Mis neist saab?
REET KRUSTEN

Tsiviilkontroll käib üle Kerdi

Riigikaitse juhtimine vajab põhiseaduslikke ümberkorraldusi

LIIA HÄNNI
Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees (Mõõdukad)

Kaitsejõudude juhataja kindral Kerdi vabastamine kujunes pilvise ja süngevõitu poliitikasuve keeristormiks ning tõi kaasa kahjustusi, mille silumine võib nõuda rohkem vaeva kui Rakvere katuste lappimine.

Halvale lisaks võib toimunus näha ka võimalust tuleviku tarbeks õppust võtta, eriti Riigikogus toimuvat põhiseaduse riigikaitse osa muutmise vajalikkuse arutelu silmas pidades. Riigikogu hääletustulemus kindral Kerdi vabastamisel - 47 poolt ja 46 vastu - meenutab tahtmatult kulli ja kirja viskamist, sest tulemuse määras üksainus eksinud hääl.

Ometigi peaks riigikaitse olema valdkond, kus saatuslik juhus tuleks juba eos välistada. Arenenud demokraatiaga riikide tunnusjooneks on lai poliitiline konsensus riigikaitse küsimustes ning vaevalt leidub Euroopas teist riiki, kus kaitsejõudude juhataja ametikoht täidetakse parlamendi hääletusmasina abil.

Riigikaitse korraldamine kuulub normaalselt täitevvõimu pädevusse. Tänavu varakevadel leppisid Riigikogu fraktsioonid kokku avada arutelu põhiseaduse riigikaitse peatüki osas. Suveks said kirja muudatusettepanekud, mis on edastatud riigiõiguse ekspertidele.

Ekspertiisi läinud eelnõus on esitatud kaks varianti. Esiteks, kaitsejõudude juhataja määramist põhiseaduses mitte käsitleda ja reguleerida küsimus seadusega, andes otsustamise valitsuse pädevusse.

Teiseks, muuta senist põhiseaduses sätestatud korda nii, et ettepanek kaitsejõudude juhataja isiku osas lähtuks valitsuselt ning nõuaks presidendi kui riigikaitse kõrgema juhi heakskiitu.

Mõlema ettepaneku kohaselt kasvab valitsuse vastutus riigikaitse korraldamisel, mis on parlamentaarse riigikorralduse kindlustamiseks hädavajalik samm. Kaitseväe juhataja ametisse nimetamine väljaspool Riigikogu ei tähenda seda, et parlament jääks ilma hoobadest olukorda mõjutada ja kontrollida.

Vastupidi - valitsusele on võimalik tema isepäise tegutsemise korral umbusaldust avaldada, presidendi puhul põhiseadus sellist võimalust ette ei näe.

Käestlastud võimalus

President Merile on tihti ette heidetud ainuisikulisi otsuseid riigikaitse juhtimisel, mis ei ole kooskõlas parlamentaarse riigikorra põhimõtetega. Kindlasti on neil etteheidetel tõepõhi all.

Kindral Kerdi vabastamisel aga süüdistati presidenti otseselt põhiseaduse rikkumises. See on tõsine süüdistus ja vajab tõestuseks veenvaid argumente, mida kahjuks ei ole esitatud.

Süüpinki on naelutatud presidendi kurikuulus 30. juuni käskkiri, millega ta olevat kindral Kerdi ainuisikuliselt kaitseväe juhataja ametikohalt vabastanud. Kuid sama kuupäeva kannab ka presidendi kiri Riigikogu esimehele, milles president teeb Riigikogule ettepaneku vabastada Johannes Kert kaitseväe juhataja ametikohalt - nii nagu põhiseadus ette näeb.

Tõde on see, et president ei vabastanud kindral Kerti oma käskkirjaga, vaid algatas tema vabastamise, mis on presidendi põhiseaduslik õigus. Küsimus on pigem selles, kas presidendi otsus eemaldada kindral Kert kaitsejõudude tegevjuhtimisest on õiguspärane või mitte.

Rahuaja riigikaitse seadus lubab mõjuva põhjuse olemasolul anda kaitseväe juhtimise üle kaitsejõudude juhatajalt peastaabi ülemale.

Kahjuks ei täpsusta seadus, kes hindab olukorda ja määrab, millal see säte rakendub. Arvan, et presidendil kui riigikaitse kõrgemal juhil oli õigus see auk seaduses oma otsustusega täita ja asendada kaitseväe juhataja, kelle vabastamise ettepaneku ta parlamendile läkitas.

Vastasel korral võib ette kujutada olukorda, kus ametist tagandatav kaitseväe juhataja korraldab oma lahkumise puhul Toompeal «paraadi».

Ikkagi jääb õhku küsimus, miks suur osa Riigikogu liikmetest - nii valitsusliidust kui opositsioonist - nägi toimunus eelkõige presidendi isiku probleemi ning pidas esmatähtsaks presidendi «karistamist» tema ettepaneku tagasilükkamisega.

Võib vaid aimata, miks see nii läks. Ajapikku kogunenud probleemide ja vastuolude sasipundar riigikaitse juhtimise ümber lõi soodsa pinnase emotsionaalseks vastasseisuks presidendiga ning varjutas kahjuks palju olulisema küsimuse - kuidas peaks tekkinud olukorras käituma parlamentaarse riigi rahvaesindus?

Presidenti süüdlaseks tembeldades ja temalt aru nõudes tunnistas Riigikogu vaikimisi presidendi ainuisikulisi võimuvolitusi riigikaitses, mida ometigi soovitakse piirata.

Päris kindlasti polnud kindral Kerdi vabastamise algatamine presidendi peas sündinud uitmõte, vaid kaitseministriga koostöös küpsenud arusaam kaadripoliitiliste muudatuste vajalikkusest kaitseväe tipus. Aru olekski tulnudki pärida isikult, kes tegelikult vastutab Riigikogu ees riigikaitse küsimustes - seega kaitseministrilt.

Presidendile ultimaatumite esitamise asemel võinuks riigikaitsekomisjon nõuda põhiettekandjana kõnetooli Jüri Luige. Oluline riigiõiguslik pretsedent jäi loomata ja seda enam tuleb loota põhiseaduse kirjatähe muutmise abile.

Küsimus on tsiviilkontrollis

Nii president oma avalduses kui ka vabatahtlikuna Riigikogu kõnetoolis käinud kaitseminister avasid ühemõtteliselt Kerdi vabastamise taotluse tegeliku põhjuse. Selleks olid tsiviilkontrolli sisseseadmise raskused kindral Kerdi juhitud kaitseväe üle.

Tõsi see on, et president, kraamides lagedale Kerdi tähtajatu lahkumisavalduse, püüdis kindralit säästa tema isikuomaduste varjukülgede lahkamisest Riigikogu ees. Kindral Kert aga ei pidanud paljuks hakata vägikaigast vedama riigikaitse kõrgema juhi endaga, lootuses parlamendipoliitika sogastes hoovustes uuesti pinnale tõusta.

Riigikogu hääletus kindral Kerdi vabastamise küsimuses oli tõepoolest lakmustest, kuid mitte seaduserikkumise heakskiitmiseks või hukkamõistmiseks, nagu arvab spiiker Savi - sest see polnud valiku tuum.

Tegelik küsimus oli - kas parlament toetab demokraatliku riigikorralduse jaoks hädavajalikku tsiviilkontrolli põhimõtet või ei. Selle testi tegi Riigikogu ära tänu õnnelikule juhusele.

Kauem juhusele loota ei saa. Riigikaitse juhtimine vajab korrastamist ja see on Riigikogu ülesanne.

Tiibet, Tshetsheenia ja rahvaste õigused

Osa rahvaste enesemääramisõiguse eitamine tähendab kasvavat terrorismi

ANDRES HERKEL
Riigikogu liige

Hiina parlamendispiiker Li Peng ei jõua Eesti-visiiti veel lõpetada, kui Tallinnas algab Esindamata Rahvaste Organisatsiooni 10. aastapäeva konverents. Kohale tulevad ka dalai-laama eriesindaja Chhime Chhoekyapa, Taiwani diplomaat Mei-Shun Lo ning uiguuride pagulasliider Erkin Alptekin.

Nende sündmuste ajaline kokkulangemine on juhuslik. Sellele vaatamata loodan, et ei unustata juttu teha ka üksteist aastat tagasi Li Pengi peaministriks oleku ajal toimunud Taevase Rahu väljaku veresaunast, enam kui miljonist Hiina võimu all hukkunud tiibetlasest, budistliku kultuuri barbaarsest hävitamisest ning suhetest Taiwaniga. Nende küsimustega seotud häbist ei pääse Hiina liidrid üheski demokraatlikus riigis.

Maailm astub 21. sajandisse suurte lõhedega. Kõigepealt on see lõhe tehnoloogiliselt arenenud ning vähearenenud maade elanikkonna vahel. Teine, teravam lõhe valitseb rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguste standardite ja tegeliku olukorra vahel, sh nii suurtes riikides nagu Venemaa ja Hiina.

Kui Slobodan Milosevic on pärast Bosniat ja Kosovot üksmeelselt paariaks tunnistatud, siis Venemaa ja Hiina hirmuteod Tshetsheenias ja Tiibetis ei pälvi oma jõhkrusele vastavaid hinnanguid. Piirdutakse vaid tagasihoidliku näpuviibutusega, mis ei takista maailma liidritel Putinit ja Li Pengi suurejooneliselt vastu võtmast.

Prantsuse filosoof André Glucksmann, kes lõppeval suvel kuu aega «illegaalina» Tshetsheenias viibis, kasutab Le Monde’is avaldatud reisikokkuvõttes mõistet «absoluutne roim».

Absoluutne roim on tappa kedagi, lähtudes sellest, kellena ta on sündinud: juudina, armeenlasena, mustlasena, tutsina jne. See, mida Vene föderaalväed Tshetsheenias toime panevad, ongi absoluutne roim.

Tshetsheenias põrkuvad kaks vastandlikku sõjapidamise viisi. Venelased hoiduvad lähivõitlusest, pommitades ja hävitades distantsilt, ilma vähimagi katseta teha vahet tsiviilelanikel ja nn terroristidel. Seevastu tshetsheenide suitsiidirünnakud on täpse sihtmärgiga: vastase staabid, spetsüksuste kasarmud, piinamiskeskused.

Keegi pole suutnud vastata küsimusele: kuidas saavad vähem kui miljon tshetsheeni - isegi kui nende hulgas on terroriste - ohustada 150 miljoni venelase julgeolekut? Glucksmann: Tony Blair ei tee IRA-vastase võitluse sildi all Belfasti maatasa ning Madrid ei lähe pommidega ETA vastu.

Isegi Euroopa, mis on nii uhke oma moraali ja loogika saavutuste üle, ei suuda maailmas toimuvat selge mõõtkava järgi hinnata. Le Peniga hirmutatakse lapsi, aga Li Pengi ees koogutatakse. Haideri retoorika pärast jäetakse Austria isolatsiooni, aga sõdiva Putini ees avatakse kuninglike kodade uksed.

Kui 21. sajandil jätkub praktika, mis keeldub tunnistamast osa rahvaste enesemääramisõigust, siis tähendab see kasvavat terrorismi ja loobumist demokraatlikest vahenditest.

Teine võimalus on see, et rahvusvahelise õiguse praktika muutub ning järjest selgemini taunitakse siseriiklikku terrorit. See aga ei vasta mitmete riikide juhtkonna huvidele, sest siis mõõdetaks Hitlerit ja Stalinit, Lukashenkot ja Milosevici ning Putinit ja Li Pengi sarnase mõõdupuuga.

Eelolevatel nädalatel elab maailm olümpiamängude tähe all. See on rahu ja sõpruse pidu, nagu tihti tavatsetakse öelda. Kahjuks on maailmas küllaga neid, kelle silmadega vaadates peetakse pidu katku ajal. Kümned rahvad, hulga suuremadki kui eestlased, on ilma jäetud nii rahust kui sõprusest.

Arvestades Tshetsheenias ja Tiibetis toimuvat, olnuks loogiline, et Venemaa ja Hiina kui riigid jäetakse olümpia ukse taha, andes nende sportlastele võimaluse esineda olümpialipu all. Seesugust kohtlemist nõudvaid riike on veel.

Rahvusvaheline praktika, kus terroririikidel lastakse maailmale oma tahet dikteerida, on ebanormaalne ja ebaloogiline. Viimane näide on see, kuidas dalai-laama Tenzin Gyatso jäi Hiina survel eemale augusti lõpus New Yorgis toimunud maailma usujuhtide konverentsist. Kuid kas sai seda ilma temata nimetada maailma usujuhtide konverentsiks?

Vene ajakirjandus

TEET KALLAS

Kooliaasta on alanud, kooli- ja lasteprobleemid torkavad silma ka venekeelses pressis. Mitmeti sarnased nendega, millest räägivad eesti lehed, aga oma kindla spetsiifikaga. Mõneski leheloos vaadatakse mitu aastat kaugemale, kui seda on alanud õppeaasta. Aastasse 2007, näiteks.

Väitlus tulekul

Sest sellest aastast peaksid vene koolid üle minema eesti keelele. Nagu kirjutab Molodjozh Estoniis Anna Litvinova, ei aima veel keegi, kuidas see tegelikkuses välja nägema hakkab.

Igatahes on juba praegu paljud vene keelt kõnelevad perekonnad hakanud oma lapsi andma eesti lasteaedadesse ja koolidesse. Aga küsimusi kerkib ja koguneb aina juurde.

Kõike seda silmas pidades soovib ME probleemi järjekindla vaatluse alla võtta ja ootab lugejatelt kirju, et neist rääkida püsirubriigis «Vene laps eesti koolis».

Muide, see teema peaks sisulist huvi pakkuma ka eestlastele. Kas või säärasest vaatevinklist: kui tulevikus on kõik Eesti koolid eestikeelsed ja üsna ühesuguste programmidega, siis kuidas komplekteeritakse tulevikus näiteks Lasnamäe koole ja klasse? Ega ometi rangelt rahvuslikul printsiibil?

Ja veel: milline keel hakkab nendes koolides vahetundides ja olmeelus tegelikult domineerima?

Tahaks tagasi!

Üsna järjekindlalt ja vägagi positiivses toonis on vene lehed rääkinud ühest erksamast tahust integratsiooniprotsesside seas, sellest, kuidas venekeelsed lapsed taludes suvist «keelekümblust» saamas käisid. Jelena Leetmaa kirjutab Pärnu slaavi põhikooli laste suvest Vahtraoja talus peakirja all «Ah, kuidas tahaks sinna tagasi…»

Sealsamas või naabruses omandasid eesti kõnekeelt veel Sillamäe ja Narva lapsed.

Kel lähiajalugu meeles, peaks lausa heldinult õhkama: sellised lood ja hoiakud polnud vene ajalehtedes veel mõne aasta eest kui trendid!

Aeg teeb oma loomulikku tööd, ja jumal tänatud, et ühiskonnal on jätkunud tarkust ning pikka meelt mõningaid sündmusi mitte liialt tagant kiirustada.

Arvamus

Igor Gräzin
professor

Kui lugeda Riigikogu ja presidendi vastasseisu kaitseväe juhataja vabastamise asjus puhtalt «emotsionaalseks» nagu arvab Lia Hänni, pole vastavate seaduste parandamisel mõtet. Olukorra dramaatilisus selles ongi, et Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees õigustab põhiseaduse rikkumist ega tee vahet isegi «vabastamise» ja «vabastamise algatamise» vahel.

Kui põhiseaduse ja parlamentarismi eitamise eestkõnelejaks on poliitik, kes saab osa oma palgast nende kaitsmise eest, siis on muretsemiseks põhjust rohkem kui küllaga.

Sven Mikser
Riigikogu liige (keskfraktsioon)

Tsiviilkontroll kaitseväe üle on tähtis, kuid selle hääletuse puhul teisejärguline probleem. Nõustun Toomas Saviga: põhiküsimuseks oli, kas Eesti on riik, kus põhiseadus kehtib ühtviisi kõigi jaoks.

Muidugi pole normaalne, et kaitseväe juht ei ole presidendile ja kaitseministrile vastuvõetav, ent isiklike tülide puhul ei saa ebameeldivat persooni seadust eirates lahti lasta. Kahju, et parlament lasi käest võimaluse käituda parlamendina. Probleem on selles, et koalitsiooni helgemad pead teostavad täitevvõimu ja Riigikokku jäänud teist esheloni lihtsalt sunnitakse täitevvõimu vigu seadustama.

Kirjad

Mis neist saab?

REET KRUSTEN
Tartu

Igaüks, kes mõni kordki satub Tartus Pärna ja Pika tänava alguse kanti, võib kindla peale märgata omapärast seltskonda. Need on umbes 8-13-aastased poisid, kokku 10-15 last, kõigi ühistunnuseks pikad lotendavad varrukad ja muidu hoolitsemata välimus.

Varrukad on sihipäraselt pikad, sest need varjavad kilekotti bensiini või mõne muu mürgise ainega, mida aeg-ajalt nuusutatakse. Tegemist on noorte toksikomaanidega, kes juba kaugele äraandlikult lõhnavad.

Kas need lapsed ka koolis käivad, missugused on nende vanemad ja kodu või kas neil üldse ongi kodu, seda möödakäija muidugi ei tea. Kuuldavasti olevat üks poiss juba viieaastaselt tänavale sattunud.

Poiste saatus ei näi kedagi huvitavat, sest noorte toksikomaanide kogunemiskohaks on Pärna tänava algus juba aastaid.

Valus on vaadata saatuse hooleks jäetud lapsi. Valus on mõelda, et ühiskond suhtub lastesse küünilise ükskõiksusega.

Mäletatavasti hukkus alles selle aasta jaanuaris laps koerte ohvrina. Kui pikalt-laialt arutati siis koeri söötnud vanainimese ja koerte süüd. Peaaegu üldse ei huvitanud kedagi, miks oli laps öösel kella kahe ajal Hiinalinnas hulkumas või missugused olid tema kodused olud.

Nüüd siis hukkuvad lapsed meie kõigi silme all, aga Tartus nagu polekski lastekaitset, sotsiaalhoolekannet ega noorsoopolitseid. Keegi ei paista midagi teadvat, rääkimata tegutsemisest.

Kui lastele appi ei tulda, siis kasvavad üles kliendid Tartu uuele vanglale, mille vastu üldsus kangesti sõdib. Sest mis muud jääb neil lastel üle, kui asi vanas vaimus jätkub.

Vanglas saavad nad siis esimest korda elus nautida kõigi mugavustega elamistingimusi. Ilus perspektiiv, kas pole?

Estoniast ja august

GEORG PIROGOV

Mõned nädalad tagasi kuulsin Kuku raadio teadet, et Estonia laevavraki juurde on betoneerimistööde alustamiseks toodud mõned koormad liiva.

Nüüd, pärast ameeriklase Gregg Bemise ekspeditsiooni teatab sama Kuku raadio, et Estonia laevakülje juures on avastatud omapärase kujuga liivakuhi, mille on sinna toonud arvatavasti merehoovused.

Tahtmatult tekib küsimus: milleks tahetakse inimeste tegevust nüüd merehoovuste kaela veeretada? Arvan, et loogiline vastus on sellele vaid üks: liiv on Estonia külje juurde toodud laeva kiire hukkumise tõeliste põhjuste varjamiseks, ja see, mida taheti uurijate eest varjata, on laeva küljes olev suur auk.

Väinaületus mureks ka Hiiumaal

T. T.
Tallinn

Huvitav oli lugeda eilsest Postimehest Raivo V. Raami raskustest väina ületamisel.

Saaremaa Laevakompanii muide ei lisanud rõõmustavas piletihinna langemise teates infot topelthindade kohta reede õhtul ja pühapäeva õhtul, kui inimesed just rohkesti liiguvad, kuid see selleks.

Samal nädalalõpul, 1. septembril asusin mina teise saare, Hiiumaa poole teele. Rohuküla-Heltermaa liinil ei sõitnud juba nädal aega parvlaev Scania, mis oli üle viidud Saaremaa liinile, kuna üks sealsetest laevadest on remondis.

Hiiumaa rahvas, kes pole Saaremaa Laevakompaniile nii tähtis kui Saaremaa rahvas, pidi sel nädalal reisima vanade laevadega, mis teatavasti mahutavad kaks-kolm korda vähem autosid. Seda kummalisem on lugeda, et Saaremaalgi olid järjekorrad.

Kassiir ei oska piletit müües öelda, kas väljub üks või kaks väikest laeva ja millal tuleb Scania liinile tagasi. Samas broneerivad nad südamerahuga edasi suure laeva mahtu.

Hiiumaale reisimine on tõepoolest vähenenud, seda tunnistab ka laevakompanii ise, ainult et ei analüüsi, mis on selle põhjus ja kas nad mitte ise pole selles süüdi, mitte halb ilm.

Viimasel ajal oli mõnel reedel võimalik juba ilma ootamata laevale pääseda, kuid väikeste laevadega ei mahu autod ära.

Sõidutingimused mustas ja räämas ning käigust maas olevas laevas on hoopis teised kui uues Scanias. Kohvikus pole midagi müüa ja ruume pole ammu pestud. Sellise laevaga ja ooteajaga sõitmine peaks olema hoopis odavam.

Ma tõesti väga loodan, et Saaremaa Laevakompanii saab endale peatselt konkurendi ja selgub, et inimesi üle väina vedada on siiski võimalik.

Võibolla hakkab ka Saaremaa Laevakompanii siis inimeste teenindamisega tegelema ja klientide mugavustega arvestama.