Soome Euroopa asjade minister Ole Norrback (Soomerootslaste erakond) arvab eile Lahtis ilmuva «Etelä-Suomen Sanomate» intervjuus, et maa liitumine NATOga ei ole veel aktuaalne, aga juba täna võib öelda, et see on pigem tõenäoline kui ebatõenäoline. See on käesoleva nädala jooksul juba kolmas kaalukas sõnavõtt, kus Soomes enneolematult julgelt kaalutakse tuleviku julgeolekustrateegiat.
Norrbacki sõnul on Soome ja NATO lähenemine samasugune protsess nagu omal ajal Soome ühinemine ELiga, teatud laadi lähemale nihkumine. Ei ole mõistagi kindel, et Soome liitub NATOga, aga väga võimalik, sõnastab oma arvamuse Norrback. «Tingimus on mõistagi see, et Soome naabruses stabiilsus liitumisega kasvab, mitte ei vähene.»
Minister tõdeb, et üks suur lahendamist ootav probleem on muistsed mõtlemismudelid. Liiga paljud on veel takerdunud külma sõja aegsetesse mudelitesse ja liiga harva julgetakse esitada alternatiive ning varasemast erinevaid lahendusi, kurdab ta. «Ei tasu nii innukalt tagasivaatepeeglisse jõllitada, unustades, et maailm liigub edasi,» ütles minister.
Tema meelest on Soomes praegu vaja avameelset ja analüütilist arutelu julgeolekuküsimustes, mitte jutlusi. Tema sõnul juhtub kaitsepoliitika alal pidevalt nii palju uut, kuid mõned ei soovi seda mõista.
«Me ei kuulu sõjalistesse liitudesse, kuid erapooletus pole enam nii absoluutne kui varem. Meil on NATOga sõlmitud rahupartnerlusleping ja meie oleme muutnud oma seadusi nii, et võime osaleda rahukaitseoperatsioonides varasemast erineval viisil,» tõdeb Norrback. Teatavasti muudeti seadusi, kui Soome liitus NATO rahukaitsevägedega Bosnias.
Ole Norrback on maa valitsuses juba veteranminister, olles järjest juba kolmandas valitsuses ja üheksandat aastat. Ta on tegutsenud nii kaitse-, haridus-, transpordi-, väliskaubandus- ja nüüd siis Euroopa-ministrina.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Euroopa Liidu (EL) sõjaliseks käepikenduseks pürgiv Lääne-Euroopa Liit (WEU) v õ i k s saada Balti riikide julgeoleku tagatiseks, kui... ta enne hingusele ei lähe. Euroopa riikidel on ikka ja jälle olnud piisavalt põhjust sellele NATO varjus vindunud organisatsioonile uut elujõudu sisse pumbata.
1948. aastal sõlmitud Brüsseli lepingust välja kasvanud WEU küsimus jõudis järjekordselt Balti regioonis päevakorrale seoses Soome ja Rootsi välisministri hiljutise ühisavaldusega, milles rõhutati kõnealuse organisatsiooni sõjalise rolli suurendamise vajadust.
Taani vaatlejad tegid siit ühese järelduse - Rootsi püüdvat enda kaelast ära veeretada talle USA ja Suurbritannia poolt kaela määritavat Balti riikide julgeolekugarandi rolli ja suunata see hoopis WEUle.
Lääne-Euroopa sõjalise liidu küsimus on varem päevakorrale tõusnud seoses eurooplaste identiteedi otsingutega NATO raames, kuid eriti on probleemi järsk taaselustamine olnud seotud kontrollraamide ümberkujundamisega Lääne-Saksamaa ümber ja usaldamatusega USA julgeolekupoliitika suhtes. Eriti valuliselt suhtusid (ja suhtuvad) nendesse küsimustesse prantslased.
WEU varjusurm, kuhu ta langes mõni aeg pärast tema loomist 1954. aastal ja mis kestis kuni 1980ndate aastate keskpaigani, langes ajale, mil Läänt ühendas Nõukogude oht.
Algul takistas Lääne-Euroopa kaitseliidu loomist Suurbritannia ja Prantsusmaa erinev suhtumine Euroopa Liidu tulevikku kui sellisesse, kusjuures Pariis pooldas kaitsepoliitika (nagu ka kõige muu) täielikku allutamist ELile ja London oli selle vastu.
Gorbatshovi sula ajal tõstis USA esiplaanile jällegi oma isiklikud julgeolekuhuvid ega pidanud Moskvaga relvastuslepinguid sõlmides kinni NATO raames kokkulepitust (Reykjaviki tippkohtumine 1986. aastal). Just nimelt selle kaudu said mitmed Euroopa poliitikud aru oma
Brüsseli lepingu julgeolekuküsimust käsitlev 4. punkt oli mõeldud Saksa militarismi taassünni ohjeldamiseks ja sidus selle lepingu osapooli abistama igakülgselt (sealhulgas ka sõjaliselt) kallaletungi ohvriks sattunut.
Nimetatud leping sõlmiti 50 aastaks ja seda täiendati pärast Euroopa Kaitseühenduse (EDC) idee nurjumist Pariisi lepinguga 1954. aastal, kui loodi ametlikult WEU. Uue lepingu neljas punkt käsitles Saksa militarismi ohjeldamise asemel liidu süvendamist, Euroopa ühtsuse ja integratsiooni edendamist ning tihedat koostööd NATOga.
Brüsseli lepingu majanduslikke taotlusi asuti ellu viima Euroopa Majanduskoostöö Organisatsiooni (OEEC) raames, kuhu kuulusid muu hulgas ka USA ja Kanada. Samamoodi viidi lepingu julgeolekualased pürgimused ellu NATO raames, seega väljuti samuti Euroopa piiridest.
1992. aastal vastuvõetud Petersbergi deklaratsiooniga nõustus WEU võtma oma täisliikmeks kõiki Euroopa Liidu liikmesriike. WEU täisliikmete ringkaitsekohustus on teostunud siiski vaid niivõrd, kui seda võimaldab NATO liikmeks olemine, sest liit teeb alles esimesi samme ühtsele juhtimisele alluvate sõjajõudude loomise poole (Eurokorpus).
Paari aasta eest nägi Zbigniew Brzezinski oma tähelepanuväärses artiklis «Plaan uue Euroopa jaoks» Balti riikide julgeolekuväljavaateid just lähenemises Põhjamaadele ja võimalikus liitumises WEUga. Kuid esialgu pole kõnealuse organisatsiooni areng jätkunud oodatud tempos, sest tema liikmesriigid ei kiirusta talle loovutama julgeolekupoliitika tegelikku juhtimist, vaid kasutavad tema struktuure rohkem koordineeriva organina.
Teisest küljest aitab WEU hajusus sillutada teed NATO laienemisele, selle tagab ELi liikmesriikide vaba liitumisõigus ning üha tihenev koostöö NATOga.
Esmaspäeval WEU ja NATO vahel sõlmitud koostöökokkulepe ei tõota just kiiret ja konkreetset tulemust, kuid ometi tähistab see järjekordset lähendavat sammu nendevahelistes suhetes.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
On võimalik, et Bob Dole’i kõne 3. mail Long Islandil tähistas uut pööret Ameerika tänavuses valimiskampaanias. Dole astus seal eriti teravalt välja president Clintoni välispoliitika vastu. See on märkimisväärne kahel põhjusel.
Esiteks ei etendanud välispoliitika mingit rolli vabariiklaste presidendikandidaadi eelvalimistel, mis teatavasti lõppesid Dole’i võiduga. (See vajab veel vaid kinnitamist parteikongressi poolt, kuid seda peetakse enam-vähem kindlaks.)
Teiseks on Dole koos vabariiklaste keskjuhatusega olnud eelvalimiste lõpust saadik demokraatide ja massimeedia pilke sihtmärgiks. Kus on teie ideed? Mis on teie programm? Miks vaikite? Halvem on aga, et sama küsivad Dole’ilt paljud vabariiklaste kohalikud liidrid ise.
On tõsi, et vabariiklastel ei ole viimasel paaril kuul olnud ühtset, keskset eeskõnelejat ja et Clintoni populaarsusreitingud on edestanud Dole’i omi üllatuslikult oma paarikümne punkti võrra. Näib nagu langenuks Vabariiklaste Partei pärast eelvalimisperioodi küllaltki teravaid omavahelisi nääklemisi otsekui varjusurma.
Bob Dole’i Long Islandi kõne võib siiski tähistada selle faasi lõppu. Et ta valis uue rünnaku läbimurdelõiguks just välispoliitika, on iseenesest värskendav. Sisepoliitika on aasta kestel nii mitut kanti läbi vaieldud, et vähesed on kindlad selles, kus kumbki pool seisab, olgu siis riigieelarve, hoolekande, ravikindlustuse või muus seesuguses küsimuses.
Presidendikandidaat Dole ründas Clintoni välispoliitikat kolmes peapunktis: Ameerika huvide ebakindlas ja nõrgas kaitsmises, riikliku julgeoleku eiramises ja USA asjatus allutamises ÜRO diktaadile. Ta ütles: «President Clintoni välispoliitika on maailmale telegrafeerinud otsustamisvõimetust ja nõrkust.» Ta pidas kahetsusväärseks USA reageeringuid kriisidele Põhja-Koreas, Taivanil, Hiinas, Haitil, Somaalias ja Bosnias.
Riigikaitsest kõneldes taunis Dole eriti valitsuse kangekaelset keeldumist ülemaalise tõrjesüsteemi ehitamisest ballistiliste rakettide vastu. See küsimus on USAs praegu ülimalt aktuaalne. Luurekeskameti (CIA) uus direktor John Deutch on Valgele Majale kinnitanud, et USAl ei ole karta vaenulike rakettide rünnakut veel 15 aastat. CIA eksdirektor James Woolsey on selle hinnangu ümber lükanud kui sinisilmse, arvestades mitme vaenuliku riigi võimet peatselt kasutada tuuma- või keemiarelvi terroristlikel eesmärkidel. Kongressi vabariiklased nimetavad Deutchi raportit politiseerituks ja Valge Maja poolt tellituks. Nad oletavad, et Clintonil võivad siin mängus olla Senatit konsulteerimata antud lubadused oma erakonna vasakule tiivale (kärpida veelgi kaitsekulutusi) ja/või oma «sõbrale» Boriss Jeltsinile (tulla Moskvale vastu nn. ABM-lepingu tõlgendamisel Venemaad soosivas vaimus).
Mis puutub USA-ÜRO suhetesse, siis hülgas Dole Ameerika vägede saatmise välismaile selleks, et «olla seal Boutros-Ghali käsutäitjaiks». Nagu Dole’i teisedki etteheited peegeldab see Senati välissuhete komisjoni ammust kaebust, et Clinton toimib välispoliitikas harutihti omapead, ilma Senati õiguspärase «nõustamise ja nõustumiseta». Viimaseks tüliõunaks selles korvis on Iraani relvatarned Bosnia muhameedlastele. Need näivad olevat toimunud juba üle kolme aasta Clintoni vaiksel mahitusel, kuigi ta avalikult ja Kongressi ees on toetanud 1991. aastal Bosnia vastu kehtestatud ÜRO relvaembargot.
«New York Times» nimetab Dole’i Long Islandi kõnet üheks tema «tugevaimaks ja kaugeleküündivaimaks rünnakuks Clintoni välispoliitikale».
«Washington Times» iseloomustab kõnet «karmi» ja «kõrvetavana» ning näeb selles märki Dole’i naasmisest valimisvõitluse tandrile pärast puhkust ja küllaltki pikka vaikimist.
Seda loodavad ka muret tundjad vabariiklaste endi ridades.