Pangad on sulgenud laenukraanid, majanduse õhupall susiseb tühjaks ja kaovad ka reaalsed kroonid. Välislaenude sissevool on pidurdunud, ekspordist laekuva raha vool samuti.
Aivar Reinap: koos palgaga hinnad alla
4. veebruar 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See omakorda viib koondamisteni, mis kärbib palgasaajate arvu ning suurendab survet palkade alanemiseks. Kokkuvõttes on ka tarbijatel kasutada olevad rahasummad muutumas oluliselt väiksemaks.
Toidupoes igapäevaseid oste tehes on tulemused juba märgata – arusaamatult kõrgustesse roninud lihahinnad langevad mõistlikumale tasemele ning eks peagi järgnevad sellele ka teised viimastel aastatel hiigelhüppeid teinud kaupade ja teenuste hinnad.
Pankurid ja ettevõtjad on viimastel päevadel propageerinud deflatsiooni ehk hindade alanemist kui «ainust mõistlikku võimalust krooni devalveerimata kriis üle elada». Iseenesest poleks ju töövõtjatel ja tavatarbijatel selle vastu midagi, kui elu muutuks odavamaks, kuid odavnevad tõenäoliselt vaid avatud turul konkureerivate toodete ja teenuste hinnad. Kuigi naftahind on langenud mitu korda, pole sellest otseselt sõltuvad transpordi- ja küttehinnad oluliselt kahanenud ja pole ka erilist lootust, et monopoolses seisus turgu kontrollivad ettevõtted oma hindasid arvestataval määral langetama tõttaksid.
Lootusi võiks panna konkurentsiametile, kes nõuaks kulupõhiseid hindu ja mõistlikku kasumimäära. Kui üliheadel aegadel võisid energiafirmad, pangad ja teised turgu valitsevad ettevõtted rahulikult oma mõju alla sattunud klientidelt võtta nii palju raha, kui parajasti isu oli, siis mida oodata vaesel ajal? Paar korda aastas küll kõlab mõistuse hääl Brüsselist tarbijakaitsega tegeleva voliniku suust, kes ei suuda mõista pankade ja mobiilifirmade hinnapoliitikat, kuid sellest jääb selgelt väheks.
Kui konkurentsiamet hakkama ei saa, võiks selle töötajad koondada ja tarbijakaitse ning monopolide kontrolli sisse osta, sest see tasuks kõigile suure kuhjaga ära. Väiksuse tõttu ei toimi Eesti turul paljudes valdkondades loomulik konkurents ning majanduse kehvad ajad halvendavad tarbijate olukorda pigem veelgi.
Kui aga rääkida üldrahvalikust palga vähendamise kokkuleppest, siis peaksid selles oma teenuste hinna alandamise lubaduse kaudu solidaarselt osalema ka ettevõtjad. Juhuks kui turg ja konkurentsiamet ei sunni hindu alandama.