Põhja-Tallinna sotsiaaltöötajad on nüüdseks saanud pretsedenditu hukkamõistu osaliseks ajakirjanduse poolt. Oluline põhjus selleks on isikuandmete kaitset ja vaikimiskohustust sätestavate seaduste järgimine. Muidugi on juhtum väga traagiline ja meil kõigil on siiralt kahju, et nii läks. Ent sotsiaaltöötajate olukorda mõistes, andis lahkunu vend meile nõusoleku infot, sealhulgas ka delikaatseid isikuandmeid, ajakirjandusega jagada.
Sotsiaalhoolekande osakond sai teate Noora Toomvälja kohta eelmise aasta 9. septembril majaomaniku esindajalt Astrit Kreevsilt, kui Toomväli oli sattunud haiglasse. Majaomaniku esindaja nõudis kliendi paigutamist hooldekodusse, kuna ta on ohtlik oma alkoholi tarvitamise ja suitsetamise tõttu, sest võib maja põlema panna, ja ka tema toimetulek võib pärast jala amputeerimist olla komplitseeritud.
Vend oma õde alkohoolikuks küll ei pea, ehkki ta suitsetas. Venna sõnul toimus see haiglasse sattumine nõnda, et 5. septembril helistas talle majaomanik (või majaomaniku esindaja – on nõnda ja teisiti ennast tutvustanud) Kuido Kreevs, kes teatas, et õde on kukkunud ja lamab uriiniloigus. Vend tuli Pääskülast selle peale kohale ning sellises seisus oma õe ta ka leidis.
Suhe Kreevsiga on olnud venna sõnul pikemat aega kahemõtteline: ühelt poolt nõudnud ta ammu eaka äraviimist ning korteri vabastamist. Ta olevat venna arvates isegi kõrvaldanud proua uksekella, et talle keegi külla tulla ei saaks. Kui vend majaomanikule uue uksekella tõi, siis ta seda ei paigaldanud, ehkki lubas. Teiselt poolt ta ju ikkagi vahel jälgis, helistas näiteks. Rohkem abistas prouat teine majanaaber, vahel ka vend koos tütardega.
Vend tuli 5. septembril 2008 kohale, leidis, et õde lamab tõesti põrandal, ja kutsus kiirabi. Kuna kliendi jalg oli halvas olukorras (hiljem selgus, et gangreen), siis viidi ta haiglasse. Haiglas jalg ka amputeeriti, operatsioone tehti mitu.
Põhja-Tallinna sotsiaaltöötajad käisid erinevates haiglates klienti korduvalt vaatamas, talle vormistati isikut tõendav dokument, mis tal varem puudus. Samuti tegelesid kliendiga haiglate sotsiaaltöötajad. 21. novembril 2008 võeti klient arvele hooldekodu koha taotlemisega. Hooldekodusse ta minna ei soovinud, taotluse oli ta nõus andma pika keelitamise peale «igaks juhuks», teades, et ta võib iga hetk keelduda hooldekodusse minemast.
Nõnda suure hooldusvajadusega kliendile oleks linn ka hooldekodu koha maksumuse lisafinantseeringu igal juhul leidnud. Rahapuuduse taha ei oleks siin midagi jäänud. Noora Toomväli aga keeldus kategooriliselt hooldekodusse minemast ning avaldas soovi surra omas kodus.
Põhja-Tallinna sotsiaaltöötajad suhtlesid ka kliendi vennaga, arutades võimalusi korteri kohandamiseks tema tekkinud erivajadustega. Oli ka juttu, et vend on vajadusel nõus võtma õe enda juurde (vend elab individuaalmajas). Nüüd hiljem vennaga rääkides selgus, et õde olevat sellestki võimalusest keeldunud. Noora Toomväli oli mitmes haiglas, lõpuks jõudis ta Järvele hooldushaiglasse.
Põhja-Tallinna sotsiaaltöötajale teatati hooldushaiglast 25. veebruaril, et järgmisel nädalal viiakse Toomväli koju ja vend hoolitseb tema eest. Samuti olla vennale edastatud sotsiaalhoolekande osakonna kontaktid, kuhu ta võib pöörduda, kui tal peaks abi vaja olema.
Ilma seadusliku ülalpidajata eaka eest, kes vajab kõrvalabi ja keda keegi ei aita, peab hoolduse korraldama kohalik omavalitsus ehk käesoleval juhul Põhja-Tallinna valitsus.
Selleks aga on vaja informatsiooni, mille peaks edastama see, kes seda valdab. Informatsiooni liikumine oligi Noora Toomvälja probleemide suurenemise üks põhjus, kui mitte peamine.
Informatsiooni, et sotsiaaltöötajad peaksid kohe minema koju rasketesse tingimustesse jäetud eakat hooldama, Põhja-Tallinna sotsiaalhoolekande osakonda haiglast ei laekunud. Me ei teadnud ka täpset päeva ega kellaaega, mil klient koju tuuakse.
Sellises olukorras klient antakse väga selgelt järgmisele hooldajale üle. Tihti käivad osakonna töötajad haiglas ise vastas. Ainus info haiglast, mis laekus hoolekande osakonna peaspetsialistile, oli aga üsna rahustav: vend võtab enda hooldada, vajadusel küsib meie käest abi.
Vend eitab kokkuleppe olemasolu haiglaga, et ta hakkab hooldama. Ta käis küll iga kolme-nelja päeva tagant õde vaatamas, aga ei olevat ka ise täpselt kursis olnud, millal õde koju tuuakse. Ta teadis, et haigekassa tasustatavad haiglapäevad hakkavad lõppema ning varsti see juhtub. Küll olevat ta nõus olnud haiglakoha maksumuse eest täiendavalt tasuma, kuna ka õe arvel oli kogunenud mõnevõrra raha ja tal oli volikiri õe arvete tasumiseks.
Järgmine näide informatsiooni ebatäpsusest oli Kuido Kreevsi telefonikõned sotsiaalhoolekande osakonda tänavu 3. märtsil, mille kohta oma seletuses kirjutab sotsiaalhoolekande osakonna juhtivspetsialist järgmist:
«Esimene kõne Vabriku tänava 39 majaomanik Kuido Kreevsilt saabus hommikul umbkaudu kella üheksa paiku. Selles väljendas ta väga emotsionaalselt oma pahameelt, et inimene, keda ta enam näha ei lootnud, on tagasi koju toodud. Lubas eaka majast välja visata, kuna kardab, et eakas võib maja põlema panna, sest olevat kõva suitsetaja ja alkohoolik.
Mina vastasin, et inimest ei tohi lihtsalt tänavale tõsta, see on seadusevastane. Samuti koputasin talle südametunnistusele. Tema vastas, et tal südametunnistus puudub ja katkestas kõne.
Kuna telefonivestlusest ei selgunud eaka abivajadus, vaid tegemist oli majaperemehe pahameelega, siis plaanisin koduvisiidi järgmisele päevale – olin pakilisemate juhtumitega hõivatud.
Teine kõne tuli umbes nelja paiku, kui majaperemees taas helistas, et tahaks vabaneda Noora Toomvälist. Telefonivestlusel omanikuga küsisin, mida ta minult konkreetselt ootab. Tema soovis, et eakas tema majast minema viidaks.
Selgitasin, et sotsiaalhoolekande osakonna töötajatel pole õigust kellegi korterisse siseneda vastu korterivaldaja tahtmist, saati siis veel kedagi tema kodunt vastu tahtmist minema viia, ainsa põhjusena asjaolu, et majaperemees kardab võimalikku põlengut. Küsisin, kuidas Toomväli on oma kohustusi majaperemehe ees täitnud, on tal üürivõlgnevus või on majaperemehel mingi muu oluline kaebus eaka kohta.
Selgus, et üürivõlgnevust pole. Samas toonitas Kreevs, et võtab ka ainult sümboolset üüri. Selgitasin, et kuna Toomvälja poolt on nendevahelised kokkulepped täidetud, on tal täielik õigus elada oma kodus ja kellelgi pole õigust teda sealt lihtsalt seetõttu kuhugi mujale paigutada, et ta on vana, isegi siis, kui ta tarvitab alkoholi ja suitsetab. Ka sellest vestlusest ei jõudnud minuni teavet, et eakas oleks hädas, vaid hädas oli majaomanik. Lubasin, et tõenäoliselt jõuan järgmisel päeval Noora Toomvälit vaatama.»
Hoolekande osakonda helistavad üsna tihti inimesed, kes on mures oma eaka naabri pärast: kui inimest pole mitu päeva nähtud, ta ei ava ust või on mingi muu põhjus arvata, et midagi on halvasti.
Sellisel juhul reageerivad osakonna töötajad kohe. Võin kinnitada, et sellist infot ei jäeta kunagi tähelepanuta. Tullakse kohale, vajadusel avatakse koos politseiga uks või sisenevad päästjad aknast. Põrandalt lamamas on leitud kümneid abitus olukorras inimesi, keda on siis hakatud hooldama.
Kui on alust kahtlustada vigastust või muud tervisehäiret, kutsutakse kiirabi. Harilikult kiirabi siiski sel juhul inimest haiglasse ei vii, sest inimesed ei vaja mitte ravi, vaid hooldust. Hooldushaiglasse suunab inimese kodust perearst, kuid sinna on järjekord poolteist kuni kaks kuud.
Antud juhul aga ei olnud teisipäeval alust arvata, et inimesega on midagi halvasti. Üürnike ja omanike tülidega, samuti majanaabrite ja alkoholi kuritarvitajate vaheliste küsimuste vahendamise-lahendamisega tegeleme küll, aga sellise informatsiooni peale minnakse kohale vastavalt oma ajagraafikule – see ei ole nii pakiline.
Kolmapäeva pärastlõunal sai linnaosa hooldusjuht, kes oli niigi planeerinud eakat õhtupoole vaatama minna, uue kõne Kuido Kreevsilt. Too teatas, et Noora Toomväli on voodist välja kukkunud, lebab põrandal ja ilmselt ei suuda iseseisvalt voodisse tagasi minna. Hooldusjuht informeeris venda ja kutsus kaasa kolleegi, helistas Kreevsile tagasi, sest oli vaja majja pääseda. Kreevs tuli kohale, et sotsiaaltöötajaid sisse lasta.
Noora Toomsalu lebaski põrandal. Ta oli riides ja tal oli peal vatitekk. Ta oli teadvusel ja kontaktne. Proua aidati koos Kreevsiga diivanile. Sotsiaaltöötajad puhastasid ta, anti juua ja süüa. Aktiivravi vajadust sotsiaaltöötajad ei tõdenud. Vigastusi ta kukkudes saanud ei olnud ja haiglast oli ta kohapeal saadud info järgi just üle-eelmine päev koju kirjutatud.
Seega ei olnud põhjust kahtlustada ka muud akuutset terviseprobleemi. Kiirabi selliseid inimesi peale ei võta, sest haiglad ei võta vastu – kogemusi sellest on Põhja-Tallinna sotsiaaltöötajatel ka piisavalt.
Ta vajas hooldust ja esialgne hooldus talle korraldati. Klient tõsteti voodisse ja kaeti paksult teki ja kasukaga kinni. Lubati järgmisel päeval kindlasti tagasi tulla. Ööpäevaringset koduhooldust aga pole meil kahjuks pakkuda, ehkki selle inimese hooldusvajadus oli selline küll. Kõige suurema hooldusvajadusega kliente on koduhoolduse teenuse raames hooldatud kuni kaks korda päevas (ka nädalavahetuseti, mida üldiselt pole ette nähtud).
Korteris olid tingimused hooldamiseks väga rasked: vett pidi tooma suure purgiga, ahju ei lubanud Kuido Kreevs kütta, kuna see olevat katki. Maja võtmeid sotsiaaltöötajatele keeldus ta samuti andmast. Samas ei olnud olukord otseselt eluohtlik ning jõuga klienti kodutute varjupaika viia ei olnud põhjust ega seaduslikku alustki, pealegi oleks sealne ümbrus veel šokeerivam.
Otsustati, et proovitakse järgmisel päeval ta koos vennaga ikka hooldekodusse toimetada. Kuna ta oli varasemalt alati apelleerinud hooldekodust keeldumist, põhjendades venna abile, oli venna juuresolekul suurem tõenäosus, et ta lõpuks nõustub. Asuti otsima hooldekodu kohta.
5. märtsi hommikul oli leitud ka Vigala hooldekodu, mis oli nõus prouat vastu võtma. Vastavalt kokkuleppele tuli hoolekande osakonda ka tema vend.
Toomväli vend oli saanud telefonikõne ka Kreevsilt, kes teatas, et proua olukord on halvenenud. Et ta alasti põrandal oleks olnud, seda infot ei olnud. Vend läks kohe õe juurde, lubas tema eest hoolitseda: joota, toita, tuba kütta (tema arvates ahi töötas küll) ja muul moel hoolitseda, vajadusel ka kohe helistada. Sotsiaaltöötajad pidid koos hooldekodusse viiva transpordiga saabuma pärastlõunal. Venna sõnul leidnud ta oma õe voodist, riided seljas ja kaetult kasukaga, kuid ta oli juba surnud. Ta kutsus kiirabi ning meedikud konstateerisid surma. Ka surma põhjuseks oli märgitud «vanadus», mitte alajahtumine või nälg ja janu.
Mõistame ka Kuido Kreevsi käitumist. Ilmselgelt ei oodanud ta üürniku tagasipöördumist ja oli mures oma kinnisvara pärast ning ka korteri tehnilise seisukorra pärast. Kui ta tegelikku olukorda nägi ja talle ka üürileandja kohustusi (kütmisvõimaluse ja vee olemasolu on üürileandja kohustus) meenutati, muutus ta väga abivalmiks: lubas elektriradiaatori tuua, tõi vett, andis isegi oma külmkapist Actimeli, mida anti kliendile. Ta lubas käia aeg-ajalt prouat vaatamas ja oli juba igati abiks.
Surmaga, veel enam sellise surmaga kokku puutumine on šokeeriv kõigile. Mõista, et meie hoolekanne ja meditsiin ei saa ega tohi alati kohe inimesi kuhugi headesse tingimustesse viia, ongi väga raske. Kuid paraku ei ole haigekassa poolt tasustatav ettenähtud hooldusravi maht kooskõlas patsientide tegelike vajadustega (ja kuidas seda saakski normeerida).
Ning hooldushaiglasse ei vii mitte kiirabi, vaid sinna viiakse perearsti suunamisega. Hooldekodusse minemisest keelduvat klienti, kel pole psüühikahäiret, ei saa vastu tahtmist sinna viia. Nii haigla, venna kui meie sotsiaaltöötajate hinnangul ei olnud tal mentaalseid probleeme. Haiglas luges ta ajalehti, raamatuid ja lahendas ristsõnu. Ka korteris teadis ta täpselt, kus tal mingid asjad asuvad.
Vahepeal haiglat külastades oli tema teovõimes veendunud ka notar, kes kinnitas vennale volikirja õe rahaasjade ajamiseks. Kreevsi väidet, et ta olnud ebaadekvaatne ja rääkinud olematute inimestega, ei ole teised allikad kinnitanud. Kui ta ka ukse tagant kuulis midagi, siis pole harv, kui üksi elavad eakad räägivadki iseendaga. See ei ole psüühikahäire. Noora Toomväli väljendas täie teovõime juures viimase hetkeni tahet surra oma kodus ja keeldus kuhu iganes minemast.
On selge, et tehtud on mitmeid kommunikatsioonivigu ja käitutud seepärast ebatäpselt. Tagantjärele on ka tõde väga raske välja selgitada. Oma versioon on nii haiglal, vennal kui Põhja-Tallinna sotsiaaltöötajatel.
Kindlasti on probleemid seotud ka süsteemiga (äärmiselt defitsiitne ja limiteeritud hooldusraviteenus) ning meditsiini ja hoolekande koostöö korraldamisega. Oluline on aga rõhutada kliendi enesemääramise õigust, mis oligi peamine põhjus, miks Noora Toomväli sellistesse oludesse sattus.
Millised järeldused juhtumist tehakse ja milliseid meetmeid rakendatakse, on veel vara öelda. Ametkondlik juurdlus käib, ka Harju maavanem on algatanud menetluse. Juhtum on väga traagiline, ka sotsiaaltöötajad tunnevad sügavat kurbust. Kommunikatsioonivigade, eksimuste ja vajakajäämiste hind on meie valdkonnas vahel väga kõrge. Vabandan Põhja-Tallinna sotsiaaltöötajate nimel kõigi Noora Toomvälja omaste ees ja ka lahkunu hinge ees, kui see kusagil meie lähedal peaks olema.