Eesti muusika, kosmose ja keha taustal
Eesti muusika päevade lõppkontserdil kõlasid esiettekandes Vähi, Rannapi, Kangro ja Sumera teosed

EVI ARUJÄRV
muusikakriitik

Viis päeva kestnud eesti muusika päevade lõppkontserdil kõlasid esiettekandes neli instrumentaalkontserti tuntud autoritelt. Kontsert on ulatuslik, mõnikord sümfooniline teos orkestrile ja soolopilli(de)le. Selline suurvorm tähendab energeetilise terviku tekitamist, mis eeldab teravat kõrvakuulmist ja selget teadvust või vähemasti ärkvelolekut. Nii autorilt kui kuulajalt. Et aga juba möödunud sajand keskendus selliste fundamentaalsete, liigärkvel teadvusseisundite lammutamisele, eitamisele ja tühistamisele, siis tähendab kontsert nüüd juba ka teisi asju.

Muusikapäevad avanud Peeter Vähi teoses «Silver Concerto» (sopransaksofonile ja kammerorkestrile) avaldus näiteks nüüdismuusikas levinud ja meetodiks saanud amneesia- ehk mälukaotuse seisund. See tähendab vabanemist ajaloo ja hariduse koormast ning algpunkti jõudmist. Ja tõesti, tõesti, õndsad on need, kes algpunkti jõuavad. Vähi jäi pioneeriikka pidama.

Valab noodipaberile

Seepärast kostsid muusikast trummipõrin, baroki ja romantismi kaunimad viisikäänud, miski, mida Soomes nimetatakse tunnelmamusiikki, ja loomulikult ida hääled. Mõnele ehk tundus, et tegemist oli labasuste ja mõttetuste joruga. Aga nagu teada, on komposiitorlik vägivald materjali kallal juba ammu eilse päeva sõnum. Tõeline muusika sünnib, kui autor valab noodipaberile kõik tähtsama, mis meeles mõlgub.

Rein Rannapi «Time Sculpture» (klaverile ja suurele orkestrile) voolis autori sõnul maailmamürast skulptuuri. Selle põhjal võis ka oletada algpunkti naasmist: ürghelisid ja üksikkõla metafüüsikat. Seda oligi, lisaks muudki. Näiteks küllalt värskelt kõlav vastandus: sooloklaveri spontaansus, välgatavad liikumised contra küllastatud, tähendusrikas, ekspressionistlik orkestripartii.

Tundub aga, et Rannapil on küllalt raske isiklikku võimsat toonust sel määral välja lülitada, et kosmiline heli kuuldavaks saaks. Nii oligi, et partituuri kirjutatud ürghelid - kiviklõbin või merikarbihääled - omandasid peaaegu loosungi intensiivsuse. Ürghelid, teadagi, mõjuvad soliidsemalt vaikuse piiril.

Raimo Kangro kontsert löökpillidele jätkas seda, mida tema ise varem ja juba kas või Ravel oma «Boolero» ja «Valsiga» - rütmikujundite, elutoonuse demoniseerimist. Aeg-ajalt tundub, et deemon on motoriseeritud: tõmbad käima - läheb ise. Teistpidi tundub see motoriseeritud olek väga lähedane mõnele postminimalismi riukalikule liinile.

Kangro rikub algminimalismi põhimõtet, et rauda tuleb taguda, kuni see on kuum, ja teeb aeg-ajalt enneaegseid liigutusi. Kokkuvõttes istub ta kolmel toolil korraga: hüpnotiseerib, arendab ja kohati oleks nagu irooniline nii hüpnotiseerimise kui ka arendamise suhtes.

Lepo Sumera kaheosalises concerto grossos soleerisid saksofon, klaver ja löökpillid. Sumera kasutab võrdlemisi ärapeetud vahendeid: võtab mingi motiivi, kasvatab, suhtestab, paneb asju juhtuma, millekski saama. Vanasti nimetati seda dramaturgiaks. See on energeetiline mudel, mis ei uinuta ja ei lüli välja, vaid vastupidi: ergastab, provotseerib ja viib kuhugi.

Sumera kontserdis kasvasid väikestest motiividest ekspressiivsed, simultaansed ülipingest laetud kõlakujundid. Teada on, et nüüdismuusika ammutab ainest ajaloo varakambritest ja prügikastist. Sumera teeb leitust midagi uut valmis.

Muusikat on kolme liiki

Et muusikapäevade neli eelnenud kontserti üle uudiskünnise ei jõudnud, selle põhjusi võib leida keskajast. Siis selgus, et muusikat on kolme liiki: musica humana - voorusliku keha ja hinge harmoonia, musica mundana - sfääride ehk kosmiline muusika, ja lihtlabane musica instrumentalis ehk see tavaline.

Praegu pääseb üle uudiskünnise kõigepealt keha (kas nüüd just koos voorusega, aga vapruse ja iluga ikka) ja siis kosmos - selline muusika, mis vähemasti taevaaluse täidab. Ja kui mahub, siis veel midagi.

Päike on kaugel, dissonantsid aga lähedal

IMMO MIHKELSON

Läinud nädalal võis Tallinna kesklinnas näha pilti, kus laternapostidel rippuvad kuulutusteplakatid üle ühe teatasid Jazzkaarest ja eesti muusika päevadest. Esimene oli erkroheline ja tõotas rõõmu kevadest, teine aga mitmetooniliselt hall, peal kiri käskiv-anuva sõnapaariga «Tule kuulama». Et mõlemad muusikasündmused toimusid samal ajal ja teineteisest mõnesaja meetri kaugusel, siis võis nii mõnigi huviline tammuda kahe heinakuhja vahel.

Kui Jazzkaare eksistents on sõltuvuses avalikkuse tähelepanust, siis eesti muusika päevad on festivalilaadne igakevadine kontsertidesari, mis alles tänavu ettevaatlikult päevavalgust piilub ja ümbritseva elu saginat uudistab. Kes ise just asjassepühendatu pole, võib arvata, et tegemist on millegi konspiratiivsega, mis oma toimetamised targu veidi salahämaraks jätab. Pühendatu aga räägib hoolikalt valitud sõnadega juttu kõrgest kunstist, mis ei saagi olla kõigile mõistetav, ammuks siis kättesaadav.

See ettekääne on hea barrikaad, millega eraldada ennast elust ja inimestest. Ka kuulajatest. Selle piiri taga toimub vilgas tegevus, mida nimetatakse eesti muusikaeluks. Muuseas toimuvad intriigid ja kokkupõrked, moodustuvad erakonnad ja survegrupid, sest selles elus liiguvad kümned miljonid riigieelarve kraanidest tilkuvad kroonid.

Eesti muusika päevad on väike osa sellest varjuelust. Heauskne külastaja võib leiab üllatusega, et sõna «Eesti» tähendus on siin väga piiratud. Aga ta lihtsalt ei tea, et tema eest varjatud reaalsuses on olemas ka Eesti Muusikanõukogu ja Eesti Interpreetide Liit, mis samamoodi kuritarvitavad E-sõna, surudes selle imelikult kitsasse konteksti, kuhu kutsumata külalistel asja pole.

Välismaalane aga peaks sattuma kolmekordselt hämmingusse, kuna tema võib siinsega kohtumisel juhtumisi tõdeda, et lisaks sellele laia ilma jõudnud «eesti muusikale», mida tema teab, on veel üks «eesti muusika», mille seos esimesega näib olevat õhkõrn.

On ju hea, et dissonantsid eksisteerivad. Ilma nendeta oleks muusika ja tema eludki palju igavamad. Ning lisaks varjukülgedele on kusagil alati ka päikeselised pooled. Et eesti muusika päevad vähemalt üritavad ennast kuidagi nähtavaks ja seejärel ehk ka kuuldavaks teha, on hea märk.

Kaarega põhjas ära käidud
Jazzkaare Põhjala päev oli kui avanss suvisele Viljandi Folgi publikule

LAURI SOMMER
kriitik

Jazzkaare Põhjala päev oli omamoodi avanss suvisele Viljandi Folgi publikule: kevad käes ja laul juba lahti. Kõik tähtsamad artistid olid ka folgiloorbereid lõiganud, kuid mõjusid nüüdses Sakala keskuse saalihämarikus teisiti. Melu kihas vähem, muusika ja selle tagamaa paistis seda selgemalt.

Tulli Lum (liivi keeli «kuum lumi») on eelkõige karismaatilise liivlanna Julgi Stalte ja folkviiulinovaatori Tiit Kikase bänd. Muu koosseis näitas küll head kokkumängu (kahe trummari filigraanne sünkroonsus!), kuid uitas suure osa täiteaega Justament-kohtab-Cranberriest tüüpi rockiteedel. Kikase viiul hõljus kusagil vahepeal, olles kord soolokitarri, kord sae, kord keeltrummi moodi.

Mida vaiksemaks kõla vaibus, seda enam kasvas asja õige võlu. Väärtuslikud foonid, nagu kohinad ja kannel, ilmusid kah müraseina alt välja. Stalte juhatas kuulaja naiseliku vägevusega läbi oma rahva naispere eluringi. Sünd ja sõda, Siber ja seksuaalne jaanipäev ja mis seal kõik veel oli.

Maad ning ajad kohtuvad - lauljatari liivi-eesti soost lapse kaudu sai hõimuside topeldatud ning meie muusika on tema näol omandanud ühe unikaalse hääle. Mõneti June Taboriga sarnase. Kui veel lisapalana kõlas «Puhu tuul ja tõuka paati» - laul, mis on siinkirjutaja esimene helimälestus siit maailmast -, siis ei osanudki paremat nõuda.

Tuhathäälne, otse elust

Saami joiguja Wimme Saari jääb meil ikka oodatud külaliseks. Nii kirkaid minevikuheiastusi ei kohta eestlane iga päev. Häälega piltide kujustajaga esines taustabändile lisaks veel ka vana partner, saksofonist-eksperimentaator Tapani Rinne. Minevikku koheldi väga mitmeti: hardunult, parodeerivalt, kaasaegselt. A cappella esitatud joiud haldjatest, põhjapõtradest ja lindudest täitsid saali sügava lummusega.

Ühistes lugudes tõusis ämbientsuse, techno-shamanismi ja veidruse vahel balansseerivale taustale ka tehnilisemaid häälepilte. Rinne saksofon lõi ülemistes helistikes melodramaatilist kummastust, alumistes jõrises aga peaaegu tiibeti rituaalse pasuna taoliselt. Wimme hääleuitamised muutusid kohati tuva kõrilaulikute kargõraa-stiili sarnaseks.

Kuid ürgse pühalikkuse varjust piilus alati huumor. Eriti üllatuslikult lisaloos, kus Wimme tuhathäälsus, sämplerikoomika ja saksi-kidra ühisjura vahvalt avangardi põikasid. Kokku oli see elu hõlmav joig. Kui tänapäeva inimene suudab traditsiooni nii sügavalt sisse elada ja seda ka nutikalt avardada, on meil lootust. Ürgugri ajamasin pole enam kaugel.

Lusti ja laulumaagiat

Päeva kolmas folktäht, rootsi Garmarna oli aga täiesti valesse kohta esinema pandud. «It’s a shame you can’t dance,» öeldi ka lavalt. Veebruaris oma kümnendat tegevusaastat tähistanud bänd on liiga energiline, et teda liikumatult vaadata. Lavaesine möll jäi seekord vallandumata. Kuid bänd veenis niigi. Trip-hop’ilikele biitidele ja kummitavatele taustadele asetatud rootsi laulupärand sai kitarridelt, trummilt ja bassilt veel hüpnootilist raskemeelsust lisaks. Aga marutajad poisid olid nad ka. Taidlesid oma muuseumiinstrumentidega laval ringi ja mõni pill pälvis päris sonicyouthlikku kohtlemist.

Laulja Emma Härdelin püsis seevastu liikumatu ning pajatas sinavail põhjamaa helistikel kurbi lugusid. Näiteks sellest, kuidas paha tüdruku jalg leivasse ja leib põrandasse kinni jääb, maa avaneb ja ta põrgusse vajub. Põhjamaine laulumaagia toimis ja oli pisut kahju, et mõned arhailised numbrid (Hildegard von Bingeni töötlused) kavast puudusid. Akustikaga need sobinuks, aga tühja kah. Nooruslik lust murdis trollilugudest ja mõrvaballaadidest üsna hõlpsalt läbi. Nad lõpetasid helge makedoonia tantsuviisiga.

Kui nüüd lugeja tõesti endas varast folgikihelust tunneb, siis võib ta seniks kapist muinasjuturaamatud tuua ja bändide uuemaid helikandjaid kuulata. Üks värske muusikapuhang sai enne maituld ära kuulatud.

Jazzkaare Põhjala päev oli laupäeval Sakala keskuses

Victor Bailey Lendav Tsirkus

BERK VAHER
kriitik

Tuline, dünaamiline, teravmeelne… ja teeb trikke. Niivõrd haaravalt, et publik ja kontserdijärgsed episoodid hakkavad mõjuma osana etendusest. Nagu heas tsirkuses ikka. Nõnda jäädvustas end siinkirjutaja mällu neljapäeva õhtul Sakala kultuurikeskuses esinenud Victor Bailey Group.

«Sit back, relax, enjoy yourself,» juhendas Victor Bailey kontserdi algul publikut, «this is not a jazz concert!» Ja ega see siin ole ka kontserdiarvustus. Pigem püüd edasi anda mõned kaadrid Bailey Lendtsirkuse olematust ja tulematust «Live In Estonia»-filmist. Filmida ega salvestada supergrupp ennast ei lubanud - ja õige ka. Kõigi kuulajate kõiki aistinguid, üheainsagi aistinguid lindid ei püüa, needsinased enesest-rõõmustamised aga olid show orgaaniline osa.

Vägevlahedaks soojenduseks VBG-le olid väikse saali Weekend Guitar Trio (kolm kitarri, mis manasid esile orkestri jao tuntud ja tundmatuid pille) ja suure saali kontserdieelne närvikõdi pressikaartlastele - kas vabu kohti jätkub? Oli, aga just parasjagu. Saal oli tulvil ja publik põnevil.

Kui «Get A Logic» käima prahvatas, tundsin, et katapulteerun lavale, kuid õnneks või kahjuks blokeeris lennu põiki vuhisev ja ilmsesti oma kohale katapulteeritud Peeter Volkonski, takerdudes jalgapidi Kadri Hundi väiketütre ridiküli ja lastes mu esimesel energiapuhangul kanaliseeruda ridiküli otsimisse. Leidsime. Kõik see aga näis laval toimuvasse bigbeats’ilikku madinasse puutuvat professionaalse liikumisrühma enesestmõistetavusega - get a logic!

Muusika on kui lava…

Enne, kui jõudsin mõelda, kes meist millist pilli markeeris, vajas mu reaktsiooni bändi tutvustava sketshi sissejuhatatud «Need Your Reaction». Muusikud varjusid õhku paiskuva helimassiivi varju - ja lasid esilduda kosmilisel varjuteatril või multifilmil hetke kestvate ruumide kiirest avamisest ja sulgemisest.

Tõesti, õhus kangastus mingisuguses blake’ilikus lapsemeelses ägeduses spektaakel, kus Bailey bass kõlas kui tantsusammudest plaksuv ja kõmisev maa, Kenny Garretti saksofon kui inimhäälne huilgav ja leelutav tuul, Jim Beardi klahvid pulbitsesid kärestikulise jõena, David Fiuczynski kitarrihelid tuhisesid siia-sinna pidevalt kuju muutva tulilinnuna ja Dennis Chambersi trummides lõid ja tiksusid kõik maailma kellad.

Siis jäi üks ruumidest kestma, valgudes üle saali kevadõhtuseks klubiks - Victor Bailey säädis oma hääle huljuva-vigurdava bassiga ühte sammu ja vestis lugu Jaco Pastoriusest. «Do You Know Who He Was?» oli tekstitatud cover Pastoriuse «Continuumist», kuid oma kupleeliku köielkõnniga hõllanduse ja nalja vahepääl andis see tunnetada kummastavat sarnasust Bailey ja briti linnalauliku Elvis Costello lauluhäälte vahel.

Kõrvamoondustrikk

Säädnud nõnda kuulaja suurele loojale mõtisklema, lipsas Bailey & Co aga ise audiaalse klubi tagauksest välja, üle idamaiste liivadelaulude sigisagisevasse oaasi «In The Head». Kõlad said olevusteks, kes morfisid end putukatest lindudeks, lindudest kiskjaiks, kiskjaist jälle putukateks ja ikka-jälle üheksainsaks monoliitseks ja tantslevaks helikehaks.

«Baby Talk» oli valdavalt Kenny Garretti esitada, ja nõnda too saksofonaalne mudilane vadistas ja jonnis ja kõgistas, sekka leelutas «Sepapoisse» ja pladistas elektriklaverist sadanud lombis. Magusroaks jäi «Sweet Tooth», kus nagu assortiikarbis viie instrumendi loodud kõlade ja rütmide kombinatsioonid - mida maitsta lasknud kuulaja pidi jalgades tundma rahutusi diskost dub’ini ja tagasi.

Jah, Victor Bailey Groupi etendus oli siiski võimalikkuse, mitte võimatuse kunst - pööraseimailgi hetkil selgelt artikuleeritud häälikukogum, perfektne zhonglaazh juba eksisteeriva estraaditähestiku raames, mitte püüd alfabeeti täiendada - kuid seda grupile ette heita, on nagu paluda meisterlikult mustkunstnikult psühhokineesi. Või nõuda akrobaadilt, kelle hetk õhuspüsimist lubab unistada lendamisest, tõelist lennuoskust.

Etenduse epiloogis, kahekesi oma bassiga «Birdlandis», Bailey tõepoolest lendaski.

Victor Bailey Group esines Jazzkaarel läinud neljapäeval Sakala keskuses

Jazzkaarel eraldi koos

IMMO MIHKELSON
immo.mihkelson@postimees.ee

Kui trompetisti Nils Petter Molværi ansambel Khmer reedel vastu laupäeva öötundidel oma lisalood lõpetas, oli õhk klubis Koloss imelik. Hulga soojem, kui uueks vuntsitud vana tehasetsehhi akende taga, kuid midagi hõljus seal veel. Midagi eeterlikku, sõnade eest põiklevat ja tundmuslikku.

See oli Jazzkaare kontekstis imelik kontsert, kus vanuse ja positsiooni poolest kirju publik tammus jalalt jalale, tantsiskles ennastunustavalt või jõi õlut. See oli tavaline, muusika aga imelik. Vaid veidi jazz, aga mitte päriselt see «klubimuusika».

Seal oli valju kitarrimüra ja magu väristavat madalat bassiheli, oli aeglast sugestiivset dub-tukset ja drum’n’bass’i sakilisi biite, oli valgusküllaseid helilooridest hõljumeid ja ründavat techno-haamrit. Kuid elektriliselt muundatud häälega trompet osutas pidevalt fookuspunktile, ja see oli tema ise - introspektiivne nagu Miles Davis või mutantolendite maailma huilgeid matkiv nagu Jon Hassell.

Nils Petter Molværi omapärane moodne helidemaailm oli Jazzkaarel kui tulevikukuulutaja. Inimesed osalesid selles eraldi koos. Norra bändi muusika pigem eraldas inimesi kui muutis nad kuulajamassiks; ta otsis kontakti kujutlusvõimega ja tekitas individuaalseid elamusi. Teisalt aga võnkusid Kolossis samasugused vibratsioonid nagu nendel klubiüritustel, millel osalejad ennast peaaegu et sugulashingedeks peavad. Nähtamatu niit ühendas noori ja vanu, lipslasi ja karvaseid.

Ka Jazzkaar ühendab. Ikka eraldi ja koos. Need tuhanded inimesed, kes külastasid tänavust Jazzkaart, olid ju kõik osalejad. Aga nende kokkupuuted muusikaga olid väga erisugused. Ühed tantsisid Osibisa afrorütmide järgi ja teised kuulasid hinge kinni hoides Michael Riessleri virtuoosset klarnetiakrobaatikat, kolmandad tundsid Chicago Beau bluusi kuulates puusades imelikku kihelust ja neljandad kuulasid hardunult vaikusemeditatsioone.

Järgmine Jazzkaar algab 17. aprillil 2001