohlamoosi verivorstide kõrvale teevad Lüüsid ka ise, marjadki on kohalikud – korjatud Valgamaa metsadest.

 

Vähese pekiga sead

Tavaliselt ostavad Lüüsid igal kevadel kaks siga, kellest üks tapetakse jaanipäeva paiku ja teine jõulude ajal. «Ega me teeme suvel ka verivorsti,» naerab Sirle. Aira mäletab, et tema lapsepõlves tapeti aasta lõpus lausa kaks siga – üks jõuludeks ja teine aastavahetuseks.

Iseenesest pole sigade pidamine sugugi odav lõbu – söövad nad palju ja loomasööt maksab korralikult. Lüüsid on korduvalt mõelnud ka sigade pidamise lõpetamisele. «Aga kui tuleb kevad ja sigade toomise aeg, siis ikka pannakse kirja ja tuuakse ära,» räägib Sirle.

Nuumsigasid neist põrsastest kasvatada ei anna, kuna tänapäeva sead on teistsuguseks aretatud ja ka sigade toit on erinev. «Ega seal pekki praktiliselt enam ei ole,» märgib ta. Samas tulevale aastale mõeldes tekitab muret seakatk, kuna tavaliselt kasvavad Lüüside sead ikkagi õues.

Lüüsidel on sigade pidamise käigus aeg-ajalt ette tulnud ka seiklusi. «Ühel aastal olid sellised hullud, kes muudkui hüppasid üle aia. Käisid vahepeal kodunt ära ja kui tulid tagasi, olid sead jälle aiast väljas,» muigab Sirle. Kodust kaugele need sead aga ei läinud – hakkasid kohe aiatagust maad sonkima.

Kuigi praegu on käimas verivorsti- ja pasteeditegu, kasutavad Lüüsid tavaliselt kodusea kuni saba ja kõrvadeni ära. Ainukesed, mis sel korral koertele said antud, olid looma magu ja kopsud, kuigi Aira ütleb, et vanal ajal leidsid inimesed viisi ka nende kasutamiseks.

«Kops keedeti ära, lasti hakklihamasinast läbi ja pandi pirukasse, juurde lisati muna ja sibulat,» kirjeldab ta oma isa kunagist lemmikrooga.

 

Uudistajaid teisigi

«Maitse sai õige,» kiidab Sirle, kui oleme köögilaua ääres istet võtnud ja mekime esimesi ahjust tulnud verivorste. «Mina küll jään neid toite edaspidi ka tegema. Oma on ikka oma – maitsev ja teistmoodi,» ütleb ta.

Ühel hetk hüppab köögiaknast sisse ka perekond Lüüside siiami kassiga sarnanev kõuts Mufi, kes küll talle ette pandud verivorsti maitsma ei lähe, kuid perenaise kinnitusel teeb köögilauale unustatud taldriku tunnistajate juuresolekuta ikka tühjaks.

Pasteedikarp ja verivorstirõngas näpus, astume Lüüside hubasest köögist õue, jättes pererahva oma laupäeva pärastlõunaste toimetuste juurde. Justkui täiendavaks märgiks sellest, et nüüd võib jõuluaeg ametlikult alata, hakkab meie lahkumise järel Valgamaal sadama laia, paksu lund.

 

 

Mida on seast võimalik teha?

Veri – verivorstid ja verikäkk

Liha – praad koos kamaraga, hakklihana rulaadi ja mao täidis

Maks ja pekisem liha – pasteet

Nahk ja hakkliha – rulaad

Magu – hakklihatäidisega küpsetada

Pea, saba, koodid, süda – sült

Kõrvad ja saba – suitsutada ja fritüürida

Saba ja kondid – supikogu

 

Video: klaassiledal Tallinna-Narva maanteel on autodel raskusi teel püsimisega

Pühapäeval alates kella 13-st sadama hakanud lumi ja langenud temperatuur on muutnud Tallinna-Narva maantee nii libedaks, et sõidukitel on seal raskusi teel püsimisega.

 

Kella 16.30 ajal oli Tallinn-Narva maanteel Pühajõe silla juures ekstreemselt libe. Selles piirkonnas oli kolm sõidukit pea ühes kohas teelt välja sõitnud.

Tee oli nii libe, et sellel võis vabalt liugu lasta.

Ka kohalekutsutud puksiiril oli tõsiseid probleeme autode teeleaitamisega, kuna isegi tõkiskingad ei suutnud puksiiri libedal teel hoida.

Sündmuskohalt sõitis läbi ka politseipatrull, kes veendus ka teeolude ekstreemsuses. Politsei uuris ka, kas teelt välja sõitnutega on kõik korras. Osalised kiitsid politseinike profesionaalset tegutsemist.

Kuna kusagil samas piirkonnas oli veel juhtunud avarii, oli politsei sunnitud sõitma uuele väljakutsele seoses patrullide vähesusega antud piirkonnas.

Ühtegi teehooldusmasinat kella 18-ni õnnetuspiirkonnas liikumas ei nähtud.

Poeketid: vargad on seadusega väga hästi kursis

Eesti suuremate poekettide esindajad kinnitasid, et poevargad on karistusseadustikuga väga hästi kursis ning varguste hind muutub kindlasti vastavalt seadusemuudatustele.

Uue karistusseadustiku järgi algab varguse korral kriminaalkuritegu praeguse 64 euro asemel 200 eurost, kirjutab ERR Uudised.

Rimi Eesti Food AS pressiesindaja Katrin Bats ütles ERRi uudisteportaalile, et sellise muudatuse tõttu jääb kannatajaks vara omanik, kes peab kohtus õiguse saamiseks läbima suurema bürokraatia kadalipu, Silver Säga Prisma Peremarketist aga sõnas, et antud seadusemuudatus mõjutab kindlasti poevarguste arvu ja seda, mida varastada püütakse.

Selveri juhataja Kristi Lomp eeldab, et seadusemuudatus põhineb konkreetsel analüüsil, mis arvestab kuritegevuse hetkeseisu ja vastavate ametiasutuste suutlikust kuritegude ennetamisel ja kurjategijate karistamisel. «Küll võib seadusemuudatus mõnevõrra motiveerida professionaalseid vargaid ja narkomaane, kuna nemad varastavad teadlikult piirmäära ulatuses, et mitte saada kriminaalkorras karistatud, kuid selliseid vargaid tegutseb Selverites vähe,» rääkis ta.

Näitlejad tegid kaks audioraamatut

Näitlejad Kristel Leesmend, Maria Taimre-Varres, Peeter Volkonski ja Ardo Ran Varres kohtusid linnaraamatukogus lastega, aga ei teinud teatrit, vaid rääkisid oma plaatidest.

Lapsed said teada, et need näitlejad oskavad peale näitlemise muudki. Et nii Leesmend kui ka Volkonski on aeg-ajalt kirjanik ning et Varres on muusik ja helisalvestaja.

Leesmendil ilmus aasta tagasi raamat «Lumi», mida on hea lugeda lastel ja täiskasvanuil. Kirjutamise ajal ta kuulis seda, mida kirjutas. Vesteldes Varresega, kes on Tartus asutanud oma plaadifirma ja helistuudio, tekkis mõte teha raamat teistelegi kuuldavaks.

Samal ajal plaanitses näitlejast plaadifirmaomanik oma naise Mariaga audioraamatut, mille tegelased on helid. Volkonski kirjutas neile jutu, mille peategelased on uks Prõmm ja link Lõnks, kes lähevad seiklema, et uksele uus nimi leida.

Plaadid «Lumi» ja «Ukse eksirännak» said esitlusküpseks ühel ja samal ajal. «Lumi» ilmus Kristel Leesmendi enda üllitisena, «Ukse eksirännak» on Ardo Ran Varrese plaadifirma Tonoscope Records neljas CD.

Vanemuine tuli väikses majas vaatajate ette täna 70 aastat tagasi

Teises maailmasõjas, suvel 1944, pommitasid Nõukogude lennukid Vanemuise ilusa suure maja koos viis aastat tagasi avatud uue suure teatrisaaliga rusudeks. Pärast sõda alustas Vanemuine tööd endises Saksa käsitööliste teatri majas, mida praegu tuntakse Vanemuise väikse majana.

Sõja ajal oli see ümber ehitatud kinoks. Teatri enda kollektiiv taastas hoone teatritegemiskõlbulikuks. Avaetenduseks sai täna 70 aastat tagasi ehk 21. detsembril 1944 Kaarel Irdi lavastatud August Kitzbergi «Enne kukke ja koitu».

Siinse uudise aluseks on Vanemuise teatri üllitatud ülevaateraamatud aastast 2007 ja 2010.

Soome kinnisvaravahendaja Habita laienes Eestisse

Soome üks suuremaid sõltumatuid kinnisvaravahendusfirmasid Habita LKV avas sel nädalal oma esinduse Tallinnas.

«Leidsime lõpuks koostööpartneri, kellega koos tegutseda,» ütles Habita tegevjuht Jari Gardziella. tema sõnul oli sobiva partneri puudumine ka põhjus, miks Habita varem Soome lahe lõunakaldale laieneda pole üritanud. «Koostööpartnerist sõltub väga palju. Ta peab olema õige inimene, keegi keda saame usaldada.»

Habita ketis oli enne Eesti kontori avamist 48 bürood, neist enamik Soomes. Ettevõttel on aga esindused ka soomlaste lemmikutes puhkuseveetmise sihtkohtades Hispaanias, Portugalis, Türgis ja Tais.

Gardziella sõnul on lõviosa Tallinna esinduse klientidest eeldatavalt kohalikud. «Põhiliselt teeme panuse eestlastele, aga lisaks loodame saada välisinvestoreid, eelkõige muidugi soomlasi,» ütles ta. «On tihti nii, et kinnisvarakaupa tahetakse võõral maal teha ikkagi oma kaasmaalase vahendusel.»

Eestlastele loodab Gardziella pakkuda Habita vahendusel ennekõike samuti puhkesihtkohtade Hispaania ja Türgi kinnisvara, kuid ka näiteks lühi- ja pikaajalisi rendielamispindu Soomes. «Samuti arvan, et näiteks ehitajad ja arendajad võivad meie kaudu leida pääsu Soome turule,» lisas ta.

Järgmisel aastal tahab Habita haaret Balti mere regioonis veelgi laiendada. «Tahame olla kohal Balti riikides ja põhjamaades, samuti Venemaal. Muide Venemaa küsitakse Soomes viimasel ajal väga palju,» ütles Gardziella.

Kaupo Vipp: naftatipu 10. sünnipäevaks

Me pole suutnud pärast 2004. aastat hindade mitmekordsest tõusust hoolimata toornafta hanketempot kasvatada, kirjutab Kaupo Vipp Sirbis.

Varsti saab 10 aastat hetkest, peale mida me tööstustsivilisatsioon pole enam suutnud kasvatada oma kõige tähtsama energiasisendi, toornafta hankemahtu. Energianappuses vaevlevas tehnoloogilises globaalkülas on kuhjumas majanduslikud, (geo)poliitilised ja sotsiaalsed pinged. Kurmo Konsa võrdsustab loos «Ökoutoopiline mülgas» (Sirp 29. VIII) tehnoutopismile igiomase kategooriaveana tehnoloogiad energiaga. Ta oletab, et kui ühiskonnasüsteemide kõik arenguepisoodid pole täppisteadusliku metoodikaga prognoositavad, siis ei ole prognoositav ka iseorganiseeruvate komplekssüsteemide üldine, põhimõtteline areng. Inimliik ja selle tehnoloogiad on ühes lõigus looduse naturaalne osa, järgmises lõigus aga midagi täiesti eraldiseisvat ja kunstlikku. Jne, segadust kui palju. Füüsikast ja bioloogiast lähtuvad komplekssüsteemide käsitlused, sh biofüüsikaline majanduskäsitlus, võimaldavad sellist segadust klaarida.

Biofüüsikaliselt alluvad kõik elus­aine loodud süsteemid samadele seaduspäradele, olgu need ainuraksed või vaalad, sipelgapesad või külakogukonnad, aktsiaseltsid või riigid. Muu hulgas kehtib kõigile reegel, mida on nimetatud ka termodünaamika neljandaks seaduseks: kõik elusaine süsteemid iseorganiseeruvad alati viisil, mis võimaldab neil maksimeerida end läbivat energiavoogu. Planeediga piiratud elukeskkonna tõttu tähendab see, et sisendenergia hankimisel peavad süsteemid omavahel konkureerima. Selleks järgib iseorganiseerumisprintsiip alati kolme universaalset ja seonduvat arengusihti: kasumlikkuse tõhustamist (energiahankeis, metabolismides, töös jms), komplekssusastme kasvatamist ja sisendenergia hankemahtude suurendamist. Evolutsiooniline edu ühel sihil juhib järgmise sihi poole, ühe arenguringi läbimine tähendab asumist järgmisele. Liigi piiridest biosfääri ulatuseni võidutsevad konkurentsi ja keskkonnamuutustega paremini kohanenud süsteemid. Kuid mitte ükski neist süsteemidest ei arene komplekssemaks omaenda teadvustatud tegevuse tulemusena. Ka inimliik ei ole kunagi nt tööstustsivilisatsiooni rajamist kavandanud. Oleme pidevalt hõivatud hoopis sellega, et oma universaalsete probleemide lahendamise käigus kuidagi kohaneda selle aina komplekssemaks iseorganiseeruva süsteemiga. Seejuures kerkivate uute probleemide lahendamisel käitume nii, nagu kõik elusolendid, võttes oma elukeskkonnast esimesena alati parima ressursi, mis hetkel kõige lihtsamini kätte saab.

Nii on meie komplekssüsteem jõudnud energiavoo maksimeerimisel globaalse tehnoloogilise tsivilisatsioonini. Ja globaalse süsteemi elukeskkonda konkurente lihtsalt ei mahu. Selles süsteemis kaitsevad tehnoloogiad inimliiki loodusliku valiku eest, nagu katseklaas pärmiseeni. Planeedi ajaloos pretsedenditu komplekssusastme on meie süsteemile taganud kõigist seni tuntuist suurima energiasisaldusega, parima energeetilise hanketõhususega, kõige lihtsamini kättesaadava ja transporditava ning keemiliselt koostiselt mitmekesiseima energiasisendi nafta saamine tähtsaimaks energiasisendiks. Juba kivisöe kasutuselevõtt muutis meie ühiskondlikke komplekssüsteeme peaaegu tundmatuseni. Muu hulgas kaotas see näiteks sunnismaisuse ning orjatöö, kuigi inimlihaste jõud oli neoliitilisest revolutsioonist peale moodustanud keskmiselt ¾ iga ühiskonna tööenergia sisendist. Nafta kasutuselevõtt tõstis inimlikku heaolu hüppeliselt. Viimase sajandiga rajasime nafta kasutamisele praktiliselt kõik inimtegevuse valdkonnad. Seda rakendades lahenes XX sajandil iga inimkonna ette kerkinud uus probleem. Täna oleks raske leida artefakti, mis poleks kas naftast valmistatud, naftaga töötav, nafta abil hangitud või toodetud. Pealekauba, inimesed sõna otseses mõttes söövad naftat. Iga toiduainekalori saamiseks oma toidulauale kulutame me keskmiselt 12 kalorit fossiilkütuste energiat. Naftakeemiast sõltuva põllumajandusliku suurtootmise juurutamine ongi võimaldanud toidu 7,3 miljardile inimolendile.

Kasvava inimarvukuse puhul saab iga üksikisiku heaolu püsida või, veel enam, kasvada vaid juhul, kui samavõrra kasvab kogu ühiskondlik komplekssüsteem. Nimetagem seda majanduskasvuks. Muidugi saab töö hulk kasvada ainult energiasisendi kasvades. Pidevat kasvu selles harjusime viimase saja aastaga niivõrd enesestmõistetavaks pidama, et kõik tööstusühiskonna sotsiaalsed, majanduslikud ning poliitilised struktuurid said rajatud igikestva kasvu eeldusele. 1970ndatel muutus samal moel kasvusõltuvaks viimane otsustava tähtsusega struktuur – finantssüsteem. Koduse Eesti näitel teame, et meie ühiskondliku süsteemi töövõimet ohustab isegi elanikkonna kasvu lakkamine, rääkimata energiasisendeist.

Planeedi rahvaarv jätkab oma eksponentset kasvu umbes 1,1 protsenti aastas (üle 77 mln ehk ca Saksamaa elanikkond). Seega pretendente toidule, peavarjule, riietele, kütustele, ravimitele ja muudele naftast sõltuma sätitud hüvedele on iga päevaga 200 000 võrra rohkem. Aga me pole suutnud pärast 2004. aastat toornafta hanketempot kasvatada, hoolimata hinna mitmekordsest tõusust. Kasvu kadu peamises energiasisendis on ootuspäraselt peatanud kogu süsteemi kasvu. Globaalmajandus on pärast 2007. aastat toimimast tõrkunud, vedades kriisi kõik pideva kasvu eeldusele rajatud struktuurid. Eriti hullult mõjub seisak muidugi globaliseerunud finantssüsteemile. Selle tulemusena üle planeedi lahvatanud sotsiaalsed ja (geo)poliitilised pinged laastavad isegi Euroopat. Aga Araabia kevade laadis veriste rahutuste ja terrori põhipäästikuks väidavad uurimused aga toiduainete hinna: need on vaesematele rahvastele kohati talumatult kallid. FAO andmeil on globaalne toiduhinna indeks teinud pärast 2004. aastat enneolematuid, 250 protsenti ulatuvaid hüppeid, kopeerides paratamatult oma põhisisendi, nafta hinna volatiilsust.

Naftasisendi defitsiiti on püütud leevendada, kasvatades nn muude küttevedelike tootmist. Need on siiski puudujääkide korvamiseks liig vähese energiatõhususega ja kulukad. Nüüdseks on täiesti selge, et globaalmajandus ei suuda alaliselt taluda üle 100 dollari barrelist ulatuvat nafta hinda. Ja kui liigkallis energiasisend kägistab majandusaktiivsuse, siis läheb naftanõudlus süvenevas kriisis vabalangusesse koos nafta hinnaga, nagu nägime nii 2008. kui sel aastal. Pikas perspektiivis pole suur hinnalangus liiga kõrgest hinnast parem. Alla omahinna kukkuv turuhind toob kallimatel väljadel (nagu USA kildanafta tootjad) kaasa tootmis- ja arendustegevuse seiskumise või koguni pankroti. Ajaks, mil langenud naftahind võiks majanduse lõpuks uuesti tööle ergutada, on summaarne tootmisvõimsus seetõttu veel väiksem kui enne. Selle tulemusena hakkab majanduskasvu uues laines taastekkiv defitsiit veel kiiremini hindu üles kerima ning järgnev kriisilaine saabub veel kiirema ja lammutavamana. Lihtsamaks teeb hindade ümber toimuv ainult uute kriisilainete prognoosimise: neile eelneb alati naftahinna suurem langus.

Näib üsna selge, et nafta (ja üldse fossiilkütused) vajavad kiiret asendamist muude energiasisenditega, kuid mittefossiilsete energiasisendite osakaal maailma energiabilansis ei ole pärast 1995. aastat kasvanud. Näiliselt kiire kasv päikese- ja tuule-energia osas pärast 2005. aastat on katnud vaid samaaegse languse tuumaenergia tootmises. Energiasisendite osakaal püsib juba 20 aastat suhte juures 87 protsenti fossiilkütused ning 13 protsenti tuuma- ning taastuvenergia. Pealegi pole ka taastuvenergia tehnoloogiad täienenud  ühegi laiemalt rakendatava uue leiutisega XIX sajandist alates (elektrituuliku patenteerimine 1891. aastal, päikesepatarei 1887, vesinik-kütuseelement 1939, elektriauto 1938 jne). Muidugi võtsime keskkonnast ressursi, mida oli kõige lihtsam kätte saada. Muidugi lükkasime nafta kasutuselevõtuga kiirelt kõrvale kõik vanemad, ebaefektiivsemad lahendused. Nüüd aimame, et see oli viga, nimetame neid koguni «uuteks rohelisteks tehnoloogiateks». Kuid nüüdseks on nendegi ehitamine ja kasutamine sattunud otsesesse sõltuvusse naftast ...

Kuidas võisime me seda ette näha? Inimkond pole kunagi ajaloos suutnud oma tsivilisatsioonide iseorganiseeruvat arengut reaalselt ehk teadvustatult ja läbimõeldult mõjutada. Ainukese ja haledalt äpardunud katsena on meil ette näidata vaid pusimine CO2 teema ümber. Nii komplekssüsteemide termodünaamilise, bioloogilise kui ka ajaloolise käsitluse kohaselt on meie globaalne tööstustsivilisatsioon nüüd oma iseorganiseerumise teel kollapsieelsesse seisundisse jõudnud. Nagu enne seda iga lokaalne tsivilisatsioon. Kollapsiks (s.t komplekssuse järsuks vähenemiseks) piisab nüüd ainsast majanduslikust või geopoliitilisest raputusest. Pärast stabiliseerumist madalamal komplekssusastmel kaovad pideva kasvu ja ülisuure energiasisendi probleemid, aga kaasnev kahanemine toidu jms tootmises tähendab, et vähemalt viie miljardi võrra peab kahanema ka inimkond. Suurem osa inimestest, massi­meedia ning poliitiline ja majanduslik eliit ei taha ega suuda tekkinud olukorda hoomata. Laialt on levinud lootus, et «küllap midagi välja mõeldakse». Pime usk tehnoloogia imetegudesse on tööstusajastu ühiskonnale üldomane. Sellise üldtausta juures peab imetlema inimesi, kes oskavad iseseisvalt mõelda ja ökokogukondades väljapääsu märgata. See võib olla esimene kord, kui üks hääbuv loomaliik suudab teadlikult mõjutada oma loomulik-looduslikku käekäiku.

Swedbank tegi klientide nimel annetuse SAPTKi tunnustanud sihtasutusele

Sotsiaalmeedias lööb laineid Swedbanki otsus teha klientide nimel rahaline annetus Aadu Luukase sihtasutusele, mis tunnustas hiljuti missioonipreemiaga sihtasutust Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks. Pank palub fondil annetatud raha tagasi kanda.

Pank teatas oma klientidele, et tegi tänavu juba seitsmendat aastat järjest annetuse Aadu Luukase nimelisele sihtasutusele.

«Pühad on märkamise aeg. Sama oluline kui märgata jõuluajal nõrgemaid, on ka tunnustada tugevaid. Neid, kes on aasta jooksul andnud endast kõik, et elu Eestis muutuks jõudumööda paremaks,» seisab klientidele saadetud kaardil.

«Sel aastal märkame neid, kes on silmapaistvalt aidanud Eesti ühiskonnal tasakaalustatult areneda. Tegime seitsmendat aastat järjest oma klientide nimel annetuse Aadu Luukase Sihtasutusele, mis annab igal aastal välja missioonipreemia.»

Swedbanki annetus tekitas eile õhtul tulise arutelu sotsiaalvõrgustikus Twitter, kus avaldati arvamust nii pangateenuste kasutamise lõpetamise kohta kui nõuti Swedbankilt selgitusi.

«Vabandame kõigi inimeste ees, keda meie annetus Aadu Luukase SA-le häiris ja palume fondil annetatud raha viivitamatult tagasi kanda. Tegu oli meie poolt läbimõtlematu otsusega. Selgituseks saame öelda, et varasematel aastatel on Swedbank jõulude puhul Luukase fondi toetanud. Fondi tänavune ebameeldiv suunamuutus oli meie jaoks ootamatu ja paraku ei suutnud me sellele piisavalt kiiresti reageerida,» teatas täna Swedbanki pressiesindaja.

«Swedbank toetab igati mitmekesisust ühiskonnas nii ettevõtte kui tööandjana, see on meie jaoks strateegiliselt oluline teema nii Eestis kui teistel koduturgudel,» lisas ta.

Panga pressiesindaja teatas hiljem veel, et Swedbank võtab otse ühendust missioonipreemia teiste nominentidega, kelle tegevust fondile tehtud annetuse kaudu pank algselt toetada soovis. Swedbanki esindaja kinnitusel peaks neile toetus laekuma homse tööpäeva lõpuks.

Tänavu võitis Aadu Luukase missioonipreemia kooseluseadusevastast rinnet vedanud SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks. Missioonipreemia pälvinud isikut või organisatsiooni tunnustatakse 32 000 euroga.

Riigisaladus kaitseb fakti, kui palju kapolasi 1990ndatel süümevande andsid

Möödunud sajandi lõpus oli palju juhtivaid ametikohti, kuhu mõne välisriigi luure, sealhulgas KGB jaoks töötanud inimene kandideerida ei saanud. Kui palju oli selliseid ametikohti kaitsepolitseiametis, kapo avalikustada ei saa.

Kui veel 15-20 aastat tagasi oli ametikohti, kuhu KGB minevik ei lubanud kandideerida, siis täna enam mitte. «Praegu enam selliseid ameteid ei ole. Nii kaua, kui kehtis süümevanne, neid oli,» ütles Postimehele ajaloolane, 1992. aastast erinevatesse riigikogu koosseisudesse kuulunud Mart Nutt.

Nimelt lõppes süümevande nõue põhiseaduse järgi 2000. aasta lõpus. Enne seda pidi vande andma inimene, kes kandideeris presidendiks, riigikokku või kohaliku omavalitsuse volikogusse. Samuti isik, kes taotles peaministri, ministri, riigikohtu esimehe, riigikohtu liikme, kohtuniku, õiguskantsleri, riigikontrolöri, Eesti Panga presidendi, kaitseväe juhataja või ülemjuhataja või mis tahes muud valimise või nimetamise alusel täidetavat ametikohta riigi- või kohaliku omavalitsuse organis.

Kirjalikult tuli anda süümevanne: «Annan vande, et ma ei ole olnud Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite või relvajõudude luure või vastuluure teenistuses ega agent ega ole osalenud kodanike jälitamisel ja represseerimisel nende poliitiliste veendumuste, ebalojaalsuse, klassikuuluvuse või Eesti Vabariigi riigi- või kaitseteenistuses olemise eest.».

Põhiseadus täpsustas, et Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite või relvajõudude luure- või vastuluureorganite agentideks on isikud, kes olid nende poolt värvatud agentideks, residentideks, kohtumis- või konspiratiivkorteri pidajateks, olid usaldusisikud või tegid muul moel teadlikult ja vabatahtlikult nendega koostööd.

Kuidas aga sai olla nii, et kui teati inimese KGB minevikust, sattus ta ikkagi kaitsepolitseisse tööle? «See säte reguleeris nii, et nad ei tohi olla kõrgemate riigiametite ametikohtadel. Ma arvan, et võib-olla lahendati see nii, et neid ei käsitletud kõrgemate riigiametnikena. Seetõttu ei usu ma, et seal seadust rikuti,» rääkis Nutt.

Kaitsepolitseiameti pressiesindaja Harrys Puusepp ütles Postimehele, et süümevanne kehtis täpselt neile ametikohtadele, nagu seadusesäte ette nägi. Kui paljudele ja millistele ametikohtadele vanne kapos kehtis, ei saanud ta öelda, kuna ameti täpne struktuur on riigisaladusega kaitstud. Küsimusele, kas see kehtis rohkematele, kui ainult peadirektori ametikoht, vastas Puusepp, et ilmselt küll.

Sellegipoolest ei pea Nutt õigeks, et KGB taustaga inimesed kaposse tööle võeti. «Esiteks, see on julgeolekurisk riigile, sest inimene, kes on andnud vande teise riigi julgeolekule, ei saa ju sellest vandest tegelikult kunagi vabaneda,» selgitas ta.

Põhjusi, miks ikkagi järeleandmisi tehti ja KGB minevikuga inimesi kaposse tööle võeti, teab Nutt enda sõnul täpselt sama palju, nagu ta on meedia vahendusel kuulnud. «Need põhjendused on olnud need, et nad ei töötanud niisugustel ametikohtadel, kus nad riigisaladusele ligi pääsesid ja neid kasutati sellepärast, et nad olid vastava ala tehnilised spetsialistid.»

Küll aga on viimased riigireetmise juhtumid tema sõnul näidanud, et tõenäoliselt oli neil siiski juurdepääs ka sellisele informatsioonile, mis kindlasti ei oleks tohtinud võõrriigi kätte sattuda.

Jõuluvana minut maksab euro

Jõuluvana kodukülastus maksab keskmiselt euro minuti eest, selgub lühikesest jõulu-eelsusest küsitlusest Järvamaa jõuluvanade seas.

Järva Teataja uuris kolmelt Järvamaa jõuluvanalt nende võimalike kodukülastuse aegade ja maksumuse kohta. Kõiki jõuluvanad tunnistasid, et tegemist on hobiga, mis on nende tegevusvaldkondadesse lisandunud nii-öelda rahva nõudmisel.

Jõuluvana Rait tunnistas, et alustas sõpradele-tuttavatele jõuluvana tegemisega ning nüüdseks käib ta ka võõraste inimeste kodudes juba viiendat aastat.

Need, kes alles praegu kaaluvad, kas jõuluvana tellida või mitte, päris hiljaks jäänud ei ole - vabu aegu on veel kõigil.

Kaks jõuluvana kolmest on oma etteastesse põimimas ka muusikat. Jõuluvana Rait lubas lisaks kinkide jagamisele mängida kitarri ja laulda, akordioniga saabub jõuluvana Arvo.

Viimane märkis, et tema tööpiirkonnaks on vaid Paide ning kaugemalt tellijail tuleb organiseerida lisaks transport.

Paide ja selle lähiümbruses tööttab 25. detsembril ka jõuluvana Margo. «Sel aastal töötan ainult sel päeval,» rõhutas ta. Jõuluvana Margo arvab külastuse maksimaalseks pikkuseks olevat 45 minutit. Koju kutsumise tasu sõltumata kulunud ajast on 40 eurot. Sama tasu soovib pooletunnise külastuse eest ka jõuluvana Rait. «Üle poole tunni pole viie aasta jooksul kuskil läinud,» märkis ta.

Jõuluvana Arvo küsib umbes 30 minutilise külastuse eest 30 eurot.

Kui jõuluvana Arvo on valmis kodusid külastama kõikidel päevadel 22.- 26. detsembrini, siis jõuluvana Rait 26. detsembril enam kodudes ei käi.

Oluliselt soodsam on aga endale koju kutsuda jõuluvana abiline Maive. «Viimastel aastatel olen käinud vähe, sest olen ka ise seda meelt, et jõuluvana peaks olema mees, aga jõulude ajal on jõuluvanal palju tööd ning nii annabki mõnes kodus kingid kätte jõuluvana naissoost abiline,» kõneles ta.

Jõuluvana abiline Maive tunnistas, et valdavalt kutsuvad teda täiskasvanud oma pidudele, kuid ta on käinud ka kodudes. 24. detsembril on jõuluvana abiline oma perega ja siis ta kojukutseid ei tee, teistel päevadel küll. «Tavaliselt ei ole olnud palju pakke, külastuse aeg on olnud kuni 15 minutit,» ütles ta. Sellise külastuse eest jõuluvana abiline Maive pole üle 10 euro küsinud. 

Põllumeeste aasta oli saagirohke, aga rahavaene

Põllumehed kirjeldavad, millised olid nende jaoks lõppeva aasta suuremad õnnestumised, millega sai alt mindud ning mida ootavad nad uuelt aastalt.

Avo Samarüütel,

Männiku Piim OÜ

Ütleme nii, et väga heitlik aasta on olnud. Meil on kaks suunda – piim ja teravili. Piimaga läks kuni poolaastani hästi, aga teine pool on olnud jällegi väga negatiivne. Praegu toodame piima alla omahinna. Realistina tundub mulle, et järgmisel aastal olukord väga palju paremaks ei lähe ja tuleb lihtsalt püüda kuidagi ära elada. Teravilja poole pealt olid saagid korralikud. Saime meie ettevõtte kõigi aegade teise saagi.

 

Hans Kruusamägi,

Simuna Ivax OÜ

Täiesti tavaline aasta on olnud. Saagiga jäid kõik põllumehed rahule. Need, kes ei jää, tegid ilmselt ise midagi valesti, et ei saanud maksimaalset saaki. Asjaolu, et hinnad on madalad, on teada. Eelmise aastaga võrreldes on hinnad lausa katastroofiliselt all, nii et kasum ei tulnud selline, nagu eelnevalt planeeritud.

Keegi ei osanud ette prognoosida taolist olukorda ja kõik lootsid, et vahepealne hinnatase hakkab ikka tõusma. Praegu on hind kuigivõrd kerkinud, aga põllumees ei saa sügisel oodata. Mingi müük tuleb teha, et saaks pangalaenud ja muud kohustused makstud. Kui langus ka peatub, siis ma ei usu, et hinnad jõuavad niipea samale tasemele, mis need olid aasta tagasi. Aga elu läheb edasi ja vili vajab müümist.

Põllumajanduses jääb uuelt aastalt soovida ikka seda, et ei oleks mingit seataudi ja saagid tuleksid head. Ootus on seegi, et Euroopa Liidu toetustega ei tekiks tagasilööke ning teraviljahinnad hakkaksid normaliseeruma.  

Mart Timmi,

Jaagumäe talu

Aasta oli nagu kõigil põllumeestel – saagirohke, kuid rahavaene. Hea oli, et jagus päikest ning saime töödega graafikus püsida. Midagi ei ikaldunud. Halb on aga, et tarbija tahab toodangu eest vähe maksta. Me oleme üks väheseid, kellel on otseturustus ja kes proovib sealiha kõik ise ära müüa ning meid toetab ka hulgikaubandusega tegelev tütarettevõte.

Raske aja positiivsus seisneb selles, et kui on erinevaid valdkondi, siis vajadusel need toetavad üksteist. See on üks meie tugevusi. Uueks aastaks peab korrigeerima oma tegevusi ja lootma, et turud stabiliseeruksid. Eks inimene elabki nii, et loodetakse kogu aeg paremat. Lootma peab.

 

Guido Lindmäe FIE,

köögiviljakasvataja

Saaremaa oli sel aastal enneolematu palmisaar. Niisugust kuumust ja kuiva polnud ma oma põldudel 20 aastat näinud. Põua tõttu oli saak umbes kolmandiku võrra tavapärasest kehvem. Samal ajal on ka köögiviljahinnad maas ja keeruline on toodangut realiseerida.  

Kasvatan peamiselt kartulit, kapsast, porgandit ja peeti. Tänu sellele, et kunagi hakkasin hapukapsast tegema, tiksun ma hapukapsa varal selle aasta mööda.

Olen mõelnud, mis siin edasi saab ja mida tegema peaks, sest Vene turule loota ei saa. Mulle tundub, et nende köögiviljade osas, mida mina kasvatan, on Euroopas natuke ületootmine. Ennekõike peame turuna ikkagi oma lähiriikidega arvestama ja rohkem enda ümber vaatama. Mina ei saa tootmist nii kiiresti vähemaks tõmmata, vaid pean alternatiive otsima. Nii võib arvata, et tuleb üks muutlik aasta. Esialgu on minu jaoks põhiline küsimus, kas õnnestub tänavune saak maha müüa.

Hillar Kald,

Pärna talu

Meie tegevusalaks on mahevilja tootmine ja hobusekasvatus, nii et meil ei ole nii rasket aastat olnud kui piimatootjatel, kellele avaldas suurt mõju Vene kriis. Meil on pigem keskmine aasta olnud. Viljasaagid on head, kuid hinnad all. Hobusekasvatusega on nõnda, et kui teed normaalselt tööd, siis tuleb ka tasu.

Kui uue aasta soovidest rääkida, siis loodan, et järgmisel aastal, kui on riigikogu valimised, tuleks niisugune riigikogu, kes põllumeeste eest seisaks.

Artikkel ilmus Postimehe erilehes Maaelu Edendaja.

Tänavaküsitlus Tallinnas: mida varute jõuluvana kingikotti?

Tallinncity uuris pühade eel linlastelt, mida nad jõuluvana kingikotti varuvad. Vaata videot!

Sutrop: miks peaks kellelegi meie kodakondsust kinkima?

Eesti Keele Instituudi direktor Urmas Sutrop (Reformierakond) ei saa aru, miks peaks kinkima kodakondsuse vene keeles kirjutavale kirjanikule Andrei Ivanovile. 

«Meie põhiseadus ütleb, et Eesti riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Eesti rahvus erineb kodanikkonnast. Rahvus on määratud nii vere kui ka keelega,» kirjutab Sutrop oma Facebooki lehel.

«Meie põhiseadus võeti 1938. aasta põhiseaduse alusel vastu 1992. aasta rahvahääletusel. Selles puudus riigi kohustuste seas eesti keele säilitamine läbi aegade. Riigikogu täitis selle lünga 2007. aastal. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes kirjutavad juristid, et «keele kandmine põhiseaduse preambulisse teiste aluspõhimõtete hulka tähendab eesti keele tunnistamist rahvuse südamikuna. Ei saa rääkida eesti kultuurist ilma eesti keeleta.»,» tsiteerib Sutrop.

«Selles kontekstis on kummaline sotsialistide soov anda Eestis elavale vene keeles kirjutavale vene kirjanikule eriliste teenete eest kodakondsus. Huvitav, missugused need teened siis on?

Kuna eesti kultuurist ei saa rääkida ilma eesti keeleta, siis ei saa ma üldse aru, miks kellelegi peaks meie kodakondsust kinkima. Kui inimene tahab ise kodakondsust saada, siis ta saab selle naturalisatsiooni korras,» leiab Sutrop.

Haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski teatas eile, et teeb valitsusele ettepaneku anda kirjanik Andrei Ivanovile eriliste teenete eest kodakondsus.  Tema sõnul kirjutab küll Ivanov vene keeles, kuid tal on eesti keele oskus täiesti olemas. 

Nädal loomaaias: jaapani makaagid uue üllatuse ootuses

Möödunud rahvusvahelisel ahvipäeval oma nutikust proovile pannud jaapani makaake ootab aasta viimasel pühapäeval, 28. detsembril, ees uus üllatus. Sel päeval saabuvad loomaaeda jõuluvanad, kes toovad kinke nii neile, kui ka teistele loomaaialoomadele.

Esmaspäeval poegis troopikamajas Lõuna-Ameerika jõgede endeem jõerai. Ilmavalgust näinud kaks erinevat sugu poega paigutati esialgu väiksemasse akvaariumi, kus nende toitumisel on kergem silma peal hoida. Hiljem kolivad nad tagasi suurde ekspositsiooni vanemate juurde.

Teisipäeval lahkus üks Vana Maailma suurimaid närilisi Tallinna loomaaias sündinud ja siin pea 14 aastat elanud valgesaba-okassiga Tobian.

Kolmapäeval kolisid laste loomaaeda elama kaks noorukest siidikana kukke.  Neid «kassi karvaga» kanu on maininud juba Aristoteles. Euroopas peeti siidikana keskajal «šarlatankanaks», küüliku ja kana ristsugutiseks. Siidikana sulgedel puudub sulerood, nende hari sarnaneb mooruspuu-marjaga ning nende nahk, luud ja siseorganid on mustjaspruuni värvi.

Jõuluheateo tegid Tallinna Mustamäe Gümnaasiumi 2. ja 3. klassi õpilased – nad kogusid jääkarutüdruk Nora toetuseks kokku 68 eurot ja 26 senti.

Kas piimavannid spaades võiksid päästa Eesti piimatootjad?

Seoses Vene embargoga oleme olukorras, kus tuleb otsida uusi turge. Peamiselt vaadatakse kaugemale. Kuid ehk on ka siinsamas perspektiivi piima enamaks kasutamiseks? Ilmselt toidulauale palju juurde ei mahu – me lihtsalt ei suuda rohkem süüa, kuid leidub teisigi võimalusi, kirjutab konsultant Nelly Oinus.

Augusti alul planeerisime sõbraga üht kokkutulekut ja mõtlesime tegevustele, mida võiks koos kokkutulijatega nautida lisaks saunale, ujumisele ja tünnisaunale. Kuna piimaturu probleem oli üha aktuaalsem, siis käisin spontaanse mõttena välja, et võiksime võtta piimavanni: ostame lähima piimakarjakasvataja käest piima ja katsetame oma nahal ära, mis tunne oli Anu Saagimil ja Anatoli Tafitšukil, kui nad kord teleeksperimendi käigus piimavanni proovisid.

Toona augustis me kõnealust ideed erinevatel põhjustel ellu ei viinud, aga mõte piima kasutamisest spaades jäi edasi kummitama.

Piima mitmekülgsus

Spaades pakutakse meil küll savi-, muda-, vetika-, ürdi- ja kõiksugu muid vanne. Aga miks mitte võimaldada ka piimavanni? Piimas leidub ju nii palju häid ja vajalikke toitaineid nahale välispidiseks kosutuseks.

Lehmad toodavad värsket piima iga päev. See keerulise koostisega bioloogiline vedelik sisaldab praktiliselt kõiki elusrakkude ehitamiseks ja funktsioneerimiseks vajalikke keemilisi aineid: süsivesikuid, valkusid, lipiide, suhkruid, mineraalsooli, vitamiine jne. Piima põhiliseks koostisosaks on vesi (87%), millele lisanduvad eelpool nimetatud looduslikud ained. Piimas sisalduvate ainete loetelu kasvab koos analüüsimeetodite tehnilise täiustumisega, praeguseks on identifitseeritud umbes 100 000 üksikkomponenti.

Kõik üldtuntud mineraalained on olulise tähtsusega terve naha ainevahetuses. Nimetagem tähtsamad makroelemendid: kaltsium on kaalukas element kapillaaride koostises; magneesium on tähtis ensüümide süsteemi funktsioneerimiseks; vask osaleb melaniini tekkeprotsessides; tsink on oluline rakkude uuenemisprotsessis jne.  

Kõiki neid leidub piimas. Näiteks kaltsiumi 0,65–2,65 g/l, fosforit 0,47–1,44 g/l, magneesiumi 0,02–0,23 g/l.

Igasugune vitamiinipuudus jätab jälje ka nahale. Soovides, et nahk oleks terve, on eriti vajalikud järgmised vitamiinid: A-vitamiin, mida läheb tarvis naha normaalseks kasvamiseks ja arenemiseks, see reguleerib ülemise nahakihi rakkude taastootmist ja osaleb kollageeni sünteesil; B-vitamiinid on vajalikud terve naha kasvuks ning püsimiseks; C-vitamiin on vesilahustuv antioksüdeerija, kaitstes nahka seesmiselt, osaleb see kollageeni tekkeprotsessis ja tõstab vastupanuvõimet nakkustele; E-vitamiin on tähtis oma antioksüdeerivate omaduste poolest ja kaitseb rakukesta oksüdeerumise eest. Piim sisaldab kõiki tuntud vitamiine, mis on lahustunud kas rasvas või veefaasis.

Juba Kleopatra käis piimavannis

Mingeid vastunäidustusi pole piimavannidega seoses tuvastatud. Piimavannide idee ise ei olegi nii lähiminevikuline. Ajalooliselt on teada, et piimavanne tegid oma nooruslikkuse ja ilu hoidmiseks näiteks Cleopatra, Elizabeth I, Baieri Elisabeth ja teised tuntud naised. Piimavannidele lisati veel mett, lavendlit või eeterlikke õlisid.

Varasemalt saidki piimavanne kui luksuslikke protseduure võimaldada endale vaid ülikud. Nüüd võiks see olla rohkematele inimestele kättesaadav. Leiduks vaid teenuse pakkujaid – küll tarbijaid leidub. Praegu on asi peamiselt mõtlemise ja praktilise elluviimise taga. Kui mõni innovaatiline spaateenustega tegelev ettevõte hakkaks pakkuma Eestis piimavanne, siis tuleks ka huvilisi.

Piim, mis tänapäeva tingimustes toodetakse, on väga puhas. Tuleb luua vaid täiendav tehnoloogiline süsteem, et kosutavad vannid saaksid tarbijatele kättesaadavaks. Mõeldes piimavannide laiemale levikule, võib õpetaja Lauri ütlust parafraseerides järeldada, et kui tervele kehale ei jaksa piimavanni lubada, siis näiteks jalgade ja käte hoolduses saab seda rakendada pea iga maniküürija ja pediküürija.

Tegelikult on piimavann üks võimalikke alternatiivturge mitte üksnes Eestis, vaid kogu Euroopas, sest embargo kehtestati tervele Euroopale.

Direktorid korraga kahel toolil

Seitse koolidirektorit − kuus naist ja üks mees − juhivad korraga kahte kooli, nii suuri kui ka väikseid. Sirje Pärismaa uuris Õpetajate Lehes, kuidas nad hakkama saavad.

Tallinna Kuristiku gümnaasiumi ja Tallinna Merekalda kooli direktor RAINO LIBLIK 

Varem Kuristiku gümnaasiumi juhtinud Raino Liblikust (pildil) sai tänavu suvel Tallinna koolivõrgu korrastamise käigus ka Merekalda kooli direktor.

«Kuna hariduse reformimine alles käib ja pole selge, mis saab Merekalda koolist, küsiti, kas olen ajutiselt nõus. Võtsin pakkumise vastu,» lausub Liblik.

Tema juhitav vägi on päris suur: Kuristikus 653 õpilast ja 72 töötajat ning Merekaldas 340 õpilast ja 55 töötajat.

«Koolid asuvad lähestikku Uus-Lasnamäel. Sama kant, samad lapsed, vanemadki sarnased,» võrdleb Liblik. Kuid on ka erinevusi. Liblik uuris Tallinna eri asumite koole ka oma magistritöös ja leidis, et lähestikku asuvates koolideski erinevad organisatsioonikultuur, õpilaste ja õpetajate ootused, arusaamad ja traditsioonid. Aga lapsed on ikka lapsed.

Iga päev Liblik mõlemas koolis ei käi, päevad on ära jaotatud, aga vastavalt vajadusele tuleb logistikat muuta ja teha kiirvisiite. Direktori kõvakettale on lisandunud mitusada inimest ja mälumahtu on tulnud kõvasti suurendada, et mitte piinlikku olukorda jääda. Kahel toolil korraga istuda pole sugugi kerge.

«Kogu aeg näed, millega võiks tegelda, aga pühendumine ja protsessi algatamine nõuab aega ja keskendumist. Ei jõua detailidele keskenduda nii palju, kui tahaks. Raskeim on leida tasakaalu, kui palju ja millega tegelda,» tõdeb Liblik.

Pooleaastase kogemuse järel ei tõtta ta andma rohelist tuld sellisele juhtimismudelile.

Ja kas meie koolijuhid on üldse valmis nii suureks koormuseks? See eeldab eeskätt head meeskonda. Kui teha organisatsioone järjest suuremaks, jääb vähem aega inimestele. «Aga mida rohkem jõuame lastega individuaalselt suhelda, seda parem on,» tõdeb Liblik. «Kipume unustama, kui tähtis on olla igaühe jaoks olemas.»

 

Paldiski põhikooli ja Paldiski ühis­gümnaasiumi direktor HELVE MANDZOLO

Mullu sügisel otsustas linnavolikogu korraldada ümber Paldiski gümnaasiumi ja vene gümnaasiumi tegevuse, eraldada mõlema kooli gümnaasiumiosad ja asutada nende baasil uue Paldiski ühisgümnaasiumi. Nüüd on linnas üks gümnaasium ja kaks põhikooli: eesti ja vene. Helve Mandzolost sai nii ühisgümnaasiumi kui ka eesti põhikooli direktor.

Kahes koolis on kokku 280 õpilast: põhikoolis 152 ja ühisgümnaasiumis 128.

Mõlemad koolid tegutsevad ühes majas, seepärast direktori jaoks väga palju ei muutunud. Kuid iga muutus nõuab siiski aega ja harjumist.

«Eesmärk on õpilaste ja õpetajate erinevast emakeelest hoolimata luua ühtne koolipere,»ütleb Mandzolo. «Selleks tuleb ühendada jõud ja austada erinevust senisest teadlikumalt. Vene õppekeelega põhikoolilõpetanud õpivad ühisgümnaasiumis koos eesti noortega üle 60 protsenti õppeainetest. Esimese õppeaasta põhjal võin öelda, et koostöö on sujunud väga hästi.

Enamik õpetajaid töötab nii põhikoolis kui gümnaasiumis. Ja loomulikult kasutavad mõlema kooli õpilased samu klassiruume.»

 

Krabi kooli ja Varstu keskkooli direktor ALE SPRENK

Krabi kooli 16 aastat juhtinud Ale Sprenk on teist aastat ka Varstu keskkooli direktor. Koolid asuvad Läti piiri lähedal. Krabi koolis õpib 70 ja Varstu keskkoolis 110 õpilast. Töötajaid on vastavalt 37 ja 27. Krabis asub ka õpilaskodu, mis töötab ööpäev läbi. Mitmed aineõpetajad on ametis mõlemas koolis.

«Olude sunnil tekkis vajadus ka Varstu kooli juhtida ja algselt tundus, et koolide liitmise mõte on mõistlik,» sõnab Sprenk. «Kuid kahe väikse kooli eri majadesse jätmine teeb olukorra keeruliseks. Kuna Krabi koolis õpib 65 õpilast teistest omavalitsustest, on välistatud, et Varstu vald panustaks olulisel määral tegevuskuludesse.»

Ka direktori palk tuleb eri allikatest: Varstu kooli juhtimise eest vallalt ja Krabi kooli eest MTÜ-lt Ostium.

«Inimesed juhivad küll väga suuri ettevõtteid eri riikides, kuid kõige mugavam oleks, kui igal pisikesel koolil oleks ikka oma juht,» arutleb Sprenk. Ühine juhtimine lihtsustab aga koostööd ja töö otstarbekat organiseerimist. Uue olukorraga harjumine võttis aega kõigil. Juhil tuleb toime tulla tundega, et ühes koolis viibides peaksid samal ajal ikka teises olema. Eriolukordades peabki paindlikult liikuma, kuid enamasti on asju võimalik planeerida nõnda, et saad olla õiges kohas ja kõik on rõõmsad. Samas on mure, kas kõigile jagub tähelepanu mahus, mida nad väärt on.

«Kogenud ja pühendunud juht kannab selle rolli välja, juhul kui on hea meeskond ja toetav juhtkond,» arvab Sprenk. «Nii juhtida on võimalik!»

Justkui kahest koolist oleks veel vähe, on Sprenk ka vallavolikogu esimees ja Haridusportaal.ee juht. Sprengi sõnul pole selleks vaja muud, kui aega õigesti juhtida, teha pikki tööpäevi, olla pühendunud kodukohale, tahta rakendada oma teadmisi ja oskusi ka väljaspool kooli.

«Mida rohkem anda, seda rohkem on võimalik ka saada. Minu sõnavarast on kadumas sõna «kiire», sest sellest ei saa midagi kiiremini tehtud. Pead rahulikult ja kindlameelselt tegutsema. Ja kunagi pole igav,» muheleb Sprenk.

 

Jäneda kooli ja Lehtse kooli direktor AIVI MUST

Aivi Must on kahe kooli direktor olnud poolteist aastat. Et tal oli Jäneda koolis tugev seljatagune – kogenud ja tegus juhtkond ning tubli kollektiiv −, võttis ta ülesande vastu, kui Lehtse kooli eelmine direktor pikalt haiguslehele jäi.

Töötajaid on nimekirjas kokku 58, kaks on ametis mõlemas koolis. Nii Jäneda kui ka Lehtse koolis on üheksa klassi, osa liitklassid. Lehtses on kool ja lasteaed eri majades, Jänedal ühes hoones. Koolide vahemaa on 12 kilomeetrit.

«Enamik töötajaid on suurte kogemustega, motiveeritud lastega töötama ja arenema,» ütleb Must. Iga päev ei jõua ta mõlemale poole, ühe päeva on kindlasti Lehtses kohapeal.

«Kasutame kõiki võimalikke kaugsuhtlusvahendeid: telefon, e-post. Saan seda teha, sest osakoormusega asetäitjad on mõlemas koolis. Regulaarsed koosolekud ja nõupidamised toimuvad igas kollektiivis,» räägib Must. «Mudel toimib, kui taustajõud − alajuht ja ennastjuhtivad töötajad − on tugevad ning motiveeritud.»

 

Mattiase põhikooli ja Tallinna Heleni kooli direktor AVE KALMUS

Ave Kalmus on ühe mu­­nit­si­paalkooli ja teise erakooli direktor olude sunnil olnud kogu 2014. aasta. Kohalik omavalitsus ei ole teda määranud kahte kooli juhtima, selle tee on ta ise valinud.

Kalmus meenutab: «Tallinna Heleni kool (endine Tallinna kurtide kool) loodi 1991. aastal nullist  ja ehitati üles 20 aastat tagasi koostöös Tallinna linnavalitsuse  ja Eesti kuulmispuudega laste vanemate liiduga. Juhtisin seda kooli kümme esimest aastat. Seejärel oli kaheksa-aastane vahepaus, mil olin ühe omavalitsuse haridus- ja kultuurinõunik − munitsipaalkooli pidajate esindaja rollis. Samuti oli mul võimalus juhtida Eesti vanima erakõrgkooli EBS-i gümnaasiumi ja saada parim ettevalmistus erakooli pidamiseks.

2013. aastal kutsusid Heleni kooli töötajad mind tagasi vastvabanenud direktori ametikohale, aga samal ajal oli saanud koolitusloa minu algatatud erakool − Mattiase põhikool. Ka õpilased olid uude kooli olemas. Mõlemad koolid on mulle nagu oma lapsed. Seisin silmitsi dilemmaga: kumba võtta, kumba jätta?

Valisime erakoolile direktori ja jäin ainult koolipidaja rolli ning asusin direktorina taas oma esimest kooli ehk Heleni kooli juhtima. Paraku kuritarvitas vastvalitud erakooli direktor esimese nelja kuu jooksul talle antud usalduskrediiti ja olin sunnitud jaanuarist 2014 asuma kahte kooli direktorina juhtima. Võtsime Mattiase põhikooli pidaja ehk NIRK MTÜ juhatusega vastu otsuse, et juhin põhikooli kuni uue direktori Valvo Paadi tööleasumiseni 1. jaanuaril 2015.

Üks aasta kahe eri omandivormiga kooli direktorina − sellest kogemusest võiks eraldi artikli kirjutada!»

Vägi, mida Ave Kalmus sel aastal ohjab, on kokku 200 last ning 125 töötajat. Mõlema kooli sihtrühm on HEV-õpilased: Heleni koolis kuulmis-, nägemis- ja kõnepuudega õpilased ja suur lasteaed. Mattiase põhikoolis käivad peamiselt autismispektri häirega õpilased ning need, kes vajavad väiksemat ja turvalisemat õpikeskkonda, kui suur tavakool seda pakub.

Juhina kahes koolis on Kalmus korraga saanud toimida tänu sellele, et mõlemas kohas on väga hea töökultuuriga juhtkond. Saab usaldada osakondade juhte ja õppejuhti ning toetuda neile. Koosolekute, kohtumiste, nõupidamiste ajagraafikud ja juhtkonna tööplaanid on planeeritud vähemalt pooleks aastaks ette ja muudatustest teavitatakse üksteist aegsasti.

«uhiksin nagu mitut tütarettevõtet, sest Heleni kool kätkeb juba iseenesest kolme haridusasutust: kooli nägemispuudega õpilastele, kooli kuulmispuudega õpilastele ning kaheksa rühmaga lasteaeda. Mattiase põhikool on terviklik üks kool,» räägib Kalmus.

Kõige raskem on olnud kohaneda era- ja munitsipaalkooli rahastamise ja vastuvõetud otsuste rakendamise kiiruse erinevusega. Muus osas toimub kooli juhtimine nagu ikka.

«Julgen kogenud koolijuhtidele soovitada kahe kooli juhtimise praktikat,» sõnab Kalmus. «See on ühest küljest professionaalne väljakutse, teisalt väga arendav kogemus. Topeltpalka ei saa, sest 35 õpilasega erakool on marginaalse palgakattega riigilt. Eestis ei väärtustata koolijuhte kuigi kõrgelt, kui vaadata kas või palga kujunemise põhimõtet: palga suurusjärk sõltub õpilaste arvust koolis.»

 

Pikavere lasteaia-algkooli ja Raasiku põhikooli direktor KADRI VIIRA

Kadri Viira juhtida on tänavu sügisest Raasikul 158 õpilast ja 28 töötajat, Pikaveres 31 õpilast, 38 lasteaialast, 23 töötajat. Kokku 278 inimest.

Ka aastail 2006−2010 oli Viira kahe kooli juht: Raasikul ja toona põhikoolina tegutsenud Pikavere koolis.

Viira sõnul jõudis vald otsuseni ühitada kahe kooli juhtimine, kuna tekkisid ootamatud probleemid Raasiku põhikoolis. Loodeti ka kokkuhoidu ja puuduvate õpetajate probleemi lahendada. Viira võttis kaks kooli juhtida augustis, kui selgus, et koolijuht lahkub.

Raasiku põhikool asub alevis, Pikavere lasteaed-algkool valla ääremaal, kaunis mõisapargis. Direktori kooliringi pikkus on 41 kilomeetrit, igal päeval ta mõlemasse kohta ei jõua.

«Lihtsalt läbi joosta ei ole mõtet. Inimesed tahavad rääkida,» ütleb staažikas juht. «Kõige raskem on, et süda ei ole rahul, aega napib ja kogu aeg on kiire. Kahte kooli juhtida on mõeldav, kui vahemaa ei ole suur. Kui üksteisest kaugel koolidele lisandub lasteaed, ei ole see hea variant. Las koolijuht olla ikka oma koolis juht − sellest tunnevad rõõmu kõik osapooled.» Kahe kooli juhtimise on Kadri Viira enda õlule võtnud üheks aastaks.

 

Aidu lasteaia-algkooli ja Pisisaare algkooli direktor KAARE PÕDER

Kaare Põder on tänavu aprillist Jõgevamaa Pajusi valla kahe väikse kooli direktor. Ta on maailmakodanik: enne elas kümme aastat Prantsusmaal. Töötee algas Läänemaal, kus Kaare Põder veerandsada aastat maavalitsuses ametis oli ja andis ka koolis tunde.

Lapsi pole kahe kooli peale palju: Pisisaares 23 õpilast ja 20 lasteaialast, Aidus 11 õpilast ja 20 lasteaialast. Töötajaid kokku 28.

«Kaks väikest kena kooli, üks valla ühes ääres Põltsamaa külje all ja teine Jõgeva kandis valla teises ääres,» iseloomustab Põder. «Mõlemas koolis tehakse kohapeal ise lastele süüa. Aga inimesed on valla eri otstes natuke erinevad. Kohalikud räägivad, et erinevused olnud olemas juba aegade hämaruses.»

Erinevad on ka hooned. Pisisaare algkool sai 160-aastaseks. Iidne maja on renoveeritud, seda ümbritseb suur park. Seal on rohkelt tegevust kõigil.

Aidu maja on ehitatud tüüpprojekti järgi lasteaiaks, renoveeritud ja sinna on rajatud ka klassiruumid.

«Üritan jõuda mõlemasse kooli, vahel olen hommikupoole ühes ja õhtupoole teises,» kirjeldab Põder. Kahe kooli vahemaa on 20 kilomeetrit. Vahel tuleb mitu korda sõita. Suurim raskus töös ongi ajapuudus. Kaheksast tunnist jääb väheks. Kaks kooli tähendab ju kahte asjaajamist. Võiks olla üks.

Direktor on tänulik Pajusi vallale: «Tänu suurele toetusele on vallas kaks kooli koos lasteaiarühmaga ning lapsed saavad omandada alghariduse kodu lähedal. Kool on märk, et elu maapiirkonnas läheb jõudsalt edasi.»

KAS TEAD, ET

127 üldhariduskooli direktorit on koolijuhid ka lasteaias, neist 120 juhivad lasteaedu-põhikoole.

INTERVJUU

Eduka direktori saladus on oskus kaasata töötajaid juhtimisse

Mida arvate majandusteadlasena olukorrast, kus kahte kooli juhib üks inimene?

Tartu ülikooli personalijuhtimise professor Kulno Türk:

Kui koolid on omavahel seotud, on ühe direktori juhtimine lihtsam ja igati mõistlik. Välja on kujunenud sarnane organisatsioonikultuur, ka siis, kui koolid asuvad üksteisest kilomeetrite kaugusel. Kui juht on koole juba aastaid juhtinud, tekib positiivne efekt: tiheneb õpilaste omavaheline suhtlus, kasvab järjepidevus ja õpetajate koostöö.

Kui üks on põhikool ja teine gümnaasium, on põhikooli õpetajad veelgi motiveeritumad õpilasi ette valmistama. Oht on aga, kas direktor suudab mõlemas koolis võrdväärselt ja edukalt tegutseda, kui õpetajaskonnad on väga erinevad. Koolide juhtimisest on näha, et kui direktor saab ühes koolis edukalt hakkama, saab ta hakkama ka teises ning on suuteline eri organisatsioonikultuuridega kohanema ja vajadusel neid ka suunama. Suureks abiks on koostöö õppedirektori ja muidugi õpetajatega.

Kui koolid on eraldiseisvad institutsioonid, nõrgenevad õpilaste ja õpetajate sidemed. Eri õppesuunad võimaldavad küll sünergiat tekitada, et õpilased saaks kombineerida koolide vahel oma õppeplaane. Enam kerkib esile aga organisatsioonikultuuri küsimus: õpetajail on kujunenud välja oma kindlad seisukohad, käitumismallid. Nendega on koolijuhil juba keerulisem toime tulla ning ta võib jääda oma juhtimisstiili vangi.

Kui haridusreformi käigus on tulnud hakata teist kooli juhtima, siis majandusküsimustega tuleb edukas direktor kindlasti toime, aga probleemid tekivad õpetajatega suhtlemisel, sest väljakujunenud traditsioonid ja harjumused erinevad. Direktor ise ei pruugi neid erinevusi tunnetada ega mõista.

Teine oht on, et ta võib hakata uuele koolile vähem tähelepanu pöörama. Need ohud on aga ületatavad ja edukad juhid saavad nendega hakkama.

Kuivõrd erineb kooli juhtimine teiste organisatsioonide juhtimisest?

Juhtimine sõltub organisatsiooni tüübist, arengutsüklist, personalist jm. Paljude äriettevõtete ühinemine on ebaõnnestunud põhjusel, et ei suudetud mõista teise ettevõtte personali eripära ja organisatsiooni kultuuri. Kooli eripära on selles, et seal töötavad kõrgelt haritud intellektuaalid, isiksused, keda ei saa juhtida klassikalisel moel. Seepärast peab lähtuma eestvedamisest, mille oluline komponent on osalev juhtimine – kuivõrd juht suudab kaasata oma töötajaid ühise eesmärgi väljatöötamisse ja realiseerimisse. Kooli puhul on möödapääsmatu, et edu saavutamiseks vaja rakendada osalevat juhtimist. See läheb kokku ka haridusreformi põhimõtete ja PGS-iga, kus koolijuhtidele antakse märksa suuremad õigused.

Sama seadus nõuab ka koolijuhilt märksa suuremat vastutust, mida üheskoos õpetajatega on kergem kanda. Vastutus ei pea olema formaalselt kontrollitav, pigem hinnatav, tagasisidestatav – kuidas õpetajad juhiga rahule jäävad, mida temalt ootavad jne. See eeldab tagasisidet ja koolide monitooringut: kuidas suudab koolijuht suuremate õiguste tingimustes realiseerida ühiseid eesmärke, seahulgas juhtida korraga kahte kooli.

KOMMENTAAR: järgida tuleb seadusi

Asso Ladva, haridus- ja teadusministeeriumi kommunikatsiooni­osakonna konsultant

Haridus- ja teadusministeerium suhtub rahulikult sellesse, kui üks inimene juhib korraga kahte kooli. Tavaliselt on need väikeste omavalitsuste väikesed koolid ning nagu seadus ette näeb, määrab haridusasutuse juhi ametisse kohalik omavalitsus. Kui omavalitsuse hinnangul tuleb üks juht kahe väikese kooli juhtimisega toime, siis ei saa selle vastu midagi olla.

Sellisel puhul valitseb kaks ohtu. On olnud juhtumeid, kus korraga kahte kooli juhtiv inimene töötab töölepingu kohaselt mõlemas koolis täiskoormusega. Seda ei saa olla juba töösuhteid reguleerivate seaduste järgi.

Teiseks ei saa üks inimene juhtida korraga nii kooli kui ka lasteasutust, kui kool ja lasteaed ei ole ühendatud (nt lasteaed-põhikool). Kui kool ja lasteaed töötavad ühe asutusena, on loomulik, et asutusel on üks juht.

Mõnes paigas on aga eraldi kool ja lasteaed, kuigi mõlemad on väikesed asutused. Vastavalt seadusele peab lasteaial olema siis eraldi juht. Selle sätestab haridusministri määruse «Koolieelse lasteasutuse personali miinimumkoosseisu kinnitamine» punkt 2, mis ütleb: «Lasteasutuses luuakse üks juhataja ametikoht, olenemata rühmade arvust.»

Sirje Kiin: väikeste sammude revolutsioon

Tänapäeva revolutsioonid algavad väikestest asjadest, et tulevik ei sõltu mitte suurkorporatsoonidest ega riiklikult ülenuumatud kartellierakondadest, vaid meist endist, kirjutab kirjandusteadlane Sirje Kiin.

Just nüüd, jõulueelsel ajal on õige aeg mõelda kokkuhoidlikkusest, isetegemisest, taaskasutusest, vanade asjade uuendamisest, häätegevusest ja ära kinkimisest. Puhastame kodud ja kapid meile täna tarbetust, aga mõnele teisele väga vajalikust ja anname ära. Kirjutame ja joonistame ise oma kaardid ja aastalõpusoovid. Kingime naabrile või sugulasele omatehtud moosi, koogi või karbi piparkooke. Ehitame emale riiuli. Läheme isale appi remonti tegema. Kui ise häätegevuskinki teha ei jõua või ei saa, annetame natuke raha neile häätegevusorganisatsioonidele, kes teevad seda meie eest, kuid võimalikult väikese kuluga. Kui just ostmata jätta ei saa, eelistame kohalikku väikeettevõtjat, tema käsitööd või taimeteed.

Mis sa kipud teisi õpetama, mida sa ise ära oled teinud, kuulen ärritunud lugeja küsimust. Sorteerime riidekapid ja anname Punasele Ristile ära rõivad, mida pole ammu või üldse kandnud; erinevalt Eestist saab USAs annetatud asjade eest kviitungi, mis vähendab annetuse ligikaudse maksumuse võrra tulumaksu. Rahvusvahelise Rotary Klubi liikmetena osaleme programmis Toidud Ratastel (Meals on Wheals), kus sõidutame kord päevas laiali sooja lõunasööki  kohalikele vanuritele, kes elavad oma kodudes. Kohalik spordiklubi kogub aastalõpus toidukonserve kohalikule toidupangale, kes hoolitseb väheosaliste perede eest. Skaudid koguvad samuti toidupanga jaoks kuivaineid ja konserve, pannes oma kirjadega plastkotid nädala sees ukselingile, laupäeval koguvad annetused kokku. Teeme kingakarbikinke vaesemate perede lastele, tänavu oli vastava organisatsiooni juures end kingivajajaks registreerinud ligi 300 peret Järve maakonnas Lõuna-Dakotas. Mullu oli kingivajajate arv pisut üle 200. Neile lastele on annetuskink ainsaks jõulukingiks. Kinki saab teha ka nõnda, et annetad oma aega kinkide pakkimiseks ja laialivedamiseks.

Eestisse paki saatmine on USAs nii kalliks läinud (viimati saadetud paarikilone rõivapakk läks maksma 75 USA dollarit), et postikulud on suuremad kui asjad ise rahaliselt väärt. Seepärast eelistan Eestisse kingiks saata lihtsalt raha, aga sedagi soovitan teha Eesti meeste asutatud Transferwise’i kaudu võimalikult soodsalt, mitte nuumates rahvusvahelisi panku suurte ülekandetasudega.

Kokkuhoidlikumaks on vaja muuta mitte ainult kodu, vaid ka riik. Kauaoodatud riigireformi idee põhineb ju tegelikult lihtsal vajadusel: meie väikeriik elab ülejõu.

Samal ajal kui kaubakeskuste valjuhääldajad üürgavad «osta» ja «osta», kui valimisteks valmistuvad poliitikud lubavad üksteise võidu ikka suuremat majanduskasvu,  peaksime mõtlema pigem kestlikule kahanemisele, millest on mitmel korral kirjutanud üks eesti edukamaid ettevõtjaid, meediakontserni Ekspress Grupi asutaja ja suuromanik Hans H. Luik.  Ta näeb ettevõtjana praktikas pidevalt seda, kuidas Eesti riik raiskab oma ressursse, kuidas toimub suurriiklik laristamine ja mõttetu, bürokraatlik topeltmajandamine:

«Eesti asi on praegu KESTLIK KAHANEMINE. Rohkem vabadusi siia jääjatele! Ja häid inimesi ei raisata. Pole mõtet ülal pidada pea 300-mehelist kaitseministeeriumi ja sama suurt kaitsejõudude peastaapi. Ei ole kestlik kopeerida Eesti Pangas kõiki osakondi, mis on suurriikide keskpankades. Ei tohi riigihangetel formaalselt mängida suurt riiki, nagu keegi kedagi ei tunneks, kui lõpus leiame ikka, et mõni Toomase-nimeline ehitaja on võitnud ja teine Toomas alustanud pikka kohtuteed. Riiklikud ülikoolid ei peaks dubleerima erialasid ainult selleks, et Eesti sees «konkurentsi» hoida. Aga kae! Sügisest alates õpetatakse nüüd nii Tallinna kui ka Tartu riiklikus ülikoolis võidu kommunikatsioonispetsialiste! Vägev...» ja lisab: «Tõeline sotsiaalsus ei ole pehmete sõnumite loopimine. Ei ole midagi vähem sotsiaalset kui raiskamine, näiteks hoida palgal sama palju õpetajaid olukorras, kus laste arv klassides kahaneb 18-lt 12-le. Ja ei ole midagi sotsiaalsemat kui hea firma või mõistlik haiglasüsteem.» (Kestlik kahanemine on see, mida Eesti vajab. Eesti Päevaleht, 7.01.2013)

Riigikontroll on endiselt suureneva progressi usku ning kasutab kestliku kahanemise asemel kestliku arengu terminit, kuid nendib samas, et riigis juba kehtestatud seadustest tulenevad kohustused moodustavad lõviosa Eesti riigi eelarvest ning et vabade vahendite hulk, mis tegelikult toetaks riigi arengut, kahaneb pidevalt: kui 2013. aastal moodustasid fikseeritud kulud riigieelarvest 74 protsenti, siis aastal 2017 võtavad need riigieelarvest juba 77 protsenti (Riigikontroll: Eesti kestliku arengu väljakutsed).

Janek Mäggi kirjutas mullu Äripäevas, et Eesti rahvas istub võlavanglas:  «Aastatel 2005–2010 oli Eesti majanduse reaalkasv täpselt 0 protsenti (The Economist Pocket World in Figures, 2013). Eesti elu ei ole grammi võrragi paremaks läinud. Palkade tõstmine ja langetamine on andnud tulemuseks sama taseme, mis oli 2005. aastal. Arvestada tuleb ka inflatsiooni ehk raha väärtuse langusega. Seda just teenuste osas, mis moodustavad 68 protsenti Eesti majandusest. Eestis ei ole olnud neli aastat sektorit või sektoreid, mis meelitaks endale raha. Hoopis vastupidi – raha põgeneb Eestist, kas Soome laeva või Rootsi lennukiga.» (Pikaajaline paigaltammumine sööb usku ja hävitab eluisu, Äripäev, 15.01.2013)

Paistab, et oleme oma riigi ise korralikult kinni kiilunud, nii palju kinnisseadusi omale jalgadesse pununud, et pehmelt öeldes paigalseis (karmimalt: põrumine) on paratamatu. Endisel viisil enam edasi minna ei saa. Vaja on radikaalset, revolutsioonilist mõtteviisi muutust, mis väljenduks loovat ettevõtlusenergiat vabastavas, mitte ahistavas seadusloomes (näiteks kõrgete tööjõumaksude vähendamine, mis suurendaks Eesti ettevõtete konkurentsivõimet).

Kestlik kahanemine peaks väljenduma eeskätt olemasoleva tõhusamas kasutuses, riigi struktuuri totaalses ümberkorralduses,  mitte tingimata uues betoonis ja iga hinna eest suuremas majanduskasvus. Kestlik kahanemine peaks algama pillavalt segamini ja asjadest ülekuhjatud kodu koristamisest: mõistlikust ja kiirest haldusreformist ning kulgema kindlalt detsentraliseerimise rada, sihiks tõhus kogukondlikkus, kohaliku vastutuse võtmine ja andmine. Kui see ülesanne tundub esiotsa ja igaühe jaoks liiga suur, võiks alustada väiksemast:

«Aga esialgu piisab sellest, kui mõelda globaalselt, ent tarbida võimalikult lokaalselt, ning pidada silmas soetatud toodete sotsiaalset ning ökoloogilist mõju ja tagajärgi. Piisab sellest, kui lisada oma igapäevaellu selliseid abilisi nagu eetiline pank Triodos Bank ja erinevaid crowdfunding-projektidest (Hooandja, Kickstarter) välja kasvanud laenusaite, nagu Zopa ja Lending Club. Ja piisab, kui jagada teistega oma kodu, autot, sööki, riideid, teadmisi, oskusi, aega: Airbnb, et leida soodsaid ööbimiskohti reisidel; Uber, et jagada erinevatel trajektooridel autot, parkimiskohta ja bensiinikulusid ning vähendada saastet; thredUP, et vahetada riideesemeid ja vähendada meeletut tarbimist; Shareyourmeal, et süüa koos naabritega ja vähendada toidu ülejääke; ajapangad, kus oma oskuste, teadmiste või lihtsalt seltskonna pakkumise eest saad vastu just seda, mida vajad ise,»  kirjutab noor politoloog Anna-Maria Penu Müürilehes.

Usun koos temaga, et tänapäeva revolutsioonid algavad väikestest asjadest, et tulevik ei sõltu mitte suurkorporatsoonidest ega riiklikult ülenuumatud kartellierakondadest, vaid meist endist, sinust ja minust, meie igapäevastest valikutest.

 

Arikkel ilmus 11. detsembri Vaba Eesti Sõnas.

Video: kas moodsad küünlad vahetavad vanad välja?

Postimees käis Tallinna jõuluturul inimestelt küsimas, millise küünla nad oma tuppa valiksid - kas leegiga või patarei jõul põleva.

Ühtlasi mõõtsime ära, kui kaua põleb üks teeküünal ning mitu teeküünalt tuleks varuda, et ühe elektroonilise teeküünla elueale vastu saada.

Vaata lähemalt videost.

Ken-Marti Vaher: mäng kodakondsuspoliitikaga

Kodakondsuse automaatne pealesurumine Eestis sündinud inimestele tähendab kodakondsuse kui väärtusliku privileegi devalveerimist, kirjutab riigikogu liige, endine siseminister Ken-Marti Vaher (IRL). 

Reformierakonna ja SDE valitsus on algatanud eelnõu, millega muudetakse põhimõtteliselt Eesti kodakondsuspoliitika aluseid. Meie senine kodakondsuspoliitika on olnud selgetel reeglitel põhinev. Põhjendamatud mängud kodakondsuspoliitikaga enne järjekordseid valimisi on lühinägelik tegevus, mis ei teeni Eesti riigi huve.

Esiteks minnakse selle eelnõuga muutma kodakondsuspoliitika olulist põhimõtet, millega naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandamine peab eeldama isiku või tema esindaja tahet. Ajutine Valitsus tahab kaotada selle nõude kodakondsuseta vanemate laste puhul – sisuliselt tähendab see Eesti kodakondsuse automaatset pealesurumist. See on põhimõtteline muudatus, mis teatud sihtgrupile kaotab igasuguse tahte väljendamise vajaduse kodakondsuse saamiseks. Juba aastaid kehtiva muudatusega on Eesti riik näidanud kodakondsuseta vanemate siinsündinud laste suhtes üles suurt vastutulekut – need lapsed saavad Eesti kodakondsuse sisuliselt ilma tingimusteta, selleks eeldatakse vaid lapsevanemate tahet ehk vastava taotluse esitamist. Tahteväljenduse kaotamine ja kodakondsuse automaatne pealesurumine tähendab kodakondsuse kui väärtusliku privileegi devalveerimist ja teeb ukse lahti järgmistele lahjendustele kodakondsuspoliitikas.

Teiseks, senine kodakondsuspoliitika lähtub selgest põhimõttest, et korraga saab inimesel olla üks kodakondsus – lojaalsussuhe ühe riigiga. See tähendab keeldu omada korraga mitut kodakondsust ja eelkõige puudutab see naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandanuid. Kõnealuse eelnõuga seadustatakse hiilivalt topeltkodakondsus ehk luuakse naturalisatsiooni korras Eesti ja mõne muu riigi kodakondsuse omandanud alaealistele eelisseisund. Sisuliselt õhutatakse lapsevanemaid võtma lapsele nii Eesti kui näiteks Venemaa kodakondsus, sest enne 21. eluaastat on säärane topeltkodakondsuse omamine edaspidi lubatud.

Ei ole mingit kaalutletud põhjendust, et luua kitsale sihtgrupile selline eelisseisund. Mõni üksik juhtum, kus oma lapsele kahe kodakondsuse võtmist on lapsevanem süüdimatult põhjendanud „teadmatusega topeltkodakondsuse keelust“, ei kaalu kaugeltki üles vajadust kõiki võrdselt kohelda. Samuti riivab see võrdse kohtlemise põhimõtet - seadusmuudatusega antakse teatud kitsale sihtgrupile eelisseisund omada kahte kodakondsust, mida enamikul Eesti elanikkonnast ei ole.

Ja kolmandaks lahjendatakse 65-aastastele ja vanematele isikutele kodakondsuse omandamisel keeleeksami nõudeid, loobudes eksami kirjalikust osast. See oleks erakordselt vale signaal, mis looks võltslootused täiendavaks keelenõuete lahjendamiseks ka teistele taotlejatele ja kohtleb ebavõrdselt neid tublisid kodanikke, kes on omandanud kodakondsuse koos kirjaliku eksami nõudega. Lisaks on need, kes täna on saanud 65-aastaseks ja pole siiani suutnud omandada mingitki kirjalikku võimet end eesti keeles väljendada, olnud selle nõude kehtestamisel ligi kakskümmend aastat tagasi kuldsetes neljakümnendates. Enamikul pole tõenäoliselt asi jäänud mitte kirjaliku eksami, vaid tahte puudumise taha.

Kas see Reformierakonna mäng kodakondsuspoliitikaga tõesti väärib küünlaid? Pingutusi liikumaks lähemale kodakondsuse nullvariandile, millega antakse kodakondsuse kõigile siin elavatele inimestele, on Eestis teatud jõudude poolt tehtud kogu aeg. 2014. aastal võiks olla kõikidel erakondadel selge, et muukeelsete isikute häälte püüdmiseks on vaja pakkuda eelkõige sisulisi lahendusi parema toimetuleku, töökohtade loomise ja vinduva majanduse elavdamiseks, mitte mängu seni end hästiõigustanud selgete kodakondsuspoliitika reeglitega. Kahju, kui mõned pole sellest endiselt aru saanud.

Uurimistöö aitas koolitüdruku raadiohääleks

Seda, et ühest kodu-uurimusest koorub amet 20 aastaks, ei osanud kooliajal Kuma raadios saatejuhitööd alustanud Silja Felt ette näha, nagu sedagi, et lapsena avastatud loosiõnn saadab teda siiani ja kuulajad võivad heade soovide märgiks kingitusi tuua.

Kümme aastat tagasi iseloomustas kolleeg Rauno Veri teid raadiotöötaja kohta harva esinevalt kui napisõnalist ja tagasihoidlikku inimest. Kuivõrd temaga nõustute?

Sada protsenti nõus, seepärast pole varem minust ka kuskil miskit kirjutatud ja ega ma ka praegu näe selleks vajadust.

Kuidas teist raadio­hääl sai?

Paide gümnaasiumis õppides valisin 1995. aastal kohustusliku kodu-uurimistöö teha Kuma raadiost, sest inimestega otse suhelda tundus palju põnevam kui lihtsalt arhiivides ja muuseumides mõne teema kohta infot koguda.

Üks põhjusi oli ka mu tollane suur huvi ajakirjanduse ja ajakirjanikutöö vastu. Olen isegi sündinud kunagi tähistatud ajakirjanduspäeval, 5. mail.

Uurimus sai väga hea hinnangu, sealt algas ka esmatutvus kumalaste kui ääretult vahva ja sõbraliku kaadriga juba tol ajal. Pärast pakkus Kuma üks omanikest, Ervin Runnel, mulle kohe tööd eetris helipuldi taga.

Pakkumine tundus täieliku utoopiana ja ütlesin ei. Alles tagantjärele mõeldes mõistan ja hindan kõrgelt tema suurt usaldust, sest praegu on meil isegi noortesaadetega alustavad õpilased tavaliselt vanemad kui 15.

Küll ei raatsinud ma majast täielikult lahkuda ja jäin Kuma tolleaegse maja keldrikorrusele ristsõnade vastuskaarte sortima. Olin laupäeva hommikuti ka sekretär. Võtsin vastu õnnesoove ja kuulutusi, käisin koos puldimehega kinnisvararubriiki ja autojuhiminuteid sisse lugemas.

Mingil ajal ilmselt ikkagi raadiotöö vastu suurem huvi tärkas, sest juba samal aastal võtsin vastu Rein Liiviku ettepaneku hakata kord nädalas koos tegema tolleaegset menusaadet «Järvamaa TOP 10». Sinna lisandus samal õhtul veel Eurochardi mäng.

Võiks arvata, et kooliaegne koostöö Kuma raadioga viis teid ajakirjanikuks õppima, kuid teil on hoopis sekretäriharidus?

Nii ta on jah, kuid aususe huvides ma ikka plaanisin minna õppima tele- ja raadiorežiid, kuid just tol aastal mingil põhjusel gruppi ei avatud, ja nii see jäigi.

Kuid jah, olen teinud ka kirjutamise tööd Järva Teatajas. Eks ma olingi siis kahevahel, kas kirjutav press või raadiotöö. Mul on artiklidki alles, üks Paide masinatehasest ja teine Järvamaa Laulukarussellist (näitab neid – SL). Mäletan hästi ranget peatoimetajat Katrin Streimanni. Et kirjutamine ei tundunud unistuste tööna, valisin raadio ning hakkasin kooli kõrvalt nädalavahetusi tegema.

Tollal olid pikad päevad, hommiku kaheksast õhtu kümneni üksi puldis. Ju mulle meeldis juba siis sedavõrd, et 1995. aastal saigi minust Kuma raadio noorim saatejuht ja esimene õrnema soo esindaja puldinuppude taga. Muide, see viimane kehtib ka praegu, kui arvestada põhitegijaid.

Nii tahtsin pärast gümnaasiumi lõpetamist õppida hoopis klassiõpetajaks, kuid humanitaarklassi lõpetajana pelgasin matemaatikaeksamit nii, et jätsin minemata, kuigi olin paberid sisse viinud.

Otsustasin õppida esmalt raamatupidamist, kuid üsna kiiresti taipasin, et see pole kohe üldse mulle. Nii leidsingi ennast õige pea sekretäriametit omandamas.

Mis sai teie raadiosaadetest, kui sekretäriks õppisite?

Ma pole raadiost ära olnud rohkem kui pere kahe lapse sünniga seoses. Tagantjärele vaadates tundub, et kümnendas klassis alanud koostöö raadioga läks kuidagi liigagi lihtsalt ja valutult.

Kui paljud tollased «hääled» saadeti diktsiooni parandama raadiokorüfee Andres Põllu juurde koju, kus kuuldavasti tehti, šampanjapudeli kork suus, igasugu kasulikke harjutusi, siis juba sellest mina pääsesin.

Mäletan hoopis, et just Kuma teenistuse eest sain endale lubada esmalt elu esimese piipari ja siis mobiiltelefoni. Olin selle üle väga uhke.

Lisaks leidsin end ka üleeestiliselt koolidiskorite festivalilt, kus pääsesin ainsa õrnema soo esindajana finaali ja mind pärjati tubli kolmanda kohaga. Energiasüst tuli Rein Liivikult, keda võin pidada ka oma raadiotöö õpetajaks.

Seda, et minust diskorit ei saanud, olen tagantjärele kummalisel kombel isegi kahetsenud. Kuid raadios tunnen ennast siiani väga hoituna.

Nii on ka mõistetav, et olete raadios töötanud peagi 20 aastat. Millist hinnangut oma tööle olete kuulnud?

Nii nagu mul on vedanud kolleegidega, tunnen, et olen ka raadiokuulajate hoitud. Selle paarikümne aasta jooksul pole ma saanud, vähemalt enda teada, mitte ühtegi pahandavat kirja ega telefonikõnet.

Võibolla on sekretär mingeid noote saanud, seda ma ei tea... Küll on mulle toodud töö juurde lilli, kommikarpe, kootud sokke-kindaid, jõuludeks laekuvad isegi kaardid ja mõnel kuulajal on igal aastal meeles minu sünnipäev. See on väga soe tunne. Sama soe, kui sisened kuskile asutusse või kauplusse, kus mängib Kuma raadio.

On raadiokuulajaid, kes aeg-ajalt helistavad ja kelle telefoninumber on mul peas või kelle tunnen alati hääle järgi ära. See on väga lahe!

On tohutu hea tunne, kui keegi ütleb, et lihtsalt minu hääl ja muusikavalik annavad talle jõudu ka siis, kui tervis on nõrk. On suisa soovitud lubaduse andmist, et ma Kuma raadiost mingi hinna eest ei lahku.

Kõige meeldivama komplimendi sain aasta tagasi ühes kaupluses tavapärast kliendikaar­ti esitades. Vastuvõtja jäi seda hetkeks vaatama ja siis küsis: «Vabandage, kas teie oletegi Silja Felt, mu lemmikraadiohääl, alati nii positiivne?»

Sellised hetked on hinnalised, nii et ei saa öelda, et eestlane on alati kinnine inimene.

Ütlete, et olete tagasihoidlik, kuid ka raadiotööd ei saa teha ju edevusepisikuta?

Tean seda, et ei saa, kuid eelistan siiski tagasihoidlikkust, seepärast olen ka õnnelik, et raadio pilti ei näita. Ma ei tunne vajadust kuskil nii väga esile kerkida. Võta sa nüüd kinni, kus mul see edevusepisik on. Ise pole ma selles veel selgusele jõudnud.

Raadiokuulajana olen tähele pannud, et muusikavalik on eetrihääliti erinev. Millest sõltub teie raadiopäeva muusika valik?

Meil kõigil on kohustuslik võtta playlist`ist mingi osa. Ülejäänu tuleb saatejuhi valikul, mis minu puhul on juhuslik. Mingi märksõna lööb meeltesse, midagi kuuled kuskilt ja jääb meelde, midagi pole kaua mänginud. Mingis mõttes sõltub muusikavalik ka meeleolust, kuid seda vahest kõige vähem.

Lemmikstiil on mul mains­tream, mis tähendab muusikat, mida on raadiost kerge kuulata, mis ei lasku äärmustesse. Eks kullafondi kuuluvaid ja 80-90ndate laule on minu valikus täitsa palju ja püüan lasta kõlada ka eestimaistel paladel.

Kes on raadiotöös teie eeskujud?

Otseselt mitte keegi, kuid meeldivad hoogsad saatejuhihääled. Kui neid kuulates tekib hea tunne, eriti veel, kui tajud, et seal taga on ka naeratus, siis seda kõike proovidki oma töösse võtta.

Meeldiks olla eetris aeg-ajalt kahekesi, sest kunagine esmakogemus Rein Liivikuga oli tore. Mäletan tema õpetussõnu, et sõbralik aasimine stuudios käib hea raadiotöö juurde.

Hiljem on minu eetripartnerid olnud Tarmo Hints ja Kaido Kirikmäe.

Nii et olete oma tööga rahul?

Jah, olen väga rahul. Pole kunagi olnud olukorda, kus töö on muutunud vastumeelseks või mõtlen ärgates, et täna kohe üldse ei tahaks minna. Ikka mõtlen hommikuti, et saaks juba ajalehti tutvustada ning enne seda ühe koore ja suhkruga kohvi võtta.

Olen igas mõttes hommikuinimene, seepärast meeldivad mulle eriti hommikuprogrammid, mida mul lisaks lõunastele on nädalas kaks. Töökoormus võiks olla suurem, kuid praegu on mu teadlik valik pere ja laste kõrvalt selline.

Raadiotöö pluss on seegi, et tööd ei saa koju kaasa võtta. Olen kindel, et hommikul kaheksast õhtul viieni ei suudaks ma kontorilaua taga istuda, kuigi õpitud sekretäri-juhiabi kutse seda nõuaks.

Millised on hommikuinimese hommikud?

Hommikuid kasutan tõesti täiel määral. Kui on hommikune tööaeg, ärkan kell viis ja pool kuus võib mind leida juba tänavu võetud noorima pereliikme, kaheksakuuse koeratüdruku Bellaga õues jalutamast.

Seejärel teen tööle kaasa hommikusöögi, teinekord ka lõunasöögi, sest väljas söömas käija pole ma kunagi olnud. Lõunaprogrammi päeval ärkan kell kuus ja juba kell kaheksa leian end paariks tunniks jõusaalist. See annab energiat ja aitab vormis püsida.

Kuid hommikuinimesele vaatamata kipub päeva lõpetamine siiski südaöösse jääma, seepärast kui vähegi võimalik, üritan pärast hommikust tööaega tund-poolteist päevaund nautida.

Kuidas tuli koer teie ellu?

Lapsed käisid ammu peale, kuid kolmetoalises korteris elades polnud me mehega nõus. Nüüd, kus saime suurema ja paremate tingimustega elukoha, said ka lapsed oma unistuse täita.

Koera saime foorumi kaudu Raplamaalt. Tihti uuritakse tema tõu kohta, kuid Bella on täitsa tavaline krants, aga tõeline südametemurdja. Jalutuskäikudel jääb ta oma armsa kassisuuruse kasvu ja pruuni-valgekirju kasuka tõttu silma nii suurtele kui ka väikestele.

Nii ongi, et kohe pilti nähes teadsime, et just Bella on meie perre oodatud, ja mõistan ka varem mulle väga kummaliselt kõlanud küsimust «Oled sa kassi- või koerainimene?».

Töökaaslased on märganud ka teie kaalumuutust.

Väga huvitav tähelepanek, kuid jah, nii see on. Olen selles suhtes usaldanud mehi.

Mis mõttes?

Ennustusmänguga võitsin personaaltreener Erik Orgu aastase toitumiskava kasutusõiguse. Seda aprillis kasutama hakates otsustasin kohaliku jõusaali treeneril Siimo Sikutil lasta teha ka treeningkava.

Nii käin siiani kaks korda nädalas hommikuti jõusaalis ja mulle see meeldib. Arvan, et olen leidnud oma elustiili. Olen rohkem kui korra saanud väga positiivse juuksuris käigu kogemuse just meesjuuksurilt. Nii et naistel tasub ilusaks saamisel usaldada mehi.

Teie Facebooki kaudu teada olevad loosivõidud on lausa muljetavaldavad. Kas see on teil kogu aeg nii olnud?

Jah, juba lapsena võitsin loosiga nõukogudeaegsetel laatadel, kuid näiteks Bingo piletitega pole siiani miskit märkimisväärset võitnud. Samas loosidest osa võttes on võiduõnne endiselt. Ju olen lihtsalt õnnelik inimene.

Kuigi olen võitnud esemeid, on elamuste, nagu kontserdid, teatrid ja puhkused, võit mulle palju tähtsam. Kõige meeldejäävam on seni olnud Lady Gaga kontserdi VIP-tsooni piletite võit, kuhu vedasin ka mehe kaasa. See oli talle väga suur elamus.

Mingit imet ei tasu loosiõnne taga näha, lihtsalt tasub olla avatud meelega, osaleda ja anda õnnele võimalus.

Kuidas puhkate?

Üle 20 aasta on mul alates sügisest täiesti töövabad nädalavahetused ja see on väärtus omaette. Varem polnud mul sellisest asjast aimugi. Nüüd puhkangi neid vabu nädalavahetusi kas koos mehe või perega aega veetes.

Tänapäeva kiire elutempo juures pean puhkuseks ka korrapäraselt kord kuus massaažis käike. See on aeg iseendale.

Mida lugeda eelistate?

Ma suur lugeja pole, aga kui, siis esoteerika raamatuid. Paar aastat tagasi sattusin reikist väga suurde vaimustusse ja võin kinnitada, et see on tõesti toimiv asi.

Nii võtangi teinekord lihtsate elutõdede meeldetuletuseks lugeda neid raamatuid. Midagi siin elus ei tasu võtta iseenesestmõistetavalt, vaid osata oma ellu kutsuda ja selles ka hoida.

Kaua olete olnud abielus?

Me pole Kristoga abielus, kuid elanud 16 aastat õnnelikus vabaabielus. Selle saladus on oskus teineteist kuulata, usaldada ja austada, anda hingamisruumi ja olla lihtsalt olemas.

Olen väga õnnelik inimene, mul on töö, mida armastan, ja maailma parim mees, kes mind armastab, ning meil on kaks vahvat last: poeg Karl ja tütar Kertu.

Elukaaslase leidsin enda kõrvale võibolla ka Kuma raadio tõttu. Kui üks noormees 16 aastat tagasi ööklubi Ekvaator avamispeol minuga tutvust tegema tuli, teadis ta mind just raadio kaudu, mina ei teadnud temast midagi.

Elu on ilus. Siiani olen rohkem olnud rahul olukordadega, kus minu nime ja nägu kokku ei panda, ning pidanud seda raadiotöö suureks võluks. Eks näis, kuis nüüd edasi! (naerab)

 

 

SILJA FELT

sünniaeg: 5. mai 1979

haridus: keskeri

töökoht: AS Kuma

elukaaslane: Kristo Valge

lapsed: Karl Valge (sündinud 2002), Kertu Valge (sündinud 2007)

Sotsid kinnitasid riigikogu kandidaadid Tallinnas

Sotsiaaldemokraatlik Erakond kinnitas riigikogu valimiste kandidaadid Tallinnas.

Haabersti, Põhja-Tallinna ja Kristiine linnaosas on sotsiaaldemokraatide esinumber praegune riigikogu esimees Eiki Nestor. Temale järgnevad riigikogu liige Marianne Mikko, zoosemiootik Aleksei Turovski, õpetaja, ajaloolane ja Tallinna linnavolikogu liige Jaak Juske, atmosfäärifüüsik Sirje Keevallik, Tallinna linnavolikogu liige Maris Sild, Euroopa Noortefoorumi juhatuse liige Sandra Kamilova, Eesti Üliõpilaskondade Liidu volikogu liige Raiko Puustusmaa, Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti vanemspetsialist Tiia Tiik, personalikonsultant Heinart Puhkim ning Balti Filmi- ja Meediakooli direktor Katrin Saks.

Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita linnaosas on esinumber justiitsminister Andres Anvelt, kellele järgnevad riigikogu liige Barbi Pilvre, teleajakirjanik ja uudisteankur Jelena Poverina-Tšernõh, Tallinna linnavolikogu liige Vadim Belobrovtsev, etnoloog Andra Veidemann, ettevõtja ja majandusekspert Ott Pärna, ajaloolane ja väliskommentaator Toomas Alatalu, kodanikuühiskonna aktivist Siim Tuisk, sotsiaalpsühholoog ja juhtimiskonsultant Reet Laja, turundusjuht Jevgenia Kirilova, TLÜ kasvatusteaduse dotsent Tiiu Kuurme, turundusjuht Reigo Kimmel, Eesti Kirjanike Liidu esimees Karl-Martin Sinijärv ning nimekirja ankruks on ajakirjanik ja kirjanik Andrei Hvostov.

Mustamäe ja Nõmme linnaosas veab nimekirja riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Rainer Vakra, kellele järgnevad riigikogu liikmed Mart Meri ja Olga Sõtnik. Neile järgnevad Tallinna linnavolikogu liige Lauri Laats, Eesti Ettevõtluskõrgkkooli õppejõud Kadi Pärnits, Tallinna linnavolikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimees Anto Liivat, Tallinna linnavolikogu liige Külli Urb, kunstiajaloolane Jaak Kangilaski, vabakonna aktivist ja väikeettevõtja Gerd Tarand ning nimekirja ankur on kodanikuaktivist ja vabakutseline välisajakirjanik Silver Meikar.

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna üleriigiline nimekiri ning valimisprogramm kinnitatakse erakonna üldkogul 10. jaanuaril. 

Riigikogu eel- ja e-valimised toimuvad 19-25. veebruarini. Valimispäev on 1. märtsil 2015.

 

Heiki Kruusalu: väiketalunik peab oskama end müüa

Agronoomiharidusega Heiki Kruusalu seisis mõne aasta eest teelahkmel: kas jätkata suurettevõtluses või pühendada end rohkem vanavanematelt päritud ajaloolisele talule. Mees valis talu, müüs aastatega üles ehitatud eduka ettevõtte selle tipul maha ning kasvatab nüüd endisel kartulipõllul kuuski. Mesi, mida ta külalistele tee kõrvale pakub, on samuti enda oma.

Jõulukuu on kuusekasvatajale teadagi üks aasta kiiremaid. Nii ka Heiki Kruusalule, kes istutab oma Harjumaal Kehra külas asuva Mardi talu maadele aastas keskmiselt 1000 uut taime – peamiselt harilikke kuuski, aga sekka veidi ka nulgi ja hõbekuuski. Ta nendib, et ostjaid leiduks nulule piisavalt, kuid kasvatajale on nulg siinses kliimas palju riskantsem taim kui harilik kuusk.

Näiteks kaks talve tagasi tegi ere talvepäike Mardi talus nulgudele sedavõrd liiga, et need jäidki inetuteks pardipoegadeks, samas kui harilikud kuused taastusid kenasti. Seepärast eelistab Kruusalu riske hajutada ning minna võimalusel kindla peale välja.

Mardi talu kuuseistandikku katab õhuke lumekirme ning jutu soojus aurab karges õhus, kui Heiki Kruusalu oma kuuskedest kõneleb – nende istutamisest (täpselt nii, et iga taime vahe oleks 1,3 meetrit), okste lõikamisest, taimekahjurite tõrjest, istandiku niitmisest suviti ja kuuskede ATV-ga väljavedamisest talvel.

Kruusalu purustab kiirelt müüdi, et jõulukuuse kasvatamiseks pole muud vajagi, kui taim maha istutada. «Kui tahta ilusat ja tihedat jõulupuud, mille eest inimesed on nõus maksma, siis tuleb taime eest järjepidevalt hoolitseda,» lausub ta. Kuni selleni välja, et kord algusaastail palunud Heiki Kruusalu kohaliku tuletõrjeauto kastmisel appi, kui äsja istutatud 4000 taime polnud kaks kuud vihma tundnud.

Heiki Kruusalu räägib kuusemaailmast, justkui oleks tal sel alal staaži kümneid jõule. Tegelikult on tänavune hooaeg alles neljas, mil Mardi talu kuuski müüb. Varasemalt kulus Heiki Kruusalu aeg, tähelepanu ja energia oma firmale, kus ta tegeles kahjuritõrjevahendite maaletoomise ja müügiga. Ettevõtluseni jõudis mees pärast seda, kui esimesed katsetused põllumajanduses ebaõnnestusid.

Oli üheksakümnendate algus. Maaülikoolis agronoomiat õppinud ja Endla kolhoosis osakonnajuhatajana töötanud Heiki Kruusalu otsustas, et pärast vanavanemate talumaade tagastamist võiks proovida seal rapsi kasvatada – esialgu 15 hektaril. «Võtsin veel pangalaenu, et saaks alustada. Saak näis hea, aga siis tuli täpselt enne koristusperioodi viimase kümne aasta tugevaim rahe, lõi kaunad pooleks ja paiskas põllul kõik tagurpidi,» meenutab Heiki Kruusalu. Toona päästis meesaak kõige hullemast ning aitas pangalaenu tagasi maksta. Pärast esimest katsetust pole Kruu-salu enam rapsi kasvatama kippunud, vaid leidis end ettevõtlusest.

Kõik muud talutegemised, näiteks köögiviljakasvatus ja mesindus, jäid ennekõike isiklikuks tarbeks.

«Kui end millelegi täielikult pühendad, siis tuleb ka edu,» nendib ta. Neli aastat tagasi oligi Kruusalu kahjuritõrjevahendite müügi firma seisus, kus ettevõte oli kasvanud juba liiga suureks, et juht jõuaks üksinda kõiki töötajaid ja protsesse hallata. Samas oli vajadus veelgi laieneda.

Kruusalu tundis, et suurettevõtlus pole talle loomuomane. «Ma olen rohkem isetegeja. Mulle meeldib pigem asjad ise ära teha, kui et nende tegemist hallata,» räägib ta. Nii otsustaski Kruusalu heas mõttes üle käte läinud ettevõtte selle tipus maha müüa ning lõi uue väikese firma PestEkspert OÜ, mis tegeleb puidukaitse ja ehitusmükoloogiaga ehk teisisõnu tuleb appi neile, kel mureks vamm, hallitus või muud kahjustajad. «Probleeme jagub. Meil Põhja-Eestis on ju puitu, niiskust ja kaltsiumi – kõik tingimused, et vamm saaks rõõmsalt areneda,» tõdeb ta.

Praegu tähendab ettevõtlus Kruusalule pigem kõrvaltegevust talu juurest, sest ta on õppinud, et kõiki töid ei pea ise ära tegema.

Usaldades oma töötajaid, saab tegemised korraldada nii, et päevad jäävad talutöödele ning firmaasjad saab aetud hommikuti ja õhtuti. Seejuures enamikel päevadel ei pea ta talust lahkumagi. «Tänapäeval on ettevõtlus väga mobiilne. Ma saan kodust väga palju tehtud ja ega kliendid ei tea, et ma siin samal ajal kuuske lõikan,» muigab ta.

Linnast pärit maapoiss

Heiki Kruusalu on küll linnas – Pääskülas – kasvanud ja koolis käinud, kuid tunneb end maapoisina. «Kõik suved sai maal vanaisa juures siinsamas talus käidud ja talutöid tehtud.»

Heiki Kruusalu vanavanemate talu on teadaolevalt üks vanemaid sarnaseid Harjumaal.

«Vanaisa ostis selle 1892, kuid need hooned on vähemalt aastast 1860, arvatavasti vanemadki,» jutustab Kruusalu. Järgemööda on mees ajaloolisi hooneid taastanud. «Ega see lihtne ja odav ole, aga ma tunnen, et pean püüdma talu korras hoida.» Praegune peremees lisab, et nii mõnigi kord, kui ta on talus midagi korda teinud või millegi uue – kas või kuusekasvatusega – alustanud, mõtleb ta, mida vanaisa sellest arvata võiks. Oma juurte tundmine ja väärtustamine on Heiki Kruusalu meelest kirjeldamatult oluline.

Heiki Kruusalu ja tema meditsiiniõest abikaasa Zinaida kasvatavad koos viit last, neist kolm ühised. Noorim poeg, 9-aastase Marta kaksikvend Mart sai nime vanavanaisa järgi. «Heiki suguvõsas on kombeks, et igas põlvkonnas peab olema vähemalt ühe lapse nimi Mart,» selgitab ema Zinaida. Just viimane on ema meelest ka kõige tõenäolisemalt Mardi talu jätkaja. «Temal tulevad talutööd kuidagi loomulikult ja ta ise tahab kõike teha,» räägib pereema.

Heiki ja Zinaida on seda meelt, et lapsi ei tohi talutöödele liiga pealetungivalt sundida, muidu tekib vastumeelsus. Käskimise asemel tuleb ise eeskuju näidata ning siis on lapsed enamasti valmis töödes kaasa lööma.

Heiki Kruusalu nimetab Mardi talu pidamist elustiiliks. Hobiks on igal aastal 1000 taime istutamist, nende hooldamist ja jõulude ajal realiseerimist liiga palju pidada. «Tööd on ikka rohkem kui hobi puhul.» Ka mesindus kipub kasvama enamaks kui hobi. Tänavune saak oli kolme korpustaru pealt 150 kilo ning uuel aastal on plaanis tarude arvu suurendada.

Samuti on peremees uurinud Šoti mägiveiste kohta, sest maid, mis praegu Mardi talus niitmist vajavad, on palju. Seega võiks peremehe arvates loomad appi võtta ning saada lisakasu liha näol. «Minu eesmärk on, et ma ei peaks talule peale maksma, vaid see tuleks omadega nulli või teeniks kasumit,» selgitab Heiki Kruusalu, miks ta püüab väiketalu tegevusalasid mitmekesistada.

Siiski nii nagu ettevõtluses, ei soovi Heiki Kruusalu ka oma talus, et tegemised kasvaksid liiga suureks. Kuuseistandus, mesindus ja veisekasvatus peavad jääma täpselt nii mahukaks (või väikeseks), et pere saaks kõigi tegemistega enamjaolt ise hakkama, mitte ei peaks palkama töötajaid. «Kui ma võtan kellegi palgale, siis saan küll rohkem toota, aga mul on ka enam kohustusi ja stressi. Pealegi pole siin maal lojaalse tööjõuga üldse lihtne,» lausub Kruusalu.

Mees lisab, et ta ei kõhkleks talupidamist suurelt ette võtmast, kui oleks äsja maaülikooli lõpetanud noor mees, kuid ümmargusele 50. eluaastale lähenedes meeldib talle talu pidada elustiilina, mis küll suurt kasumit ei tooda, kuid siiski kulud katab.  

Selleks, et väiketalu ära majandada, on Heiki Kruusalu arvates oluline oskus end müüa. «Midagi toota oskab enamik inimesi, aga kunst on see ka edukalt maha müüa,» ütleb ta. Mees tunnistab, et igal suvel uusi kuuski istutades pole ta sugugi kindel, et neile viie aasta pärast täpselt sama palju ostjaid jagub. «Selleks, et oma toodangut müüa, tuleb vaeva näha. Keegi ei sõida su talu hoovi kuuski ostma, kui nad ei teagi, et sa kuuski pakud.»

Reisimine annab rahu

Kord aastas peab Heiki Kruusalu saama reisida, veel parem, kui reis oleks midagi ekstreemsemat, viiks näiteks mäekõrgustesse ronima või ookeanile purjetama. Vastasel korral poeb hinge rahutus, mis ei anna asu seni, kuni mõni uus mägi või sihtkoht ette võetud. Venemaa, Kaukaasia, Gruusia, Itaalia, Usbekistan, Nepaal – need on mõned kohad, kus Heiki Kruusalu on käinud füüsiliselt kurnavatel, kuid vaimselt kirgastavatel mägimatkadel. Viimati Gruusias matkati 12-aastase pojaga kahekesi ning vaatamata poja kergele jalavigastusele jõuti nii Kazbeki baaslaagrisse 3600 meetri kõrgusel kui üle Kaukasuse peaaheliku.

«See oli omaette kogemus, et sain pojaga kahekesi matkata,» räägib suure pere isa, kellel tavaliselt ei jää väga palju võimalusi lastega üks-ühele tegeleda. «Ma märkasin siis esimest korda, et saan 12-aastase pojaga rääkida nagu mehega. Ta oli järsku nagu täiskasvanu, ainult selle vahega, et pärast ei saanud Tbilisis koos õlut juua.»

Mõne aasta eest tegi Heiki Kruusalu teoks ka Mowgli raamatutest alguse saanud lapsepõlveunistuse – reisi Uus-Meremaale. Selgus, et unistus ei olnudki ilusam kui tegelikkus. «Sinine ookean, helerohelised mäenõlvad, lambad ja lumised mäetipud moodustasid väga võimsa koosluse.»

Raeplatsi kuusk

Seoses kuusekasvatusega on Heiki Kruusalul veel üks väike unistus – soov, et Mardi talu puu jõuaks kord Tallinna raekoja platsile jõulupuuks. Ta näitab talu hoovi servas kasvavat kuuske, mis peremehe nutitelefoni mõõtmiste järgi kõrgub praegu umbes 15–17 meetrini. «See on ilus puu, mida nooruses sõid lambad. Kui see veel kasvab, võiks sellest väga ilus linnajõulupuu saada,» nendib Heiki Kruusalu. Kahju ei oleks hoovilt kuuske maha võtta? «Ainult natuke.»

Esimesed huvilised käivad juba novembris endale Mardi talus kuuski lipukestega ära märgistamas ning viivad need detsembri alguses koju.

Kruusalude pere toob kuuse tuppa aga alles jõulaupäeval või päev varem. «Minu meelest on mingid traditsioonid, millest tuleb kinni hoida. Kui tuua kuusk liiga vara tuppa, lörtsib see jõulud ära. Siis on jõuluõhtuks kuusk juba tavaline,» räägib ta. «Jõulurõõmu tipp peaks langema jõuluõhtule ja seepärast toome meie oma peres kuuse tuppa alles jõuluõhtuks.»

Heiki Kruusalu

Sündinud 1966. aastal.

Haridus

Eesti Põllumajandusülikool (praegune Eesti Maaülikool), agronoomia.

Töö

Endla kolhoosis osakonnajuhataja, Kehra paberivabrikus valvur, Harju politseiprefektuuris ekspert-kriminalist, aianduskaupade firmas taimekaitsevahendite müügimees, ette-

võtte Pest-Chemical OÜ asutaja ja juht, mille müügi järel asutas firma PestEkspert OÜ, kuusekasvataja.

Pere

Abikaasa Zinaida, lapsed Mart ja

Marta 9a, Mikk 14a, Sofia 16a,

Mark 20a.

Hobid

Oma talukoht ja selle korrashoid, mesindus, liikumine looduses, matkamine, rahvasport (peamiselt suusatamine, jalgrattasõit, ujumine).

Juhtmõte elus

Tunded, mõtted ja teod peavad olema kooskõlas.

Artikkel ilmus Postimehe erilehes Maaelu Edendaja.

Otepää saab öösel talvepealinnaks

Sellel aastal saabub talv 22. detsembril 2014 kell 1.02. Talvepealinna pidustused algavad aga juba täna, 21. detsembril.

Avamispidustused algavad traditsioonilise talveturuga Otepää Keskväljakul, andis teada Otepää vallavalituse kommunikatsioonijuht. Kohalik naisselts pakub laadasuppi, kavas on lõbusad mängud kogu perele. Esinevad FeelingGood ja Otepää isetegevuslased. Otepää avatud noortekeskus korraldatab fotojahi, lapsed saavad ratsutada ponidega.

Toimub eakate jõukatsumine Talvepensionär 2014 tiitlile, mille kavas on vildiviskamine, lumepalliveeretamine ja palju muud põnevat.

Sportlik talvepealinn pakub sellel päevalelamusi ka spordisõpradele. Talvepealinna avamispidustuste osana saavad teoks 60. Otepää mängud. Kell 11–12 kestab linnaorienteerumine, kell 16 toimuvad aga Tehvandi uuel laskesuusastaadionil võistlused laskmises «Volikogu versus vallavalitsus».

Kell 14 tulevad Keskväljakule kokku jõuluvanad. Tulemas on 13 erinevat jõuluvana ja jõulumemme: politsei-, tuletõrje-, kiirabi- ja postijõuluvana. Naabervallast Paluperast saabuvad külla jõuluvana ja tema memm.

Jõuluvanad tutvustavad oma liiklemisvahendeid ja arutavad kuuse all mööduva aasta päevakajalisi sündmusi, nii seda, mis õnnestus, kui ka seda, mille peale tuleks sõrme viibutada või vitsa anda. Seda kõike tehakse nalja ja laulu kaudu . Hiljem saavad kõik koos jõuluvanadega Otepää Winterplace’i lustima minna.

Kell 15 süütab Otepää grillmeister Tarmo Märss keskväljakul lõkke ja asub siga grillima, et talve alguse esimestel minutitel seda kõigile serveerida. Kell 16 saavad muusikasõbrad nautida Raekoja saalis Otepää vanamuusikaansambli kontserti. 

22.detsembril kell 00.40 algab Keskväljakul tule ja valguse etendus «Valge talv» tuleteatri Kelfirius esituses, kell 1.02 saab Otepää talvepealinnaks, võetakse vastu talvepealinna tiitel. Kell 1.05 tervitanb Otepää talve ilutulestikuga ning kõik talve vastu võtnud külalised saavad maitsta grillsiga.

Talvepealinna avamispidustused organiseerib Otepää kultuurikeskus koos mitme koostööpartneriga. Ettevõtmisi toetab Otepää vald.

Vaatab, aga näeb halvasti

On öeldud, et glaukoom on vanemate naiste haigus. Järvajaanilane Aare Uustal sai diagnoosist teada pärast keskkooli lõppu. Praegu näeb ta väga halvasti, aga elule vaatab otsa julgelt.

Ka vestluskaaslasele vaatab Aare Uustal kõneldes otsa, aga peale ähmase kuju ei näe midagi. Tema silma iiris ja pupill on ühte sulandunud.

Nii paistavadki Järva-Jaani kultuurimaja keldrikorrusel asuva massaažisalongi soojas valguses tema silmad süsimustad. Koolivend Tuve Kärner mäletab, et tumedad olid need silmad ka koolipõlves nägijana, ja noormehe pead kattis tume juuksepahmakas. Nüüd on juuksed ja habe hallid. Isegi valged.

Krooniline silmahaigus tõstab silmarõhku ja ahendab järjekindlalt nägemist. Aare Uustali silmadele avanev pilt on võrreldav sellega, mida näeb nägija läbi lukuaugu, mille ees on kasvuhoonekile.

Kuigi arstid pole seda kinnitanud, usub Uustal haiguse seost lapsepõlvetraumadega: koolieelikust Aarele lendas silma suurema tüdruku visatud kivi, poistega sõjahoos visatud lumepallid, lisaks lugematud kukkumised. «Eks poisina oli vaja igasuguseid asju proovida, poksikindaga olen ka vastu silma saanud,» lisab Uustal.

Ta ei tea, et suguvõsas oleks kunagi niisugust haigust olnud.

Kuni keskkooli lõpuni ei täheldanudki ta, et silmadel oleks midagi viga olnud. Alles sõjaväe arstlikus kontrollis selgus, et tal on glaukoom. Nii teda sõjaväkke ei võetudki.

Rõõmustada selle teadmise üle Uustal ei osanud, sest otsest vastumeelsust tal armeeteenistuse vastu polnud. Ka diagnoosiga ei osanud ta esialgu midagi peale hakata.

Proovis siis ülikooli geoloogia erialale sisse saada. Ei saanud. Konkurss oli tihe: tahtjaid palju, aga vastu võeti vähesed. Tagantjärele usub Uustal, et hiljem ta selles valdkonnas töötada poleks ilmselt tahtnud, aga nooruses näis elukutse romantiline. «Mulle tundus, et geoloogid saavad palju reisida,» sõnab ta muiates.

Laevaremondilukksepa ametit valides lähtus Uustal onu eeskujust, kes oli tehases tööriistameister. Toonane eluperiood meenub Uustalile kui üsna tavapärane.

Käis tööl ja nautis sõpradega noorust. Kuni 1973. aasta märtsini, mil naistepäevajärgsel nädalal ei tahtnud pidu lõppeda. «Eks noortel ikka juhtus, et ei jõudnud tööle. Kuna ma polnud oma silmaga pikalt arsti juures käinud, läksin arsti juurde, et ta annaks puudumise kohta tõendi. Tema aga pani mind hoopis haiglasse,» lausub ta.

Põhjuseks oli väga kõrge silmarõhk. Operatsioon õnnestus, kuid selle järel läks veri silma ja hommikul ärgates Uustal vasakust silmast enam ei näinud. «Arstid püüdsid päästa mis päästa annab, aga polnud enam midagi teha,» lisab ta.

Neli kuud hiljem haiglast pääsedes ühest silmast pimedana senisel töökohal jätkata ei saanud. Et ema oli kunagi postkontoris töötanud, läks Uustal õppima Tallinna sidekooli eesmärgiga saada sidejaoskonna ülemaks.

Uustal lõpetas õpingud ja töötas seejärel 12 aastat Järvamaa postkontoreis. «Üsna pikalt olin Vao postkontori juhataja, jõudsin isegi üleriikliku preemia saada,» sõnab ta.

Elu kulges harjumuspärast rada kuni 1985. aastani. Uustalil on isegi veidi piinlik meenutada päeva, mil ta kodus puid lõhkus ja kirve alt roigas vastu paremat silma lendas.

Jälle haigla, jälle operatsioonid. Kuudepikkune taastumisaeg. Tõsi, nägemine osaliselt taastus, kuid jälle tuli leida uus töö. Karinul teenis ta raamatukoguhoidjana leiba seitse aastat.

Samal ajal õpetas ta soovijatele karatet, millega ta oli hakanud nooruspõlves pärast esimest operatsiooni sõjaväest tulnud sõbra utsitusel tegelema. «See oli hea füüsiline koormus, mis sest, et arstid mul midagi rasket teha ei lubanud,» sõnab ta.

1992. aastal, ühel järjekordsel treeningul, tegi Uustal vea. «Äärmiselt loll viga!» märgib ta napilt.

Kannahoop parema silma pihta oli nii tugev, et võttis silmanägemise täielikult. Kuigi arstid tegid, mis suutsid, jäi nägemine väga kehvaks.

See oli nendest kolmest pöördelisest hetkest Uustalile raskeim. Segased ajad riigis raskendasid kohanemist ja ka majanduslikku toimetulekut. Üksinda väljas liikuda Uustal ei saanud, sest autosid ta lihtsat ei näinud. Liigelda aitas tollal veel elus olnud ema. «Olin umbes aasta praktiliselt koduseinte vahele suletud,» märgib ta.

Pärast operatsiooni oli Uustal olnud kümme päeva silmakliiniku rehabilitatsioonikliinikus, saanud selgeks pimedate punktkirja ja esimesed teadmised arvutist. «Seal sain esimest korda teada, et maailmas teenivad paljud pimedad elatist massaaži tehes,» lisab ta.

Esialgu polnud selle teadmisega midagi peale hakata. «Minu pension oli 150, aga massaažikursus 6000 krooni,» võrdleb Uustal.

Kolm-neli aastat olid keerulised. Sobivat töökohta leida oli võimatu. Hinge aitasid sees hoida laste male-, kabe- ja akrobaatikaringi juhendamine.

Alles 1996, kui puudega inimene oli tööjõuturul võrdne tavalise tööotsijaga, maksis koolituse eest töötukassa. See oli õlekõrs, millest Aare Uustal lahti lasta ei kavatsenud. Kursusel õppis neli inimest, juhendajal oli Uustal oma teada esimene nägemispuudega õpilane. «Ega mul elatise teenimisel erilisi valikuid olnud, aga võimalik, et kõik on seotud ka sellega, et üks minu vanavanaemadest oli ravitseja,» arutleb ta.

Massaaži õppimist peab Uustal lihtsaks, kergesti jäid talle meelde isegi ladinakeelsed terminid. Nüüd on ta läbinud kümneid massaažikoolitusi. Nagu ta ise ütleb: oskab põhimõtteliselt kõike, mis on selle erialaga seotud. Erinevate tehnikate oskus võimaldab leida kliendile sobivaima kombinatsiooni. Kümnete kilomeetrite kauguselt käivad kliendid kiidavad.

Vabad massaažiajad, ka olulisemad telefoninumbrid on Aare Uustalil peas. Arvutis olev kõnesünteesiprogramm loeb ette lehti ja raamatuid. Sama programm lihtustaks ka telefoni kasutust. Suurt luupi peab ta ebamugavaks.

See, et nägemist peaaegu pole, ei takista Uustalil kaasa löömast Järva-Jaani segakooris. Ta naudib ühiseid väljasõite.

Naljaga pooleks ütleb ta, et kui kooriga kuskil võõras linnas olla, saab tema esimesena mõne segakoori naise endale käevangu. «Ka hommikusöögi valin välja ja lasen selle endale lauda tuua,» lisab ta muiates.

Samuti meeldib Uustalile lüüa kaasa vabatahtlike tuletõrjujate tegemistes. Ta on suur saunasõber ja proovib heal meelel järele ka Eesti spaamõnusid.

Kui kohalik tuletõrjeselts sauna- ja dušiautodega kuskile sõidab, on tavaliselt kohal ka Uustali massaažitelk. «Mul on hobisid ja tegemisi palju,» ütleb ta rõõmsalt.

Seda kinnitab ka seltsi eestvedaja Tuve Kärner. «Meie koosolemised on viimasel ajal jäänud harvemaks, sest Aare tuntus ja kuulsus on sedavõrd kasvanud, et üsna palju viibib ta kodukandist ära,» ütleb ta.

Liikuma saamisel sõltub Uustal ühissõidukeist ja sõpradest. Ja kuigi Uustal teab, et sõbrad aitavad teda hea meelega, keeldub ta neid liiga tihti kasutamast. «Kõigil on ju oma elu ka,» sõnab ta kindlalt.

Pealinnas liigeldes kasutab Uustal tuttavasse kohta sõitmiseks samuti ühissõidukit, vaid bussi numbri kontrollimisel vajab ta teinekord abi. Kui aadress on teadmata, võtab Uustal takso. Eesti pimemasseerijate ühingusse ja koolituskeskusse leiab Uustal tee pimesigi.

Kolmandat aastat õpib Aare Uustal Tallinna ülikoolis kutsepedagoogikat, et saada õpetajakutse, mis võimaldaks tal oma teadmisi pimemasseerijate juhendamisest edasi anda.

Ka lõputöö, mille kirjutamise nahka lähevad jõulud, käsitleb õppekavade sobivust pimemasseerijatele. Uustal toob põhiliste puudujääkidena esile rühmade liigse suuruse, mis pimedate juhendamiseks on ebasobiv, ja ka mõningase vajaduse õppematerjale täiendada. See tähendab, et seal, kus nägijaile on küllalt pildist, tuleb vaegnägijale kõik täpselt lahti kirjutada.

Lõputöö kaitsmine ja bakalaureusekraadi saamine peaks jääma kevadesse.

 

Pöördepunkt

«Pöördepunkt» on Järva Teatajas ilmuv rubriik, kus tutvume inimestega, kes on elus võtnud või sunnitud ette võtma julge ja põhjaliku muutuse. Kuid teate kedagi, kellest tasub kirjutada, andke temast teada e-posti aadressil toimetus@jt.ee.

Ilmunud lood:

13.09 «Õpetaja pääses viinakuradi küüsist oma tahte jõul», paidelane Silva Anspal võitles alkoholismiga.

27.09 «Kel võim, sel õigus peksta ja alandada», endine ärimehe naine pidi kunagi taluma kodus vägivalda.

11.10 «Kiigelt kukkumine viis ratastooli», paidelane Lenna Leppoja kukkus lapsena külakiigelt.

25.10 «Miski ei viidanud insuldi tulekule», türilast Merle Vantsit tabas ootamatu terviserike.

8.11 «Hooletu hetk metsatööl võttis jala», Türi valla elanik Koit Teder kaotas jala.

15.11 «Kui vaja, siis sõidame!», Türi valla elanik Tatjana Mere töötas kunagi lüpsjana, aga nüüd sõidab mööda Euroopat veokiroolis.

29.11 «Janno Lehemets: ma ei taha olla kõige rikkam mees surnuaial».

6.12 «Laps kinkis vanemaile 12 ilusat aastat», kus vanemad rääkisid loo, kuidas ja kas nad on suutnud üle saada oma lapse surmast.

Konflikt Balti riikides tõmbaks kaasa ka Soome ja Rootsi

Soome uudisteagentuuri STT intervjueeritud asjatundjate hinnangul oleks Soomel ja Rootsil äärmiselt raske kõrvale jääda, kui Balti riikides puhkeks konflikt.

Ukraina kriisiga seoses aina pingelisemaks muutuv Venemaa ja Lääneriikide vastasseis on tõstnud Balti riikide kaitse NATO murede etteotsa. Eesti, Läti ja Leedu kaitse puudutab peale USA ja NATO ühel või teisel moel ka kõiki Läänemere äärseid riike.

Baltimaade naabruses asuvate riikide õhuruumi ja merealade strateegiline tähtsus veaks Soome ja Rootsi pea vältimatult kaasa. Soome ja Rootsi on NATO lähedased partnerid, kuid formaalne sidumatus raskendab siiski NATO vaatenurgast Baltimaade kaitse planeerimist.

«Ma ei ütleks, et see on NATO jaoks suur probleem, kuid kahtlemata muudab see asju keerulisemaks,» ütles Washingtoni uurimisasutuse Atlantic Council esindaja Magnus Nordenman.

Soome ja Rootsi on Euroopa Liidu riikidena heakskiidu andnud Lissaboni lepingule, mis nõuab liikmesriikidelt rünnaku sihtmärgiks langenud liikmesriigi aitamist. Soome seadusandlus ei võimalda praegusel hetkel siiski sõjalise abi andmist.

«Küsimus on, et kas Soome võib jääda - juba praeguseks sõlmitud Euroopa Liidu lepingutega - neutraalseks olukorra pingestumisel Baltimaades,» märkis Mika Aaltola Soome Välispoliitika Instituudist.

Suurbritannias saadeti petuabielusid korraldanud mees trellide taha

Suurbritannias mõisteti reedel neljaks aastaks vangi libaabielude vahendaja, kelle petuskeemis osalesid Eestist pärit naised ning samuti saadeti trellide taha ühes võltspulmas osalenud n-ö peigmees.

Oleg Prihodko teenis ligi 14 000 naela (17 900 eurot) organiseerides abielusid Aasiast pärit meeste ja eesti naiste vahel. Petuskeemiga loodeti immigrantidele Euroopa Liidu kodanikuga abielludes hankida elamislube Suurbritannias, kirjutas Bristol Post.

29-aastane Prihodko ja 25-aastane «peigmees» Rizwan Mahmood tunnistasid end süüdi ja kohtunik mõistis neile karistuseks vastavalt neli aastat ning 16 kuud vabadusekaotust.

«Sind huvitas vaid raha teenimine,» ütles kohtunik Prihodkole. «Puudus igasugune humanitaarne põhjus, ainult raha. Sa otsisid mehi, kes tahtsid hankida õigusi, mida neil polnud võimalik seaduslikult saada. See protsess on demokraatias väga ohtlik. Sa ründasid süsteemi seestpoolt.»

Prokurör Timothy Hillsi sõnul oli Prihodko seotud nelja petuabieluga. Mehed pärinesid Indiast või Pakistanist ja naised, nendest kaks õed, Eestist. «Kogu operatsiooni juhtis Essexis elav leedu naine. Tema korraldas eesti tüdrukute reisid siia riiki,» rääkis Hills.

«Prihodko juhtis operatsiooni Bristolis ja vahendas Aasiast pärit meeste kohtumisi eesti tüdrukutega, kes toodi Bristolisse abielu registreerimiseks.»

Tutvustamine maksis 3000 naela (3800 eurot), abiellumine samuti 3000 ning viisa hankimine 2500 naela. «Prihodko saatis osa rahast Essexisse, et eesti tüdrukutele maksta ja nende kulud katta,» lisas Hills.

Mahmood abiellus möödunud aasta augustis Maria Petrovaga. Pärast pulma hakati kahtlustama, et tegi võib olla libaabieluga. Uurimise käigus selgitati välja, et naine lahkus Suurbritanniast neli päeva pärast pulmi. Mahmoodi kodust ei leitud ka ühtegi tõendit selle kohta, et Petrova oleks kunagi seal elanud. Mehe advokaadi sõnul kahetses Mahmood oma tegu.

Tartlaste näitust kujundab lätlane

Tartu kunstnike aasta üks olulisimaid sündmusi kujuneb nende läti kolleegi juhtimisel. Nimelt on Tartu kunstnike liit kutsunud aastalõpunäitust kujundama Läti kunstiakadeemia maaliosakonna juhataja Andris Vītoliņši.

Seni on aastalõpunäituse kureerijate ja kujundajate hulgas olnud küll mujalt Eestist kunstnikke, kuid mitte lõunanaabreid. Läti kunstnik ja maaliprofessor ise ei pane seda sugugi imeks, sest tema suhetel Tartu ja kogu Eestiga on taga pikem lugu.

Lühidalt kõneldes – pikalt ei saanud, sest samal ajal tuli toimetada mitmes tehnikas tasapinnalise kunsti seinale kinnitamise ja skulptuuride paigaldamisega –, kõigepealt tegi Vītoliņš oma näituse aastal 2005 Y-galeriis.

Koostöö Indrek Grigoriga

Mõni aasta hiljem tuli lõunanaabritest kunstnike ühisnäitus meie linna kunstimajas, kus ta tutvus Tartu kunstnike liidu galeristi Indrek Grigoriga. Ja juhtus nii, et tartlasest galerist kureeris riialasest kunstniku näituse sel suvel Riias ja Tallinnas.

«Et me juba olime koostööd teinud, tegi ta mulle ettepaneku kureerida nüüd aastalõpunäitust,» ütles Vītoliņš. «Tema idee seisneb selles, et ma olen inimene väljastpoolt ja seega erineb minu pilk näitusele toodud loomingust valiku tegemisel täiesti nende omast, kes kohapeal elavad.»

Kui siinsete kunstnike värske looming oli pakendist lahti harutatud ning teosed seinte äärde ja keskpõrandale laiali tõstetud, oli läti kujundajal võimalik nähtu kohta esmast arvamust avaldada.

«Tartu kunstikeskkond on olnud läbi ajaloo tugev,» ütles ta. «Tartu on üks neid haruldasi Baltimaade linnu, mis ei ole pealinn, kuid milles on ometigi vägev kunstielu. Tartu kunstis on ikka olnud oma suundumusi ja need on isegi mujale mõju avaldanud. Lätis on Riia ainus tugev kunstilinn, Eestis võib Tartu aga konkureerida Tallinnaga.»

Küllaltki palju kunstiliselt säravat loomingut on tema arvates näha ka aastalõpunäitusele toodud tööde hulgas. «On selliseidki töid, mida võiks viia mujale maailma, rahvusvaheliselt tähtsatele näitustele,» sõnas Vītoliņš.

Kujundajale hakkas silma muu hulgas selliseid maale, mis oma laadilt meenutavad riialastest kunstnike käekirja. Seda põhjendas ta asjaoluga, et mõned tartlased on õppinud mõne kuu või kauemgi Riias.

Tartu ja Riia suunal

Galerist Indrek Grigor ütles Andris Vītoliņšist kõneldes, et lätlasest professoril on ka tihedad sidemed Tartu kõrgema kunstikooliga. Ta on oma üliõpilaste loomingut Nooruse galeriis kord juba näidanud ja tuleb nendega taas samasse Riia tänava näitusekohta taas veebruaris.

Grigori hinnangul on märgata elavnemist Tartu-Riia suunal. Tänavustele kaht linna ühendavatele näitustele ja septembris-oktoobris Riias toimunud Artishoki biennaalile (üks kuraatoreid Indrek Grigor) tuleb lisa uuel aastal: veebruaris viib oma teoseid Läti pealinna kunstimuuseumisse näituseks Jass Kaselaan.

Aastalõpunäituse avamiseks täna õhtupoolikul valmib trükikojas artiklikogumik «Tartu kunsti aabits», mis püüab Tartu-keskse pilgu läbi kirjeldada Eesti kunstiajalugu. Koostajad-toimetajad on noor kunstiajaloolane Triin Tulgiste ja Tartu kunstnike liidu esimees Markus Toompere.

Kogumiku on kujundanud Madis Katz. Toompere tõstis kujundusest kõneldes esile eriti kaant, mis on nii eriline, et seda tuli trükkida köitest eraldi Lätis.

Aastalõpunäitusele mineja peab aga muu hulgas valdama läti keelt. Nimelt on seda oma suures teoses kasutanud Enn Tegova. Professor Andris Vītoliņši kommentaari järgi on tekst grammatiliselt õige, kuid sõnavara poolest arhailine.

 

Täna kunstimajas

* Täna kell 17 avatakse Tartu kunstimajas (Vanemuise 26) Tartu kunstnike aastalõpunäitus. O Väljapaneku kujundab Läti kunstiakadeemia maaliosakonna juhataja ja õppejõud Andris Vītoliņš.

* Avamisel antakse üle Ado Vabbe nimeline stipendium.

* Esitletakse äsja trükikojast saabunud «Tartu kunsti aabitsat».

Advendiaeg Kassaris

Detsembrikuus on Hiiumaal Kassaris elavate Koplite kodumaja kõige põnevam koht jõulusokkidega kaminasein.

Ettevõtjate Sander ja Tiina Kopli viielapselise pere nooremad tõttavad igal hommikul õhinaga vaatama, kas punakuuelised on midagi soki sisse pistnud – ja seni on lapsi ikka meeles peetud. Tallinnas IT-meheks õppiva vanema venna Karl Gustavi (16) jõulusokk tuuakse siis välja, kui ta pühadeks koju tuleb.

Kui pere lapsi on vallanud rõõmus jõuluootus, siis vanematel on käed-jalad tööd täis, sest nende restoranis Lest ja Lammas peavad paljud asutused ja ühingud oma jõulupidusid ning nende õnnestumise nimel tuleb vaeva näha.

Lest ja Lammas asub Koplite kodumajast kiviviske kaugusel. Veel kümmekond aastat tagasi lokkas siin tihe tihnik, ent koos elamu ehitamisega algasid hoogsad raietööd ja nüüd ümbritseb moodsat rookatusega elamut hoolitsetud tammik.

 

Lummavad loodusvaated

 

«Unistasin rookatusega palkmajast, aga sain ainult rookatuse,» muigab Tiina Kopli, kes on abikaasa visandi järgi kohalikus arhitektuuribüroos projekteeritud, ligi 300 m² maaküttel elamuga tegelikult igati rahul.

«Siin on iga asi üsna põhjalikult läbi mõeldud, aga midagi jäi esialgsetest plaanidest välja ka, ja mõned asjad, näiteks trepikäsipuud, oleksime teistmoodi teinud, kui oleksime teadnud, et meie perre tuleb veel pisipõnne,» räägin perenaine.

Maja jaguneb nii-öelda noorte ja vanade pooleks. Viimati nimetatus paiknevad avatud köögiga elutuba, magamis- ja vannituba, kabinet ning ka majapidamis- ja katlaruumid. Kuna Koplite maja siseviimistluses on kasutatud looduslikke materjale, valitseb siin ka väga mõnus õhustik.

Elutoa keskmeks on võimas lahtise koldega kamin ja pikk söögilaud, mille ümber kogu pere istuma mahub. Ruumikas toas armastavad Hugo Oskar (6), Linda Lisete (3) ja pesamuna Anni Pauliine (1 aasta ja 3 kuud) ka mängida. Pealegi avanevad maast laeni akendest kordumatud loodusvaated ning perenaise sõnul näevad nad iga päev ka mõnda metslooma.

Suurde kööki on paigutatud mahukate kappide ja tööpindadega eritellimusmööbel, sest Koplid armastavad kokata.

«Keedame ohtralt moose ja tegeleme meelsasti korilusega. Kõik Lestas ja Lambas pakutavate taimeteesegude koostisosad kasvatame või korjame loodusest. Kuna peame lambaid ja lihaveiseid, teeme ise ka suitsuvorsti ja -sinki,» räägib naine.

 

Koos ja eraldi

 

Alumisel korrusel asuvad nooremate laste toad. Need seadis sisse ema, vaid kunstihuviline vanem õde Kristi Johanna (14) kujundas oma valduse ise, tehes sinna ka seinamaalingud.

Katusekorrusel paiknevas kunstistuudios käib lisaks tütrele maalimas ka ema. «Kui tekib tahtmine pintseldada, tulen siia, panen molbertile uue lõuendi ja väljendan oma tundeid värvidega,» lausub pereema.

Sama ruumi teises otsas on muusikastuudio ja kodukino, kus isa ja suuremad lapsed sageli pille mängitavad ja laulavad. Vahel vaatab kogu pere koos mõnda head filmi.

Stuudio kõrval asuvat Karl Gustavi sopilist tuba poolitab korstnajala kõrvale ehitatud raamaturiiul.

«Uusi köiteid tuleb pidevalt juurde ja nüüd on meil mõneks ajaks koht, kuhu raamatuid paigutada,» mainib ema.

Ühele poole riiulit on sisse seatud magamisruum, teisele poole töö- ja puhketuba. Töölaua kõrvalt pääseb panipaika, kuhu noormees saab vajadusel oma tehnikavidinaid laduda.

Üldse on selles majas rohkesti panipaiku ja seinakappe, samuti piisavalt pesuruume. Sauna perel pole, aga küllap võetakse kunagi ka selle ehitamine ette. Seni käivad Koplid mehe lapsepõlvekodus leili viskamas ja vihtlemas.

Jõululaupäeva veedetakse oma kodus, aga praegu pole veel otsustatud, kelle juures pereisa suguvõsa teisel jõulupühal kokku saab. Seegi on nende ammune traditsioon.

Päkapikuusku pereliikmed ootavad pikisilmi jõuluvana – huvitav, millega ta sel aastal üllatab. Ühel lumisel talvel ootas vana neid hoopis tammikus...

Tartu Kalevi tüdrukud said kaks karikavõitu

Tartu Kalevi korvpallitüdrukud said Eesti karikavõistlustel kaks karikavõitu, võidud tulid nii U14 kui ka U16 klassis (mõlemal treener Kaire Asi).

U14 klassis alistas Tartu Kalev finaalis SK Markuse 63:56 (25:21). Kalevi resultatiivseimad olid Anna-Gret Asi 24 ja Sonaata-Eliis Timofejeva 14 punktiga.

U16 klassis olid Tartu Kalevi tüdrukud finaalis üle Audentese SK võistkonnast 74:62 (34:35). Kalevi resultatiivseimad olid Eleriin Vaino 20, Kadi Kals 16 ja Sandra Reinvald 13 punktiga.

Riigikogu võttis sel aastal vastu 185 õigusakti

Neljapäeval sügisistungjärgu lõpetanud riigikogu pidas sel aastal 124 täiskogu istungit, kus võeti vastu kokku 185 otsust, seadust ja avaldust.

Riigikogu kantselei andmetel võttis parlament kevadisel istungjärgul vastu rekordilised 105, juuni lõpus ja juuli algul toimunud erakorralistel istungjärkudel 10 ning sügisistungjärgul 70 õigusakti. Mullu võeti vastu 139 õigusakti, neist 84 esimesel ja 55 teisel poolaastal.

Kokku on 2011. aasta aprillis tööd alustanud parlamendikoosseis vastu võtnud 554 õigusakti, millest suurem osa ehk 405 on tulnud valitsusest. Riigikogu ise on kõigist vastu võetud seadustest, otsustest ja avaldustest algatanud veidi alla veerandi ehk 132.

Parlamendikomisjonidest on suurim töökoormus langenud rahandus-, põhiseadus- ja majanduskomisjonile, kes juhtisid vastavalt 110, 73 ja 71 vastu võetud õigusakti menetlemist. Euroopa Liidu asjade komisjon oli samas vaid ühe eelnõu juhtivkomisjon.

Pärast sügisistungjärgu lõppu alustab parlament taas korralisi istungeid 12. jaanuaril. Järgmise riigikogu koosseisu valimised toimuvad 1. märtsil.

Saadikutest on enim välismaal käinud Mihkelson ja Hanson

Riigikogu liikmetest on sel aastal kõige rohkem välislähetustes viibinud Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL) kuuluv Marko Mihkelson ning reformierakondlane Margus Hanson.

Riigikogu kantselei andmetel on väliskomisjoni juhtiv ja NATO Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni kuuluv Mihkelson käinud tänavu 20 välislähetuses ning viibinud Eestist eemal kokku 78 päeva. Samuti 78 päeva on 18 lähetuse käigus välismaal olnud Hanson, kes kuulub nii väliskomisjoni kui Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) Eesti delegatsiooni.

Väliskomisjoni reformierakondlasest liige, Vahemere Liidu Parlamentaarse Assamblee delegatsiooni juht Imre Sooäär on sel aastal lähetustes viibinud 63, ENPA delegatsiooni kuuluv keskerakondlane Mailis Reps 52, sama delegatsiooni juhtiv IRLi liige Liisa Pakosta 51 ning NATO Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni esinaine, sotsiaaldemokraat Marianne Mikko 50 päeva.

Põhiseaduskomisjoni juhtiv reformierakondlane Rait Maruste on välismaal tööülesandeid täitnud 44, Euroopa Liidu asjade komisjoni kuuluv keskerakondlane Kadri Simson 38 ja riigikogu sotsiaaldemokraadist esimees Eiki Nestor 29 päeva.

Kokku on lõppeval aastal välislähetustes käinud 72 riigikogu saadikut, kes on veetnud välismaal 1077 päeva.

Ossinovski lubab ise teha ettepaneku Ivanovile kodakondsus anda

Haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski pole nõus siseministeeriumi ja kultuuriministeeriumi arvamusega, et sel aastal ei saa kirjanik Andrei Ivanovile eriliste teenete eest kodakondsust anda.

«Eriliste teenete eest kodakondsuse andmist ei tehta siseministeeriumi plaani järgi, vaid siiski valitsuse otsusega eriliste teenete eest. Selleks peab valitsuse liige ehk minister tegema vastava ettepaneku valitsusele,» selgitas Ossinovski oma Facebooki lehel. 

«Teen igal juhul ettepaneku valitsusele talle kodakondsus anda,» lisas ta.

«Eriliste teenete eest kodakondsus on huvitav nähtus. See on riiklik tahteavaldus, kus me ütleme, et tahame mõne erakordse inimese kuulumist omade sekka. Andrei juba on tegelikult oma, anname talle kodakondsuse ka,» arvas minister.

«Mina olen Andrei Ivanoviga kohtunud ning rääkinud tema loomingust, identiteedist, kodakondsusest ja keeleoskusest. Kes ei tea, ta on üks tuntumaid Eesti (!) kirjanikke, väljaspool ehk tuntumgi kui kodumaal. Küsisin talt, kas teda võiks nimetada ka eesti (!) kirjanikuks? Ta arvas, et pigem mitte, tekitaks sellega kolleegides päris-eesti kirjanikes ebamugavust. Nimelt kirjutab Andrei vene keeles,» kirjutas Ossinovski. 

Ta lisas, et Andrei Ivanovil on eesti keele oskus täiesti olemas, ehkki perfektsionistist kirja- ja keelemehena ütleb ta ise, et eesti keelt ei räägi. 

Toetudes siseministri seisukohale teatas kultuuriministeerium vastuseks Tallinna Ülikooli rektori Tiit Landi ettepanekule anda eriliste teenete eest kirjanik Andrei Ivanovile Eesti kodakondsus, et sel aastal ei plaanita eriliste teenete eest kodakondsust anda, kirjutas ERRi uudisteportaal.

 

Uus aasta jätkab trendi efektiivsema põllutehnika suunas

Tehnikamüüjatele on Eesti põllumees teada kui üks uuendusmeelsemaid Euroopas, tulles kergesti kaasa innovatiivsete tehnikasaavutustega, et töid veelgi tõhusamalt korraldada. Mida toob saabuv aasta põllutehnika vallas?

Konekesko Eesti AS põllumajandusmasinate osakonna juhataja Tiit Kihulase sõnul ei ole tänavu kellelgi väga rabavaid uudiseid, kuna suured masinatootjad tahavad oma uuendusi näidata peamiselt maailma mastaapseimal põllumajandusnäitusel Agritechnica, mis toimub iga kahe aasta tagant ja sel aastal seda ei peetud.

«Küll toimuvad jooksvalt mudelivahetused iseliikuvate masinate turul seoses mootoritele esitavate heitgaasinormidega ja lisaks arenevad kiiresti arvutitel põhinevate tehnoloogiate valdkonnad, mis aitavad põllumeestel oma tegevusi paremini kaardistada,» rääkis ta.

Stokker Agri müügijuht Andres Suitsu sõnul on üleüldiseks trendiks maailmas masinate ökonoomsus ja efektiivsus, mille poole tootjad püüdlevad.

Sama kinnitas OÜ Jatiina ostujuht Jaanus Põldmaa. «Viimastel aastatel on maailma põllumajandustehnika tootjad väga palju investeerinud elektriliste ja elektrooniliste tarkvaraliste lahenduste ning erinevate GPS-süsteemide väljaarendamisesse,» sõnas ta ning selgitas, et põllumajandusmasinad muutuvad üha rohkem automatiseeritumaks ja selle kaudu muutub töö nendega lihtsamaks, mis omakorda koormab vähem töö tegijat ja suureneb tuntavalt tegevuse efektiivsus ning täpsus.

Uued lahendused

«Kõigi nende ülisuurte ja innovaatiliste kombainide, hekseldite ja traktorite kõrval, mis viimastel aastatel Eestisse on jõudnud, peaks kindlasti ära märkima järgmise põlvkonna väetisekülvikute jõudmise meie turule,» lausus Jaanus Põldmaa ja täiendas, et võrreldes eelmise põlvkonnaga on need teinud läbi väga suure muutuse, olles tunduvalt tootlikumad ja «targemad».

«Tänu uutele tehnilistele ja tarkvaralistele lahendustele on põllumehel vastavalt mullaviljakuskaartidele võimalik teha väetisekülvi väga suure täpsusega, kusjuures väetisekülvik ise sobitab end olemasolevate tingimustega nagu põllu kuju, väetise iseärasused ja isegi tuule suund,» rääkis ta.

Väderstad OÜ müügijuht Tarmo Jõemäe sõnul jõuab selle aasta lõpus Eestisse esimene iPadiga varustatud külvik.

«Enim on meil sel aastal arenenud e-teenused – külvimasinate juhtimine läbi ISOBUS-i ja iPadi ning sektsioonikontroll külvil,» nentis ta. Sektsioonikontroll külvil tähendab tema sõnul, et iga seemendit on võimalik eraldi sulgeda, mille tulemusel saab põllumees optimeerida külvatud seemnete koguseid ja vähendada ülekülvi.

Kaasaegsed Eesti põllumehed

OÜ Jatiina ostujuhi Jaanus Põldmaa tähelepanekul on tänases Euroopas raske leida nõudlikumat ja kiiremini uusi tehnoloogiaid omaks võtvat klienti kui Eesti põllumees. «Vaatamata asjaolule, et Eesti põllumajandusmasinate turg on Euroopa mastaabis väga väike, on meie põllumehed kogunud kuulsust sellega, et tellivad alati võimalikult kaasaegseid ja maksimaalse varustus-astmega masinaid,» nentis ta.

Sama täheldas Stokker Agri müügijuht Andres Suitso: «Eesti põllumehed on avatud uutele lahendustele, kuna nad saavad väga hästi aru, et paigalseis ja tänase tasemega leppimine on taandareng.»

Väderstad OÜ müügijuhi Tarmo Jõemäe sõnul räägivad müügitulemused enda eest. «Kui vaatame Väderstadi tootevalikut, siis Eestis on esindatud kõik meie tingimustesse vähegi sobivad masinad. Näiteks 2014. aastal telliti kuus uut SeedHawki otsekülvikut ning kaks täppiskülvikut Tempo, mida Eestis varem polnud,» rääkis ta.

Konekesko Eesti AS põllumajandusmasinate osakonna juhataja Tiit Kihulase tähelepanekul on Euroopa Liidu toetuste vaheaastast tulenevalt turg ühikuliselt päris palju kukkunud, kuid rahaliselt mitte niivõrd, sest müüdud masinate suurus ja seetõttu ka hind on märgatavalt kasvanud. «Samuti on suurenenud kasutatud masinate osakaal kogu müügis,» sõnas ta.

Justkui stardipakul

Vaheaasta on jätnud Stokker Agri müügijuhi Andres Suitso sõnul põllumehed mõneti äraootavale seisukohale. «Vaheaasta on mõjunud stagneeruvalt. Piltlikult öeldes on kõik kummardunud stardipakkudele ja ootavad selgust järgmiste aastate osas. Samas on endiselt soodsad finantslahendused aidanud ära hoida suurema languse,» lausus ta.  

Väderstad OÜ müügijuht Tarmo Jõemäe tõdes, et ostjaid on küll vähem, kui nad tuleb üles leida – nii suudeti ka toetuste vaheaastal müüginumbreid varasemate aastatega võrreldes sarnasel tasemel hoida.  

«Selle aasta käive jäi vast eelmise aasta tasemele, kuid põhiline müük tehti ära kevadel, sügis oli juba väga vaikne,» nentis OÜ Jatiina ostujuht Jaanus Põldmaa. Ta arvas, et järgmine aasta tuleb masinate müügi seisukohalt ülirahulik. «2015. aastat mõjutavad suuresti praegused madalad vilja ja piima hinnad. Ainult investeeringutoetused võivad pisut hoogu juurde anda,» prognoosis Jaanus Põldmaa.

Artikkel ilmus Postimehe erilehes Maaelu Edendaja.

Kaarel Tarand: aasta läbikukkuja – jälle FSB

FSB tegevus, mis on reaalelust sama kauge kui jõuluvana oma Lapimaal, on korraga naeru- ja põlastusväärne, ka tüütu, aga üsna ohutu, kirjutab Kaarel Tarand Õpetajate Lehes.

Jõulukuu keskne küsimus mitmes elusfääris on, kas meie elu näitelava sisustavad tegelased on ikka päriselt olemas või on nad väljamõeldised. Mida salapärasem sfäär, seda rohkem liigub seal ringi tegelasi, kelle olemasolus ei või kindel olla.

Jõuluvanast, lendavatest põtradest ja päkapikkudest kubisev muinasjutumaailm puruneb lastel tavaliselt koolimineku ajaks. Pole parata, kooliõpetuse aluseks on valgustatud ratsionaalsus, kus lapselike pettekujutelmade elushoidmine oleks vastutustundetu. Veel mõnda aega pärast muinasjuttude taandumist kirjanduse tavaliseks osaks kestab noorte hingede heitlus suurte religioossete tekstidega, kus väljamõeldist ja tõestisündinut on hoopis keerulisem eristada.

Nende maailmade kõrval või seljas elab veel üks, kõige salapärasem ja õudsem, samas aga reaaleluliste tegelastega. See on vandenõu- ja luureilm, mille olemasolu ja võimupiirid lõppeval aastal on Eestis jälle aktuaalsed, ja mida lähemale jõuludele, seda enam on välja ilmunud nuhilaadseid tooteid ka piiri taga ning Dzeržinski kooli jutuvestjate vaimurikkad pajatused haaravad arutult suure osa Eesti inforuumist.

Vene luure omamüüt on muidugi kõva. Luure kui midagi inimesest suuremat õigeusklikku ilmapilti ka sobib ja pildis on see püsinud isegi läbi ametlikult uskmatu 20. sajandi. Aga kui lähemalt vaadata, siis millised selle luure saavutused on (kui jätta kõrvale maailma suurimad tapatalgud oma rahva kallal)? Luure, olgu sise-, välis-, vastu- või muu, ei ole ju asi iseeneses, vaid riigi julgeolekusüsteemi osa, mille ülesanne on kindlustada vastava riigi turvalisus ja areng. Kui keegi, siis just suurima mehitatusega ja rekordilise eneseimetluse pimestuses toimiv Venemaa luure võiks kanda maailma suurima läbikukkuja tiitlit. Hoolimata tema pingutustest on riik, mida see luure väidetavalt teenis, kaks korda sajandi jooksul maamunalt kadunud. Ja kolmas kord pole kaugel.

Kuigi venelased alatasa raporteerivad oma töövõitudest küll USA, Inglismaa, Iisraeli või siis nüüd ka väikese Eesti luure ülekavaldamisel, pole neist ühegi riigi eksistents selles mängus kordagi kahtluse alla sattunud, küll on seda kogu aeg Venemaa enda oma. Kui ikka venelased nii kavalad on ja kogu aeg oma vastaste plaane detailideni teavad, siis miks küll nende Kremli doktriinides fikseeritud ametlikud vastased ja vaenlased ammu pole ajaloo kaduvikku taandunud, miks ei õitse Vene kord Londonis ja Washingtonis, Tokyost ja Berliinist rääkimata?

Nüüd siis lõi Moskva lauale Uno Puusepa (hea veel, et nad talle Joosepit eesnimeks ei valinud) nimelise kaardi. Küllap see mehike oma palgaraha telesaatega välja teenis, kuid mida rublades palk ja elu Moskvas ikka nii väga väärt on? Homme jälle veel vähem kui täna. Kui veel vaadata, milliseid tähtsaid saavutusi mees endale omistas, on üldse ime, et me meedia selle narriga nii mitu päeva tegeleb. Jah, detsembris on kombeks väljamõeldistele elu anda, aga olgu siis jõuludega sellel ka joon all.

Eesti on Venemaa vaates teatavasti vastane, kui mitte vaenlane. Järelikult pidi Venemaa agendi tegevuse tagajärg olema meie julgeolekuasutuse tegevuse kahjustamine. Kaitsepolitsei (mida Puusepa info pidi enim kahjustama) tegeleb laias laastus kolme asjaga: vägivaldse riigipöörde ärahoidmise ning organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni paljastamisega. Hoolimata väidetavast Venemaa geniaalsest vastumängust (kui neil kõik meie salaplaanid teada olid) on kõigis kategooriates Eesti olukord väga hea.

Korra aastal 2007 mahitati lihtsameelsed poisid tänavale huligaanitsema, aga enamikule lõppes see betoonpõranda suudlemisega D-terminalis, pedagoogilise vestluse ja kukesulgede lõpliku kärpimisega. Selgesti Venemaalt mahitatud kuritegelike jõukude tegevusest pole juba ammu elumärke, teemakaartidel ei figureeri Eesti narko-, relva- ega inimkaubanduse juhtiva transiitmaana. Eesti pankades, erinevalt Küprose omadest, ei laiuta Venemaa kuritegelik raha. Korruptsioonitõrjes oleme Põhjamaade tasemest küll veel kaugel, kuid selleski vallas on Vene luure näpujälgedest mäekõrguselt üle kohaliku valija juhmus ja tolerantsus avalike varaste suhtes.

Niisiis, mida järeldada FSB sangarite kohta, kui nad hoolimata kogu vallatavast infost pole üheski tegevusliinis edu saavutanud? Eks ikka seda, et oma võimetelt on see seltskond väga kaugel Hollywoodi spioonifilmides nähtavast. Pigem sarnaneb nende stiil ja vaimne plaan dokumentide näppamisel ja kasutamisel hiljuti kohtus süüdi mõistetud Keskerakonna pätipoiste tasemega. Kas kolmik Toobal-Laasi-Onksion saab Eesti riiklusele otsustavalt ohtlik olla? Mitte sugugi. Ja vajadusel heidetakse nad vangikongi. Kas saab FSB? Samuti mitte. Nende tegevus, mis on reaalelust sama kauge kui jõuluvana oma Lapimaal, on korraga naeru- ja põlastusväärne, ka tüütu, aga üsna ohutu. Ja nii see jääbki ka juhul, kui nad kunagi lõpuks peaksid taipama, et meie, nagu kõigi vabade ühiskondade jõud seisneb saladuste puudumises, mitte nende tekitamises ja paanilises kaitsmises.

Galerii: Oleviste jõulupuu-jumalateenistus pakkus kosutust sadadele kodututele

Oleviste kirikus toimus täna keskpäeval traditsiooniline jõulupuu-jumalateenistus koduta ja vähekindlustatud inimestele.

Koguduse vanempastori Siim Teekeli sõnul toimub üritus kolmeteistkümnendat aastat järjest. «Kodutute inimeste vajadused on kümne aasta jooksul muutunud. Juba mitu aastat pole kogudus enam sooje jalanõusid ja jopesid ostma pidanud. Toidumure pole aga kusagile kadunud, toetame aastaringselt Sepa tänava supiköögi käigushoidmist,» ütles Siim Teekel.

«Mis on muutumatu, see on soov kokku tulla, end oodatuna ja aktsepteerituna tunda. Iga inimene soovib, et temast hoolitaks,» lisas ta.

Teekeli sõnul poleks ilma vabatahtlike ja sponsorite abita kogudusel võimalik 800 inimesele nii suuremahulist jõulupuud korraldada.

«Kui poleks Swissoteli, kes on aastaid varustanud sooja toiduga suurt inimhulka, ega magusatootjat Kalev, kellelt saame kommipakid, tuleks piirduda vaid kohvilauga.  Sel aastal katavad selle OÜ Päikesekohvi, Tallinna kesklinna valitsus, AS Keskkonnateenused ning vabatahtlikud annetajad. Lastele on valmistanud jõulupakid Aivar Pilve advokaadibüroo ja perekond Tarand ning jagada saame täiesti uusi Baltika rõivaid ning Friends Textile rõivatooteid. Me täname kogu südamest kõiki annetajaid, muusikuid ja abilisi, eriti Eesti kaitseväge ja Sidepataljoni aastatepikkuse koostöö eest. 

Ühiselt koos tegemises peitub suur jõud, mille tulemusena saab kogukonna hüvanguks mõndagi head ära teha. Kasvõi hingekosutust, tröösti ja rõõmu pakkuda, mida sotsiaalametnikud üksinda ei teha ei saa,» rääkis vanempastor Teekel.

Kodututega tehtavaks tööks on võimalik teha annetusi Oleviste kogudusele EE91 1010 2200 2598 4010.

Ühe pere kolm ettevõtet toovad liha tootjalt otse tarbijaini

Eesti suuruselt neljas seakasvataja Urmas Laht moodustab tütardega koos omanäolise pereettevõtmise, kus vanuselt keskmine tütar tegeleb tõuaretusega, isa kasvatab sigu ja vanim tütar müüb toodangu maha Oma Põrsas kaubamärgi all.

Tegemist on küll ühe perekonna, kuid kolme erineva ettevõttega (Viru Mölder, Markilo ja Oma Põrsas), mille koostöö tulemusel jõuab värske kodumaine liha tarbijaini otse farmerilt.

Isa Urmas Laht rajas oma ettevõtte Markilo 21 aastat tagasi ning kasvatab praegu ligi 15 000 siga, olles seega üks suuremaid seakasvatajaid Eestis. Ta nendib, et nende pere ärimudel on mõnevõrra teistsugune – iga pereliige on iseseisev oma ettevõtmistes, kuid kokku moodustavad firmad ühtse terviku.

«Keskmine tütar Marvi Laht tegeleb tõuaretusega ja juhib ettevõtet Viru Mölder, mina ostan tema käest oma farmi loomad, kasvatan need suureks ja müün vanemale tütrele Kirke Lahele, kes siis ise omakorda realiseerib need, juhtides ettevõtet Oma Põrsas,» kirjeldas isa Urmas Laht.

Kõige noorem tütar Loore Laht aitab õdesid raamatupidamisega ning lahendab erinevaid finantsküsimusi. Ka tema mõtleb juba isikliku firma asutamise peale, mille põhitegevuseks kujuneks raamatupidamisteenused.

Liha müügi eest vastutav Kirke Laht meenutab, et tuttavad küsisid temalt varem pidevalt, kas oleks võimalik otse kasvatajalt värsket liha osta, sest tema õde ja isa tegelevad seakasvatusega. Pidev huvi viitas sellele, et tarbijatel on soov osta liha võimalikult lühikese tarneahelaga ning nii asutaski ta kaks aastat tagasi internetipoe ja sündis ettevõte Oma Põrsas.

Oma Põrsa eripära

Veebipood tõestas ennast juba viie kuuga ning seejärel avati lisaks internetimüügile ka pood Lasnamäe turul. Edasi on liigutud väga kiirelt ja jõudsalt, sest praegu saab Oma Põrsa tooteid osta veel ka Nõmme ja Mustamäe turult, Rakverest Oma Põrsa poest ning selle aasta novembri lõpus avas uksed ka Tabasalu pood. Uusi poeruume otsitakse veel kesklinna ja Viimsi piirkonda.

Sarnase pereettevõtmise eripära võrreldes paljude teiste lihamüüjatega seisneb lühikeses tarneahelas. «Talitaja, tapja, veterinaararst, lihameister ja seejärel annab müüja väljavalitud lihatüki juba kliendile,» seletas Kirke Laht ja lisas, et nende toodang ei seisa vahelaos, ei ole külmutatud ega pakendatud vaakumisse. Eelmisel päeval tapetud loom on juba järgmisel päeval jahutatud kujul poelettidel ning igas poes töötab eraldi lihameister, kes kohapeal lõikab liha sobivateks tükkideks ja täidab vajadusel klientide erisoovid.

Oma Põrsas pakub ka omanäolist marmortüüpi sealiha. Urmas Laht on pikka aega teinud koostööd Eesti Tõusigade Aretusühistuga, mille nõukogusse ta kuulub ning üheskoos toodi neli aastat tagasi Kanadast Eestisse uus kulditõug «Kanada Djurok».

Eelnevalt kasvatas Urmas Laht sigu, kelle emaliinid pärinevad Eesti tõugudest «Yorkshire» ja «Landrass», kuid nüüd on tõugude ristamise tulemusel saadud uus marmortüüpi liha. «Imepeenikesed rasvakiud on tailiha sisse ära peidetud, mille tulemusel on liha mahlasem ja maitsvam,» kirjeldas Kirke Laht marmortüüpi liha. «Kvaliteeti me nõuame – hinna osas võime järelandmisi teha, kuid kvaliteedi osas kindlasti mitte,» rõhutas ta.

Kvaliteedi küsimus

Urmas Lahele on arusaamatu, miks müüb Eesti praegu riigist välja neljandiku elussigu ja teist sama palju veel rümpadena ehk pool seakasvatajate toodangust läheb võõrsile, samas kui eestlased ise tarbivad jällegi mujalt sisse ostetud liha.

«Miks me veame välja kvaliteetset Eesti liha ja meile tuuakse sisse seda Hispaania liha,» tõstatas Urmas Laht küsimuse. «Piltlikult öeldes: kui te ei ole teadlik tarbija, siis iga teine kilo liha, mida te sööte, on importliha. See on kurb ja arusaamatu,» rääkis ta ja lisas: «Hispaaniast siia jõudnud liha kohta me ei tea, mitu korda on seda sulatatud ja külmutatud ning milliseid mikroelemente see sisaldab.»

Urmas Laht leiab, et Eestis on välja kujunenud kaks äärmuslikku tarbijatüüpi – esiteks need, kes eelistavad ainult mahedat, ja teiseks need, kes söövad odavamat ja mitte eriti kvaliteetset toodangut, samas viivad nad rohkem raha ravimifirmadele.

«Kui enesetunne ei ole hea, siis minnakse apteekri juurde ja küsitakse abi ning ilma vereproovi ja uuringuteta saad soovituse tarvitada vitamiine,» arutles Urmas Laht ning lisas, et pihuga mineraalide söömise käigus aetakse oma sisemine balanss segamini ning organism ei suuda ise enam eluks vajalike aineid toota. Seega soovitab Urmas Laht süüa kvaliteetset toitu, kust saab organism kõik vajalikud mineraalid ja vitamiinid ise kätte ning mõistagi tasuks eelistada Eesti oma toodangut.

Eestimaine on mahe

«Eestimaal kasvatatud on kõik praktiliselt mahe,» sõnas Urmas Laht ja põhjendas, et meil on tänapäeval niivõrd ranged nõuded nii veterinaaria kui ka taimekasvatuse poole pealt. «Öeldakse, et loom peab saama piisavalt tuhnida, siis on mahe, mina isiklikult ei ole selles kindel, et tuhnimine annab maheduse,» rääkis ta ja täiendas, et loomal tekib stress muudest asjadest – vähe õhku, ei ole piisavalt sööta ega jooki või puudub eraldi magamisala.

Vajangu farmis Lääne-Virumaal, kust pärineb Oma Põrsa toodang, on loodud kõik tingimused selleks, et loom tunneks end hästi. «Meil on Rootsi laua süsteem – neil on vesi ja söök päev otsa olemas, lisaks on neile eraldatud magamise ja roojaalad ning vaba aja veetmiseks on sigadel ka mänguasjad,» kirjeldas Kirke Laht. Mängimisega seoses meenus farmi omanikule  üks vahva seik. Peremees viskas loomadele kord plastikpurgi, mille peale läks sigade jalgpall lahti – kõik hakkasid sihtmärki taga ajama, ja kes esimesena kätte sai, see pani jooksu.

Rasked ajad

Urmas Laht ei mäleta, et tema ettevõtte 21 tegevusaasta jooksul oleks nii keerulist aega olnud kui praegu. «Neli aastat järjest on väga raske olnud, algas sellega, et aastal 2011 põrutasid viljahinnad lakke ja seejärel tuli üks krahh teise järel,» rääkis Urmas Laht. Ta arvas, et 2015. aasta tuleb ka veel ränk. Kui tagasi vaadata, siis eelmine keeruline periood oli seakasvataja meenutusel 2007. aastal, kui võeti maha pronkssõdur ning lõigati sellega päevapealt ära Venemaa turg. «Hommikul tõusin üles ja mõtlesin, kuhu nüüd, aga mõtlesin välja ja liikusin edasi,» meenutas ta.  

Kirke Laht noore ettevõtjana leiab jällegi, et praegusel hetkel on kõige raskem heade töötajate leidmine. «Raske on leida inimest, kes armastab seda liha sama palju kui meie ja väga oluline on, et klient tahaks tema käest osta ning müüja suudaks anda adekvaatset nõu,» rääkis ta ja jätkas, et päris palju tuleb neil ostjaid, kellel on kaks kätt taskus ja nad ei tea, mida õhtuks süüa teha.  

Pereettevõtte võlu

Urmas Laht on algusest peale tahtnud oma tegemistesse kaasata tütreid. Tähelepanelikumad lugejad said kindlasti juba aru, et tema ettevõtte nimi Markilo on pandud kokku tütarde nimedest – Marvi, Kirke ja Loore. Sellel hetkel ei osanud isa veel arvatagi, et tütardest sirguvad talle tõelised mõttekaaslased ja äripartnerid.

«Ega mina ei jää maailmasambaks, kõik peavad saama kogemusi ja kõige parem on, et ma olen olemas, aga samas ei ole ka, sest ma otseselt ei sekku nende äritegevusse,» nentis Urmas Laht ja lisas: «Mina ütlen ainult, kuidas võiks teha – kas nii või naa – ja nemad peavad ise otsustama.» Isa peab kõige olulisemaks seda, et tütred saavad ära kasutada tema teadmisi enda ettevõtete arenguks. «Minul on hea meel, kui neil läheb hästi, ja et nad suudavad ka edaspidi ilusti hakkama saada,» võttis oma mõtted kokku Urmas Laht.

Vanema tütre Kirke Lahe meelest on pereettevõtmise suurim väärtus see, et saab kõike üheskoos arutada, sest isal on suur kogemustepagas ning ta ei hoia tütarde ees mingeid ärisaladusi, vaid jagab neid lahkelt. «Arutame ja räägime palju, kuid oma ettevõttesisesed otsused teen lõpuks ikkagi mina ise,» nentis tütar.

Ühe olulise ettevõtliku pere tugevusena tõi Urmas Laht välja ka selle, et igaüks neist näeb asju omamoodi. «Tütred räägivad internetist ja Facebookist, mina ei tea sellest midagi. Mina näen, mismoodi näeb tema ärisid minuvanune inimene ja tema näeb, mismoodi näeb neid ärisid temavanune inimene,» sõnas Urmas Laht. Samuti saavad pereliikmed ükskõik millisel hetkel üksteisel abis käia, kui ainult vajadus tekib. «Keda sa veel usaldad kui mitte oma last ja kui midagi läheb väga halvasti, eks ma siis olen ise elus midagi valesti teinud ja saan karistada,» leidis ta. Tänu tütardele võib isa rahuliku südamega aeg-ajalt ka puhkusele sõita, teades, et juhtimine on kindlates kätes ning ettevõtte pärast ei pea muretsema.

Õpetaja ja toitja

Perekond Laht peab väga lugu jõuludest ning nende laualt ei puudu traditsioonilised sealihatoidud – seapraad, sült, pasteet, marineeritud lihad ja keel. Pere on veendunud, et kõige parem jõulupraad valmib hea seltskonnaga ning kasutada tuleks kvaliteetset eestimaist toorainet, mida on maitsestatud soola ja pipraga.

Oluline on seegi, et jõuluaeg ei mööduks töiselt. «Suuremad rahmeldamised tuleb enne ära teha ning jõululaupäevaks jätta ainult seaprae ahju panemine ja kartulite keetmine, sest see päev tuleb veeta koos lähedastega,» leidis Kirke Laht. Isa Urmas Laht lisas, et jõululaupäevaks on hea kõik aastatööd ära lõpetada, sest viimase viie päevaga ei muuda enam midagi.

Urmas Laht tõi intervjuu lõppedes välja huvitava mõtte, mille üle me tavaliselt oma igapäevatoimetusi tehes ei juurdle. «Me peaksime kahest ametist lugu pidama – üks on õpetaja ja teine see, kes rahvast toidab, sest kui me normaalselt ei toitu ja meie aju ei tööta ning õpetust ei võta, siis ei ole meil midagi teha.»

Artikkel ilmus Postimehe erilehes Maaelu Edendaja.

Haruldane liblikas sai eestikeelse nime

Liblikauurijad panid Saaremaal Kogulas elavale haruldasele pisiliblikale, keda mujal maailmas ilmselt enam ei leidu, eestikeelseks nimeks Alpi-tumekoi.

Eesti pisiliblikate uurija Urmas Jürivete sõnul lähtuti nime panekul sellest, et esmakordselt kirjeldati liblikat, kelle ladinakeelne nimi on Scythris penicillata, 1900. aastal Prantsusmaa Alpides. Sugukonna nimeks sai tumekoi, sest kõik Eestis elutsevad Scythris’e liigid on tumedat tooni, kirjutab Saarte Hääl.

Saaremaal Kogulas avastasid selle pisikese pronksjaspruuni umbes 9-millimeetrise tiibade siruulatusega putuka Soome liblikateadlased 1994. aastal. Mis liiki liblikaga tegu, aitas viimaks tuvastada rootsi lepidopteroloog Bengt Bengtsson.

Oli ju esmakordselt 1900. aastal kirjeldatud liigi elupaik Alpides inimtegevuse tõttu sedavõrd muutunud, et hiljem liblikat enam ei leitud.

Tartu ülikooli Pärnu kolledži teadur Mati Kose arvas, et hoopis paremini sobinuks Alpides välja suretatud putuka eestikeelseks nimeks Eesti, Saaremaa või toredasti kõlav Kogula koi.

Jürivete leidis aga, et see oleks põhimõtteliselt vale. «Saaremaa on tore paik küll, aga nii neid asju siiski teha ei saa,» lausus Jürivete, lisades, et nimepanekul on oma reeglid, aluseks võetakse näiteks liblika algne leiukoht või toidutaim.

Kuna liigi määramisega oli suuri raskusi, tundis Mati Kose huvi, kas tehti ka geneetilised analüüsid: «Äkki ongi senitundmatu liik või alamliik Kogula koi, mitte Alpi koi?»

Saarte Hääle küsimusele, kas võib täie kindlusega väita, et tegemist on Scythris penicillata’ga, vastas Jürivete: «Praegu peame me tähtsamaks selle putuka kaitset kui väljaselgitamist, kellega tegemist on. Meil on praegu olemas ainult valmik, mille järgi tundub, et peaks olema sama liik, aga ei ole välistatud, et on ka teine. Eesti on aga endeemsuse jaoks natuke liiga väike maa.»

Detsembri alguses valmis Eestimaa looduse fondi (ELF) ja lepidopteroloogide koostöös annetuskaart väärtusega 5 või 10 eurot, mille tulu läheb alpi-tumekoi kaitse toetuseks. Kahe nädalaga on kogutud juba ligi 300 eurot.

Vabatahtliku kunstniku Maria Karolini illustreeritud annetuskaarte saab osta Tartu loodusmajast ja ELF-i kontorist või tellida posti teel veebileheltwww.elfond.ee/annetuskaart.

Silver Meikar: vähirakkude arv on kriitiline, aga veel mitte surmav

Euromaidani alguse aastapäevast möödub kuu, sama palju jääb aega esimeste revolutsiooni ohvrite mälestusüritusteni, kirjutab Silver Meikar värskes Sirbis, arvustades Andrei Kurkovi raamatut «Ukraina päevik: ülestähendused kriisikoldest».

Ida-Ukraina vinduv relvakonflikt ja hirm suure sõja ees ning muidugi Maidanil hukkunute taevane sada ei lase meil tähistada Ukraina rahva suurt võitu – Viktor Janukovitši autoritaarse režiimi kukutamise peatükki veel kirjutamata Ukraina ajalooraamatutes.

«Kõiges on süüdi Maidan,» on trump­äss paljude Ida-Ukraina elanike käes. See lajatatakse lauale, kui vastused küsimusele «kelle relvad ja võitlejad sõjakollet kütavad?» otsa saavad. Maidan tõi kaasa vennatapusõja, hävitas majanduse ning lõhestas riigi. Samal ajal kui läänes (Kiievis jt Kesk- ja Lääne-Ukraina linnades) märatsesid radikaalid, tegime meie tööd ja hoidsime majandust üleval. Riigipöörde järel tulid võimule fašistid, kes tahavad Donbassi elanikud hävitada. Janukovitš võis varastada, aga vähemalt ei toonud ta sõda. Oleme Venemaaga üks riik, üks rahvas ja meil on üks Putin. Kümned ja kümned sellised vestlused Donetski ja Luhanski oblastis, sealne kollektiivne tõde, millest teadasaamiseks pole tegelikult vaja piirkonda sõitagi. Tasub vaid telekas sisse lülitada ja Kremli kanalites tunnike uudiseid ning jutusaateid vaadata. Piinlik suur vale võib meid muigama ajada, aga seal võtavad paljud seda puhta kullana, juba aasta(kümne)id.

Sisuliselt kukkus Ukrainale 1991. aastal iseseisvus sülle. Neil puudus suuresti idee, mida sellega peale hakata, kuhu riigi ja rahvana jõuda. Loodeti, et Nõukogude Liit jätkub, kuigi uute sümbolite ja väikse uuenduskuuri läbinud majanduspoliitikaga. Nii elab sovetivaim Ukrainas jõudsalt edasi eriti idaoblastite tööstuspiirkondades. Ida-oblasteid hoidis viimastel aastatel Kiievi küljes Janukovitš ja tema oligarhide bande. Kui Euromaidan oli nad minema löönud, ei suutnud uus võim pakkuda ühendavat riigiideed, olla läänt ja ida ühendavaks jõuks. Seda kasutas osavalt ära Kreml, pakkudes viimasele helge tuleviku narratiivi. «Vaid Venemaa suudab pakkuda meile heaolu kasvu ja kaitset fašistide eest,» põhjendas mulle aprillis Luhanski separatistide laagris valge-punase-sinise lipu all seisnud töötu kaevur. Sõnastus vahetus, mõte kordus. Unistus Krimmi stsenaariumi järele puhkes kevadel õide ja veretu kiire ühinemise lootus soojendas paljude südant.

Sügiseks olid sellest unistusest järel vaid rootsud. Veel kogunetakse loosungite ja lippude alla, kuid tunneli lõpus enam valgust ei paista. Sõda ja vaesus, uksele koputav külm ja nälg on separatistide alal elavate inimeste argipäev. Kreml neid ei taha ja Kiievit ei taheta, oma riigi ülesehitamiseks jääb puudu oskustest, tahtest ja rahast. Janukovitši aega meenutatakse härdusega. Jah, palk oli väike ja korruptsioon suur, aga vähemalt tuba soe ja kord majas. Kes kogu selles jamas süüdi on? Maidan ja kõik need, kes Ukraina ja Euroopa lippude all Kiievis revolutsiooni korraldasid!

Maidani süüdistamine on levinud ka läände, sh Eestisse. Oli neil «kaikameestel» vaja Kiievis barrikaade ehitada ja kumme põletada, vaadake, mis nad selle eest said. Oleks nad rahulikult oodanud aastakese kuni valimisteni, poleks sõda ning võimuvahetus oleks saanud toimuda demokraatlikul teel. Tegelikult oli Janukovitši otsus loobuda viimasel hetkel assotsiatsioonileppele Euroopa Liiduga allakirjutamisest vaid viimane piisk lootusetuse karikas. Just lootuse kadumine on see, millega minu ukrainlastest sõbrad on põhjendanud, miks nad kuid Maidanil eluga riskides karmis pakases õlgõla kõrval seisid (ja hukkusid).

Revolutsioonilistest sündmustest esitatakse välismaailmale lihtsustatud pilt, see on kahjuks paratamatu. Õhtustes uudistes on ruumi paar minutit, visuaalne pilt peab olema võimas, seisukoht selge. Mõistmiseks tuleb kohale sõita või siis lugeda neid, kes sündmuste keskel elavad. Eesti keelde tõlgitud Andrei Kurkovi «Ukraina päevik: ülestähendused kriisikoldest» ei anna lihtsat vastust küsimusele, miks ukrainlased enam oodata ei jaksanud. Vastus on kirjas ridade vahel, peidetud argipäeva ja ühiskonnakorraldust põgusalt kirjeldavatesse lõikudesse.

Kurkov on staar-kirjanik, tema teoseid on tõlgitud kümnetesse keeltesse. Ta on ainuke Ukraina kirjanik, kelle raamat on olnud Euroopa müügiedetabelite esikümnes, tema esseed leiavad laialdast lugemist kodumaal ning on mõjukad. Kurkov on venelane, sündinud Leningradis, ja kirjutab vene keeles. Pesuehtne sisserändaja poeg ja veel selline, kes ei teagi olla üliettevaatlik. Ta ei pelga kritiseerida võimu ei Kiievis ega Moskvas. «Olen vene rahvusest Ukraina kodanik,» kirjutab Kurkov (lk 60) ja lisab: «Aga ma ei ole venemaalane, sest mul ei ole Venemaa ega selle poliitikaga midagi pistmist, mul ei ole Vene kodakondsust ja ma ei tahagi seda.» Teda üllatab, miks paljudel on raske aru saada, et sõnadel «vene» ja «Venemaa» on suur vahe.

Just temasugused ja need, kes teda mõistavad, on minu arvates Ukraina (ja muuseas ka Eesti) tuleviku, ühtsuse ja rahu võti. Statistika järgi on umbes 20 protsenti Ukraina elanikest vene rahvusest (ehk vähem kui Eestis), pärast Krimmi annekteerimist ja kahelt idaoblastilt kolmandiku okupeerimist on neid de facto veelgi vähem. Tööl-kirikus-köögis räägib vene keelt aga ligi pool elanikkonnast ja Putin pidas neid kõiki enda omaks. Luhanski ja Donetski kaevuritele võib Moskva olla lähemal, kuid täiesti venekeelne (ja Nõukogude Liidu ajal suletud sõjatööstus) linn Dnipropetrovsk värvus sõja eelõhtul sini-kollaseks. Põhjuseid on mitu, seletas mulle novembris Tallinna külastanud Ukrainast pärit Berliini Humboldti ülikooli ajalooprofessor Andrei Portnov, kuid selgelt on tugevnenud vene keelt rääkivate elanike Ukraina identiteet.

Mul on tunne, et see on Putinile valusaim löök. Olla venelane, venekeelne ja/või õigeusklik ei tähenda olla venemaalane, Kremli-meelne ja ammugi mitte Putinile lojaalne. Õige venelane on anti-Putin ja pro-Euroopa, see, kes hoiab kinni oma kultuurist ja keelest, kuid austab liberaaldemokraatlikke väärtusi ja vabadusi ning armastab riiki, kus ta elab. Riik ja ühiskond peab sellise identiteedi tugevnemiseks võimaluse ja aega andma. Selle asemel et peale suruda riiklikku tõde, tuleb mõista ja toetada seda, et pole ühte ajalugu ega kultuuri. Sellises vabaduses kaotab Kremli propaganda oma jõu, selle laetud sõnumid lendavad bumerangina tagasi.

Andrei Portnovi vanaisa hukkus 1943. aastal võitluses fašistide vastu, «kuid nüüd kasutatakse sõna «fašist» nii suuliselt kui kirjalikult minu enda aadressil, kuna ma võtan sõna selle vastu, et Putini armee on Ukraina okupeerinud, kuna ma võtan sõna totaalse korruptsiooni vastu, mille pagenud president Janukovitš koos oma klanniga kõikjal sisse seadis, ning teen seda ka edaspidi ja kuna ma tahan, et maa, kus ma elan, oleks õigusriik. Ei, ma ei ole poliittegelane /…/. Ma olen lihtsalt oma riigi kodanik.» Ei, «Ukraina päevik» ei keskendu uuele identeedile. Kuid seda raamatut lugedes hakkavad kõnelema ikka need kohad, mis praeguse Eestiga dialoogi astuvad. Küsimus on, kuidas ja kui palju kõnetavad 2013. aasta 21. novembri ja 2014. aasta 24. aprilli vahele jäänud päevad eesti lugejaid.

Kurkovi raamatu põhjal on võimalik Euromaidani kulgu mõista neil Eesti lugejatel, kes on iga päev Ukraina sündmusi jälginud või on seal viimase aasta jooksul kuid viibinud. Sündmused, sündmuspaigad ja osalised ilmuvad päevikusse ilma sissejuhatuseta. Selgituste osa ja mõned joonealused märkused on ehk abiks, kuid Kiievi tänavanimed ja Ukraina linnad ning revolutsiooni võtmesündmuste ja -isikute taust tuleb kuskilt mujalt lisaks lugeda. Nii on revolutsiooni ohvriterohkemale päevale, 20. veebruarile pühendatud vaid kolm lõigukest. See on mõistetav, sest autor oli just siis lähetusel Saksamaal ning päevikusse sai vahetute emotsioonide asemel kirja panna vaid need, mis tekkisid uudiste ajel kaugelt rahutust kodulinnast.

Päevauudised on läbivalt päeviku oluline osa. Need esitatakse tuimalt, vahel võõrkehana pressituna perekondliku väljasõidu kirjeldavasse lõiku või mõne pikema mõtiskluse sees. Uudised on paratamatult vägivallast, piinamisest ja surmast ning need tungivad normaalse elu (=elu, mida meie siin Eestis elame) sisse. Mida kaugemale esimesest protestipäevast, seda enam tekib tunne, et vägivald, piinamine ja surm on uus normaalsus ning perekondlikud kevadtööd suvilas, laste sünnipäevad ning kirjandusõhtu raamatupoes midagi veidrat, justkui teiselt planeedilt.

Nalja saab ka, peamiselt on see muidugi must huumor. Kuid selle kõrval tõstab pead üha süvenev äng ja sõjahirm ning püüd jääda normaalseks. «Kõik on väsinud sõja ootamisest, Venemaa ähvardustest, tuleviku pärast värisemisest. Nii väga tahaks selle lehekülje Ukraina ajaloost võimalikult kiiresti edasi keerata ja õnneliku lõpuni jõuda,» kirjutab Kurkov viimases, 24. aprilli sissekandes (lk 206). Järgmised leheküljed on veelgi verisemad. Järgmistel kuudel hukkub kümneid kordi rohkem inimesi kui Euromaidani revolutsiooni käigus. Nii mitmedki jäätunud Gruševskõi tänaval vastastikku kive ja kummikuule lennutanud seisid (ja hukkusid) juba varasuvel üksteise kõrval välisvaenlase vastu võideldes – kes liitudes vabatahtliku pataljoniga, kes jäädes truuks vandele teenida sisevägedes riiki.

Sõda käib edasi, kuid Ukrainal on vähemalt lootus. Lootuse tagas Euromaidani revolutsiooni võit, sõja organiseerisid kukutatud Janukovitši režiimi riismed ja Kremli relvad. On võimalik, et ühel päeval mõistavad seda ka need Ida-Ukraina elanikud, kes ikka veel Moskva poole kiikavad, kuid see sõltub eelkõige Kiievi suutlikkusest ehitada lõpuks üles normaalne õigusriik. Tosin päeva enne Krimmi annekteerimist märtsis kirjutas Kurkov päevikusse: «Maailm on kogunenud Ukraina nagu haige lapse ümber, üritab teda päästa ja talle uut eluvaimu sisse puhuda. Vähirakkude arv on kriitiline – aga tänu jumalale veel mitte surmav.» Tänu jumalale kehtib see diagnoos ka 2014. aasta detsembris.

Iraan peab USA-Kuuba «sula» tõestuseks sanktsioonide mittetöötamisest

Iraan peab USA-Kuuba otsust normaliseerida viis kümnendit kestnud vastasseisu järel suhted tõestuseks, et suurriikide kehtestatud sanktsioonid ei tööta.

«Kuuba valitsuse ja rahva tegevus oma revolutsiooniliste ideaalide kaitsmisel viimase 50 aasta jooksul näitab, et iseseisvate riikide tahte vastased suurvõimude isoleerimis- ja sanktsioonipoliitikad on ebaefektiivsed,» ütles Iraani välisministeeriumi pressiesindaja Marzieh Afkham laupäeval.

Tegemist oli islamivabariigi esimese ametliku reaktsiooniga USA-Kuuba kolmapäeval teatavaks tehtud kokkuleppele normaliseerida kahe riigi suhted ja leevendada Havanna suhtes pikka aega kehtinud kaubandus- ja reisipiiranguid. Ühendriigid teatasid, et avavad lähikuudel Kuubal saatkonna.

USA kehtestas 1960. aastal Kuubale kaubandusembargo ning riikidel ei ole olnud 1961. aastast alates ka ametlikke diplomaatilisi suhteid.

Lääneriigid on kehtestanud Iraanile riigi vastuolulise tuumaprogrammi tõttu sanktsioonid, mida on viimase aasta jooksul tuumaläbirääkimistel saavutatud edu tõttu mõnevõrra leevendatud.

Šoigu: kaitseministeerium koostab aastateks 2016-2020 uue kaitseplaani

Vene kaitseministrile on pandud ülesanne koostada aastateks 2016-2020 riigi uus kaitseplaan, mille president Vladimir Putin 2015. aasta detsembris heaks kiidab, ütles kaitseminister Sergei Šoigu.

«Koos asjassepuutuvate valitsusasutustega ühildame riigi mobilisatsiooni-valmisoleku süsteemi relvajõudude kaasaja vajadustega,» ütles Šoigu reedel kaitseministeeriumi laiendatud kolleegiumil, kus osales ka Putin.

Tema sõnul on vaja «lõpule viia riiklik relvastusprogramm aastateks 2016-2025 ja esitada see relvajõudude ülemjuhatajale heakskiitmiseks».

«Arvestades Venemaa keskusest juhitud valitsemise ajaloolist kogemust, tuleb asetada Vene regioonides vastutus territoriaalkaitse küsimuste eest nende kuberneridele,» sõnas Šoigu.

Samuti seadis kaitseminister ülesandeks jätkata ootamatute lahinguvalmiduse kontrollide läbiviimist vastavalt presidendi korraldusele.

Obama sõnul ei ole Putin Lääne ja USA üle kavaldanud «malegeenius»

USA president Barack Obama ütles pühapäeval kriitikute väiteid tagasi lükates, et Vene riigipea Vladimir Putin ei ole Lääne ja Ühendriigid üle kavaldanud «malegeenius».

Obama tõrjus usutluses uudistekanalile CNN mõtet, justkui oleks Putin «malegeenius, kes on üle kavaldamas Läänt ja härra Obamat».

Selle asemel on Putini poliitikad ja Venemaale kehtestatud majandussanktsioonid «kaasa toonud tohutu majandussurutise», sõnas Obama.

«Praegu valitseb ta riiki selle valuuta kokkuvarisemise, suure rahanduskriisi ja tohutu majandussurutise oludes,» ütles Obama CNNi telesaates «Olukorrast riigis».

«See ei kõla nagu keegi, kes on minust või USAst üle sõitnud,» sõnas Ühendriikide president.

Porošenko kohtus täna Kiievis Lukašenkaga

Ukraina president Petro Porošenko tänas täna Valgevene ametivenda Aleksandr Lukašenkat Ukraina territoriaalse terviklikkuse toetamise eest.

Lukašenka viibib Kiievis visiidil, tehes jõupingutusi Ukraina kontaktgrupi järjekordse kohtumise kokkukutsumiseks läbirääkimisteks riigi idaosas jätkuva konflikti üle.

Porošenko tänas Lukašenkat Ukraina territoriaalse terviklikkuse toetamise eest, kirjutas Porošenko pressiesindaja Svjatoslav Tseholko pühapäeval suhtlusvõrgustikus Twitter.

Tseholko sõnul alustasid riigipead Ukraina presidendi residentsis kõnelusi umbes kell 3.10 pärastlõunal (Eesti aeg sama).

Lukašenka pressiteenistus ütles Interfaxile, et riigijuhid arutavad Valgevene-Ukraina kahepoolsete suhete päevakorda ja rahvusvahelisi küsimusi.

Valgevene liider ütles visiidi eel, et avaldas ise kohtumiseks soovi, sest neil on selles olukorras, millest rääkida.

Lukašenka toonitas, et ei näe kriisist muud väljapääsu peale dialoogi. Valgevene presidendi sõnul pole Ukraina riigipeal ega separatistidel mingit muud valikut.

«Vaja on omavahel rääkida. Igal juhul saabub kunagi rahu,» märkis Lukašenka.

Täna pidi toimuma ka järjekordne kolmepoolsete kõneluste voor Minskis, kuid separatistid teatasid, et ei näe selleks hetkel võimalust.

Siberi kohtutäiturid arestivad võlglaste kasse

Vene maksukogujad on leidnud uue mooduse, kuidas sundida inimestel oma võlgu ära maksma – nimelt ähvardavad nad neilt kassid ära võtta.

Siberi linna Novosibirski maksukohujad said hiljuti tõelise töövõidu, kui suutsid kohaliku elanikku sundida ära maksma 12 000 rubla (umbes 161 eurot) suuruses tasumata makse, sest ähvardasid ära võtta maksuvõlglase kalli tõukassi, kirjutab uudisteagentuur Interfax.

Kui kohtutäiturid üliõpilase korterisse saabusid, ei leidnud nad sealt algul midagi arestimisväärilist. Siis aga märkasid nad, et võlglane hoiab käes Briti lühikarvalist kassi ning toas jooksevad ringi ka kolm sama kassi poega. «Kuna loomad olid kallid tõukassid, otsustas seaduseesindaja kassid aresti alla panna,» sõnas piirkonnakohtu ametnik uudisteagentuurile.

Teisel juhtumil arestisid Tomski kohtutäiturid neli Šoti lontkõrvalist kassipoega, sest nende omanik, endine ärinaine ei olnud suutnud kompanii pensionifondi sissemakseid teha, teatas uudisteagentuur TASS. Pärast raha leidmist lubati naisel kasse edasi pidada.

Haarav video: sellist vaatepilti kogevad tulevikus Marsilt tagasi tulevad astronaudid

USA kosmoseagentuur NASA avaldas uue video, kus on näha NASA Marsi-kapsli Orion sisenemist Maa atmosfääri. Kapsel startis 5. detsembril Cape Canaverali neemelt ja suundus Maa orbiidile, pärast kaht tiiru ümber maakera sisenes kapsel taas Maa atmosfääri ja kukkus Vaiksesse ookeani.

Testlennu eesmärgiks oli kosmosekapsli erinevate süsteemide töökindluse kontroll. Video kätkeb endas 4,5-tunnise testlennu viimast kümmet minutit ning selle alguses hakkab Orion just Maa atmosfääri sisenema. Video lõpus on näha Marsi-kapsli langevarjusid ning lõpuks kukkumist ookeani.

NASA loodab, et tulevikus saab Orioni pardal saata astronaute Marsile.

 

Prantsuse politsei lasi maha korrakaitsjaid rünnanud väidetava islamiäärmuslase

Prantsuse politsei lasi eile maha kolme korrakaitsjat rünnanud noaga relvastatud islamiusku pöördunud prantslase.

Vahejuhtum sundis võime politseijaoskondades ja tuletõrjedepoodes julgeolekumeetmeid tugevdama.

Korrakaitsjad lasid Bertrand Nzohabonayo maha Joué-lès-Tours'is eile pärast seda, kui ta oli politseijaoskonda sisenenud ning noaga kaht politseinikku raskelt ja üht kergemalt vigastanud.

«Juurdlus kaldub versiooni poole, mille kohaselt oli tegemist islamiäärmusluse motiividest kantud rünnakuga,» ütles uurimisele lähedal seisev anonüümsust palunud allikas.

Ründaja, Burundis 1994. aastal sündinud Prantsuse kodanik, hüüdis rünnaku ajal «Allahu Akbar» («Jumal on suur»), lisas teine allikas.

Kohalik prokurör Jean-Luc Beck ütles, et uurijad üritavad kindlaks teha, kas ta tegutses üksi või kellegi käsul.

Eile kuriteopaika külastanud siseminister Bernard Cazeneuve lausus, et andis käsu tugevdada julgeolekumeetmeid politseijaoskondades ja tuletõrjedepoodes kogu Prantsusmaal.

Nzohaboyano oli varem silma paistnud väärtegudega, ent ei olnud siseluureteenistuse kahtlaste isikute nimekirjas, ehkki tema vend on tuntud radikaalsete vaadete poolest ja kaalus kunagi Süüriasse sõdima minekut, lisas allikas.

Obama: Põhja-Korea tegu oli kübervandalism, mitte sõjaline rünnak

SA president Barack Obama nimetas täna Põhja-Korea küberrünnakut Sony Picturesi vastu kübervandalismiks, mis ei klassifitseeru sõjaliseks rünnakuks.

«Ei, ma ei pea seda sõjategevuse aktiks. Minu meelest oli see kübervandalismi akt, mis osutus väga kulukaks. Me suhtume sellesse äärmise tõsidusega,» ütles Obama uudistekanalile CNN antud usutluse eel avaldatud märkustes.

Washington süüdistab Pyongyangi küberrünnakus Sony vastu, mille tõttu sattusid avalikkuse ette firma töötajate e-kirjad ning mis sundis selle juhte tühistama 25. detsembrile kavandatud filmi «Intervjuu» esilinastuse, sest USA ja Kanada suured kinoketid teatasid, et ei kavatse filmi näidata.

Film räägib kujuteldavast USA Luure Keskagentuuri (CIA) vandenõust tappa Põhja-Korea riigijuht Kim Jong-un. Pyongyang on filmist raevus.

Kinoketid tegid ettevaatlikuks ähvardused häkkerite rühmituselt nimega GOP (Guardians of Peace - Rahuvalvurid), mis manitses filmi võimalikke vaatajaid 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid meelde tuletades.

Filmi linastumise edasilükkamine tekitas Ühendriikides poliitilise tormi. Mõnede poliitikute sõnul pani Põhja-Korea toime väga agressiivse teo.

Obama on kritiseerinud Sony otsust filmi esilinastus tühistada.

President hoiatas, et sellised digitaalsed rünnakud on midagi, millega USA peab kohanema.

«Me leiame ennast selles uues maailmas keskkonnast, kus sedavõrd palju on digitaliseeritud, et nii riiklikel kui ka mitteriiklikel toimijatel on võimekus häirida meie elusid kõikvõimalikel viisidel,» ütles Obama CNNi saates.

USA väljaanne: Baltimaade kaitsekulutused on antud julgeolekuolukorras haledad

Lääne uudised väidavad, et Vene üha agressiivsem käitumine sunnib Baltimaid ja Ida-Euroopa NATO-liikmeid võtma oma riiklikku julgeolekut palju tõsisemalt, kuid USA väljaande Newsweek avaldatud arvamusartikli autori sõnul ei vasta Baltimaade teod kaitsekulutuste vallas nende sõnadele.

«Pole kahtlustki, et pinged on piirkonnas tõusuteel - selle näiteks on ka Vene sõjalennukite tungimine Balti õhuruumi. Kuid arusaam, nagu oleks Baltimaad Vene ohtliku käitumise valguses alustanud oma kaitsevõime suurendamiseks tõsiseid programme, on tunduvalt ülehinnatud,» kirjutab USA väljaande Newsweek arvamusrubriigis USA mõttekoja Cato Instituudi vanemteadur  Ted Galen Carpenter.

Kuigi kõik NATO liikmed lubasid alliansi 2006. aasta tippkohtumisel kulutada kaitsele SKP-st vähemaks kaks protsenti, on vähesed neist seda ka tegelikult teinud. «Tõepoolest, kaheksa aastat hiljem täidavad seda lubadust vaid USA, Suurbritannia, Kreeka ja Eesti. Ja Eesti täidab seda nõuet vaevu,» lisab Carpenter Newsweek'i artiklis.

«Kõigi kolme Balti riikide valitused on teinud tõsiseid pingutusi selleks, et näidata, millise tõsidusega nad väidetavalt suhtuvad kaitsesse, kuid tegelikult numbrit seda juttu ei toeta,» kirjutab Newsweek. «Fanfaarihelide saatel kavatseb Eesti sõjalisi kulutusi tõsta kahelt protsendilt –oodake nüüd ärevalt- 2,05 protsendini,» ütleb Carpenter.

Leedu kavatseb kaitsekulutusi järgmisel aastal tõsta 0,89 protsendilt 1,01 protsendini, Läti juhtkond on aga lubanud, et ei kuluta vähem kui ühe protsendi – praeguse 0,91 protsendiga võrreldes on tegu kasvuga.

«Baltimaade ärev jutt Vene ohust ei kajastu nende tegudes. Arvestades regiooni praegust julgeolekuolukorda on isegi kaks protsenti SKP-st hale, mis siis rääkida ühest protsendist või vähemast,» sõnab Carpenter.

Analüütik lisab, et keegi ei usu seda, nagu suudaksid pisikesed Baltimaad üksinda Vene rünnaku tagasi tõrjuda, kuid poleks palju oodata, et riigid ehitaksid sõjalise võimekuse, mis võiks rünnakut aeglustada. Carpenteri sõnul pole aga näha, et Balti valitsused kavatseksid midagi sellele ligilähedastki ette võtta.

Artiklit saab täismahus lugeda siit.

Cato Instituudi vanemteadur Ted Galen Carpenter on ka varem silma paistnud Balti riikide suhtes kriitiliste seisukohtadega.

Moskva kinnitas Vene kodaniku hukkamist Pakistanis

Vene välisministeerium kinnitas täna Vene kodaniku Ahlas Ahlaki hukkamist Pakistanis.

«A. Ahlaki hukkamine oli kavandatud selle aasta 21. detsembrile. Vene saatkond Islamabadis ja Vene kodaniku advokaadid tegid jõupingutusi karistuse täideviimise edasilükkamiseks. Sellest hoolimata hukati Pakistani siseministeeriumi andmetel Ahlak Faisalabaid koos kolme kaassüüdlasega,» seisis Vene välisametkonna kommentaaris.

Eesti rahvusringhäälingu andmeil kandsid hukatud isikud karistust Pakistani endisele presidendile Pervez Musharrafile tehtud tapmiskatse eest. Nelik mõisteti surma 2005. aastal, ent Pakistan kuulutas 2008. aastal surmanuhtluse suhtes välja moratooriumi.

Pakistani Taliban korraldas teisipäeval riigi ajaloo veriseima terrorirünnaku Peshāwari sõjaväekoolis, milles hukkus 148 inimest, kellest enamik olid lapsed.

Pakistani valitsus tühistas terroriakti järel surmanuhtlusele kehtestatud moratooriumi terrorismiga seotud juhtumite korral.

Kreeka peaminister peibutab opositsiooni ennetähtaegsete valimistega

Kreeka peaminister Antonis Samaras tegi täna ettepaneku korraldada 2015. aasta lõpus ennetähtaegsed parlamendivalimised.

Samarase pakkumist nähakse järeleandmisena opositsioonile, et meelitada seda toetama võimuliidu presidendikandidaati Stavros Dimast, kui parlament järgmisel nädalal teises voorus Kreekale uut riigipead valima koguneb.

«Me oleme võimelised leidma sobivad ajalised raamid üldvalimisteks, isegi 2015. aasta lõpus, tingimusel, et president valitakse ära ja laenuläbirääkimised Euroopa Liidu ja Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) viiakse lõpule,» lausus Samarase telepöördumises rahvale.

«See on rahvuslik kohus. Kreeditoritega kõneluste lõpuleviimist dikteerib ka terve mõistus,» lausus peaminister.

Teisipäevale kavandatud presidendivalimiste teine voor kukub tõenäoliselt samuti läbi, sest paremtsentristliku erakonna Uus Demokraatia ja sotsialistliku PASOKi võimuliidul ei ole parlamendis riigipea valimiseks vajalikku 200 häält.

Dimase kandidatuur ei kogunud kolmapäeval peetud esimeses voorus piisavalt hääli.

Ka teises voorus on vaja kandidaadil koguda 200 häält, kolmandas, mis peetakse 29. detsembril, on vaja koguda 180 parlamendisaadiku toetus.

Presidendi valimata jätmine toob automaatselt kaasa ennetähtaegsed parlamendivalimised. Korralised parlamendivalimised peaksid Kreekas toimuma 2016. aastal. Samaras on varem ennetähtaegsete valimiste korraldamise välistanud.

EL ja IMF kardavad, et ennetähtaegsetel parlamendivalimistel saadaks edu vasakäärmuslikku erakonda Syriza, mis peataks riigi pooleliolevad rahandus- ja majandusreformid.

Ateenal seisavad jaanuaris-veebruaris ees kõnelused laenuandjatega ligikaudu seitsme miljardi euro suuruse laenumakse saamiseks.

Eurotsooni rahandusministrid kiitsid 8. detsembril heaks Kreeka taotluse pikendada abiprogrammi kahe kuu võrra.

Laenuandjate troika - EL, IMF ja Euroopa Keskpank - on andnud Kreekale 240 miljardi euro ulatuses abi alates 2010. aastast.

Elton John abiellus täna oma pikaaegse partneriga

Briti laulja Elton John abiellus täna oma pikaajalise partneri David Furnishiga. Pulm toimub nende tsiviilpartnerluse sõlmimise üheksandal aastapäeval ning seda peetakse paari Vana Windsori mõisas.

67-aastane John postitas täna Instagrami foto sellest, kuidas nad dokumendile alla kirjutavad. «Sellega on siis õiguslik osa tehtud. Nüüd tseremooniale!» seisis pildiallkirjas.

Tseremoonia toimub paari Londoni lähedal asuvas Windori kodus.

USA palus Põhja-Korea küberrünnakute tõrjumisel Hiinalt abi

USA palus Hiina abi Põhja-Korea küberrünnakute tõrjumisel ja kaalub parajasti kohaseid vastuseid Sony Picturesi tabanud häkkimise eest, teatas eile Ühendriikide kõrge ametnik.

«Me oleme vestelnud Hiina esindajatega informatsiooni jagamisest, väljendanud muret seoses kõnealuse rünnakuga ja palunud nende abi ja koostööd,» ütles ametnik uudisteagentuurile AFP.

Allika sõnul jõuti hiinlastega üksmeelele, et küberrünnakute korraldamine on riigile kohatu käitumine.

Põhja-Korea kutsus eile Ühendriike uurima ühiselt küberrünnakuid Sony Picturesi vastu ja kinnitas, et Pyongyangil pole nendega mingit pistmist.

«Kuna USA levitab meie vastu alusetuid süüdistusi ja laimu, siis teeme ettepaneku seda intsidenti ühiselt uurida,» märkis Põhja-Korea välisministeerium uudisteagentuuri KCNA teatel. «Kasutamata küll sääraseid meetmeid nagu teeb CIA, on meil oma võimalused tõestamaks, et sellel intsidendil pole meiega mingit pistmist.»

Põhja-Korea ähvardas Ühendriike ühtlasi tõsiste tagajärgedega, kui koostööst keeldutakse ja laimukampaaniat jätkatakse.

USA president Barack Obama hoiatas üleeile, et Põhja-Koread ootab Sony Picturesi ründamise eest vastulöök ja kinnitas, et Washington ei tagane eales mingi diktaatori ees.

Ähvarduste ja küberrünnaku tõttu otsustas Sony Pictures 25. detsembriks kavandatud filmi «Intervjuu» esilinastuse tühistada, sest USA ja Kanada suured kinoketid teatasid, et ei kavatse filmi näidata.

Kinoketid tegid ettevaatlikuks ähvardused häkkerite rühmituselt nimega GOP (Guardians of Peace - Rahuvalvurid), mis manitses filmi võimalikke vaatajaid 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid meelde tuletades. Häkkerid avalikustasid ka hulga Sony jaoks piinlikkust tekitanud e-kirju, stsenaariume ja muud asutusesisest suhtlust, sealhulgas infot palkade ja töötajate terviseandmete kohta.

«Intervjuu» on komöödia kahest teleajakirjanikust, kes värvatakse Põhja- Korea liidrit Kim Jong-uni tapma. Ettevõte Sony Pictures teatel kavatsetakse film avaldada mõnel teisel viisil või formaadis.

Sony Pictures teavitas, et otsib võimalusi linateose mujal avaldamiseks eesmärgiga, et seda näeksid kõik soovijad.

Hiina riiklikus meedias on samas linateost karmisõnaliselt kritiseeritud ja seda nimetatakse juhtkirjades muu hulgas järjekordeks näiteks Ühendriikide hullumeelsest kultuurilisest kõrkusest. Suuremate ajalehtede hinnangul peaksid Ühendriigid Kim Jong-uni Põhja-Korea riigipeana austama hoolimata sellest, mida temast arvatakse.

«Ameeriklased arvavad, et tohivad ilkuda teiste riikide juhtide üle, sest neil endil on vabadus kritiseerida ja nalja teha enda liidrite üle,» kirjutas Hiina Global Times.

Kommunistliku partei ajaleht People's Daily kutsus Ühendriike üles jätma liigse agressiivsuse ja järgima selle asemel viisakaid kombeid.

Hiinast on viimastel aastatel saanud Hollywoodi filmitööstusele oluline ekspordiriik koguni sel määral, et filmikompaniisid on süüdistatud Hiina võimudele ebameeldivate teemade vältimises.

Al-Qaeda: meie süda lõhkeb valust koolirünnaku pärast

Terrorivõrgustiku Al-Qaeda Lõuna-Aasia haru teatas täna, et nende südamed lõhkevad valust islamiliikumise Taliban veresauna pärast Pakistani koolis, võrgustik kutsus äärmuslasi ründama vaid julgeolekujõude.

Teisipäevases rünnakus Pakistani relvajõududele kuuluvale koolile Peshawaris hukkus 149 inimest, peamiselt lapsed.

«Meie südamed lõhkevad leinast ja valust,» ütles Lõuna-Aasia Al-Qaeda esindaja Osama Mehmood. «Ei ole kahtlust, et Pakistani armee hirmuteod on ületanud igasuguse piiri ning aitab kaasa moslemite orjastamisele ja genotsiidile ameeriklaste poolt, kuid see ei tähenda, et peaksime maksma kätte rõhutud moslemitele,» ütles Mehmood. «Relvi, mille oleme haaranud Allahi vaenlase Ameerika ning selle orjaarmee ja hüpikvalitsejate vastu, ei tohi suunata laste, naiste ja meie moslemi rahva vastu.»

Al-Qaeda juht Ayman al-Zawahiri teatas septembris võrgustiku uue Lõuna-Aasia haru moodustamisest pühasõjaks Birmas, Bangladeshis ja Indias.

Pakistani koolirünnaku on hukka mõistnud ka Afganistani Taliban.

Viktor Šenderovitš: miks on Putin «Islamiriigi» juhist mõjukam? Tal on tuumanupp!

Kirjanik-satiirik ja väljaande Gordon kolumnist Виктор Шендерович mõtiskleb selle üle, miks mööduva aasta kahe kõige mõjukama isiku koha on agentuuri France-Presse andmetel hõivanud Vladimir Putin ja «Islamiriigi» pealik Abu Bakr al-Baghdadi.

Tihe konkurents

Vladimir Putin saavutas esimese koha maailma kõige mõjukamate isikute reitingus, mille koostas agentuur France-Presse.

Võit polnud kerge - talle hingas kuklasse Abu Bakr al-Baghdadi.

See Abu Bakr al-Baghdadi teatas «Islamiriigi» loomisest ja haaras šokeeritud inimkonna silme all kelleltki luba küsimata suured tükid Süüria ja Iraagi küljest.

Vladimir Putin Euroopale spetsialiseerununa korraldas väikse kriminaalse kalifaadi Ida-Ukraina alal ja pätsas ära Krimmi. Ja loomulikult ei unustatud seal juures sakraalsust ära (küllap, «ja me pole näpuga tehtud»).

«Islamiriigi» kümned tuhanded võitlejad ja raskerelvastus toovad hästi esile Vene Föderatsiooni relvajõudude võimalused - ses vallas ollakse enamvähem võrdsed.

Abu Bakr tappis aruandeperioodil halastusrikkalt tuhandeid šiiite, kristlasi, ja jeziide. Vladimir Putin, tegemata erilist konfessionaalset vahet, pani magama «Vene Ilma» nimel mõned tuhanded venelased ja ukrainlased. Kumb nominentidest on valanud rohkem verd, pole õnnestunud kindlaks teha, ja valiku korral seisnuks suur žürii raske ülesande ees. Otse öeldes - kärss kärsa kõrval kulgesid Vladimir Putin ja Abu Bakr!

Ent püha Korsuni (Putini aastakõne järgi Antiik-Kreekale kuulunud Krimmi nimi iidsete venelaste jaoks - T.K.) kaitsja sai peast põrunud islamisti kätte päris finišijoonel ja - tuli esimeseks.

Ma arvan, et määravaks sai tuumanupp.

Vladimir Vladimirovitšil on see olemas, aga Abu Bakr alles töötab selle küsimuse kallal...

Seetõttu ongi Vladmir Vladimirovitš mõjukam.

Leian, et selle tähistamisega võib alustada.

Meid peab ju miskigi rõõmustama, kui dollari eest tuleb välja käia tohutu hulk rublasid...

 

Tõlkis Teet Korsten

Kurdid jätkavad pealetungi Islamiriigi käes olevale Iraagi linnale

Iraagi kurdi võitlejad jätkavad USA-juhitava koalitsiooni õhurünnakute toetusel pealetungi Sinjari linnale, mille äärmusrühmitus Islamiriik (IS) tänavu suvel hõivas.

Täna oli linnast kuulda plahvatusi ja ägedat tulistamist.

Kurdi pešmerga omakaitsejõud alustasid sel nädalal operatsiooni Sinjari tagasivallutamiseks ning avasid tee Sinjari mäele, et evakueerida sealt tuhandeid jeziide.

Iraagi valitsusväed üritavad ISilt tagasi vallutada Tal Afari sõjaväelennuvälja, teatas tundmatuks jääda soovinud Iraagi ametiisik. Tal Afari linn asub Sinjarist ida pool Süüria piiri lähedal.

Itaallane, Habemeajaja ja 30 Kõutsi - lood Ida-Ukraina mässuliste hüüdnimedest

Samal ajal, kui Itaallane ja Habemeajaja üritavad Ukraina eesliini lähedal asuvas baasis katkist televiisorit parandada, on Hoolikas oma Kalašnikovi korraks käest pannu ja helbib borši.

Tegemist pole mingi lõiguga veidravõitu lasteraamatust, vaid osaga Ida-Ukraina mässuliste igapäevaelust. Nimelt ei kasuta separatistid reeglina oma pärisnimesid, vaid on endile välja mõelnud hüüdnimed, mis tihtipeale peegeldavad mõnd aspekti nende minevikust.

Lärmakas ja Vaikne, Motoroa ja Pruunkaru – nimekiri on pikk ja fantaasiat mässulistel jagub.

«Kui nüüd aus olla, siis ma ei tea, kuidas osa inimesi oma nimed leiab. Mõned otsivad sõna, mis peegeldab otseselt mõnd nende spetsiifilist omadust, teised mõtlevad lihtsalt midagi välja,» sõnab jässakas mässuline Itaallane. Tema enda nimelugu on proosaline – mees töötas neli aasta Itaalias Salerno ja Napoli lähistel ehitusel ja põllul. Viie aasta eest tuli ta kodupiirkonda Donetskisse tagasi.

Varjunimede taha peitumine kuulub separatismi juurde, sest võitlejad tahavad varjata oma identiteeti mitte ainult vaenlaste, kuid ka üksteise eest. «Selle liikumise varajastel päevadel hakkasid kõik väljamõeldud nimesid kasutama, sest nad kartsid nii enda kui ka oma pere turvalisuse pärast,» räägib Itaallane. «Kasutasime neid üksteisega suhtlemisel, sest kui keegi ei tea su nime, siis on tal sellevõrra vähem infot su kohta, mida kasutada.»

Varjunime väljamõtlemine on omaette kunst – kõige parem on kahesilbiline nimi, sest seda on raadiosides lihtne ära tunda ning ka on kaks silpi piisavalt lühike pikkus, et seda võitluse käigus kiirelt karjuda.

Ka on hea mõte midagi originaalset välja mõelda. «Meil on siin umbes 30 Kõutsi,» sõnab Oploti pataljoni komadör Cid. Endine ehitaja laenas oma ebatavalise nime Hispaania keskaegselt kuningalt El Cidilt, kes oli tuntud oma sõjalise vapruse ja arenenud taktika kasutamise tõttu. «Mulle meeldis ta elulugu ja olen sellest veidi lugenud, nii et valisin Cidi,» sõnab hallipäine, umbes 40-aastane mees. «Mina olen siin ainus sellenimeline, siin on ainult üks Cid,» lisab ta.

Ida-Ukraina mässulisus kestab juba kaheksandat kuud ning nüüd on olukord muutumas – väljamõeldud nimed hakkavad minevikku jääma. Külg-külge kõrval võideldes on usaldus separatistide vahel hakanud kasvama ja nad on asunud üha sagedamini kasutama üksteise pärsinimesid.

«Me võitlesime koos ja oleme erinevates situatsioonides üksteist tundma õppinud,» sõnab Cid. «Püüame end tõeliseks armeeks muuta, mitte olla vaid mässulised. Me koostame nimekirju ja liigume ees- ja perekonnanimede kasutamise suunas, nii et hüüdnimed hakkavad kaduma.»

Facebook sulges Navalnõi toetusaktsioonile kutsunud lehekülje

Vene võimud veensid suhtlusvõrgustikku Facebook sulgema lehekülje, mis kutsus inimesi opositsioonipoliitik Aleksei Navalnõi toetuseks korraldatavale meeleavaldusele.

Vene internetijärelevalve organisatsioon Roskomnadzor teatas täna, et lehekülg on suletud Venemaa peaprokuröri korraldusel.

«Prokurör nõudis juurdepääsu piiramist reale allikatele, mis kutsusid osalema sanktsioneerimata massiüritusele. Korraldus on täidetud,» ütles Roskomnadzori kõneisik Vadim Ampelonski.

Facebooki sündmusega avalik kogunemine kohtuotsuse arutamiseks oli liitunud blokeerimise hetkeks üle 12 000 inimeseks. Lehekülg, mis on kättesaadav vaid väljaspool Venemaad, kutsub meeleavaldusele 15. jaanuaril, kui kohus langetab otsuse Navalnõile esitatud korruptsioonisüüdistuse suhtes.

New Yorgi politseitapja praalis rünnaku eel sotsiaalmeedias

New Yorgi uurijate sõnul praalis eile pärastlõunal kaks politseinikku tapnud mees rünnaku eel sotsiaalmeedias, postitades pildi tulirelvast ja kirjutades sinna alla ähvardavad read.  

28- aastane Ismaaiyl Brinsley kirjutas Instagrami postitatud relvapildi alla, et kavatseb «mentidele tiivad külge panna» («putting wings on pigs today»). Ka lisas ta sealsamas: «Nad võtavad ühe meie seast, võtkem kaks nende seast vastu», viidates juhtumitele, kus relvastamata mustanahalised noorukid Michael Brown ja Eric Carner surid valgenahalise politseiniku tulistatud kuulist.

Politsei teatel kõndis Brinsley Brooklynis pärastlõunal kell 14.47 politseiauto juurde ning tulistas seal istunud Wenjian Liud ja Rafael Ramost läbi kõrvalistujaakna otse pähe. Seejärel tormas Brinsley lähedalasuvasse metroojaama ja lasi end maha.

Brinsley oli politseile juba varem tuttav, sest viimase kümne aasta jooksul oli teda üle 15 korra vahistatud. Enamik süüdistusi oli seotud vargustega, kuid 2011. aastal võeti ta kinni ka relvaseaduse rikkumise alusel.

New Yorgi politsei esindaja William Bratton ütles NBC Newsile, et meest kahtlustatakse ka eile hommikul oma endise tüdruksõbra tulistamises ka haavamises, kuid too intsident oimus Baltimore’i eeslinnas. Baltimore ja New York asuvad üksteisest umbes 272 kilomeetri kaugusel.

Baltimore’i politsei oli eile saanud välja ka hoiatuse, teatades, et Brinsley on tulistamisjuhtumi kahtlusalune ja võib viibida praegu New Yorgis. Teade jõudis Brattoni sõnul New Yorgi võimudeni just siis, kui Brinsley oma rünnakut täide viis.  

 

Vene abikonvoid ületasid Ukraina piiri

Vene eriolukordade ministeeriumi abikonvoid ületasid Vene-Ukraina piiri ning jätkas teed Luganski ja Donetski oblasti poole, teatas täna ministeeriumi pressiteenistus.

Konvoid, kuhu kuulub kokku üle 180 veoki, läbisid tollikontrolli Rostovi oblasti Medvedev Kurgani ja Donetski piiripunktides.

«Donetski oblastisse on teel veidi üle 90 ja Luganski oblastisse niisama palju veokeid,» ütles ministeeriumi esindaja. Kokku toimetatakse Donbassi üle 1400 tonni humanitaarabi.

Seekordse saadetise hulgas on ka jõulukingid. Foto: TASS/SCANPIX

 

Tuneesias rünnati valimiste eel sõdureid

Tuneesia väed tapsid ühe ja pidasid kinni kolm relvastatud isikut, kes ründasid mõni tund enne presidendivalimise teise vooru algust valimissedeleid kaitsvaid sõdureid.

Tuneesia kaitseministeeriumi teatel rünnati riigi keskosas Kairouanis asuvat koolimaja, kus hoiti sõjaväe kaitse all valimissedeleid.

«Sõdurite valvsus ja kiire reageerimine nurjas äärmuslaste operatsiooni,» teatas kaitseministeeriumi esindaja Belhassan Oueslati.

Tuneesias algas presidendivalimiste teine voor

Tuneesias algas presidendivalimiste teine voor, kus vastamisi on islamistidevastase Nidaa Tounesi erakonna 88-aastane juht Béji Caid Essebsi ja praegune riigipea Moncef Marzouki.

Tegemist on esimeste vabade presidendivalimistega Tuneesias alates Prantsusmaast iseseisvumisest 1956. aastal. Valimisõigus on ligi 5,3 miljonil tuneeslasel.

Valimiste ajaks on märgatavalt tugevdatud julgeolekut ning suletud peamised piiripunktid konfliktist haaratud naaberriigi Tuneesiaga.

Valimisjaoskonnad avati kell kaheksa hommikul (09.00 Eesti aja järgi) ja suletakse kell 18.00. Välismaal elavad tuneeslased alustasid hääletamist üleeile.

23. novembri avavoorus toetas Essebsit 39 protsenti ja Marzoukit 33 protsenti valijatest. Valimistulemused peaksid selguma 22.-24. detsembril.

Pentagon: neli afgaanist Guantanamo vangi saadeti kodumaale

Neli USA Guantanamo vangilaagris vahi all hoitud afgaani on saadetud tagasi Afganistani, teatas eile Ühendriikide kaitseministeerium.

Shawali Khan, Khi Ali Gul, Abdul Ghani ja Mohammed Zahir saadeti kodumaale pärast nendega seotud materjalide põhjalikku ülevaatamist.

Pentagoni avalduses öeldakse, et materjalide ülevaatamise tulemusena kiitsid kuus ministeeriumi ja agentuuri nelja afgaani kojusaatmise üksmeelselt heaks.

Moskva moodustas Ida-Ukrainale abi andmiseks valitsuskomisjoni

Vene peaminister Dmitri Medvedev allkirjastas korralduse moodustada Ida-Ukrainale humanitaarabi andmise koordineerimiseks valitsuskomisjon.

Valitsuse pressitalitus teatas täna, et seoses Ukraina Donetski ja Luganski oblastites kujunenud humanitaarolukorraga ning vastuseks nende alade kodanike ja organisatsioonide abipalvetele moodustas valitsus vastavalt peaministri korraldusele humanitaarabi koordineerimiseks komisjoni.

Lisaks sai eile Venemaal  Rostovi oblastis sai valmis järjekordse humanitaarkonvoi komplekteerimine, mis saadetakse Ukrainasse Donbassi. Uus konvoi koosseisus on Vene võimude teatel 180 sõidukit.

Austraalias esitati emale süüdistus kaheksa lapse mõrvas

Austraalias esitati täna pärast ülekuulamist 37-aastasele naisele süüdistus kaheksa lapse mõrvas, kellest seitsmele ta emaks oli, teatas politsei.

Päev varem võeti naine tapmistes kahtlustatuna vahi alla.

Austraalia põhjaosa Cairnsi linna elumajast leiti reedel kaheksa lapse surnukehad ja üks vigastatud naine.

Queenslandi osariigi politsei sõnul said korrakaitsjad üleeile hommikul Cairnsi eeslinna Manoorasse väljakutse, milles anti teada ränkade vigastustega naisest.

Võimude sõnul leidsid nad sündmuspaigale jõudes majast kaheksa lapse surnukehad. Ohvrid on vanuses 18 kuud kuni 15 aastat. Austraalia meedia andmetel olid kõik lapsed tapetud noahoopidega, kuid politsei pole seda kinnitanud.

Peaminister Tony Abbott nimetas Cairnsi tragöödiat südantlõhestavaks. «Kõik lapsevanemad tunneksid juhtunu tõttu kõhus õõnsaks tegevat kurbust. See on kirjeldamatu kuritegu,» lausus valitsusjuht.

Austraalia alles leinab esmaspäevase Sydney pantvangikriisi ohvreid.

Obama mõistis New Yorgi politseinike tapmise karmilt hukka

USA president Barack Obama mõistis täna tingimusteta hukka kahe New Yorgi politseiniku tapmise.

«Mõistan kahe New Yorgi politseiniku tänase mõrva tingimusteta hukka. Kaks vaprat meest ei saa minna täna õhtul koju oma lähedaste juurde ja sellele ei ole õigustust,» ütles Obama laupäevaste mõrvade järel avaldusel. «Kutsun inimesi loobuma vägivallast ja halba tegevatest sõnadest ning pöörduma sõnade poole, mis tervendavad.»

New Yorgis Brooklyni linnajaos lasti laupäeva õhtul patrullautos maha kaks politseinikku. Vähemalt ühte politseiametnikku oli tunnistajate sõnul tulistatud pähe. Mõlemad ohvrid toimetati haiglasse, kuid arstid ei suutnud neid aidata.

New Yorgi politseiülem Bill Bratton nimetas tulistajana 28-aastast Ismaaiyl Brinsleyt, ajakirjanduse teatel põgenes kahtlusalune pärast rünnakut metroojaama ja lasi end maha.

Viimastel andmetel oli ründaja enne seda raskelt haavanud oma tüdruksõpra ja teatanud sellest ka oma Instagrami konto vahendusel. Ühtlasi oli tulistaja teinud sotsiaalmeedias juba varem mitmeid politseivaenulikke avaldusi. Tulistaja motiiv on endiselt segane.

Ühendriikides avaldavad inimesed juba mitmeid nädalaid meelt politsei rassivägivalla vastu, nõudes õiglust valgete politseinike käe läbi hukkunud mustanahalistele. Ühendriikides on viimastel kuudel aset leidnud ridamisi juhtumeid, kus valge politseinik tapab relvitu mustanahalise isiku.Enim kirgi on kütnud relvitu Browni surnukstulistamine 8. augustil St. Louis'i eeslinnas Fergusonis, mängupüstoliga vehkinud 12-aastase mustanahalise poisi mahalaskmine Clevelandis ning kuue lapse isa Eric Garneri surnukskägistamine 17. juulil. Kõigil juhtudel on kohus otsustanud mustanahalise isiku tapnud politseinikele mitte süüdistust esitada.

Talibani rünnakus hukkus seitse Afganistani politseinikku

Afganistani põhjaosas hukkus ülestõusnute rünnakus politsei kontrollpunktile seitse korrakaitsjat, teatasid võimud pühapäeval.

Jawzjani provintsi politsei operatiivosakonna ülem Abdul Manan Raoufi ütles, et rünnak leidis aset laupäeval Qashtepa piirkonna külas ning selles sai haavata viis politseinikku. Piirkonda saadeti politsei lisajõud, tulevahetuses sai surma ka viis ülestõusnut.

Vastutuse rünnaku eest võttis islamiliikumine Taliban.

New Yorgis lasti maha kaks autos istunud politseiametnikku

Ühendriikides New Yorgi linnas lasti laupäeval patrullautos maha kaks politseiametnikku, kohalik meedia kirjeldas juhtunut varitsusrünnakuna.

Tulistamine leidis aset laupäeva õhtul Brooklyni linnajaos.

Vähemalt ühte politseiametnikku oli tunnistajate sõnul tulistatud pähe. Mõlemad ohvrid toimetati haiglasse, kuid arstid ei suutnud neid aidata.

«Kaks meie parimat meest lasti ilma igasuguse hoiatuseta maha. Neid otseses mõttes varitseti ja mõrvati,» tõdes pressikonverentsil New Yorgi politseipealik Bill Bratton. Politseiülema sõnul osutus tulistajaks 28-aastane Ismaaiyl Brinsley.

Uudisteagentuuri AP informatsiooni kohaselt jooksis kahtlusalune pärast rünnakut metroojaama, kus lasi ennast maha.

Viimastel andmetel oli ründaja enne seda raskelt haavanud oma tüdruksõpra ja teatanud sellest ka oma Instagrami konto vahendusel. Ühtlasi oli tulistaja teinud sotsiaalmeedias juba varem mitmeid politseivaenulikke avaldusi. Tulistaja motiiv on endiselt siiski segane.

Ühendriikides avaldavad inimesed juba mitmeid nädalaid meelt politsei rassivägivalla vastu, nõudes õiglust valgete politseinike käe läbi hukkunud mustanahalistele. Ühendriikides on viimastel kuudel aset leidnud ridamisi juhtumeid, kus valge politseinik tapab relvitu mustanahalise isiku.

Enim kirgi on kütnud relvitu Browni surnukstulistamine 8. augustil St. Louis'i eeslinnas Fergusonis, mängupüstoliga vehkinud 12-aastase mustanahalise poisi mahalaskmine Clevelandis ning kuue lapse isa Eric Garneri surnukskägistamine 17. juulil.

Kõigil juhtudel on kohus otsustanud mustanahalise isiku tapnud politseinikele mitte süüdistust esitada.

Ukraina president rääkis Merkeliga Donbassist ja reformidest

Ukraina president Petro Porošenko rääkis laupäeval telefoni teel Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeliga muu hulgas Donbassist ja reformidest, edastas uudisteagentuur Unian viidates Ukraina riigipea ametkonna teadaandele.

Agentuuri andmetel kõneldi vajadusest läbi viia kolmepoolse kontaktgrupi kohtumine Donbassi olukorra arutamiseks ja erimeelsuste rahumeelseks lahendamiseks. Samuti vajadusest koostada vägede väljaviimise ja pantvangide vabastamise teekaart, mis praegu on võtmeprobleemideks.

«Vestluspartnerid nõustusid, et kolmepoolse kontaktgrupi videokonverents oli samm positiivses suunas teel Minski kokkulepete täitmiseks. Kuid praegusel juhul oleks vajalik läbi viia kontaktgrupi kohtumine, et lahendada peamised erimeelsused ja koostada teekaart vägede väljaviimise ja pantvangide vabastamise osas,» kirjutati teadaandes.

Gruusia ootab kohtumiselt Venemaaga konkreetseid tulemusi

Gruusia peaminister Irakli Garibašvili ütles laupäeval, et president Vladimir Putini pakutud Venemaa ja Gruusia tippkohtumine on tervitatav, kui selle eesmärgiks on jõuda «konkreetsete tulemusteni».

«Oleks vale korraldada mingi kohtumine lihtsalt kohtumise pärast,» ütles peaminister ajakirjanikele.

«Kohtumine peaks olema suunatud kindla eesmärgi täitmisele. Kui see on tõepoolest nii, siis ma võin kinnitada, et Gruusia valitsus ja ka ma isiklikult osalen sellel kohtumisel,» lisas Garibašvili.

«Selline kohtumine on kahtlemata võimalik, kuid me rõhutame, et selleks tuleb teha tõsiseid ja üksikasjalikke ettevalmistusi ja kõik põhjalikult läbi mõelda,» ütles Garibašvili.

Venemaa president kinnitas sel neljapäeval, et  Moskva võtab Gruusia liidrid rõõmuga vastu, kui Thbilisi seda soovib.

«Kui Gruusia valitsus peab seda võimalikuks, on meil rõõm tervitada Moskvas iga esindajat, nii presidenti kui peaministrit,» ütles Putin iga-aastasel pressikonverentsil.

Gruusia peaministri eriesindaja suhetes Venemaaga Zurab Abašidze vastas koheselt, et  Gruusia võib pidada Venemaaga kõrgetasemelisi läbirääkimisi tingimusel, et nendes käsitletakse kahepoolsete suhete peamisi probleeme.

Gruusia ja Venemaa vahel on suured erimeelsused Gruusia konfliktides Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga.

Raul Castro tervitas takistuse kõrvaldamist Kuuba-USA suhetes

Kuuba president Raúl Castro tervitas laupäeval «takistuse» kõrvaldamist Kuuba-USA suhetes, öeldes, et on valmis arutama Washingtoniga kõiki teemasid.

«Kuuba rahvas tervitab seda USA presidendi Barack Obama õiget otsust. See tähistab takistuse kõrvaldamist meie kahe riigi suhetes,» ütles Castro parlamendi istungjärgu lõppkõnes.

USA teatas kolmapäeval «ajaloolisest» sulast suhetes Kuubaga, lubades taastada Havannaga diplomaatilised suhted ja leevendada kauaaegseid kaubandus- ja reisipiiranguid.

Castro kinnitas diplomaatiliste suhete taastamist ajaloolise vaenlasega. Ühendriigid teatasid, et avavad lähikuudel Kuubal saatkonna.

Donbassi saatmiseks on valmis järjekordne humanitaarkonvoi

Venemaal Rostovi oblastis sai valmis järjekordse humanitaarkonvoi komplekteerimine, mis saadetakse Ukrainasse venemeelsete käes olevatesse piirkondadesse Luganski ja Donetski oblastis, teatas laupäeval ajakirjanikele eriolukordade ministeeriumi eestkõneleja Aleksander Drobõševski.

«Kolonn on kokku pandud ja valmis saatmiseks. Selle koosseisus on rohkem kui 180 masinat, millega toimetatakse kohale tuhandeid tonne humanitaarabi, sealhulgas ka rohkem kui 470 uusaastakinki. Konvoi on jagatud kaheks - sellest pool läheb Donetskisse ja pool Luganski oblastisse,» täpsustas Drobõševski.

Laadungi seas on Drobõševski sõnul muu hulgas uusaastakingitused, ehitusmaterjalid, toiduained ja lai valik ravimeid.

WHO: ebolaepideemia on nõudnud 7373 inimelu

Lääne-Aafrika ebolaepideemia on nõudnud 7373 inimelu, teatas laupäeval Maailma Terviseorganisatsioon (WHO).

WHO teatel on 17. detsembri seisuga haigestunud viirusesse 19 031 isikut.

Epideemia on seni mõjutanud kaheksat riiki - Guinead, Sierra Leonet, Libeeriat, Ühendriike, Nigeeriat, Malit, Hispaaniat ja Senegali. Ebolapuhangu esimene kolle avastati märtsis Guineas. Viirus levis seejärel Libeeriasse, Sierra Leonesse ja Nigeeriasse.

Viiruse vastu ei ole seni suudetud ravi ega vaktsiini välja töötada. Viirustüvest sõltuvalt sureb 25-90 protsenti haigestunutest. Haigus levib otsekontakti teel vere, väljaheidete ja higi kaudu, aga ka sugulisel teel.

Prantsuse politsei tappis neid noaga rünnanud islamiäärmuslase

Prantsusmaa politsei lasi laupäeval maha mehe, kes neid Toursi linna lähedal noaga ründas, teatasid võimuesindajad.

«Allahu Akbar!» karjunud mees tormas politseinike poole Joue-les-Toursi politseijaoskonna sissepääsu juures ja haavas seal seisnud korrakaitseametnikku näkku. Mees jõudis haavata veel kahte politseinikku ja lasti siis maha.

Allikate kinnitusel on juhtumi uurimist alustanud terrorismivastase võitluse üksus.

Hispaanlased protestisid uue julgeolekuseaduse eelnõu vastu

Tuhanded inimesed avaldasid laupäeval Hispaania linnades meelt seaduseelnõu vastu, mis näeb ette hiiglaslikud trahvid selliste õigusrikkumiste eest nagu riigilipu põletamine või protestimine parlamendihoone või strateegilise tähtsusega objektide juures.

Opositsiooniparteid ja inimõigusorganisatsioonid on seaduseelnõud karmilt kritiseerinud, nimetades seda konservatiivse valitsuse katseks maha suruda protestid, mida on põhjustanud suutmatus toime tulla Hispaania finantskriisiga.

Laupäeval korraldati suurmeeleavaldus Barcelonas, Bilbaos ja pealinnas Madridis. Väiksemaid protestiüritusi viidi läbi Alemrias, Granadas ja Valencias.

Seaduseelnõu võimaldab määrata kuni 30 000 euro suuruse trahvi politseinike fotode levitamise eest, mis võib ohtu seada nende tegevuse.

Parlamendi või võtmetähtsusega objektide juures protestimise eest võib määrata kuni 600 000 euro suuruse trahvi, kui politsei leiab, et meeleavaldaja häiris rahu. Politseinike solvamise eest tuleb maksta kuni 600 eurot. Hispaania lipu põletamine võib kaasa tuua kuni 30 000 euro suuruse trahvi.

Madridis nõudis politsei protestiüritust pildistanud ajakirjanikelt töötõendi näitamist.

Iraagi kurdi pešmergavõitlejad laiendavad rünnakut ISi vastu

Kurdi pešmergavõitlejad toimetasid laupäeval abi Sinjari mäe piirkonda ning laiendasid pealetungi sunniitide äärmusrühmituse Islamiriik (IS) kontrolli all olevale territooriumile Iraagi loodeosas.

Pešmergad võtsid sihikule Sinjari linna, mis jääb samanimelisest mäest lõunasse, ja Tal Afari, mis asub Sinjari mäest idas. Kui pealetungi saadab edu, muudab see märkimisväärselt kaarti IS-i välja kuulutatud islamikalifaadist.

Iraagi autonoomse Kurdistani piirkonna pešmergavõitlejate üksused jõudsid Sinjari mäe lähistele kolm päeva pärast ulatusliku sõjalise operatsiooni alustamist USA-juhitava koalitsiooni õhurünnakute toetusel.

Ukraina taastab kohustusliku väeteenistuse

Ukraina taastab alates järgmisest aastast kohustusliku väeteenistuse, teatas riikliku julgeoleku- ja kaitsenõukogu sekretär laupäeval.

«Olukorras, kus käimas on sõda, ei saa me piirata teenistust ainult ühe aastani... meie kaaskodanikud võetakse teenistusse 18 kuuks,» ütles nõukogu sekretär Oleksandr Turtšõnov pärast nõukogu istungit Kiievis ajakirjanikele.

Kõrgharidusega mehed teenivad sõjaväes aasta, lisas ta.

Kohustusliku väeteenistuse alla kuuluvad mehed vanuses 20-27 eluaastat, ütles Turtšõnov.

Porošenko: Ukraina korraldab reservväelaste osalise mobilisatsiooni

Ukraina peab 2015. aastal läbi viima reservväelaste osalise mobilisatsiooni, et jätkata sõjalist operatsiooni riigi idaosas, ütles president Petro Porošenko laupäeval.

Selline mobilisatsioon korraldatakse etappide kaupa ning tuleb teha jõupingutusi vältimaks eelmiste mobilisatsioonide vigade kordamist, ütles Porošenko riikliku julgeoleku- ja kaitsenõukogu istungil.

Nõukogu sekretär Oleksandr Turtšõnov ütles varem, et relvajõududes viiakse rotatsiooni korras läbi mobilisatsioon ning luuakse minimaalselt 100 000 mehest koosnev reserv.

Sõjaline operatsioon Ukraina idaosas läheb riigile maksma umbes 100 miljonit grivnat (6,25 miljonit dollarit) päevas. 2015. aasta riigieelarve projektis on kaitse- ja julgeolekukuludeks ette nähtud ligi viis protsenti sisemajanduse koguproduktist (SKP), ütles Porošenko.

Ta lubas, et riigikaitse ja julgeolek on eelarve koostamisel prioriteedid.

Piltuudis: autojuhi avaldus

Kia-omanik Moskvas on arvamusel, et Ameerika Ühendriikide president Barack «Obama on kurat».

Malmös plahvatas kaks autopommi

Rootsi suuruselt kolmandas linnas Malmös plahvatas laupäeval kaks autopommi, mis purustasid kümnete majade aknad.

Politsei kõneisik Linda Pleym ütles, et autopommid plahvatasid koidikul Rosengraadi linnaosas, kus elavad peamiselt Iraagist, Kosovost, Bosniast ja Liibanonist pärit immigrandid. Üks autodest plahvatas maja ees, teine lähedalasuval parkimisplatsil.

Keegi teadaolevalt viga ei saanud.

Esialgu ei ole teada, kas autopommid olid omavahel seotud. Politsei pole kedagi vahistanud.

Putin: välisriikide eriteenistused hoogustavad tegevust Venemaal

Välisriikide eriteenistused hoogustavad tegevust Venemaal, väitis täna president Vladimir Putin.

«Vastuluure vajab erakordset enesevalitsust ja mobiliseeritust. Venemaal tegutsevad eriteenistused on muutumas aktiivsemaks. Näiteks vastuluure tegevuse kaudu on sel aastal välja selgitatud rohkem kui 230 välisriikide eriteenistuste karjääritöötajat ja agenti,» ütles Putin julgeolekuteenistuste päeva tähistamisel.

Ta rõhutas ka vajadust pöörata tõsisemat tähelepanu piirikontrollile.

«Välisluureteenistusel on samuti palju ülesandeid, peamiselt prognoosida ja analüüsida võimalikke riske ja ohte, samuti hinnata võtmetähtsusega rahvusvaheliste sündmuste iseloomu ja võimalikke arenguid,» sõnas ta.

Putin tõstis esile ka Sotši taliolümpiat ja paraolümpiat turvanud föderaalse kaitseteenistuse (FSO) tööd.

Lukaševitš: Moskva kavandab vastusamme USA ja Kanada uutele meetmetele

Moskva kavatseb välja töötada meetmed vastuseks USA ja Kanada uutele Venemaa-vastastele sanktsioonidele, ütles välisministeeriumi kõneisik Aleksandr Lukaševitš täna ministeeriumi veebiküljele postitatud avalduses.

«Me soovitame, et Washington ja Ottawa mõtleksid [oma] sellise tegevuse tagajärgedele. Ja meie uurime vastamise meetmeid,» ütles Lukaševitš.

USA ja Kanada kehtestasid Vene ametnike vastu uusi sanktsioone ja laiendasid piiranguid normaalsele majanduslikule läbikäimisele, lisas ministeerium.

Lukaševitši sõnul on taas selgeks saanud, et Lääs ei ole absoluutselt huvitatud Ukraina idaosa konflikti lahendamisest.

«Kiievi konstruktiivne dialoog Donetski ja Luganskiga oleks peamine eeltingimus, sanktsioonide eesmärk on aga õõnestada poliitilist protsessi.»

Eiffeli torni surveniirimüüjad streigivad teist päeva

Pariisi Eiffeli torni suveniirmüüjad streigivad teist päeva järjest, ametiühingu kõneisiku sõnul nõuavad töötajad 300 eurot suuremat kuupalka.

Remi Picaud ametiühingust CGT ähvardas laiendada streiki ka torni turvatöötajatele ja restoranipersonalile.

Eiffeli torn on üks Prantsusmaa 10 tähtsaimast turismimagnetist.

ÜRO: Afganistani vägivalla tsiviilohvrite arv on rekordkõrge

Afganistanis sel aastal surma või haavata saanud tsiviilisikute arv rekordiliselt kõrge, selgus ÜRO raportist, milles juhitakse tähelepanu vägivalla kasvule ajal, mil USA-juhitavad võõrväed rohkem kui aastakümne kestnud missiooni lõppemisel riigist lahkuvad.

Novembri lõpuks oli hukkunute arv tõusnud eelmise aasta sama ajaga võrreldes 19 protsenti 3188 tsiviilisikuni, haavatuid oli 6429, ütles ÜRO Afganistani-missioon (UNAMA) reedel avaldatud raportis.

Ülevaates hoiatatakse, et surma või haavata saanud tsiviilisikute hulk võib ületada sel aastal 10 000 piiri, mis on kõrgeim näitaja alates raportite koostamise alustamisest 2009. aastal.

Afganistani julgeolekujõududele on tänavune aasta olnud samuti väga ohvriterohke - esimese kümne kuu andmetel on hukkunud üle 4600 julgeolekutöötaja.

Esimene Fukushima tuumajaama reaktor tühjendati kütusevarrastest

Esimene neljast Jaapani Fukushima tuumajaama reaktorist, mis 2011. aasta märtsis maavärinast põhjustatud tsunamis rängalt kannatada sai, tühjendati radioaktiivsetest tuumavarrastest, teatas täna operaatorfirma.

Tegemist on väga tähtsa sammuga tuumakatastroofi tagajärgede likvideerimise jõupingutustes, kuid puhastada tuleb veel kolm reaktorit.

Fukushima tuumajaama täielikule puhastamisele kulub ilmselt mitu aastakümmet.

Kompanii Tokyo Electric Power Co (TEPCO) teatel eemaldati 4. reaktorist ühtekokku 1535 kütusevarrast. See reaktor oli 2011. aasta katastroofi ajal plaanilisteks hooldustöödeks peatatud.

Kolm esimest reaktorit said aga tõsiselt kahjustada, mistõttu nende tühjendamine kütusevarrastest on palju raskem ja ohtlikum töö.

Porošenko kutsus IMFi laenuabi suurendama

Ukraina president Petro Porošenko kutsus kohtumisel Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) tegevjuhi Christine Lagarde´iga IMFi suurendama Kiievile antavat laenu, edastas täna Ukraina riigipea pressiteenistus.

«President Porošenko kinnitas IMF-i juhile, et Ukraina täidab pidevalt oma kohustusi fondi ees. President kutsus IMF-i kaaluma võimalust Ukrainale antavat finantsabi suurendada,» teatas pressiteenistus.

Lagarde väljendas kohtumisel Ukrainale toetust ja tunnustas uue valitsuse moodustamist, mis tema sõnul aitab kaasa Ukraina reformiprotsessile ning majanduse stabiliseerumisele.

Põhja-Korea kutsus uurima küberrünnakuid Sony Picturesi vastu

Põhja-Korea kutsus täna Ühendriike uurima ühiselt küberrünnakuid Sony Picturesi vastu ja kinnitas, et Pyongyangil pole nendega mingit pistmist.

«Kuna USA levitab meie vastu alusetuid süüdistusi ja laimu, siis teeme ettepaneku seda intsidenti ühiselt uurida,» märkis Põhja-Korea välisministeerium uudisteagentuuri KCNA teatel. «Kasutamata küll sääraseid meetmeid nagu teeb CIA, on meil oma võimalused tõestamaks, et sellel intsidendil pole meiega mingit pistmist.»

US President Barack Obama hoiatas eile, et Põhja-Koread ootab Sony Picturesi ründamise eest vastulöök ja kinnitas, et Washington ei tagane eales mingi diktaatori ees.

Ähvarduste ja küberrünnaku tõttu otsustas Sony Pictures 25. detsembriks kavandatud filmi «Intervjuu» esilinastuse tühistada, sest USA ja Kanada suured kinoketid teatasid, et ei kavatse filmi näidata.

Kinoketid tegid ettevaatlikuks ähvardused häkkerite rühmituselt nimega GOP (Guardians of Peace - Rahuvalvurid), mis manitses filmi võimalikke vaatajaid 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid meelde tuletades. Häkkerid avalikustasid ka hulga Sony jaoks piinlikkust tekitanud e-kirju, stsenaariume ja muud asutusesisest suhtlust, sealhulgas infot palkade ja töötajate terviseandmete kohta.

«Intervjuu» on komöödia kahest teleajakirjanikust, kes värvatakse Põhja-Korea liidrit Kim Jong-uni tapma. Ettevõte Sony Pictures teatel kavatsetakse film avaldada mõnel teisel viisil või formaadis.

Sony Pictures teavitas, et otsib võimalusi linateose mujal avaldamiseks eesmärgiga, et seda näeksid kõik soovijad.

Ööpäeva jooksul sai teelt väljasõitudes viga 7 inimest

Möödunud ööpäeval juhtus viis inimvigastusi põhjustanud avariid, kus autojuhid kaotasid sõiduki üle kontrolli ja sõitsid teelt välja või vastassuunavööndisse.

Esimene avarii juhtus eile varahommikul kella 6.50 ajal Pärnumaal Tori vallas Pärnu-Rakvere-Sõmeru maantee 22. kilomeetril. Sõiduauto Volvo XC70, mida juhtis 50-aastane Jaanus, kaotas juhitavuse ja sõitis teelt välja põllule.

Sõiduki juht toimetati Pärnu haiglasse.

Kella  7 ajal toimus liiklusõnnetus Narvas Kadastiku tänaval, kus 40-aastane Mihhail, kes juhtis bussi MAN VanHool, sõitis ristmikul teelt välja vastu soojussõlme betoonposti, liigutades paigast soojatrassi torud.

Juht toimetati Narva haiglasse, bussis viibinud reisijad vigastada ei saanud.

Kell 10.20 toimus liiklusõnnetus Harjumaal Saku vallas Tõdva-Hageri maantee 8. kilomeetril. Sõiduauto Jeep Grand Cherokee, mida juhtis 57-aastane Peeter, kaotas kurvis juhitavuse ja põrkas vastassuunavööndis kokku sõiduautoga Mercedes-Benz C180, mida juhtis 68-aastane Oleg.

Sündmuskohalt toimetati Põhja–Eesti regionaalhaigla Mustamäe korpusesse Mercedes-Benzi juht ja kaasreisija, 66-aastane Galina.

Kell 13.28 teatati liiklusõnnetusest Järvamaal Roosna-Alliku vallas Roosna-Alliku alevikus Pärnu-Rakvere-Sõmeru maantee 111. kilomeetril. Sõiduauto Volkswagen Golf, mida juhtis 22-aastane Keliann, sõitis teelt välja vastu puud.

Juht toimetati Järvamaa haiglasse.

Täna öösel kella 2 ajal toimus liiklusõnnetus Viljandi maakonnas Karksi vallas Sudiste külas Karksi-Nuia- Anikatsi teel. Sõiduauto Mercedes-Benz sõitis teelt välja ja rullus üle katuse. Kes autot juhtis, on veel väljaselgitamisel.

Autos viibinud 25-aastane Ardo ja 19-aastane Teet toimetati Viljandi haiglasse.

Avarii teinud buss liigutas paigast soojatrassi torud

Narvas sõitis buss teelt välja ja vastu soojussõlme posti, nii et soojatrassi torud liikusid paigast. 

Liiklusõnnetus juhtus eile kella 7 ajal Narvas Kadastiku tänaval. Buss MAN VanHool, mida juhtis 40-aastane Mihhail, sõitis ristmikul teelt välja vastu soojussõlme betoonposti. Saadud löögis liikusid paigast soojatrassi torud.

Bussijuht toimetati Narva haiglasse, bussis viibinud reisijad vigastada ei saanud.

Jalakäijale otsa sõitnud auto juht põgenes

Narvas sõitis eile ülekäigurajal jalakäijale otsa autojuht, kes lahkus sündmuskohalt ega teatanud avariist politseile.

Liiklusõnnetus juhtus eile kella 16.30 ajal Narva linnas Võidu tn 3 juures. Seni tuvastamata sõidukijuht sõitis otsa reguleerimata ülekäigurajal teed ületanud 17-aastasele Veronikale. Sõidukijuht lahkus sündmuskohalt, teatamata avariist politseisse.

Jalakäija suundus ise Narva haigla EMO-sse. 

Eile sai liikluses kannatada veel kaks jalakäijat. Kella 7.38 ajal toimus liiklusõnnetus Tallinnas J.Smuuli teel, kus 33-aastane Jelena, kes juhtis sõiduautot Mitsubishi Space Wagon, sõitis otsa  reguleeritud ülekäigurada ületanud 45-aastasele Nataliale. Jalakäija toimetati Ida-Tallinna keskhaiglasse. Asjaolude selgitamiseks palub politsei pealtnägijate abi.

Kella 7.57 ajal toimus liiklusõnnetus Võru linnas Jüri tänaval kahe ülekäiguraja vahelise alal, kus 57-aastane Roomet sai löögi sõiduautolt Volkswagen Passat, mida juhtis 32-aastane Janar. Jalakäija toimetati Võru haiglasse.

Järelhaagisega kokku ehitatud talumaja põlengus hukkus naine

Harjumaal Laitses põles täna talumaja, millest leiti hukkunud naine.

Häirekeskusele teatati tulekahjust Harju maakonnas Kernu vallas Laitse külas täna öösel kell 1. Teatajaks oli naaber, päästjate saabudes põles lahtise leegiga ühekordne elumaja.

Hoone koosnes talumajast ning sellega kokku ehitatud furgoonauto järelhaagisest. Esialgsetel andmetel sai tuleõnnetus alguse järelhaagises olnud iseehitatud küttesüsteemist. Tulekahju tagajärjel hukkunud naine leiti talumaja osast, siiski oli see mõne meetri kaugusel järelhaagisest ning küttesüsteemist.

Majaga kokku ehitatud furgoonauto järelhaagis sai põlengu tagajärjel tõsiseid tulekahjustusi, talumaja osa sai põlengukahjustusi vähemal määral.

Keila, Nõmme ja Risti päästjad ning Nissi vabatahtlikud päästjad kustutasid tulekahju kella 3.17ks.

Küttesüsteem, mis pole nõuetekohaselt ehitatud, kujutab endast tõsist tuleohu allikat. Samuti ei leidnud valvemenetleja sündmuskohalt suitsuandurit.

Sellel aastal on tulekahjudes hukkunud 49 inimest.

Ameeriklane röövis eestlannale kuulunud hinnalise viiuli

Te ei pea tundma end halvasti, kui teile ei lähe kübetki korda, mis juhtub Milwaukees. (Kus see veel asub?) Aga küllap läheb teil veidi põnevamaks, kui nentida, et lõppeva aasta üks suuremaid kunstiteose rööve maailmas leidis aset just Milwaukees. (See, muide, asub USA põhjapoolses otsas Wisconsini osariigis Michigani järve edelakaldal.)

Ja kui lisada, et too kunstiteos – sest Stradivari viiul seda kahtlemata on – kuulus rohkem kui kolm kümnendit eestlannale, on põhjust Milwaukeed juba paremini ette kujutada. (Elanikke on seal koos äärelinnadega üle kahe miljoni.)

Pealekauba, andmaks juhtumile vürtsi, oli too rööv esimene kord ajaloos, mil Stradivari viiul on kelleltki ära võetud jõuga.

Asi käis iseenesest kähku. Milwaukee sümfooniaorkestri kontsertmeister Frank Almond astus jaanuari lõpus pärast esinemist kvartetiga Wisconsini luterliku kolledži kontserdimajas, Lipinski-nimeline Stradivari viiul kohvris, parklasse. Ühtäkki märkas ta, et tema auto kõrvale pargitud punakaspruunist kaubikust väljub tumedanahaline mees, lai mantel seljas ja paks karvamüts peas.

Kui Almond jõudis tundmatuga peaaegu vastakuti, tõmbas too välja elektrišokirelva, millest tulistas välja kaks juhtmetega ühendatud elektroodi. Üks noist tungis rünnatava nahani, teine takerdus tema jakki. Ent tollest ühest piisas, et meest mõneks sekundiks halvata, krabada temalt viiul, istuda kaubikusse ja minema kihutada.

Elektrišokist pisut toibunud, hakkas Almond appi hüüdma. Teda kuulis parklas kvartetikaaslane, kes kutsus telefonitsi kohale politsei.

Ent politseinikel võttis kaks tundi, et lõpuks aru saada, miks tuleks mingi viiuli vargust võtta täie tõsidusega. Nimi Stradivari ei öelnud neile algul mitte midagi.

Neil polnud aimugi, et röövitud instrument on väärt vähemalt viis miljonit dollarit. Muidugi, kui nii haruldasele ja kuulsale pillile õnnestub üldse ostja leida. Seetõttu tekkis esimene oletus, et tegu võib olla vene maffia või mõne aasia bande kätetööga.

 

Tundmatu pillipakkuja

Kummalisel kombel pole päris täpselt teada, kelle kaudu sattus Lipinski-nimeline Stradivari viiul Almondi kätte. Almond oli saanud kuus aastat tagasi anonüümse e-kirja, kus temalt küsiti, kas ta oleks huvitatud Stradivari viiulist. Muidugi oli. Kirja saatja kutsus Almondi Milwaukee kesklinna M&I panka. Pangatöötaja tõi hoiukambrist kohvri. Almondi kaasa kutsutud ekspert kinnitas: jah, see on tõepoolest Stradivari viiul.

Tõenäoliselt oli tundmatuks jääda soovinud viiuliomanik eestlanna Evi Liivaku, pilli eelmise omaniku suguvõsa esindaja.

Ilmselt viimane eestlane, kes Liivakule kuulunud viiulit oma silmaga nägi ja seda ka käes hoidis, on filmitegija Airi Kasera, nüüdne pensionär, kelle isa oli Liivaku ristivanem.

Praegu 80-aastasel Kaseral tekkis 1996. aastal idee vändata Liivakust tõsielufilm. Paraku jäi ta kõigest mõni kuu hiljaks. 1997. aasta algul sai ta Liivaku leselt, pianist Richard Anschuetzilt New Yorgist kirja, et Evi suri eelmise aasta novembris pärast ajukasvaja operatsiooni 72-aastasena.

«Aga mul tekkis Richardiga hea side,» meenutab Kasera, «ta hakkas mulle saatma Evi arhiivi materjale.»

Postiga saabunud kavalehed, ajaleheväljalõiked, perefotod ja helilindid hoidsid temas filmi tegemise mõtet elus. Lõpuks, korjanud mitmest allikast kokku piisava stardiraha, sõitis naine New Yorki.

«Richard oli väga suures leinas,» mäletab Kasera, «pidin teda tükk aega lohutama, aga lõpuks võttis ta mu omaks.» Ameerika eestlased, kes ostsid Kasera lennupiletid ning pakkusid talle tasuta ulualust, panid südamele, et ta ei näitaks filmides Manhattani lääneservas seda maja, kus Anschuetz väikeses kahetoalises korteris elab. «Viiuli pärast,» selgitab Kasera. «Nad ju teadsid selle väärtust.»

Kasera 55-minutiline film Liivakust, «Armastuse poeem», mis tugineb paljus just Anschuetzi mälestustele, valmis 1998. aastal. Selle alguses näitab ja tutvustab Anschuetz kuulsat Stradivari viiulit, mis oli kuulunud ta abikaasale ligi kolm ja pool kümnendit. Kuid Eesti suurtel kinolinadel ega ka teleekraanil pole filmi Liivakust kordagi näidatud, olgugi et Kasera on seda mitu korda ETV-le pakkunud.

Kasera teab rääkida, et eelmise kümnendi teise poole algul läks Anschuetz ühel päeval New Yorgis postkontorisse, kukkus ja murdis puusaluu. Pärast seda ta koju enam ei pääsenudki. Ta suri veebruaris 2008. Kasera oletab, et hinnaline viiul läks Anschuetzi õe ja õetütre valdusse. Nemad elavad Milwaukees. (Liivakule kuulunud harjutusviiul oli pärast Anschuetzi surma tema korteris tehtud remondi käigus kaduma läinud, on Kasera kuulnud.)

Võib oletada, et Anschuetzi õde ja õetütar olidki need varju hoidvad tundmatud, kes otsustasid Liivakule kuulunud Lipinski-nimelise Stradivari viiuli, mida polnud tosin aastat keegi mänginud, anda Milwaukee kontsertmeistri Almondi kasutusse.

 

Saatuslik kohtumine

Viljandis sündinud ja üles kasvanud Liivakust oli saanud Stradivari viiuli omanik tänu sellele, et ta oli abiellunud 1950. aastal Pariisis Anschuetziga.

Teise ilmasõja eelseil aastail peeti Liivakut imelapseks: kõigest 9-aastasena asus ta õppima Tallinna konservatooriumi ja 11-aastasena mängis Helsingis sealse sümfooniaorkestriga Mendelssohni viiulikontserti. Pärast konservatooriumi lõpetamist 15-aastasena sõitis ta suure sõja eelõhtul Eesti valitsuse stipendiumiga õppima Budapesti. Ent pärast Eesti okupeerimist sattus ta Ungaris rahalisse kitsikusse, lisaks haigestus soolepõletikku.

Olukord oli nii täbar, et Evi advokaadist isa Henn Liivak saatis kirja abipalvega koguni Stalinile. Kui gestaapo mehed sellest 1942. aastal teada said, viisid nad Liivaku isa korduvalt ülekuulamisele. Aga kui isa oli kord keeldunud gestaapolastega kaasa minemast, teab rääkida Kasera, oli üks noist ta koha peal maha lasknud.

Ehkki Liivakul oli õnnestunud vahepeal Eestisse naasta, tahtis ta pärast isa surma minna tagasi Budapesti. Teekond sinna viis tookord läbi Berliini. Saksa võimud teda sealt edasi ei lubanud. Niisiis jätkas Liivak muusikaõpingud Saksamaa pealinnas. Sõja lõpuaastail vahetas ta mitut puhku elukohta, kuni sattus viimaks Baierimaale Nürnbergi lähistele. Seal viis saatus ta 1946. aastal kokku Ameerika Ühendriikidest pärit pianisti Richard Anschuetziga, kes oli sõjakeerises jäänud Euroopasse ega pääsenud kodumaale tagasi.

Anschuetz on 2003. aastal Klassikaraadiole antud intervjuus rääkinud, et ta tegutses Nürnbergi protsessil tõlgina, kui üks sõber oli maininud, et kohtus noore viiuldajaga, ning soovitas temaga tutvuda. Liivak oli andnud sõjajärgsel ajal Saksamaal mitmel pool kontserte ning sedavõrd, kuidas Anschuetzi töögraafik võimaldas, hakkas ta eestlannat laval klaveril saatma.

Kaks aastat pärast abiellumist kolis noorpaar New Yorki. Anschuetz seletas usutluses Klassikaraadiole, et Evi jättis alles neiupõlvenime, sest see kõlab kaunilt, Anschuetz aga liiga keeruliselt.

1950. aastate keskel hakkas Liivak otsima Ühendriikide ja Suurbritannia kaupmeestelt uut, tema Guadagnini viiulist veelgi paremat pilli. Kuni 1962. aastal jäi neil silma ploomipunast värvi viiul, mille itaalia suurmeister Antonio Stradivari oli valmistanud 1715. aastal, mida asjatundjad peavad tema loomingu kuldajaks. Muusikamaailma tunneb seda pilli Lipinski nime all: 19. sajandi keskel kuulus viiul kuulsale poola muusikule Karol Lipińskile.

Anschuetzi ema Rosalind Elsner Anschuetz, Milwaukee mõjuka juristi ja poliitiku tütar, ostis selle pilli miniale 19 000 dollari eest (nüüdses vääringus umbes 130 000 dollarit).

Kuni 1990. aastate alguseni esinesid Liivak ja Anschuetz kokku 35 riigis. Lapsi neil polnud.

«Nende elu oli kunst, ainult muusika,» tõdeb Kasera. Ta üritas kümme aastat vanema Liivakuga kontakti luua juba 1950. aastatel, kasutades selleks kultuuriinimesi ja nende tuttavaid, kel õnnestus külastada Ühendriike. Aga tulutult. Selgus, et Liivak viibib alalõpmata ringreisidel.

Põhjuse, miks oletatavasti Anschuetzi lähisugulased otsustasid Lipinski-nimelise viiuli anda kuus aastat tagasi Milwaukee kontsertmeistri Almondi kasutusse, avab anonüümne kiri, mille sai sealne päevaleht Journal Sentinel.

Pilli omanik põhjendab, et Stradivari viiulite hinnad on tõusnud astronoomilisse kõrgusse, mistõttu paljud head muusikud, kes vääriksid neil mängimist, ei jaksa neid endale lihtsalt lubada. Kirja autor soovis, et tema pilli eest hoolitseks asjatundja ning et sellel mängitud muusika võiks rõõmustada võimalikult paljusid Milwaukee inimesi. Just seetõttu pidas ta parimaks valikuks Almondit, kes on varem mänginud kahel Stradivari viiulil.

Kuni tänavu jaanuaris jäi Almond tema kätesse usaldatud pillist ilma.

 

Mängu tuleb Allah

Viiuli röövija ei tundnud oma relva ilmselt kuigi hästi. Asi on selles, et pärast taserist tulistamist lendavad sündmuspaigale laiali kümned tillukesed lipikud, millele on märgitud relva seerianumber. Sedasi jõudsid uurijad relva müüjani Texases, kellelt said ostja nime. Ainus häda: nimi – Universal Knowledge Allah – ei tundunud ehtne.

Ent too Allah oli teinud omakorda vea. Ta töötas juuksurina ning lobises ühele kundele, et oli ostnud seitse kuud tagasi tuttavale taseri. Kunde kandis kuuldust politseile ette. Politsei kuulas Allah’ üle. Allah kinnitas, et oli tõepoolest soetanud taseri ammusele tuttavale Salah Salahadynile.

Juba järgmisel päeval, nädal pärast viiuli röövi, võttis politsei Salahadyni vahi alla. Viiulit nad tema juures läbiotsimisel ei leidnud.

42-aastane Salahadyn, viie lapse isa, kes teenis 400 dollarit kuus suure kortermaja hooldajana, küllap mõistis, et viiuli saatuse teadmine annab talle ülekuulamisel kauplemisruumi. Ta ei kavatsenud pilli asukohta paljastada vastutasuta.

Ülekuulamise kolmandal päeval, kui prokurör sõlmis Salahadyniga kirjaliku leppe, et kahandab süüdistuse relvastatud röövist lihtsalt rööviks ega esita süüdistust tema elukaaslasele, kes ta kuriteopaigalt minema sõidutas, juhatas mees uurijad ühe kortermaja pööningule.

Seal, tõmblukuga turistikohvris, lebas sinisesse tekki mähitud Stradivari viiul. Tänu kaitsvale tekile polnud külm pilli kahjustanud. (Viiulikohvri leidis politsei juba röövijärgsel hommikul linnas sõidutee äärest; oletatavasti oli Salahadyn kohvri minema visanud, kartes, et sellesse võib olla peidetud jälitusseade.)

Novembris mõistis kohus Salahadyni seitsmeks aastaks vangi. Mees seletas kohtule, et soovis viiuli müügist teenitava raha eest osta mahajäetud kinnisvara, et see korda teha ning pakkuda seal ulualust vanadele ja vaestele.

Almond käib Lipinski-nimelise Stradivari viiuliga, mis saab uuel aastal 300-aastaseks, taas ringreisidel, nagu enne teda rohkem kui kolm kümnendit eestlanna Evi Liivak. Ainult selle vahega, et nüüd saadab teda tihti turvatöötaja.

Pildid ja video: Tallinnas puhkes tulekahju autoremonditöökojas

Tallinnas puhkes reede õhtul tulekahju Herne tänava autoremonditöökojas.

Päästjad said väljakutse kell 17.52 aadressile Herne 26, kus põles 6 korda 20 ruutmeetrise hoone vasak tiib ja katus.

Tulele pandi piir kell 18.48.

Politsei otsib Smuuli teel toimunud liiklusõnnetuse pealtnägijaid

Täna kella 7.40 paiku juhtus liiklusõnnetus Tallinnas J. Smuuli teel, kus Peterburi tee 67a maja juurest J. Smuuli teele vasakpööret sooritanud sõiduauto Mitsubishi Space Wagon sõitis otsa jalakäijale.

Esialgsetel andmetel ületas 45aastane jalakäija valgusfooridega reguleeritud ülekäigurada, liikudes auto suhtes paremalt vasakule, teatas Põhja prefektuuri pressiesindaja.

Jalakäija toimetati sündmuskohalt haiglasse. Täpsemate asjaolude selgitamiseks palub politsei liiklusõnnetuste pealtnägijatel võtta ühendust politsei infotelefonil 612 3000 või kirjutada aadressil pohja.lmt@politsei.ee.

Osava petturi sabas sörkiv riik leidis end tupikust

Riik pole võimeline tagasi saama hiigelsummat, mille Viljandi ärimees Peeter Kaares aastatel 2000–2005 haigekassalt välja pettis. Sellest hoolimata pole petturil põhjust karta trellide taha sattumist.

Ehkki Kaares pole ettenähtud ajaks hüvitanud temalt 2011. aastal väljamõistetud 438 288 eurot, ei hakka kohus tema tingimisi vangistust täitmisele pöörama, sest süüdimõistetu polevat kuritahtlikult kontrollkohustuse täitmisest kõrvale hoidnud.

Sakala kirjutas septembris, et 2011. aastal haigekassalt 438 288 euro väljapetmise eest tingimisi kolmeks aastaks vangi mõistetud viljandlane Peeter Kaares oli katseaja lõppedes riigile sellest summast hüvitanud napi 0,6 protsenti ehk 2774,92 eurot.

Kriminaalhooldaja ärkas

Kohtutäitur Janek Poolil ei õnnestunud Peeter Kaarese pere palgatud advokaatide algatatud kohtuvaidluste tõttu müüa arestitud kinnisvara. Lihtsustatult öeldes oli suurem osa maksumaksja tagant varastatud summast endiselt kadunud, ent selle eest vastutav inimene viibis muretult vabaduses.

Pärast leheloo ilmumist asus Kaarese kriminaalhooldaja, kes seni oli vaikinud, taotlema süüdimõistetu trellide taha panemist. Pärnu maakohus, kes erakorralise ettekande arutamise enda kanda sai, lükkas selleteemalise istungi septembris ja oktoobris kaks korda edasi, sest väidetavalt ei saanud Kaares halva tervise tõttu kohtukulli ette ilmuda.

On tähelepanuväärne, et veidi varem oli Kaaresel jagunud energiat, vedamaks avalikult vägikaigast Võrtsjärve

ääres tegutsevate turismitalude peremeestega, kes tema pojale kuuluvast väikesest maatükist üle sõitsid. Lisaks pöördus sügisel Sakala poole paar anonüümsust palunud lugejat, kes olid oma sõnul näinud Kaarest Viljandi turu müüjatele metsasaadusi vahendamas ehk aktiivselt äri ajamas.

Trellid jäid tulemata

Selleks kolmapäevaks oli Peeter Kaarese tervislik seisund lõpuks piisavalt hea, et Pärnusse kohtusse ilmuda. Ta palus kohapeal kriminaalhooldaja ettepanek rahuldamata jätta. Samale seisukohale asus prokurör Pille Juhkov.

Ehkki kohus tõdes oma järelduses, et Kaares pole täielikult täitnud talle 2011. aastal asetatud nõudeid, on ta seda osaliselt siiski teinud ja seetõttu poleks tema trellide taha pistmine tõepoolest põhjendatud. Kõige tähtsama asjaoluna märkis kohtunik Teet Olvik, et haigekassalt väljapetetud summa oleks pidanud tagasi saama Peeter Kaarese abikaasalt Janika Kaareselt arestitud vara sundmüümise teel ning nii suure summa kättesaamine puhtalt süüdlase igakuise sissetuleku pealt ei ole reaalne. «Arestitud kinnisasjade müügiga tegeles kohtutäitur ning Peeter Kaares ei ole selle kohustuse täitmisest kuritahtlikult kõrvale hoidunud,» seisab kohtu määruses.

Seejuures nentis Olvik, et Kaaresele on määratud osaline töövõimetus ning ta on oma halva tervise tõttu viimasel ajal palju haiglaravil olnud. Sellest hoolimata olevat ta vastavalt oma võimalustele, 5–100-euroste maksete kaupa kahju hüvitanud.

Ei tee midagi

Sakala uuris eile kohtutäitur Janek Poolilt, kas ta näeb veel mingit võimalust osaühingult Kaares Kinnisvara võla katteks arestitud vara realiseerida, ning sai kindlalt eitava vastuse. Vähemalt pole Poolil endal kavas asjas enam ühtki liigutust teha, sest seda tõkestab kõrgeima kohtuastme otsus.

Nimelt keelas ringkonnakohus Poolil ülemöödunud aastal sundmüüa Viljandis Pargi tänaval asuvat niinimetatud jahilossi, aga ka mitut teist Kaareste perega seotud kinnistut, teatades, et sellekohase täitemenetluse algatamine pole olnud piisavalt põhjendatud. Ehkki esialgu hellitati lootust, et riigikohus seob kohtutäituri käed uuesti lahti, jäi too kaotajaks ka viimases astmes. Sealt alates pole vara realiseerimises midagi edasi liikunud.

«Mina seda vara ei realiseeri ega hakkagi realiseerima. Nii on mulle riigikohus öelnud ja mind ei huvita, mida praegu ütleb Pärnu esimese astme kohtunik. Mina nende menetluste alusel, mis mulle algatatud on, müüa ei saa. Mina ei tea, mis edasi saab. Mina ei tee ses suhtes enam mitte midagi,» ütles Pool.

Peeter Kaarese kaitsja kõnealuses kohtuasjas on Eesti üks tuntumaid advokaate Aivar Pilv.

Auto sõitis ristmikult välja vastu majaseina

Sauel sõitis juhitavuse kaotanud auto ristmikul teelt välja vastu majaseina, kaks inimest sai viga. 

Liiklusõnnetus juhtus eile kella 14.55 ajal Harjumaal Saue linnas Tule tn. 41 juures. 59-aastane Kalju kaotas sõiduauto Volkswagen üle juhitavuse ja sõitis T-kujusel ristmikul teelt välja vastu maja seina.

Juht ja kaasreisija, 59-aastane Svetlana, toimetati Põhja-Eesti regionaalhaigla Mustamäe korpusesse.

Teelt väljasõitmisi oli Eesti teedel eile aga veelgi. Öösel kella 3 ajal toimus üks selline liiklusõnnetus Valga maakonnas Otepää vallas Otepää-Nüpli-Sihva tee 4. kilomeetril. 48-aastane Urmas kaotas sõiduauto Chrysler üle juhitavuse, kaldus teelt välja ja rullus üle katuse.

Kiirabi andis juhile esmaabi.

Kella 15.10  ajal toimus liiklusõnnetus Harju maakonnas, Anija vallas, Raasiku-Anija mnt 4. kilomeetril. 39-aastane Faig kaotas sõiduauto Volkswagen  üle juhitavuse ning kaldus vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku sõidukiga Mercedes-Benz, mida juhtis 38-aastane Enn.

Mercedes-Benzi juht ja kaasreisija, 49-aastane Marko, toimetati Põhja-Eesti regionaalhaigla Mustamäe korpusesse.

Värske Hello!: Taavi Rõivase ja Luisa Värgi avameelne intervjuu; näitlejad reedavad oma nippe; kingispikker meestele jpm

Värske Hello!: Peaminister Taavi Rõivase ja Luisa Värgi avameelne pereintervjuu; näitlejad Jan Uuspõld, Karin Rask, Kersti Heinloo ja teised reedavad saladuse, kuidas jõuluvanalt pakki kätte saada; jõulukingispikker meestele: hõrgutav-võrgutav pesu kallimale.

- Peaminister Taavi Rõivas ja Luisa Värk räägivad avameelses intervjuus pereelust ja sellest, kuidas juhuslik koer Lotta ja miniseelik nad kokku viisid. Tütar Miina Rihanna paneb asjad paika: kodus ei ole sa mingi peaminister!

- Näitlejad Jan Uuspõld, Karin Rask, Kersti Heinloo ja teised reedavad saladuse, kuidas jõuluvanalt pakki kätte saada!

- Lauljad Birgit Õigemeel, Luisa Värk, Gerli Padar kogunesid peredega jõulusoojust jagama.

- Jõulukingispikker meestele: kuidas valida oma kallimale hõrgutav-võrgutav pesu.

- Prints Williami ja Kate'i poeg George võib saada jõuluvanalt oma auto.

- Mick Jaggeri eksabikaasa Jerry Hall veedab jõulud Mickiga ja räägib sellest, kuidas ÜRO andis neile kõige sõbralikuma lahutuse eest auhinna.

- Vana kino uues kuues – Kosmos avas taas uksed, sai nimeks IMAX ja tõi kohale kultuuri koorekihi.

- Vallatud Vestid ehk Tanel Padar, Ott Lepland ja Jalmar Vabarna tervitavad uut aastat maakera kuklapoolel.

- Suhte- ja sündmusekorraldaja Maret Soom veel beebiasju ei osta.

- Katrin Kuldma avas uue Amanjeda butiigi.

- Sõna saab Reet Linna. Saatejuht ja laulja räägib kodutute aitamisest.

Lisaks iganädalased rubriigid: maailm pildis, panoraam, sisering, filmimaailm, 7 päeva – ülevaade nädala uudistest, seltskonnaürituste galerii nädal pildis. Põhjalik Hello! elustiili osa: stiilispikker, trend – hõrgutav-võrgutav pesu, ilunõu – aastalõpu parfüümiparaad, Hello! armastab, köögirõõmud, telekava, horoskoop.

… ja teksti luges …

Kuulsa häälega nähtamatu mees. Mees, kes on kapten Kloss ja kapten Tenkeš, SS-standartenführer Max Otto von Strilitz, Marek Piegus, koer Civil ja muidugi Rosa Garcia «Metsikust Roosist». 70-aastane Toomas Lasmann on oma hüpnotiseeriva häälega teksti peale lugenud sadadele telefilmidele, seriaalidele ja saadetele. Mehhiko seebiseriaali «Metsik roos» vaatas 1990. aastatel üle poole miljoni inimese, mis on rohkem kui mistahes näosaadet või Eurovisiooni-ülekannet tänapäeval.

Kuni neljapäevani, kui Lasmannile anti üle ringhäälingute liidu Kuldmikrofon, teadsid teda nägupidi üsna vähesed. Aga võib ette kujutada, et poes müüjat kõnetades on äratundmine silmapilkne. Muide, selle mõnusa ja usaldusväärse hääle taga on staažika suitsumehe kõri. «Tol ajal tõmbas ta ikka päris mehiselt,» meenutab telemees Mati Talvik, Lasmanni koolivend Tallinna 20. keskkoolist.

Teletööd alustas Lasmann 1966. aastal. Tollane pearežissöör otsis telesse noori tegijaid ja Talvik soovitas vana koolivenda. Enne seda töötas Lasmann Eesti Raadios diktorina. Ehkki filmidele-sarjadele teksti lugemine on tema kõige tuntum ampluaa, kiidab Talvik Lasmanni kui kibedat telerežissööri. «Horoskoop» alguses assistendina Elmo Lööve käe all, siis «Estraaditähestik», «Muusikaelu», «Tarmo album» Tarmo Pihlapiga, «Igihaljad meloodiad». See kõik on muusikatoimetuses töötatud aasta saak.

1978. aastal sai 34-aastane Lasmann Tallinna Pedagoogilisest Instituudist diplomi, kus seisis: «klubitöötaja, taidlusteatri režissööri kvalifikatsioon». Koos temaga lõpetasid sama eriala Jaanus Nõgisto ja Toomas Lepp. Juba järgmisel aastal tegi Lasmann kõigepealt Alla Pugatšovaga pooletunnise muusikasaate ja hiljem veel videofilmi «Alla Pugatšova teater», mida näidati üle terve Nõukogude Liidu. See on umbes sama klass, nagu oleksid millalgi varastel 1980. aastatel noorele Madonnale New Yorgis videoklipi teinud.

Kooli ajal koos Talviku ja hilisema spordikommentaatori Harri Matskiniga kõvasti spordiasja ajanud Lasmanni tõmbas teatrisse, aga lavakunstikateeder jäi kättesaamatuks.

«Mõtlesin, et jumal teab, kas ma teatris ikka läbi löön. Ega ma ju kasvu või esimese armastaja välimusega hiilga. Mine tea, kui tugev ma näitlejana oleksin. Ja televisioon meelitas, oli uus ja originaalne,» meenutas Lasmann aastate eest Õhtulehele antud intervjuus.

Aga teatrist ei jäänud ta puutumata sellegipoolest: keskkoolis mängis rahvateatris Noorus ning hiljem osales Draamateatri juures tegutsenud teatristuudios. Õppis seal Panso enda käe all. See kogemus kulus filmidele jutustaja teksti ning eeskätt mängufilmidele rolliteksti peale lugedes kuhjaga ära.

Mati Talvik ütleb, et Toomas Lasmann on legend. Tõsi, paljud näitlejad loevad muu töö kõrvalt teles filmidele teksti peale. Aga sellist haaret nagu Lasmannil ei ole kellegi. Tea, kas saabki olema. Mõnel pool maailmas loevad filmidele peale juba robotid. Odavam muidugi, kuid Lasmanni hääle soojust ei omanda programm TextToSpeech v2.1 ilma pealgi.

60+ on Eesti kõige loetavam kuukiri

Lugejauuringu ELU (Eesti Lugeja Uuring) värsketel andmetel on viimase poolaasta arvestuses 60+ tõusnud Eesti kõige loetavamaks kuukirjaks. Lugejaid on kuukirjal 74 800.

Peatoimetaja Eve Rohtla avaldas siirast headmeelt, et ajakiri on jätkuvalt edetabeli tipus. «Püüame ka edaspidi seda kohta väärida pakkudes suurepäraste kirjutajate ideedena sündinud harivaid, praktilisi ja mõlemast soost lugejatele olulisi lugusid.»

«Kuukiri 60+ teeb koostööd mitmete Eesti parimate arstide, psühholoogide ja rahvusringhäälingu saadetega «Prillitoos» ja «Päevatee»,» lisas ta.

Aktsiaselts Ühinenud Ajalehed juhatuse esimehe Peep Kala sõnul on 60+ näol tegemist klassikalises mõistes ajakirjandusega. «Sellisega, mis aitab inimestel oma igapäevaste probleemidega toime tulla, mis annab nõu, kuidas paremini elada. Paistab, et sellise ajakirjanduse järele on jätkuvalt nõudlust,» lisas ta.

60+ on kuukirjade arvestuses esimesel kohal oma sihtrühmas (vanuses alates 50+) nii meeste kui naiste hulgas. Aga esimesele kohale kuukirjade seas on 60+ tõusnud ka kogu lugejaskonnas alates 15 eluaastast.

ELU uuringus osalevad 31 Eestis ilmuvat ajakirja (kuukirja).

Kogu lugejate hulgas nii naiste kui meeste arvestuses on kuukirjadest kümne loetavaima hulgas esimesel kohal ajakiri 60+ (74 800 lugejat), järgnevad Imeline Ajalugu (71 900), Imeline Teadus (71 000), Eesti Naine (69 500), Kodu ja Aed (63 900), Kodutohter (44 800), Tiiu (44 600), Kodukiri (38 100), Naistelehe Nipiraamat (37 700) ja Pere ja Kodu (37 700).

37 protsenti ( 27 800) ajakirja 60+ lugejatest elab maal ja 63 protsenti (47 000) linnades. Vanuseliselt on ajakirjal 60+ enim lugejaid vanuserühmas 50+ (77 protsenti ehk 57 100 lugejat), nooremaid lugejaid on kogu lugejatest 23 protsenti ehk 17 700 lugejat.

50aastaste ja vanemate meeste sihtrühmas on pika edumaaga esimesel kohal (20 000 lugejat) ajakiri 60+, Imeline Ajalugu (12 100), Imeline Teadus (11 300), Kodutohter (9400), Kodu ja Aed (9200), Tehnikamaailm (7500), Maakodu (6300), Eesti Naine (5800), Tiiu (5500) ja National Geographic (4900).

50aastaste ja vanemate naiste sihtrühmas on esikohal 60+ (37 100 lugejat), millele järgnevad Eesti Naine (35 400), Tiiu (29 000), Kodutohter (23 500) Kodu ja Aed (21 600), Kodukiri (16 000), Naistelehe Nipiraamat (13 600), Elukiri (12 200), Maakodu (11 800) ja Imeline Ajalugu (11 500).

Ajakirja 60+ lood on lühivormis loetavad ka veebiväravas www.60pluss.ee, lisaks on seal hulgaliselt huvitavaid videolugusid ning päevakajalisi uudiseid ajakirja sihtrühmale, elukogenud inimesele.

Ajakiri 60+ ilmub 2015. aastal iga kuu teisel laupäeval, tellimine tel 617 771. Kõigile Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase tellijatele endiselt tasuta.

Osta ajakiri Hello! ja võida puhkus kahele Arensburg Boutique Hotel&Spas!

Meelelahutusajakiri Hello! loosib kõigi oma ostjate vahel välja kuus talveromantika paketti kahele. Selleks, et auhinda võita, pead ostma ajakirja, ostutšeki registreerima ja lootma õnnele!

Et suurendada oma võiduvõimalust, osta ajakiri igal nädalal, sest kampaanias osalevad kõik tšekid, mis on ostetud perioodil 19.12.2014 - 31.01.2015.

Tšeki saab registreerida siin

Kampaania periood: 19.12.2014 - 31.01.2015

Lisainfo siit või telefonil 666 2525 või e-mailil levi@ajakirihello.ee

Massiivne supernoova võib elu Maal hävitada?

Eta Carinae on tähesüsteem, milles on  meie galaktika suurimad ja säravaimad tähed ning mis kaalub 90 korda rohkem kui Päike.

Kuid Eta Carinae peidab meie jaoks ohtu, sest võib Maal oleva elu hävitada, kirjutab news.com.au.

Astrofüüsikute arvates on see siiski üsna ebatõenäoline, kuid siiski tuleks arvestada igasuguste variantidega.

Maast 7500 valgusaasta kaugusel asuvat Eta Carinaed kutsutakse ka «surmatäheks», sest see võib ühel hetkel supernoovana plahvatada.

«Lihtsalt lahti selgitatuna on Eta Carinae nagu hiiglaslik kosmiline püssirohutünn, mille küljes olev süütenöör võib  ta kohe plahvatama panna. Sellelt  meieni jõudnud valgus näitab, et kataklüsm on käivitunud,» teatasid astrofüüsikud.

USA kosmoseagentuuri NASA Chandra röntgenobservatoorium on Eta Carinaed pikka aega jälginud. See tähesüsteem tekitab röntgenkiirgust, mis võimaldab uurida seal toimuvaid protsesse.

Astronoomid püüavad Eta Carinae kaksiktähtede kohta rohkem infot saada ning mõista, kuidas need tähed üksteist mõjutavad.

Tähtedest kaalult raskem kaotab kiiresti oma massi kosmilise tuule tõttu, mille kiirus on 1,6 miljonit kilomeetrit tunnis. Umbes sama toimub ka teise tähega, kuid protsess on aeglasem.

Astronoomid märkasid Eta Carinael toimuvat juba 19. sajandil, kuid viimasel 20 aastal on need kaksiktähed muutunud väga säravaks, mis tähendab seda et nad on oma elu lõpufaasis.

Asjatundjad kasutavad selle fenomeni kohta nimetust Great Eruption (Suur Purse).

Nüüdisaja teleskoopide abil saadud info kohaselt on Eta Carinae kaotanud kümne Päikese massi jagu.

Osa eksperte on arvamusel, et Eta Carinae supernoova toob kaasa ka gammakiirguse voo.

Gammakiirgus aga võib hävitad Maa osoonikihi ning selle tagajärjel võib elu meie planeedil hakata kaduma.

USA astrofüüsik Alan Duffy rõhutas, et tegemist on teooriaga ning ta on veendunud, et Maa kaugus Eta Carinaest on üks aspekt, miks elu ei pruugi otsa lõppeda. Teine aga see, et gammakiirgus ei pruugi liikuda Maa suunas.