25. jaanuariks on kavandatud Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees hääletus, mis võiks soovitada Vene Föderatsiooni vastuvõtmise ENi täisliikmeks.
Vene parlamendi liikmed pole tundmatud Strasbourg’is. Juba mitu aastat külastab seda rahvusvahelist organisatsiooni Vene erikülalisdelegatsioon, kel on sõnaõigus niihästi komiteedes, poliitilistes gruppides kui ka assamblee täiskogus. Delegatsioonil on võimalus teha koridoridiplomaatiat, korraldada pressikonverentse, selgitada oma seisukohti.
Sellise väitega pole võimalik õigustada poliitilist survet võtta Venemaa täisliikmeks mitte ainult tunduva, vaid lausa põhimõttelise hinnaalandusega, tehes seda õige küsitaval põhimõttel: parem sees ja viisakas seltskonnas kui isolatsioonis. Olgu ta siis hetkel missugune tahes, kuid me hakkame teda ühiselt kasvatama, koolitama, abistama...
Olukord on eriti tõsine, sest Venemaa puhul on tegemist hiigelriigiga, kus puudub demokraatlik praktika, kus euroopalikud reformid on jõudnud ummikusse ning riigitüüri juurde on pääsenud punapruunid jõud. Viimaseid kehastavad Gennadi Zjuganovi juhitud kommunistid ning Vladimir Zirinovski marurahvuslased. Mõlemaid ühendab üks motiiv: Venemaa kui suurriigi taastamine, Vene shovinistlike taotluste maksmapanek iga hinna eest, lääneliku demokraatia ja turumajanduse põhimõtteline eitamine.
Meile on ärevusttekitav veel see, et kummalgi liidril puudub täielikult N. Liidu juhtkonna kuritegude ja imperialistlike vallutuste kriitika, patukahetsusest kõnelemata. Ja veel see, et mõlemad taotlevad ajaloolise Vene (NSVL) impeeriumi taastamist, mis tähendab kavatsust esimesel võimalusel likvideerida Balti riikide iseseisvus.
Venemaa vastuvõtmine ENi täisliikmeks tähendaks põhimõttelist muudatust.
Esiteks laieneksid Euroopa poliitilised piirid uue liikmega faktiliselt Vaikse ookeanini ja hakkaksid külgnema Hiinaga. Teatud mõttes võiks demokraatlikult organiseerunud Euroopast saada segases ja vastuolulises arengujärgus asuva Euraasia kontinendi poolsaar. Pole hoopiski selge, kas hakkab Euroopa organiseerima Aasiat või ilmneb järk-järgult Aasia desorganiseeriv mõju Euroopa struktuuridele.
Teiseks tabaks ENi kvaliteedikriis, mis võib ta redutseerida regionaalseks ÜROks - kõike söövaks ja kõike seedivaks esindusorganisatsiooniks. Teatavasti aga ühendab just EN sõjajärgse Euroopa esimese poliitilise organisatsioonina selgepiiriliselt demokraatlikke õigusriike, mille liikmekssaamise otsustab inimõiguste ning vähemusõiguste austamine ning mis omavahelises suhtlemises järgivad häid tavasid, s.o. rahvusvaheliselt aktsepteeritud käitumisnorme.
On ülimalt küsitav, kas demokraatlikul Euroopal on jaksu ja tahet, et muuta hiiglaslik ning sisemiselt kääriv Euroopa enfant terrible kiire järeleaitamiskursusega demokraatlikuks õigusriigiks.
Praeguses olukorras on tõenäolisem vastupidine: Venemaa kasutaks uut positsiooni ära mitte niivõrd heade käitumistavade omandamiseks, vaid pigem oma suurriiklike ja revanshistlike taotluste läbiviimiseks paindlikumas vormis, kasutades ENi organisatsioone oma tööriistana.
Tasub meenutada ka samal ajal esitatud Eesti presidendi mõtet: alustades sõjategevust omaenda kodanike vastu osutus Venemaa vastu tahtmist esimeseks riigiks, mis praktiliste tegudega tunnustas Tshetsheenia iseseisvust, käitudes temaga nagu vaenuliku välisriigiga.
Kahjuks jätkub just säärane käitumine ka praegu, jaanuaris 1996. On sümboolne, et päev enne Venemaa uue parlamendi kokkuastumist otsustas Moskva järjekordse pantvangikriisi nö. lahendada kõigi asjaosaliste, ohvrid kaasa arvatud, laushävitamisega, lastes massiliselt käiku moodsa sõjatehnika.
Venemaad aktsepteerides ja andes talle volitused Euroopa struktuurides tegutsemiseks, võib aga tõsist muret tunda demokraatia tuleviku pärast Euroopas. Nagu öeldud, eitavad Venemaa parlamendi enamuse juhid Lääne demokraatiat ning arvestavad selle kokkuvarisemisega lähemas või kaugemas tulevikus. Selle asemel kuulutab Zjuganov Venemaa õigusi geopoliitilisele eluruumile ja mõjusfäärile ning Vene tsivilisatsiooni ajaloolist eripära, mis ei allu mingitele läänelikele mudelitele.
ENi parlamendiliikmetel tuleb peatselt langetada kaugema toimega otsus. Paraku vahelduvad otsuse langetanud saadikud peatselt ENis, nende esindatud rahvad aga jäävad, olles sunnitud omal nahal kogema, kes osutub mainitud otsuse tulemusena võitjaks, kes kaotajaks.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
(Vt. ka 5. ja 17. jaanuari «Postimehest».)
Juba tuhat aastat tagasi saadi Bolognas aru, et kuigi üks väga hea professor on «kallis lõbu», toob kuulsa professori nimi linnale enam sisse, kui läheb maksma tema palkamine. Tekkis huvitav olukord. Kui Bologna kutsus endale kuulsaid professoreid (kes kõik polnud sünnilt aadlikud), sai linn nende kaudu võimaluse tõsta inimesi aadliseisusse. Tunnistati ju Bolognas kümne aasta stuudiumi järel doktoriks promoveerunud mitteaadlikest juristid võrdseks neljandat põlve aadlikega.
Sealt pärineb akadeemiline traditsioon juba esimesel kohtumisel küsida: kes on sinu õpetaja? millisest alma materist sa tuled?
Tundub, et Tartu Ülikool ei peaks häbenema maamehelikku tarkust valida ise endale parimad professorid (külakoolide õpetajad valisid ju talumehed ise). Pole lugenud, et pärast kooliõpetaja valimist oleksid talumehed käinud mööda naaberkülasid ja kirunud, kui rumala õpetaja nad on saanud. Nad ju ise valisid. Sama peaks valitsema ka ülikooli suhtes. Valik saab olla lihtne - parim olemasolevate kandidaatide seast.
Paljudes maailma riikides loetakse ülikooli professori valimist ühiskonnale nii tähtsaks, et ülikooli valiku erilisuse rõhutamiseks kasutatakse kuningate või presidentide kinnitust. Ka meie naabrite, soomlaste pool kinnitab professori ametisse riigi president. See näitab, kui oluliseks loeb üks rahvas professori ametit omas kultuuris.
Pealegi, aastal 1632 olid Tartu linnas kuninga erilise kaitse all nii Tartu Ülikooli professorid kui õuekohtu liikmed. Kui tahame analoogi, siis Tartus asuva Riigikohtu liikmed kinnitab ametisse Eesti Vabariigi president, Tartu Ülikooli professorid...
1990. aastate reformi ülikoolis on üldiselt kuidagi kitsalt mõistetud. Kuid reformi tulemusena ei muutunud ülikoolis õppimise aeg mitte neljaaastaseks (nagu see oli N. Liidu instituutides ja mujal maailmas tavaliselt rakenduskõrgkoolides), vaid õppeajas tuldi tagasi Bologna ülikooli tuhat aastat vana põhimõtte juurde: ülikooli täisstuudiumi lõppu tähistab doktorikraad ja see tähendaks kümmet õpinguaastat ülikoolis.
Seaduse järgi on TÜ magistrandid ja doktorandid üliõpilased (koos kõigi õiguste ja privileegidega). Tundub, et professor saaks paremini tegelda õpilaste ettevalmistamisega, kui ülikooli loengukavades oleksid selgelt ära toodud nii magistrantide kui ka doktorantide õppeplaanid ja loengukavad.
Lisades viis aastat ülikoolistuudiumile ei saanud ülikool vist ühiskonnalt heakskiitu ja nüüd oleme seisus, et rääkides vajadusest ette valmistada rohkem doktoreid ja magistreid, pole me loonud selleks süsteemi. Kui me tõsiselt tahaksime eeskuju võtta, siis olgu meelde tuletatud, et 19. sajandil oli Tartu ülikooli juures professorite instituut, mis valmistas ette tulevasi ülikoolide professoreid kogu Vene impeeriumile. Kuid kindel on ka põhimõte, et õpilasteta professor peaks ülikoolis olema suur haruldus, mitte norm. Professoril peavad olema õpilased. Nende kasvatamine on tema ülesanne.
Juba mitu aastat kibeleb mul hinges üks idee. Miks ei võta me ometi üle Helsingi ülikooli doktoripromotsiooni rituaali. Helsingi ülikooli doktor saab silindri ja mõõga.
Just nendel esemetel on väga oluline tähtsus põlvkondade vahetuse sisu tajumise seisukohalt. Professor (juhendaja) annab üle doktorimütsi oma õpilasele (paneb talle pähe), öeldes sümbolite keeles: «Sa oled valmis teadlane. Kõik, mida ma oskasin sulle edasi anda, ma andsin. Mine nüüd sina seda mütsi kandes edasi.»
Ülikooli rektor, ulatades mõõga (vaba inimese tunnus, varem kandsid seda vaid aadlikud), ütleb sellega oma sümboolsed sõnad: «Sa oled vaba teadlane. Kaitse teadlaste vabadust oma arvamusele. Siin on alma materi poolt sulle sümboolne relv, mis meenutaks traditsioone.»
Professori 65. sünnipäev on sündmus, milleks ülikoolides valmistutakse juba varakult. Saksa ülikoolide traditsioonis organiseerivad kolleegid emeriteeruvale professorile juubelikogumiku («Festschrift»), s.t. raamatu, kus juubilarist kirjutavad ja avaldavad oma teadustööd sõbrad ning kolleegid kogu maailmast.
See raamat on ülikoolile omamoodi näitaja, mida professor oma eriala kolleegide seas tegelikult tähendas, ja ka prognoos, kes võiks tema õppetoolile pretendeerida. Ülikooli hea nimi erialal tagab heade kandidaatide rohkuse.
Emeriitprofessori seisus realiseerub tegelikult siis, kui ametist lahkuva professori palk pärast õppetooliga hüvastijätmist on võimalikult lähedane tema varasemale sissetulekule.
Emeriitprofessori staatus tähendab seda, et endise professori kõrvale valitakse uus inimene, kellele antakse võimalus end näidata. Emeriitprofessor saab lõpetada oma kursused, kirjutada õpikuid või välja anda uustrükke oma õpikutest, tegelda aktiivselt teadustööga, suhelda kolleegidega jne. Seda kõike seni, kuni jätkub jõudu.
Teine traditsioon, mis on seotud põlvkondade vahetusega otseselt, on professorite matused ülikoolis. Traditsioon, et ülikoolis oma töö teinud professor saadetakse viimsele teele ülikooli aulast, kantuna oma õpilaste-kolleegide kätel ja saadetuna üliõpilastest, on sedavõrd sümboolne, et selle traditsiooni suretamine ei peaks olema lubatud. Samuti ülikooli professorite viimne rahupaik võiks olla Raadi kalmistul - oma kolleegide hulgas.
Analoogselt Dworkiniga on kümned kolleegid, õigusajaloo professorid, avanud mulle oma töötubade uksed Euroopa ülikoolides. Kõigil neil on olnud midagi meenutada ka seoses Tartu ülikooliga. Kõik nad loodavad, et vanad Dorpati ülikooli ajad tulevad Emajõe kallastele tagasi.
Maailma ülikoolid on professorikesksed ühel lihtsal põhjusel: keegi peab ainuisikuliselt kandma vastutust oma eriala eest. Seda vastutust tuleb professoritelt küsida ka Tartus, mitte konstrueerides tagantjärele mingeid utoopilisi nõudmisi ja tagasi võttes neidki väheseid õigusi, mis 1992. aastal julgeti professoritele anda.
Kui täituks kolleegide soov, et ilusad ajad tulevad Emajõe kallastele tagasi, siis võime kindlad olla, et põlvkondade vahetus ülikoolis pole enam nii valuline.
Vivat academia
Vivat professores
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Tartu Invaorganisatsioon (TIO) nägi ilmavalgust 7. detsembril 1988. aastal. Esialgu olid ühingu liikmed rahul oma energilise esimehe Enn Uiga tegevusega. Pahameele tõi puuetega inimeste sekka välismaine humanitaarabi. 1990. aastal saabus Eestisse konteinerite viisi pruugitud ratastoole, karke, tõstukeid, tugiseadmeid, aga ka riidekraami ning mööblit. Viletsus tekitas viha ning abistamine ahnust - üha rohkem oli põhjust küsida, nõuda ja kahtlustada.
1992. aastal loodi Tartu Invaorganisatsiooni (TIO) juurde invatehniliste abivahendite laenutamise ja remontimise keskus (ITAK), mille direktoriks sai Mati Mark. Järgmise aasta suvel kasvas TIO ITAKi hõlma alt välja AS ITAK, mis TIO praeguse esimehe Elmar Ostrati väitel võttis ülekohtuselt kaasa oma eelkäija nime, raha ja tellimused.
TIO nimekirjas oli üle tuhande inimese, pärast revisjonikomisjoni kontrollimist kahanes liikmete arv poole võrra - 147 liiget olid läinud manalateele, 273 isikut ei olnud kunagi antud aadressil elanud. Elmar Ostrati sõnul oli suuri raskusi ühingu varade loendamise ning arvelevõtmisega. Tema väitel olid enne revidentide kohalejõudmist Annemõisa aitkuivati ning Kalevi tänava 15 ja 17 asunud varanduselaod tühjad või pooltühjad. «Nagu sõda oli üle käinud, ainult paberipuru oli põrandal,» kinnitas Ostrat.
Ostrati väitel asutas Mati Mark juhtkonna teadmata AS ITAKi ajal (1994. aastal), kui ta oli Tartu Invaorganisatsiooni invatehniliste abivahendite keskuse (TIO ITAK) direktor.
Abivahendite remontimine ja teenindamine oli organisatsiooni ainuke tuluallikas. «Ministeerium ei olnud huvitatud lepingu sõlmimisest ühiskondliku organisatsiooniga, mis kasutab raha ebasihipäraselt. Pakkusin välja võimaluse, et invatehniliste abivahendite keskus (ITAK) loob aktsiaseltsi ning sõlmib invaorganisatsiooniga rendilepingu,» rääkis Mati Mark. Pärast palavaid vaidlusi ning üldkoosolekut jäi juhatus nõusse ning Mark läks sotsiaalministeeriumiga lepingut sõlmima. «Kui tagasi jõudsin, oli toimunud järjekordne võimuvahetus ning organisatsiooni uus juhatus ei tahtnud rendilepingust midagi teada,» kinnitas Mark.
«Kui läksime 1. juulil 1994. aastal kantsler Toomas Vilosiuse juurde TIO ITAKi teenustööde lepingut pikendama, selgus, et Mark oli sõlminud 26. juunil lepingud oma aktsiaseltsi nimele ja sai esimese kvartali teenustööde raha, 140 880 krooni, endale,» meenutab Ostrat kibestunult.
Invaorganisatsioon päris vaid 160 000 krooni eest rendi- ja küttevõlgu, mis võimuvõitluse ning nääklemise ajal tasumata jäid. Mark tasus sellest 150 000 krooni ning on Ostrati arvates organisatsioonile senini 10 000 krooni võlgu. «Raamatupidamisest selgus, et need 10 000 krooni läksid organisatsiooni kuludeks,» väitis Mark.
Mati Margi arvates ei sobi ühiskondlik organisatsioon ja majanduslik tegevus omavahel kokku. «Tegin invaorganisatsioonile ettepaneku hakata teenindama Tartu linna ja maakonna invaliide ning sõlmida leping kahe võrdse juriidilise isiku vahel. Sellele ettepanekule organisatsioon ei reageerinud.»
Ostrati sõnul ei nõustunud nad saama aktsiaseltsi ripatsiks, sest see oleks tähendanud invaorganisatsiooni likvideerimist. Margi arvates ei saa pidada usaldusväärseks koostööpartneriks ühingut, mida lõhestavad sisemised vastuolud ja nääklused.
Sotsiaalministeeriumi puuetega inimeste kaitse büroo peaspetsialist Eha Leppik ja Tartu Puuetega Inimeste Koja esinaine Aime Koger kinnitasid, et ministeerium valib oma koostööpartnerid ise: «Invaühing ei nõustunud AS ITAKiga all-lepingut sõlmima.»
Invaliidide ühingute vajalikkuses ei ole kahtlust: haigusest aheldatud inimene vajab meelelahutust ning kaaslaste seltsi. Kuid võimalus nende abistamiseks jääb vajadusest kaugele maha. Riigi vähene abi süvendab vastuolusid ning võimendab osa invaliidide oskamatust omavahel ja ühiskonnaga suhelda.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kolme aasta eest ostis pimedate ühing labradori tõugu kutsikad, et hakata välja õpetama pimedate juhtkoeri. Tartus aitab oma peremehi viis treenitud juhtkoera (Hussein, Reeda, Alviina, Juksi, Peesi), Tallinnas kaks.
Labradori kutsikas maksab 3000-4000 krooni, väljaõpetatud juhtkoer 15 000-20 000 krooni, kinnitas juhtkoerte fondi esinaine Leili Luik. Pimedad saavad juhtkoera endale tasuta. Kõikidele tahtjatele väljaõpetatud juhtkoeri ei jätku. Et fond tegutseb vaid tänu sponsoritele, suudetakse juhtkoera omanikku toetada vaid 150 krooniga kuus.
Fondil on plaanis koerte kooli rajamine, kuid senini pole selleks leitud maatükki. Rootslased on lubanud ehituseks raha anda, Soome treenerid käivad kolm-neli korda aastas meie koerte väljaõpet jälgimas.
Tulevikus võiks Eesti hakata juhtkoeri välja õpetama kõigile Balti riikidele, sest Leedus-Lätis senini juhtkoeri ei treenita. Mujal maailmas treenitakse ka koer-abistajaid, kes toovad liikumispuudega inimesele kätte riide-esemeid ja toitu.
Pesakonnast jaotatakse kutsikad pesadesse, õpetust hakatakse jagama aasta ja kahe kuu vanustele kutsikatele. Kolm koera on välja õpetanud treener Anu Lokke. Praegu saab õpetust Polli, kelle peremeheks saab Võhma noormees. Praegu kasvab kodudes viis kutsikat, kes ootavad väljaõpetamist.
Nägemisinvaliid Heidi Muhhina juhtkoer on 2,5-aastane Alviina. «Alt vedanud ta mind ei ole, ma usaldan teda,» kinnitas Muhhina. Meie autojuhid ei pööra tähelepanu pimeda märgile ning võivad otsa sõita. Bussis on inimesed küsinud, milleks ma koerale rakmed selga olen pannud, kas ta peab kotte vedama.
Venemaal kasutatakse juhtkoertena ka saksa lambakoeri. Labradori koerad leiavad rakendust ka näiteks tolliteenistuses.
Kogenud juhtkoerad tassivad poekotti ja prügipangi, toovad peremehele kätte mütsi ja salli ning lasevad uksekella.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Eesti Sotsiaalnõukoda kogunes eelmisel nädalal Tartus, et arutada erihoolduse probleeme. Eesti Psühhosotsiaalse Rehabilitatsiooni Ühing tutvustas oma ideoloogiat.
Eesti Sotsiaalnõukoda ühendab kõikide Eesti maavalitsuste ning Tallinna tervishoiu- ja sotsiaalosakondade juhatajaid, asetäitjaid ja sotsiaalhoolekande juhte.
Merle Malvet sotsiaalministeeriumist andis ülevaate seadustest, millel põhineb sotsiaalse turvalisuse osakonna töö.
Tartu Vaimse Tervise Keskuses kõnelesid erihooldusest keskuse direktor Vello Vingerfeldt ja Eesti Psühhosotsiaalse Rehabilitatsiooni Ühingu juhatuse esimees Valdeko Paavel.
Valdeko Paavel rääkis psühhosotsiaalse rehabilitatsiooni ühingu ideoloogiast ehk kogukonnahooldusest: «Igal inimesel on õigus elada normaalses keskkonnas, mida saab kujundada sotsiaalsete ning psüühiliste vahenditega (suhtlemine, tegevus, töö jm.).»
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Eesti meeste keskmine elu-iga on viie aasta jooksul vähenenud 65,7lt aastalt 61,1 aastale. Ligi kümnendik lahkunuist langeb vägivalla ohvriks. Naiste keskmine eluiga oli veel 1989. aastal 74,7 aastat, 1995. aastaks langes naiste keskmine eluiga 73,1 aastale.
Kõige sagedasemad Eesti meeste surma põhjused on südame-veresoonkonna haigused, järgnevad vigastused ja mürgistused.
1994. aastal suri vägivaldset surma 1278 inimest, võrreldes 1989. aastaga on üle kahe korra kasvanud tapmiste ja alkoholimürgistuste osa.
Enesetapu sooritasid 1994. aastal 614 inimest, 1995. aasta esimese üheksa kuuga 453 inimest. Eesti Arstiteadusnõukogu esimehe Jaak Uibu sõnul moodustavad mõttetud, välditavad surmad ligi kümnendiku kõikidest surmajuhtumitest.
Ida- ja Lääne-Virumaal on vägivaldsete surmade (enesetappude, tapmiste ja õnnetusjuhtumite) osa 10-15%.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Lugesin «Kultuurilehest» nende õnnelike nimesid, kes said toetust, kuid ma ei ole päris rahul. Samas lehes on prof. Mereste lugu, kus ta kirjutab omakultuurist. Kultuurkapital ei ole toetanud seal räägitud teadust ja haridust. Kultuurkapital näeb ikka ainult teatrit, muusikat, kino ja kirjandust, kuid mitte neid tõsiseid asju, milleta keegi hakkama ei saa. Kehakultuuri sihtkapital tuleb juurde, kuid mitte teaduse ja hariduse oma. Need on aga muu kultuuri alustalad.
Lugege nimekirju ja te näete - oskuslikud ja kavalad küsivad mitmest sihtkapitalist sama asja jaoks kümneid tuhandeid ja saavadki. Mõni algaja küsib ühest kohast raha näidendi kirjutamiseks, teisest lavastamiseks ja ka saab. Tõsised kirjanikud nii õnneks ei tee. Kas kapitalide omavahelist tegevust kuidagi ei reguleerita ega koordineeritagi?
Tõsiselt rõõmustasid pensionid. Aga kas kinotegelased on poole paremad kui kirjarahvas, et nad poole rohkem pensioni saavad.
Meeldiv on, et sihtkapitalid omaalgatuslikke toetusi jagavad, sest see aitab tagasihoidlikke, kes ise küsima ei lähe, ja neid on kindlasti palju rohkem kui igalt poolt ja iga kord küsijaid.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Lugedes 13. jaanuari «Postimehest» Enn Tarto seisukohti, tekkis mul küsimus, kas ta üldse on kunagi kohanud Johannes Kerti isiklikult. Olen Kerdi kursusekaaslane olnud, ja et ta on ka tartlane, on olnud võimalus temaga ilmast ja elust mõtteid vahetada.
Julgen kinnitada, et nii põhimõttekindlaid inimesi nagu Kert pole just palju. Kui polnud veel selge, missuguseks kujuneb Eesti riigi saatus, kui paljud hoidsid end kõrvale (nii Eestis kui välismaal), siis Kerdi vastus küsimusele, ega sa ei karda, oli: kui selle Eesti Komitee nimekirja alusel ka Siberisse saadetakse, lähen vähemalt heas seltskonnas puhta südamega.
Väidetakse, et Kerdil pole vastavat haridust. Kuid Ameerikasse aastaks õppima ei lubanud teda just Einseln, kuigi õppimisvõimalus oli olemas, valikusõel läbitud, kõik formaalsused korraldatud ja kohvridki pakitud. Kui Einseln oleks mõelnud Eesti kaitsejõudude tulevastele juhtidele, siis oleks tänaseks näiteks Kert juba kuulsa USA Westpointi sõjakooli lõpetanud.
Loomulikult on tänases Eestis palju erakorralist. Kaasa arvatud see, et meie kaitsejõudude komplekteerimine oleks võimatu, kui me ei kasutaks nende meeste teeneid, kes on vandunud juba truudust mõnele teisele riigile. Samuti on erakorraline olukord, kus ühe iseseisva riigi kaitseväe juhataja saab pensioni teiselt riigilt ja omab teise riigi kodakondsust.
Kaitsevägede juhataja (nagu iga sõdur ja ohvitser) peab täitma ja austama selle riigi seadusi, mille teenistuses ta on. Kaitsevägede senise juhtkonna demoraliseeriv käitumine on täna juba käega katsuda. Kui juba kaitsevägede peastaabi nooremleitnandid arutavad ajakirjanduses, kellega nad tahavad peastaabis koos töötada ja kellega mitte, siis ei mahu selline käitumine küll ühegi maailma kaitseväe arusaamadesse.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Eesti valitsus kindlustas 1930.-40. aastatel talunikele viljakasvatuse. Riiklikult kuulutati välja teravilja hind ja riik kohustus ostma iga kilogrammi. Praegugi on vaja sama rakendada ja oma vilja probleem on lahendatud.
Ei tohiks unustada, et oleme tulnud sotsialistlikust ühiskonnast ja seega kuulub kogu sel perioodil loodud-soetatud vara rahvale-riigile. Mitte kellelgi pole õigust rahva vara maha parseldada. Eraomand tuleb vaidlusteta tagastada omanikule. Ka maa. Ja kiiresti käivitada elamukruntide juurde kuuluva maa kätteandmine EVPde eest.
Küsime: kes andis õiguse teha kerjusteks neid, kes 40-50 aasta vältel tootsid ühisesse katlasse, ehitasid üles ettevõtted, jõujaamad, maanteed. Nüüd peame loobuma neil teedel sõitmisest (suured maksud), elektrienergia kasutamisest (hind tõuseb arutult) ja oma rukkist kasvatatud leiva söömisest (pole rentaabel kasvatada).
Palun anda võimalus pensionäridele kasvõi viieks aastakski sõita oma ehitatud teedel. Selleks tuleks vastu võtta seadus, kus kirjas, et pensionäridel pole vaja ei sundkindlustust, auto- ega ülevaatusmakse. Anda teatud koguse tarvis bensiinitalonge hädavajalikeks sõitudeks.
Lubatagu punkt panna lausetega ühest Austraaliast saabunud kirjast: «...Meie valitsuse liikmetel pole senini Mercedestega võimaldatud sõita, sest riigikassas pole selleks vahendeid, tuleb sõita odavamate masinatega. Teie riigikassa tundub olema väga rikas, et nii kallite autodega sõita...» Piinlik kuulda sellist tõde nii kaugelt maalt.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Nähtavasti pole vaatlejat, kes mingist salastatud sündmusest ei konstrueeriks oma versiooni, lähtudes tõenäosusest ja ikkagi ilmsiks tulevast infost. Eestis pole veel alati jõutud vene tüüpi totaalse demagoogiani, kus puterdamata ning higipärliteta laubal väidetakse tõele diametraalselt vastupidist. Niisiis on pilt kindraliga juhtunust üle 50% tõenäosusega taasloodav.
Lääne tavade kohaselt tahtis ta tõsiselt asuda kaitseväge looma. Tegutsema hakates ei saanud ta seepärast leppida lokkava sõnadetegemisega, millega ise sageli tegelikku tööd asendame. Ka ei osanud ta kujutleda, et tolle retoorika varjus meist riiklikus mõttes vast kümnendik on ausalt teotahtelised - seetõttu tulnuks kindrali tugevaid külgi hoopis toetada.
Et need negatiivsed ilmingud ulatusid kõrgele võimukoridoridesse, pidi väejuhatajal paratamatult tekkima kokkupõrkeid tippametnikega. Samas anti lahkhelidele koodseletus: ta ei tunne Eesti olusid. Pärast selgus veel, et lähikonnaski kasutatakse ohvitseripaguneid kurjasti. Ühtlasi saavad hoogu kuuldused, et väejuhataja on raske iseloomuga ega tule toime. Edusammude kõrval, nagu alati, mõned ettevõtmised ebaõnnestuvadki.
Et riigikaitse on ikkagi esmane, asus kaitseväe juhataja taotlema mõnede riigiametnike taandamist. Mugandumine ei tulnud kindrali puhul kõne allagi. Kuigi tal oli paljuski õigus, rutati seda suunda käsitlema sekkumisena poliitikasse, kusjuures omaenese vigu riiki ohustavatena ei käsitletud. Lõpuks otsustasidki muidu nääklevad poliitikud tülikast ning teravalt korruptsiooni vastu meelestatud kaitseväe juhist vabaneda, millega Kadriorus nõustuti.
Mis ka edasi tuleks, võisid selle Eestile täiesti tarbetu uue kriisi tagamaad olla just sellised. Toimunu on ehk klassikaline näide sellest, kuidas korruptiivsusse mattuv demokraatia võib end ise süvenevasse ohtu seada.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Viibisin mullu 11.-29. detsembrini Tartu Maarjamõisa haigla ortopeediaosakonnas juba teist korda puusaliigese operatsioonil. Südamlik tänu sealsetele tublidele, rõõmsameelsetele ja toredatele arstidele eesotsas professor Avikoga. Eriti tänan dr. Kihot ja palatiarst Saluset. Tänu sealsele kollektiivile on paljud saanud tagasi oma elurõõmu, tervise ja liikumise.
Aitäh kõikidele õdedele ja sanitaridele! Suur tänu Ingridile ja Valentinale, kes olid alati abivalmis ja südamlikud.
Soovin, et ka sel aastal jaguks sel töökal kollektiivil edu ja rõõmu töös, samuti isiklikus elus.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele