sisukord

Nädala plaat
Uued plaadid

Eesti müügitabel 15. aprilli seisuga

1. N-EURO Vesi peale (9)

2. MODERN TALKING The Year of the Dragon (1)

3. VENGABOYS The Platinum Album (2)

4. AQUA Aquarius (4)

5. KOIT TOOME Koit Toome (5)

6. ENRIQUE IGLESIAS Enrique (3)

7. TÕNU AAV Onu Remuse jutte (7)

8. PETS & KORSTEN Unustamatud meloodiad (8)

9. JURI HOMENJA Hommeenium (6)

10. CLAIRE’S BIRTHDAY Venus (-)

Plaadikaupluste andmete põhjal koostanud Raadio 2. Sulgudes on koht müügitabelis nädal tagasi.

Johanson & vennad
Päevakera

Nagu oleks kevadine tulvavesi läbi tammi murdnud - aastaid ei anna Johansonid endast plaadipoodidele märku ning nüüd juba teine muusikaketas järjestikku.

Kuid «Päevakera» pole kordusväljaanne, nagu oli seda «Põhja vahemäng». Tegemist on harukordse juhtumiga, et vennad (ja õde) käisid stuudios, laulsid seal lindi külge päris uusi ja veidi vanemaid lugusid oma repertuaarist ning sukelduvad nüüd uue «tootega» plaadiäri lainetesse. Nende fännkond, keda kokku vist polegi eriti vähe, on kohtumise ootel põnevil. Nelik aga teeb piltlikult öeldes põiklevaid piruette ning ajab oma asja.

Kokku saab sellest lauluetendus, kus kuulaja silmisse-kõrvusse manatakse helipilte hanekluuksude ja linnamüraga, lapsehäälte ja raugapominatega, regi- ja folklauluga. Just viimane väljend on Jaak Johansoni ja tema venna Mardi laulude kirjeldusena kõige kõnekam. Jaagu psühhedeelse sõnamänglemisega ja mõttepingpongiga lauluveeretamisi kuulates mõistad, milline väärtus on omakeelne laulmine, mis üheski teises murdes sellisena välja ei saa kukkuda, ja samas on kaude ka võrreldav näiteks kultusliku folk-legendiga nagu Tim Buckley.

Omapärane on plaat ses mõttes, et mitte igaühe kõrvus ei muutu ta säravaks kullaks. Ta kõneleb nendega, kelles on sama vaimuruumi ollust, millest need laulud… Eriti iseäralik «Laulupidu» oma stuudiotrikkide ja rahva laululeelutuste/lärmiga: «My body lies over the ocean, some body lies over the sea… bring back… baby… wash and go-oo-(coca cola)», mispeale ütleb lapsehääl laulupeo suminasse: «… ega sa pole ära unustanud?»

Just sel hetkel tundsin kuulamisel viha. Mul olid kõrvaklapid peas, kõndisin tänaval ja viha kerkis masinalärmi ja justnagu sihitult tormava askeldamise vastu linnas, mis jätab endast igal sekundil õhku tuhandeid detsibelle tarbetut rämpsu. See lämmatas laulud, mida nii väga tahtsin kuulata. Midagi sümboolset oli situatsioonis. Ehkki Jaak Johanson ise ütleb, et plaat räägib perekondlikku lugu, on sel ometi palju suurem kaja, sest need unistused, valud, tänud, rõõmud ja vaated siin puudutavad omal moel kõiki, kelle meeltes veel kõlab eesti keel ja koos sellega mingi sõnulseletamatu kuulumise tunne.

Immo Mihkelson

1. Karjapoiss

2. Eeter

3. Allamööda

4. Pauluse sõnad

5. Rikkavaesemäng

6. Pudenev lumi

7. Jeti-Neti

8. Taastulemine

9. Lumevalgus

10. Jutumüür

11. Laulupidu

12. Ma tänan

13. Düünist

14. Kui ilma sünnib

15. Suure näoga

16. Unemarss

17. Päevakera

18. Vana sann

Jaak Johanson - laul ja põhikitarr; Mart Johanson - laul ja kõik kullerdavad kitarrid; Ants Johanson - laul ja buzuki; Kärt Johanson - laul.

Küllaltki kuuldavalt löövad sekka: Sputnik 1, Valgepõsk-lagled, Väike lehelind, Tuul ja Puud, Lapsepõlve Eesti raadio, Vanaturu kael, Stuudio üks, Jasperd Mardi p. Johanson, Pärt Jaagu p. Johanson, Kaur, Kohilamemm, Lumi, Koer, Laululuiged, Raekoja plats, Pelgulinna Raudtee-ülesõit, Diktor, Hallhaned, Liidia Kärdi t. Mägi, Rahvas, My Antsu t. Johanson, Mats Antsu p. Johanson, Meri, Jäppe Mardi t. Johanson, Salu-lehelind, Kärbes, Stuudio kell...

UUED PLAADID

Pop & rock

Joni Mitchell

Both SidesNow

Reprise

Kaht poolt korraga pakkuda tõotav plaat näitab hoopis kolmandat tahku, mida miljonid Mitchelli-austajad kogu maailmas ehk oodatagi ei osanud. Üks 70ndate folk-põlvkonna kõige kuulsamaid, mõjukamaid ja poeetilisemaid laulikuid haaras Ameerika Suure Lauluraamatu järele ning sarnaselt teiste nostalgiavalus staaridega laulis oma 20. plaadile portsu sentimentaalseid armastuslugusid kaugetest kümnenditest. Saatjaks väärikas orkester Londonist ja käputäis jazzimehi, kelle nimed ei vaja erilist tutvustamist: Herbie Hancock, Peter Erskine, Wayne Shorter, Mark Isham. Muidugi, Mitchell on teinud varemgi üksikuid katsetusi sümfooniaorkestriga (kahvatuid) ja söakaid esinemisi jazzilauljana («Mingus» 1979, mis sõna otseses mõttes sünnitas Cassandra Wilsoni). Siinne nostalgia-noir on aga lävepakk mitmes mõttes. Kerkib küsimus, kas tänavu 57 saava daami lätted on tõesti kuivad. Ümbrispildi autoportree on ta maalinud nooremaks kui sünnis, ehkki intervjuudes tunnistab, et on juba nii vana, et «mehed läinud modelliga ära». Muidugi laulab Mitchell huvitavalt, nagu vanad crooner’id, veeretades igat sõna keelel nii, et sellesse kleepub hulk tähendusevarjundeid, mis silp- ja noothaaval toovad lauludesse romanssi ning tundevärvi. Kuid ometi on see vaid näidend, kus Joni Mitchell pole see «mina», kes ta oli varasemates lauludes. Ta on laval võõra kleidiga. Ka kaks tema enda varasemat lugu plaadil ei kummuta seda tunnet. «Both Sides Now» võib võtta mõne hingetuks ja jätab kukalt kratsima teise, kes otsib sealt kuuldeaparaadiga taga seda Jonit, keda ta varem tundis. (IM)

Such A Surge

Der Surge Effekt

Sony Germany

Sakslased metalräppi ei unusta.Tore. Kuid tore rohkem nende endi jaoks. SASi võiks stilistiliselt kirjeldada Korni ja sauerkraut’i mölapidamatu pojakesena. Pseudokarmid rifid ja rögisevad paipoisid, nagu Saksamaal sage. Kambas on lobasuud: Ferris MC, Noah Sow jt. Juttu jätkubki kauemaks, aga keegi ei kuula ju seda õllese pioneerijuhi häälega jampsimist. Ingliskeelsetes lugudes püütakse eriti, sest Lääne ees häbisse jääda ju ei tohi. Korniliku algusega «Mein Weg’i» jätkavad nad totenhosenlikult ilase refrääniga. Das Ist Komisch. Malevametalliks võib seda vist nimetada. Teisalt näib meestel veidi popisoont olevat - väikese viisijupiga «Wenn Du Fällst» mõjub justkui Wyclef Jean. Ka Prantsuse turule mõeldud «Ouvre Tes Yeux» ei kriibi kõrva. Puhträpp «Bei Mir», kus tooni annab Orginalton, on VIVA «World Cup’i» keskmine tase. Kuid see ei õigusta venivat kidrapilastamist ja rütmitüütusi. Warum, mehed? Kuhu jäi teie efekt? (LAURI SOMMER)

Chicane

Behind The Sun

Xtravaganza

Chicane ei ole Bryan Adams, ehkki tänu raadiote lausrünnakule tekivad paljudel kohe reflektoorsed seosed. On hoopis inglane, mitme aasta edustaazhiga DJ Nick Bracegridle, kelle mikseris tiirlevad igasuguste moodsate sõnadega tähistatud helikillud ning rütmikeerud: progressive house, ambient, trance, chill-out ja muu. Rääkimata sellistest vanadest leierdatud asjadest, nagu disco, Enigma, Jean Michel Jarre, Clannad… Kogu kraam paikneb nagu hulknurga tippudes, mille vahel lajatatakse serve ning kuulaja leiab end kord siit, kord sealt. Mis aga puutub Adamsisse ja Clannadisse, siis on siin tõsi taga, sest Bryan tõesti häälitseb ju hittloos «Don’t Give Up» ning iirlanna Maire Brennan laulab suisa kaks korda (mullune hitt «Saltwater Orginal» ja - oh, sorry - teine on sama loo remiks). Kui Justine Suissa laulma hakkab ning Everything But Girl justnagu kerkiks plaadivagude vahelt, oleksin peaaegu nõus kihla vedama, et tegemist on Suzanne Vega pehme tümpsutamisega. Võluv «Autumn Tactics» on selge edupotentsiaaliga lugu ning ma ei imesta, et Ibiza-rahvas Chicane’i kangesti armastab. Bracegridle pole lihtsalt remiksija, vaid ka hea pop-vaistuga mees, kes vanad seosed ja uued kõlad nutikalt meeldival moel kokku sulatab. Miski ei keela sama tegemast ka teistel üritajatel, kuid enamik, kes läheb laia tee popmuusika haprale jääle kepsutama, ei suuda jääda juuspeene piiri ülapoolele ja vältida labasust. Chicane seda oskab, ja oma teisel plaadil uhkusega seda demonstreeribki. (IM)

Pantera

Reinventing The Steel

Elektra

Pantera teeb, mida nõuavad ta austajad. Rajut agressiivset röökivat metalrocki. Igavesest ajast igavesti. Pillid kuluvad ja neid läheb palju, häälepaelad venivad, inspiratsioon saab otsa. Aga ikka teed, sest õlut ja shampooni ning midagi paksu vatsa sisse on ju vaja. Kokkuvõttes on kõik sama tähelepanuväärne kui Richard Claydermani klaveriklimberdus. Revolutsioon ei ole nende nimi. (MARGUS KIIS)

Jazz

Abdullah Ibrahim

Gung Ho

Arista

Lääne muusikakultuuri kuninglikuks pilliks peetav klaver ei ole oma puiseks kohandatud häälestusega sobilik kaugeltki kõigeks, mida maailma muusikas head leidub. Näiteks Aafrika viiside nüansirikkaid varjundeid jääb klaveril mängides pigem vähemaks kui lisandub. Üks tuntumaid ja hinnatumaid Mustalt Mandrilt pärit jazzimehi seda siiski üritab. Kontsert on salvestatud tema kunagisel kodumaal Lõuna Aafrika Vabariigis. Tüüpilisele triokoosseisule lisandub ajuti Feya Faku trompet ning afroviise on siiski vaid umbes poole jagu plaadi lugudest. Kunagine Duke Ellingtoni lemmik ja kaitsealune Abdullah elik Dollar Brand näitab aga ennast tõelise (mitmekülgse) meistrina, kes suudab panna muusika liikuma ja svingima õige mitmel viisil. Küll Orleansi marssides, küll rahvaviisides, küll salsarütmides, küll südamlikes ballaadides, küll orientaalsetes heiastustes. Tõeline meister, väärt plaat. (IM)

Retro

Gary Numan

Down In The Park: The Alternative Anthology

Castle Music

Teeneline elektrogootik Numan on Scott Walkeri kõrval üks veidramaid, neurootilisemaid ja suursugusemaid estraadimehi üldse. Ja ennekõike muusikakriitikute väe ja viletsuse sümbol. 80ndate keskpaigaks ta karjäär faktiliselt hävitati nürimeelselt «autentsust» ehk tegelikult vaid vasakpoolset sotsiaalsust taotlevate briti kiibitsate poolt. Ja kummatigi on Uusmees osutunud 90ndate avangardi halliks kardinaliks, keda kummardavad nii Beck kui Trent Reznor kui Marilyn Manson. Nojah, ülistuslaulu kõrvale tuleb mainida, et meloodiline ja vokaalne variatsioon ei kuulu just Numani tugevamate külgede hulka, ja sestap ei pruugi kaugeltki igaühel jaguda jaksu 150-minutilise antoloogia täieks vastuvõtuks. Aga arranzheeringud on seda sõgedamad, nagu ka eriti esimesest, just valdavalt 80ndate keskpaiga rariteetide osast kuuldub. Ja Numani meeleolu loomise oskuse kinnituseks on haruldaselt hää live-plaat kogumiku teise osana. Takkapihta on too kahvanäolisim kahvanägudest tihtipääle rabavalt funky. Prince’i «U Got The Looki» töödeldes robotmees sensuaalsuselt purpurpägalikule endale alla ei jää. (BERK VAHER)

Yothu Yindi

One Blood

Mushroom

Kunagised lähedased tuttavad. Korraks, Rock Summeri pealavalt. Sealt nemad, need ohtrate ihumaalingutega põlisaustraallased, aastate eest meid kostitasid kambakesi oma lopsakate didgeridoo-lõrinatega - mis toona siinpoolkandis veel vägagi uudne pillihääl oli - ja tõsiselt tõrrepõhjalise folklauluga. Aga sealsamas, nagu mälu mäletab, ka kenasti siledaks vuntsitud akustilise-elektrilise internatsionaal-rockiga, mille ingliskeelsed tekstid pea üleni õhetasid poliitilisest protestist. (Samasugune kirevasepärane eklektika, ajuti huvitav ja teisal hämmeldav, lendub selleltki valimikult.) Misssuguse mulje, või kas üldse mingi, jätsid nad toona Summeri-publikule, pagan toda teab. Tegel’t. Aga teoreetiliselt oli Yothu Yindil siis küll soodsaim aeg siin ilmanurgas soosijaid leida. Sest. Kui aborigeenid, kellele ajalugu oli äsja taasannetanud oma «väikese lemmikvabariigi», või(nuk)sime me ju nendestki kui aborigeenidest - kellelt kunagi käest võeti terve manner, millest tänini ei raatsita päriselt tagasi anda tükikestki - iseäranis lahkesti ja armsasti aru saada. …Vististi lahkemini kui praegu. (TK)

Reggae

Lee Scratch Perry

Techno Party

Ariwa

Eestiski esinenud Mad Professor on viimase kümmekonna aasta jooksul teinud mitmeid albumeid koos teenitult reggae-muusika hullu geeniuse tiitli pälvinud Lee Scratch Perryga. Neist koostööprojektidest uusim - «Techno Party» - jätkab sealt, kus eelmine album pooleli jäi. Muusikat Ariwa label’ile omase reggae- ja jungle-soundiga ning sekka kõike, mis ühele või teisele hullule pähe on torganud. Perry esitamas oma süvafilosoofilist räpp-sõnumit inimkonna alateadvuse varjatumatest sügavustest. Ja seda teeb ta veenvalt. Pealegi - seekord on Perry pääsenud ka miksimislaua taha. Ja kuigi album on muusikaliselt peaaegu kullatükk, siis omalaadseks kullatükiks on ka albumi buklett, mille teksti on kirjutanud peagi ilmuva Perry eluloo autor David Katz. Sealt saab näiteks teada, miks Lee Perry põletas maha oma legendaarse Black Ark stuudio ning muudki kasulikku Lee Perry elu ja loomingu mõistmiseks. (RINGO RINGVEE)

Klassika

Lutz Kirchhof

Lute Music For Witches And Alchemists

Sony Classical

Lutz Kirchhof on kuulsamaid euroopa lautokunstnikke ja muusikauurijaid, kes on asutanud Frankfurdi lautofestivali, lautomuusika uurimise ühingu ja mitu vanamuusikaansamblit. Siinse albumi valiku pakub Kirchhof välja kui nõidade ja alkemistide tarbemuusika, viidates, et inimese suhe hingede maailmaga on läbi aegade olnud üks suur mõistatus ja osaks saanud vaid vähestele väljavalitutele ning muusika abil. Vähetuntud 16.-18. sajandi autorite aariad, tantsud ja süidid kõlavad imemahedalt. Lutz Kirchhof mängib vihueelat, renessanss-lautot, barokklautot ja theorbi. Nende pillide salapärane pehmelt pärlendav heli võib tõepoolest kanda spiritistlikku võimu. Igatahes on see plaat volbriöö tähistamiseks tõeliselt glamuurne muusikavalik. (TT)

Ostrobothian Chamber Orchestra / Juha Kangas

Lighthouse

Finlandia Records

Juha Kangas asutas väikeses Kokkola linnas kammerorkestri 1972. aastal ja sestpeale on Ostrobothnia orkester etendanud olulist rolli põhjamaade kultuurielus. Ligikaudu kaheksakümne esmakordselt esitatud teose hulgas on ka eesti muusikat. Balti riikide heliloojate loomingu album «Lighthouse» algab Lepo Sumera kontsertliku oopusega «Symphone» löök- ja keelpillidele, kus on teatraalseid helidekoratsioone, müstifitseeritud õrnust ja barokset pürgi. Vasksi «Musica adventus» hingab välja Bachi ja Pärti ning autori enese varasema keelpillimuusika «stampe», tihedat laskuvat keelpillikudet ja selle sasipundart, oigavaid glissandosid, madalaid pizzicato-punkte jne, lõpuosas ka vana head rahvatantsuliikumist. Onute Narbutaite «Sinfonia col triangolo» on peegelkompositsioon, kus teos murdub mõtteliselt pooleks. Laialipillutatud heliaistingud, õhku tarduvad ja rippuvad helitükid kujutavad autori sõnul kerkivat ja kahanevat kuuketast, mille rohekas kuma pressib läbi partituuri. Teose saatesõnad on tabavalt täpsed ja leedulanna teost kuulates meenub vana jutt Leedust kui balti moodsa muusika mekast. Oma helivaimu poolest sobib Narbutaite somnambuulsele kunstile järgnema albumi nimilugu. Erkki-Sven Tüüri «Lighthouse’ist» mitut ettekannet kuulnuna ära hellitatud, ei meeldi mulle siinne aeglane barokkstiilis esitus, aga heal teosel on ikka mitu erinevat elu. (TT)

sisukord

© Postimees 2000