Briti duo Spring Heel Jack (John Coxon ja Ashley Wales) on üks neist, kelle määratleda on Londoni tantsuline underground.
24.-26. jaanuarini viibis too ambitsioonikas jungle-suunaline loomeüksus Eestis (Tartus ja Tallinnas) ning jättis muu hulgas maha ka alljärgneva intervjuu.
Võiksite te mulle kirjeldada muusikalist kliimat Londonis?
AW: Meil on sadu muusikalisi kliimasid. Igal õhtul võid sa minna ja kuulata, mida tahad...
Kui sageli muusika teid üllatab?
JC: Praktiliselt igal nädalavahetusel, kui me kusagil midagi uut kuulamas käime...
AW: ...ja plaadid nagunii.
JC: Kogu see niinimetatud drum’n’bass või jungle või mis iganes ta nimi ka poleks, on praegu ilmselt peaaegu ainus tõeliselt jõuline uus muusika.
Kas on võimalust ja vajadust selle kõigega kontaktis olla?
JC: Mind huvitavad muusikas väga eriilmelised asjad. Seepärast ei taha ma midagi juba ette eitada ja olla teatud kogemustele suletud. See kõik hakkab ju meie endi lugudes ka kuidagi toimima. Muidugi - selleks, et teha seda, mida me teeme, pole mingit tarvidust näiteks Bluri kuulata.
On tolle klubikultuuri üksikosad teineteisest rangelt eraldunud?
AW: Enamasti on igal klubil tõesti oma väga kindel muusikavalik - kui see on näiteks techno, siis pakutakse sulle ka enam-vähem ainult seda. Samas liigub asi ilmselt mitmekesisuse poole...
JC: Inimesed, kes on mingi muusikalise suuna ümber koondunud, näevad seal kindlaid juuri, kindlat ajalugu, mütoloogiat. Suuresti on too mütoloogia muidugi tagantjärele välja mõeldud. Lihtsalt selleks, et lasta inimestel aru saada sellest, kuhu nad kuuluvad, anda sellele kuuluvusele piirid. Ning seejärel need inimesed loomulikult kaitsevad neid piire. Ma ei usu küll, et meie oleksime osa mingist taolisest trendist või liikumisest.
Too purism võib ju iseenesest ka kreatiivne olla?
JC: Kahtlemata. Ja see on täpselt nagu elus üldse - sa jääd ikka millestki ilma. Kui sa oled ülemäära purist, jääd sa ilma paljudest teistest ebatavalistest asjadest enda ümber. Ja kui sa oled pragmaatik, jääd sa ilma dogmaatilisest sihipärasusest.
Paljusid Briti popkultuuri ilminguid müüakse kui rahvuslikke ja «britipäraseid» - Blur, Oasis jne. On ka tantsulises klubikultuuris leida säärast patriotismi?
JC: Mõnel pool vahest jah. Hardcore näiteks määratleb end üsna kindlalt ja vastandab teistele. Kogu jungle on iseenesest ju samuti Briti päritolu. Aga kui inimesed selle muusika üle uhkust tunnevad, siis mitte otse sellepärast, et ta kuulub Briti kultuuri - pigem põhjusel, et ta kuulub neile enestele. Kõik need rahvuslikud määratlused ja poliitilised allhoovused pole siin teab kui olulised.
Aga igatahes pole see «sekundaarne», ülevõetud muusika nagu näiteks hip-hop, mis tuli New Yorgist või house, mis tuli Chicagost ja Detroidist.
Too «britipärasus» on küllap üldse kõlbmatu kategooria - kõik need rahvuslikud tõlgitsused antakse meile ju n.ö. ülevaltpoolt.
AW: Ja siin on küllaga vastikuid kõrvaltähendusi.
JC: Tegelikult on peaaegu iga breakbeat, iga rütmikatkend, mida me kasutame, pärit Ameerikast. Kuid muusika ise on kõike muud kui ameerikalik. Ühendriikides tehakse loomulikult samuti drum’n’bass-muusikat, aga eeskujusid otsivad nad just Suurbritanniast. Täpselt nagu 80ndatel oli meile eeskujuks Ameerika hip-hop.
AW: Too hip-hop oli meil muidugi omapärast väga kaugel - scratching, break-tants, see kõik tuli Ameerikast. Jungle on midagi muud - tema võtab Ühendriikidest ainult toormaterjali, miksib rütme ja sealsete soul-diivade hääli omal erilisel sõltumatul moel.
On teil kunagi olnud tunnet, et te ei saa mõne inimesega muusikast kõnelda, sest «kogu teie keel, teie sõnavara, terminoloogia pole teistele arusaadav.
JC: Ei, ma ei usu, et seda saaks juhtuda. Too kontakt peaks alati võimalik olema. Muidugi on olemas ekspertide maailm, muusikute maailm, teatud tehnilised nüansid, oma kindel argoo. Aga see, kuidas muusika inimest mõjutab, mida ta sinu sees teeb - see kõik ei vaja neid üksikasju. Fännid ei tea ju enamasti tollest muusikute slängist midagi ja neil polegi seda tarvis. Milleks uurida peensusteni, mis kitarr on «Les Paul», kui sulle lihtsalt meeldib tema kõla? Ja sellest saab alati rääkida.
Niisiis on teidki ikka mõistetud?
JC: Ei, muidugi mitte. Meile meeldib näiteks klassikaline muusika, me kasutame sealt akorde, tekstuure. Ühes loos kogumikult «Macro Dub Infections» on kõik põhilised kõlad pärit Messiaen’ilt... Aga sellist ühendust inimesed tihti ei mõista. Nad on umbusklikud, see on neile liiga veider, kuidagi intellektuaalne...
Inimesed uurivad sageli, mida me endast kujutame ja mida me täpselt teeme. Ja neile on väga raske vastata. Meie muusika ei ole jungle. Jungle on meie jaoks väga kindlalt piiritletud nähtus ja meie sinna ei kuulu. Iseasi, et ta mõjustab meid kõvasti ja sarnasusi muidugi on.
Kas kriitika aitab teil taolisi lihtsustusi vältida? Muusikas toimivad üha avarad ja tühjad kategooriad nagu soul või dzäss või rock ja nii nagu muusikud, võiks ka kriitika neid omalt poolt vaidlustada.
JC: Jah, aga paraku teevad nad täpselt vastupidist - kinnistavad neid kategooriaid. Nii näiteks tahtis üks intervjueerija meist teha...
AW: ...järjekordselt jungle-bändi.
JC: Ei, pigem otsis ta viisi meid rünnata selle eest, et me jungle ei ole. Ajakirjanikud tahavad teada, kas me oleme jungle. Ja kui me seda ei ole, siis nad küsivad, kas meie muusikal üldse ongi mingit väärtust. Ma olen täiesti sellise hoiaku vastu, aga ma kohtan seda ikka ja jälle. Ja väga raske on ennast kaitsta - muusikast võib ju arvata absoluutselt mida tahes. Ja nii see siis käibki - see siin on jungle ja see siin kõrval ei ole. Vahest on see teine siis iseenesest vähem väärtuslik? Või, vastupidi, enam väärtuslik? Vahet ei ole - kõike kõrvutatakse kategooriatega.
Ma siiski kaitseksin taolist hoiakut. Teie muusika on end paratamatult teatud kategooriate toimevälja asetanud - see pole mingi abstraktne elektrooniline muusika. Nii täna õhtul Tartus kui kuu aja pärast Londonis kõlavad teie loodud helid vägagi selgetes kultuurikontekstides end vägagi selgelt «klubilisena» määratlenud publikule.
JC: Jah, aga ma ei taha saada tunnustatud mingis taolises kindlas kontekstis. Hea küll - me saime Ashleyga kokku nimelt klubikultuuri baasil. Tal oli oma klubi Hackney’s, Ida-Londonis ja me tegime puhtalt funktsionaalset muusikat nimelt selle klubi tarvis. Seda kõike ei saa eitada. Aga me ka ei väida, et meie muusikas on midagi enamat - ta on täpselt see, mis ta on; ta pole enam ega vähem tähtis kui miski muu. See tähendus sõltub ainult konkreetsest kuulajast, mitte kategooriatest. Aga võibolla ma eksin...
Muusika ei saa eksisteerida vaakumis, tal on kalduvus kuhugi kuuluda.
JC: Jah, see on õige. Ja mida rohkem sa seda väidad, seda enam mulle tundub, et võibolla polegi nõnda hea vältida seda vastutust muusika kultuurilise toime eest. Ehk tuleks tõesti proovida ja tunnistada, et jah, see muusika on seotud selle ja tollega? Vahest muusika ise tõesti püüdleb mingi kultuurilise tähenduse poole?
Aga sellest on väga raske rääkida. Mida ma pean ütlema, kui inimesed küsivad, miks ma näiteks Webernit sellises seoses kasutan? Rääkima, kui ebatavaline see on, kui tark ja intellektuaalselt rabav? Kui me püüaksime selgitada, mida me teeme, saaks sellest mõttetus - meloodiline popsensitiivsus koos Weberni ja Messiaen’iga, saateks Ameerikast pärit break-beat-rütm.
AW: Ma arvan, et sämpler on siin võtmesõna. See on masin, mis koondab, kogub muusikat.
Kui te osutate näiteks oma huvile tolle akadeemilise traditsiooni vastu, siis tekitab too sämpleriseos pigem segadust. Te justkui ainult laenaksite ja tsiteeriksite mõnd heli muusikale enesele lähedale jõudmata - ta lihtsalt ei mahu sämplerisse ära, taandub pelgalt müraühikuks...
JC: Täpselt sellepärast inimesed ongi umbusklikud meie klassikameelsuse suhtes. Ma ei tea kedagi, kes tunneks 20. sajandi moodsat akadeemilist muusikat paremini kui Ashley, ehkki ma ei tahaks tema eest rääkida. Aga kui saadakse teada, et ta lihtsalt sämplib neid helisid, siis ei suudeta kogu seda teadmist tõsiselt võtta. Ja see on väga tugev argument - ma olen analüütik, kriitik, ma tunnetan seda kultuuri, ja nüüd tuleb keegi, teeb triviaalset, frivoolset tantsumuusikat! Kui tõsiselt seda võtta? Kohe tekib küsimus - milleks mõlgutada Webernist ja Messiaen’ist, kui sa lihtsalt kasutad neid ühe väikese sämpli jaoks? Ma saan sellest täiesti aru, siin on tugev iva sees. Aga ärge siis meilt ainult küsige, miks me seda kõike teeme. Meil pole võimalik midagi seletada, see kõlab justkui moekate nimedega edvistamine.
AW: Me teeme põhiliselt ju sedasama, mida kõik heliloojad teinud on - me kasutame teiste loomingut. Justnagu Messiaen, kes võttis üle gamelani muusikat. Või Webern, kes kasutas 16. sajandi polüfooniat. Või Ives, kes kasutas tsirkuse- ja marsimuusikat.
JC: Ei, asi on selles, et see justkui pole päris seesama. Et Ives on muusikaliselt miskitpidi lõpmata väärtuslikum. Ja et sämpleris läheb kogu tervikstruktuur kaotsi. Selle kõige vastu on raske midagi öelda...
Mulle näib, et sämpler tervikuna ei ole ainult mingi võluvahend muusika avastamiseks ja taasavastamiseks, vaid et ta aitab teatud muusikat isegi unustada ja tühistada.
JC: Ei, ma ei ole nõus. Sämpler ise ei tee ju midagi, tähtis on inimene tema taga. Tegelikult on tema võimalused ju piiramatud - mistahes helisid võib ajas ja ruumis kombineerida kuidas tahes. Muus mõttes on ta nagu instrument ikka, nagu klaver või saksofon.
Põhimõtteliselt võib tema abil luua mida iganes - jah, ka keerulisi narratiivseid struktuure või vaba improvisatsiooni. Võib võtta kümme erinevat sämplit ja lasta kümnel erineval improviseerijal neist midagi moodustada. Kui keegi selliseid asju veel ei tee, siis ei tähenda see iseenesest, et seda ei saaks teha. Igatahes pole kunagi tulemas aega, mil kõik helid oleksid sämplerisse saadud. See protsess ei jää kunagi seisma.
Kui te nende lõputute võimalustega kohtute, on teil mõnikord hirm?
JC: Hirm ja segadus. Alati. Väga raske on alustada, kui sul on selline võimalus valida.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Üks illusioon ei anna kuidagi rahu. Kui ma juhtun minema kinosse Rahu, mida vist enam küll ei ole, kas ma siis leian, mis nimes lubatud? Ma mõtlen, isegi vaadates filmi «Juhtum ruudus 36-80»? Mäletatavasti oli mainitu tüüpiline nõukogude sõjafilm, kus muuhulgas hoitakse ära tuumasõda.
Samalaadne küsimus kerkis taas pärast Londoni rühmituse Spring Heel Jack etteastet kino/klubis «Illusioon» neljapäeval, 25. jaanuaril. Filmide puhul on vihje nimes mõistetav: mõni tulihingeline vaataja võib nakatuda vampiirlusse või, mis halvem, jämekoomikasse («Ace Ventura 2»), ning talle tuleb oodatava illusoorsus eraldi selgeks teha. SHJ vaidlustas kontserdi: seda mõneti ei toimunud. Öeldu ei sisalda hinnangut, pigem tähelepanekut ühe subkultuuri avaldumise kohta.
Avalikkus, kes ta ka ei oleks, armastab nägusid. Millegi väline ilme lisab kindlustunnet. Võibolla ei kukutata sel sajandil kuningaid nii tihti enam seetõttu, et lehefoto vahendusel on igaühel võimalik tema kuninglikkusest osa saada. Inimese välimus lisab usaldust või hävitab selle. Ajalehtedes ilmub hulk nõuandeid, kuidas potensiaalse tööandjaga kohtudes end ülal pidada, s.t. soodsalt nähtuda. Lohutav, et kiirel ja pealiskaudsel ajal säilib shanss isegi juhul kui oled täielik siga ja kõlupea.
Suurem jagu jungle-muusikat on jäänud kujutuks. Samuti ei ärata usaldust helipilt ise - siin puuduvad rõhutatult ühetaoline rütmika ja meloodia juhtnöörid selle tarvis, kuidas end tunda. SHJ rõhutas anonüümsust kasvõi kontserdirituaalide eiramisega. Võimatu oli täpselt aru saada, kas ja millal nad alustasid, millal lõpetasid. Ühel hetkel järele vaadates oli SHJ seal ning esitas DAT-aparaatide vahendusel enda helitöid. Hiljem olid nad endiselt tinglikul laval, muusikagi justkui sama, kuid nüüd juba vinüülplaadilt vallanduv, võõras. SHJ ei püüdnud saavutada kontsertlikku kontsentratsiooni konferansjee saabumise ja lisalugude vahel. Etteaste oli pigem väljareklaamitud juhus. Fabritseerigem lisaks: homme õhtul kella kuue ja seitsme vahel toimub Aardla ristil kerge avarii. Ligipääs vaba.
SHJ on jungle’ist koondanud selle mõjukamad ja uuenduslikumad osad. Välja on jäänud metsikud trummimasinavalangud, mis vähemalt aasta tagasi seda voolu iseloomustasid. Taoline sihilik teravus tundus enamasti nagu Einstürzende Neubauten eduka panga jõulupeol, pisut esteetlikult konstrueeritud. SHJ on loobunud varasemast kaunikõlalisest intelligentsusest ja luksuslikust kitarrikõlast. Selle asemel hoovab kuulajasse drum’n’bass külluslikult mitmekihilise rütmika ja bassiga, mille abil võiks allveelaevu uputada. Võrreldes jungle’i ametliku pressiesindaja Goldie’ga on SHJ lakoonilisem, vaoshoitum. Rütm või jahutavad jazz-sämplingud ei püüa joovastavalt esile küündida. Kuigi kõlanud materjal pole veel plaadi kuju võtnud, võib uskuda, et SHJ säilitab positsiooni jungle’i tippviisikus.
Enne SHJ esinenud Bizarre sattus sel korral küll pigem tühiku tekitajaks kui selle täitjaks. Nende kiirtee kõlalisse kaunidusse viis liiga kiiresti kohale, helid said kindlalt paika ega liigutanud end kuigivõrd edaspidigi. Bizarre oli massiivne. Illusiooni tekitamise asemel katsid nad selle kinni - ometi, võibolla vajaski SHJ seekord jahutusesinejat.
Jungle’i kujunemisel Londoni subkultuuriks nähti hämmastusega, et sellega läksid kaasa eelkõige mustad noormehed ja valged tütarlapsed. Küsimus pole niivõrd selles, et mis värvi ja kummast soost, kui et alustpanevaid mõjutusi on enamasti omaks võtnud meesterahvad. Tartus vähemalt seda muret polnud, et valged noormehed jungle’i-peole tulla ei julgeks.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
VIRO. Historia, kansa, kultuuri. Toimittanut Seppo Zetterberg. SKS, 1995. 402 lk.
Soome Kirjanduse Seltsi väljaandena ilmus hilissügisel Helsingis mahukas ja soliidne ülevaateteos «Eesti. Ajalugu, rahvas, kultuur». Raamatu on toimetanud ajaloolane Seppo Zetterberg, kes praegu töötab Tallinnas Soome Instituudi juhatajana.
Sama kujundusega ja samas mahus andis SKS 1991 välja koguteose «Inkeri. Historia, kansa, kulttuuri». Sarja jätkumisest ei räägitud esitlusel esialgu midagi. Võimalusi ju on - nii Karjala kui näiteks Läti vms. (Rootsi? Venemaa?) poole. Mõistetavalt on Eesti raamatus võrreldes Ingeriga enam käsitletud professionaalkultuuri. Ka autorite valik näib olevat selge: kui oli olemas asja tundev kirjutaja Soomes, on pöördutud tema poole; kui ei, on otsitud abi Eestist. Eestlaste artiklid on Soome keelde tõlkinud Kaisu Lahikainen.
Käsitlustes on ilmselt sihipäraselt püütud teaduslikkust ühendada loetavusega. Kindlasti leidub Soomes estofiile, kes teose puhtast huvist kaanest kaaneni läbi loevad. Ilmselt aga on hoopis rohkem neid, kes sealt kindla teema kohta vajalikku, kaasaegset ja võimalust mööda ammendavat teavet otsivad ja leida võivadki, eriti pikematest peatükkidest - ajaloo, keele, kirjanduse kohta. Muusika-, teatri- ja kunstiülevaated on mahult napimad ja sedavõrd pealiskaudsemad.
Üldiselt on raamatut tehes mõeldud minu meelest just ühe kindla teema lugejatele. Kuigi suhtlus Soomega on viimastel aastatel olnud tihe kõigil tasanditel ja vastastikune keelteoskus ka päris hea, on meie eneste teadmine Soome ajaloost, kirjandusest jne. ju üsna auklik. Ja miks peaks teisel pool teistmoodi olema? Oleme harjunud suhtlema Soome estofiilidega, kes on oma Eesti-teadmised väga sageli kujundanud eestikeelsete allikate põhjal. Mida on teadnud Eestist ja tema kultuurist see Soome intelligent-haritlane, kes ei ole estofiil (ja neid on ikka rohkem kui teisi?) Uurisin kirjanduse nimestikke, mis on kõik üheskoos ja eri alade kohta väga erineva pikkusega. Mõnel puhul kahtlesin, et tegemist on ainult nö. «kasutatud allikatega» (Sirje Helme), enamasti oli siiski tehtud valikbibliograafia asjahuvilistele edasise süvenemise jaoks.
Mida leidsin? Kõige parem on olukord ajaloo osas: 1989 on ilmunud Toivo U. Rauna «Viron historia» ja 1991 Vilho Niitemaa-Kalervo Hovi «Baltian historia». 1986 oli ilmunud Endel Nirgi «Viron kirjallisuus». Suuri uuemaid ülevaateteoseid rohkem ei leidnudki. Mõnel alal (muusika, teater, kunst) polnud peaaegu midagi - nimestikku polnud jõudnud Juhan Maiste uhke raamat Eesti mõisatest, mis ilmus «Otavas» sellel sügisel. Eesti ja soome keeleteadlaste ja folkloristide omavaheline läbikäimine ja vastastikku teises kultuuris orienteerumine on olnud traditsiooniliselt tihe, sedavõrd, et eraldi ülevaateid (keelest, rahvaluulest) pole sellepärast vahest vajatud? On nii iseloomulik, kuigi ka kurioosne, et kaua Soomes kõrgkoolides etnograafiaõpikuna käibinud «Suomen kansankulttuuri» («Soome rahvakultuur») kirjutas eestlane Ilmar Talve.
Ja muudelgi aladel: küllap teati eri aegadest ühte ja teist, kuid see, mis puudus, oli tervikpilt. Nimelt selle esitabki suurema või vähema põhjalikkusega uus raamat.
Samas on kogu aeg ka silmas peetud oma, s.t. Soome lugejat. Võimalust mööda on taust võetud sealt. Viidatud paralleelidele, näidatud erinevusi. Soome haritud lugeja, kellel on ettekujutus oma kultuurist, saab nende võrdluste ja seoste kaudu üsna täpse ja elava pildi eesti kultuuri kujunemisest.
Raamat on paks - 402 suures formaadis lehekülge, kus tekstile vahelduseks fotod ja nn. «kastid». Viimane on kujunduslik võte, mis tõstab mingid osad tekstist eraldi välja ja eriti soome autorid (Virtanen, Zetterberg, Laitinen) on seda meelsasti kasutanud. Nii on välja toodud kõik statistilised andmed, mis on kõigepealt väga lugejasõbralik samm. Teiseks on neid kaste kasutatud põnevamate seikade tutvustamiseks Soome-Eesti omavahelises suhtluses (unistus Soome-Eesti Unioonist, Koidula «Soome Silla» visioon, Oskar Kallase roll Soomes, «Kalevala» runode algupära, soome laenud kaasaegses eesti keeles jms.). Kolmas võimalus on tutvustada mingit spetsiifilist probleemi, üksikfakti või üksikteost. Laitisel on eraldi «kastid» «Kalevipojast», baltisaksa kirjandusest, «Tõest ja õigusest», Salokandlel Betti Alverist, «Keisri hullust» ja sellest, kas sõja järel oli üks või kaks eesti kirjandust. Neid võinuks olla ka muusika- või kunstiosas (Veljo Tormis, Arvo Pärt, eesti kunstnikud Ahvenamaal, Liina Reiman Soomes jms.).
Kõige pikem on ajaloo osa - 100 lehekülge, mis haarab vahemikku 1240-1991. Sinna peaks juurde liitma veel Jüri Seliranna esiajaloo peatüki (23 lk.), mis algab 8. aastatuhandest e. Kr. ja jõuab muistse vabadusvõitluse lõpuni. Küllap nii ka peab, ja mitte ainult sellepärast, et see on toimetaja osa - Zetterberg on hea kirjutaja ja tunneb Eesti ajaloo heitlikke perioode väga hästi. Mahult järgmine on kirjandus (50 lk., sellest rohkem kui pool Kai Laitiselt, kes alustab vanadest kroonikatest ja jõuab 1940. aastasse). Juhani Salokannel kõneleb nii nõukogude kui väliseesti kirjandusest ja jõuab välja 1993 ilmunud Emil Tode romaanini «Enkelten siemen» («Piiririik»), mille ta ju ise ka tõlkis. Veel on piisavalt mahtu olnud väliseesti (35 lk.) ja eesti keele (30) osal. Raimo Raagi artiklist on hea meel kõige rohkem sellepärast, et ta on võtnud ette Eestist väljarändamise ajaloo tervikuna ning kõnelnud piisavalt palju idaeestlastest, mis Soomes ongi olnud võõram teema. Muud osad - muusika, kunst (siin kirjutab Juhan Maiste Eesti lossidest ja mõisatest ning Sirje Helmele jääb 10 lehekülge kogu eesti kunsti ajalooks Johan Kölerist Jaan Toomikuni), rahvaluule ja geograafia - on mahtunud 10 -15 leheküljele.
Õiendama peaks ühe aastaarvuvea: välis- ja kodueesti kirjanike kohtumine Helsingis toimus 1989, mitte 1991 (lk. 273). Eesti Piibli ilmumise vale aasta lk. 227 (1793) on ilmselt näpuviga, sest teisal (lk. 151) on märgitud õige, s.o. 1739 aasta.
Kai Laitise lühiülevaade ajaloolistest kroonikatest on loomulik ja asjatundlik, ta oli pidanud ju neisse süvenema, kui otsis Aino Kallase ballaadide taustatekste. Tema tunnistas esitlusel, et rohkem kui Endel Nirgile tugines ta Tuglase eesti kirjanduse ülevaatele, mis Soomes ilmus 1939. aastal. Tema teiseks abimaterjaliks olnud Eestis vähe tuntud Elsa Haavio eessõna eesti luule antoloogiale 1940. aastast. Juhani Salokandlel polnudki toetuda palju muule kui oma lugemusele. Tema visandatud perspektiiv on mitmestki Eestis püsinud kinniskujutelmast vaba. Ta ei nimeta kuigivõrd nimesid või numbreid; pagulastest on pikemalt juttu Ristikivist («Üksildane klassik»), kodu-Eestis rõhutab ta luule osa, kirjutab pikemalt Krossist ja Merist, Viidingust ja Luigest - s.t. autoreist, keda soome lugeja tunneb. Napp, kuid täpne on ülevaade kirjandusteadusest ja -kriitikast. Oma ala uurimisest (vastavalt siis keeleteadus ja folkloristika) kirjutavad ka Suhonen ja Virtanen, teistel pole selleks mahtu jätkunud.
Rohkem kui keegi teine (igas mõttes seesolija õigusega) on püüdnud mõtestada arenguloogikat ja vaadata tulevikku Lea Tormis eesti teatrist kõneldes. Siit nägi kõige rohkem seda muutuste ulatust, mis tegelikult sündinud on. Ja tajus küsimust, mis oli nii valdav paar aastat tagasi: kuidas läheb areng edasi? Mis säilib, mida tuleb säilitada, mis kaob, mis peabki kaduma?
Mida teab soomlane Eestist? Pärast selle raamatu läbilugemist üsna palju. See on hästi mõeldud ja hästi tehtud raamat. Soome raamatupoodides jääb üldse silma palju kapitaalseid ja kalleid koguteoseid. Küpse kultuuri tundemärk, pika rahuliku arengu tulemus, mis muud.
Täna kell 17 on Soome Instituudis (Tartu, Vanemuise 19) võimalik vaadata videointervjuud 1995. aasta Finlandia preemia laureaadi Hannu Mäkeläga, tema auhinnaromaani «Mestari» tutvustab Peep Ehasalu.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele