Anekdoot
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõbrad omavahel:
«Ma ei tea, kuidas ma küll ilma unerohtudeta toime tuleksin. Ma ei saa ka üldse magada.»
«Ole ettevaatlik. Ära söö neid liiga palju!»
«Mina? Ega mina neid ei söö, ma annan neid oma naisele.»
Südaöö. Abielupaar magab. Järsku ärkab naine hirmsa haisu peale üles. Ta äratab mehe ja küsib, millest selline hais võiks olla magamistuppa tekkinud. Mees vastab:
«Nägin just unes, et astusin 32. korruse liftiuksest sisse, seal aga puudus põrand ja ma lendasin alla maa poole.»
«Taevas, ma oleks hirmust surnud!» ütles naine.
«Noh, aga mina olen ikkagi mees!»
Astub mees hommikul tänavale. Vaatab, öö jooksul on auto esiots maha sõidetud. Pahandusetekitajast pole jälgegi. Järsku märkab kojamehe vahel paberit, millele on kirjutatud:
«Mind ümbritseb praegu kümmekond inimest, kes arvavad, et jätan teile oma koordinaadid. Paraku nad eksivad!»
Sõbrad omavahel:
«Kuidas sulle tuli pähe oma naisele nii kallis serviis kinkida?»
«Mu plaan läks hiilgavalt korda: nüüd ei lase naine mind nõudepesemise ligigi.»
Kohtunik:
«Kaebealune, miks te petsite inimesi, kes teid usaldasid?»
«Aga sellepärast, et neid inimesi, kes mind ei usaldanud, oli võimatu petta!»
Sõbrad omavahel:
«Tead, tänu naisele jätsin ma maha joomise, suitsetamise ja kaardimängu.»
«Õnnitlen. Ma loodan, et su naine on nüüd täiesti õnnelik?»
«Mis sa nüüd! Iga kord, kui ta suu lahti teeb, saab ta vihaseks, et tal mulle enam midagi halba öelda pole!»