Kepsakus võib ahastama panna, kui see kaasa ei haara. Tantsu-
ilma eriliste silmuste ja nahaalsuseta, kohustusliku huilgamise ja tehtud reipusega paneb aastal 2009 õlgu kehitama.
Viis aastat tagasi olid lood teised. Punk-funk hakkas ammenduma ja üleüldse - mõni inimene ei tahtnud enam tantsida tantsumuusika, vaid roki järgi. Ainult kaks näidet aastast 2004: The Killersi "Hot Fuss" ja Franz Ferdinandi "Franz Ferdinand". Need on tantsuroki tipud, pulbitsemas mõnusalt süüdimatust energiast ja siiralt ülemeelikust bravuurist.
Franz Ferdinand oli Bänd. On muidugi siiamaani. Neli lahedat tüüpi suurepärase energiaga, pingutamata vaimukate laulusõnade ja gruuviva rock'n'roll'iga, mis on nii NENDE SAUND, et me ei vaevu enam kõiki Franzu allikaid kaardistama.
Eks osa sellest tule niikuinii 60ndate Briti neljaliikmelistest bändidest (uue plaadi kaanel on Franz-meeste imidž biitlite musta-ülikonna-päevade oma). See on ka loomulik, igal juhul on Ferdinandil oma kõla ja kaugeltki kõik 21. sajandi rokkbändid sellega uhkustada ei saa. Olgu, kui juba jutuks tuli, on ka hilisemaid viiteid kui 60ndad. Sparks või Gang Of Four näiteks.