Postimees "Exta"

Laupäev, 20. jaanuar 1996

Andres Tarand: Antarktikasse tahaks mõnikord tagasi

JÜRI PINO

«Üks tuttav laulja ütles, et mul on võibolla üks häälepael pooleks,» ütleb Andres Tarand. Ta seletab rõõmsameelselt, et tal on sünnipäraselt selline kare hääl.

Miks te poliitikuks hakkasite?

Ju siis oli enesehinnang piisavalt kõrge. Tollal, vabanemise ajal, oli selline tunne, et ju siis peab hakkama, tuleb midagi ära teha. On mingi otsustav tund ja tuleb kaasa lüüa. Professionaalseid poliitikuid ei olnud, inimesed pidid mujalt tulema.

Poliitika on nagu tigu-ajam lihamasinas, veab sind aina sügavamale. Muidugi on olnud sõelumine, mõned kõrbevad või kõrvetatakse läbi.

Kas teie kardate läbi-kõrvetatud saada?

Eks igal oinal ole oma mihklipäev. Endast sõltub ka midagi, aga veatu pole meist keegi.

Kas te tunnete ennast poliitikuna hästi?

Inimene on juba kord selline, et igatsus käib millegi muu järele. Kuigi ma ei ütle, et peaksin ennast sundima seda tööd tegema. Töö ei pruugi muidugi alati meeldiv olla ja mu endised tööd on suuresti pooleli. Näiteks üks raamat kliimast umbes viissada aastat tagasi. Uurimus, milline ilm siis oli ja millised tuuled üle Toompea puhusid. Selliseid asju saab näiteks sadama jäätumise statistika abil teada, temperatuuri ju tollal ei mõõdetud.

Mis sellest teadmisest tulu on?

Sellise töö vajalikkuses võib muidugi kahelda. Ajalooline taust on selgem, saab näiteks prognoose teha, milliseks kliima muutub. Botaanikaaias töötades oli see hobi. Meeldivalt interdistsiplinaarne uurimistöö, tegemist on ajalooga ja poliitikaga ka.

Põhja-Euroopas ei saa selliste uurimistega eriti kaugele minna, sest me õppisime suhteliselt hilja kirjutama. Itaalias ja üldse Rooma riigi aladel võib nende uurimustega päris varasesse aega jõuda. Näiteks viinamarjasaagi järgi saab oletada, milline ilm oli. Meil rukkilõikuste statistika järgi, aga seda on peetud alles Rootsi ajast. Vanimad teated ilma kohta ulatuvad Eestis 14. sajandisse.

Kuidas on ilm muutunud?

Talved on kogu aeg pehmemaks läinud, kaks kraadi Peetri ajast. Keskmise temperatuuri juures on kaks kraadi päris palju, see tähendab, et sulasid on tunduvalt rohkem. Jääajal näiteks oli keskmine temperatuur ainult kolm-neli kraadi külmem.

Nii et uut jääaega ei tule?

On küll selliseid hüpoteese, et jääaeg võib uuesti tulla, aga praegu läheb ilm ikka soojemaks. Kuivamine ja kõrbeks muutumine on tõenäolisem. Meil kõrbet ei tule, aga Ukrainas või Kasah-stanis võib tulla küll, mis võib tähendada migratsiooni. Ei oska ennustada. See ei ole puhtalt akadeemiline küsimus, kliima tõttu võivad näiteks varud - kasvõi mets ja kala - muutuda, mingi kant elamiskõlbmatuks muutuda ja nii edasi.

Ülikool, raudteerestoran ja EÜS

Miks te ülikoolis geograafiat õppima hakkasite?

Päritolult olen ma ju humanitaar - isa filoloog, ema ajaloolane, aga filoloogilistele aladele ma ei oleks sisse saanud, ei osanud vene keelt. Ei tahtnudki õppida, et okupandi keelt mina ei õpi. Naeruväärne muidugi. Geograafias vene keele eksamit ei nõutud. Väga konjunktuurne rehkendus, tahtsin igal juhul sisse saada, et sõjaväest pääseda. Pärast ülikooli ikka sattusin väkke.

Ega ma ei kahetse oma valikut, sest pool kõigest, mis ülikool võib anda, tuleb ju seltskonnast, ühikast, raamatukogust, mitte loengutest.

Kas te olite lustlik tudeng?

Elasin ühiselamus ja tegin kõike, mida seal tehakse. Tollal oli üldse vähe neid, kes kuskil tuba üürisid. Esimesel kursusel olin koguni vanas Tiigis, kolmteist inimest toas.

Burshitraditsioone hoidsime ikka au sees. Meie küll Toomemäel õlut ei joonud, meie koht oli raudteejaama restoran. Tollal oli seal Eesti parim seljanka.

Kuuekümnendad aastad, kui mina ülikoolis käisin, oli tõusuaeg, inimesed olid tulnud laagritest tagasi ja olud läksid vabamaks. Väga tähtis on suund, kuhu asjad liiguvad, ja see vabanemine oli väga turgutav. Ülikooli ümber oli palju vestlus-klubisid, kus nupumehed asju paika panid. Orienteerumine oli väga populaarne, kena intelligentne sport, ei piisa ainult kõvast jooksmiset, peab kaarti ka tundma. Naisega tutvusingi orienteerumisvõistlustel.

Miks te EÜSi astusite?

Pojad kutsusid, nemad olid taastamisest peale seltsiga seotud. Mu vanemad kuulusid Veljestosse, mis oli ka EÜSist pungunud, ja minugi poolehoid oli seal. Aga kuna poisid kutsusid ja ma ise sain ka aru, et nad vajavad sellist vahepealse vanusega seltskonda, siis läksin seltsi. Muidugi, kui ei ole ülikooli ajal organisatsiooni astunud, jääb sinna kuulumine kaunis formaalseks. Pole midagi teha, minu ülikooliajal lihtsalt ei olnud niisugune jamps lubatud.

Isa, pojad ja kodu

Kuidas on teie isa teid mõjutanud?

Isa viis mind delikaatsel moel maailmakirjanduse juurde. Ta ei käskinud midagi lugeda, lihtsalt unustas raamatuid lauanurgale. Muidu ma ehk oleksin vastu tõrkuma hakanud.

Nüüd, kui meil õnnestus tema luulekogu välja anda, sai sellega justkui mingi võlg tasutud. See ilmus suhteliselt õigel ajal, kui kõik kohad veel vanglaluulet täis ei olnud.

Huvitav oli, et inimesed, kes 1955-56. aastal vangilaagritest tagasi tulid, olid vabamad kui vabaduses olijad. Nad olid säilitanud eestiaegsed kombed, vaated, isegi kõnemaneeri. Siin olid inimesed juba muutunud, hirm vangi sattumise eest tegi selle niiöelda vabaduse vabatahtlikuks vangilaagriks.

Ei oskagi täpselt öelda, millal inimesed valgesse laeva enam ei uskunud, mingi pöördepunkt Nõukogude Eesti suunas võis olla kuuekümnendate aastate teisel poolel, kui kolhoosid jõukaks said. Enne oli elu erakordselt vilets, aga selleks ajaks suutis Eesti ajast säilinud töökas talupojapõlvkond, kes tööd teha vihtus, kolhoosid üles töötada. Mõistmata, et see on mõisa köis. Ja siis tekkis juba ringkäendus, tutvuste süsteem ja muu selline.

On teil oma poegadega poliitilisi lahkarvamusi?

Ei ole, meie suhted on suurepärased. Pealegi tundub, et meie poliiti-lised väärtused on suhteliselt sarnased.

Olete te hea vanaisa?

Kaarli kaks last on veel nii väikesed, et vanaisa ei vaja. Noorem alla aasta, sellisega ei ole vanaisal midagi pistmist. Tütar saab kolmeseks, see on juba vestluspartner.

Te käivat Vihterpalust Tallinna tööle?

Päris nii see ei ole, ma elan ikka Tallinnas, aga muidugi suvel viibin Vihterpalus maakodus nii palju kui võimalik. See on Eesti loodenurk, teisel pool Keilat, rabad ja metsad, väga eraldatud koht. Sellepärast ma ta välja valisingi, et saaks rahvahulgal jalust ära. 1970. aastal ostsin, kui tulin Antarktikast tagasi ja mul esimest korda elus justkui raha oli.

Mingis mõttes võib seda vaadata kui taandumist. Ida poole maja soetada ei tahtnud, seal oli venestus, põgenesin läände. Vene ajal käisid lennukid üle maja Pakrit pommitamas, nüüd tundub vaikus harjumatuna.

Aasta otsa Antarktikas

Mis te Antarktikas tegite?

Vene Antarktika-eks-peditsioonis oli üks koht ette nähtud eestlasele. See oli tänu Charles Villmannile ja helkivate ööpilvede uurimisele. Mina uurisingi Antarktikas, kas need peegeldavad raadiolaineid.

Aasta otsa olin seal. Sõit oli laevaga, kestis 40 päeva. Le Havre’is, Ka-naari saartel ja Kaplinnas käisime siiski maal, aga muidugi grupiga ja politruki valve all.

Üldiselt oli Antarktikas olemine nagu sõjaväes või vangilaagris. Nii palju oli lustilisem, et raha sai. Tollal oli seal küllaltki hea elu, oli privileege, mida hiljem küll vähemaks tõmmati. Palk oli 5000 rubla aastas (siin oli mu palk enne 90 rubla kuus) ja see jäi peaaegu kõik alles, kohapeal polnud rahal mingit väärtust. Suitsu sai osta, kõik. Viinanorm jagati kätte ja osta seda ei saanud. Norm oli kümme-üksteist viina ja paar konjakit talveks.

Kuidas on teie suhe tubaka ja kärakaga?

Olen mõlemaga tuttav ja praegu üritan mitte suitsu teha. Ei saa öelda, et kategooriliselt ei tõmba. 1982. aastal jätsin maha, siis pidasin neli aastat vahet.

Ei ole kunagi karsklane olnud, aga ulakusi teha loomulikult enam ei sünni. Lemmiknaps on elu jooksul muutunud. Nüüd, kui lääne joomakombed, mis ei ole halvad, sisse tulevad, on peen lemmiknapsuks viskit nimetada, aga ma arvan, et Eesti valge viin ei ole halvem kui viski.

Kas te süüa teha oskate?

Hakkama saan, aga praktiseerinud eriti ei ole. Omal ajal ämma juures elades ei olnud tark pisikesse Hrushtshovi kööki ennast toppida, kui kaks naist juba ees olid.

Vanas eas tekitavad raskusi peened menüüd. Ei ole olnud võimalust toite tundma õppida. Lapsepõlves valitses nappus, tähtis oli, et midagi süüa oli. Mulle maitses väga leivasupp, herkulot ma ei sallinud ja hautatud kaalikat ei söö siiamaani. Ma ei ole kindlasti mitte taimetoitlane, ikka lihasööja. Lapsepõlves sain teatud ajal suitsuangerjat, mis mulle koledasti maitses, aga see pole ikka söök, rohkem suupiste.

Kas teie elus on olnud mingi aeg, mida te taga igatsete?

Neid on palju. Pärast küüditamist hoiti meid õega peidus, et äkki saadetakse Siberisse järele. Olime kuu aega pööningul, ja kui siis neljakümne üheksanda aasta kevadel välja saime, oli igavesti hea tunne.

Antarktikasse tahaks mõnikord tagasi. Väga tühja ja kauni maa igatsus. Nüüdsed reisid on rohkem istumised. Ehkki mõndagi saab näha. Väga suur elamus oli keskkonnaministrina Keenias käies seista kohas, kust on leitud kahe miljoni aasta vanused inimese eellase kondid. Ma olen ikka inimese põlvnemise vastu huvi tundnud.

Mida te arvate Green-peace’i protestidest saastamise vastu?

Greenpeace on väga tugev organisatsioon ja kummaliselt rikas. On arvatud, et see ei ole puhas loodus- ja keskkonnakaitseorganisatsioon. On väidetud, et nad saavad mõne firma vastu töötamise eest selle konkurentidelt raha, aga tõendeid ei ole.

Sularaha saab seina seest

Millal teil viimati oli ebapiisavalt sularaha?

Eelmisest sügisest läksin pangakaardile üle, nii et sularaha saab seina seest. Loomulikult on parlamendiliikme palk hea ja viriseda patuasi. Aga nõudmised kasvavad, ülapiiri ei tunta. Võin nimetada ennast jõukaks esimest korda elus, neli keskmist palka ikkagi. Suur hulk inimesi elab allpool keskmist.

Olete te mõne firma haldusnõukogu või juhatuse liige?

Ei, mitte kuskil, keegi pole kutsunud. Aktsiaid ka pole, millest on natuke kahju, Tallinna kaubamaja ja Saku õlu tundusid usaldusväärsed, aga kõik minu EVPd läksid maa väljaostuks Vihterpalus.

Kas teil auto on?

Sügisel ostsin Ford Sierra. Lube ei ole, kevadeks loodan ära teha. Sügisel olen õpperajal käinud. Talvel libedaga ei julge. Tuttavad õpetavad, suhteliselt vanana ei ole lusti kohe ametliku õpetaja kätte sattuda.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse

Impressum

Webmaster, lehekülje algusesse, Tänane päevaleht