Eesti kunsti grand old lady Lola Liivati, raudselt ja säravalt põhimõttelise abstraktsionisti taaskohtumine kujunemislinnaga täidab Rakvere Galerii värvide jõulise kõnega.
Kultuur: Raudse abstraktsionismileedi jõuliselt kõnelevad värvid
9. veebruar 2009, 09:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veendunud ja põhimõtteline abstraktsionist Lola Liivat pole kunagi tundnud ahvatlust valitud rajalt kõrvale astuda, teha mõni portree lähedastest või maalida oma kassi.
"Fotokunst teeb nii maru häid jäädvustusi, et ma ei hakka tühja vaeva nägema," naeris 80. sünnipäeva selja taha jätnud teravsärav kunstnik.
Nii nagu Lola Liivat noorpõlves abstraktsionismile sõrme andis, haaras see ta viimseni. Abstraktsionismile truu on Lola Liivat olnud kunstiaastakümneid, tõrjutusest hoolimata. "Eks ma pintslipiinaja olen," iseloomustas ennast Konrad Mäe medali ja preemiaga pärjatud kunstnik.
Paadunud protestimaalija
Lola Liivat otsustas neljaaastaselt, et temast peab saama kunstnik. Pere oli hiljaaegu kolinud elama Rakverre Pika tänava esimesse majja ning naabrinoormehe maalid lummasid last sedavõrd, et ta ihkas teha midagi sama mõjuvat ja kaunist.
Neiu, kelle valgekaartlasest isa oli küüditatud ja ema vangis, kasvas protestivaimuliseks. Kunstiinstituudi-aastatel sai tal kõvast joonistus- ja maalidrillist ning tööde vaimuvaeseks nühkimisest ideaalse sotsrealistliku täpsuse nimel nii villand, et ta otsustas: peab olema mingeid muid võimalusi olla ja kunsti teha kui laua ja tooli maalimine.
Iseloomukas Lola sõitis koos sõbrannaga Moskvasse. "Mind nagu juhatati Ameerika kunstnike-abstraktsionistide juurde. Harry Colman luges seal parasjagu loenguid. Ta tegi process-painting'ut. Seal oli sadu proletaarseid kunstnikke vaatamas. Colmani kunstnikust abikaasa Katherine pöördus minu poole ja küsis, mis ma arvan sellest. Ütlesin, et ma ei oska midagi arvata, kuna see on uus minu jaoks, aga tunnen, et seda ma vajasin," meenutas Lola Liivat määravat kohtumishetke, millele järgnes kirjavahetus.
Abstraktsionistlikud maalid tõid Lola Liivatile üksnes väljajätmist näitustelt ja negatiivset suhtumist. "Eks ma karastusin ja nüüd olen paadunud abstraktsionist," kinnitas Lola Liivat.
"Ma olin protestimaalija. Ma ei kannatanud vene õhku ka. Kui ütlesin kolleeg Ilmar Malinile, et olen protestimaalija, lausus tema, et hea, et sa seda ütlesid, muidu poleks aru saanud," rääkis kunstnik. Tartu ülikooli sakslasest külalisprofessor Klaus Sommerhage tabas Lola Liivati maalide protestivaimu esimesest pilgust.
"Ta mõistatas kohe minu pildid lahti, et ma kogu aeg maalin Eestit vabaks, ja tahtis kolme mu elu parimat maali ära osta," jutustas Liivat. Kaks maali ta viimaks sai ning selle rahaga käis kunstnik külastamas Ameerikas õppivat tütart.
Rakvere näitusel on kesksel kohal kaks sinimustvalge taustaga tööd "Vabadusest" ja "Vabadusele". Esimene kujutab sellist Eesti vabariiki, nagu oli kunstniku lapsepõlves, teine praegust. Esialgu oli teos mõeldud triptühhonina, kus keskmine maal kujutas nõukogude aega, kuid too hakkas kunstniku sõnul teistelt häbematult tähelepanu endale tõmbama, nii et ta peitis selle ära "seitsme luku taha".
29 aastat õpetas Lola Liivat noori Tartu kunstikoolis ja viis aastat Tartu ülikooli maaliosakonnas.
Kunstnik Eva Jänes mäletas, kuidas kõik tema kursuse poisid olid noorde vaimustavasse õppejõusse Lola Liivatisse armunud ning neiud häbenesid, et on tema kõrval nii andetud. "Ta oli väga tõsine, vähese jutuga ja väga mõjuv," rääkis Jänes.
Riho Hütt, Lola Liivati õpilane hilisemast ajast, meenutas, kuidas õpetaja isiksus ja maalimisviis, mis meenutas vehkleja liikumist, sisendasid temasse nii suurt aukartust, et tundi minnes kippusid teinekord püksisääred värisema.
Taaskohtumine kunstis
"Tema töö sai maalitud ruttu ja lõbusalt. Maalitunnid olid äärmiselt positiivsed, ta innustas ja tiivustas meid. Eks ta tahtis meid lahti raputada, kui keegi oli väga nikerdamisse kinni jäänud," arvas Hütt ja kinnitas, et Lola Liivat on Eesti tugevamaid abstraktsioniste.
"Missugune jõud on selle värvi taga!" imetles õpilane. "Vaatad seda rütmi ja vaatad värvi - see on võimas ja jõuline, värv pulbitseb seal sees."
Taaskohtumine kunagise kodulinnaga inspireeris Lola Liivatit maalima: aastanumbrit 2009 kandvad teosed "Vaimus Vallimäel" ja "Rakvere mälestus".
"Tore oli hingata jälle Rakvere õhku. Tahaksin nii palju siin käia ja kõik uuesti läbi elada. Ükskord ma tulen kindlasti," lausus Lola Liivat.