Peaminister Tiit Vähi nõuniku-erasekretäri Sirje Endre meedia- ja kirjastuskompanii SE&JS jahib Tallinna kesklinnas arenguks suurt pinda, kuid firma lükkab ümber leviva väite, et SE&JS saab soodsalt rendile varem «Eesti Sõnumitele» renditud maja vanalinnas Pikk 55.
Mitme Tallinna volikogu liikme väitel on põhimõtteliselt teada, et peaministri nõunikule-erasekretärile Endrele kuuluv kirjastuskompanii saab soodsalt rendile varem «Eesti Sõnumitele» renditud maja vanalinnas Pikk 55.
Tallinna volikogu linnavaranõunik Merike Varvas märkis «Postimehele», et Pikk 55 rendile andmise küsimust ei ole olnud volikogus arutusel. «Uue korra kohaselt ei otsusta volikogu rendile andmist, vaid seda otsustab linnaosa valitsuse vastav komisjon,» selgitas ta. Linnavaranõuniku sõnul käib rendile andmine volikogust läbi vaid juhul, kui küsimus on pikemast rendiajast kui 10 aastat.
1994. aasta kevadel otsustas Tallinna volikogu, mille esimees oli siis Tiit Vähi, anda Pikk 55 maja rendile «Eesti Sõnumeid» väljaandvale aktsiaseltsile viieks aastaks. Rendi hind oli alla 50 krooni ruutmeetrilt.
Erinevail hinnanguil oli tollane otsus puhtpoliitiline, sest linna valitseval Koonderakonnal avanes võimalus toetada nii uut väljaannet vastukaaluks Isamaa poolt ette võetud «Rahva Hääle» «riigistamisele» ja edasisele erastamisele.
Pärast «Eesti Päevalehe» ja «Eesti Sõnumite» ühendamist loobus «Eesti Sõnumeid» välja andnud aktsiaselts rendilepingust.
Tammeli kinnitusel saaks SE&JS endale majast 677 ruutmeetrit, 467 ruutmeetrit kuulub linnaarhiivile.
«Leping peaks olema sõlmimisel,» teadis ta öelda. «Postimehe» küsimusele, millistel tingimustel, vastas ta, et on kokkulepe: rendilepingute üksikasju täpsustab ajakirjandusele Kesklinna valitsuse vanema asetäitja Toivo Susi.
«Postimehel» ei õnnestunud kahe päeva jooksul saada Kesklinna valitsuse vanema asetäitjalt Susilt ühtegi ametlikku selgitust, kas leping SE&JS-ga on sõlmimisel või ei ole. Ja kui on, siis millistel tingimustel. Ja kui on, siis miks just SE&JS-ga.
«Mina töötan peaministri büroos. Ametikoht on see ja see. Mina kohe mitte ei tegele kommertstegevusega. Ei pindade rendile võtmise, äraandmise, lepingute sõlmimisega ja nii edasi,» oli kirjastuskompanii SE&JS põhiomaniku Endre esimene reaktsioon.
«Tõepoolest olen üks põhiomanikke. Aga ma ei ole firmas palgal. Ja ma pean rangelt sellest kinni. Muidu tooks see mulle endale ebameeldivusi. Ma ei pea seda lihtsalt korrektseks,» lisas ta veel, rõhutades, et põhitööst vabal ajal nõustab ta kirjastust mitmesuguste projektide läbiviimisel.
Endre soovitas «Postimehel» pöörduda selliste küsimustega meedia- ja kirjastuskompanii SE&JS juhatuse esimehe Jüri Soone poole.
«SE&JS on minu teada juba aasta otsa taotlenud rendipinda Tallinnas. Mõistetavalt ei rahulda need 24 ruutmeetrit ametlikku pinda, millel SE&JS praegu Narva maanteel asub, enam hästi. Juba mõnda aega otsitakse paremaid lahendusi ning Soone tegeleb sellega,» avas Endre veidi tagamaid.
Peaministri nõunik-erasekretär tunnistas, et Soone informeeris juhatust nädal tagasi: välja on pakutud mõnedki pinnad ja võimalused ning nende hulgas ühe võimalusena ka Pikk 55.
«Kuid minule teadaolevatel andmetel mingit rendilepingut ühegi maja peale sõlmitud ei ole. Soone ei sõlmiks seda juhatust informeerimata,» lisas ta.
«Küsin teilt vastu. Kas te peate kuidagi lubamatuks tegevust, kui ükskõik milline firma Tallinnas või väljaspool linna tegutsev firma otsib endale rendipinda ning saab selle?» esitas ta retoorilise küsimuse, et vältida võimalikke jutte korruptsioonist.
Endre nentis, et tema meelest tuleb Eesti Vabariigis varem või hiljem kõik välja. «Seepärast tuleb kõike ajada seaduse järgi. SE&JS on oma asjades olnud korrektne ja talitanud seaduse kohaselt. Ka pinnataotlus on olnud korrektne,» lisas ta.
«Oleme Kesklinna valitsusele teinud mitmeid avaldusi, et saada pinda ükskõik kuhu kesklinna. On tehtud mõningaid pakkumisi. Praeguseks hetkeks ei ole me otsustanud. Ei ole ka Kesklinna valitsus otsustanud,» väitis ta.
«Postimees» küsis, kuidas sel juhul loetakse Kesklinna valitsuse rendipindade osakonna arvutist välja, et Pikk 55 taga seisab kirjas SE&JS.
«Viimati pakuti meile eelmisel sügisel meie meeldetuletuse peale, et taotleme rendipinda, maja Pikk 55. Me ei olnud nõus pakutavate tingimustega ja loobusime lepingust, teatades sellest kirjalikult,» selgitas SE&JS-i juhatuse esimees.
Soone kinnitusel loobuti põhjusel, et firmalt taheti liiga kõrget rendihinda, kuid ta ei soostunud hinda nimetama. «Kui oleks alla kirjutatud, siis võiks rääkida. Kuid midagi ei ole alla kirjutatud,» sõnas ta.
SE&JS-i juhatuse esimees tõdes, et Pikk 55 maja huvitab meedia- ja kirjastuskompaniid endiselt. «Oleks piisavalt ruumi tegutseda ja laiendada firmat,» leidis ta.
Endre ega Soone ei tahtnud nimetada, millised teised pinnad või Endre sõnutsi majad on meedia- ja kirjastuskompanii huviorbiidis.
«Postimehe» küsimusele, milline oleks kompanii valik mitme võimaluse puhul, kui rent oleks sama ja firmale vastuvõetav, vastas Soone, et Pikk 55. «See oleks prestiizhsem, arenguruumi oleks rohkem,» seletas ta.
Kas seda pinda ei ole liiga palju SE&JS-i jaoks, mis mahub praegu 24 ruutmeetrile, küsis «Postimees». «Ei ole liiga palju. Firmal on palju plaane, mida teoks teha, ning arengukava kohaselt kuluks pind ära,» vastas Soone.
Soone täpsustas, et 677 ruutmeetrist olevat 120 ruutmeetrit keldripinda. «See on kasutu, vett täis. Kordategemine vajaks hirmsat summat. Kahtlen, kas suudaksime seda lähemal ajal korda teha,» lisas ta.
SE&JS on asutatud novembris 1992. Krediidiinfo andmeil kuulub üle 90% aktsiatest Sirje Endrele. Ülejäänud osanikud on Jüri Soone, Urmi Reinde ja Tiiu Holden.
Avalikkus tunneb firmat kui raamatute kirjastajat ja plaatide väljaandjat. Krediidiinfo andmeil on firma põhitegevusalaks registreeritud ajalehtede kirjastamine.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Keskuurimisbüroo eriti tähtsate asjade uurija Jüri Vissaku juhitav uurimisgrupp on väga lähedal Eesti kõigi aegade suurima relvamüügiafääri avastamisele. Uurimisgrupi menetluses on kolm kriminaalasja, mille uurimine loodetakse lõpetada käesoleva aasta suveks, siis saadetakse ka süüdistusmaterjalid kohtusse konkreetsete inimeste üle kohtumõistmiseks.
Millises staadiumis on uurimine kriminaalasjas, mis puudutab ligi 30 000 tulirelva Eestisse toomist ja nende lahustumist siin?
Tegemist on kolme kriminaal-asjaga, mis käsitlevad seaduslikult Eestisse toodud ja siit ebaseaduslikult välja viidud tulirelvadega seotud asjaolusid. Neid relvi on siiski pisut vähem kui 30 000, nende hulgas on TTsid, makaroveid, kuid ka Lääne päritolu käsitulirelvi. Konkreetsetest partiidest ei taha ma rääkida, sest siis peaksin nimetama isikud, kes on nende taga, mis aga ei ole veel uurimise huvides.
Üks neist kriminaalasjadest on algatatud 1994. aasta kevadel seoses 7800 püstoli müügiga Põltsamaal asuva aktsiaseltsi Hunt kaudu fiktiivsetele Tartu maleva kaitseliitlastele. Neid ei ostetud mitte ühekorraga, vaid väiksemate partiidena kümmekond korda.
Teine kriminaalasi puudutab üht isikut, kelle elukohast leiti laskemoona, mida poleks tohtinud seal olla, ja kolmas ühe turvafirma endist juhti, kes on meie andmetel riisunud suures ulatuses võõrast vara.
Minu menetlusse tuli neist esimene asi 1995. aasta mais. Üldse peab ütlema, et eriti tähtsate asjade uurija ei saa tavaliselt enda kätte värskeid asju. Ka selle relvaasja uurimisel võin ennast võrrelda marjulisega, kes satub jõhvikasohu kevadel, pärast seda, kui korjajate salk on sealt sügisel juba läbi käinud. See tähendab, et mätastel on osa jälgi ära trambitud, osa marju mättasse tambitud, osa on üles korjatud.
Ometi leian ma sealt mätastelt veel korjamata jõhvikaid, kuid osa neist on juba hapuks läinud. Nüüd pean võtma nii hapuks läinud kui varem purki pandud jõhvikad ja nendest moosi keetma.
Ja kui head saaki siis jõhvikate järelkorjamine on seni andnud?
Üle on kuulatud kümneid inimesi, vahi all on praegu kaks isikut, vahepeal oli neli. Ühe pidin vabadusse laskma, sest kohus ei pikendanud tema vahi all pidamist, ja teise vabastasime kooskõlastatult prokuröriga.
Eestis segab praegu uurijate tööd väga asjaolu, et kohtunik võib ainuisikuliselt otsustada, kas ta pikendab isiku vahi all pidamise tähtaega või mitte.
Kui ta annab loa või ei anna, võib seda otsust vaidlustada. Prokurör saab seda protestida ja see isik või tema kaitsja võib esitada ringkonnakohtule erikaebuse.
Kui aga selle isiku vahi all pidamise tähtaeg, näiteks kümme päeva, on täis saanud ja kohtunik seda ei pikenda, siis seda otsustust ei olegi võimalik vaidlustada.
Isik, keda uurimise huvides olnuks vaja vahi all pidada, tuli lihtsalt lahti lasta, sest Tartu linnakohtu kohtunik ei pikendanud vahi all pidamise tähtaega. Kohus annab üldse väga lühikesi tähtaegu ja see raskendab tunduvalt uurijate tööd.
Seadusandja peaks seadust muutma. Kui kohtunik annab loa isiku vahi all pidamiseks, siis ei peaks ta määrama tähtaega. Siis saaks isikut vahi all pidada eeluurimise tähtaja lõpuni, praegu võib isikut vahi all pidada maksimaalselt kuus kuud, kuid riigiprokuröri taotlusel saab kohus seda aega pikendada.
Kas uurijatel on teada, kes olid need isikud, kes esinesid fiktiivsete kaitseliitlastena, ja mis nende valdusse saanud relvadest on saanud?
On väga raske öelda, kuhu iga relv läks. Me teame, millised firmad tõid relvad sisse, samuti seda, kellele need relvad müüdi ja kes need omakorda edasi müüsid, ühesõnaga relvamüügikett on teada.
Me teame enamvähem ka, kes olid need isikud, kes esinesid väljamõeldud nimede all, ja arvan, et me oleme sellel asjal jälil.
On vaja teha veel hulgaliselt uurimistoiminguid, et välja selgitada, missugune isik millisel kuupäeval, kus ja millise raha eest relvad sai ja kellele edasi andis. Hiljuti tegime näiteks ühes firmas läbiotsimise ja võtsime ära umbes 60 kilo dokumente, mis vajavad leht-lehelt läbitöötamist.
Kas on võimalik, et päevavalgele tulevad nende tehingute rahastajad?
Jah, meile on ka rahaallikad teada. Kui aga selleks oli pank, siis pankurid ütlevad uurijale: sorry, andsime jah laenu, siin on kõik paberid, sest laenuandmine on osa meie tööst.
On iseküsimus, kas üks või teine laenu andnud pank teadis, milleks see raha läheb. Püüame ka seda uurida. Laenu on võetud päris mitmest allikast, kuid ma ei taha praegu veel neid nimetada.
On jäänud mulje, et relvaäri kõige suuremaks keskuseks on olnud Tartu ja tegijateks paljud siinsed ärimehed.
Relvad tulid siiski rohkem läbi Tallinna, Tartu mehed käisid relvadel ka seal järel. On tõsi, et Tartu ja selle ümbruse relvamüügifirmad on asjaga seotud ja et Tartu oli transiidikeskus, kust relvi edasi saadeti ja müüdi.
Oleks aga vale arvata, et Tartus istus keegi kuri onu X, kes kogu seda mastaapset relvaäri juhtis ja korraldas. Neid niiöelda kurje onusid oli mitu ja nad ei pruukinud üksteise olemasolust isegi teada.
Õigem arusaam on, et erinevad isikud tegelesid tol perioodil väga kasuliku äriga, mis seisnes selles, et välismaalt osteti odavalt sisse tulirelvi ja laskemoona, mis mitme vahendaja kaudu müüdi edasi isikutele, kes viisid relvad Venemaa avarustele. Meil on andmeid, et see kasulik äri kestab muudetud kujul edasi.
Kui pikk on see vahendajate kett ja kui palju inimesi oli relvakaubandusse hõlmatud?
Iga vahendajate keti lüli sai oma vaheltkasu, see oli tavaliselt 10 kuni 20 USA dollarit raua pealt. Erinevatel perioodidel sõltuvalt dollari kursist ja relvade kogusest need summad kõikusid.
Äri oli väga tasuv - 1000 püstoli pealt võis olla ühel vahendajal vaheltkasu 10 000 dollarit. Vahendajaid oli aga ühe partii puhul teinekord neli.
Meile on teada juhtumeid, kus kõik kolm vahendajat olid ühes ja samas kohas, kusjuures esimene ei tundnud kolmandat.
Seega on hõlmatud väga palju inimesi. Üks relvapartii müüdi keskmiselt kolme kaupluse kaudu. Üks firma tõi relvad maale ja müüs teisele, teine müüs kolmandale, kolmas neljandale ja neljas korraldas relvade üle piiri toimetamise. Igas lülis läks vaja minimaalselt kahte inimest, tõstjaid, valvajaid, tarnsportijaid jne. Meile on selliseid inimesi päris palju teada.
Ja nad on valmis ütlusi andma?
Seadus võimaldab meil kasutada anonüümseid tunnistajaid, kellele antakse leppenimi ja kelle ülekuulamisprotokoll pannakse ümbrikusse, pitseeritakse ja saadetakse kriminaalasjast eraldi prokurörile, kes loeb, pitseerib selle taas ja saadab kohtule, kes sellega omakorda tutvub.
Ei kohtualune, tema kaitsja ega teised tunnistajad saa kunagi teada, kes kohutualuse vastu ütlusi andis ja mida too inimene rääkis.
Oleme seda võimalust kasutanud, kuigi tuleb tunnistada, et Eesti oludes on anonüümsust raske rakendada. Me ei saa kahjuks inimesele anda teist elulugu, uut nime ja saata ta idarannikult läänerannikule.
Kui suur see reaalne oht politseile ütlusi andvatele inimestele on?
Asi on tõsine. Ma olen käinud mitmel korral Venemaal üle kuulamas Eestist pärit inimesi, kes on seal relvadega vahele jäänud. Olen püüdnud neilt teada saada, kellelt nad Eestis relvad said. Mitmed neist on mulle öelnud, et pigem istuvad nad oma viis või seitse aastat Venemaal vangis ära ja tulevad elusalt koju tagasi. Kui nad aga mulle ära räägiks, siis neil erilist lootust elavana koju jõuda ei ole.
Ma saan nendest inimestest aru ja ma ei saa neile valetada, lubades, et neid keegi kusagil kunagi ära ei tapa.
Möödunud sügisel Moskvas ja Sankt Peterburgis kurtsid Vene õiguskaitseametnikud eesti ajakirjanikele, et kontaktid ja koostöö Eesti politseiga relvakaubanduse tõkestamisel ja avastamisel sisuliselt puudub. Kas on midagi muutunud?
Ei, Vene poolelt tuleb ametlik info küllaltki kehvasti. Mõistan nende umbusku Eesti politsei vastu, kui panna ennast venelaste olukorda ja lugeda Eesti lehtedest, millised isikud on siin relvakaubandusega seotud olnud.
Eriti järsku infovahetuse halvenemist oli märgata pärast relvaskandaali siseminister Heiki Arikese ümber. Nad suhtuvad nii, et kui juba siseminister on seotud kahtlaste asjadega, siis mis veel tema alluvatest rääkida...
Kuid on ju ka isiklikud suhted.
Nojah, on küll, aga paistab, et väiksematele meestele on antud kõrgemalt korraldus infot mitte jagada. Mulle on venelased andnud mitu lubadust, et ma saan teatud relvanumbrid või isikute nimed, kuid lubadusteks on need ka jäänud. Peab tunnistama, et ka Eesti poolelt on mõned minu ametivennad jätnud osa venelastele antud lubadusi täitmata.
Kas esialgsetel andmetel on kõik Eestisse toodud relvad lahustunud või on õnnestud osa siit ka kätte saada?
Osa on ka Eestist leitud. Näiteks teada on püstol ühe süüdistatava kätte antud 490 püstolist, mille too mees pidi viima Venemaale ühele firmale, mida tegelikult ei ole. See süüdistatav registreeris sellest partiist pärit püstoli isikliku relvana Kaitseliidus. Siis hoidis ta seda püstolit kodus kapi otsas, tema vennapoeg võttis sealt relva ja lasi maha alaealise poisi. Vennapoeg on süüdi mõistetud, relv on asitõendina hoiul politseis, aga paberite järgi on see relv Venemaal.
1992. aasta oli üldse aeg, kus näiteks kaitseliitlane tuli relvaga malevasse, keegi ei kontrollinud, kust ta on oma relva saanud. Ta registreeris selle isikliku relvana. Mul on arvutis relvapartiid numbrite kaupa ja sealt on ilusti näha, et üks või teine relv on sattunud ühe või teise kaitseliitlase kätte.
Milline paistab uurija pilgu läbi Kaitseliidu roll selles relvakaubanduse asjas?
Kaitseliitu kui organisatsiooni on kurjasti ära kasutatud. On ära kasutatud tolle aja segaseid olusid, kus kaitseliitlased võisid osta armeerelvastust, näiteks TT-püstoleid, ja oli võimalik näidata, et Kaitseliidu malevale on teatud hulk relvi müüdud. Kerkib muidugi küsimus, mida tegid need, kes pidid asja kontrollima, ma mõtlen siin ka politseinikke, lubadesüsteemi töötajaid.
Ei tea, miks ei tekkinud neil küsimust, kui palju neid kaitseliitasi siis üldse on, et sellistes kogustes neile relvi müüakse.
Omal ajal oli Eestis üle 80 firma, millel oli relvakaubanduse litsents. Näiteks on politseiamet andnud isegi ühele talule välja loa tegelda relvade müügi ja remondiga. Nii et aiandustalude kõrvale on tekkinud meil ka relvamüügitalud.
Politseiameti lubadega on antud litsentse ka korterisse registreeritud relvakauplusele. On ka antud luba ühele Vene firmale Eestist 500 püstoli väljaviimiseks, kuigi sellist firmat ei ole tegelikult olemas.
Neid asju uurib kaitsepolitsei.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Siseminister Märt Rask on teatanud, et peagi algab revisjon kodakondsus- ja migratsiooniametis. Revidendid uurivad kogu süsteemi raha kasutamise korraldamisest passiblankettide kadumiseni.
Siseministeeriumi pressiosakonna juhataja Piret Mürk ütles «Postimehele» eile, et peamiselt siseministeeriumi majandusanalüüsi ja kontrolli osakonna töötajatest koosnev komisjon on esimese istungi juba pidanud ning kodakondsus- ja migratsiooniameti revideerimise lähteülesandeid täpsustanud.
Praktilise tööga alustatakse järgmisel nädalal, revisjon peaks jõudma kogu kodakondsus- ja migratsiooniameti süsteemi. Kontrollitakse raha kasutamist ja ka viimaste aastate passiblankettide ja teiste dokumentide vargusi ja kadumisi. Kodakondsus- ja migratsiooniameti juhtkond on viimastel aastatel tihti vahetunud, ameti endiste töötajate vastu on algatatud mitu kriminaalasja ja revidendid tahavad saada toimunu korrektsusest ülevaadet.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele