|
Uudised: (27)433075 |
|
Reklaam: (27)433351 |
Teisipäev, 30. jaanuar 1996
Kuum
|Krimi
|Võim
|Karikatuur
|Koomiks
|
Uudised: (27)433075 |
|
Reklaam: (27)433351 |
Kuum
|Krimi
|Võim
|Karikatuur
|Koomiks
| 29. jaanuar 1996 |  Kasu |
Looduse Lood | 31. jaanuar 1996 |
ERAKONDADE ÜHINEMISE PARATAMATUS
VAHUR KALMRE
NATO PAOTAB UKSE
AIVAR JARNE
Kui Eesti erinevad parteid uuriksid tõsisemalt inimeste valimiseelistusi, oleksid mitmete parteide ühinemissoovid tõenäoliselt veelgi suuremad. Detsembris ületasid 5-protsendilise valimiskünnise EMORi järgi vaid seitse erakonda, nimekirjas aga oli erakondi üle kahekümne.
Seega on poliitiliste nullipoiste (sotsiaaldemokraadid, parempoolsed, talurahva, sinine või tulevikueesti erakond jne.) ainuke võimalus poliitikasse püsima jäämiseks leida endale mõni kopsakam erakond, kellega ühte heita. Või äärmisel juhul ühineda isekeskis. See viimane variant aga vaevalt et edu tõotab, sest mitu nulli ei anna kokku rohkemat kui jälle null.
Osa erakondi on sellest aru saanud, osa veel mitte. Isamaa ja ERSP moodustatud Isamaaliit (detsembris toetajaid 7%) on ühinemas Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakonnaga (0%) ning Talurahva Erakonnaga (1%).
Sotsiaaldemokraatlik Partei (0%) otsib taaskordset koostööd Maa-Keskerakonnaga (5%). Ühinemismõtted on peas ka vene parteidel (0-1%) omavahel ning nn. rahvuslikel pisiparteidel (0-1%) omavahel.
Kuigi lähenevad kohalikud valimised võivad olla selliste ühinemiste otsene ajend, võidakse niimoodi otsustada ka erakondade kaugemat tulevikku. Samas on Eesti parteimaastikul veel liialt palju vasturääkivusi, et need nüüd ja kohe selgeks ja korda saaksid aetud.
Näiteks juhivad toetusedetabeleid parteid (Reformierakond, Koonderakond), kellel sisuliselt puuduvad kohapealsed organisatsioonid ning keda seepärast on nimetatud ka prominentide riiuliparteideks. Seevastu kohapealsete organisatsioonide moodustamisega palju vaeva näinud sotsiaaldemokraadid ja isamaaliitlased nii suure toetajaskonnaga kiidelda ei saa.
Teiselt poolt aga on liiderparteid leidnud endale ühiskonnakihid (ettevõtjad, direktorid, maainimesed), kes neid toetavad. Sotsiaaldemokraadid niisuguse seljatagusega arvestada ei saa, mis ongi nende nulli üks põhjusi. Kas aitab demarite ja maakeskerakondlaste ühinemine Mõõdukate nime alla, seda näitavad juba järgmised küsitlused.
Paistab aga, et ajajärk à la igale tähtsamale poliitikule oma partei hakkab Eestis ümber saama. Seegi hea.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Brüsselist anti eelmise nädala lõpul teada, et alates aprillist hakkab NATO liikmekspürgivate riikidega pidama individuaalseid läbirääkimisi. See teade tuli igati õigeaegselt, sest Eesti välisministeeriumis aeti enne seda mitme kuu vältel NATOga ühinemise suhtes küllalt kahepalgelist poliitikat.
Kui veel eelmise aasta keskpaiku kõlas nii president Lennart Meri kui ka valitsuse suust pidevalt väiteid NATOsse saamise vajalikkusest, siis aasta teisel poolel need vaibusid. Kõigepealt sisendasid lääneriigid Eestile, et esmalt tuleks keskenduda hoopis läbirääkimistele Euroopa Liiduga, sest Põhja-Atlandi bloki laienemine on kauge tulevikumuusika, kui sedagi. Teiseks otsustati Tiit Vähi uues valitsuses ka isekeskis, et pidev nurumine NATO ukse taga võib tulla pigem kahjuks kui kasuks.
Omapoolset vaikset survet avaldasid ka NATOsse mittekuuluvad Soome ja Rootsi. Balti riikide saamine maailma tugevaima julgeolekut tagava organisatsiooni liikmeks oleks pannud geopoliitiliselt suure küsimärgi alla just Soome ja Rootsi neutraalsuse.
Ent pärast viimaseid sündmusi Tshetsheenias ja Pervomaiskis muutus nii Brüsseli kui ka Tallinna suhtumine NATO laienemisse.
Paktimaade pealinnades veenduti ilmselt, et Venemaa jõuga ähvardustel võib olla tõsi taga ning vajadusel ei kohku nad tagasi sõjalise interventsiooni ees ka näiteks Baltimaadesse.
Teisalt oli Brüssel andnud ise lubaduse alustada sel aastal üksikasjalikke kõnelusi kõigi liikmekspürgivate riikidega. Parim võimalus ongi selleks ehk aprillis, kui Venemaal keskendutakse presidendivalimisteks ning pole nii palju aega NATOga õiendada.
Belgia pealinnas on praegu terve rühm inimesi Eesti välisministeeriumist, et uurida muuhulgas, kuidas siis ühinemisläbirääkimisi üldse pidada. Kui NATOs ikka tõsiselt laienemisele minnakse, kerkib ju üles rida probleeme just siin Maarjamaal. Väike on meie oma kaitse usaldusväärsus ning ka NATOle pole midagi julgeolekutagatise eest vastu pakkuda.
Brüsseli järel on vaja asjad selgeks teha kodus ning eeskätt puudutab see kaitsekontseptsiooni ja kaitseministeeriumi kaadrivalikut.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
