Paber: Viljandi esimeseks aukodanikuks sai kindral

Johan Laidoner on Eesti ajaloo suurkuju, kes ei jätnud endast jälge mitte ainult andeka sõjamehe, vaid ka poliitikuna.

Alates 1901. aastast teenis Laidoner tsaariarmees. Esimesest maailmasõjast võttis ta osa luureohvitserina ja tõusis Läänerinde staabi luureosakonna abiks alampolkovniku aukraadis. Teda autasustati isikliku vapruse ja sõjaliste teenete eest mitme aumärgi, sealhulgas sõjalise vapruse kõrgeima autasu Georgi kuldmõõgaga.

Lai tegevuspõld

Alates 1917. aasta detsembrist kuni 1918. aasta veebruari lõpuni oli Johan Laidoner Esimese Eesti Diviisi ülem ning samal kevadel ülendati ta polkovnikuks.

Samuti Viljandimaalt pärit hilisema Eesti Vabariigi esimese riigisekretäri Theodor Andreas Kääriku teeneks võib pidada seda, et just tema saatis 1917. aastal Laidonerile telegrammi: «Teie määramine teostub. Palun kohe välja sõita.» Laidoner vastas: «Tulen.»

Hiljem rääkis Käärik, et Laidoner oli ainuke kõrgem ohvitser, kes ei küsinud ette, millise koha ta saab.

Vabadussõja algul, 23. detsembril 1918 määrati Johan Laidoner Eesti sõjavägede ülemjuhatajaks. Sellel kohal oli ta kuni sõja võiduka lõpuni. Juba jaanuaris 1919 oli ta ülendatud kindralmajoriks ja aasta hiljem märtsis kindralleitnandiks.

Vabariigi valitsuse otsusega annetati Laidonerile Vabadusristi I liigi 1. järk, 3 000 000 marka ja Viimsi mõis Tallinna lähedal, kus praegu asub Eesti sõjamuuseum.

Ta oli kolme esimese Riigikogu liige ning Rahvasteliidus Eesti esindaja. Seoses kommunistide riigipöördekatsega määrati ta 1. detsembril 1924 teist korda sõjavägede ülemjuhatajaks.

Kolmandat korda nimetati Laidoner sõjavägede ülemjuhatajaks 12. märtsil 1934. Siis sai ta ametis olla 22. juunini 1940, mil ta Nõukogude okupatsioonivõimude nõudel ametist vabastati. 1939. aasta veebruaris ülendati ta kindraliks.

1928. aastal valiti Laidoner Tartu Ülikooli audoktoriks, 1938. aastal Tallinna Tehnikaülikooli audoktoriks ning 1940. aastal Eesti Teaduste Akadeemia auliikmeks.

Laidoner kuulus korporatsiooni Sakala ja alates 1934. aastast korporatsiooni Ugala. Samuti oli ta Eesti Olümpiakomitee esimees, Noorte Kotkaste peavanem ja Vabaduse Risti Vendade Ühenduse keskjuhatuse esimees. Seda nimekirja võiks jätkata.

19. juulil 1940 viisid Nõukogude julgeolekuorganid Johan Laidoneri koos abikaasaga Venemaale, kus neid peeti kinni mitmes vanglas. Kindral Laidoner suri 13. märtsil 1953 Venemaal Vladimiri vanglas. Ta maeti Vladimiri linnakalmistule. Tema hauda ei ole aga korduvatest otsingutest hoolimata õnnestunud leida.

Laidoneri jäädvustamine Eestis

Viljandi linnavolikogu valis Johan Laidoneri 1934. aasta veebruaris linna esimeseks aukodanikuks ning nimetas senise turuplatsi ümber Kindral Laidoneri platsiks. Nõukogude okupatsiooni aastatel kandis see hoopis teist nime, kuid 1989. aastal nimi ennistati.

Märkimist väärib Viljandis Järve tänav 5 asuv maja, mis oli aastatel 1894—1900 ka Johan Laidoneri kodu. Viljandi muuseumis asus aastatel 1937—1940 kindral Laidoneri nimeline mälestusesemete kogu, mis Nõukogude okupatsiooni ajal kahjuks suures enamikus hävitati.

Kindrali sünnikodu, endise Raba elumaja asemel avati 23. mail 1937 monument, kuid 1940. aasta septembris kommunistid purustasid selle. Viljandimaa Muinsuskaitse Ühendus taastas samba ning avas selle koos väljaku ja puiesteega 9. septembril 1990.

Kindral Laidoneri nime on Eestis jäädvustatud veel mitmel muul moel. Näiteks valis Viljandi vallavolikogu Johan Laidoneri 1937. aastal valla aukodanikuks. Rakveres oli aastatel 1934—1940 puiestik nimega Kindral Laidoneri park ja Pärnu praegune Vee tänav kandis aastail 1936—1940 Johan Laidoneri nime.

Haapsalus asus aastatel 1921—1940 kindral Laidoneri nimeline sanatoorium ning Rakvere linnavolikogu otsustas 14. veebruaril 1934 Vabadussõja mälestussamba taga asuva noore puiestiku Kindral Laidoneri pargiks ristida.

Rohkesti raamatuid

Juba Laidoneri eluajal, 1921. aastal asutati kindral Laidoneri nimeline invaliidide kapital. Selle komitee rajas 1921. aastal koos Eesti Punase Ristiga kindral Laidoneri nimelise sanatooriumi.

Johan Laidonerist on ilmunud vähemalt kaheksa raamatut, lisaks arvukalt kirjutisi mitmesugustes väljaannetes.

Esimene mahukas teos tema kohta «Johan Laidoner. Mälestusi kaasaeglasilt» avaldati 1934. aastal, kui täitus pool sajandit tema sünnist. See oli esinduslik, 438-leheküljeline, värvitahvlitega varustatud väljaanne. Et nõudlus selle järele osutus oodatust tunduvalt suuremaks, avaldati kohe ka lühendatud, 224 leheküljeline raamat.

Peale nimetatud monograafia valmis iseseisvusaastail veel kaks õhemat väljaannet.

Sarjas «Eesti rahvuslikud suurmehed. Elulooline kirjastik noorsoole» ilmus 46-leheküljeline raamat «Ülemjuhataja kindral Johan Laidoner Vabadussõja võidurikas juht». Päris iseseisvuse lõpul jõudis lettidele ka 24-leheküljeline venekeelne biograafia, mis oli samuti mõeldud noortele.

Koguteose meie sõjavägede ülemjuhatajast avaldas 1953. aastal paguluses kindrali onupoeg kolonel Villem-Leopold Saarsen. Eesti taasiseseisvusperioodil on trükivalgust näinud suur hulk Johan Laidoneri elu ja tegevust käsitlevaid artikleid perioodilistes väljaannetes.

Eraldi raamatuna ilmus 1993. aastal Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi väljaandena 160-leheküljeline «President ja Sõjavägede Ülemjuhataja NKVD ees». Koostaja Magnus Ilmjärv on vene keelest tõlkinud ja kommentaaridega varustanud Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri ülekuulamisprotokollid, mis olid seisnud varjul KGB fondides.

Mainimist väärib veel Mati Õuna 1997. aastal ilmunud raamatus «Eesti Vabariigi kindralid ja admiralid» avaldatud pikem elulooline ülevaade Johan Laidonerist. 2008. aastal ilmusid aga Martti Turtola «Kindral Johan Laidoner ja Eesti Vabariigi hukk 1939-1940» ning Reigo Rosenthali monograafia «Laidoner — väejuht».

12. veebruaril 1939 heisati Viljandi raekoja tornis Johan Laidoneri sünnipäeva puhul lipp ja seda kavatseti edaspidi teha igal aastal.

 Taasiseseisvumise järel taastati Laidoneri kui linna aukodaniku staatus ning loodetavasti hakkab volikogu istungite saalis kunagi paiknema kindrali pronksist rinnakuju. Algatus heisata raekoja torni Laidoneri sünniaastapäeval lipp ei ole seni veel järgimist leidnud.

See-eest avati siin 22. juunil 2004 Laidoneri ratsamonument. Tõenäoselt pole Viljandis kunagi olnud ega näe ka lähemas tulevikus nii kõrgetasemelist Eesti riigitegelaste ning välismaiste suursaadikute ja sõjaväeatašeede plejaadi, kui oli siin tol päeval.