Mare Rossmann: Kas kõiges on ikka süüdi autokoolid

Politseinik peatab autojuhi, kel on turvavöö lahti, ja küsib, võidurõõmus muie näol: kas teile autokoolis pole õpetatud, et turvaöö tuleb kinni panna? Pärast raskete liiklusavariidega nädalat anti üldsusele teada, et autokoolis ei õpetata, kuidas turvavööd õigesti peale panna. See on vale. Õpetatakse küll, vähemalt enamikus.

Ei saa panna autokoolidele ülesannet muuta 40 tunniga inimese moraalseid ja eetilisi tõekspidamisi, mida ei ole suutnud eelnevalt kujundada ei kodu, kool ega ühiskond.

Süüdistused, mida kõikidele autokoolidele ja autoõpetajatele esitatakse, hakkavad juba ületama kriitilist piiri ja järeldus saab olla vaid üks - meie liikluses oleks kõik korras, kui vaid neid autokoole ja autoõpetajaid poleks.

Olen nõus, et ka autokoolides töötab inimesi, kes õpetaja nime kanda ei tohiks. Meil ei ole aastaid autoõpetajaid vajalikul tasemel ette valmistatud. Kui keegi on liikluseeskirja läbi lugenud ja oskab oma arust ka hästi sõita, ei ole ta ju veel professionaalne õpetaja. Hea õpetaja (ka autoõpetaja) koolitamine on pikk protsess. Meil napib noori, tarku, haritud ja motiveeritud autoõpetajaid, sest töö on stressirohke ja ratsa rikkaks ka ei saa.

Küllap olete tähele pannud, et kui liiklusest räägitakse, küsitakse alati kommetaari halli peaga vanahärralt, kelle "parim enne" autoõpetajana on ammu möödas. Näitena tsiteerin Johannes Pirita kommetaari 30. jaanuari Eesti Päevalehes: "Autokooli õpilaste seas on neid nn noori kukki ja blondiine liiga palju. Vanematest saab asja ja kõige paremad õppurid ongi just keskeas inimesed."

On hämmastav, kuidas ennast liiklusspetsialistiks ja õpetajaks nimetav inimene seab autokoolis õppimise edukuse seosesse inimese vanuse või juuksevärviga.

Lohutuseks olgu öeldud, et noorus on selline asi, mis läheb aastatega ise üle. Ja kui õpetaja peab blondiini puhul silmas ilusat, välimusele rohkem rõhku panevat ja mitte väga tarka noort naisterahvast, siis uskuge, ka isane blondiin on olemas. Ainult ma ei mõista, mis sel kõigel on seost autojuhiks õppimisega.

Minu isiklik arvamus on, et autokoolitusele tuleks kasuks, kui ARKis sõidueksamit vastuvõtvad töötajad oleksid oma elus ise ka mõne inimese eksamikõlbulikult sõitma õpetanud. See aitaks kaasa üksteisemõistmisele. Nii autokoolidel kui ka ARKil riigi esindajana on üks eesmärk - et meie liiklusse siseneksid hästi toimetulevad autojuhid.

Praegu lükkab riik paljud oma tegematajätmised autokoolide kaela. Kas on normaalne, et õpilane peab pärast seda, kui kool on oma töö teinud, vahel mitu kuud ootama, enne kui pääseb ARKi eksamile. Kellele on see olukord kasulik? Autokoolidele igatahes mitte, sest üha raskem on õpilasele selgeks teha, et oleks mõistlik enne ARKi eksamile minekut veel lisakoolitus läbida. Ma ei taha mõelda, milline skandaal puhkeks, kui abituriendile näiteks öeldaks, et tal pidi riigieksam olema küll järgmisel nädalal, aga komisjonil pole aega enne kahte kuud kokku tulla.

Ja olgem ausad, jõuda kahekümne sõidutunniga sellisesse vormi, et üha karmistuvaid eksaminõudeid täita, on ikka väga raske. Võib ju soovitada võtta sada sõidutundi. Minule pole veel keegi suutnud seletada, miks just kakskümmend tundi on kohustuslikuks normiks seatud. Saage ka inimesest aru, kes arutleb nii: targad mehed on koolituskava koostamisel otsustanud, et 20 tundi on see paras aeg, mina aga sõitu selgeks ei saa - kas olen ise äpu või õpetaja kehvake või siis pressib kool lisaraha. Ükski nendest järeldustest ei pea tingimata õige olema.

On asjatu lootus, et esmase juhtimisoskusega autojuht on kohe valmis igas liiklussituatsioonis eksimatult käituma. Selleks on vaja aega ja kogemusi. Loomulikult ei taha ma eelnevaga öelda, et autokoolidel ei oleks võimalik oma tööd parandada.

Praegu napib autokoolidel adekvaatset tagasisidet oma töö tulemuste kohta. On ainult mingi müstiline esimest korda eksami sooritanute protsent. See võib ju mingi näitaja olla, aga mitte peamine.

Üks abiturient küsis hiljuti, kas selles koolis teste ei tehtagi. Sellega on aega, kõigepealt õpime liikluse selgeks, vastas õpetaja. Milleks seda veel vaja on, eksamil ju liikluse tundmist ei kontrollita, ainult teste. Me ei õpi ka päriskoolis matemaatikat, vaid valmistume alates esimesest koolipäevast matemaatika riigieksamiks.

Kooli kontrollijate ülesanne oli vähemalt vanasti ka koolide abistamine. Toon ühe näite: kui eksamisõidukitele paigutati kaamerad, oli autoõpetajatel õigustatud lootus, et ehk on neist abi ka autokoolidele.

Võetakse autoõpetajad kokku ja analüüsitakse neid videoid, et ennetada õpetamisel tehtavaid vigu. Midagi sellist ei ole toimunud. Kontrollitakse vaid pabereid. Ma ei ütle, et pabereid ei peaks olema, aga ainult paberi alusel järeldusi teha pole ka õige.

Iga elukutse esindaja vajab aeg-ajalt tunnustust. Ei ole olnud kuulda, et iseseisvusaja jooksul oleks mõni autokool või autoõpetaja pälvinud riikliku tunnustuse. Kuidagi kurb on, kui autoõpetaja ainsaks tunnustamise viisiks on sära õpilaste silmades.

Mullu hukkus liikluses vähem inimesi kui eelnevatel aastatel. Kohe kiirustasid kõik edust oma tükki haarama. Mitte keegi ei maininud, et ehk on selles ka väike osa autokoolidel ja nende õpetajate jõupingutustel. Viimase aja uurimused näitavad, et kõige sagedamini rikuvad liikluseeskirju need, kes pole kunagi autokoolis käinud.

Probleeme on Eesti autokoolituses kuhjunud nii palju, et ühe artikli raames neid käsitleda ei jõua, ja nende lahendamine ei huvita eriti kedagi.