Kihnu Virve iga sünnipäev on nagu juubel

Südatalvine Kihnu meenutab piltpostkaarti. Päike paistab ja käre külm tahab Rootsikülast majakani jalutades kubeme võtta. Aga ju see on mugavast linnaelust ärahellitatud mandrimeeste probleem, sest saare avamerepoolsemal küljel, mis pole veel jäätuda jõudnud, tõmbab üksikus paadis hulpiv kohalik merekaru kalavõrku paati paljakäsi.

Nagu paljud teisedki kohalikud, tervitavad kolm punapõselist küla vahel jalutavat lapsukest võõraid viisakalt ja kõva häälega. Selgub, et nemadki on õhtul minemas sinna, kuhu meie. Rahvamajja Järsumäe Virve sünnipäevale.

«Sünnipäev on ju selline, nagu sa ise tahad teha,» ütleb Virve paar päeva varem telefonis. «Meie pole magedad mehed, meitele meeldib, kui kõik on lõbusad. Muidu läheb ühekülgseks – jood, sööd, tantsid kah, aga ikka on üksluine. Meie tahaks ikka särtsu teha ja natuke nalja kah!» Virve pakuks tulijaile hea meelega öömajagi, aga pidupäeva eel on maja juba sugulasi täis.

Oma leib ja koduõlu. Sünnipäevapidu peaks algama kell kaheksa õhtul, aga Vesiku Õie, kelle juures peatume, kinnitab, et kiiret pole kuhugi. Kihnlased kogunevat rahvamajja aegamisi ning Õie ajab oma valgele maasturile keset hilisõhtust vaikust hääled sisse alles siis, kui kell tiksub juba üheksandat tundi. Külma on kolmteist kraadi, tähed ja kuusirp joonistavad lumele teravaid varje. Nii et isegi kui Toyota laternad streikima hakkaksid, leiaks tee igal juhul üles.

Rahvamaja ees on masinaid esialgu hõredalt, ent mida aeg edasi, seda rohkem neid kohale vurab. Keegi on saabunud vana mootorrattaga, mille külgkorvi aset täidab kalakast.

Rahvamaja juhataja Veera Leas kinnitab, et talviti korraldatakse Kihnus tantsuõhtuid vähemalt kord kuus ja siis astuvad enamasti üles kohalikud pillimehed, Kihnu Poisid või Kihnu Kamp. Täna on teisiti – oodata on Virve Köstri perebändi ja Pärnust on kohale tulnud suupilliansambel.

Võib julgelt väita, et ligi 99 protsenti kümnetest pidu väisavatest naistest on kirevas rahvariides või kannavad vähemasti körti. Mehi on vähem, kuid paljud neistki on selga tõmmanud hingematvalt kaunite kihnu mustritega kampsunid. Pealaest jalatallani rahvariides väikeste tüdrukute ja poiste – kellest mõni pisem alles emme käekõrval esimesi samme teeb – nägemine võtaks tundlikuma natuuri silmad liigutusest veekalkvele.

Neli naist vorbivad teisel korrusel lõbusalt ja üheskoos vorsti- ja singivõileibu teha.

«Virve pakub täna kõigile head-paremat, nii et astuge aga laua ligi,» julgustab Vesiku Õie. Võileivad, heeringas, omaküpsetatud leib, hapukurk, kringlid, kohv ja morss. Hiljem ka Saaremaa viin ja magusalt pärmine koduõlu.

«Võtke napsu kah, et tantsutuju oleks!» soovitab lahkesti Virve tütretütar Raina. Ning lisab malbelt, et ega kihnlased tavaliselt nii suurejooneliselt sünnipäeva pea, aga vanaema iga sünnipäev on väärt, et seda tähistada nagu juubelit. Ja õigus tal on.

«Sest kes sedagi teab, kuidas ajaratas ringi käib,» arutleb Virve ise. «Võib ju olla, et sihukest asja aasta pärast veel tuleb, et saab kokku tulla või nõndamoodi. Ja võib ka sedasi juhtuda, et pole, õigus ju? Ükskord üks noor mees pidi reedesel päeval esinema, aga suri neljapäeval ära, polnudki enam reedet. Näed sa siis!»

Kihnu jonn aitab elada. Kui Virve kella üheksa paiku saaliuksest sisse astub, tõusevad kõik aupaklikult püsti ja plaksutavad. Virve viskab nalja ning näeb igati rõõmus ja kõbus välja. Hiljem tunnistab, et ega see tervis kiita ole: «Teine jalg limpab all, aga all ta seisab. Aga ma olen ka sellise kihnu jonniga, et naa kaua kui ma püsti seisan, on mul hing hea. Mitte sammu ei tagane, ikka edasi!»

Virvel palutakse istuda saali keskele aukohale ning õnnitlejate sabal pole lõppu näha. Mark Soosaar näitab tudengifilmi «Virve on, Virve jääb», millele sünnipäevalaps reageerib ohjeldamatult naeru puksudes. Filmis on näha, kuidas Virve kodusaare kala merest välja tõmbab ja kuidas ta oma pereansambliga sügisel Veneetsias käis.

Nii seda kui mullust Tšehhi-reisi armastab Virve tänini meenutada. «Kõige toredam oli Kolumbia rahvas, kellega kohtusime. Pidasime seal ühe tüdriku sünnipäeva, tantsisime hommiku valgeni ja nemad kinkisid meile pilli, sellise neegrikõrina, suur sulg püsti peal, ja lõid tantsu, nii et täitsa tubaka värk! Ja üks pikk noor mees kõndis, pikad hargid all. Oli nii pikk, et issand jumal küll, Jeesus Maria, ja kargas ühel jalal! Mina seda ei mõista mõtelda, kuidas tema selle ühe jala peal karata sai!»

Pidu hakkab kindlalt tuure üles võtma ja tantsupõrand saab kiiresti jalakeerutajaid täis. Vähe sellest, et tantsijail on kuidagi äraseletatud ilme ees, vihuvad nad tantse, mida vähesed peale nende oskavad: sõrmelugu, kihnumaa, kolmepaari, neljapaari, tõmbajurka, aissa, kalamees...  

Nagu päris sünnipäev. Kihnlastes on üldse midagi kummastavat. See oli alles mõni tund tagasi, kui valjuhäälselt jutelnud memmed külapoes kohe vakatasid, kui võõrad sisse astusid ning tee ääres muretult ja kilgates mänginud lapsed võõra onu möödudes vaat et valveseisangu võtsid.

Praegugi, tantsupeol, kulgeb kõik kuidagi vaikselt, vaoshoitult ja omasoodu. Stsenaariumi järgi, mida keegi pole kirjutanud, ent mida kõik teavad ja järgivad. Piltlikult öeldes näivad kihnlased kuuluvat otsekui mingisugusesse salaühingusse või -sekti. Miski on nende näoilmes, pilkudes ja isegi kehakeeles, mis neid liigsete sõnadeta, justkui telepaatiliselt seob.

«Kuule, ma poleks sihukest õhtat osand ette oodatagi, aga see oli nagu päris sünnipäev. Kingitusi toodi, lilli toodi... Uskumatu, väga tore oli,» õhkab Virve. Ning astub mõni hetk hiljem maadamiks kostümeerituna üles oma uusima lauluga. See on aaria armastusest, mille lõpul üks kohalik noormees Virvele helmed kaela riputab.

«Kuppel ikka praegu veel plahvatab. Kui kupli plomm ää ütleb, siis on otsas!» tuleb memme sõnul loomepalanguid siiani ette.

Tegelikult, tunnistab ta, on üks sünnipäev eriti selgelt meelde jäänud. See oli siis, kui Virve 60 sai. Pillimehed tulnud siis jala mööda jääd Sorgu saarelt Kihnu välja ja pidu kestis kolm päeva.

Kui Virve tütar Urve ja tütretütred Reena ja Raina ülihumoorika ja -vallatu kankaaniga lõpetavad, hakkab osa rahvast laiali vajuma. Noored sätivad end veel kuhugi peole.