Saalihokipisik viis tõsise uurimistööni

Algatuseks ütleb Dmitri, et igaühel peab olema ala, millega argiasjade kõrval tegeleda. Tema valis ligi kümme aastat tagasi saalihoki. «Kooliajal mängisin kõvasti jalgpalli ja tegin kergejõustikku,» sõnab ta.

Dmitri tunnistab, et sprinterina suutis ta kiiresti joosta ja pallimängudes oli tal alati sama plaan: saada pall ja pikemalt mõtlemata joosta lihtsalt väravale peale. «Saalihokiga alustades hakkasin rohkem sisupoolele mõtlema,» lisab ta.

Saalihokile tuli paus sisse

Võrreldes jalgpalliga on saalihokil mitu plussi. Dmitri selgitab, et saalihoki on nii uudne ala, et selles võivad kõik mängijad jõuda kaugele. «Ka saab mängu harrastada aasta ringi ning tingimused on üle ilma üldjoontes samad,» lausus ta. «Kui jalgpalli on võimalik väljas mängida vaid teatud kuudel, siis saalihokiks vajalikud võimlad on samad nii siin kui ka näiteks Itaalias.»

Mängu juurde jõudis Dmitri oma perekonna kaudu. «Paide linnavalitsus hankis varustuse ja isa sõbrad veensid teda mängima,» meenutab ta. «Isa üksi ei läinud, võttis minu ja venna ka kaasa proovima.»

Päris algusest ehk 1999. aastast on saalihokit jäänud mängima veel neli-viis meest. «Minu kooliajal tulid mehed pärast töö- või koolipäeva kokku, tegid paar soojendusharjutust ja mäng läkski lahti,» ütleb Dmitri. «Keegi oli alati puudu ja vastavalt kohaletulnutele mängisimegi, näiteks kolm-kolme vastu.»

Pärast Paides gümnaasiumi lõpetamist 2002. aastal astus Dmitri toonasesse Tallinna pedagoogikaülikooli kehakultuuri õppima ning lemmikspordiala jäi mõneks ajaks unarusse. «Esimesel kooliaastal tuli mängudesse paus sisse, kuid juba järgmisel aastal tegime võistkonna ja mängisime Järvamaa meistrivõistlustel,» selgitab ta. «Pall läks uuesti veerema.»

Tallinn elukohana Dmitrile eriti ei meeldi ja oli osaliselt sunnitud käik. «Igale poole tuleb autoga sõita ja eriti vastumeelsed on mulle ummikud,» põhjendab ta. «Unistuste elukoht on ikka Paide, kus võiks olla oma maja ja saalihokiga seotud töö. Praegu töötan hoopis tootmisettevõttes.»

Kooli nominaalne õppeaeg oli kolm aastat, kuid selle jooksul Dmitril diplomit saada ei õnnestunud. «Viimasel kursusel tulid isiklikku ellu suured muutused ja lõputöö jäi ajanappusel tegemata,» selgitab ta. «Abiellusin ja peresse tuli ka väikene laps.»

Diplomitöö valmimiseks kulus Dmitril kolm aastat, millest kahel viimasel tegeles teemaga süvitsi. «Soov oli kool korralikult ära lõpetada, aga ega see lihtne olnud,» tunnistab ta. «Tuled pärast tööpäeva koju ning ka puhkehetkel leidis keegi tuttavatest, et oleks sobilik mind lõputööga tegutsema utsitada.»

Saalihokiteemat valida andis Dmitrile julgust ülikoolis vahetööna tehtud «Saalihoki löögitehnika videoanalüüs,» mida hinnati B-ga ehk väga hea vääriliseks. «Kaadrite kaupa ja erinevate nurkade alt selgitasin komisjonile üht lööki,» täpsustab ta. «Hindajatele meeldis ka, et varem polnud keegi midagi sellist uurinud.»

Paide-Järva meeskonna

tase kõigub

Lõputöö teema valik oli seetõttu küll lihtne, aga tööga alustada üpriski vaevaline. «Algmaterjale uurides selgus, et Eestis on ilmunud vaid kolm selleteemalist raamatut ning näidistöödest ei maksnud rääkidagi,» meenutab ta.

Töö kandis pealkirja «Paide-Järva saalihokivõistkonna ründemängu videoanalüüs» ja sisaldas põhimõtteliselt meeskonna viie 2007. aasta mängu filmilindile võtmist ja üksikasjadeni läbiarutamist. «Selle tööga loodan natukenegi oma sünnilinnale tagasi anda,» märgib ta.

Töö tegemisel ilmnes ka tehnoprobleeme, sest kaamera polnud just hea ja video alaosas puudus ajariba, mis raskendas tööd. «Aeg oli tähtis, et saaksin kirja panna rünnaku alguse ja kestuse. Hiljem pidin selle arvutist järele uurima,» sõnab ta.

Iga mängu kohta tegi Dmitri põhjalikud tabelid, mis sisaldasid andmeid rünnakuliikide kohta, platsil osalenud meeskondade koosseise, kirjeldust, kuidas rünnak alguse sai ja kuidas lõppes. «Need andmed tulid videote vaatamisest, ühe tabeli peale kulus ikka tunde,» lisab ta.

Oma diplomitöö plussiks peab Dmitri tulemuslike mänguvõtete väljaselgitamist. Üldtuntud tõde, et vastase väravat aktiivselt ründamata pole edu loota, leidis ka selles töös kinnitust. «Iga rünnak peab lõppema löögiga ja mängus peab palju kaaslastele söötma,» selgitab ta.

Mujal maailmas kasutatakse edukalt tõstega söötu eesolevale ründemängijale, kes palli siis püüab õhust väravasse lüüa, aga Paide-Järva meeskonna mänge uurides ilmnes Dmitrile, et võte edu ei toonud.

Dmitri selgitas, et see näitabki meeskonna nõrkust, sest õhust palli püüda nõuab head tehnikat. «Kui mängijal õhust püüdmine korra ebaõnnestub, siis ta enam seda ei proovigi,» selgitab ta. «Vale on sellest täielikult loobuda, sest nii töö kui ka kõrgliigakogemused kinnitavad võtte kasulikkust.»

Ka on Paide-Järva meestel probleeme arvulise ülekaalu korral väravate löömisega. «Platsil on korraga mõlemalt poolelt viis meest ja kui vastastest teeb keegi vea, saadetakse ta kaheks minutiks karistuspingile,» lausub ta. «Vaadatud mängudes oligi meil isegi nelja mängija korral raskusi.»

Lisaks tehnika parandamise vajadusele on Dmitri töö tulemuste järgi oluline ka mehi õigel ajal vahetada ning võrdseid tugevusrühmi platsile saata. «Mulle tundub, et meie meeskond koormab rünnakul liigselt üht tugevamat viisikut ja ülejäänud mehed panustavad rohkem kaitsele,» ütleb ta. «Samade meeste väsitamise asemel oleks loogilisem jagada viisikud võrdseteks ja ühtlustada nende koormust.»

Paide-Järva meeskond mängib madalamas ehk teises liigas ning see asjaolu muutis töö keerukamaks. «Kõrgemates liigades on võistkondade tase parem, mäng paigas ja võtted juba sisse harjutatud,» põhjendab ta. «Olenevalt mängudest kõigub meie meeskonnal tase kõvasti.»

Paide-Järva meeskonna plussiks peab Dmitri tugevat võitlusvaimu, mida näitab, et uuritud mängudes suutis ta osutada vastupanu isegi tulevastele esiliigameeskondadele.

Uuring võiks leida kasutust

Paide-Järva meeskonnas mängivad ka Dmitri isa ja vend, tema käib põhiliselt pühapäevastel treeningutel. «Olen saalihokiklubi nimekirjas, kuid et ma ei saa iga kord kohale tulla, siis võistlustel ei käi,» selgitab ta. «Ei taha põhjuseta kohta kinni hoida ja praegune vorm pole ka kiita.»

Paide-Järva meeskonna üks eestvedajatest on Sergei Kazakov, kuid treenerit pole. «Aeg-ajalt jääb mängimiseks liiga vähe aega, sest erinevates olukordades on mängijad eriarvamusel, mille nad välja ütlevad,» ütleb Dmitri. «Treener on autoriteet, kelle sõna maksab. Treener on ka uute nippide õpetaja ja mängukombinatsioonide läbiproovija.»

Dmitri rõhutab, et tema tööd tuleks võtta kui abivahendit paremate tulemuste saavutamiseks. «Mina ei hakka kellelegi peale suruma, kuidas tuleb midagi teha,» lausub ta. «Viis vaatluse all olnud mängu on lahti kirjutatud ja kõik järeldused on sealt tulnud.»

Videoanalüüs on viimastel aastatel leidnud teiste spordialade juures aina laiemat kasutust ning metoodika areneb Dmitri tähelepanekut mööda üha edasi. «Mehed võtavad mängu tõsiselt ja loodan, et minu töö tuleb neile kasuks,» lisab ta.

Nüüd, kui lõputöö tehtud, tunnistab Dmitri, et järele mõeldes oleks mõnda asja saanud ka paremini, kuid esimese korra kohta on hea küll. «Algus on tehtud ja kes soovib teemat edasi arendada või on lihtsalt huviline, siis minu töö on ülikooli raamatukogus,» ütleb ta.

Hindamiskomisjoni soovitus Dmitrile oli magistriõppesse astuda ja tööd edasi arendada, kuid selles suhtes Dmitril veel kindlust pole. «Diplomitööga nähtud vaev on veel liiga selgelt meeles, aga kui tunnen, et midagi jääb teadmistes vajaka, tuleb edasi minna,» lubab ta.

Diplom taskus, ei jää Dmitri saalihokist siiski kõrvale, vaid käib juba treenerite koolitusel. «Teoreetilise osa omandasin ülikooliõpingute käigus, nüüd on veel üks praktikatund läbida ja eksam teha,» märgib ta.

Paidesse on Dmitril alati hea tulla, ka sel nädalavahetusel on ta kodulinnas. Tahab minna kalastama ja nagu ka saalihoki puhul, on ta rohkem huvitatud tegevusest kui võimalikust saagist.