Riigikogu liige Silver Meikar kirjutab oma ajaveebis, et tema arvates kasutab kaitsepolitsei teisitimõtlejate uurimisel meetodeid, mis ei mahu demokraatliku riigikorra piiridesse.
Meikar: kapo kiusab teisitimõtlejaid
2. veebruar 2009, 13:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ärge saage minust valesti aru. Iga pätt saagu karistatud, iga vägivallatseja vastutagu oma tegude eest ning kellegi elu kallale tikkuja istugu kongis. Selleks garanteerivadki erinevad julgeolekuasutused meie iseseisvust, vabadusi ja õigusi. Kuid sellise kaitsega ei tohi üle piiri minna,» märgib poliitik.
Meikar lisab, et praegu erineb Eesti olukord veel selgelt Venemaa kodanikuühiskonna lämmatamisest, ent «kui ei suudeta leida head tasakaalu turvakaalutluste ja teisitimõtlejate tegevuse vahel ning piisavat kontrollmehhanismi kontrollijate üle üle, olemegi peagi seal.»
Postimees.ee avaldab Meikari ja Aleksei Lotmani pöördumise õiguskantsler Indrek Tederi poole.
Kodanike põhiõiguste kaitsest
Lugupeetud õiguskantsler
Erinevates meediakanalites , näiteks 7.jaanuari Pealtnägijas ja 8.jaanuari Eesti Päevalehes Kristina Meringi artiklis «Minu tagakiusamise lugu» on kirjeldatud juhtumeid kus KAPO on kutsunud noori aktiviste «vestlusele».
Osundatud juhtudel KAPO töötajad:
- kutsusid noori vestlusele selgitamata, milles on küsimus;
- ei esitanud vestlusele kutsututele kirjalikku kutset;
- ei dokumenteerinud vestlusi;
- ähvardasid vestlustele kutsutuid koostööst keeldumisel musta nimekirja kandmisega;
- kasutasid jutuajamisi õpetajatega ja vanematega alaealiste psühholoogiliseks mõjutamiseks.
Vaidlustamata KAPO rolli erinevate julgeolekuohtude ennetamisel, on allakirjutanutel jäänud ebaselgeks eelpool viidatud tegevuse õiguslikud alused ja piirid. Paratamatult tekib kahtlus, et viidatud juhtumitel on KAPO töötajad tegutsenud ilma selgelt määrtletud õigusliku raamistikuta, justkui haldusmenetluse ja kriminaalmenetluse vahepealses hallis tsoonis.
Olete korduvalt rõhutanud, et teie prioriteetideks on põhiõiguste kaitse ja õigusselgus. Sealhulgas olete märkinud, et rahvusliku julgeoleku kaitsel ei tohi tekkida ebaproportsionaalset riivet isikute põhiõigustele ja vabadustele. 2007. aasta Õiguskantsleri tegevuse ülevaates kirjutasite: «Arvestades jälitustegevusega kaasnevat põhiõigustesse meelevaldse sekkumise riski, asjakohase kohtupraktika puudumist ning probleeme olemasolevates seadustes ja kontrollisüsteemis, ootab õiguskantslerit lähiaastatel ees laialdane tööpõld.»
Seoses eeltooduga soovime Teie käest küsida:
1. Kas kehtiv õiguslik baas on piisav selleks, et isikute põhiõigused (sh õigus eraelu puutumatusele, õigus heale haldusele, jne )oleksid sellistes KAPO menetlustes kaitstud? Kui ei ole, siis milliste seaduste muutmist ja täiendamist Te olemasoleva lünga täitmiseks peate vajalikuks?
2. Kas on piisav selgus küsimuses, millised on taolistel juhtumitel isikute menetlusgarantiid suheldes KAPO-ga? Kas näiteks vestlusele kutsutud isikul on õigus teada, millisel teemal temaga suhelda soovitakse ja keelduda vestlusest ja millised võivad olla keeldumise tagajärjed?
3. Kuidas tagada KAPO tegevuse kontrollitavus? Kas KAPO kohustus taolisi «menetlusi» dokumenteerida on piisavalt reguleeritud ja milline on isiku õigus tutvuda tema kohta kogutud materjalidega?