Mõtted mööda sood

, luuletaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urve Tinnuri.
Urve Tinnuri. Foto: Virumaa Teataja

Muutuvad ajad on toonud meie hinge midagi valutavat ja ajutist. Elame nagu seitsme tuule peal, kogedes kohkumusega, et õige kallas on kadunud või paistab häguselt kätte läbi kerkiva udu.


Kui hingel on kitsas, tõuseb abi metsaisast ja maajumalast. Sestap võtangi kõnnikepid ning astun väravat tagantkätt kinni lüües tanumale.

Tuul toob õhtukaarest videviku kaasa ja majades võetakse siin-seal tuli üles. Alustan kiirmarssi mulluseid okkaid poetava lehise kõrvalt ning koos minuga marsivad hüplev metsariba ja mu mõtted, mis kargavad ajuti nagu mööda tüma sood ja kuremarjamättaid.

Küla ... Mitte väga ammu eksisteeris ka külakogukond, mis määras üldise arvamuse ja milles olid paika pandud sisemised reeglid.

Nüüd tegutseb iga asukas indiviidi tasandil, otsekui elaks ihuüksi sellessinatses kõikidele mõeldud maailmas.

Käitub nii, nagu hing ihkab, ja tunnistab vaid kaht arvamust: omaenese arvamust ja valearvamust.

Keegi kurdistab naabreid kõrvulukustava muusikaga. Keegi ketitab õuel koera, kes haugub lõviosa ööpäevast, võimaldamata peopesasuuruse maalapi peale mahutatud majade elanikele hinge- ega unerahu.

Keegi kõnnitab käekõrval hiljaku naitud noorikut, sest eelmine naine oli liiga vana. Keegi istub autos uue mehe kõrvale, sest eelmine oli liiga vaene.

Keegi võtab endale õiguse üleaedse nägu täis sõimata, sest tuju on sant ja meel kibe. Häbi- ja autunnet põrmustav moraali ja eetika defitsiit kogub kõikjal tuure, mõjudes maailma ja tuleviku alustugesid kõigutavale kriisile nagu kark lombaka kaenla all.

Ärapanemise aeg

Jõuan suurele teele. Mulle vastu ja minust mööda sõidab erinevate elukutsetega inimesi - taksojuht, postitöötaja, elektroonikapoe müügimees, politseinik.

Viimane peaks inimestele kaitset ja turvatunnet pakkuma, ometi näib ta üha enam ja enam karistussalklasena.

Teedel liikuvate mundrikandjate põhieesmärgiks on saanud sohvrite ohjeldamatu trahvimine, justkui oleks see raha viimane abinõu tuikuvat majandust jalgel hoida.

Raskeveokeid aetakse koormate kaalumise eesmärgil sireenide huilates taga, nagu istuksid nende sõidukite roolis kurjategijad, mitte igapäevase töö tegijad, kelle üle valitsevad ühtaegu tööandja käsud ja seadusesilma keelud.

Ühe mõõdupuuga kiputakse võtma kõiki - nii neid, kes sõidavad purjuspäi või ületavad kiirust, kui ka neid, kelle autos pole hetkel tulekustutit või tõkiskingi.

Vanal hallil ajal nõtrus isegi maanteeröövli süda, kui ohver palus viimne tukat talle alles jätta. Politseinik ei või lubada soojadel tunnetel enda üle võimust võtta, sest trahvide plaan peab olema täidetud, veel parem, kui ületatud.

Seepärast piirdutakse harva heatahtliku hoiatusega, sünnib hoopis halastamatu ja suisa parastav ärapanemine.

Tõehetked endaga

Taliorasepõllul sõnelevad nurmkanad, tihased laulavad ning saabuva kevade hingetõmmetest õhkub kärsitust ja äkilisust.

Need hääled ei peaks meist mööda minema, ent naine, kes hõlmade lehvides mulle vastu kõnnib, viibib läbinisti tõehetkes iseendaga.

Ta nägu on äraolev, silmad nukrad ja käik lohisev. Võib-olla on ta kaotanud töö nagu paljud meist, võib-olla ähvardab maksmata laen teda kodust ilma jätta.

Meie võimuses pole ligimese mure ja südamevalu raskust margapuuga kaaluda. Saame talle vaid sõbralikult naeratada, et ühtehoidvus kutsuks esile sooja vastupeegelduse.

Mis aitaks mõtlemine sellele, et näiteks Eesti Panga juhatuse liikmed saavad palka, mis kirjutatakse kuuekohalise numbriga.

Nemad võivad endale kõike lubada, osta vajaduse korral ka õigust ja tõde, samal ajal kui tühja rahakotiga töötu ja kodutu õhtuti nukrana pealt vaatavad, kuidas aeguvat toidukaupa poodides minema visatakse.

Raske aeg on eelistused ja eesmärgid pea peale pööranud. Varem mitukümmend tuhat teeninud koondatud ehitaja koputab turvafirma uksele, lootuses leida kas või see neli korda vähem tasustatav töö.

Kõrgharidusega spetsialist lepib nurisemata labase lihttööga. Leheveerud on ametit otsivate inimeste kuulutustest kirjud ...

Nii me elame ja mitte keegi ei tule meie asemel meie võitlust võitlema.

Väljas on juba vana hämarus, kui käe väravalingi järele sirutan. Puude varjud saabuvad maa peale nagu jumalad. Kodus on soe, sest siin aimub üksiolekuhetkedelgi armsate lähedust.

Sellest paremat ega tähtsamat pole. Ei saa kunagi olema.

Lähedased on nagu tähendussõna, mis asetab edasiminekule õnnistava pitseri.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles