Eile kuulutas Tartu ringkonnakohus välja AS Primexi pankroti. 26. septembril 1994. aastal esitatud pankrotiavaldusega nõuab Tartu linna maksuamet Primexilt kokku 7,3 miljonit krooni tulu- ja käibemaksu.
Ringkonnakohus tühistas Tartu linnakohtu otsuse 12. maist 1995. aastal, millega ei rahuldatud maksuameti esitatud pankrotiavaldust. Et Primex ei esitanud võlgnikuna kohtule tõendeid, millest nähtuks maksuameti nõude ebaselgus, kuulutas kohus Primexi ja maksuameti kohtuvaidluse lõppenuks.
Kohtus maksuametit esindanud vandeadvokaat Aivar Pilve sõnul tulenes suurem osa Primexi võlast asjaolust, et firma käsitles end kui välisosalusega ettevõtet, millel on tulumaksuvabastus. Primexi välisosalus ei leidnud aga kohtuprotsessis tõendamist. Primexi arestitud vara väärtus on Aivar Pilve sõnul 3,7 miljonit krooni. «Maksuameti ainus lohutus on see, et ta saab oma nõuded tagasi enne teisi võlausaldajaid,» ütles Pilv.
Aivar Pilve sõnul oli Primexi senine käitumine suunatud pankroti väljakuulutamise edasilükkamisele. «Tegelikult on klassikalise pankroti tunnused Primexil ammu näha,» ütles Pilv.
Kohtus Primexit esindanud Helmut Pikmetsa sõnul taotles just maksuamet istungite edasilükkamist. «Meie huvi on, et asi kiirelt meile positiivselt lahendataks, sest Primexi vara on juba poolteist aastat arestitud,» ütles Pikmets. «Protsessi venimine on oluliselt kahjustanud võlausaldaja, Tartu linna maksuameti huve,» väitis Aivar Pilv vastu.
«Primexi väide, millega ta oma nõuet ei tunnistanud, põhines juriidilisel absurdsusel,» väitis Aivar Pilv. «Et Primex 3. juunil 1994. aastal maksuameti esitatud ettekirjutuse vastu kaebust ei esitanud, sai Primexi käitumist tõlgendada kui nõudega nõusolekut,» sõnas ta.
Viimasel aastal pole Primexis mingit majandustegevust olnud. «Selge on see, et kogu majandustegevus on Primexist ümber kanditud kuhugi mujale,» väitis Pilv.
Primexil on 30 päeva aega otsust ringkonnakohtule edasi kaevata. Aivar Pilve sõnul on edasikaebamine küllaltki tõenäoline. Ka Helmut Pikmets kinnitas, et üsna tõenäoliselt esitatakse Riigikohtule kassatsioonkaebus. Kui Riigikohus Primexi kaebust ei rahulda, jääb ringkonnakohtu otsus jõusse.
Primexi juhatuse esimees Peeter Kiloman keeldus kohtuotsust kommenteerimast. «Mul pole praegu selles suhtes midagi tarka öelda,» ütles ta.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Erastamisagentuur kuulutas neljapäeval välja AS Kalevi ja AS Mööblimaja riigile kuuluvate vähemusaktsiate avaliku enampakkumise.
Kondiitritoodete firma Kalev aktsiakapitalist müüb erastamisagentuur 45% - kokku 112 500 aktsiat nimiväärtusega 10 krooni.
55% Kalevist kuulub investeerimisfirmale Talinvest, mis ostis aktsiate kontrollpaki eelmisel aastal. 1995. aastal oli Kalevi käive 238,4 miljonit krooni ja firma jäi 7,5 miljoni krooniga kasumisse. AS Kalevit haldab Talinvesti ja aktsiaseltsi Epeks ühine valdusfirma ETFC Grupp.
AS Mööblimaja aktsiakapitalist on riigi müüa 49%. Müüakse firma 26 950 aktsiat, mille nimiväärtus on samuti 10 krooni. Tallinna Mööblimaja käive oli mullu 95,5 miljonit krooni, firma kasum oli 1,6 miljonit.
Erastamisagentuur müüb koos Kalevi ja Mööblimaja vähemusaktsiatega avalikul enampakkumisel ka 24% AS Hotell Stroomi aktsiatest (25 700 aktsiat), 45% AS Tartu Lihakombinaadi aktsiatest (2 001 600 aktsiat) ja 16,7% Eesti Vesiehituse ASi aktsiatest (kokku 26 720 aktsiat). Kõik need firmad jäid 1995. aastal kahjumisse.
Aktsiate ostu taotlusi saab esitada 23. maist 14. juunini ning nende eest tuleb tasuda kogu ulatuses erastamisväärtpaberitega.
Ettevõtetel on nimelised aktsiad, igaüks neist annab üldkoosolekul ühe hääle ja võrdse õiguse dividendidele. Kõigi müüki tulevate ettevõtete aktsiad on vabalt võõrandatavad.
Ostutaotlustes saab iga ettevõtte kohta teha ühe esimest ja kaks teist tüüpi pakkumist. Esimest tüüpi pakkumises tuleb näidata summa, mille eest soovitakse ettevõtte aktsiaid osta, aktsia hinda sealjuures ei märgita. Teist tüüpi pakkumises on vaja näidata nii investeeringu summa kui ka ühe aktsia maksimaalne hind, mida pakkuja nõustub tasuma.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Väärtpaberiamet ei pikendanud Balti Intellektuaal-omandi Börsi Investeerimisfondi (BIOBIF) litsentsi, sest fondi investeerimisportfell ei ole investeerimisfondide põhimäärusega kooskõlas. BIOBIFi haldava ettevõtte Liivimaa Väärtpaberite tegevdirektor Virginijus Brilis kinnitas «Postimehele», et puudused likvideeritakse 15. maiks.
Väärtpaberiameti peadirektori Vahur Loki sõnul sõltub litsentsi saamine BIOBIFist endast. «Kui fondi portfell saab tähtajaks korda, siis ei näe ma ühtegi argumenti, miks nad litsentsi ei saa,» ütles Lokk.
Virginijus Brilise sõnul on BIOBIFi raskused tingitud sellest, et viimasel ajal pole keegi enam fondi raha paigutanud, fondi suurus on pidevalt vähenenud. «BIOBIFi portfellis on praegu mõned investeeringud, mille osa ületab lubatud 10% piiri. Tartu optikatehase võlakirjade müük peaks probleemi lahendama,» rääkis Brilis.
Vahur Loki sõnul pole ka Alke Erastamise Investeerimisfondil praegu litsentsi, kuid et fond liitub peagi Erastamise Usaldusfondiga, ei näe väärtpaberiamet seal probleemi. «Minu laualt on puudu vaid fondi osanike üldkoosoleku vastavasisuline otsus,» märkis Lokk.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Nõukogudeaegsest tsiviilkaitse ripatsist Punasest Ristist on saanud sõltumatu liikumine, milles osalemiseks läheb nüüd vaja iseseisvat mõtlemist ning ettevõtlikkust. Punane Rist on peaaegu ainuke organisatsioon Eestis, mis õpetab andma esmaabi. Lisaks propageerib liikumine tervislikke eluviise ning abistab riskirühmi ja katastroofides kannatanuid ning viib läbi tervisekaitse kursusi.
1991. aastast töötab Punase Risti juures otsimisteenistus, mille abil on võimalik leida sõja või katastroofi tagajärjel lahku läinud pereliikmeid.
Eesti Punane Rist ei ole tervishoiuasutus, rõhutab peasekretär Riina Kabi. «Läänes on Punase Risti seltsid jõudnud ühiskondlik-poliitilisele tasandile ning tegelevad isegi keskkonnaprobleemidega,» kinnitas Riina Kabi. Eestis hoolitseb organisatsioon eelkõige selle eest, et kannatanu saaks enne meedikute tulekut esmaabi.
Esmaabi - oskus reageerida
«Igapäevaelu on muutunud ohtlikuks - plahvatused, põlengud jne. Kas oskate kohe reageerida, kui näete autot plahvatamas? Inimene ei oska tavaliselt midagi ette võtta, ta kaotab pea,» arvab Riina Kabi.
Esmaabikursus õpetab, kuidas hinnata õnnetusolukorda, avastada kannatanu vigastused, peatada verejooksu, elustada jne. Lapsi ja noori püütakse õpetada end ohtude eest kaitsma. Punase Risti Tartu seltsi sekretär Aino Kilter kinnitab, et õpetajad ja lasteaiakasvatajad on saanud esmaabialase väljaõppe ning õppusi korraldatakse ka koolides.
Abivahendeid (mannekeene, lahaseid, lüümikuid) saab Punase Risti seltsidest. Noortel on tihe koostöö Saksamaa Wasermünde Punase Risti Seltsiga. Aino Kilteri sõnul on sakslastelt palju õppida: nemad saavad teatud esmaabialase ettevalmistuse juba lasteaias.
Rahvusvahelise Punase Risti otsimisteenistusel on rohkesti tööd sõja ajal läände põgenenud eestlaste otsimisega, aga ka siinsetele elanikele vajalike dokumentide väljanõudmisega Moskva arhiividest. Sugulaste leidmine päranduse saamise eesmärgil ei kuulu otsimisteenistuse kompetentsi.
Punase Risti abil esivanemate maale
Aino Kilteri sõnul on Punase Risti õiendiga võimalik saada lihtsustatud korras viisat, et külastada esivanemate haudu teistes riikides. Eesti saatkondades Moskvas, St. Peterburgis, Kiievis, Minskis, Pihkva konsulaarpunktis jm. vormistatakse viisad (5 päeva + sõiduks kuluv aeg). Nüüd, mil pääs ida poole on raskendatud, kasutatakse seda võimalust Aino Kilteri sõnul sagedasti.
Kriisi- ja katastroofiabi on Punase Risti oluline tegevussuund. Eestis on senini probleemiks süsteemse abi organiseerimine õnnetusjuhtumite korral: kuidas ja kes peaks korraldama sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi, päästeteenistuste, vabatahtlike organistasioonide, kiriku jt. üksuste koostööd.
1995. aastal korraldas Punane Rist Tshetsheenia relvakonfliktis kannatada saanud tsiviilelanike abistamise aktsiooni. EPRi kohalike seltside, mitmete ettevõtete ja kirikuorganisatsioonide toel koguti rõivaid ja muud vajalikku ning toimetati abivajajatele.
Estonia katastroofi tagajärjel orbudeks ja toitjata jäänute anketeerimisega tegelesid üle Eesti kõik kohalike seltside sekretärid ja patronaazhõed. EPR koos Soome ja Rootsi Punase Ristiga maksis kanntanutele hädaabitoetust. Punane Rist maksab ka koolitustoetust Estonia katastroofi tõttu kannatanud lastele.
EPRi peasekretär Riina Kabi hindas asjalikuks koostööd koolide ja haridusministeeriumiga, kes annab ülevaate abivajavatest õpilastest.
Ettevaatust - difteeriaoht!
Inimesi ohustavatest rasketest nakkushaigustest maksab Eestiski karta difteeriat. Kui 1980. aastatel arvati, et difteeria on likvideeritud, siis 1990. aastatel puhkes epideemia nii Venemaal kui Lätis. Eestis suri difteeriasse aastatel 1991-1995 viis inimest.
Kui varem oli difteeria põhiliselt laste haigus, siis nüüd haigestuvad ka täiskasvanud. Kuigi Eestis on käinud difteeria vastu vaktsineerimas vähem inimesi kui Leedus ja Lätis, on siin haigestumisjuhtumeid vähem.
Kohalikud Punase Risti seltsid ja patronaazhõed on vaktsineerinud riskirühmadesse kuuluvaid inimesi. Jaanuaris-veebruaris, kui Eestis oli gripilaine, vaktsineeriti ligi 10 000 inimest, Punase Risti osa selles oli ligi 12%.
Enne 1940. aasta riigistamist kuulus Eesti Punase Risti Seltsile hulgaliselt kinnis- jm. vara (kokku 1 663 662 krooni). Riina Kabi sõnul on tagasi saadud Narva-Jõesuu esimese vabariigi aegne laste suvekodu. Praegu käib Muraste mõisa ja Tabasalus asuvate maade tagastamise protsess.
«Me ei ole veel maha matnud lootust saada tagasi Haapsalus asuv kindral Laidoneri nimeline sanatoorium, mille justiitsministeerium endale võttis, ilma et oleks seda meile kompenseerinud,» sõnas Riina Kabi.
Punase Risti liikmemaks on sümboolne: kroon aastas mittetöötaval ja 5 krooni töötaval inimesel. Põhiliselt saab organisatsioon raha hasartmängudele kehtestatud maksust, annetajatelt ja sponsoritelt. Punane Rist korraldab firmadele ka tasulisi esmaabikursusi ning valmistab autode esmaabikotte, mida müüakse tanklates.
Lähemal ajal käivitub beebide autoistmete laenutus. Esialgu tuleks maksta 600 krooni istme eest, seejärel iga kuu 30 krooni. Kui iste tagastatakse tervena, makstakse kliendile 600 krooni tagasi.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
(Vt. ka 27. aprilli «Postimeest».)
Raviasutuste ja haigekassade ümber on tekkinud poleemika, sest haigekassad ei suuda maksta raviasutustele osutatud teenuste eest. Seetõttu pääseb ravile üha vähem patsiente.
Raviasutus suhtleb haigekassaga lepingu alusel, mis näitab ära mõlema poole õigused ja kohustused. Lepingu järgi on haigekassal õigus ja kohustus kontrollida raviasutuse osutatud teenuste ja välja antud töövõimetuslehtede põhjendatust. Lisaks on haigekassal õigus mitte tasuda põhjendamata teenuste eest. Eelarve lõhkimineku puhul tekib küsimus, kas kontrolliti raviasutuse esitatud arveid.
Kuigi raviteenuste hinnad tõusid 30% ja ravikindlustuseelarve ainult 9,9%, tekkis rahapuudus alles kvartali lõpus. Miks ei hakatud piirama ravile pääsu, kui oli ette näha, et olemasolevast rahast ei piisa?
Eestis puuduvad standardid, mille järgi haigekassad saaksid hinnata raviteenuse kvaliteeti ja haiglas veedetud päevade arvu põhjendatust. Selliste standardite väljatöötamine peaks kuuluma erialaseltside pädevusse. Raha tuleb küll maksumaksja taskust, kuid standardite olemasolu eeldab raviregistri loomist ja tõstab kindlasti ravi kvaliteeti.
Kelle pädevusse anda arvete kontrollimine? Raviasutuse ja haigekassa vahelises lepingus on punkt, mis annab haigekassale õiguse tellida meditsiiniline audit raviasutuse või arsti kohta. Meditsiiniline audit eeldab spetsialistide olemasolu, kuid kes nõustub tegema auditit hea sõbra töö kohta? Seetõttu võib tekkida probleeme auditi tulemuste autentsusega.
Raamatupidamine põhjustab segadust
Segadust põhjustab ka raviasutuste ja haigekassade vaheline eelarveline raamatupidamine. Praegu korjatakse raviasutuses arved kokku ja saadetakse kord kuus haigekassale. Sellist arvetepakki ei suuda keegi kontrollida ning raviasutus saab oma teenuste ületootmisest teada alles kuu ja kvartali lõpus.
Ravikindlustusseadus lubab pidada ka ettevõtlustüüpi raamatupidamist. Viimane annab võimaluse tasuda arve teatud aja jooksul pärast selle esitamist. Nii on raviasutusel rahast parem ülevaade.
Kuid leping annab haigekassale õiguse vähendada lepingumahtu, kui raviasutus on sooritanud ettenähtust vähem teenuseid. Et palk ei kahaneks, peavad arstid lepingus ette antud summad ära kulutama, näiteks hoidma patsiente statsionaaris vajalikust kauem. Patsient aga kaotab 20% hüvitistest ja edaspidi ei pääse ta enam statsionaarsele ravile.
Kuidas korraldada ettevõtlustüüpi raamatupidamisega raviasutuste arvete saatmine haigekassadele? Selleks on võimalik luua arvutiside raviasutuste ja haigekassade vahel, mis eeldab elektrooniliste haiguslugude loomist. Lisaks võiks teenuse osutanud raviasutus esitada arve teenust tarbinud patsiendile kui ravikindlustuspoliisi omanikule, kes esitab omakorda arve haigekassale.
Teenuste sooritamisel tulevad üldjuhul arvesse ka head sidemed arstide-patsientide vahel, näiteks kui arstid eelistavad statsionaarset ravi ambulatoorsele. Et linnas kasutatakse arstiabi rohkem kui maal, peaks haigekassa vältima olukorda, kus ühed maksavad ja teised tarbivad.
Pärituult hakkavad sõitma need kindlustusfirmad, mis tulevad turule tervise- ja ravikindlustuspaketiga.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
(Vt. ka 28. märtsi, 11. ja 13. aprilli «Postimeest».)
Jugoslaavias keelustati 1967. aastal abortide tegemine. Sündimus tõusis märgatavalt, lastele ei jätkunud lasteaedu, koole ja hiljem töökohti. Riik ei raisanud raha ainsale üliarvukale põlvkonnale.
Abort on üks sündimuse reguleerimise viise: äärmuslik, kuid vajalik. Kuigi Eestis on sündimus negatiivne, ei saa seda panna abortide süüks. Abort on tagajärg, mitte põhjus.
Hoolimatu suhtumine inimelusse
Abort näitab meie hoolimatut suhtumist inimelusse, samuti kasvav vägivaldsus ja kuritegevus. Abordi tegemist peavad paljud naised lihtsmaks ja mugavamaks kui rasestumisvastaste vahendite kasutamist. Odavamaks ilmselt mitte - haiguskindlustusega inimene maksab selle operatsiooni eest 300 krooni, teised 1500 krooni.
Kuid abort on odavam kui lapse üleskasvatamine. Iga ema soovib oma lapsele parimat. Seetõttu lükatakse sünnitamist edasi seni, kuni on saavutatud materiaalne kindlustatus.
Andis jumal lapse, annab ka särgi?
Kahjuks ei kehti see vanarahva ütlus. Meie varakapitalistlikus ühiskonnas tuleb see särgike olelusvõitluses hankida. Eesti on lapsele ebasõbralik ja ebatervislik keskkond. Lastekodus kasvamine pole samuti lahendus. Lapsel on vaja normaalseks vaimseks arenguks suhelda emaga. Tüdrukuks või poisiks olemist õpitakse emalt ja isalt. Oma pere loomine, hoidmine ja säilitamine kulgeb vanemate eeskujuta vaevaliselt.
Soovimatut last pole mõtet ilmale tuua. Laps tunneb juba ema üsas, kuidas temasse suhtutakse. Tavaliselt ei saa mitteoodatud laps ka pärast ilmaletulekut soovituks. Kõige suurem karistus lapsele ongi see, kui temast ei tehta välja.
Negatiivne iive on loomulik reaktsioon meie ühiskonna majanduslikule ja poliitilisele ebastabiilsusele. Tahame kangesti jõuda Läände - seal on malliks vähe lapsi. Ka meie naissugu orienteerub karjäärile perekonna ja laste asemel, naiste tööhõive kasvuga väheneb laste arv.
Kahjuks on suurem osa aborte tehtud teadmatusest või hirmust teiste pereplaneerimisvahendite ees. Siiani on säilinud nõukogude ajast pärit negatiivne hoiak günekoloogi või kontratseptiivide suhtes. Naistearsti juurde minnakse alles siis, kui teist teed pole. Probleemiks on ka rasestumisvastaste vahendite kõrge hind.
Aastate jooksul kujunenud väärhoiakud ja -arusaamad ei muutu üleöö. Kui Eesti saab tervemaks ja turvalisemaks, muutub ka suhtumine naisesse ja tema funktsiooni anda järglasi. Abordiprobleem oleks olemata, kui täituks radikaalfeministide äärmuslik idee: vabastada naine sünnitamise vaevast ning leida paljunemiseks teised võimalused.