Suveks A.D. on Eesti riik jõudmas keerulisse situatsiooni.
Kohalike omavalitsuste valimise seaduse saatus on sellele heaks illustratsiooniks. Valitsus saatis Riigikogusse kohalike omavalitsuste valimise seaduse eelnõu, mille arutlusel Riigikogu vastavas komisjonis osales mitu valitsuse ministrit ja OSCE esindaja. Seejärel viis valitsuskoalitsioon keeleameti sõnastatud ettepaneku keelenõuete osas kohalikel valimistel Riigikogus hääletusel läbi. Loogiline oleks eeldada, et peaminister oleks selle kahtlemata tundliku eelnõu enne vastuvõtmist kooskõlastanud ka välisministriga.
Kahjuks on mõned nädalad hiljem valitsuse ja valitsuskoalitsiooni seisukohad täielikult muutunud. Riigikogu olevat vastu võtnud halva ja ohtliku eelnõu, mis võib seada Eesti välispoliitilisse isolatsiooni. Süüdi selles olevat aga patoloogiline venelaste vihkaja Mart Nutt.
Oleme me ju kõik hetkel Eesti pihta lastavad propagandakogupaugud Venemaale ise kätte andnud - seda alates süüdistustest rublatehingu vastu ning lõpetades suhtumises muulastesse. Professionaalsus ehk valitsuskoalitsiooni terminoloogiat kasutades kompetentsus on Eesti poliitikas asendunud uhke trummipõrinaga, mis peletab eemale sõpru läänest ning loob võimalusi meie vaenlastele idas.
Tekkinud segaduse taga kumab 1995. aasta märtsis võimule tulnud seltskonna arusaamine, et Eesti-Vene suhete areng sõltub peaasjalikult sellest, mida Eesti suhetes Venemaaga teeb või tegemata jätab. KMÜ kogemus riigi juhtimisest pärineb aegadest, mil asju Moskvaga aeti saunapidusid ja ühist kaunist komsomoliminevikku kasutades. Kui sama taktikat üritati kasutada ka 1995. aastal, siis jõuti paraku kiirelt ummikusse.
See on ka paratamatu. Eesti-Vene suhted sõltuvad eeskätt sellest, millised on sel hetkel Venemaa suhted Läänega ning millised on Eesti suhted Läänega, s.t. kui edukalt on arenenud reformid Eestis, kui tugev on Eesti maine maailmas ja millised on Eesti tipp-poliitikute ja erakondade isiklikud sidemed Lääne tipp-poliitikutega.
Lääne huvi meie vastu sõltub otseselt Eesti edukusest. Vähendades seda tavalise arenguriigi tasemele, nõrgestame tegelikult võimalusi radikaalsemaks idapoliitikaks. 1993.-1994. aastal tagas Eesti «edukate reformide mudel» meile Lääne toetuse, mis oli otsustava tähendusega näiteks Paldiski baasi likvideerimisel, millest Vene pool enne aastatuhande vahetust pikka aega midagi kuulda ei tahtnud.
Oluliselt mõjutab Eesti-Vene suhteid ka sisepoliitiline olukord Venemaal ja Eestis. Kuni Eestis aeti ühtset poliitikat, olid Moskva võimalused oma huvisid realiseerida nõrgad. Nüüd, kui Eesti poliitika kisub mitmesse suunda, on mänguvõimalused - ning selle kaudu ka kiusatus - loomulikult suuremad.
Kiusatust survet Eestile suurendada kasvatavad ka Eesti ühepoolsed järeleandmised. Sest olgu järeleandmised nii õigustatud kui tahes, Vene diplomaatia ja ka kohalikud äärmuslikud ringkonnad näevad neis vaid märki Eesti nõrkusest ning märguannet surve suurendamiseks. Nii polegi imestada, et pärast järeleandmisi kodakondsus- ja muulaspoliitikas on Vene äärmuslased võtnud sihikule Eesti keelepoliitika.
President ei vaidlusta ju mitte ainult valitsuskoalitsiooni poolt ette pandud paragrahvi kandideerimiseks vajalike dokumentide kohta, vaid ka keelenõude kui sellise vajaduse üldse. Kui valitsuskoalitsioon leidis, et nad on eksinud, siis oleks võinud tehnilisi parandusi seadusesse teha Riigikogule uut eelnõu esitades. Äärmuslastele järeleandmine seadust välja kuulutamata jättes ei ennusta Eestile kindlat tulevikku.
Eesti valitsevaid ringkondi pole mõtet süüdistada venesõbralikkuses. Tegemist on lihtsalt särava ebakompetentsusega, mida ei suuda kahjuks katta ka mõned õnnestunud avaldused, nagu näiteks Tiit Vähi seisukohavõtt, et Eesti ei sõltu majandussuhetest Venemaaga.
Ilmselt ei suuda seda teha ka Eesti riigi viimaste aegade vähene mehetegu - luuretööd teinud Vene diplomaadi paljastamine koos asitõenditega. Viimane on diplomaatias suhteliselt haruldane asi ning osutab, et vähemalt mõned ametkonnad suudavad Eestis veel professionaalselt tegutseda.
Kas sellest muude aukude kinnikatmiseks aga piisab, pole kahjuks selge.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kui riigikogulane Mart Nutt mulle nädal tagasi ütles, et president kaalub keelenõuete tõttu omavalitsuste volikogude valimise seaduse välja kuulutamata jätmist, pidasin seda võimatuks - ei saa ju äraandjaks olla mees, kes alles kuulutas emakeele päeva! Ometi on Nuti ennustus tõeks saanud ja ka Mart Nutt ise on oma hääle komisjonis seaduse muutmise poolt andnud.
President on väitnud, et need kitsendused on põhjendamatud ja seega vastuolus põhiseaduse ning ÜRO «Rahvusvahelise pakti kodaniku- ja poliitiliste õiguste kohta» artikliga 25.
Paraku tulenevad need kitsendused põhiseaduse 6 paragrahvist (Eesti riigikeel on eesti keel), 51 paragrahvist (igaühel on õigus pöörduda riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole eesti keeles ja saada eestikeelseid vastuseid) ja 52. paragrahvist (riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asjaajamiskeel on eesti keel).
Samuti tuleneb põhiseaduse 51. ja 52. paragrahvist, et paikkondades, kus elanike enamik kõneleb mõnda teist keelt, tuleb volikogu kandidaadil riigikeele kõrval osata ka seda teist keelt.
Põhiseaduse nimetatud paragrahvidest lähtudes tulebki seaduses sätestada, et volikogusse (ja Riigikogusse) kandideerija peab aru saama riigikeelsetest keerulisematest tekstidest (seadustest, määrustest, otsustest ja teistest õigusaktidest) ning suutma suhelda valijaga nõudlikes suhtlussituatsioonides (tema sotsiaal- ja olmeprobleemide ärakuulamisel).
Mõistagi on omavalitsuse volikogude valimise seaduse muutmine vaid üks samm. Ent neid samme on astutud teistegi seaduste muutmisel ja keeleameti hambutustamisel. Paar aastat tagasi, kui Riigikogu lubas Eesti Kongressi roheliste kaartide alusel keeleoskuseta kodakondsust anda, hoiatasin enne hääletust: «Rohelisele nupule vajutamine tähendab teise riigikeele kehtestamist.» Nüüdki on hääletuse kaugem tulemus analoogne.
Ma ei tea, millest tuleneb, et riigikogulaste enamik on valmis sülitama põhiseaduse 6. paragrahvile ja astuma järjekordset sammu teise riigikeele kehtestamiseks. Võibolla sünnib äraandmine Euroopasse liikumise loosungi all? Võibolla tellivad muusikat parteide valimiskampaania kinni maksnud vene ärimehed (olgu siis allilma või pealilma)? Võibolla hoitakse mõnda meest KGB toimikuga lõa otsas?
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Tshetsheenia sõda on varsti kestnud juba poolteist aastat. Paraku ei suuda meie siit Eestist sõja lõpule millegi muuga kaasa aidata kui ainult oma moraalse positsiooniga, kuigi sellest sõjast sõltub Venemaa edasine areng ja meie tulevane turvalisus või ohustatus.
President Dudajev on langenud või mõrvatud, oleneb sellest, millist sõna keegi meist peab õigeks või julgeb sel puhul kasutada. Eesti ja eriti Tartu ees on nüüd küsimus: kas tahame ja julgeme jäädvustada selle Tartuga seotud erakordse inimese mälestust? Kuuldavasti anti Lvovis ühele tänavale Dudajevi nimi.
Mõni aeg tagasi, kui Dudajev oli veel elus, kirjutas enamik Riigikogu liikmeid alla talle adresseeritud kirjale, milles avaldati kaastunnet ühe teise tshetsheeni sõjamehe, Salman Radujevi langemise puhul. Riigikogu liikmete kiri kutsus esile ebaproportsionaalselt suure arvu seda tegu hukkamõistvaid avaldusi.
Ilmusid nähtavale inimesed, kes ei suuda kujutella, et Eestis võiks olla mõne asja kohta, mida siin paremini tuntakse, kompetentsem arvamus, kui mõnes väheinformeeritud lääneriigis. Ilmusid nähtavale ka teised, kelle jaoks on ainumõeldav korrata järele kõike, mida ütlevad ülemused Moskvas.
Otsustavalt ilmutasid ennast ka need, kes on veendunud, et Eesti iseseisvus on paremini kaitstud, kui ei tehta avaldusi, mis võiksid kutsuda esile mittemeeldimist Moskvas. Nähtavale ilmusid ka need, kelle jaoks võimalikud tagasilöögid kaubandus- ja transpordihuvidele on moraalseks õigustuseks nõuda ka kõigilt teistelt vaikimist või vähemalt sõnavara hoolikat valimist.
Sealhulgas väljaannete ja programmide juhtide ideoloogilise suunaja roll: milliseid teemasid käsitleda ja mida vältida («need ei paku huvi»), milliseid sõnu kasutada ja mida vältida («need tekitavad valesti arusaamist»), milliseid isikuid serveerida ja keda tõrjuda («kes põhjustavad tülisid ja ebameeldivusi»).
Suunajarollile lisandub kohe ka karistajaroll, mis meie uuemas ühiskonnakorralduses on seda lihtsam, et tööpuuduse ajal saab kergesti leida uusi ja kuulekamaid.
Väikese riigi peaminister ei saa alati ütelda suure ja potentsiaalselt ohtliku naabri kohta otsekoheselt ja teravalt. Veelgi enam kehtib see välisministri kohta. Kuid nad mõlemad saavad küll jätta moraali lugemata parlamendi liikmete arvamuse kohta, sest parlament ongi just see koht, kus mõtete ja arvamuste enesetsensuuri ei peaks üldse olema.
Parlamendi kohustus on peegeldada ühiskonna arvamusi. Ja selles mõttes täitis parlamendiliikmete see enamik, kes kirjutas alla nii palju vastukajasid põhjustanud kirjale Radujevi asjus, täpselt oma kohust: ta andis teada seda, et enamikul eesti kodanikkonnast on kindel arvamus Tshetsheenia sõja suhtes ja et see arvamus ei ole Venemaa käitumist toetav.
Aga mündil on ka teine külg; ka õigustatud suukorvistamine toob alati endaga kaasa palju muudki ebasoovitavat, sest välispoliitilistel motiividel õigustatav suukorvistamine ei piirdu välispoliitikaga. Kord omaks võetud, hakkab see otsekohe laienema ka sisepoliitikale. Ja kui seda ei õnnestu pidurdada, siis haarab see nagu vähkkasvaja kogu ühiskonna.
Õige varsti on üks või teine riigimees (ning tema erakond) väljaspool kriitikat. Kujuneb «rahva isa» ja tema väärilised kaaslased. Siis on vaja «vastalistele» koht kätte näidata ja liiga tõrksad on siis muidugi ise süüdi, kui saavad oma palga «siilikinnastega». Tsensuuri ei ole vaja seadustada, kui see juba toimib niigi. Kuulekusele ei ole vaja sundida, kui hirm ja pugejalikkus teevad selle töö ära iseenesest.
Kui suudame lahendada oma siseprobleemid, muu hulgas kõrvaldada vabatahtliku suukorvistamise ohu, kindlustame sellega oma tulevikku ja julgeolekut. Muu hulgas aitame sel teel natuke ka Tshetsheeniat.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Keskkonnaminister Villu Reiljan on veendunud, et eelmises töökohas töötas ta oma meeskonnaga korralikult ega ole seadust rikkunud. Riigikontroll aga leidis, et puudus sisekontroll raamatupidamise üle, teadlikult arvestati valesti tulumaksu jne. Ühel pool on keskkonnaminister, kes kinnitab, et kõik oli korras, ja teisel pool Riigikontroll, kes tõi esile tõsised möödalaskmised.
Minul on küsimus: kas Riigikontroll on tõesti ebakompetentne kontrollitavates küsimustes, ei valda kontrollimise metoodikat ja tahab kontrollitava kodaraisse lihtalt kaikaid loopida? Miskipärast aga kaldun arvama, et Riigikontroll on oma ülesannete kõrgusel ja kontrollitavad oma vasturünnakuga püüavad laiemaid ringkondi veenda, kui korralikult nad oma tööd tegid. Riigikontroll on aga paha, rikub töömeeleolu, ei lase ausal töötajal rahulikult töötada. Seda veendumust süvendab minus see, et Riigikontroll esitab konkreetsed puudused, vastane aga üldsõnalised ja vastukäivad vastused.
Kui see maadlus tagajärgi ei anna, siis on see kontrollijatel raha raiskamine. Kui annab tagajärgi, siis vähemalt minus süveneb usk, et Riigikontroll on oma ülesannete kõrgusel. Selline lahing aga näitab, et meie riigis on midagi väga mäda, ja seda kõrgete ametnike hulgas. Neil ei jätku ausust ega julgust tunnistada, et üks või teine toiming läks viltu ning et õigesti tegutsemiseks jäi teadmistest puudu.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Midagi ilusat on läinud kaduma emadepäeva tähistamisel. See päev peaks ikka jääma südamlikuks päevaks, mil peetakse meeles ema, vanaema. Naabritädi võib küll olla väga hea inimene, kuid emadepäeva lilled ei kuulu talle.
Emadepäeva kauneim kink on kindlasti lihtsad kevadlilled, omavalmistatud kaart või armas lihtne kingitus. Praegu tekib tunne, et on ületatud hea tooni piirid. Saan aru ärimeestest, kes oma kaupa reklaamivad, kuid mingi sündsustunne peaks ka siin kehtima.
Sõnatuks teeb selline reklaam: emadepäevaks kingitus, õmblusmasin Brother, 3990 krooni, või kuldvaagnal kullast kann kuldse tassiga jne. Kahjuks pole need «pärlid» ainukesed. Kommentaarid on liigsed.
Jätkem emadepäev välja kommertsmöllust!
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Eesti vanarahvas on meile jätnud mõtte põllust, mis pärast ühekordset narrimist narrijale mitmekordselt kätte tasub. Praeguses turumajanduses on neid narritajaid üpris palju, või kuidas nimetada kõikvõimalikke müügimehi, reklaamiagente jt., kelle ostusoovituses on juba algselt peidus tüssamiskavatsused. Ja raske, väga raske on teha valikut, kui libe keel parimat pakub.
Nii tuli ka meie firmasse noor ja hakkamist täis meesterahvas aktsiaseltsist Stick, tutvustas ennast kui ühte Tartu juhtivat reklaamitootjat ja reklaamipindade rendilepakkujat. Jutt jooksis ja pakutavad mõtted valgusreklaamist näisid vaimusilmas juba tõeks saavat. Noormees loetles ka valmisolevaid töid, mõnda neist on linnapildis tõepoolest näha.
Jutt sihiti võimalikule ettemaksule, sest kust peaks väikese käibega ühemehefirma saama raha projekti alustuseks. Paberid olid nõuetekohased, kõik load jne. pidi muretsema reklaami paigaldaja. See oli ka viimane kord ettevõtjat silmast silma näha, edasiseks jäid vaid põiklevad vastused telefonis.
Omal käel asja uurides selgus, et sellised libareklaamitootjad on muutunud omaette nähtuseks. Pakkudes eriti madala hinnaga igasugust visuaalreklaami, on nad pea alati huvitatud priskest (50-100%) ettemaksust. Nende tavalisteks kõnevormeliteks on: ainult kvaliteetmaterjalid, lühike valmimistähtaeg, garantii ja hooldus. Mitte kõik neist ei anna endale aru, et grandioosse reklaamiprojekti elluviimine pole nii lihtne ja odav, kui paberil paistab. Kui sellest aru saadakse, püütakse tellijalt raha juurde tingida või poetakse lihtsalt peitu.
Viimase võimaluse on valinud ka AS Stick. Aeg läheb edasi ja asjad selginevad ka reklaamiturul. Paratamatult eralduvad sõklad teradest ja kord narrikstehtud põllul lõikavad saaki ka rasketes oludes ausalt tegutsevad ettevõtjad.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Tahaksin väljendada solidaarsust kirjaga «Ärge pakkuge vene keelega üle» (PM, 8. mai). Ka mind paneb imestama, et pärast iseseisvuse saavutamist on koolides endiselt kohustuslik naaberriigi keel, samal ajal kui Eestis elab kümneid tuhandeid inimesi, kes meie riigikeelt ei valda.
Liiga suur hulk vene keele õpetajaid tuleks pärast mõningast ümberõpet suunata vene koolidesse ja keeltekursustele eesti keelt õpetama. Eestlane ei vaja vene keelt rohkem kui teised rahvad. Näiteks võiks tuua soomlased, kes saavad Venemaaga väga hästi asju ajada nii majanduses kui muudel elualadel, ja seda ilma massilise kohustusliku keeleõpetuseta.
Üks põhjustest, miks muulased kohalikku keelt ei taha omandada, on see, et eestlastele tuubitakse nende emakeelt nagunii lapsest peale - milleks asjata vaeva näha. Alles hiljuti küsisid 10-aastased poisikesed tänaval: «Skolko vremja?» Et mul kella polnud, siis pidin saama vilekoori ja hüüete «fashist» osaliseks.
Vene keelest peaks täielikult piisama gümnaasiumi lõpuklassides. Süvaõppest huvitatuile võiks olla üks erikool või -klass. Pole ju normaalne, et üks keel on ikka võrdsem kui teised.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
4. mai «Postimehe» artiklit «Vassili Riis - kommunist suure algustähega» lugedes jääb mulje, et Vassili Riisil polegi midagi tegemist sadade ja tuhandete süütute eestlaste mõrvamisega NKVD juhtimisel. Riis aga oli endine NKVD osakonna ülem Saaremaal, kes sanktsioneeris iga viimase kui saarlase mõrvamise. Kui palju lasub seltsimees Riisil endal süütute inimeste verd, teab ainult vanajumal taevas. Vaevalt Riis ise ohvreid kokku luges.
Lühike on eestlase mälu. Olen ise olnud metsavend. Riisi mõiste järgi bandiit, istunud venelaste vangilaagris ning sealt põgenenud. Kuid andke andeks, Riisi-suguseid mõrtsukaid ei austa ma kunagi. Liiga palju süütute inimeste verd on nende kätel. Tänu nendele hävis meie rahva paremik.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Lähte gümnaasiumi direktori väidetavalt ebapedagoogilist käitumist on ajakirjanduses juba omajagu arutatud. Ometi ei ole kõrgemale poole esitatud mingit ametlikku avaldust. Selle puudumine jätab mitmed asjad õhku rippuma ning tekitab lisaks juba olemasolevaile veel terve rea uusi vastuseta küsimusi. Kirjeldatud olukorras oleks igati loomulik asuda kõigepealt k o g u tõe väljaselgitamisele. Esinemised leheveergudel tuleksid lükata edasi kuni põhiliste faktide vaidlustamatu kindlakstegemiseni. Ükskõik kumma poole süüdistamine/kaitsmine pooliku tõendusmaterjali alusel tähendab niihästi pedagoogilist kui ka juriidilist valesammu.