Veoautod majakraami ja viieliikmelise pererahvaga polnud jõudnud veel metsateele veereda, kui üks Nõukogude armee masinaist, trossipidi elumaja sarika külge haagitud, Madise talu hooneid laiali kiskuma asus.
Torn üle raba ja lodu
5. veebruar 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oli 1951. aasta kesksuvi. Rästikud peesitasid Madise talule ülalt alla vaataval viljatul Madisemäel päiksepaistes nagu ikka. Erna ja Endel Libe kolmest lapsest vanim, Jaan, oli alles tüürimas oma neljanda sünnipäeva poole, kuid väidab toda kurbloolist lammutuspilti mäletavat omaenda silmade, mitte vanemate juttude läbi.
«Ma polnud enne õieti autot näinudki, aga siis oli korraga õuel kolm laigulist sõjaväeveokit,» meenutab Jaan Libe. «Aga seda peab ütlema küll, et maru ausad mehed olid. Iga viimne kui viljapuu ja marjapõõsas maksti kinni.»
Kui soo lõõmas
Neljakümneks aastaks muutus Puurmani valla Utsali küla, sealhulgas lodumetsataguse Madise talu 40 hektarit metsa- ja põllumaad, Nõukogude armee pommituslennukite polügooniks. Elanikega koos kadus ametlikust pruugist ka küla, mis on praegu osa Jürikülast.
Alam-Pedja looduskaitseala piiresse jääval endisel õppetandril pole vaja palju ekselda, et komistada pehmesse pinnasesse tunginud valgustusrakettide pirakate kestade otsa.
Endisel Pikknurme metsaülemal Aadu Kollil kangastub taas silme ees pilt öistest õppepommitamistest: Alam-Pedja kant paistis langevarjude küljes rippuvate rakettide siras justkui lausleekides. Mulje oli võimas hoolimata sellest, et Kolli toonane koduküla Änkküla asub pea 30 kilomeetrit eemal.
Pommide langemistäpsuse hindamiseks lõi sõjavägi püsti kolm vaatlustorni. Neist põhjapoolseim, umbes 40-meetrine raudkolakas, kõrgub kummalise maamärgina tänini üle Jüriküla rabade ja soometsade. Madise talu sammaldunud vundamendijäänused ja toekad künnapuud kõõritavad monstrumit mõnesaja meetri kaugusel.
Punaarmeelaste hävitustööst jäi puutumata vaid vana saun, mis kuulus Pätsu-aegse metsavahikordoni juurde. Sellest sai aastakümneteks peavari sõdurpoistele, kes järgemööda pommitusvahtideks käisid. Läbi metsa ühendas neid mitme kilomeetri kaugusel asuva staabiga Pätsu-aegne telefoniliin.
Õnnis heinaaeg
Läbi Hruštšovi ja Brežnevi aja oli tsivilistidel Madisemäe alla asja ainult heinaajal. Sõdurpoisid lükkasid jalad seinale, pommituslendurid said puhkust ja Puurmanist vonkles piki Pedja jõe kallast allavoolu mitmekümnest hobusest veetud niidumasinate, vankrite ja heinaliste voor.
Jaan Libe noorem vend, kaks aastat pärast Madise talu mahakiskumist sündinud Rein Libe, sai talguist osa nii teismelisena kui noore mehena.
«See oli eriline, lausa pidulik sündmus, kuhu keegi ei läinud vastumeelselt,» mäletab Libe. «Madisemäele jäädi laagrisse seniks, kuni hein kuhja pandud. Kõik need õhtud elati tõelist lõbuelu, keedeti ube ja joodi kaasavõetud hapupiima. Nii mõnelegi mehele oli see hea võimalus naise silma alt ära saada ja mõnuga viina võtta.»
Geoloogid nimetavad kümmekonna meetri kõrgust Madisemäge suurmõhnaks, mille kuhjas jääjõgi. Kõrgendiku veidralt lame, justkui noaga lõigatud kuju ning järsud nõlvad põhjas ja idas tekitavad tunde, et selle kujundamisel on mängus olnud inimkäsi.
Arheoloog Heiki Valk möönab, et Madisemäest on oletatud muinasaegset linnusekohta, kuid valdama on jäänud siiski arvamus, et paiga eraldatuse ja raske ligipääsu tõttu pruukisid muistsed eestlased seda vaid ajutise varjepaigana sõdade ja rüüsteretkede ajal.
2001. aastal Madisemäe liivasülle väikese nn surfiaugu kaevanud arheoloog Ain Lavi ei leidnud midagi tähelepanuväärset. Sama aasta hilissügisel kaevasid aga Tartu Ülikooli arheoloogiakabineti tehnik Andres Vindi ja arheoloog Arvi Haak üsna rohukamara alt välja arvatavalt vähemalt 6000 aasta vanuseid tulekivi kilde.
Vindi sõnul on killud üsna kindel märk keskmise kiviaja inimese tööriistade või nooleotste valmistamisest Madisemäel, mis oli toona üks Ürg-Võrtsjärve saartest.
Koht mõtiskeluks
Rein Libe on hankinud äsja keskkonnateenistuselt loa puhastada murdunud puudest ja võsast kilomeetrine metsatee, mis kunagi Pedja jõe äärest Madise talu väravasse kulges.
Peale künnapuude ja vundamendijäänuste on Madise talust järel ainult kividest laotud kelder. Rein Libe on mõelnud teha lisaks väikese onni, kuhu vahel häid mõtteid mõtlema tulla. Kevadel kostab siia üle Umbusi raba tetrede pulmamulin ja puhub sametpehme tuul. Head mõtted ei pääse mõtleja juurest kuhugi.