11. märts 2000
sisukord
Nädala plaat Uued plaadid
|
|
||
|
11. märts 2000 |
|
Nädala plaat Uued plaadid
|
| P L A A D I D |
|
TOP 10 ALBUMID
Eesti müügitabel 4. märtsi seisuga
1. E-TYPE Greatest Hits / Greatest Remixes (1) 2. SCOOTER Back to the Heavyweight Jam (3) 3. MODERN TALKING The Year of the Dragon (-) 4. JURI HOMENJA Hommeenium (4) 5. AQUA Aquarius (-) 6. PETS & KORSTEN Unustamatud meloodiad (2) 7. METALLICA S & M (10) 8. JUSTAMENT Kuld (6) 9. MEIE MEES Pest of (7) 10. 2 QUICK START Teine pool. The Very Best Of (8)
Plaadikaupluste andmete põhjal koostanud Raadio 2. Sulgudes on koht müügitabelis nädal tagasi. |
|
|
NÄDALA PLAAT
Youssou N’Dour Need on mängud, millest meil siin palju aimu pole, sest Aafrika on kaardil liiga kaugel. Kui paljud siin näiteks sedagi teavad, et senegali mees Youssou N’Dour on Mustal Mandril nii suur staar, et mullu kaaluti tõsiselt tema kuulutamist Aafrika sajandi muusikuks? Oma kodumaal on ta tõeline plaadi- ja ajakirjandusmogul, kelle omad on nii parimad stuudiod ja plaadifirmad kui ka kõige trendikam ajaleht. Ja kõik selle ühe lihtsa ja inimliku asja pärast, et Youssou laulab paremini ja köitvamalt kui keegi teine. Tema oli see, kes hakkas kohalikku wolofi keeles lauldud mbalax-rütmidel muusikat uljalt ja fantaasiarikkalt ühendama lääne popmuusika mitme ilminguga, pani kokku kõnelevad trummid ja elektrikitarri; tegi häält Paul Simoni plaadil «Graceland» ning sattus Peter Gabrieli ja Stingi suurde soosingusse. Tulemuseks olidki miljonid müüdud plaadid, mille rahast ta nüüd edendab oma kodumaa popmuusikat. «Joko (From Village To Town)» näitab, et N’Dour kiirustab aeglaselt. Tehku ta Senegalis, mida tahab, andku välja nii palju kassette kui kulub, kuid valgetele mõeldud afropopi laule lihvib ta ülihoolikalt. Plaadilt on see hästi kuulda. Enamik muusikuid muutub seepeale sõnaahtraks ja näonahk roheneb kadedusest. Millised meloodiad ja hääleulatus! Millised peaaegu märkamatud virtuoos-soolod ja sisimas krutskilised rütmifiguurid! Mäherdused sujuvad R&B viited! Kui oskuslikult diskreetne hip-hop’i kasutus! Sealjuures on enamiku laulude puhul pealispind selline, mis vaikselt kuulates lubab muusikat võtta kõige tavalisema ameerika ajaviitepopina, kuid lähemal vaatlusel avanevad aina uued, kullasooned. Youssou N'Dour ise tõmbab pika ja paksu punase joone selle vahele, mida ta esitab aafriklastele ja mida valgetele. Ta on asjalik mees, kes tõesti oskab kuulajaga arvestada. «Joko», kus osalejateks teiste seas ka Sting, Wyclef Jean ja Peter Gabriel, on kauni musta varjundiga hele pärl, mille helk tipneb looga «Birima». Üleilmse popsulami teoreetikud rääkigu, millest tahavad - see plaat on kõike seda ka tegelikult.
Immo Mihkelson
Pop & rock
Nasa Remembering the Future Memento Materia
Ei lõppenud 20. sajand ära ühti. Hakkas aga otsast peale, ent teistpidi - 90ndatele järgnevad 80ndad. Vähemasti Nasa jaoks. Sestap siis nimetab rootsi duo oma helindeid tulevikumeenutusteks. Hittsingel «Back To Square One» võib raadiolaineilt mõnegi kuulaja sadamasse sattunud olla. Kui ei, siis kuidas ära tunda? Kujutlege heas tujus elektrogootik Gary Numanit koos islandi vikerlaste Mezzofortega Scritti Politti «Wood Beezi» esitamas. Või teemalugu 80ndate noortefilmi «Electric Dreams» teisele osale, mis oleks veel kämbim kui esimene. Veel keerukam ülesanne - kujutlege häälemoonutusi, mis viimaste aastate liig mis liigse vocoderipiinamise kiuste kõlavad õdusalt. Nagu ka ülejäänud plaadi muud flirdid 90ndatega (malbed vihjed garage house’i ja d’n’b helikeelele). Lühidalt: kui teile meeldivad 1980. aastad, ostke see plaat, sest siin on tolle kümnendi muusika hõrgumad elemendid tänapäevases kastmes. Kui te vihkate 80ndaid, siis sama soovitus. Tagatipuks on kodustel rahvuslastelgi põhjust pidutseda - Alar Suurna, kel on eitamatuid teeneid Mr Lawrence’i puitumises, on siin märksa ergastavamaid nuppe tabanud. (BERK VAHER)
Caribace Caribace Kosmos Control
Rahvusvaheline projekt? Ida ja Lääne vahele rajatud sild, nagu seda soovitasid kunagi majandusanalüütikud, kes praeguseks on palju uusi sõnu juurde õppinud? Jah/ei, et/sest Pühast Peterburgist pärit ansambel on mitu korda Eestis menukalt esinenud ning siinne plaaditootja teab, et inimesed tahavad seda, mis neile meeldib. Aga muidugi võib sellisel helikandjal täiesti vabalt olla lööki ka ükskõik millises muus maailma punktis, sest internatsionaalselt mõistetavale modernbiitidega dub-kaleidoskoobile lisatud rõõm-läbi-pisarate sügav slaavi hing teeb vaprate reggae-dzhigittide muusika kõrgnauditavalt omapäraseks. Õigupoolest on seda venelikkust just parasjagu, et sellest siirast leidmisrõõmu tunda, kui see aeg-ajalt kusagil välja ujub. Peaaegu nagu prantsuse moodne (ja põnev) uus tantsumuusika, spontaanne ja haarav - meeleliselt ja füüsiliselt. (IM)
Claire’s Birthday Venus Sonogram Music
Mõtlesin õilsalt, et ei nimeta ühtegi briti rokkivat popgruppi, kirjutades Eesti uue superbändi debüütalbumist. Ei. Ma pole originaalne, nagu pole ka bänd. Avalugu «Venus» toob varakadunud Pulpi teise kõrva, näiteks «Common People’it» esitama (see on kompliment!). Teine lugu «Kings Of Metal», ja sisse sõidab James. Pala lõpeb nagu hullunud Supergrass. Ja nii edasi, kas paralleelid on kuulaja sõbrad või vaenlased, mine sa tea! CB kannab edasi maailma parima rockmuusika vaimu, pannes stardipaku biitlite ja Doorsi aega. Miks öelda CB kohta superbänd? Sest just selliste artistide turjal on meie enteltenteli tasemel tammuval popmuusikal (vabandage, endised lapsed!) lootust välja ujuda surnud seisust, kus «kuldmune» poetavad lauluhääle ja lennuvõimeta lastud varesed - nimesid nimetamata, et mitte neid veel enam üles upitada. Seega: parema puudumisel on CB eesti popi päästja, me oleme saanud maitseka kitarridega popansambli, kelle juured pole surmtõsiselt puises hard rock’is ning kes ei kuulu ka laadatolade tsunfti. (VALNER VALME)
Air The Virgin Suicides Record Makers/Source
Airi paipoisid on kutsutud Coppola tütre kinemaatilisele gootipop-häppeningile, mis neile tundub nagu matus. Ja vististi nad ei tunne siin kedagi. Nii nad siis seisavad eemal, lumes, mustad mantlid seljas, valged sallid kaelas, tammuvad jalalt jalale. Ei tihka isekeskis itsitadagi, nii viisakad poisid. Ainult mõtisklevad, mornitsevad kohusetundlikult, püüdes jääda märkamatuks. Mis neil enamasti õnnestubki. Kui häppeningi sisu neile viimaks selgeks saab (lõpuloos «Suicide Underground»), kõneleb see nende nii vaimus kui ka maa alt kummitava Joe Dassini «L’ete Indien (Africa)» häälega. Kuid Air ei laula taustaks «naa-naa-naa…». Ja üleüldse on Air sel üritusel kuidagi autistlik. Nukker nagu ikka, ilus paratamatult, olukorra enda jaoks Alphonse Mucha stiilis plaadikaanega nauditavakski teinud - aga siiski mitte päris omas elemendis. Vaid igatsemas, et tuleks ometi juba taas kevadsuvised õhtupoolikud, mil möödunud ja tulevate päevade vahvamad hetked iseenesest sumedaiks helideks saavad. (BERK VAHER)
Modern Talking Year of The Dragon Hansa / BMG
No tule taevas appi! Koos draakonite ja kõige muuga, mis seal pilvede vahel peidus! Ennast modernkõnelejateks pidavad sakslased teevad jälle seda sama plaati, mis ilmus neil juba eelmisel, üle-eelmisel ja ei-tea-kui-eelmisel aastal. Samad kleepuvad mesilood ja samad rõõmsad tümpsud, millega vanemad fännid saavad mõnusasti tugitooliaeroobikat teha, ilma et selga ära nikastaks. «Kulla Mart,» tahaks seepeale hüüda, «kas sa seda plaati juba kuulasid? Kuula kindlasti. Milline mõnus kitsh ja muhe glam sealt vastu nägu puhub, nagu suvine lämmi tuuleiil. Sul on ju päikeseprillid ees ja miski ei lähe jälle korda, hinge paisutab lõpmata vabaduse tunne, sest vanad head ajad tulevad meelde. See ON lahe bänd, need Bohlen ja see teine. Aga sellega ära aega raiska, et hakkad plaadilt Sven Lõhmuse nime otsima. Ei ole. Ma vaatasin luubiga kogu bukleti läbi, uurisin vastu valgust ning kuulasin plaati kaks korda edaspidi ja kolm korda tagurpidi. Ei ole.» (IM)
Etnopop
Tulli Lum Tulli Lum Viljandi Folk Music Festival
See on Kuum Lumi, ansambel, millest meie tänapäevase etnomuusikaga külgnevates kuluaarides on sahistatud juba mõnda aega. Veidi rohkem kui aastane, tüüpiline seltskond Viljandi folgipeo esinejateringist ja liivlannast laulja, kes pidavat olema «super». Vaid mõned harvad kontserdid ja üksikud sähvatused raadiotes on neist varem aimu andnud. Plaat oma 11 lauluga ja esitluskontsertidega peab seega pakkuma rohkem arutust. Küsimus pole milleski vähemas kui ugri-traditsiooni elus hoidmises tänapäevaste vahenditega. Liivi laulude sees liiguvad kui varjud tükike saami laulikut Mari Boinet, killud juudimuusika klezmer-plaatidelt, mõned katked pikaldasa kulgevat jahedat «põhjala kõla», mitut sorti võõramaa vürtsi, kandleid-parmupille-viiuleid&muud, hulk nurgelisi meloodiaid ja õõtsutav-tammuvaid karuseid tantsurütme. Kuid on ka selliseid eilse esto(prog)rocki valda kuuluvaid assotsiatsioone, mida kusagil mujal ei kuule kui siin. Pean ausalt tunnistama, et plaat jahutas veidi minu ootust, tahtnuksin stuudiotöölt paremat kõla, ootasin rohkem sütitavat sädet ja meeltessesüüvivust, aistingut, et need laulud kõlavad mingi sisesunni ajel, mitte soovist kellegi meelt lahutada või lihtsalt esitusega hakkama saada. Tõsistest pisiprobleemidest hoolimata on tegemist tubli üritusega, millest tuleks loota tulevikus paremat. Sellest ka avansiline, paremaid aegu lootev hinnang. (IM)
Alabina Salam Saint George
Ungari salaami sellele liuale ei sobi, pigem tuleks ägedalt hüüatada «aleikum-aleikum», kui see plaat teile vastu tuleb. Pärast Ofra Haza lahkumist on just võluv ja noor Ishtar (Kiryat Ata) iisraeli popmuusika suurim lootus. Kange naine on suutnud müüa juba rohkem kui miljon heliplaati ning «Alabina» kui plaat ja bänd ei tähista midagi muud, kui tema nelja aasta tagust läbilöögihitti. Iisraelis sündinud, ent egiptlasest isa ja marokolannast ema võsu hakkas juba 15selt laval laulma, teenis armees aega lennukimehaanikuna, armus siis palavalt ja läks elama Pariisi. Praegu põimib ta seal oma hoogsatesse lugudesse islami rütmide fanaatilist kirge, flamenco tulisust ja salsa kuumust. Ning see kange kraadiga kokteil - «Macarena», «Lambada» ja teiste brändist -, mis plaadil kimpu põimituna kõlab, on kindlalt üks etemaid praegushetke eksootikapopi tutvumisväärsusi. (IM) Reggae
Bob Marley Songs of Freedom Universal
Bob Marley on üheks neist nimedest popmuusikataevas, kelle puhul igasugused võimalikud zhanrimääratlused osutuvad osutamise hetkel üleliigseiks - igaüks ju teab hästi, kes oli Bob Marley ning kindlasti on igal kuulajal ka oma lemmiklaul temalt. 1992. aastal ilmus Bob Marley elutööd hõlmav kogumik, mis siis nüüd taas välja anti. Ja selline otsus on jumalast õige, sest «Songs of Freedom» on kõik, mida meil Bob Marleyst vaja - kõik kuulsad hitid, mõned rariteedid, mõned mujal ilmumata lood ning buklett rohkem või vähem vajaliku infoga ühelt maailma kõige enam tunnustatud marloloogilt Roger Steffensilt. (RINGO RINGVEE)
Sizzla Be I Strong VP
Sizzla on hetkel üks produktiivsematest Jamaica artistidest, kellelt viimase aasta jooksul on tulnud albumeid kuulajatele kraesse nagu seeni pärast vihma. Ja neist ühegi kohta ei saa öelda, et tegemist on alaväärtusliku kaubaga. Sizzla on õiglane rastamees, kes oma sõnumi levitamiseks kasutab kõigiti kaasaegseid ragga-rütme ning ka albumi produtsent Philip «Xterminator» Burrell on hakkama saanud päris asjaliku produktsiooniga. RINGO RINGVEE
Klassika
Ugo Farell Preces meae Sony Classical
Kord oli ühes eesti ajalehes rasvaste tähtedega pealkiri: Tallinnas esineb kastraat. Kirjutajat ilmselt inspireeris film «Farinelli». Androgüünsuse võlu ei saa alahinnata. Tookord esines hoopis tundmatu tatari päritolu kontratenor, kuid saal oli puupüsti täis imet vaatamas. Farinellile kahtlaselt sarnase nimega Ugo Farelli aldihääl meenutab maailmakuulsaid endokrinoloogilisi kontratenoreid, kreeklast Aris Cristofellist ja ukraina päritolu vokalisti Oleg Rvabetsit, kelle häält on mõjutanud hormonaalne häire. Kuid erinevalt nendest staaridest ei ole Farellil vokaalkooli, hääles nõtkust, virtuoossust (vaid väike vibraato halleluujade lõpus) ega esituses sarmi ja huumorimeelt. Internet ei tea Ugost midagi, aga välise vaatluse põhjal on ta nagu sootu ingel, tütarlapselikuks mukitud, igatseva pilguga noormees. Ugo repertuaar on prantsuse heliloojate palvelaulud, sekka paar klassikatöötlust ja Brian May «Who Wants To Live Forever», sümfoonilised crossoverid, kus on taotletud eufoorilist ülevust. Sügavalt kuulaja maitse asi, kas see tundub talutavalt ilus või väga kole. (TT)
Joshua Bell Sibelius/Goldmark Sony Classicall
Sibeliuse ja Goldmarki viiulikontserdid on mõnevõrra sarnased. Ungari helilooja Karl Goldmark (1830- 1915) oli 1890. aastatel lühikest aega Sibeliuse õpetaja ja neid sidus sõprus, samuti sarnane sümfooniline esteetika. Mõlemad olid valitseva saksapärase traditsiooni suhtes autsaiderid ja kasutasid erandlikku meloodilist materjali, Sibelius kaldus eepilise põhjamaise hümnilisuse poole ja Goldmark rikastas väljendusvahendeid juudi ja mustlasmuusika värvika harmooniaga. Tema kontserdis on Mendelssohni ja Dvoráki muusika parimad mõjutused. 33-aastane ameerika viiuldaja Joshua Bell on värvide ja detailide tõeline meister, kuid tema Sibeliuse-esitus võib tunduda liiga vähe dramaatiline. Los Angelese filharmoonikuid dirigeerib noorepoolne soome tähtdirigent Esa-Pekka Salonen. (TT)
© Postimees 2000
|
|
|
|