Kõigepealt pole ma üldse nõus küsimuse sellise püstitusega. Kes ütles, et puudu on just 8 miljardit krooni? Mõni erakond, lähtudes oma programmist ja kitsastest huvidest? Mõni ametnik? Mõni isehakanud spetsialist? Summa on kindlasti vale.
Olev Raju: kriisist väljatulek – mitte lihtsate inimeste arvel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikult on asi palju keerulisem. Meie maksukoormuseks annavad eri allikad kuskil 34 protsenti, Euroopa Liidus on see keskmiselt 41-42 protsenti. Kuid Eesti eelarvest moodustab sotsiaalmaks ligi kolmandiku; enamikus riikides on selle maksu osakaal tühine, s.t inimesed üldjuhul maksavad riigieelarvest mööda minnes ise oma tervise- ja pensionikinnituse erafirmadele ning seda summat maksukoormus ei kajasta.
Võrreldavalt ei ületa meie maksukoormus 25 protsenti; see on madalam kui 41. Sellise koormuse juures ei ole võimalik koostada euroopalikest põhimõtetest lähtuvat eelarvet.
Mulle nagu vist kõigile inimestele kohe mitte kuidagi ei meeldi maksta rohkem makse, aga kuidas nii saaks? Ka on maksude tõstmiseks praegu halvim aeg. Siis, kui oli õige aeg, jahuti meie geniaalsest majandamisest, kus saab alandada makse ja samal ajal suurendada näiteks sõjalisi kulutusi. Teine meie maksusüsteemi põhiviga on tarbimismaksude suur osakaal eelarves.
Ei tea ühtegi riiki, kus see nii suur oleks. Kui nüüd tarbimine väheneb., siis on tugeva löögi all ka eelarve. Üleskutsed piirata tarbimist vähendavad eelarvet veelgi – väheneb nii aktsiiside kui ka käibemaksu laekumine.
Sellest viimasest tuleneb ka 2008. aasta eelarve suur alatäitmine. Lisaeelarvega kärbiti seda raha, mis läks inimestele. Siit aga oleks kohe tagasi laekunud 33 protsenti sotsiaalmaksuna, 21 tulumaksuna, lisaks käibemaks ja aktsiisid, kokku oma 70 protsenti. Ehk igalt miljardilt oleks tagasi tulnud kuskil 700 miljonit krooni.
Kui palju kärpis 3 miljardi kroonine negatiivne lisaeelarve tulevasi laekumisi, oskab iga inimene ise arvutada. Kui nüüd kärpida 2009. aasta eelarvest väljamakseid elanikkonnale 8 miljardi krooni ulatuses, luuakse sellega kohe eelarve laekumistesse täiendav auk oma 5 miljardit krooni. Selle vältimiseks tuleks kärpida eelkõige näiteks oste välismaalt jt selliseid kulutusi, millelt suurt midagi eelarvesse tagasi ei laeku.
Mure on ka selles, et suur osa kuludest on nn sundkäigud – pikaajaliste lepingutega, laste arvuga, maanteede pikkuse, lume hulgaga jne sisuliselt ette kirjutatud. 8 miljardit krooni neid nn sundkäike puudutamata kärpida pole võimalik... Aga neid kärpida ei saa.
Kärpida ei tohi meie omaosalust euroraha kasutamisel. Siis seda raha meile lihtsalt ei anta, neid kümneid miljardeid kroone kasutamata aga me august välja ei tule.
Ei tohi unustada sedagi, et inimeste kannatus on katkemas. Aeg, kus oldi valmis sööma kartulikoori helgema euroopaliku tuleviku nimel, on jäädavalt läbi. Kui jätkatakse katseid kriisist välja tulla lihtsate inimeste arvel, pole kõikepurustav sotsiaalne plahvatus kaugel...