|
Uudised: (27)433075 |
|
Reklaam: (27)433351 |
Laupäev, 20. jaanuar 1996
Kuum
|Krimi
|Võim
|Karikatuur
|Koomiks
|
Uudised: (27)433075 |
|
Reklaam: (27)433351 |
Kuum
|Krimi
|Võim
|Karikatuur
|Koomiks
| 19. jaanuar 1996 |  Postimees "Extra" |
22. jaanuar 1996 |
Põhjanaabrite peaministri Paavo Lippose ühepäevane visiit Eestisse näitas, et suhetes Eestiga eelistab Soome ikka mängida vanema venna rolli. Üldiselt heade suhete taustal seab Soome jätkuvalt tingimusi, mida Eesti peaks järgima.
Eelkõige puudutab see viisaprobleemi.
Neljapäeval Tallinnas ütles Lipponen, et Soome ja Eesti vahel võib viisavaba liikumine alata juba järgmise aasta algul. Selleks peab aga Eesti varustama oma kodanikud turvakoodidega passidega ning tugevdama piiri valvamist. Samas pidi Soome valitsusjuht siiski tõdema, et lepingulised eeltingimused on Eesti täitnud.
Eesti ja Soome viisavaba liikumine kerkis tuliselt esile möödunud aasta maikuus, kui Eesti president Lennart Meri oli külas Soome presidendil Martti Ahtisaaril. Toona avaldas Ahtisaari lootust, et edukalt alanud läbirääkimised viisavabaduse üle annavad tulemuse juba 1996. aastal, mil viisavabadus võiks astuda jõusse.
Paraku võttis Lippose valitsus märksa jäigema joone. Just Eesti valitsuskriisi ajal teatas Soome siseminister Jan-Erik Enestam Eestiga viisavabaduse edasilükkamisest («Aamulehti», 25. oktoober 1995). Siin aset leidnud relvatehingutele viidates sõnas Enestam, et Soome alles vaatab, kas Eesti julgeoleku eest vastutavad ametnikud vahetatakse välja või mitte.
Nagu teada, on Eesti vähemalt kaitseväe juhataja ja peastaabi ülema osas tingimused täitnud.
Juba siis hakkas Enestam kõnelema ka uutest Eesti passidest, mis peaksid olema tunduvalt võltsimiskindlamad kui praegused. Seega Lipponen vaid kordas seda vana nõudmist.
Pole siiski usutav, et alates oktoobrist on olukord Eesti piiridel, valitsuses ja üldse julgeolekus niivõrd tasakaalustunud, et saaks seetõttu rääkida viisavabaduse reziimist. Pigem on mängus asjaolu, et viisakord takistab eelkõige soomlaste endi liikumist. Ainuüksi eelmisel aastal tegid põhjanaabrid meile ligi neli miljonit reisi (tõsi, pooled neist ühepäevased ja viisavabad nn. vodkaturistid), samas kui eestlased Soome vaid 300 000 ümber. Üha enam kasutavad eestlased Soome viisa puudusel vaid Helsingi lennujaama Lääne-Euroopasse või Ühendriikidesse lendamiseks.
Seega viisakõnelustel Soomega ei pruugi Eestil enam alandlikku venda mängida. «Kel janu, sel jalad,» kõlab üks eesti vanasõnadest.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Kui valitsevad erakonnad ei suuda enne suve maareformi kiirendamiseks midagi otsustavat ära teha, ähvardab neid oht saada endale sügisesteks kohalikeks valimisteks uus arvestatav konkurent.
Jutt on tekkivatest krundikasutajate ühendustest, millel ainuüksi Tallinnas on kümned tuhanded potentsiaalsed toetajad. Need on maja- ja suvilaomanikud, keda ei rahulda ei kruntide erastamise kiirus ega ka hind, mida riik ja omavalitsused tahavad nende kruntide väljamõõtmise ja eravaldusse andmise eest nõuda.
Surudes krundikasutajad oma ahnuse ja venitamisega vastu seina, sunnivad ametnikud neid paratamatult politiseeruma.
Kuigi pärast kruntide erastamist maja- ja suvilaomanike ühistegelik huvi ilmselt vaibub, ei ole nad praegu sellepärast vähem ohtlikud võistlejad. Eriti igasugustele poliitilistele jutupaunikutele, kes aastaid ainult räägivad reformidest, aga tegelikult ei ole nende heaks peale mõnede riigiettevõtete mahamüümise midagi olulist ära teinud.
Nõndanimetatud kutselised poliitikud võivad ennast muidugi lohutada sellega, et kui peatselt Riigikogu menetlusse jõudev uus kohalike volikogude valimise seadus pärast vastavat arvu lugemisi seaduseks kinnitatakse, ei ole parteitutel survegruppidel ka kohalikele valimistele enam asja, sest kandidaatide nimekirjade esitamise õigus jääb ainult erakondadele.
See lohutus võib osutuda nõrgaks. Kui Tallinna krundikasutajad tunnevad, et see on neile eluküsimus, ei keela neid miski ajutiselt kasvõi parteistumast. Teine võimalus on ühineda kohalikeks valimisteks mõne varem registreeritud riiuliparteiga, mida Eestis on samuti piisavalt.
Kui inimestel on midagi väga vaja, siis organisatsiooniliste küsimuste taha ei ole veel kunagi midagi kinni jäänud. Maja- ja suvilaomanikel on seoses oma kruntidega mängus vähemalt tuhanded ja tallinlastest majaomanikel võibolla isegi miljonid. Seetõttu on tõenäoline, et enne, kui kõik pole korralikult kinnistusse kantud, nad oma protestiliikumist ei lõpeta.
Edasine oleneb eeskätt sellest, kuidas võtab krundikasutajate surverühma vastu Eesti ülejäänud poliitiline struktuur. Reformierakonnaga on neil Uno Mereste kaudu teatud koostöö juba olemaski. Ainult et jutust üksi majaomanikele muidugi ei aita, seda on igaüks neist elus juba küllalt kuulnud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse