Juhtkiri: kasu või kahju

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ennetähtaegne vabastamine ei saa olla eesmärk omaette

Lisaks sellele, et Eestis öeldakse kinnipeetavaid liiga palju olevat, on ka meie karistatutel keskmine vanglas veedetud aeg üsna pikk – viis aastat, samas kui Soomes on see näiteks seitse kuud ja USAs kaks aastat. Ja tõsi on seegi, et vangla inimest palju ei paranda – nii statistika kui eksperdid kinnitavad, et mida nooremalt ja mida kauem inimene trellide taga istub, seda tõenäolisemalt ta sinna ka tagasi läheb.

Niisiis peaksid tänapäevased, pigem kasvatusliku kui karistava iseloomuga meetmed üldiselt kiiduväärt olema – kriminaalhooldaja järelevalve all taas korraliku elu juurde pöördunud inimene on kõigile, ka enesele kasulikum ja ohutum kui mitmendat korda pikka vanglakaristust kandev retsidivist.

Ent kõige ilusa kõrval on süsteemil ka suuri puudusi, millest andis väga teravalt teada märtsi alguses Harku järve jäält leitud tükeldatud laip.
Nüüd on tapmises ja tükeldamises kahtlustatavad kinni peetud ja üheks neist on Aleksei Rjabkov. Sellele mehele määras kohus 1996. aastal 15 aastat vanglakaristust kolmikmõrva, tapmiskatse, röövimise, ebaseadusliku relva omamise ja tapmise varjamise eest.

Olles 12 aastat karistusest ära kandnud, taotles mees, täpselt nii nagu seadus lubab, ennetähtaegset vabanemist ja ka sai selle. Sest kriminaalhooldusametnik ei arvanud, et esimest korda karistatud mees oma tegusid kordaks, ja Rjabkov ise kinnitas ka, et alustab uut elu, ning vanglas määratud 23 distsiplinaarkaristust olid juba kustunud. Meest ootasid kodu, naine ja elektrikutöö, nii et oleks võinud eeldada, et imeline ümbersünd saab teoks.
Loomulikult, isegi kriminaalhooldusametnikult ei saa eeldada, et ta näeks inimese sisse, kuid siiski tekib küsimus, kas 23 distsipliinirikkumist vanglas pole natuke palju ühe ümberkasvanu kohta. Samuti, kui prokurör polnud ennetähtaegse vabastamisega nõus, miks ta siis kohtu otsust edasi ei kaevanud? Ning kui kriminaalhooldaja pidi meest õigel teel hoidmiseks kantseldama nagu üleannetut väänkaela, kas poleks see olnud põhjus kohtule oma esialgset optimismi ümber hinnata?

Kui kõigile neile küsimustele oleks teisiti vastatud, kas jäänuks tükeldatud surnukeha järvejääl olemata – me ei saa tegelikult kunagi teada. Samuti ei tähenda see juhtum, et ennetähtaegne vabanemine koos kriminaalhooldusega poleks põhimõtetena õiged. Kuid vangide ennetähtaegne vabastamine ei tohi olla eesmärk omaette. Sellised otsused peaksid alati lähtuma konkreetsest juhtumist ning kriitilisus ja pessimism tulevad mõnel juhul pigem kasuks kui kahjuks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles