Kui Frazer 1890. aastal antropoloogia bestselleriks tituleeritud «Golden Bough» avaldas, ei tikkunud ta sugugi Vanuatule, isegi mitte Shotimaale, vaid püsis kenasti oma Trinity Kolledzhi kabinetis Cambridge’is. Ja ometi kujutab nimetatud suurteos endast massiivset võrdlevat uurimust religioosse mõtlemise arengust. Ka Durkheim, kes 1915. aastal avaldatud põhiliselt totemismi käsitlevas oopuses «Les Formes e’le’mentaires de la vie religieuse» kahte lehte näiteid jagab, ei vaevunud kunagi Sorbonne’i hülgama, et kirjeldatut elusast peast kontrollida. Oli vaja asjaolude soodsat kokkusattumist, et antropoloogia ja etnoloogia sellisest enesekindluse letargiast vabastada. Poola päritolu antropoloog Bronislaw Malinowski juhtus õigel hetkel olema Austria kodanik ning Austria ja Suurbritannia juhtusid I maailmasõjas vaenujalal olema, mistõttu ta Londonist Polüneesias asuvatele Trobriandi saartele asumisele saadeti. Malinowski poolsunnitud välitööst aastatel 1914-18 aga jõuti arusaamisele, et teistest kirjutamiseks ei piisa ainult raamatutarkusest ja kabinetivaikusest. Interteksti, konteksti ja kultuuripärase alateadvuse tabamiseks tuleb «teist» vahetult «kogeda». See tähendab tegelikult ümberpööratud kargokultust, millest Eesti Rahva Muuseumi direktor Jaanus Plaatki järgnevas artiklis kirjutab, kuna sel puhul ei matki pärismaalsed valgeid, vaid vastupidi, antropoloog või etnoloog (kes enamasti on valge) matkib natiive. Ja sellises vahetus kogemises on omajagu millenarismigi, sest nagu ni-vanuatud usuvad John Frumi ja kristlased Kristuse naasmisse ning sellega kaasnevasse taevariiki, nii loodavad ka antropoloogid ja etnoloogid, et kogemus ja seelaäbi saavutatud mõistmine aitavad maailmapilti avardada ja lõppkokkuvõttes ennast ja ehk isegi kogu maailma paremaks muuta. Seda silmas pidades on oluline, et seni põhiliselt iseenda või oma lähisugulastega tegelnud Eesti etnoloogia ka kaugemale vaadata mõistaks, et siis ringiga aga targemana oma naba juurde tagasi pöörduda. Olgu siis, et esialgu veel seiklejate kaudu, ehk kunagi ka tõeliste antropoloogide ja etnoloogidena. Siis saame ehk aru, et maailm ei lõpe Helsingis või Stockholmis, isegi mitte Dreamlandis, vaid jätkub sealt veel tükk maad edasi ja kusagil väga kaugel põlevad kavabaaride punased tulukesed, kantakse peenisevöösid ja rohuseelikuid ning süüakse lap-lapi.
Toomas Gross Cambridge
Hiljuti kirjutati «Postimehes» Eesti jalgpallikoondise nukrast seisust maailma edetabelis. Meie koondis kipub edestama valdavalt neid maid, mida jalgpallikommentaatori teadvuses ei eksisteeri. Viimaste seas oli mainitud ka Vanuatut. Loodan, et Vanuatu pressis Eesti olemasolu kahtluse alla ei seata. Kindlasti on vähemalt üks eestlane Vanuatus ka kohalikega jalgpalli mänginud ning seetõttu tahaksin seda maad teistelegi (spordi)huvilistele tutvustada, reisikirjana. Sest kui meid ni-vanuatudega ka miski muu ei seo, siis vähemalt mõningane ühine huvi lääneliku kargo ja inglasliku jalgpalli vastu küll. Antropoloogide/etnoloogide vermitud terminit cargo cult on kasutatud eelkõige nende 20. sajandi Melaneesia millenaristlike (usu)liikumiste kohta, milles esilekerkinud karismaatilised melaneesia pealikud lubasid, et lähitulevikus saabuvad põliselanike käsutusse laadungid läänelike kaupadega (kargo). Tulevad rikkused kuulutavad uut külluse aega, mil kargot ei kontrolli enam valged kolonistid, vaid melaneeslased ise. Jõukuse kiiremale saabumisele tuleb ka ise kaasa aidata, näiteks matkida valge mehe käitumist ja riietust või hävitada seni käibelolnud raha ning varasid. Igatsetud kaupade nimekiri on pikk: lennukitest külmkappide ja käekelladeni. Pole kerge mõista, miks seni veel elektrifitseerimata troopilistes metsades külmkappi tarvis on. Osa Vanuatu melaneeslasi ootab aga John Frumi, kes peab jõukuse ruttu õlgedest majja tooma. Et viimastest paremini aru saada, tuleb rääkida Tanna saarest Vanuatus, Johni kodusaarest, kus allakirjutanul õnnestus selle aasta algul viibida, muutudes osaks elavast kargost, s.t. raha sissetoovatest külalistest. Filme näinud ja tekste lugenud inimesed ehk teavad, et Melaneesias elavad «mustad» (tõepoolest, melaneeslased kuuluvad negroaustroloidsesse rassi), kes söövad üksteist ja valgeid ning lisaks veel mitmesuguseid troopilisi vilju, nagu jamss, taro, banaanid ja kookospähklid. Antropoloogiliste huvidega inimesed teavad ka Melaneesia suurtest pealikest (big-men), rituaalsetest sigadeveristamistest, meeste salaliitudest, kava-nimelisest narkootikumist, peenisevöödest ja muust eksootilisest, mis teeb nendest saartest ühe viimase piirkonna tänapäeva maailmas, kus «klassikaline antropoloogiline uurimismaterjal» kogu oma «primitiivses» hiilguses ringi jalutab.
Vanuatu saarteriik (endine Uus-Hebriidid) moodustab koos Paapua Uus-Ginea, Uus-Kaledoonia, Saalomoni, Fidzhi ja mõnede väiksemate saartega Okeaania osa, mida tuntakse Melaneesiana. Esimene indogermaanlane avastas Vanuatu saarestiku Euroopa jaoks 1606. aastal, kuid püsivam kontakt Euroopaga sai alguse 19. saj. keskpaigast, mil saartele hakkasid kanda kinnitama Euroopa misjonärid, istanduste omanikud ja kaupmehed. Esimene valge misjonär oli arvatavasti John Williams, kes 1839. a. koos oma assistendiga küpsetati ja ära söödi. Nad ei jäänud viimasteks «märtriteks» Vanuatu misjoniloos. Inglis- ja prantsuskeelsete misjonäride vaprus Kristuse-nimelise vaimu juurutamisel melaneeslaste usundisse valmistas ette hea pinna Uus-Hebriidide koloonia tekkeks. Alates 1906. aastast pandi Uus-Hebriididel kehtima omapärane Suurbritannia ja Prantsusmaa kaksikvõim, mis juurutas saartel kaks paralleelset süsteemi pea igal alal - seadusandluses, kohtusüsteemis, hariduses, rahanduses jne. Viski püüdis koos eksisteerida konjakiga, kriket pétanque’iga. Koloonia iseseisvus 1970. a. Vanuatu Vabariigina. Praegu elab Vanuatu umbes 80 saarel üle 170. 000 inimese. Enamik neist on etniliselt melaneeslased, ni-vanuatud, kes räägivad üle 100 erineva keele. Suhtlemiskeeltena on kasutusel inglise, prantsuse ja bislama keel. Viimane baseerub peamiselt moonutatud ingliskeelsel sõnavaral ja melaneesialikul grammatikal. Inglise keele oskajal on võimalik bislamast kaunis hästi aru saada ning samuti ei pannud siinkirjutajat peagi enam imestama, et troopilises metsas võis kohata «metslasi», kes rääkisid vähemalt nelja keelt. Vanuatus on kaks linna. Pealinn Port Vila on juba muutumas turistide mekaks koos oma kasiinode, luksuslike hotellide, restoranide, läänelike poodide jms. Alati on aga võimalik leida öömaja odavas ni-vanuatude võõrastemajas, naabruses asuvates külades või ka palmi all (öösel jaheneb troopiline kuumus mõnusaks suveilmaks, nii umbes 23-kraadiseks). Noobli prantsuse restorani asemel on võimalik minna ühte Port Vila umbes 70st ni- vanuatude majakesest, kus õhtuti tegutseb kavabaar. Viimaseid on võimalik troopilise õhtu kottpimeduses ära tunda kutsuvate punaste tulukeste järgi. Siiski soovitaks seiklushimulistele võimalikult kiiresti pealinnast teistele saartele lennata või seilata. Peljata ei maksa: läänelikku ja uusginealikku kuritegevust ning kiskjaid Vanuatus ei ole. Ühe ni-vanuatude turismibülletääni järgi olla viimane inimsöömine registreeritud 1969. aastal, Malekula saarel Suurte Nambade külas. Samuti teeb ni-vanuatude tohutu külalislahkus olemise tunduvalt huvitavamaks ja odavamaks kui pealinnas. Küll aga tuleb arvestada pikkade jalgsimatkadega ei-kusagilt tekkiva kohaliku teejuhi saatel (giiditasuks sobib näiteks pakk sigarette) ja vajadusega kohalike pealikega kenasti läbi saada. Pealinnast kaugemal asuvatel saartel on enam säilinud ka tugeva pealikuvõimuga ühiskonnad, sigade veristamisrituaalid, naiseost ja initsiatsiooniriitused. Viimaste käigus lõigatakse poisid teravaks ihutud bambusevarrega ümber ja eraldatakse umbes kuuks ajaks spetsiaalsesse majakesse, kus külalelanikest «vaimud» neid kimbutamas käivad. Poisid, kes katsumustele vastu ei pea ja nutma hakkavad, võivad igavesti ilma jääda mehe staatusest ja abielurõõmudest. Abielusõlmimine, nagu ka muud kombed, erinevad tugevasti saarte ja ka külade kaupa, kuid endiselt on elujõus naiseostu komme. Tänaseks on 80 erineva saare pealikest koosnev pealike nõukogu fikseerinud kindlaks naiseostu hinnaks 80. 000 vatut (ca 8000 EEK), võib maksta ka sigades ja punutud mattides nagu vanasti. Noored mehed kurtsid kavat rüübates sageli, et hind käib noore riigi iseseisvumisega kaasnenud majandusraskuste tõttu paljudele üle jõu. Mõned suured pealikud võivad aga endale lubada ka mitmenaisepidamist. Traditsioonilistes pulmades ei puudu ka sigadeveristamine, millist rituaali kasutatakse aga eelkõige teatud kindla pealikupositsiooni saavutamiseks hierarhiaredelil. Trummihelide ja tantsude saatel peab pealikuks pürgija veristama tavaliselt paarkümmend, vahel ka kuni sadakond siga. Musta värvi kuldid on melaneesia kultuurides väga väärtuslikud jõukuse mõõdupuud, eriti nende rõngaskihvad, mille rõngaks kasvatamine võtab kastreeritud kuldil aega umbes 6 aastat. Peale sea veristamist kannavad pealikud ja teised kihvasid kaelas või ninas.
Arvatakse, et Tanna asustati umbes 3500 aastat tagasi. Esimese eurooplasena saabus Tannale kapten James Cook 1774. a., kes ka saarele selle praeguse nime andis. Alates Cooki külastusest, mille käigus üht tema meeskonnaliiget olla kannibalistlikule pidusöögile kutsutud, on Euroopas oletatud, et kõik tannalased on antropofaagid. Seda arvamust on toitnud näiteks misjonär Turneri kirjeldus 1842. aastast, mis jätab tannalastest mulje kui sülgeneelavatest metslastest, kes kannatamatult ootavad, millal järjekordne ohver ahju toppida ning järgneval pidusöögil koos jamsiga serveerida. Tannal oma kohalike vastu suunatud verise karistusretkega kurikuulaks saanud jumalamees John G. Paton pidas koguni vajalikuks püss käes oma surnud naise haual 10 ööd ja päeva valvata, hoidmaks kohalikke tema kaasa lagunevat ihu himustamast. Tegelikult pole Tannal olnud kunagi rohkem kui 28 perekonnal õigus süüa inimliha, ning piirdutud on langenud vaenlastega. 20. saj. keskpaiku leidis prantsuse antropoloog Guiart, et Tanna 472 suuremast või väiksemast pealikust oli ainult kolmel õigus osaleda kannibalistlikul pidusöögil. Laip võis rännata sigade vastu vahetatuna külast külla (misjonär Paton teadis 1861. a., et üks pirakas rasvane siga maksis 10 inimkeha), kuni jõudis kannibaliõigustega meheni või lagunes lõplikult. Surnu keha kingitusena vastuvõtmine tähendas aga kohustust vastata kunagi kinkijale samaga, s.t. vaenlase laibaga, mis pidi läbi tegema sama teekonna, kuigi vastupidises suunas. Rituaalne kannibalism oli osa tannalaste sotsiaalse elu reeglistikust, mille peamiseks sisuks oli ja on kingituste vahetus. Rituaalne vahetus hoiab erinevate hõimude, külade ja perekondade vahelisi suhteid tasakaalus, tugevdab vanu ja loob uusi poliitilisi sidemeid. Alates igaõhtusest narkootilise kavajuure vahetamisest, toidu, sigade, punutiste ja riiete vahetamisest kuni pruutide, tseremooniate ja tantsude vahetuseni. Ka sõjapidamist võib vaadelda kui üht vahetuse vormi. Lahinguid organiseeriti vastavalt sobivale ilmale ja pausidele igapäevases töödetsüklis. Asjasse mittepühendatule võis lahingust jääda mulje kui väheste odade ja kivide vahetusest kahe poole vahel, ilma eriti tõsiste tagajärgedeta. Kannibalismi ja sõdimise kõrval olid kolmandaks misjonäre kohutanud nähtuseks kohalikud nõiad ja üleüldine maagia kasutamine, näiteks sigade rasvasemaks muutmiseks, poisslaste sündide arvu suurendamisks, jamsi paremaks kasvamiseks, vihma esilekutsumiseks. Peale algset ebaedu aktsepteerisid erinevate uskude misjonärid mitmeid kohalikke rituaale, eelkõige tantsusid ja igaõhtust kava-joomise rituaali. Seejärel muutus ka tannalaste suhtumine kristlusesse. 1910. aastaks oli 2/3 saarlasi juba formaalselt ristiusku, kannibalism ja sõdimine aga lakanud. Traditsiooniline usund on aga elujõulisena püsinud tänaseni, seda mitte ainult paganlikes ja John Frumi külades. Kristluski on segunenud uskumustega esivanematesse ja vaimudesse.
Veidi Kihnu lennuvälja meenutaval maandumisplatsil on võimalik tahtmise korral vältida kolme-nelja turiste püüdvat agenti, üürida ise üks saare vähestest maastikumasinatest koos kohaliku giidiga ning sõita sissejuhatuseks mõnda külla, mille elanikud küla suurima pealiku tahtel püüavad eirata läänelike kultuurielementide sissetungi, turistide valuuta välja arvatud. Nendes külades ei hoolita kristlusest, läänelikust kooliharidusest ja materiaalsest kultuurist. Koos kolme tannalasega ühte sellisesse, Yakeli külla jõudes, võisin veenduda, et külanaised kannavad endiselt vaid kollakat rohuseelikut ja mehed piirduvad namba ehk peenisevööga (küll aga kaetakse ülakeha kuskile mujale külla siirdudes). Meie saabumisest andis külavalvur valjult märku ning kokkurutanud naised katsid mattidele kiiresti tagasihoidliku turistipoe: rohuseelikud, peenisevööd, seakihvad, bambusflöödid, kivikirved (sellised nagu kiviaaega käsitlevate ajalooraamatute joonistel) ja mitmesugused kivi- ja luuesemed. Olgu mainitud, et rohuseelik ja seakihvaga kaelaehe läksid mulle kokku maksma 1000 vatut. Tannalaste kunstiloome ei keskendu mitte niivõrd materiaalsele kultuurile kui lauludele ja tantsudele, samuti arenenud kehamaalimis- ja ehtimiskunstile. Suurematel pidustustel kantakse kirevaks värvitud rohuseelikuid ja kaelaehteid, krussis juustesse pistetakse kõikvõimalikes värvitoonides sulgi. Traditsiooniliste tantsude ja laulude puhul ei kasutata Tannal muusikariistu, vaid rütmi lüüakse käte ja jalgadega. Ka Yakelis kogunes paarkümmend meest, naist ja last külaplatsile, ainsale läbiastunud võõrale esinema. Ühistants ja -laul kestab umbes veerand tundi ning võetakse ette iga kord, kui mõni saare külaline vaevub autoga mägedesse Yakeli külla ronima. Pea kogu küla ühiskontsert läks maksma 1000 vatut, mille pealik särava naeratuse ja käepigistuse saatel vastu võttis. Kohe pärast etendust hakkas troopilist vihma kallama. Kasutan juhust ja tänan veelkord lahket naist rohuseelikus, kes mulle tohutust puulehest vihmavarju kinkis ja külamehi, kes meie põhjatuks muutunud teedesse pidevalt kinnijäänud autot väsimatult välja sikutasid.
Iga Tannale saabunud võõra tee viib kindlasti ka Yasuri tegevvulkaani juurde, mis 24 tundi ööpäevas tuld, tahma, kive ja vahel ka laavat välja sülgub ning vulkaani maa-ala omanikele 1600 vatut külastaja kohta sisse toob. Väidetavasti maailma kõige ligipääsetavama tegevvulkaani (tee kraatri äärele võtab vaid 45 minutit) sees elavat tannalaste esivanemate vaimud, osa usub seal elavat ka John Frumi, kelle küla Ipikel asub vulkaani jalamil.
Enamik Tanna elanikest on vähemalt formaalselt kristlased, saarel leidub presbüterlasi, katoliiklasi, seitsemenda päeva adventiste, bahaiusulisi jt. Paljud tannalased on aga kuni tänaseni oma esivanemate usku, nn. paganad või John Frumi usku, mis on ka kristlusega, õigemini Kristusega seotud. Liikumine algas 1930. aastatel, koos mõnede teiste võõra võimu vastu suunatud sotsiaalsete liikumistega. Eurooplaste teadvusse jõudis Frumi liikumine 1940. aastate algul, mil tannalased üle kogu saare nägid ja kuulsid müstilist meest või vaimu, kes kutsus end John Frumiks. Ühe kirjelduse järgi ilmunud John Frum alati õhtupimeduses, kandnud valgeid pükse, pikka särki, mütsi ja loori ning rääkinud moonutatud falsetiga. Frum käskinud inimestel pöörduda tagasi oma vana elulaadi juurde ja hüljata ristiusk, visata ära euroopa raha, veristada oma loomad, jätta maha oma aiad ja majad. Frum ennustanud ka eurooplaste peatset lahkumist Tannalt. Tema sõnumist, nagu ka tema paljudest kehastustest, on liikvel mitmeid versioone: naljahambast ameerika sõdur või USA armee meedik; Jaapani või kommunistide spioon; Ristija Johannese reinkarnatsioon John Broom (broom - ingl. k. ‘luud’), kes pidi valged saarelt minema pühkima; Frumiks kehastunud vaim Karaperamun alias tannalane Manehevi, kes teinud ainult nalja: («Mi play no more» bislama keeli). Igal juhul levis John Frumile omistatud sõnum kiiresti ja paljud tannalased hülgasid kristluse, viskasid euroopa raha merre, veristasid oma loomad ja pidasid ekstravagantseid pidustusi. Viimaste aastakümnete antropoloogilised käsitlused ei pea aga Frumi liikumist klassikaliseks kargokultuseks, vaid Tannale ainuomaseks sotsiaalseks liikumiseks, mille algse põhisõnumi võiks võtta kokku hüüdlausesse «Tanna tannalastele». Aastal 1942, kui Jaapani väed olid jõudnud juba naabruses asuvatele Saalomoni saartele, maabusid Uus-Hebriididel USA mereväe üksused koos oma muljetäratava varustuse, masinate, lennukite, dollarite ning pudipadiga, mida ka kohalikele jagati. Siis võis Ameerika vägede abiteenistusse läinud frumlastele tõesti tunduda, et oodatud ülemere rikkused peavad tulema Ameerikast ja et USA dollar ongi see uus raha, mida Frum oli lubanud. Osa uskus ka, et Frum ise on Ameerika kuningas. John Frumi liikumise Ameerikale orienteeritu eredaimaks väljenduseks on iga aasta 15. veebruaril Ipikelis korraldatavad suurejoonelised pidustused, kus Frumi liikumise tänase juhi Issac Wani kinnitusel osalevad ka Vanuatu president ja valitsusliikmed ning laevadega saabuvad külalised ja sõbrad Ameerikast, Prantsusmaalt ja mujalt. Sel päeval toimub ka pidulik paraad, kus John Frumi «sõdurid» marsivad bambuspüssid õlal ja punane USA seljale ja kõhule maalitud. Oma atraktiivsuselt on frumlaste 15. veebruariga võrreldav vahest ainult Tanna kuulsaim tseremoonia nakwiari, milles osaleb mitu tuhat inimest ja mis seisneb sigade ning kava vahetamises kahe regiooni vahel, lauludes ja tantsudes. Neist üks tants - toka - võivat osutuda kaunis ohtlikuks pealtvaatavatele naisturistidele, kes ei oska end õigel ajal ära peita.
Frumi liikumine on täies elujõus ka täna. Liikumise keskusesse, John Frumi külla saabudes hakkab tulijale kõigepealt silma kolm lipuvarrast, milles lehvivad USA triibud ja tähed, USA mereväe ja TAFEA lipud (Tanna on Vanuatu lõunasaarte - Tanna, Aneityum, Futuna, Erromango, Aniwa ehk TAFEA - administratiivkeskus). Lipu taga laiub väljak, mille äärtes asuvad jalgpalliväravad annavad märku, et lisaks igal pool külas ja võsas ringijalutavatele sigadele, koertele ja kodulindudele kasutavad väljakut ka küla jalgpallurid. Platsi ümbritsevad õlgedest ja pilliroost majad. Iga paarperekond omab ühte või kahte magamismaja, mille sisustus koosneb peaasjalikult mattidest, lisaks veel köögina kasutatavad majakesed. Poegade suureks saades või abielludes püstitavad nad endile oma majad. Majade taga paistab musta liivaga rand ja ookean, teistest külgedest ümbritsevad küla vulkaan ja seda piiravad tuhaväljad ning troopilisse metsa kasvanud künkad, mille taga asuvad John Frumi küla elanike aiad. Alet tegevad tannalased kasvatavad oma aedades maitselt kartulit meenutavat jamssi ja tarot, samuti maniokki, banaane jt. juur- ning puuvilju. Kui külalisel kõht tühjaks läheb, võib ta ka troopikametsa jalutada ja vahelduseks mangosid või muid troopilisi puuvilju noppida või saata üks pidevalt sabas jõlkuvatest poisikestest puu otsa kookospähkli järele. Viimase piim on haruldaselt värskendavaks joogiks päevase palavaga, kui enamik külalelanikke näikse siestat pidavat. Üldiselt on aga alati viisakas enne mingi vilja noppimist antud maalapi omanikult luba küsida, sest kogu maa kuulub kellelegi ja pärandatakse edasi meesliini pidi. Ehk nagu tannalased ütleksid: Mehed on istutatud oma isade maadele, kuid naised on nagu linnud, nad tulevad ja lähevad. Tanna ühiskond on hierarhiliselt organiseeritud vanuse ja soo baasil. Enamikus gruppides (mida ühendab eelkõige ühine kava-joomise plats) on kaks peamist pealikut, kellel tänapäeval on peamiselt rituaalne võim. Täiskasvanud meeste maailmas valitsevad egalitaarsed sotsiaalsed suhted. Siiski on vähestel pealikel, nn. suurtel pealikel (big-men, iema asori) suurem mõju ja prestiizh. Erinevalt teistest Melaneesia suurtest pealikest ei baseeru Tanna suurmeeste mõju mitte majanduslikel võimetel, vaid eal, rituaalitundmisel ja elutarkusel, samuti veresugulaste ja sugulasteks nimetatute arvul. Teine liik ideoloogilisi suuri pealikke Tannal on erinevate religioossete ja poliitiliste organisatsioonide juhid, nagu John Frumi ja kastom-liikumise juhid. Viimaste hulka kuulub ka Issac Wan, John Frumi küla staatuselt teine mees, tegelikkuses aga küla tähtsaim pealik, kuna ametlikult suurim pealik Tom Meles on juba liig vana, et külaelu ja Frumi liikumist juhtida. Issac saabus matusekoosolekult ise koos oma naisega, tervitas ja vabandas korralikus inglise keeles oma määrdunud välimuse pärast, mis oli tingitud sellest, et surnud sugulase paarinädalane leinamine eeldab ka enese ookeanis pesemisest loobumist. Pealikul oli seljas tõepoolest mitte esimeses värskuses T- särk Eiffeli torni kujutisega, mis andis päris hästi edasi frumlaste parantslastesõbralikkust. Üks pealiku lemmikteemasid Frumi kõrval oligi see, et Johnny inimesed ei tohi võtta öömaja ja söögi eest tasu. Mis ka minu puhul tõeks osutus, välja arvatud see, et pealik palus mul lahkumisel talle käekell saata. Hoolimata kella puudumisest oli pealik paljurännaud mees, kes käinud oma ülemere sõprade kutsel ka USAs ning lubas ka Eestisse tulla kui reisurahad kuskilt leitakse. Tanna 92 külast olevat 26 John Frumi külad ja frumlasi olevat kokku 1500 ümber. Tanna edelaosa John Frumi ja kastomi pooldajad on Johnny kõrval ausse tõstnud ka Briti printsi Philipi, keda peetakse mäevaimu Kalpwapeni pojaks. Frumlastel on omad laulud, mida pidevalt juurde luuakse, palved, misjonärid ja ohverdused. Sümboliteks on punane rist ja USA armee univorm ning eraldusmärgid. Mainitud kolm lippu heisatakse John Frumi külas igal varahommikul ja langetatakse pimeduse saabudes vastava rituaaliga, mille käigus USA merejalaväevormi riietatud poisid Frumi peakorterist lippude juurde ja tagasi marsivad. Frumi religiooni iganädalaseks teenistuseks on reede hommikul kell 8 John Frumi kirikus toimuv kogunemine, mis siinkirjutajale seninähtud teenistustest oma lühiduse ja löövusega sügavaima mulje on jätnud. Kirik kujutab endast tavalist Tanna hütti, mille kaugemas otsas asub suur punane rist, selle ees lilled ja seintel paar naivistlikus stiilis joonistust, millel on kujutletud ilmselt Kristust. Punane rist on nii Johnny kui Jeesuse rist ning pealik Wani sõnutsi võivad Frumi kirikus käia ka kristlased. Reede hommikul kogunes kirikusse paarkümmend frumlast, värsked lilled käes. Kõigepealt seisatuti punase risti ees, seejärel ütles ristile kõige lähemal seisnud mees mõned sõnad ja lauldi John Frumi laule. Peale 4-5 laulu laskusid kõik korraks põlvili, seejärel asetas igaüks parema käega oma lille punase risti ette ja kõndis ümber risti. Seejärel seisatuti hetkeks, keegi ütles veel paar sõna ja siis lahkuti kirikust. Kogu tseremoonia kestis kokku u. 15 minutit.
Olulisim igapäevane rituaal kogu Vanuatu sotsiaalses elus on aga õhtune kava-joomine. Kavat (Piper methysticum) valmistatakse ja juuakse kõikjal Vanuatus troopilisest metsast puhastatud platsidel e. nakamal’idel. Nakamal on kogu sotsiaalse elu keskuseks, seal toimub tähtsamate küsimuste lahendamine, kaupade vahetamine, abielude otsustamine jne. Nakamalid Tanna saarel on ühendatud keerulise «teede» võrgustikuga, mille kaudu mehed vahetavad teateid (nt. teade valge mehe saabumisest oli juba enne mind kuidagimoodi külasse jõudnud), kaupu ja naisi. John Frumi küla mehed kogunesid küla peaväljakust umbes paarisaja meetri kaugusel asuvale kavaplatsile õhtupimeduse saabudes. Naistele on kava tabu. Kui naine juhtub kava valmistamist nägema, võib tulla suur õnnetus. Vähemalt tuleb kogu valmistatud kava siis ära visata ja uus kavajook valmistada. Samuti ei lubatud mul kavarituaali pildistada, kuna kuskil kaugel Euroopas võivad valged naised neid pilte näha. Üks võimalikke põhjusi antud tabule (mida küll enam ei järgita Vanuatu pealinna kavabaarides) võib selguda kava saamismüütidest. Paljude Melaneesia ja Polüneesia müütide järgi kasvas kava algselt välja surnud naise vagiinast. Esimene kava tarbija on müütides olnud sageli rott (vahel ka hiir või siga), kelle kummalisest seisundist on inimesed oma järeldused teinud ja ise kavajuurt manustama hakanud. Naistele pole aga kavat lubatud, kuna see on kunagi puudutanud nende keha ebapuhast osa. Kavaplatsil jaguneti mitmesse erinevasse gruppi, siinkirjutaja kuulus Issac Wani gruppi koos tema lähimate sugulaste ja poegadega. Kõigepealt puhastati kaasatoodud kavajuured pika matsheete taolise noaga, mida Tanna mehed endaga pidevalt kaasas kannavad. Pealikud jagasid juured kätte poistele ja vallalistele noormeestele, kellel on ainsana õigus juured oma suus korralikult läbi mäluda, valmispandud puulehtedele välja sülitada ja hiljem veega segada. Ilmselt on siingi tegu tabuga, mis lubab kavat valmistada vaid seksuaalkogemusteta noorukeil, hoidmaks kavat seksuaalse rüvetuse eest. Mälumise vahepeal poisid sülitavad ja puhastavad kurku ning võtab kaunis pika aja enne kui joogisegamiseks vajalik kogus lehele saab. Abielumehed uitavad sellal niisama ringi ja panevad lap-lapi ning liha valmis, et oleks midagi kava peale haugata. Enne joomist pidasid küla pealikud veel nakamali keskel kõnesid. Seejärel segati rohekas kavapudru veega ja valminud pruunikasrohekas ja mudamaitsega narkootiline jook jagati kookospähkli koortes laiali. Poisid ja vallalised lahkusid peale joogi valmimist. Mehed aga tõusid ükshaaval, keerasid näoga dzhungli poole ja tühjendasid pähklikoore ühe sõõmuga, järgnevalt mehiselt sülitades ja rögisedes. Kava viimaseid piisku välja sülitades pobisevad mehed palveid esivanematele, kellest tähtsamad on maetud sinnasamasse kavapaltsile.
Tanna kava on uurijate hinnangul kangeim Okeaanias, kus kava on tänapäeval umbes kümnes saareriigis levinud rituaalseks joogiks ja täiesti legaalseks rahvusjoogiks, mida teiste hulgas on joonud isegi paavst Johannes Paulus II oma Fidzhi külaskäigul. Tannal piisab ainsast kookosetassist kavast, et umbes veerand tunni pärast «kavat kuulata» nagu tannalased ise ütlevad. Sedamööda kuidas kava pärale jõudis, vaibus jutusumin, aeg-ajalt oli kuulda vaid summutatud sosinat, pidevalt aga röginat, sülitamist, vahel ka võsas rassivaid sigu ja platsil ringiluusivaid koeri. Süüdatud lõkete valgel paistvad inimfiguurid kas istusid, jalutasid aeg-ajalt ringi või vedelesid maas. Kangemad mehed tühjendasid mõne aja möödudes ka teise või kolmanda kooretäie, kuni kogu selleks õhtuks valmistatud kava oli joodud. Tagasi külla saabudes võis osaleda tüdrukute ja poiste öisel laulupeol, kus harjutati Frumi laule surnud mehe mälestuseks, mis tulid ettekandele järgmisel päeval toimuval iganädalasel tantsupeol. Matuselaulude lustlikke meloodiaid lõhestas aeg-ajalt leinavate naiste hala ja vulkaani korinad.
Siinkirjutaja kõrval istusid minu prantsuskeelne «giid», mälestatava surnu poeg, ja tema noorem vend, kes oma kadunud isa mälestuseks ka lühikese tantsuga esines. Igaljuhul tundus, et John Frum, kellele nii ilusti lauldakse, võib tõesti taaskord tulla nagu pealik Wan kinnitab. Vahest enne Kristust, keda kristlikus maailmas juba peaaegu kaks aastatuhandet oodatud on.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Vene vanausuga seotud kultuur Mustvees ja selle ümbruses on huvi pakkunud paljudele kultuuriuurijatele. Vene vanausuliste kultuurist oli üllatunud ka Eesti president, kui ta Mustvees nende kogudusi oma veebruari visiidi ajal külastas. Kohalikud inimesed pidid jälle Lennart Meri vana-slaavi kirikukeele oskust jumalaimeks ja rõõmustasid, kui president unustas oma ametliku visiidiaja ja nende juurde pikemaks jäi. Mõnede ortodokssete jumalameeste ässitavat tegevust peavad vanausulised jumala narrimiseks.
Vanausulistele on oluline hoida oma kultuuri ja kaitsta usku vägivalla eest. Nad säilitasid nõukogude ajal oma traditsioone vaikselt, sest nende vägivaldne ajalugu oli neid selleks õpetanud. Peipsi-äärsetest venelastest on siiski alati lugu peetud. Neid tuntakse huumorimeelsete, töökate inimestena. Praegu kuulatakse vanausuga seotud ajalugu kui muinasjuttu.
Mustvee eestikeelse kooli vene keele õpetaja Apollinaaria Repkina, kes omal ajal Tartu ülikoolis õppides oli vaimustatud Juri Lotmani semiootilisest lähenemisest kultuurile, püüab kõike vanausulistega seotut paberile panna. Temagi esivanemad põgenesid Eestisse 17. sajandil, kui patriarh Nikoni tõrksad vanamoodi-uskujad ametlikult lindpriideks kuulutas. Tugevnenud tsaarivõimule ei meeldinud kindel vanausu vaim. Monarhiale ei sobinud vana-vene demokraatlik ja iseseisev sõltumatu kirik, kus puudus hierarhia. Vanausulisi hakati oma rahva valitsejate poolt massiliselt hävitama.
Ainus pääsetee oli põgenemine Baltikumi ja Venemaa äärealadele. Apollinaaria on uurinud vanu kroonikaid, kus on kirjas, et vanausulised ei tohtinud ehitada mingeid kirikusarnaseid ehitisi Venemaal. Baltikumis, vaatamata tsaarivõimule, olenes vanausuliste pühakodade ehitamine palju saksa parunitest, kes olid ainsad maaomanikud. Roela valitseja parun Liphardi abiga valmiski Mustvee lähedale Kükitale esimene vanausuliste kirik. Vanausulised Nikitin ja Marozov olid Venemaalt põgenedes toonud kaasa kirikuraamatuid ja kirikukella ja muid jumalateenimiseks vajalikke esemeid.
14. septembril 1740 toimuski uue kiriku sisseõnnistamine. Hiljem kirik ilmselt hävines või hävitati. Apollinaaria teab rääkida, et igal juhul kuni 1906. aastani kiusas vanausulisi taga tsaarivõim, nimetades neid ajast mahajäänuteks, sest nad lõid vanamoodsalt risti ette ja laulsid ühehäälseid laule. 1907. aastast 1917. aastani püüdsid vanausulised saada luba endale kirikute ehitamiseks. Sinnani võisid nad koos käia vaid ilma tornita palvemajas ehk molelnas.
Muutus tuli koos Eesti iseseisvumisega 1918. aastal. Eesti Vabariigi Parlamenti pääses ka vanausuliste juht Pjotr Baranin, kes oma suhete abiga püüdis kirikuehitamist igati kergendada. Kuna vanausuliste hulgas oli elukutselisi ehitusmeistreid, oli tööjõud lähedalt võtta. Rahvas pani raha kokku ja uue kiriku ehitamine läks lahti. Suurem osa kiriku jaoks vajaminevaid ikoonegi olid kohalike ikoonimaalijate maalitud. Kolme aasta pärast oli kirik valmis. 1930. aastal õnnistati see Pühakolmainsuse teenistusega sisse.
Ikoonimeister Gavril Frolov (1845-1930) oli juba 1894. aastal avanud Mustvee lähedal Rajakülas vanausuliste palvemaja kõrvale ikoonide maalimise kooli. Andeka mehena õpetas ta lastele kiriku-slaavi keelt ja laulu, tegeles raamatupidamisega ning oli arhitekt. Nii hoidis ta ka vanausu kultuuri elujõulisena. Gavril Frolovi tuba Rajakülas vanas munkade koolis oli hoitud korras ka 76 aastat pärast kunstniku surma. Seda on teinud tavalised külainimesed, et säilitada mälestust mainekast ikoonimeistrist.
Frolovi õpilaseks oli ka Rajakülast pärit Pimin Sofronov (1898-1973), kes saavutas hiljem maailmakuulsuse slaavi-bütsantsi ikoonide maalimise alal. Ta lõi ikoonimaalimise kooli Pariisi. Jugoslaavia kuninganna kutsel tutvus Sofronov ka serbia ikoonimaalimise iseärasustega. Edasi jätkas ta tööd juba Vatikanis. 1968. aastal külastas Sofronov ka oma koduküla, millest vene vanausulised räägivad tänapäevalgi.
Apollinaaria Repkina tõdeb, et nõukogude võimu ajal tuli vanausulistel tegutseda vaikselt. Kõigil oli meeles neljakümnendate aastate algus, kui arreteeriti Riiast pärit vanausuliste hing ja eestvedaja Ivan Zavoloko. 18 aastat viibis see mees nõukogude laagrites. Vanausulised kartsid ka, et seoses usu keeluga võetakse neilt ära pühad esemed ning viiakse Venemaa muuseumidesse.
Luteri koguduse õpetaja, kohalik kultuuride ühendaja Eenok Haamer arvab, et vene vanausu kultuuripärand on kohaliku rannarahva kõige suurem rikkus, mis vajaks nüüd ka Eesti Vabariigi igakülgset toetust. Apollinaaria on mures noorsoo pärast ja leiab, et kõige halvem, mida nõukogude kord tegi, oli see, et see muutis noored ükskõikseks ja hoolimatuks oma kultuuri suhtes. Koolis ajalootundides võiks rääkida ka Eesti vene vanausklike ajaloost ja nende traditsioonidest. Kõike seda, mida nõukogude kord püüdis naeruvääristada.
Vene vanausuliste mehed on jäänud vanaks ja ei jaksa enam jumalateenistustel laulda. Seepärast laulavad naised ka meeste laulupartiisid. 10-aastasele Maria Pushkinale on vanaslaavi keele selgeks õpetanud tema vanaema Maria. Väike Maria aitab ka vanaemal jumalateenistust Tiheda kirikus läbi viia. Hele lapsehääl kaigub üle kiriku, kui ta loeb kirikuslaavi keeles palvet Jeesuse emale.
Vanad väärikad inimesed loodavad temale kui tulevasele traditsioonide säilitajale. Neil on Mariale palju väärtuslikku õpetada. Apollinaaria aga muretseb, et kas on keegi ajaloolane, kes nende ajaloo korralikult kirja paneb. Seni ta uurib ja kirjutab ise.