«Immelmanni sõlm» Rakvere Teatris.
Toomas Hussari ja Ervin Õunapuu draama kahes vaatuses.
Lavastus Toomas Hussar.
Kujundus Ervin Õunapuu ja Liina Keevallik. Helikujundus Peeter Jalakas.
Osades Andres Mirme, Marika Vaarik, Guido Kangur, Raivo E. Tamm, Katariina Lauk, Viire Valdma.
Et saaks teatrist kirjutada, tuleb alustada sõnadest: aktsiaselts «Popov ja pojad» ning Eesti Immelmanni Keskus - vaadeldagu neid sõnaühendeid siin kõigest kahe ettevõttenimena, mis pärit ühe teatrikülastaja lähiminevikust. Nimelt kujunditena, milles esinevate isikunimede metonüümiline ühendus tingliku ettevõtlusruumiga hakkas funktsioneerima alles pärast Ervin Õunapuu ja Toomas Hussari «Immelman-ni sõlme» vaatamist. Et pikemast ja paljastavast etenduse kirjeldusest mööda hiilida, võiks öelda lihtsalt, et «Immelmanni sõlmes» on kujund kõik, ühtaegu nii lugu tervikuna kui iga vähemtähtis osa tervikus. Sellises tähelepanekus poleks midagi erilist, sest lõi ju Ibsengi range kujundistruktuuriga perekonnadraamasid («Immelmanni sõlme» reklaamitakse perekonnadraamana) ja seda peetakse nüüd klassikaks. Eriliseks teeb Õunapuu ja Hussari tüki see väike ent oluline erinevus Ibsenist, et esmapilgul lihtsana tunduv lavalugu paneb kujundite süsteemi niiviisi liikuma, et pealtnäha avatud tekst on ühel hetkel täiesti suuteline vaataja enese sisse sulgema. Nii et tõenäoliselt võimaldaks lihtsa struktuuriga ja tähistajaid tulvil «Immelmanni sõlm» tulemuslikult käsitleda üht teatrietendustki tekstikeha kontseptsioonist lähtudes.
Keha, millest lähtub «Immelmanni sõlm» kui lugu, kuulub Emale, keda kehastab Marika Vaarik. Ühtmoodi pedantse torinaga saadab ta Tõnu (Andres Mirme) Isa juurde oma teise poja surmast teatama, täpselt samamoodi võtab Tõnu tüki lõpus vastu - on lihtsalt selline surematu suurus, nii absurdi lõpp kui algus. Sellist, justkui nõgisest nurgast ilmunud Ema, võib muidugi tõlgendada ka lihtsamalt, ette ütlema lavalt ei tõtata. Oluline on siin just Ema ilmumine kahel korral, mis kehtestab «Immelmanni sõlme» sees näilise struktuuri, andes ridamisi ilmuvatele kujunditele soovitud olemis- ja tõlgendusvabaduse. Tulemus võib küll tunduda pilla-palla kokku pandud kol-laazhina, kuid toimib ometi.
Lugu ise ühe lausega: Isale (Guido Kangur) tuleb ühtevalu külalisi - poeg Tõnu, Anna Mihhailovna (Viire Valdma), siis inimesed Eesti Immelmanni keskusest (Raivo E. Tamm ja Katariina Lauk), kes tellivad talt uue keskuse aknale vitraazhi, kuid asjalikult toonilt minnakse üle pidulikumale, pärast pöörab päris peoks ja hiljem tüliks, nii et Tõnu ei saagi mahti venna surmast isale teatada.
Nii lihtne ja siiski nii fiktiivne lugu. Paneme tähele, et asjadel on tegelastega oma plaan, sest asjad ei saa olla selles tükis niisama näitlemise abivahendid: neile kuuluks justkui oma mänguruum. Olgu siis Isa mantel, Anna Mihhailovna rull-uisud, Lagle jalad või siis zippo või pudelipõhi või Pisa torni mudel - igaühel on oma asi ajada. Huvitaval kombel ei saa «Immelmanni sõlme» puhul öelda, kas on tegemist lihtsalt tegevuslikule kujundile või hoopis esemestatud tegevusele loodud teatriga.
Või on «Immelmanni sõlm» selliselt nähtuna hoopis omamoodi resümee Eesti teatriprotsessile nii palju tähendanud metafooriteatrist? Tunnuslik puudus, et näitleja võib abitult rippu jääda, kui dialoog või lavastus korraks järgi annab, on olemas. Näiteks uiskudele tõstetud Anna Mihhalovna tundub olevat hästi mõeldud, kuid kukub teisiti välja: ruumi peaks sellel kreatuuril igas mõttes rohkem olema. Head näitlemist pakuvad «Immelmanni sõlmes» Guido Kangur ja Raivo E. Tamm, seest suured ja väljast väikesed, pahempidi mehed, kelle tõsine hommikune maadlus kujuneb omaette väikeseks sooloks. Tervikuna aga annaksid väikesed vead ja mulje mõne stseeni juhuslikkusest lihtsaima võimaluse tükile midagi ette heita.
Teisalt - praeguses teatripildis, kus ikka ja jälle näeme «teater teatris» võtte etendamist elust erineval moel, võib seda «Immelmanni sõlmes» luusivat juhuslikkust võtta just sellesama, kuid miinusmärgilise teatraliseerimisena, harjumuspäraselt sileda ning ladusalt motiveeritud tegevuse asemel paras annus teadlikku diletantismi. «Immelmanni sõlmes» sooritatakse kuulus vigurlennu number justkui esimese lendu läinud tsepeliiniga - ei usukski, kuid ka nii võib olla «nagu päris».
«Immelmanni sõlmes» on veel üks oluline tegelane, kellest mööda vaadata ei saa. See on kummaline Agip, kuuejalgne tuldpurskav koer, kelle nime ütlemine võib tappa, kes võib meenuda kujutisena neoonreklaamilt ja kes võib ilmuda Immelmanni Keskuse vitraazhi kavandile. Seega siis üks ohtlik müütiline suurus, kelle kahekordne ühendamine reklaamiga teda põrmugi maisemaks ei muuda. Kui meenutada, et meedia hallatud maailmas võivad kujutised olla sama nakkavad ja sama tõhusad kui viirused, ja et reklaamist nakatet kodanik ostab tegelikult kujutisi, mitte aga asju, saab seesama Agip olla üksnes muutuja, mis tähistab kujutise teed läbi mitme inimese teadvuse. Tõenäoliselt on Agip ka siis kohal, kui Robert tuldpurskava koeraga kavandi heaks kiidab. Kahelda võiks siin ainult selles, kas kujutise vaba transformeerumist on õige võrrelda ühe lennuki liikumisega Immelmanni sõlmes. Kuid mitmetähenduslik lõikepunkt etenduses on just tänu sellele loodud ning «Immelmanni sõlm» oma pealkirja igati väärt.
Kui nüüd lõpetuseks lubada seda vabadust ja tõsta niisama taustu meie tänases teatripildis, tundub Õunapuu-Hussari «Immelmanni sõlm» siinse aja- ja eluruumiga paremini sobivat kui suur hulk teisi teatritegemisi. Võimalus ja tahtmine just niisugust teatrit teha ei kinnita küll paljudele kunsti kui sellise kohalolu, kuid tegijate järjekindlus ennustab mõnusalt paradoksaalset liikumist selles teatrinishis: ennem läheneb üldine arusaamine väärt teatrist sellele, ülalkirjeldatud etendusega märgitud äärealale, kui juhtub vastupidine.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
bizarre
«café de flor»
(sally cinnamon)
Kohe saab eksitud kommete vastu. Kohe. Läbematult. Saavad kollektiivselt seenele saadetud iga aruka arvustaja ja korraliku palgakirjaniku truud seltsilised Proloog, Ekspositsioon, Sõlmitus, Kulminatsioon ja Epiloog - vaadaku ise, kuidas nad vahepeal endaga hästi hakkama saavad -, sestet vajadust nende loogilise hanerea järele pole siinkohal kõige vähematki, sestet siinkohal saab kannatamatult ja kokkuvõtlikult ära öeldud see, mis kombekohaselt peaks tulema alles veeru päris viimases otsas: maitsekamaid mälestusi eestimaisest popmuusika-aastast 1996, sarmikamaid ja säravamaid kui neid sisaldab Bizarre’i järjekorras teine toos, pole allesjäänud seitsmest ja poolest kuust tõenäoliselt põhjust oodata. Sellega võrdlemisväärseid sähvatusi, üksikuid’n’harvu, võib küll loota. Eredamaid - vaevalt.
Mis, kui pikemalt järele mõelda, on rõõmus ja troostitu tõdemus korraga. Kahtlemata. Realistlik samuti. Marjamaises mastaabis. Nii realistlik, et parem ei hakkagi selle üle väga pikalt mõtlema. Tönn tuleb pääle. Muidu. Paber liguneb läbi. Viimaks. Ninarätidki lõpevad otsa. Siis saab märjaks põrand, mis on lagi. Altnaabri jaoks. Ja hakkab läbi tilkuma. Sorinal jooksmagi. Kuni, kaks võimalust, kas haarab naaber parabellumi või siis lõpetab mõtleja ise vabatahtlikult oma mõtlemise - kõiksugutu kraami pääle, mida siinmail kõige pääletükkivama visadusega pidevasti popmuusika pähe pakutakse ja mis soolase vee vägisi silmast välja ajab. Kui selle pääle pikemalt mõtlema hakata.
On muidugi veel kolmas võimalus. Hetkel käepäraseim. Mitte mõlgutada põhjalikult meelthäirivaist maavillastest ja menumaotustest, vaid lihtsalt aevastada nende pääle möödaminnes, ja tegelda viimase pooleteise aastaga kelmikasti kesta, sisu ja koosseisu vahetanud, kiirustamata ja kannatlikult oma parasjagu mitmekandilist omaelu elava Bizarre’iga.
Mitmekandilisusest: osa samast seltskonnast teeb juba tükk aega veelgi tantsulisemaid tükke Neuronphase’i nime all. Kui keegi ei peaks veel teadma. Kannatlikkusest ehk bisarselt pikast meelest aga kõneleb kasvõi seegi, missuguse eelarvamatuse ja hoolega on erinevaist allikaist nõrutatud, piiskhaaval korjatud ja kokku segatud see neste, mis mekib suuresti teistmoodi, rohkem(aid) meeli erutavalt kui nende tunamullune debüütteos «Beautica». Mille kaunispaljas sinetav ümbris mõjus vaat et intrigeerivamalt kui nii mõnigi pisut liiga tasapinnaline kitarriunelus, mis leidus kena kaane all.
Kestaajamisest. Kõige kuuldavamalt hõljub endises hoovuses «Peroxide», üks vahtse kasseti kahest instrumentaalist, milles ei tehta ka erilist saladust sellest, kust esialgne eeskuju võetud - briti duo Swallow remiksidealbumist «Blowback». (Teine mittelaululugu «Ebea-nol» külastab sämpleidpidi varmasti ja sagedasti Mickey Harti «Trummiplaneeti».) Kõige vähem - et mitte öelda üldsegi mitte - äratuntavalt kõlab Bizarre avaloos «Mona on Snow». Mis on üks igavene! Trip ja hop! Tiba Tricky, osati Björk, parasjagu Portishead. Pügmeed, paapuad ja uusginead. Rõskelt kähisevad «orelid», tihke «viuuli»vine, niisked sosinad, rauge rütm. Paine ja palsam vaheldumisi. Värk!
Siis sellele kohe otsa «Paris». Lõpmata kelm. Pungil päikest, peeni odööre, täiesti autentset Pariisi linna trammikolinat ja õrnasti üheks sulavat kahesugust vokaali. Sly Stone’i sämpliga ja puha. See viimane - nutikalt valitud, veel nutikamalt ära kasutatud laen - tuletab muuhulgas meelde, et juhtumisi oli Sly Stone üks esimesi popartiste, kes (ammu-ammu) tarvitas muusikalist riistapuud, tänapäevaste rütmikombainide eellast, mida nimetati trummimasinaks. Toosamunegi masin on praeguseks andnud mitu põlvkonda ultramodernseid järglasi, mida pruugitakse globaalselt ja sageli, mis teha, kangesti vaimuvaeselt. Kohe andestamatult nürilt. Bizarre, olgu öeldud, laiatarbevaiba & hulgiklopitsa taha kordagi kinni ei jää, ehkki masindatud rütme kasutavad nad üliohtrasti. Iseäranis imetlusväärse elegantsiga hoiduvad nad upakile lendamast teise poole alguses - «Fantawine», hääd inimesed, on peaaegu täieline disko! Ju! Põiklik «peaaegu» on tingitud paisti petlikust esimesest minutist, mil ilma teevad sametine saksofon, sünteetiline «orel» ja klaar kitarr. Aga nood nondeks, disko on see ikkagi. (Või, noh, öeldagu’s päälegi «house», kui väga tahetakse. Vahe on fiktiivne.) Ainult et «Fantawine» on SÄHERDUNE Disko, mille kõrval kõik masendavalt häälekad kodumaised laiatarbeklohmijad on kui enneaegselt raugastunud raskejalgsed elevantsid, kes kukuvad kordamööda ühe ja sama puuetega taskukalkulaatori otsa.
Oi hoidku. «Airs of Arabia» ja «Vectorsi» võlude mainimiseks ei nüüd vist enam ruumi jää.
Ning kohusetundlikuks kritikaanluseks puhutiste pisihädade kallal samuti.
Ega.
Nood kohatised krobelisusekesed õigupoolest suudagi segada. Sosistamast seda ühte sõna, mis omamaist POPmuusikat kuulates muidu pea kunagi ei meenu, mis aga alati iseenesest keelele kipub selle toosi lõpuni käies ja «Scene Supreme’i» hajudes.
Bravo.