Tartu poliitikud kärbivad riigieelarvet

Jarno Laur, Taru linnavolinik (SDE):

 Esmalt peame kõik endale aru andma, et majanduskriis, millesse oleme sattunud, on sügavam, kui keegi oskas prognoosida. Eestile on see riigi jätkusuutlikkuse küsimus, kuid väga paljudele inimestele mure igapäevase toimetuleku või ka oma kodu pärast.

Et vältida majanduslanguse kõige negatiivsemaid tagajärgi, mida näeme nii Islandi kui Läti kogemusest, ehk rahvusvaluuta devalveerimist või riigi maksujõuetust või ebasoodsate tingimustega laenukoormat, tuleb meil endil teha mõistlikke otsuseid.

Paraku on riigieelarve kulukärbete maht selline, mis paratamatult puudutab kõiki valdkondi, ka neid, mida seni on suudetud kärbetest säästa, või mille üle arutlemine on poliitikas siiani olnud tabu.

See tähendab pensionide ja peretoetuste suurust, avaliku sektori palgakulude veel suuremat kärpimist, kaitse- ja tervishoiukulude vähendamist ning mitmetest maksusoodustustest loobumist.

Kriis ja selle sunnil tehtud riigieelarve inventuur peaks olema igale mõtlevale inimesele selgeks teinud ka tõsiasja, et nii madala maksukoormusega (sarnane näiteks Venemaa ja maksuparadiisidega) pole võimalik turvatunnet pakkuvat põhjamaist heaoluriiki luua. Mistõttu on mõistlik kaaluda nende maksude tõstmist, mis inflatsiooni ei kergita (näiteks tulumaksu tõstmine).

Kriisist saab edukalt välja tulla vaid tingimusel, et raskust kantakse solidaarselt.
Arvan, et kildkondlikke või grupihuvisid on avalikkuses ületähtsustatud ja kompromissivalmidus on oluliselt suurem. Vaevalt on pensionärid kaljukindlalt pensionitõusu nõudmas olukorras, kus riik on sunnitud selleks oluliselt peretoetusi kärpima. Samuti on selge, et majanduskriisi raskust peavad kandma nii töötajad kui ka ettevõtjad solidaarselt.

Kuivõrd kõigi olukord muutub kehvemaks, peavad nii riik kui ka omavalitsused kõrvuti kärpimisega pöörama erilist tähelepanu turvamehhanismide loomisele, et kaitsta kõige haavatavamaid inimesi: tuleb pakkuda tagatisi töötuks jäänud peredele, kes ajutiselt on kodulaenude maksmisega raskustesse jäänud, suuremat tuge üksikvanemaperedele ja paljulapselistele.

Senisest tähtsamaks muutub tasuta koolitoit kõigile lastele ja kättesaadav ühistransport.
Igal juhul tuleb tagada riigi tuumikfunktsioonide säilimine: koolid ja lasteaiad peavad töötama, politsei ja päästeteenistus samuti, arstiabi tuleb tagada ning pensionid ja toetused välja maksta.

Hannes Astok, Riigikogu liige (Reformierakond):

Kokkuhoidu peavad oma panuse andma kõik. Veel kord tuleb tiheda rehaga üle käia valitsemiskulud. Ilmselt on väike reserv ka toetuste poolel – kui ligi 400 peret üle Eesti ei ilmuta mingit huvi oma toetuste väljavõtmiseks postkontoritest, siis pole neile seda ilmselt ka vaja.

Samas ei tohi kindlasti vähendada pensione ja toetusi neile, kes seda tõesti vajavad.
Oma osa kärbetesse tuleb ilmselt ka riigikaitsest, kuid siin peame olema väga tähelepaneklikud. Sama lugu on kõikvõimalike investeeringutega: kui neid vähendada, suureneb tööpuudus veelgi.

Täna on meil suur võimalus panna oma riik tõhusalt, väiksemate kuludega tööle, kasutades selleks moodsat tehnoloogiat ja innovatsiooni. Ja seda võimalust ei tohi me mingil tingimusel kasutamata jätta!
 

Jüri Kõre, Tartu volikogu IRLi fraktsiooni esimees:

Nii nagu Lätiski, on ka Eestis majanduskriisi kõrval tegemist poliitilise kriisiga. Selle väga selge alguse saame panna kusagile viie-kuue aasta tagusesse aega, mil valijate ja valitavate (erakondade) kokkulepe mingi ühise arusaama alusel ühiskonna arendamisest asendati häälte ostmise süsteemiga.

Eelarve kärpimine ei likvideeri mitte kuidagi seda poliitilist kriisi.
2. Vaatamata ilusale jutule, kuidas kriis tuleb ühiselt pingutusi tehes läbida, tehakse minu arusaamise järgi kärped üsna mehaaniliselt – nende eelarveridade pealt, kust on võimalik säästa mitte mingeid süsteeme efektiivsemaks muutes vms, vaid kus piltlikult öeldes on võimalik peaministri allkirja järel alates homsest väljamaksed peatada.

Seda arusaama kinnitab teise pensionisamba kallale mineku soov, selle asemel, et need kolm miljardit krooni või pisut rohkem pensionifondide raha aastas Saksamaale ja mujale viimise asemel Eesti majandusse suunata.

Mina tavakodanikuna kärpe ettepanekut tehes ei saa lähtuda sellisest mehaanikast.
Kui mul on mingi arvamus, siis saab see olla ikka ainult sisuline, ma ei lähtu riigikogu kodukorrast või vabariigi valitsuse seadusest.

3. Jutt, et pole vaja sobrada minevikus tehtud vigades jms on mulle arusaamatu. Kuidas me asjad korda saame, kui me vigu ei paranda? On need siis Eesti Raudtee täiesti mõttetu tagasiost või  KeRe korraldatud mõõdutundetu ametnike palgatõus või veel varem, 2000. aastal blokeeritud haldusreform vms,  vead tuleb parandada.

Ametnike palkade kärpimine on vältimatu. Ega siis Tartu linnavalitsuses  korraldatud palgareformi selle pärast, et asju efektiivsemaks muuta, vaid et palgasüsteem reformikindlamaks muuta. Väga tõenäoline on nn 13. palga kadumine, Tartu ametnikke see ei ähvarda, sest 13. palk on juba kaotatud, põhipalka suurendati 1/12 võrra!
4. Ma pole veendunud, et on vaja kärpida miljardeid kroone. Ühte patta on pandud majanduskriisi üleelamine ja eurole üleminek.

Mitte midagi ei juhtu tavakodaniku elus (aga 90 protsenti meist on tavakodanikud) sellest, kas euro tuleb 2012, 2015 või 2020. Tõsi, pärast 2025. aastat, kui rahvastiku vananemine hakkab meie majandust ja eelarvet mõjutama, lähevad asjad keeruliseks, aga sinnamaani pole vahet.

Peep Mardiste, Erakonna Eestimaa Rohelised Tartu piirkonna juht:

Eelarve kärpimise küsimus on iseenesest teisejärguline. Oluline on töötada majanduse elavdamise ja investeerimise kavade kallal, vastasel juhul jäämegi kärpima ja virelema. Tegime rohelistega äsja riigikogus mahuka energiasäästu investeeringute ettepaneku, mis oleks lähiaastail ehitusturu taaskäivitanud. Paraku ei leidnud see kava koalitsiooni toetust.

Praeguse kärpimisejutu on põhjustanud mõned erakonnad, kes on valimisvõidu nimel valijale katteta lubadusi jaganud. Need erakonnad peaksid julgema oma bluffi nüüd tunnistada ja loobuma osast valimislubadustest. Valigu ise, kas lükkavad näiteks edasi lubatud pensionitõusu või vähendavad vanemapalga maksimumi. Sõjalised kulutused ei tohiks minu arvates olla eelarves pühaks lehmaks, võidurelvastumisel peale relvatootjate võitjaid pole.

Riik peaks hetkel tulubaasi suurendamiseks kaaluma ka võimalust müüa elanikele võlakirju. Ostaksin riigi võlakirju isegi heameelega – oleks lihtne ja konkreetne viis oma riiki raskel ajal aidata.

Robert Närska, Tartu linnavolinik (Rahvaliit):

Olen selle vastu, et püütakse vastandada pensionide tõusu ja riigi panust pensionifondidesse. Seda ei tohi teha – jõusse peab jääma nii kavandatud pensionide tõus kui ka riigi panus teise pensionisambasse. Olen ka õpetajate palgatõusu peatamise ja lapsetoetuste vähendamise vastu. Jätame rahule kõik vähekindlustatud!

Võimalikud abinõud: kuni eurole üleminekuni tuleks tõsta üksikisiku tulumaks 26 protsendini – see annaks eelarvesse rohkem kui 4 miljardit krooni ning oleks ka õiglane, sest kõik töötavad inimesed annaksid protsentuaalselt võrdse panuse.

Teiseks tuleks vanemahüvitise piirmäära langetada 20 000 kroonile. See vähendaks ka sotsiaalset ebavõrdsust, sest praegu peaaegu 2-miljardilisest vanemahüvitise kogusummast läheb 80 protsenti 10 protsendile saajatest.

Vähendada tuleks kaitsekulutusi – kui laseme riigi pankrotti, ei olegi enam midagi kaitsta.
Riigikogu liikmete kuluhüvitiste (30% palgast) maksmine tuleks täielikult peatada, samuti nende abide tööle võtmine. Ettevõtjate eeskujul vähendada ametnike palkasid 20 protsenti, vaadata üle eripensionide maksmine (vähendada nende määrasid ja saajate hulka), siduda lahti kõrgete riigiametnike palk riigi keskmisest palgast.

Vastutuse valede otsuste eest peab ikkagi võtma valitsus, mitte rahvas, küll aga saame kõik anda oma panuse.
 

Toivo Maimets, Tartu linnavolinik (Isamaaliit):

Ma ei saa siiski päris nõus olla seisukohaga, et iga (kommunaal)poliitik võiks olla pädev välja pakkuma riigieelarve lahendusi.

Minu arust on riigieelarve koostamine ja juhtimine sügavat professionaalsust nõudev töö ja üks meie hädasid tulebki selle tõsiasja senisest vaprast eitamisest. Poliitiline loosung ei saa asendada sisulist analüüsi ja põhjendatud prognoose.

Kuni meil sellealase võimekusega on nagu on, soovitaksin vaadata, mida teevad need riigid, kus on olemas meist oluliselt suurem sisuliste lahenduste väljatöötamise potentsiaal. Väikse vihjena – näiteks Soome ja USA on otsustanud raske majandussituatsiooni ületada sellega, et suurendasid oluliselt investeeringuid teadusesse, innovatsiooni ja haridusse.