«Ainus ja igavene elu» - Jaanus Rohumaa teatrifantaasia kahes jaos. Näidendi kaasautor Mari Tuuling. sh Lavastaja Jaanus Rohumaa sh Kunstnik Aime Unt sh Muusikakujundus Riina Roose sh Esietendus(ed) Tallinna Linnateatris märtsis 1996
Näidendi, nüüd siis juba ka lavastuse ja etenduse pealkiri on seekord olnud siinkirjutaja vaatekohast tavalisest tähtsam. Mitmes variatsioonis pakub see end ka arvustuse tiitlisse.
Pealkirjast kogu lugu seekord algaski - see jäi kohe meelde, esimesel lugemisel või kuulmisel, ei mäleta, kumb see oli. Tartusse jõudsid esimesed teated näidendi suhetest eesti teatriloo ja selle tegijatega - pealkiri elas oma iseseisvat elu edasi, ootas endiselt seletamist ja tähendust. Too omaetteolek, seda kandev küsimärk ning salapära püsivad, kummaline küll, ka pärast seda, kui näidendist on saanud lavastus ning olen ka ise etendust vaadanud. Jätkuvad sellest hoolimata (selle tõttu?), et sain etendusega väga hea kontakti, läksin üleminekut märkamata kaasa etendusel sündivasse teise reaalsusse, milles elu- ja teatrimäng teineteist võimendades sülitsi koos.
Varem «Kultuurilehest» loetud tõlgitsus - näitleja soovib oma ainsat ja mööduvat elu teatriloos põlistada, igaveseks mängida - ei ole ju iseenesest sugugi võimatu ega paha. Selle varal võib pealkirjaprobleemi ja miks mitte ka terve etenduse edukalt seletatuks lugeda. Teatris mängitakse teatrit ja otsitakse teatritegemise mõtet - kas umbes niimoodi? Tunne aga ütleb ning seda eriti teatriskäimise järel, et nii lihtne ja selge see asi ikkagi ei ole. Olgu pealegi ka see, aga midagi jääb üle ja väljapoole ning see midagi on seekord eriti oluline. On seekord, ja sugugi mitte esimest korda, sekkub mälu. «Rocco ja tema vennad» samas teatris ja sama lavastaja käe alt: melodraama ja veel midagi sellele lisaks, mida nimetada ei oska või täpselt nimetada ei saagi. Ei saa sellepärast, et asi puudutab elamise mõtet, inimeseks olemise tähendust ja saladust, seega siis asju, mida võib aimata ja tunda, aga ei saa täpsemalt teada ega ütelda. Kuidas tuleb etendusse eksistentsiaalne mõõde? Ei tea ühtegi head seletust, aga märksõna ise peaks olema tuttav ja ütlema, millest jutt.
Teater on paik, võimalikest üks olulisemaid, kus see aimamine ja äratundmine tavalisest intensiivsem olla saab. Mitte küll niisama ja iseenesest, aga seda enam põhimõtteliselt ja tegelikultki, kui me ka selle teostumise eeldusi ja tingimusi sõnastada ei suuda. Kui see niiviisi kordub, nagu on olnud mitmes Rohumaa lavastuses, võib arvata küll, et lavastaja teab ja oskab midagi, mis teatritarkuse üldisesse käibesse ei kuulu.
Kavalehel kõneleb dramaturg Rohumaa piiridega ja piirideta, valmis ja alles tegemisel maailmast, õieti siis kahesugustest inimestest ja kahel eri viisil elamisest: See näidend räägib inimestest, kes ei tea veel iseenda ega maailma piire, või ei hooli nendest, või ei usu nende olemasolusse.
Kellest on jutt? Kui otsejoones näidendist ja etenduses toimuvast lähtuda, on tegemist inimestega, kes on teinud eesti teatris seda, mis oli seni tegemata. Näitleja Theo (Indrek Sammul) kehastab sajandi algul eesti teatri esimese Hamleti. Lavastaja Felix (Marko Matvere) kõigutab pool sajandit hiljem sellesama etenduse esimeses jaos ehitatud teatrimaja pööningul senise teatritegemise põhitõdesid. Näidendi ja etenduse järgi raske ütelda, kui edukalt, aga huvitavalt küll. Sajandi algus ja keskpaik etenduses kõrvuti, mõlemas ajas ühine «teistmoodi» elamine - looming ja selle piirideta maailm. Mis ju, nagu see etenduse teises osas rõhutatult esile tuleb, tähendab tavalisest hoopis siduvamat suhet eluga - kuni selleni, et teatrimäng samastatakse eluga.
Niisiis teater teatris (ja seesama suhe isegi kahekordses astenduses, sest etenduse mõlemas osas esitatakse katkeid etenduses toimiva teatri etendustest), üldistaval lähenemisel üks näidenditest, mida palju kirjutatakse ja mängitakse, viimasel ajal ka eesti teatris. Rohumaa-Tuulingu teatrifantaasia seisab selles summas selgesti omaette. Kas ütelda, et see on kirjutatud ühekordseks kasutamiseks? Nii näidend kui lavastus on sündinud ühest impulsist ühe mehe peas. Lavastus ei ole näidendi tõlgitsus ega lavakeelde tõlkimine, nagu seda suhet tavaliselt iseloomustatakse, vaid tervikliku loomismõtte lõpuleviiv järk. Mis kavaleht näidendi kohta ütleb, laieneb iseenesest lavastusele ja etendusele. Teatrilukku puutumine on pelgalt lähtekoht, miks mitte ka abistav toetumispunkt vaatajale, keda ei söandata niisama lihtsalt metafüüsilistesse ebamäärasustesse paisata. Ei ole seepärast mõtet küsida, kas Elmo Nüganeni Paul tahab ka kujuliselt Paul Pinnaga seotud olla või kas Matvere Felixil on prototüüpe. Kui näidendi teises osas kujutatud teatriuuenduse kaasaeglased ütlevad, et nad 60ndate lõpul alanud teatriuuendust Linnateatri laval ära ei tunne, ei puuduta niisugune tunnistus mingil viisil Rohumaa teatrifantaasia väärtust ega isegi selle «õigsust». Ka siinöeldust võiks olla selgunud, et tegijate eesmärk jääb teatriloolisusest kaugele. Lugemisel mõjub näidendi teine osa omajagu konspektiivsena, teatud mõttes märksõnalt märksõnale liikuvana. Etenduse keel on kaugelt rikkam, sõna-teksti lakoonilisus jääb varju. Teatrikuru Felix on Matvere jaoks ehk natuke ootamatu roll ja sellisena eriti mõjulepääsev. Ei saa märkamata jätta seda keskendatust ja tõsidust, preesterlikkust, milles ta lihtsalt on: See, mida me teeme, ongi elu. On küll, kui Felix seda ütleb, õpetaja puhul reservatsioonideta, õpilaste puhul mingi kahtluste ja küsimustega, nagu see loomulik ongi. Asjata otsin takkajärele Felixi kujust mingeid lavastajapoolseid paroodiavirvendusi. Ei leia, kui midagi oli, läks see minust mööda, asjaolud on eespool põgusalt nimetatud.
Kui etendusest tervenisti rääkida, siis on koomiline element siin targa mõõtupidavusega soositud ning eriti esimeses osas peegeldub see ka publiku reageeringutes. Etenduse teine osa on ainelt ja probleemidelt suletum, reageeringud ettevaatlikumad ja vaoshoitumad. Mängupaiga vahetamine pööningule on kahtlemata väga otstarbekohane, küllap juba teatriõhtu ideesse kuuluv. Ruumimäng näikse järjest rohkem kuuluvat Linnateatri-teatri tunnusjoonte hulka.
Etenduse teises osas on pressikonverentsi-shpilt. Seal küsitakse ja vastatakse olulisi küsimusi - ka neid, mis pealkirjas shifreeritud: kas teater on elu? Kellena on näitleja etenduses? Jutuks tuleb ka näitleja osa teatris. Felixi vastus: näitleja on tähtsam kui miski muu, näitleja ei ole tavaline inimene, ta liigub seal, kuhu teised ei pääse.
Rohumaa teater ei ole Felixi teater, kuigi sobib hästi seda kujutama. Näitleja Rohumaa teatris? Seekord oli valdav just kogumulje - mitte niivõrd ansambel, kui etendus. Mitte niivõrd omaette rollid, küll aga rohkesti eredaid muljeid osatäitmistest ning soov etendust uuesti vaadata,
Etenduse kahe osa trupid on koosseisult enamvähem identsed. Kahtlemata on sellel ka sisuline tähendus, ilma et oleks vajadust näitlejate rollipaare omavahel võrdlema hakata. Kas igavese teatri ja teatrimängu idee on kõige vaimukamalt kirjutatud esimese osa etteütlejast (Pauli-teatri kõige vajalikum inimene) teises osas teatriklassikuks tõusnud Valtemanni kujusse, kes silmagi pilgutamata teatab, et on 348 aastat vana? Midagi virgutavalt irreaalset keset reaalset ilma ning Kalju Orro rollilahenduse puhul tahaks küll vaikselt mõne superlatiivi lausuda. Vaikselt seepärast, et ka Orro ise toimib sõnatult ja vaikselt, minimaalse välispidisusega, tõsidusega, millele annab tähendust juurde aimdus, et sharzh või karikeering on üksnes poole sammu kaugusel, et näitleja teab seda ja naudib piiril käimise tunnet. Sellele näitlejale kirjutatud roll, nagu seda praegu vist harva ette tuleb?
Tekstimahu ja lavaaja poolest olekski nagu rohkem kõrvalosadega tegemist. Indrek Sammuli kaks näitlejat jäävad teineteise lähedale, täiendavad teineteist. Terviku pidev loomine ja lõhkumine võiks olla üks etendust läbivaid pingestajaid. Üks mõtteuid küsib, kas ei oleks etendusse lülitatud katkendid («Hamlet», «Faust» jm.) pidanud tervikust selgemini eristuma. Samas aga vastuküsimus: milleks ja mispärast, kui teatri-ala on kord juba nii avar nagu siin? Toonust ja omavärvi on piisavalt, seda annab kõigepealt mängulis-teatraalne põhihoiak, mis elu ja teatri piirid nii tähenduslikult ebaselgeks kustutab.
Etendus mõjus väga tervikulisena, oleks vaja uuesti teatrisse minna, et kunstnikutöö ja muusikakujunduse kohta midagi asjalikku ütelda.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Häbematult palju on siginenud inimesi, kes igal võimalusel, olgu tööl või trammis, alustavad tüütavat lugu sellest, mida nad möödunud öösel unes nägid. Eriti hulluks läheb asi siis, kui see kodanik manab näole kõiketeadva ilme, põrnitseb kahtlustavalt ümbrust ning sosistab siis: «Kui näed öösel unes kaelkirjakut, tähendab see teadet maksuametist!» Mida küll peaks arukas inimene selle peale kostma?
Siinkirjutaja tõttab kibekiirelt üle tänava või põikab kangialusesse, kui silmapiirile ilmub mõni sedasorti inimene, keda võiks kahtlustada lobisemispidamatuses. Mõistagi siis ei meeldi siinkirjutajale rääkida ka iseenda unenägudest, tänane kirjatükk on tõesti harvaesinev erand.
Põhjus, mis sundis üllast põhimõttest taganema, on lihtne - kõnealuse unenäo peategelased on kaks kirjanikuhärrat, mistõttu võib ehk väita, et sel unenäol on teatud kirjanduslik väärtus. Usin kirjandusteadlane klõbistab võibolla juba kääridega, lõikab selle kõhnukese kommentaari ajalehest välja ja paneb hellalt korpulentse kausta vahele. Ja kunagi tuleb aeg, kui mõni noor asjahuviline kirjandusteadlaste ületulevast, võibolla ka üleületulevast põlvkonnast, pühib sellelt kaustalt tolmu, ämblikud ja hallituse, ning tarvitab seda tühist, aga põnevat detaili ühe või teise kirjanikuhärra monograafia kirjutamisel. Siinkirjutajal läheb aga sel kombel korda oma nimi raamatukaante vahele saada - olgu või paar sajandit hiljem.
Nüüd siis unenägu. Istub siinkirjutaja «Postimehe» Tallinna toimetuse toas oma toolil ning näpib mõtlikult arvuti klaviatuuri. Akna taga on sompus kevadilm, umbes nagu siis, kui märg Viktor maha lasti. Ühtäkki prantsatab toimetustoa uks valla ning sisse tõttab hää kolleeg Toomas Raudam, kes (teatavasti) peab vabal ajal kirjanikuametit. Toomal käes väike taskumärkmik, mille ta siinkirjutaja lauale asetab, ise öeldes: «Sina, Tambeth, otsisid Hindrey telefoninumbrit - see peaks seal sees olema.» Unenäo lõpp.
Loogikat on unenägudes väga raske leida. Nii ka seekord. Ilmsi ei ole isegi kavatsust olnud kunagi Hindreyle helistada, seda enam, et teise ilmaga on harilikult üpris raske telefoniühendust saada. Raske öelda, kas Raudam pakkus Hindrey praegust numbrit või seda, mis tal elu ajal oli. Ilmsi ei oska Toomas midagi tarka öelda, ajab koguni joru, et ei ole tal mingit taskumärkmikku, kõik numbrid kenasti arvutis sees. Aga mõelda vaid, kui oleks jõudnud unes Hindrey numbri üles kirjutada. Ei mingit kahtlust - kirjandusteadlased oleksid nõus palju andma, et kas või kord Hindreyga telefonis kõnelda ning mõnda asja täpsustada.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Suprealism korrigeerib senist «kõrge» ja «madala» kunsti suhet, tuues kitshi näitusesaalidesse ja viies elitaarsed ideed hulkadesse. Selle reipa loosungiga murrab Lapin sisse kaasaegse kunsti lahtisest uksest ja heidab vaataja silmaulatusse oma seninägemata teod. Alati aplombiga kunsti teinud mees ootab ovatsioone uudistaiestele, mis ilmselt tülgastavad kõiki, kel kunstis lemmikuid. Suprealismi lipu all on Lapin ebavõrdsesse sundabiellu tõuganud kunstiajaloo ja kommertsi ning sesialgu ei saagi aru, kellele sellest tulu tõuseb. Üks on kohe selge, avangardi nimel abinõusid pühitsedes on Lapin oma sõjavankri ette rakendanud pornograafia ja kitshi, et need kunagised üllad ideed eestlaste kodudesse laiali veaksid.
Näituse kaaskirja lugedes jääb mulje, et tegu on reklaamikampaaniaga suurmeeste ideedele, kelle kohapealseks prohvetiks ja maaletoojaks on Leo Lapin oma töökojas: Tooge teid küllastanud rahvalik kunstiese minu ateljeesse! Mõlgutan meelt ja dekonstrueerin kitshist SUPREMATISTLIKU kunstiteose, võimendades loova tööga objekti talletunud inimenergia värelust, restaureerin harmooniat. Ainuüksi töömeetod mõlgutan meelt ja dekonstrueerin ärataks ilmselt kabuhirmu ka «vanas» Derrida’s endas, küll aga leiaks mõistmist igas New Yorgi second-hand riidepoes, kus mõned aastad tagasi muud ei tehtudki, kui lubati kõik vargad kohapeal ära dekonstrueerida. Nüüd siis nimetab Maarjamaa mees selle sõnaga pornopiltide ja jõulukaartide ehtimist suprematismi sulgedega. Vahe odava vaesteabi kauplusega pole kuigi suur, sest dekonstruktsioon, suprematism ja neoplastitsism on samuti läbi käinud väga paljudest kätest, suudest ja töödest. Viienda pesuvee eest ei saa palju küsida, sellest siis ka mõistlikud hinnad ja pisikesed formaadid praegusel näitusel «Vaal»-galeriis.
Kuidas siiski mõista tõsiasja, et tunnustatud kunstimeister loobub omandatud virtuositeedist ja hakkab pornopiltidele, amatöörmaalidele, magusatele loodusvaadetele, juugendjoonistustele ja lihavõttetervitustele kuldseid ringe ja musti ruute peale joonistama? Paadunud avangardistina teatab Lapin ise, et «inimene tänavalt soovib» ja «rahvas aga ihkab». Miks siis mitte vene avangardi-klassika traditsiooni kohaselt rahva teenistusse astuda! Lapini arvates on seega tegemist narodnikliku rahva sekka minekuga. Ta väljub suprematistlikust kosmosest ja kõnetab väikekodanlust ja pornopoodide püsiklientuuri. Teist ettekujutust rahvast tal ilmselt pole, sest neoplastitsismi kulissid ja suprematismi kullaterad on ta sokutanud peamiselt «Sexeri» lehekülgedele ja Shishkini kolme karu vahele. Sõnaga - Kulturträgeri ettekujutus oma sõnumi sihtgrupist on üsna alahindav. Või kibeleb vanal avangardistil keele peal sihilik solvang ühiskonna aadressil? Või tahab ta siiski siiralt aidata kõige piiratuma kontingendi joonelt Corbusier’ jahimaadele? On see nali või avangardi viimane ponnistus? Kaldun arvama, et hilinenud nali avangardi (loe iseenda) aadressil. Muinasjuttu kunsti kuulumisest ülesehitustöö edurivisse ei võtaks ju ükski galerist enam tõsiselt. Sellest siis iroonia ja tõsise näoga tehtud naljad Lapini uudisloomes. Väike teenimislootus samuti.
Teisalt on hirm selle peale mõeldagi, mida mõtleksid Lapini vaimsed isad, kui nad näeksid, millist labast pulli nende pärandiga tehakse. Võib vaid ette kujutada, milliste sõnadega sajatab Lapinit hauast Mondrian, kelle kompositsioonid sisaldasid surmani vaid vertikaalseid ja horisontaalseid ilmasambaid ja täisnurki. Dekonstruktsioon oleks tema sõimuvalingus poisike! Ainuüksi diagonaalse rütmi sissetoomine põhjustas omal ajal De Stijl’is grupisisese skisma. Ja nüüd järsku, keset nende kosmogoonilist geomeetriat mingid pastoraalsed jahikutsud parti järamas! Shishkini karud ja punapõsksed päkapikud suprematistlikus kosmoses! Väikekodanlik idüll teosoofilises ruumis! Raske on jagada Lapini optimismi elitaarsete ideede hulkadesse viimise osas - anna ahvile kristall ja ta hakkab sellega pähklit puruks taguma. Näib, et ka Lapin ise on tüdinenud metafüüsiliste ideede tolmunud päranditombust ning otsustanud selle arenevas kapitalismis ükskõik mis hinna eest rahaks teha. Optsioon on avatud, kuid tellijaid on vähe. Esiisad keeravad hauas ringi, vaataja kehitab õlgu, pornomaan marsib pead pööramata galeriist mööda nagu ikka ja kriitik vangutab pead. Väikekodanlane ei tule pudupoest väljagi. Kes raputab suprematistlikust kosmosest sirutunud terekätt? Kus on «inimene tänavalt» ja pildist maailma «ihkav rahvas»?
Üha enam jääb mulje, et kõik need probleemid on siiski Lapini omad. Tegu on hoopis järeleaitamistunniga iseendale ja põlvkonnakaaslastele. Lapin mängib kepphobusel rongi, mis ammu läinud. Aastal 1996 tuleb ta «kõrge» ja «madala» kunsti suhet korrigeerima! Ajal, mil need mõisted on ammu käibelt maas. Õigemini käibivad nad aktiivselt kunstniku enda peas, nagu ka nägemused rahvast kui sellisest. Näeme, et kunstniku koordinaatteljestik ei ole «vene ajast» saadik muutunud. Lapini kunagine graafiline sari «Naine-masin» rääkis samuti üle vaatajate peade ja kõditas neid samaaegselt naba alt. Praegune näitus «Vaal»-galeriis toimetab sedasama asja, kuid nüüd juba räigelt ja ilma igasuguse esteetilise sordiinita. Sõdalane Lapin on jäänud ketserlikus alastuses vastamisi heroilise mineviku ja väljamõeldud publikuga ning kumbki ei armasta teda. Sellel on ainult üks nimi - avangardi viimase samurai hilinenud harakiri.