Rõõmustab, et pilt on mitmekesine. Et korraliku füüsilise ettevalmistuse ja põneva natuuriga tantsijaisiksusi on juurde tulnud. Et tantsu etendamiskohtade valik on laienenud. Et järjest sagedamini kohtab juba nii peensusteni läbi mõeldud kujundust, märksüsteemi ja koreograafiat kui ka «juhuslikku loomingulist lohakust» laval. Et pilti lisandub uusi tulijaid ja kombitakse uusi piire.
Vormiliselt on lavastused kohati üpris nauditavad, kuigi rohkem kui tahaks, tabad end saalis istudes mõttelt: nii, siin venitatakse (kohustuslikku või kokkuleppelist) aega täis.
Omaette teema – tants ja sõna. Harva, kui sõna või teksti kasutamine tantsulavastuses end tõesti õigustab. Sagedamini see alahindab vaatajat – «näidates» niigi ilmselgele või korrutades tüütuseni üht ja sama fraasi, mõtet. Või kui tekst õigustabki end lavastuse seisukohalt, rikub oodatud tulemuse ebaprofessionaalne ettekanne (pole vahet, kas lavalt või helilindilt), siis tahaks küsida: miks ei tantsita seda sõnumit?!
Sama teema jätkuks – suhtlemine publikuga. Kindlasti on see julgustükk ja väärib kiitust. Iseasi on, kui tihti esineja(te) ja publiku vaheline sünergia toimima hakkab.
On meeldiv, et n-ö koreograafiline minimalism ei ole enam valdav – nüüd pääseb see teiste foonil mõjule (ja ikkagi on kahju, kui väga heas vormis tantsija ei tee lavastuse jooksul peaaegu ühtegi endaväärilist «tehnilist avaldust»). Samas on nauditav vaadata tantsija professionaalset sooritust nõudlikult tehnilises koreograafias.
Nüüd, kui lavastuste väline (st visuaalne-vormiline-tehniline) pool on nauditavamaks muutunud, ootaks ka sisulist arenguhüpet. «Kõnetavaid» lavastusi on, aga vähevõitu. Saalist lahkudes ei tahakski rohkemat, kui tunda end parema ja hingelt rikkama inimesena.