Ka nädalavahetusel käis Soome valitsuses kibekiire töö, sest otsitakse uusi teid, kuidas leevendada katastrofaalset olukorda Soome tööturul. Praegu keskendutakse tööaega reguleeriva seaduse muutmisele. Jäigad normid selles vallas on üks põhjus, miks meie põhjanaabrid vaevlevad juba pikki aastaid hiiglasuure tööpuuduse käes.
Tööajaseaduse muutmise üle peavad läbirääkimisi kolm osapoolt: ametiühingud, tööandjad ning valitsus. Kuna ametiühingud ja tööandjad ei suutnud algselt omavahel kokkuleppele jõuda, näib, et initsiatiiv ning otsuse tegemise vajadus kandub üha enam valitsusele.
Ametiühingud ja tööandjad on oma muutusettepanekutega liikumas täiesti vastupidises suunas. Esimesed sooviksid kahandada lubatud ületöötunde üldriiklikul tasandil kuni 200 tunnini aastas, millele võiks erilepinguga lisanduda veel 100 tundi. Tööandjad tahaksid, et see oleks nii palju kui lubavad Euroopa Liidu direktiivid - 416 tundi. Lisaks tahavad nad anda tööandjale õigust vajaduse korral üksiku töövõtjaga selle üle kokku leppida.
See võib kõlada naljakana, aga mõlemad pooled kinnitavad, et just nende ettepanek vähendaks tööpuudust. Ametiühingud arvavad, et kui ületöötunde ei lubata teha, siis on tööandjad lihtsalt sunnitud palkama rohkem inimesi tööle. Tööandjad jälle väidavad, et paindlikum kord lubaks neil paremini reageerida turu nõudmistele ning vajaduse korral võtta inimesi juurde.
Seevastu valitsuspartner Koondpartei parlamendifraktsioon on juba kuulutanud, et nemad sellega nõus olla ei saa. Ilmselt oli see peateema peaministri ning värske rahandusministri Sauli Niinistö kohtumisel pühapäeva õhtul.
Pühapäevahommikuses traditsioonilises raadiointervjuus pahandas peaminister rahaturuga, kes mõjutavat poliitikat. Peaministri arvates peaks raha tegelema oma asjadega ja jätma majanduspoliitika ikka riigile. Samas pahandas ta ka ajakirjandusega. Need on märgid, mis kõnelevad ainult ühest: peaministri kontroll riigi asjade üle hakkab kaduma. Järgmine samm on see, et Lipponen nõuab rahaturule administratiivses korras karistust paanika tekitamise eest, hindas olukorda üks eesti poliitikavaatleja.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kuni tänaseni võisid Läti kodanikud anda oma allkirja uue kodakondsusseaduse projektile, mille pakkus välja radikaalne liikumine Isamaa ja Vabaduse Eesti. Selle esitamiseks Saeimale on vaja kodanike 10-protsendilist toetust. Mõistan selle seadusprojekti autoreid. Neile teeb muret võimalus, et praegune kodakondsusseadus võib suurendada uute kodanike hulka ja nendeks uuteks kodanikeks saavad need, kes annavad oma hääle venekeelse enamikuga sotsialistlikule parteile ja Üksmeeleparteile. Viimast juhib endine välisminister Janis Jurkans, kes ise flirdib mittelojalistidega. Radikaalid hoiatavad, et selline tendents võib võimule tuua rahvusriigi vaenlased.
Praeguse peaaegu poolteist aastat «vana» kodakondsusseaduse kohaselt võib teatud nõudmisi täites (läti keele oskus, lojaalsus, Lätis elamise aeg jne.) kodakondsuse saada enamik mittekodanikke, välja arvatud Vene erusõjaväelased, kriminaalkurjategijad ja vaimuhaiged. Uus projekt pakub seda õigust vaid neljale grupile: lätlastele ja liivlastele; teiste riikide kodanikele, kes on saabunud legaalselt enne 1940. aastat, ja nende järglastele; Läti kodanikuga 10 aastat abielus olnud isikutele; endistele Eesti ja Leedu kodanikele ja nende järglastele.
Tegelikkus näitab, et mõni Ivanov või Smirnov võib osata läti keelt paremini kui vene keelt ja olla mitte Venemaa, vaid Läti patrioot. Ja enamikule sellistest Ivanovidest meeldiks jääda Lätimaale. Osa lätlastest mõtleb ikka veel, et raskuste tekitamine kodakondsuse saamiseks sunnib mittelätlasi lahkuma. See aga on liiga lihtne. Kodaniku ja mittekodaniku staatuse vahel on juba 60 erinevust. Möödunud aastal sai naturaliseerumise teel Läti kodakondsuse vähem kui 1000 inimest, sellise tempo juures saaks viimane mittekodanik kodakondsuse alles 700 aasta pärast. Mõned parteid pole ikka rahul.
Mulle näib, et tegelik oht ei peitu sugugi lojaalsetes mittekodanikes ja nood väärivad varem või hiljem kodakondsust. Hoopis teine asi on mittekodanikega, kellest saavad Vene kodanikud - sel juhul iga kolmanda lätimaalasega. Lätis on umbes 700000 mittekodanikku, kellest enamik on nn. venekeelsed.
Nähtamatut pinget Läti ühiskonna kahe osa vahel tugevdab tõsiasi, et need elavad dramaatiliselt erinevates inforuumides. Hulk Lätis ilmuvaid venekeelseid ajalehti jätkab endise nõukogude «zhurnalismi» vaimus, edastades uudiseid vaadetest ja kommentaaridest lahutamatult ja lisades neile nö. soolvett, mis teevad produktist (ajalehest) võimsa propagandarelva. Ühest küljest ei saa me neid sõnavabaduse ajal nende vaadete pärast rünnata, kuid teisest küljest ei saa me ka seda pidevat hirmutamist ja solvamist ignoreerida. Sellised ülesköetud emotsioonid ei saa kergendada mittekodanike soovi integreeruda Läti riigi ja ühiskonna ellu.
Tean, et lätlastel oleks palju mugavam elada üherahvuselises riigis. Kuid meie geograafia ja ajalugu pole meile seda soodustust võimaldanud. Ning tahestahtmata jääb uue kodakondsusseadusega õnnelik Lätimaa vaid illusiooniks. Isegi praegust kodakondsusseadust tuli parandustega lähendada mõõdukatele rahvusvahelistele stan-darditele. Kui uus seadus vastu võetaks, ei saaks Euroopa meist aru ega võtaks meid omaks.
Rohkem venelasi peaks oma ajaloolisele isamaale tagasi pöörduma või normaalsel teel kohalikku ühiskonda integreeruma. Praegusel hetkel ma igatahes kahtlen, et uus seadusprojekt suudab kaasa aidata põlislätlaste unistuste täitumisele. Tean, et seda seadust vastu võttes astub Läti Euroopa Liidu väravast kaugemale.
Ka ilma uue seaduse ja referendumita on võimalik aidata kolonistidel Lätist lahkuda. Paljud noist tahaksidki ära minna. Kahjuks pole märgata kohalike poliitikute huvi seda protssesi kiirendada, luua kontakte ehitusfirmadega, kes ehitaksid erusõjaväelastele Venemaal maju, või välisinvesteerijatega, kes nõustuksid nende inimeste ümberasustamist finantseerima. Nii et seadusprojekti autorid on valinud kolonistidest vabanemiseks kõige lihtsama tee. Mis suunas see seadus toimima hakkab?
Ma võin nõustuda seadusprojekti eesmärgiga, kuid mitte selle aja ja meetodiga. Isegi välislätlased ei saa oma sõna öelda, sest neil ei lubata selles kampaanias osaleda. Kahjuks puudub allkirjakampaanial poliitiline anonüümsus. Teatavasti on salajane hääletamine üks demokraatia tähtsaid põhimõtteid. Läti ebaterves politiseeritud ühiskonnas ei tekitata probleeme mitte populaarsust taotlevatele poliitikutele, vaid keskmisele kodanikule. Kõige halvem asi selles seadusprojektis aga on vahest halvasti maskeeritud kättemaksuiha.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Veebruari algul tähistati Haagis Esindamata Rahvaste organisatsiooni (ERO) 5. aastapäeva. Seal käis ERO loomise idee üks algatajaid ja praegune ERO peasekretäri asetäitja Linnart Mäll
Kuhu on organisatsioon viie aastaga jõudnud?
Väga kaugele. Kindlasti kaugemale kui viis aastat tagasi lootagi julgesin. EROga on nüüdseks ühinenud 47 rahvast. Viis ERO asutajaliiget on selle viie aasta jooksul saanud vabaks ja vastu võetud ÜROsse. ERO on aidanud kaasa konfliktide lahendamisele mitmel pool maailmas, näiteks Abhaasias. Tal on kujunenud oma nägu ja rahvusvaheline autoriteet.
Kuidas läksid aastapäevapidustused?
Suurepäraselt. 1. veebruaril anti Haagi uhiuues raekojas esimest korda pidulikult kätte ERO auhinnad (UNPO Award 1996). Statuudi kohaselt hakatakse igal aastal välja andma kaht auhinda - üks ERO liikmesrahva esindajale, teine ühele isikule väljastpoolt EROd, kes on ERO tegevust toetanud. Esimese liikme auhinna sai Ida-Timori vabastusliikumise juht José Ramos Horta (endine Portugali koloonia Ida-Timor on aastast 1975 okupeeritud Indoneesia poolt - M.L.). Mitteliikme auhinna pälvis USA ausenaator Claiborne Pell aastatepikkuse tegevuse eest rõhutud rahvaste toetamisel. Esimesele andis auhinna kätte Nobeli rahupreemia laureaat 1977. aastast Mairead Corrigan Maguire (Põhja-Iirimaa), kes on, muide, juba kahel korral esitanud ERO Nobeli rahupreemia kandidaadiks; teisele dalailaama eriesindaja Kasur Lodi Gyari. Tseremoonia avas Haagi linnapea, kes andis hiljem banketi.
Kas kõigi ERO liikmesrahvaste esindajad olid kohal?
Kahjuks mitte. Paljudele käib reisimine siiski veel üle jõu. Venemaa rahvastest olid kõrgel tasemel esindatud udmurdid ja ingushid, esimesed Udmurdi Rahvuskongressi presidendi Ivan Grishkini ja teised vabariigi presidendi Ruslan Aushevi isikus. Viimane esines ka auaadressiga.
Haagis peeti ka ERO juhtiva komitee istung.
Jah. Eriti rõõmustavaks meile pean seda, et võeti vastu otsus korraldada ERO järgmine, viies peaassamblee 1997. aasta suvel Eestis. Senised on kõik peetud Haagis.
Kas võeti vastu ka uusi liikmeid?
Võeti vastu neli uut liiget. Jällegi rõõmustav, et kolm neist «meie», s.t. ERO Tartu Koordineerimiskeskuse kureerimise all olevast Venemaa ja SRÜ regioonist, nimelt Bashkortostan, Burjaatia ja Tuva. Neljandana võeti vastu moni rahvas Birmast.
Millised on muljed Hollandist?
Hollandis on erakordselt külm talv, muidugi nende mõistes. Üle viie aasta on kanalid jääkatte all ja hollandlased rõõmustavad, et saavad voli pärast uisutada. Nädal pärast Tartu suusamaratoni toimub Hollandis uisumaraton, kus läbitakse uiskudel mööda kanaleid üle 200 km.
Sain pisut ka maal ringi sõita ja silma hakkas mõndagi, mis teeb koju jõudes meele kibedaks. Holland on Eestist väiksem maa, kuid maailma tihedaima raudteevõrguga. Peaaegu igale poole saab sõita rongiga. Mõnel pool on lisaks veel linnadevahelised trammiliinid. Miks? Hollandlased leiavad, et raudtee on odav ja kahjustab vähem keskkonda. Mõistus ei võta, miks meie raudtee teeb vähikäiku, ehk teiste sõnadega - miks Eesti raudteed süstemaatiliselt hävitatakse.
Teine asi - põllumajandus. Hollandis töötab põllumajanduses 7% rahvastikust, üles on aga haritud 60% riigi territooriumist. Hollandlased jätkavad maa juurdevõitmist merelt. Urbaniseerunud Hollandis näeb kõikjal lambakarju (kes on ka talvel väljas). Eestis näeb ainult võsa ja söötis põlde. Nõnda olemegi varsti võsaeurooplased.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele