Kui ühte ajalehte loeb 277 000 eestlast, mis teeb 15-74-aastastest eestlastest 38,9%, siis võib olla kindel, et see ajaleht on tõesti suurim. Kui nendele numbritele lisada veel 17 000 mitte-eestlasest lugejat, siis saab selle ajalehe lugejate arvuks kokku 294 000.
Niimoodi hindas «Postimehe» lugejaskonda oktoobris-novembris Baltic Media Factsi poolt tehtud Eesti meediauuring. Eelmine samalaadne uuring tehti selle aasta kevadel ning siis oli «Postimehel» ühtekokku 212 000 lugejat. Tõus märtsist novembrini on olnud seega 138%, suurim Eesti vähegi arvestatavatest ajalehtedest.
Kes siis on need ligi kolmsada tuhat inimest, kes iga päev loevad «Postimeest»? On nad vanemad või nooremad, elavad nad Tartus ja Lõuna-Eestis või kogu Eestis?
Baltic Media Factsi iga-aastased uuringud annavad ajalehe lugejaskonnast päris selge pildi, erinevaid uuringuid võrreldes aga näeb lugejaskonna muutusi ja arenguid. Kui näiteks «Postimehe» laupäevalisa «Postimees-extra» tulek tõi lugejate hulka järsult rohkem noori, siis 1995. aasta üks arengutest on viinud «Postimehe» oma leheks terves Eestis.
Nüüd, pool aastat hiljem, on need osakaalud teistsugused: Tartu piirkond 34%, Lõuna-Eesti 20%, Tallinn 19%, Põhja-Eesti 10%, Lääne-Eesti 11% ja Virumaa 6%.
Kas selline Põhja- ja Lääne-Eesti lugejate osakaalu tõus tähendab, et see on tulnud Tartu ja Lõuna-Eesti arvelt - et siin on lugejaid vähemaks jäänud.
Ei tähenda, sest kui kevadel luges «Postimeest» 76% Tartu piirkonnas ja 39% Lõuna-Eestis elavatest eestlastest, siis sügisel olid need protsendid vastavalt 83 ja 48. Seega on «Postimees» ka Lõuna-Eestis lugejaid küllalt palju juurde saanud.
Kõikidest tallinlastest luges «Postimeest» kevadise uuringu järgi 7,1%, nüüd sügisel aga juba 15,4%. Tallinnas elavatest eestlastest aga on «Postimehe» lugejaid koguni 27% (kevadel oli 11%). Nii on «Postimees» poole aastaga saanud endale Tallinnas juurde 31 000 lugejat.
Põhja-Eestis on eestlaste hulgas «Postimehe» loetavusprotsent tõusnud 15-lt 26-le ja Lääne-Eestis 10-lt 28-le.
Neile, kellele meeldivad rohkem täisnumbrid kui protsendid, iseloomustavad «Postimehe» arengut aga kolm järgmist numbrit. Kevadel oli «Postimehel» Lääne- ja Põhja-Eestis (koos Tallinnaga) 53 000 lugejat, nüüd sügisel aga 118 000 lugejat. Seega on poole aastaga neist piirkondadest «Postimehe» lugejaks tulnud veel 65 000 inimest. Tere tulemast «Postimehe» lugejate perre.
Just vanuse järgi ongi «Postimehe» lugejad jaotunud kõige võrdsemalt. 30-39-aastaste 21 protsendile järgnevad 20-29- aastased 19 protsendiga, 40-49-aastased 18, 50-59-aastased 17 protsendiga.
Niisugune vanuseliselt võrdne kaal näitab üsna selgelt, et «Postimees» on suutnud olla huvitav ja vajalik väga erinevas vanuses inimestele. Mis aga ju ongi ühe iga päev ilmuva ja igas suunas aktiivse ajalehe eesmärk.
Ometigi võib kevadest sügiseni ka siin märgata mõningaid muutusi.
Kõige enam on «Postimehele» juurde tulnud 30-39-aastaseid lugejaid - 22 000. Nüüd loeb nii vanadest (vabandust, noortest) eestlastest «Postimeest» 44%, luges aga kevadel 27%.
Peaaegu sama suurelt on «Postimehe» lugejate arv kasvanud ka kõige vanemate inimeste hulgas: 50-59-aastastest eestlastest loeb «Postimeest» 39% (kevadel 22%) ning 60-74-aastastest 34% (kevadel 23%).
Selle küsitluse järgi loeb kõige noorematest lugejatest, 15-19-aastastest, «Postimeest» 37% (kevadel 29%). Kui kevadel oli «Postimees» nende numbritega Eesti ajakirjandusväljaannete reas noorte hulgas veel kaheksandal kohal, siis nüüd sügisel on see koht juba kolmas. Noortele aga on uuel aastal tulemas ka üllatus, vaat et päris omad leheküljed.
Õnneks on kohti, kus naistel on väike, kuid kindel ülekaal, ning üks nendest on «Postimehe» lugejaskond.
Kui selle aasta kevadel oli «Postimehe» lugejate hulgas 48% mehi ja 52% naisi, siis sügiseks on mehed oma positsioone veelgi loovutanud. Nüüd on «Postimehe» lugejate hulgas mehi 45 ja naisi siis juba 55 protsenti...
Muuseas, samalaadne on see suhe ka teistel Eesti päevalehtedel.
«Postimehe» lugejaskonnas oli sügisel kõige suurem osakaal reatöötajatel (22%) ja kontoriametnikel (20%), juhte oli lugejaskonnas 8, õppureid samuti 8, pensionäre 15 ja näiteks töötuid 10 protsenti.
Kui võrrelda sügisest küsitlust kevadisega, on suuremad muutused olnud eestlastest spetsialistide ja kontoriametnike hulgas. Spetsialistidest luges kevadel «Postimeest» 27%, nüüd sügisel aga 39%, kontoriametnikest oli kevadel «Postimehe» lugejaid 34%, sügisel juba 53%.
Üle neljakümne protsendi on «Postimehe» lugejaid ka õppurite, ise endale tööandjate ehk eraettevõtjate ning juhtide hulgas. Viimaste seas on «Postimehe» lugejaid peaaegu pool ehk täpselt 44%.
Muutusi «Postimehe» lugejaskonnas, aga ehk veel enam lugejate endi majanduslikke muutusi, näitab see küsitluse osa, kus küsitletavad jagati rühmadesse sissetuleku järgi.
«Postimehe» lugejaskonnast moodustasid need lugejad, kelle sissetulek pereliikme kohta oli kuni 500 krooni 21% (kevadel 31%), 501-1000 krooni 41% (kevadel 36%) ja üle 1000 krooni 31% (kevadel 21%). Neist eestlastest, kelle isiklik sissetulek on üle 3000 krooni kuus, loeb «Postimeest» 38%, 1501-3000 krooni teenivate eestlaste hulgas aga on «Postimehe» lugejaid 42%.
Kui kevadel luges «Postimeest» 33% kõrgharidusega eestlastest, siis nüüd sügisel on see protsent juba üle poole - 53%.
Mitte oluliselt vähem pole aga «Postimehel» lugejaid ka keskharidusega inimeste hulgas, seda enam, et ajalehe lugejaskonnast moodustavad suurima osa just keskharidusega lugejad (51%). Neid tuli «Postimehele» ka poole aastaga kõige enam juurde - 40 000.
Paraku ei luba Eesti meediauuringu kasutamisreeglid niisuguseid võrdlusi teiste meediakanalitega avaldada, kuigi meediauuringu tellinud ajalehed saavad enda käsutusse ka teiste ajalehtede arvud-protsendid.
Nii ei jäägi ajalehtedel muud üle, kui kasutada võrdluseks kaudsemaid teid. Nagu seda teeb üks nädalaleht Tallinnas, mis oma nime ja lugejatearvu selja taga toob ära teiste lehtede väiksema lugejatearvu, nimetamata lehtede nimesid.
Kui «Postimees» teeks samuti, võiks see välja näha ehk niimoodi. «Postimehel» on Tartu piirkonnas 101 000 lugejat, järgnevad x 40 000, y 38 000 ja z 37 000 lugejaga. Või hoopis nii: 15-19-aastaste hulgas on a-l 41 000 lugejat, järgnevad b 38 000, «Postimees» 29 000 ja c 24 000 lugejaga.
Lugejatele jäävad need tähed mõistatada, ajalehed aga teevad oma ja teiste arvudest ja protsentidest järeldusi, kes on ajalehe lugeja täna ja mida pakkuda talle homme.
«Postimehe» järeldus on pealkirjas. Mida «Postimees» pakub oma lugejatele edaspidi, sellest juba uue aasta esimeses lehes. Siis 3. jaanuaril 1996.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Erastamine, pangandus ja ehitus on mööduva majandusaasta tähtsamad märksõnad. Aasta jooksul on erastatud paljud Eesti tuntud ettevõtted - Rakvere Lihakombinaat, Kalev, Kreenholmi manufaktuur, Tartu Õlletehas, Eesti Näitused, Dvigatel jt. Riigile kuulunud kümmekonna ettevõtte vähemusaktsiate müük võimaldas lisaks ärimeestele saada mõnevõrra edukaks ka üksikisikutel, kes oma EVPd osavalt näiteks Saku Õlletehase aktsiatesse paigutasid.
Ehitamine on Eesti suuremates linnades taas saanud arvestatavaks majandusharuks. Tallinnas, Tartus ja Pärnus jätkub juba eelmisel aastal alanud sadadesse miljonitesse kroonidesse ulatuv ehitus- ja rekonstrueerimisbuum. Pankade, firmade ja kaubandusettevõtete vahel on tekkinud võistlus selle üle, kes kiiremini uued ruumid valmis saab. Nii et ka nemad on edukad.
Paraku ei saa ehitusbuumist rääkida väiksemates keskustes - näiteks Kanepi, Suure-Jaani, Vasknarva või Obinitsa elanikud ei saa veel niipeagi teha oma sisseoste supermarketis või võtta VISA-kaardiga keskööl pangaautomaadist raha välja. Seega edu nendeni ei jõua.
Möödunud aasta oli edukas ka pankadele - suured suurendasid oma edumaad väikeste ees, pooled väiksemaist jõudsid ühinemiseni ja pooled üritavad jätkata omapäi.
Väga edukas ei ole ka transiitkaubandus, mis ei arene väga kiiresti. Soome, Läti ja Leedu ja Leningradi oblasti sadamad pakuvad Eesti sadamatele järjest suurenevat konkurentsi. Ka Via Baltika projekti varjusurm ei anna põhjust transiitkaubanduse arengusse liiga optimistlikult suhtuda. Nii et see ala on vaid keskmiselt edukas.
Vaatamata sellele võib rääkida Eestist kui ikka veel ühest Ida-Euroopa kiiremini arenevast riigist. Ent mida annab see pensionäridele, lastega peredele ja teistele vähekindlustatud elanikkonna kihtidele? Lisaks järgneb tõusule alati tagasiminek. Tuleb see järgmisel, ülejärgmisel aastal või hoopis järgmisel sajandil?
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Sel aastal oli Eestis kindlasti kahte sorti auke. Võibolla rohkemgi, kuid neid kahte kindlasti. Üks sort oli Tartu päritoluga, teine jälle rohkem Tallinna moodi.
Esimene jäi sõiduteele asfaldi sisse. Pärast seda, kui töömehed olid kanalisatsiooniluugi teepinnaga tasaseks tõstnud, jätsid nad luugi ümber kuni kahekümne sentimeetrise kaeviku, mis püsis seal mitmed päevad.
Ei olnud hoiatavaid märke, ei kippu-kõppu töömeestest. Olid ainult ehmatavaid rooliliigutusi tegevad autojuhid, kellele niisugune üllatus teel üsna ootamatu oli. Esimene seda sorti lõpetamata töö üllatas autojuhte Puiestee tänaval, teine ja täpselt samas stiilis auk oli mõni aeg hiljem Narva maanteel. Need olid Tartu augud.
Tallinna moodi augud olid rohkem augud ülekantud tähenduses. Kui nn. moonisõjas hakati otsi kokku tõmbama, siis ütlesid poliitikud, et selle sõja põhjustasid augud seadusandluses. Et mis võiks olla keelatud, polnud keelatud, ning kuidas korraga keelama hakati, polnud justkui lubatud.
Nüüd hiljuti, kui hakati otsi koomale tõmbama nn. lindiskandaalis, ütlesid poliitikud jälle, et selle skandaali põhjused on seadusandluse augud. Et mis ei oleks nagu lubatud, ei olnud otseselt ka keelatud.
Mine nüüd võta seda kinni. Tahame siin Eestis justkui kiiresti edasi liikuda, kuid kogu aeg tuleb teel auke ette. Selle asemel aga, et auke juba pikalt ette näha ja ära parandada, laseme autol, poliitikul või ärimehel enne sinna sisse prantsatada. Kellele küll see jama nende aukudega kasulik võiks olla?
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Sel talvel on igaveseks nuhtluseks kujunenud päkapikud. Juba detsembri algusest neist muudkui räägitakse.
Eriti teevad seda suuremad inimesed, kes pajatavad väiksematele igasuguseid lugusid päkapikkude varahommikustest käikudest ning nende sahkerdamistest susside või sokkide kallal. Ja pärast leiavad lapsed nende seest nagu muuseas mingisuguse kingituse. Sagedamini kuuldavasti mingi lelu Kinder Surprise‘i shokolaadimuna seest.
Mina ei ole seni küll ühtegi päkapikku näinud. Usun, et ka paljudel teistel on nendega kohtumisega probleeme tekkinud.
Seepärast tulekski välja uurida, kes ikka on kuulduse päkapikkude koidueelsetest visiitidest lahti lasknud. Küsimus on seda teravam, et erinevalt kõikidest poliitilistest puru silmaajamistest ning skandaalidest, millega Eestit sel aastal õnnistati, puudutab päkapikuluulu täiskasvanute kõrval kohe kindlasti ka enamikku lastest. Päkapikukõmu väljamõtleja ja levitajate otsimisega peaks tegelema Eesti kaitsepolitsei. Kõik muud tegevused, nagu SIA skandaali või relvakaubanduse tagamaade selgitamine, tuleb edasi lükata. Kiire on asjaga ka seepärast, et jaanuaris võib kogu lugu sumbuda ning kõik päkapikujutud on nagu luuaga pühitud. Ning arvata võib, et 1996. aasta lõpus tulevad need taas esile.
Seda ei tohi lubada. Päkapikujutu levitajad kohe avalikuks!
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Neljapäevane leht ilmutas muljetavaldava galerii Tartu kesklinnas pungunud pankade uutest kontoritest. Pealtnäha võiks oletada, et klaasi ja betooni taga on peale kaunilt disainitud ruumide ka varjul palju raha, mida silutud peadega pangahärrad kibelevad välja laenama. Ikka laenuandja ja laenaja omakasu huvides.
Tegelikult õitsevad linnas aga endiselt jõhkrat protsenti võtvad laenukontorid. Selle ainsaks seletuseks on, et tavalisel inimesel on tavaliste tagatistega pankadest jätkuvalt laenu raskem võtta kui pandimajast. Lugedes mõne nädala eest avaldatud riigitegelaste majanduslike huvide deklaratsioone, jääb aga mulje, et parimaks tagatiseks peetakse Eesti pankades hoopis head töökohta.
Vaadake, milliseid laene antakse peaministrile, Eesti Panga nõukogu liikmetele ja ka Riigikogu mõjukamatele tegelastele. Mõne niiöelda vabas konkurentsis ujuva panga poolt on ausalt öelda paremat tagatist kui sellised töökohad ka raske välja mõelda.
Seejuures ei tundugi ehk enam nii imelik, et Soome margariini Eesti põllumajandust tervistavast mõjust kõnelevad poliitikud ei räägi Soome pankade Eestisse laskmisest.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Lõppeval aastal möllasid maa-alused kurjad jõud. Pariisi metroosse pandi pomm, Jaapani metroos lasti gaasi, Prantsusmaa korraldas maa-aluse tuumakatsetuse. Kahjuks on langenud ka «Postimees», mida ma muidu väga austan ja vaieldamatult Eesti parimaks leheks pean, arvamuse võrku, nagu huvitaks lugejaid vaid veri, valu ja pisarad. Uudised katastroofidest vaatavad vastu koguni esileheküljelt. Eesti rahvas on aga väsinud ainult negatiivsest informatsioonist. Lõppeks ei iseloomusta meie elu vaid pommiplahvatused Tallinnas ja vaidlused prostitutsiooni asendist ühiskonnas. Meil on nüüd oma riik ja elu aina edeneb, on aeg olla lojaalne ja rõõmsameelne. Lõpetan Jaapani hümni parafraasiga.
Elagu härra president
tuhat kaheksa tuhat
elu kasvades
väikesest kivist kaljuks
kuni ta samblaga kattub
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kunagi ühel rahvusvahelisel kohtumisel oli Nõukogude esindaja ironiseerinud, milleks Shveitsile mereministeerium. Shveitsi esindaja polnud samuti suu peale kukkunud ja küsis vastu, milleks N. Liidule kultuuriministeerium.
Eesti üle ei saaks keegi mereministeeriumi pärast muiata. Küll võib mõnegi inimese õlgu kehitama panna meie kaitseministeerium, mille vajalikkusest mina kui maksumaksja pole ausalt öeldes tänaseni aru saanud.
Möödunud aastal kulutas riik kaitseministeeriumi ülalpidamiseks 16 miljonit krooni. Tänavu ulatus see summa juba üle 24 miljoni. Selle raha eest ei ole ministeerium andnud riigile isegi kaitsekontseptsiooni.
Kaitsekontseptsiooni puudumisest hoolimata anti 85 töötajaga kaitseministeeriumile uueks aastaks tänavusega võrreldes veel 12,5 miljonit ehk 51,9 protsenti juurde. Samal ajal kaitsejõudude peastaabi eelarve suurenes ainult 9,7 ning kaitseväeosade eelarve 7,7 protsenti.
Eesti väeosade isikkoosseisuks on 1996. aastal ette nähtud 3815 kaitseväelast, sealhulgas 2600 ajateenijat ja 365 tsiviiltöötajat. See on laias laastus kaks polku sõjaväge, mille juhtimiseks peaks piisama ühest kindralist koos mõnede nõunike ja staabitöötajate ning mingi majandus- või varustusosakonnaga.
Kaitseministeeriumi ametnike ülalpidamisraha eest võiks riik sõjaväele parem relvi ja laskemoona juurde osta.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kahju, et «Postimees» Moskvasse nii harva jõuab. Post käib siin ikka paari nädala kaupa, külmal ja lumisel talvel veelgi kauem. Kui aga lehepakk lõpuks käes, siis on jälle, mida lugeda.
Kuulsin hiljuti, et Teie Moskva korrespondendile tehti külma. Tean väga hästi, et Moskvas nalja ei mõisteta. Liiatigi veel nüüd, kui linn kantpeadest ja isehakanud seaduseseppadest pungil. Siin kehtib kindel rusikareegel: kel jõud, sel õigus.
Ega targem ole seis ka Vene riigiametis. Need tshinovnikud on Venemaal ju alati veidi põlatud seisus olnud ja ega alaväärsuskompleksi nii lihtne ületada ole. Eks loodeta siis toorele jõule ning iga mees on oma pisikese võimu üle nii uhke, et kohe mitte ei saa seda jätta teisele mõistmata anda.
Vene välisministeerium on üritanud Eesti kolleege varemgi rumalusi tegema sundida, kuid et nüüd hoopis ajakirjanik ette võeti, see juhtus küll minu mäletamist mööda esimest korda.
Eks see Teie Moskva korrespondent kirjuta jah väga teravalt venelaste poliitikategemisest, nii et paneb ennastki lausa imestama. Kuid ega nendega ikka teisiti saagi. Venemaal heauskseid ei usuta. Pigem kuulatakse ikka neid, kes rusikaga vastu vahtimist annavad.
Ma mõistan neid Smolenski väljaku poisse küll, et nad Teie korrespondendile turja kargasid. Eks tõde ole alati valus kuulata. Ma loodan, et Teie ajakirjanik ei lase end heidutada siinsetest kommetest ning püüab edaspidigi usaldada iseenda arvamust.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Mis siis 1995. aastal maailmas õieti juhtus? Alustuseks uusaastalahing Groznõis, Bosnia sõja lõpp, ÜRO ja Teise maailmasõja lõpu aastapäevad, valimised Prantsusmaal, Venemaal, Soomes. Uputused, lennu- ja laevaõnnetused, suuremad ja väiksemad sõjad, sekka mõned genotsiidid. Riigikoguvalimised, juulilepingud, lindiskandaal ja viisavabadus Soomega, mida me sel aastal nägime nagu oma kõrvu. Järgmisel aastal on ees valimised Venemaal ja USAs, NATO bilateraalsete läbirääkimiste algus, Euroopa Liidu valitsustevaheline konverents. Ja nii edasi. Maailmapada podiseb üha ägedamalt.
Miks siis ikkagi ootuse aasta? Otsustamine algas ju veel selle aastanumbri sees. Venemaa valis Riigiduuma, NATO otsustas laieneda ja Bosnias korra majja lüüa, Euroopa Liit otsustas laieneda, kuigi see otsus esitati veelgi segasemas vormis kui NATO oma.
Otsustamisega on samamoodi nagu naermisega. Kes viimasena, see paremini. Euroopa laseb kahel suurel valida, et siis otsustada enda ja pidevalt Brüsselis painamas käivate Ida- ja Kesk-Euroopa riikide eest, millel on juba piisavalt villand sellest, et maailma asjad üle nende peade käivad. Otsuseid, mida teha edasi, tuleb langetada ka paljudes teiste maailma riikide pealinnades.
Järgmise aasta juunis algavad Euroopa meistrivõistlused jalgpallis. Kindlasti pole see ainus sündmus algaval aastal, mis ametimeestel erinevates paikades adrenaliini verre pumpab.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele