Juhtkiri: Kokkuhoid ei saagi meeldiv olla
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui pärast valimisi kipuvad kõik erakonnad võimu juurde, siis praegu võivad opositsioonierakonnad üksnes rõõmust käsi hõõruda, et on sellest jamast pääsenud.
Riigieelarvest kaheksat miljardit krooni kärpida on vaieldamatult nii ebapopulaarne töö, et parteid, kes selle musta töö tegemisest osa võtavad, võivad arvestada populaarsuse langusega.
Riigieelarve kärpimisel võib kuulata kas või igat kodanikku ja kaaluda vähendamisi sada korda, kuid lõpptulemusega ei jää ikka suur hulk inimesi rahule.
Järva Teataja tunnustab riigijuhte selle eest, et lõpuks tunnistavad ka kõige suuremad optimistid: majanduse vanker sõidab suure hooga mäest alla ja riigil tuleb kõvasti püksirihma pingutada.
Seekordne kärbe oli nii suur, et tahes-tahtmata puudutab ühiskonna kõiki rühmi.
Loomulikult poleks tohtinud riik vähendada pensionide tõusu, õpetajate ega politseinike palka. Kuid siin tuleb küsida, kust siis need summad kokku hoitakse? Kui keegi arvab, et riigikogulaste palkadelt märkimisväärse summa kokku hoiab, siis ta eksib rängalt.
Seetõttu võiks opositsioon praegu käituda riigimehelikumalt. See tähendab, et kui opositsioonipoliitik ütleb, et üks või teine kärbe oleks võinud olemata olla, siis näidaku ka koht, kus tema oleks veelgi rohkem maha võtnud.
Seega, kui mõni poliitik väidab, et oleks pensionitõusuks ettenähtud raha puutumata jätnud, tuleks temalt küsida, kas tal on plaan jätta politseinikud ja õpetajad üldse ilma palgata või panna haiglad kinni.
Järva Teataja tegijate hulgas pole küll suuri riigieelarvespetsialiste, kuid lihtne talupoja mõistus muretseb praegu kõige rohkem haigushüvitise pärast. Kui inimene haigestub, kulub apteegis ravimitele sageli kuni 500 krooni. Suurenenud väljaminekutele lisaks tuleb nüüd arvestada kolme hüvitisevaba päevaga.
Kui haigusraha hakkavad maksma tööandjad, pole midagi imestada, kui töökoha kaotamise hirmus hakkavad tööülesandeid täitma palavikust vaaruvad inimesed. Nõnda tekivad kroonilised haigused ja lõpuks kulub nende ravimisele kordades rohkem raha.