Juhtkiri: Mida vähem, seda väärtuslikum

Kuigi aurahade annetus on presidendi otsustada, siis on suure tunnustuse saajate selgumise järel alati ühiskonnas puhkenud arutelu, kas aurahasid oli  palju või vähe, kas keegi oleks pidanud sellest aust ilma jääma või vastupidi – pole tublisid inimesi märgatud.

Järva Teatajale on meeltmööda, et aurahasid ei anta enam sadade kaupa, vaid see on tõesti väga suur au, mille osaliseks saavad vaid kõige silmapaistvamad.

Silma paistmise all ei mõtle me inimesi, keda on iga päev telerist näha või kelle pildid  ilustavad ajalehti, vaid inimesi, kes oma tubli tööga on suurest massist eristunud.

Eestimaal elab suur hulk inimesi, kes ajavad vaikselt oma asja, millest on kasu paljudele inimestele, kuid nad ei taha sellega meedias uhkustada. Loodetavasti oleme edaspidi hoolsamad niisugustest  inimestest ka presidendile teada andma, et nad siis väljateenitud tunnustuseta ei jääks.

Kiidusõnu väärib president Ilves seetõttugi, et aurahasid annetades on ta suutnud unustada oma endised erakonnakaaslased.

Kui aurahade jagamisel paar aastat sama joont jätkata, küllap paraneb nende maine ka rahva silmis  ja ajalehes ei ilmu enam lugusid, kus presidendilt auraha saanud inimesed neist loobuvad.

Kuigi Järvamaal sai selle au osaliseks tänavu ainult üks inimene, on Järva Teataja nõus ärimees Jaanus Šadeikoga, kes tunnistas, et paremat valikut poleks saanud president siiski teha.

Ervin Runneli käsi on mängus ettevõtmistes, kus ärimehena pole tal suurt kasu loota, küll võivad neist üritustest rõõmu tunda kohalikud inimesed.

Ervin Runnelist peame lugu seetõttugi, et kui ta näeb, et kusagil kisub asi viltu ja siinsed inimesed kannatavad,  ei karda ta oma mõtteid ka otse välja öelda ja võidelda niikaua, et asjad ikka õigetesse rööbastesse läheksid.