| «Naeruväärne projekt: mitte analüüsida keelt, vaid lasta ta õhku selleks, et luua ajutisi kooslusi kokkusobimatutest asjadest.»
|
| (Mark C. Taylor, Esa Saarinen. Imagologies) |
Peeter Laurits, keda Eestis tuntakse Herkki Merila kõrval ühena Destudio fotograafidest, osutus hiljuti väljavalituks 16. aprillil 1996 Schleswig-Holsteini Gottorfi lossis avatavale rahvusvahelisele Ars Baltica fotobiennaalile pealkirjaga «Mineviku tagasitulek - utoopiate lõpp». Rännanud läbi mitmed Saksamaa tähtsamad fotogaleriid, jõuab see näitus aasta lõpuks loodetavasti ka Tallinna. See on näituseprojekt, mis üritab vaadelda ajaloo tagasipöördumist tänasesse päeva, selle kohalolu meie olmes ja teadvuses. Tuleb välja, et Destudio fotograafid ja esmajoones Laurits on kogu aeg sellest rääkinud.
Kui Laurits ja Merila oleksid elanud reformatsiooniajal, oleksid nad ikoonide asemel hävitanud kirikuid, jättes pühapildid pidetuna õhku ekslema. Me veendume selles, kui näeme, milleni on jõudnud Destudio fotograafide tandemi rüüsteretked nüüdisaegse popkultuuri pildimaailma. Me ei saa öelda, et nad oleksid pildirüüstajad, ei, kaugeltki mitte. Pigem on nad mänguasju lõhkuvad lapsed, kes tahavad teada, millest on tehtud väikesed nukud, suured tüdrukud, väikesed poisid ja suured nokud. Aeglase ja uuriva rahuga tõstavad nad pilte ühest hunnikust teise, moodustavad neist aina uusi ja uusi mosaiike ja lammutavad nad siis jälle. Maailm ongi neile suur Legoland - piltmõistatus mahapõletatud kirikutest.
Me näeme, et virtuaalsus, meediamängud, dekonstrueerimine, vastasseisude kaotamine, uued hierarhiad - kogu see kompleksne nihe nüüdiskultuuris on Destudio produktsioonis nähtav väga illustratiivsel ja populaarsel kujul. See on semiootiline surmatants - piltide tähenduse kadumine. Berndt Notke «Surmatants» (1463- 1466), mis 16. sajandi algul Lüübeki Maarja kirikus pildirüüstamise ohvriks langes ja mille säilmed praegu hoiul Tallinna Niguliste kirikus, on siin abistavaks näiteks. Ma ei peatu isegi tõigal, et kõik keskaja vaimulikud ja ilmalikud uhked tegelased Notke maalil kontmeestega murul surmatantsu löövad ja et Destudio pannoodelgi vahelduvad siredad lihalikud olendid plastmassist lõbunukkude ja luukeredega. Pigem on pahaendeliselt tuttav Notke maali kurb saatus tänapäeval - tema armetute säilmete praegune eksponeerimine vähetuntud väikeriigi muuseumkirikus ilma kunagise pühaduseoreoolita. Destudio aktsioonid demonstreerivad meile seda saatust - ajaloo fragmentaarset ja tähenduseta kohalolu tänapäevas, võimatust kokku kleepida kunagine pilt. Me oleme sunnitud arvama, et tänane aeg koosnebki ajaloo juhuslikest fragmentidest.
Nii nagu Notke maal ei veena 500 aastat hiljem enam kedagi, on ka tükkideks lõigatud vampnaised Destudio fotopannoodel jäetud ilma igasugusest hukatuslikust väest. Iidolnaiste jäsemete ja erootiliste tarbekaupade rutiinne kordumine Destudio mosaiikide erinevates fragmentides toob aga paradoksaalsel kombel meelde Georges Senrat’ postimpressionistliku puäntillismi. Kaine ja kaalutletud erivärviliste täpikeste kõrvutamine lõi mõjuvaid muljeid kargetest hommikutest Pariisi kvartalite kohal. Laurits ja Merila modelleerivad samal meetodil katkendlikku meediareaalsust meie ees, õigemini selle katkendlikkust ja püsimatust. Üks loob ebausutavate vahenditega äratuntava reaalsuse, teised konstrueerivad sellest uskumatuid kooslusi.
Kui Merila uurib elu võimalikkust stiilitrendides (tema hiljutine näitus «Semi Dolce Vita»), siis Lauritsat iseloomustavad muu hulgas filoloogilised huvid. Klassikalise hiina keele õpingud Sankt Peterburgi Riiklikus Ülikoolis, inglise filoloogia Tartu Ülikoolis ja kindlasti kultuurisemiootika kursus New Yorgi International Center of Photographys on tema fotograafilisi eksperimente rikastanud semiootiliste mõistukõnedega. 1993. aastal valminud sari «Pieta» võiks olla ehk Lauritsa psühholoogiliseks portreeks. Me näeme siin New Yorgi Metropolitan Museumist pärinevaid ülesvõtteid murdunud jäsemetega (sic! jälle!) hilisgooti ja renessanss- skulptuuridest, mille puuduvate kehaosade taastamiseks pakub Laurits juhatust 18. ja 19. sajandi meditsiinikäsiraamatutest. Viimases leidunud joonised inimese nina, käte, jalgade jm. organite siirdamiseks on Laurits monteerinud usukannatajate katkiste kujude kõrvale. Ühel pool kristlik martüürium, usulised nägemused, surm ristil ja ülev lunastus, teisel pool moodsad ja pragmaatilised nõuanded stigmade ravimiseks, patsientide hüpnotiseerimiseks ja uute ajude päheistutamiseks. Kaks suurt maailmavaadet, kaks suurt teksti, mille autorid oleme me kõik. Ülemöödunud sajandi arstiteaduse viimane sõna ravitsemas Lunastaja ristihaavu: kas pole see mitte kõige küünilisem ja nihilistlikum usumõnitamine, mis iial nähtud? Kindlasti on ta seda, kuid see künism ei pärine Lauritsalt, vaid ajastust, millesse ta on sündinud. Laurits on peeglisse püüdnud praeguse epohhi kõige kurjemad näojooned ning selles valikus avaldub ka tema enda salajane võitlushoiak.
Efektse väljundi on leidnud Lauritsa semiootikahuvi fotoseerias «Valmid». Selle alapealkiri «Topeltartikulatsioon» juhatab sisse Roland Barthes’i vaimust kantud ülevaate tähenduste ajaloolisest ikonograafiast. Liitnud visuaalsuse ja verbaalsuse üheks totaalseks tekstiks, asub ta viimasest otsima kõige enam levinud käibefraase. Pilt ja pealkiri astuvad käsikäes meie ette ja tutvustavad meile teineteist. Erinevalt aga ühiskondlikult sanktsioneeritud keelemütoloogiast on Lauritsa leiud täis ülimat sarkasmi ja irooniat. Nad vestlevad meile keelemütoloogia kujunemise mehhanismidest, selle anatoomiast (jälle see märksõna!) ja sellest, millisesse absurdi võib tema abil jõuda. Ajaloos on kõik riiklikud moodustised vajanud selliseid binaarseid opositsioone, nagu «sõda ja rahu», «tootem ja tabu», «maa ja rahvas», «riik ja revolutsioon», «kultuur ja elu» jms. Kohalikele kõnelistele iseärasustele vaatamata täidavad need mõisted kogu oikumeenilise keeleruumi. Läbilõige sellest ruumist näitab, et aegade jooksul on neid mõisteid etendanud väga erinevad kohaliku tähtsusega osatäitjad. Samas näeme, et samad näitlejad on teisal mängimas jumal teab milliseid rolle...! Möödunud aegade kuhjumine tänasesse, ajaloojärgsesse aega võimaldab meile eriti veenva äratundmise, sest me oleme kogu aeg uskunud formaalseid keelemänge. Laurits zongleerib piltide tähendustega samamoodi, nagu ajalugu seda on teinud. Ta veenab meid, et isegi sellistele spontaansetele hüüatustele, nagu «tuhat ja tuline», ja moeröögatusele «pese ja mine» saab konstrueerida sama sügava sotsiaalse tähenduse kui Kaini ja Abeli igihaljale teemale. Ammugi siis Lauritsa enda töödele...
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele