sisukord

Mao tee hinge peal ja kala jälg ihus

Kõik naised on ilusad ja enamus neist saab seoses sellega keppi

Mis hea, see hea, ükskõik kui üürike ta ka poleks.

Teemakohast lugemist

Häbitunne pole kaasasündinud omadus, vaid ümbritseva sotsiaalse keskkonna tõekspidamine. Kreeka-Rooma kultuur austas inimkeha: sportimisel ja supelasutustes viibiti alasti. Keskaeg kuulutas keha häbiväärseks ja see pärandus püsis sajandeid. Tänapäeval oleneb sündsuspiir moe tujudest - on esinenud rinda paljastavaid maani kleite ja rinda katvaid minikleite.

Maria Ambros «Lapse seksuaaltervishoid», Tallinn, 1971, lk 30

Seks ei ole sama, mis armastus. Armastus ei ole sama, mis seks. Kui saaksime pornofilmile jäädvustada kõik, mis me seksivallas ette võtame, leiduks meie käitumises kahtlemata mõndagi perversset. Aga minu meelest pole sugugi perversne selle vastu huvi tunda ega sellega tegeleda. Oma suurimaid naudinguid kogesin teismelise poisiga seksides. Usun, et ta oli süütu. Lasin tal endale Milleri «Vähi pöörijoont» ette lugeda. Ta viskus mu peale ja ma sain orgasmi vähem kui kahe sekundiga. Meil oli võrratu.

Madonna «Sex», lk 78, 92 ja 115

Meie ajal on keelatud olla aseksuaalne - massimeedia kutsub üles valimatult vastassugupoolt ahvatlema, seksima nõrkemiseni ja siis natuke veel: süütust hoiavad ju ainult lollid või inetud, keda keegi ei ole nõus üles korjama. Õnnetu armastus on keelatud, kuid lihaline suisa kohustuslik.

Abiturient Hedda Maurer, Postimees, Arter, 15.01.2000, lk 13

Enamasti kõik alaarenenud ja psühhopaatilised lapsed onaneerivad. Võib juhtuda, et tütarlaste kollektiivi on sattunud kõlbeliselt rikutud varaküps eakaaslane, kes koondab enda ümber vastakuti onaneerijate grupi. Onanismist aitavad vabaneda õhtused jahedad istevannid ja keha karastamine, rasketel juhtudel aitab alaline valve.

Maria Ambros «Lapse seksuaaltervishoid», Tallinn, 1971, lk 60-61

Masturbeerimine on nauding ja lõdvestus, kui sa oled üksi. Ta aitab õppida paremini tundma oma keha ja selle seksuaalseid reaktsioone. Esimest korda 13-aastaselt vahekorras olla on sama normaalne kui 18-aastaselt. Võibolla teed sa seda paari päeva pärast peale tutvust, võibolla paari kuu pärast. Spontaanne elamus võib olla sama ilus kui kaua ette planeeritu. Homo- või biseksuaalsuses pole midagi kõlvatut ja halba, see on täiesti normaalne nähtus.

Yvonne Jotz «Armastus, nauding ja seitsmes taevas. Seksi-nõuandeid noorukitele», Odamees 1999, lk 39, 47, 50

Porno on suhteliselt igav ja üksluine. Erootika, näiteks «Playboy», on märksa meeldivam.

15-aastane Margit Margusson (Push Up), kellele juba 13-aastaselt pakuti rolle pornofilmidesse, Kroonika, 16.02.1999

Ma võtsin ta kümneaastasel õel püksid jalast, panin ta, raisa, laua peale ja lakkusin kui hell ema selle lapse vittu.

Presidendilt kultuuripreemia saanud kirjanik Jüri Ehlvest. «Elumask», lk 108-109

Ma olen 14-aastane. Mu kasuisa on purjus. Me oleme kolmekesi voodis. Ema vasakul, siis kasuisa ja mina ääre pool. Isa nühib end teki all minu vastu, täiesti sihikindlalt minu tupe suunas ning oma hirmuks ja täiesti vastu tahtmist saan ma orgasmi. Kuidas sai ema seda mitte märgata?

Jeanne Rosenhag «See tilluke lootusekilluke: ühe seksuaalse kuritarvituse juhtumi teraapialugu», lk 25

Tarbimisvahendiks tembeldatud armastus hävitab vähimagi püüde inimlikuks seoseks. Pornograafia ja seksuaalne sensatsioon mõjuvad pikapeale läägelt ja muutuvad absurdseteks. Lõpuks hakkab laiutama igavus.

Psühhoanalüütik Tobias Brocher raamatus «Armastuse raskus», lk 146-147

Ka nõukogude ajal ei olnud puberteediea seksuaalsed huvid olemata. Vahe on selles, et nüüd hakatakse sellega praktiseerima palju varem ja seda on tihti.

Täna levivad hoiakud, et ühiselt möödasaadetud öö ei ole veel põhjus tutvumiseks. Me võisime küll magada, aga see ei tähenda, et ma su nime peaksin teadma. Ühelt poolt on selge, et murdeealine tunneb end maailmas üksikuna ja tal tekivad eksistentsiaalsed küsimused. Teda vaevab, kas ta leiab endale partneri, kas ta saab aktsepteeritud ja maailma vastu võetud. Need küsimused on tal pidevalt peas ja ta üritab leida kontakte.

Ja tänases maailmas kipub olema nii, et lihtsam on olla seksuaalvahekorras kui rääkida. Häbenetakse enese hinge nähtavaks tegemist ja teise inimesega sellel pinnal kontakti otsimist. Kergem on olla lihtsalt vahekorras. Aga see on pseudokontakt.

Selliste probleemidega tullakse psühholoogi juurde järjest rohkem. On inimesi, kes on ülikooli algaastatel mures süütuse pärast ja keskkoolinoori, kellel mitu suhet lõhki läinud, ja nad ei näe väljapääsu. Maailm meie ümber on väga saavutustele orienteeritud - mitu naist sul juba on, mitu vahekorda sul päevas on jne - me lööme punkte kokku, süüvimata nende asjade tagamaadesse.

Millised on ühiskonna võimalused pseudokontakte vältida ja samas ka mitte mängida jaanalinnumängu protsesside osas, mis niikuinii toimuvad?

Mida rohkem me räägime, milline see seks teismeliste seas on, seda rohkem me süvendame hoiakuid, et see on normaalne. Aga kui ei räägi, siis peidame jälle pead liiva alla. Võib tõesti läheneda sellest küljest, et kõik seksivad ja selle kogemuseta olen ma ebanormaalne. Aga siin on teine probleem. Mida tähendab minu kui indiviidi jaoks minu seksuaalne kogemus? Ja kui olla kümneaastaselt vahekorras, siis kuivõrd see lööb sassi minu individuaalse psühholoogilise maailma? Loomulikult tahab laps olla täiskasvanute moodi ja tänane ühiskond annab need asjad lastele kätte väga lihtsalt.

Kui teismeliseeas pole pruuti, tekib mahajäetusetunne - kõik on juba kolmandat korda suhtes, aga mina pole veel seksinudki. Kui mõnel midagi on ja minul veel ei ole, siis just teismeliseeas väljendub see eriti teravalt. Me võtame selle sotsiaalse normina vastu, kui me veel räägime ka sellistest noortest paaridest, pannes surve peale paarile, kes on selles suhtes, ja teiselt poolt ka kõigile, kes ei ole. Omal ajal oli piir, et Kristuse ikka jõudes peab mingid asjad ära tegema. Nüüd on see piir 16 aastani liikunud ja ei ole noortele ütlejat, et hoidke hoogu.

Isegi kui pole suguhaigusi ja soovimatut rasestumist, ei ole hea, kui liiga noorelt hakatakse kokku elama. Ei ole nii, et hakkad vara täiskasvanu asju tegema ja oledki täiskasvanu. Me kindlasti saame hakkama, aga me ei ole kaitstud tagasilöökide eest. Sellel perioodil on siiski muud arengulised ülesanded ja inimene ei ole valmis nii tihedaks seotuseks.

Üks naistearst väljendas raadios nördimust, et 14-15-aastased patsiendid täna enam ei häbene oma seksi ja sellega seonduvaid probleeme. Kas hingelised probleemid ei tule ka sellest, et asju, mis ühiskonnas niikuinii toimuvad, sunnitakse häbenema?

Tõepoolest, probleemid tulevad ka sellest. Mida rohkem tehakse etteheiteid, seda rohkem tõmmatakse endale sõltumatu ja hakkamasaaja mask ette. Ja kui tulevad probleemid, ei juleta enam kellegi juurde minna. Kardetakse samasugust hukkamõistu. Siin tuleb aidata inimesel mõista, mida see tema jaoks tähendab. Dramaatilised ja lahtimõtestamata kogemused võivad meid traumeerida terveks eluks.

Me elame ikkagi kahes - välises ja psüühilises maailmas. Oluline on see, mismoodi minu pilk välisest maailmast kujuneb ja millised tähendused me sellele omistame. Ühiskond nõuab kogu aeg ekstreemsust. Kogu aeg nõutakse midagi uut ja huvitavat. Teha midagi põhjalikumalt ja sügavamalt on väga raske ja siis püütakse piire nihutada. Lihtsam on minna laiuti kui sügavuti. Nii otsime uusi vorme ja võimalusi ja pole enam aega mõelda, mis minu sees toimub.

Ometi suruvad ühiskondlikud protsessid oma seadused peale ja neid on raske ignoreerida. Kas noorte valgustamine ei muudaks tagajärgi vähem dramaatilisteks?

Küsimus on selles, kui palju laps on valmis seda vastu võtma. Nende teemade teadvustamisest jääb siiski teatava salapära ja järele proovida tahtmise tunne. Noorel on omnipotentsi liiga palju - usku, et ma saan asjadega hakkama, minuga jama ei juhtu. Arvatakse, et Remarque’i «Läänerindel muutusteta» on sõjavastane raamat, aga teisest küljest ta idealiseerib sõdurielu. Samuti on multifilmiga «Oota sa!». Keegi meist ei taha olla jänes, aga hundi pahelisuses on palju ligitõmbavat.

Kui inimesel midagi ei ole, tahab ta näida kõvem. See on, nagu naised on täna võtnud normiks aastatetaguse prostituutide moe - naine teeb endale pähe hirmsad silmad ja võimalikult sõltumatu näo - siis ta on tugev ja vaba. Aga tegelikult on see mask ja me ei tea, mis ta sees toimub. Vanasti oli vähemalt see hea, et inimesed kas või teesklesid, et nad on head. Nüüd on vastupidi. Inimesed peavad vajalikuks teeselda, et nad on halvad.

Kusagilt tulevad mingid loomulikud kaitsemehhanismid ja liiga madalale ei saa piir kuidagi minna. Aga ma näen seda, et ühiskond kihistub psühholoogilises plaanis. On inimesi, kes on suhtelises tasakaalus ja kes ei pea ennast ekstreemsustega tõestama, ja inimesi, kes peavad kogu aeg ekstreemsed olema. Me oleme läinud liberaalsemaks ja piire kaotanud. Aga tegelikult on piire vaja ja eriti lastele, et end kaitsta. Mida rohkem me enda ümbert piire kaotame, seda enam me produtseerime enda ümber piiril kõndida armastavaid isiksusi. Ja me ei tea, kas need piiriinimesed on sisimas õnnelikud.

Mida me saaksime teha, on aidata ühiskonnas enda ümber toimuvat mõista ja mõtestada ja mõningates küsimustes peaks see jääma lastevanemate teha. See, et seks ja narkootikumid on ühiskonnas niikuinii, ei tähenda seda, et peaksime nad kohe kõigile kätte andma.

Mao tee hinge peal ja kala jälg ihus

Louis Paul Boon
«Menuett»
Varrak, 1999
134 lk

Valle-Sten Maiste

Teadmine, et seksuaalelu erinevad avaldumisvormid ei tulene mitte inimloomuse ja loodusseadustega määratud raamidest, vaid kujunevad sotsiaalkultuuriliste arengute käigus, ei tohiks täna enam üllatada. Kultuuriloo tundja leiab selleks küllaldaselt kinnitust. On ju teada, kuidas viktoriaanliku ajastu daamid alles pensionipõlves mõne raamatu kaudu lesbisuhte mõeldavuse teadvustasid ja seda ette kujutada suutsid. Mõnegi daami tütretütres tekitas see ettekujutus aga juba iha, mille kanaliseerijaid tollane ühiskond perverdisildiga lämmatas. Viidatu järgi konstrueerisid Freud, Lacan jt teooriaid iha sotsiaalsest mõjutatavusest ja määramatust liikuvusest. Sotsiaalilmingud ja neid kirjeldavad tekstid mitte ainult ei esita olemasolevat, vaid loovad ka uut iha, väitsid nad. Kirjeldades, kuidas 18. sajandi pedagoogika, püüdes ära hoida laste osasaamist seksuaalsusest, lastevanemate hoole kaudu sellele hoopis teravdatud tähelepanu juhtis ja laste kehad seksuaalselt üles ärritas, illustreerib eeltoodut moraali sotsiaalse tagapõhja üks peamisi esiletoojaid Michel Foucault. «Nii on seksuaalsus ise hoopis suuremal määral võimu positiivne produkt, kui võim on kunagi olnud seksuaalsuse represseerija,» kirjutab ta.

Tänapäeval, mil taevakanalid kubisevad filmidest, kus alasti naiskodanikud grupiviisiliselt hunnikutes üksteisele keelt ja näppe aukudesse topivad, ei ole emantsipeerunud naise avalik lesbiorientatsioon enam probleemiks. Küll ei ole midagi muutunud selles osas, et seksuaalseid hoiakuid, mida sotsiaalkultuuriline situatsioon ühelt poolt avalikult või varjatumalt kultiveerib, teiselt poolt paljudel konkreetsetel juhtudel silmakirjalikult kurioossena vastu võetakse. Eriti puudutab see laste seksuaalsuse erinevaid tahke. Iga tüdruk teab eemalolutunnet, mis tekib, kui juba teismelisena ei omata meedia seksikusmallidele vastavat atraktiivsust. Samas eeldab enamik vanemaid, nõustajaid ja naistearste teismeliselt endiselt häbenemist ja hingepiinu, kui see seksimurega nende poole pöördub. Rasestumine keskkoolis pole muidugi normaalne, kuid et see paljudel juhtudel tähendab tüdrukule totaalset mõistmatust ja eemaletõugatust kõigest, on karjuvalt ebanormaalne.

Flaami kirjaniku Booni romaanis «Menuett» ja Booni kirjanduslikus saatuses üldse võib näha muljetavaldavat märki moraali ajas edasikanduvast ja lõhutud hingi tekitavast vastuolulisest ja silmakirjalikust loomusest. Märki sellest, et need hoiakud kultuuris, mis võiksid sellesama kultuuri kultiveeritud arengutagajärgedele tolerantsust ja mõistvust lisada, pääsevad maksvusele ikka aastakümneid hiljem. Siis, kui neid arenguid ühelt poolt produtseeriv ja teiselt poolt represseeriv kaksikmoraal oma hingelise hävitustöö teinud on.

«Menuett» esitab kolme sisemonoloogi kaudu armukolmnurga, mille intriigiks abielumehe ja menstruatsioonieelikust koduabilise nn Lolita-suhe. Paljuski modernistlikus vaimus hingeelu esitav lugu pakukski huvi ehk ainult hiilgava kirjandusloolise stiilinäitena, kuid romaanis on üks modernismivaimsusest selgelt välja ulatuv ja seda lõhkuvgi moment. Nimelt on meeskangelase hobiks talletada kriminaalkroonika väljalõikeid, mida loeb ka koduabiline ja mis läbivad paralleeltekstina veerandit romaanist. Väljalõiked pärinevad läinud sajandi keskpaiga Hollandi meediast ja nende ülesandeks romaanis on näidata, kuidas ekstreemsed uudised alaealiste tüdrukutega toimunud seksuaalvägivallast mehe ja koduabilise vahel mahasurumatut seksuaalenergiat tekitavad. Nii illustreerib Boon Foucault' aastakümneid hiljem väljendatud mõtet, et iha vastu suunatud repressioonid on ühtlasi ka iha tekitajaiks ning sotsiaalne taju ja seda väljendavad tekstid ei toimi mitte ainult toimuva esitaja, vaid ka edasise produtseerijana. «Menueti» ilmudes (1955) oli selline tajumine kultuuris veel ebatavaline.

Loomulikult ei propageeri Boon lapsepilastamist, vaid ta romaanist võib tajuda pigem omaaegse reaalsuse esitamist. Booni võib tõesti märgistada omaaegse tendentsliku sedeliga «kodanliku silmakirjalikkuse paljastaja». Pigem tajus Boon ära selle, et kui mingid asjad juba kuskilt imbuvad, on parem neile reageerida, kui lasta neil ühiskonna vastuolulise kaksikmoraali haardesse sattuda. Paraku ei tajunud seda Booni kaasaegne ühiskond, kes tema tööd alaväärsete anarhistlike pusserdustena kõrvale heitis. Ajaloo irooniana nimetas seesama Flaami ühiskond 1999. aasta poolesajandilise hilinemisega Booni aastaks. Jama, mida erinevates murtud hingedes Booni valgustuse kohese teadvustamisega vahepeal ära hoida oleks suudetud, ei ole muidugi keegi kokku lugenud.

Kui asetada Boon tänasesse üleseksualiseeritud reaalsusse, siis see omal ajal anarhistlikuks pornograafiks peetud mees võibolla koguni häbeneks. Alaealised tüdrukud saavad avalikult premeeritud suurimate rindade eest ja seksuaalset atraktiivsust hakatakse alateadlikult kujundama juba algkoolis. Oleks ebanormaalne, kui see ei tekitaks iha, Lolita-fenomene, dramaatikat ja seksuaalkuritegusid. Madonna kirjeldab oma eestindatud raamatus ülimat naudingut, mida pakub kepp süütu poisiga, ja tõenäoliselt leidub naisi, keda see külmaks ei jäta. Täiskasvanute enamus saab oma ihadest muidugi seaduse ja karistuse sunnil jagu ja ei tõtta koolitüdrukuid võrgutama, samuti nagu ta loobub ilusast autost, kuni tal pole selleks raha. Ometi seksivad lapsed meie ümber üha rohkem ja üha varem - nii omavahel kui langevad täiskasvanute võrku. Ja kui see kord toimunud on, siis vaatab seesama muidu üleseksualiseeritust tunnustav ühiskond juhtunule kui perverssusele, nimetab enda silmakirjalikkuse produktid ohvriteks ning sunnib neid häbi tundma raskendades hingelise valu koormat veelgi. Kõrvalküljel toodud tsitaatidest on näha, et kõik siin maailmas on seotud. Seksiõpikuid ostame me lastele neisse sisse vaatamata - ei ole kuulda olnud, et nende üle mingit diskussiooni oleks peetud. Madonna täht särab laiahaardeliselt kuulajate massides. President ei paista häbenevat, kui ta Jüri Ehlvestile oma tunnustust jagab. Aga kui keegi selles sotsiaalkultuurilises atmosfääris haiget saab, ei ole ahhetajatest puudus. Oma seksuaalmoraali põhjustega harjub ühiskond jõudumööda ära ja võtab need lõpuks ka meelepärastena omaks, aga tagajärgede puhul moralistide agressiivsus kahekordistub.

Raske öelda, kui kaugele saab ühiskond seksuaalse liberaliseerimise ja omakorda selle jamasid likvideeriva valgustamisega minna. Ühte tahaks maailmale küll ette heita - kui ei häbeneta põhjusi, ei pruugiks ka tagajärgi ja nendega seotud inimesi ohvri, perverssuse ja kurioosumi mõistestikuga paika panna. Lõppeks on need juhtumid ühed paljutahulise maailma avaldumisvormidest ja sellisest suhtumisest saaks asjaosalistel kindlasti kergem.

KOMMENTAAR
Kõik naised on ilusad ja enamus neist saab seoses sellega keppi

Kati Murutar, naiskirjanik

Mõeldes naiste seksuaalsuse teisenemisele läbi ajastute, tuli esimene sähvatus: tütarlapsed ei ole iial varem olnud nii saadaval, nii avalikult ja pealetükkivalt seksuaalsed, riietudes-suheldes-tantsides sedavõrd üheselt seksile orienteeritud. Umbes et devalveerivad oma olge-lahked-hoiakuga meid, pikantselt küpseid ja väärikalt seksikaid.

Tegelikult on see tädilik süüdistus, kusjuures veel sellise tädi jutt, kes on lasknud end välispidisel, kõige karjuvamal variandil haneks tõmmata ja arvama panna, et noorus on hukas. Nagu igal ajastul. Ajaloos on konservatiivsus ja vabameelsus õigupoolest ju alati sinusoidina siuelnud. Enne praegust äärmuslikkust, mil naist püütakse näidata emase lihana ja ostetava luksusasjana, oli mäletatavasti nõukogude aeg, mil naisel polnud üldse sugu, vaid piltlikult öeldes lüpsik käes ja kopsik peas ning lastesaamine käis plaani täitmise taktis.

Vaevalt et tänase voodilooma kujundi taga elab rohkem naine kui nõukogulike eituste taga. Kümnel teljel kuduja võis salaja olla voodis palju parem. Ja enne sõda, näiteks Marlene Dietrichi noorusajal, oli ju Euroopas eriti meelas ajastu - ultraseksuaalsed kabareed, kirglik meik, pikali jooksma ahvatlevad tualetid, seks kõigi ja kõigega kui auasi. Veel enam, me ju teame, milliseid orgiaid antiikajal peeti. Enne viktoriaanlikku kurguni kinni nööbitust aga jõudis ohjeldamatus ja rahunemine vastavalt sellele, kummast just rohkem tüdineti, korduvalt vahelduda. Pärast Victoria aega samamoodi.

Küll aga pole naisi iial varem nii lakkamatult ja nii igast otsast mõõdetud kui praegu.

Missivalimised olid ka esimese Eesti Vabariigi ajal, ent praegune ajastu võiks kanda nimetust «miljon missi». Sajad missindamised, et tasapisi ikka kõik noored naised üle mõõdetud saaksid - kuidas nad siis mõõtmata saavad, mõõtmata ei nabi ükski rikkur-nikkur neil missilindist ja ei tassi neid koju iluasjaks. Mis on tegelikult üks suur illusioon.

Kui kõik maailma suurimad tissid on üle mõõdetud, on hakatud mõõtma, kes suudab kõige kauem, kes suudab kõige arvukamate meestega sedasamustki. Ja seegi on suur illusioon. Samal ajal mõõdetakse teistlaadi naiste emast suutlikkust laste arvu järgi. Ikka illusioon. Veel mõõdetakse haaremeid - kui palju mehi ja armukesi naine suudab pidada ning kui mitmenda haareminaisena ta selle või tolle mehe juures püsib. Ning uuemat liiki mõõtkava on välja mõeldud neile temakestele, kes - mõelda vaid, emase olendina - teevad karjääri ja teenivad miljoneid. Illusioon.

Liidame kõik tahud, mille järgi praegu naist mõõdetakse, kokku ja jagame tulemuse näiteks sümboolselt 2000ga. Tulemuseks on kena normaalne naine. Naine, kes elab nii seksimasina kui edueide maski taga. See naine on piisavalt ilus ja mehele atraktiivne, et vahetevahel keppi teha. Selle tulemusel saab ta aruka hulga lapsi ja teeb mõistagi ka oma erialatööd. Niisuguse kena normaalse naise mehe ellu kobatab enamasti mõni armuke ja eks tal eneselgi juhtu - ent seda ei hakka keegi mõõtma.

Mõõtmist väärt, tõsi, on see, et naistele kiputakse vähem palka maksma. Fakt. Ent kui naine saaks rohkem raha, ehiks ta ennast tõenäoliselt ilusamaks, oleks mehele atraktiivsem, teeks vahetevahel keppi ja saaks selle tulemusel järgmise lapse - et siis sekka jälle erialatööd teha. Ja nii aegade lõpuni.

sisukord

© Postimees 2000