Laupäev, 11. mai 1996
Inimene
|Elu
|Reis
|Auto
|Herilane
|Lapsed
|Raamat
|Tele & Teater
|Muusika
|Tasub teada
Inimene
|Elu
|Reis
|Auto
|Herilane
|Lapsed
|Raamat
|Tele & Teater
|Muusika
|Tasub teada
Eesti Kunstimuuseumi peadirektor Marika Valk on nõutud inimene. Sajandi kunstirööv, mida on aasta saladuses hoitud ja nüüd avalikkuse ette toodud, paneb kunstimuuseumi telefonid helisema.
Kuidas tunnete ennast sajandi kunstiröövi taustal?
Erakordselt halvasti. Aga et ma teadsin seda juba aasta otsa, siis võib kujutleda, et olen ennast periooditi võinud kogu selle aja vältel väga halvasti tunda. Kuid vahepeal on olnud ka väga palju tööd.
Missugune karistus võiks tabada kunstiröövleid?
See võiks vist olla kolmest kuni kaheksa aastani. Ma pole siin asjatundja ja ei oska seda kommenteerida.
Kuidas mõjutas kollektiivi süüdlaste otsimine muuseumi töötajate hulgast?
Meile tundus, et asi on tehtud professionaalselt ja me leidsime, et see peab olema keegi, kes muuseumi seestpoolt tunneb. Kahtlusi oli mitmeid, olukord oli ebameeldiv, sest pidime ka rääkima seda, kes ja kuhu meie inimestest lähedale pääses. Mul polnud mingit alust kedagi kahtlustada ja mul on hea meel, et suutsin enneaegsetest kahtlustustest hoiduda.
Kui tõenäoline on, et selline asi võiks juhtuda veel kord?
Ainult siis, kui murtakse läbi signalisatsioonisüsteemidest. Meil on selline süsteem, mis registreerib iga liikumise.
Ma ei usu, et see asi nii lihtne oleks.
Kui suur on Eesti Kunstimuuseumi peadirektori võim ja vastutus?
Eesti Kunstimuuseumile kuuluvad kunstikogud, hooned ja ridamisi muid väärtusi, mida otse rahasse ümber arvestada ei saa.
Kunstikogusid on eksperdid hinnanud ligikaudu neljale miljardile kroonile. Meie hoole all on ümmarguselt 60 000 kunstiteost alates tarbekunstist kujutava kunstini ja keskaja kunstist moodsa kunstini. Sellele lisanduvad arhiivid, raamatukogu, isikuarhiivid, abifondid.
Eesti Kunstimuuseum ei ole ainult Rüütelkonna hoone. Hooneid ja kohti, kus meie fondid paiknevad, on Tallinnas 17. Eesti Kunstimuuseumi alla kuulub üheksa erinevat muuseumi.
Mis puutub materiaalsesse vastutusse, siis see on ära jagatud minu asetäitjate vahel ja seadusega ette nähtud. Kuid ükskõik, mis siin ka juhtuks, lõppvastutust kannab ikkagi peadirektor.
Olete kunstimuuseumi peadirektor olnud viis aastat. Missugused on olnud sellel ajal helgemad ja mustemad hetked?
Selle viie aasta jooksul on rasked hetked ja rõõmuhetked käinud käsikäes. Kui minust 1991. aasta aprillis sai kunstimuuseumi direktor, ei teadnud ma, et septembris tuleb meil hakata Kadrioru lossist välja kolima.
Meile ei leitud Tallinnas ühtegi normaalset asukohta - tuletan meelde, et pidime osaliselt sulgema tarbekunstimuuseumi ja täielikult Adamson-Ericu muuseumi, et päästa graafikafond, mis kütmata lossis ähvardas hallitama minna. Sel hetkel oli ka Rüütelkonna hoone antud üle välisministeeriumile, kuigi eksisteeris paber, millega see oli ette nähtud meie manööverpinnaks. Tuli Rüütelkonna hoone kätte saada, aga siin oli siis veel rahvusraamatukogu.
Tuletan meelde ka kunstnike demonstratsiooni Toompea lossi ees 1991. aastal, tänu millele sain samal päeval kätte Pika tänava hoone võtmed. Võisime kohe hakata korrastama maalifondi.
See kõik oli päris meeletu jõupingutus. Kadrioru lossist kolisime välja kokku kaks ja pool aastat. Alles 1. aprillil 1993 avasime Rüütelkonna hoones muuseumi, mis oli ka esimene rõõmuhetk.
Erilised rõõmuhetked olid ka siis, kui saime rahvusvahelise konkursi tulemusena uue muuseumihoone projekti. Kümnest riigist osales üle 300 projekti, millest selle õige väljavalimine polnudki nii lihtne. Ent lõpptulemusena saime projekti, mis meid täiesti rahuldab. Edasi läks päris kenasti, sest muu muuseumitöö kõrval tegime valmis uue muuseumi eskiisprojekti. Aga murelikuks teeb see, et praeguseks on need asjad täiesti seiskunud.
Eesti kultuuri ja kunsti varad on usaldatud kahe energilise daami kätesse - kunstimuuseum teile ja rahvusraamatukogu Ivi Eenmaale. Kas mõnikord võrdlete ennast Ivi Eenmaaga?
Oleme väga head tuttavad juba sellest ajast, kui olin tarbekunstimuuseumi juhataja. Imetlesin tema löögijõudu. Õppisin temalt päris palju - kasvõi seda, et mingil juhul ei tohi taganeda.
Ta on tõepoolest tohutu energiaga, lausa energiat süstiv, igas mõttes hiilgav daam. Ma ei tea, mida ta arvab minu tegevusest, aga mulle tundub, et ta on sellega rahul. Kui ta leiab, et asja aetakse jõuliselt, siis see talle meeldib. Tuleb minna laia haarde ja kauge ning uhke eesmärgiga, mis peab loomulikult olema hästi põhjendatud. Siis on lootust, et kunagi ka eesmärgini jõutakse.
Kas olete autokraat või demokraat oma juhtimisstiililt?
Arvan, et olen piisavalt demokraatlik. Olen küll tähtkujult Lõvi ja minu mees arvab, et ma kangesti armastan juhtida. Ei tea, kas tal on kodus selline mulje jäänud? Minu põhilause pidi olema: kohe! Kui midagi tuleb teha, siis igal juhul kohe. Ühtegi asja ei tohi jätta niiöelda hea usu peale laagerdama.
Olen ehk liigagi heatahtlik ja mõistev. Inimlikud probleemid ei lähe minust mööda. Vahel peaks juht muuseumi huvides nendest võibolla üle vaatama. Teatavasti aga pole elu ka eriti hellitanud sellist seltskonda nagu muuseumitöötajad.
Muuseumi seisukohalt peaksin võibolla võtma mõne asja väga karmilt ette, ütlema, et see asi või see teadustöö peab olema määratud tähtajaks valmis. Aga elu teeb oma korrektiivid ja ma ei ütle seda. Arvan, et inimesi tuleb mõista. Kuigi peadirektorina ei saa ma igaühe probleeme endale väga südamesse võtta.
Kas asja määrab kuidagi seegi, et kunstimuuseumis töötavad põhiliselt naised?
See muidugi kujundab mingil määral õhkkonda, aga ma ei teeks sellist vahet. Leian, et meie maja õhkkond on piisavalt optimistlik, huumorilembene ja rõõmsameelne. Arvan, et on ka peadirektori asi seda õhkkonda hoida.
Võibolla polnud see päris alguses nõnda, 1991. aastal oli meil palju muresid ja ümberkohanemisraskusi. Kõik need hädad - inimeste isiklikud probleemid ja muuseumi enda hädad, viletsad olme- ja olutingimused - lõid perspektiivitusetunde, mis mõjus väga halvasti. Lõpuks on aga kogu töö viinud sinnamaani, et inimestel on tekkinud ka perspektiivitunne. Küllap on ühiskondki muutunud. Ja me oleme suutnud hoida meelolu langemast, naerame tihtipeale ka siis, kui on väga tõsiseid probleeme, mitte kergemeelsusest, vaid lihtsalt vajadusest kuidagimoodi stressi vältida.
Nii et tunnete direktorina muuseumi töötajate tuge?
Julgen arvata, et praegu on see nii. See polnud ehk alguses nõnda, sest direktorite vahetus toob kindlasti kaasa komplikatsioone. Nüüd julgen küll väita, et mul on muuseumi toetus taga, eriti praeguses keerulises situatsioonis tajun seda küll.
Mis oli see põhjus, miks teie kui majandusharidusega spetsialist otsustasite äkki minna kunstiajalugu õppima?
Tahtsin kunstiajalugu õppima minna kohe pärast keskkooli. Mu õde ja õemees on kunstnikud ja ma liikusin piisavalt palju nende seltskonnas. Ausalt öeldes ei mõelnud ma üldse majanduse peale. Aga juhtus nii, et sel aastal, kui lõpetasin keskkooli, Tartu Ülikoolis kunstiajaloolasi vastu ei võetud. Jäin kõhklema. Minu ema arvas majandusspetsialistina, et targem on tegelda sellise konkreetse asjaga nagu majandus. Hiljem leidsin küll, et see ei ole üldse minu jaoks, et kultuur ja kunst huvitavad mind palju enam.
Vabaõhumuuseumis töötades mõtlesin, et kogu mu esimene haridus oli kuidagi asjatu, aga hiljem selgus, et see on väga täppi läinud. See toetas mind juba tarbekunstimuuseumis, ja eriti toetab nüüd. Ma oskan asju hinnata ja tean majandusprotsesse.
Kas teil endal pole olnud ambitsiooni kunsti teha?
Mul on tugev reaalsustaju ja ma ei hinda enda võimeid selles mõttes üle. Kui õde ees hiilgavalt tegi, sirgeldasin ise ka hambad ristis midagi. Aga mu käel ei ole selleks annet. Siis otsustasin: olgu, las ta maalib pealegi, ma hakkan neid maale arvustama.
Kas teil on oma lemmikud kunstiajaloos?
Mul ei ole konkreetseid lemmikuid, olen väga laia huviga. Kõik, mis on hästi ja professionaalselt tehtud, pakub mulle huvi.
Heinziga on meie hobiks pikka aega olnud etnograafia ja rahvakunst, temal enne, minul pärast. See huvi on ajapikku süvenenud.
Mu kandidaaditöö aspirantuuris käsitles eesti rahvakunsti ja professionaalse kunsti vahelisi suhteid: missugune on kunsti arengu sisuline loogika, miks on eesti kunst just eesti kunst ja millal me räägime internatsionaalsetest nähtustest. Mind huvitab just selline filosoofilisem taust. Otsustasin, et kui uus muuseum valmis saab, lõpetan oma töö ära, aga see aina venib ja venib. Ja kahele väga tõsisele asjale korraga pühendudes ei pruugi kummastki head tulla.
Kas olete ennast ka kodus kunstiga ümbritsenud või jääb see ainult töö juurde?
Jaa, meil on kodus kunsti, meie väikestel ruutmeetritel piisavalt palju. Aga mis tarbeasjadesse puutub, siis oleme juba pikka aega kogunud rahvakunstiesemeid, mis on meil ka kasutusele võetud ja mis muudavad kodu veidi erinevaks tavalisest. See on olnud hobi ja meeldiv uurimine.
Mida te nendest esemetest kasutate?
Näiteks vanad asjad, kuhu saab ühte-teist panna, vakad, kirstud ja igasugused puu- ja savinõud. Kõige kenamad asjad on kirstud, mida taludes palju kasutati. Neid on meil ka meie linnakodus, raskustega paika pandud, aga võrreldes kappidega on nad palju dekoratiivsemad ja mahutavad erakordselt palju. Omal ajal olid nad tõelised panipaigad ja leiavad praegugi oma otstarbe.
Kus asub teie maakodu?
Matsalu lahe ääres, Lihula ja Kirbla vahel Kloostrikülas. Väga armas paik - kaunid luhad ja meri paistab. Oleme veetnud seal terved suved. Aga viimased neli-viis aastat on mul olnud niiöelda olematu puhkus, pole olnud mahti enamaks puhkuseks kui nädal korraga.
Mees ja lapsed veedavad seal rohkem aega. Käime suviti ka Hiiumaal, aga seda lühemalt.
Mida te veel koos perega ette võtate?
Me võtame enamuse asju koos perega ette. Kuigi vanemad lapsed ei ela praegu enam kodus - neil on oma elukaaslased ja kasvavad kodud -, on meie väiksem laps kogu aeg meiega.
Üldiselt oleme küllaltki kodused inimesed. Heinz oli ju parlamendis kuni vist 1992. aastani ja ta elu oli sedasorti, mida annab tagantjärele põdeda veel aastaid. Ta lihtsalt puhkab seda väsimust välja. Teeb rõõmsaid asju, mitte poliitikat.
Minu tööpäevad on pingelised, minu käest käib päeva jooksul läbi kogu skaala alates teaduslikest töödest, remontidest ja uue muuseumihoonega seonduvast. Meeletu suhtlemine väsitab nii ära, et olen hea meelega kodus. Meie kodu on meile nii kena ja armas, et me veedame seal meelsasti üheskoos aega.
Kas emadepäeva hommikul saate kohvi voodisse ja kas pere ka torti küpsetab?
Minu pere peab mind sellel päeval kindlasti meeles, kuidas täpselt, selgub emadepäeval. Kohvi ma voodisse ei oota, tass võib ju ümber minna.
Millest te unistate?
Inimesena unistan sellest, et mu lastel hästi läheks ja et nad elaksid turvalises ühiskonnas, et nad leiaksid elus oma eesmärgi. Seda saab garanteerida ainult see, kui Eesti riigil hästi läheb. Loodan samuti, et inimestel tekiks siin riigis elamisest rohkem rõõmu kui on praegu.
Ma ei unusta oma unistustes ka iseennast. Loodan, et mu elus tuleb rahulikum aeg, ja ma saan teha kõike mingis konkreetses süsteemis - mulle meeldib süsteemne mõtlemisviis. Mul on hea meel, kui mulle selleks aega antakse, siis edenevad asjadki paremini. Ja et mul avaneks võimalus tegelda ka oma loomingulise tööga. Praegu on mul aegajalt tunne, et olen nagu tehase või mingi remondiorganisatsiooni direktor.
Muuseumi direktorina on mul aina loomulikult üks igatsus, tegelikult kaks. Usun, et esimesena realiseerub Kadrioru loss, kuhu tuleb väliskunsti muuseum, ja see pakub rõõmu nii meie inimestele kui turistidele ja tõstab riigi prestiizhi. Kui aga Kadriorus valmib veel uus muuseumihoone, on kunstimuuseum koos pargiga kujundanud suure osa Kadriorust. Kadriorg peaks siis pakkuma turistidele sama palju huvi kui meie kiidetud vanalinn.
Kõige suurem igatsus on näidata üht eesti rahva omadust peale musikaalsuse - et ta on ka väga kunstiandeline rahvas. Eesti kunsti hindan ükskõik missugusest perioodist ja parim osa temast on vääriliselt kõrvutatav Euroopa kunstiga. Miks me ei peaks seda siis näitama ja sellega teenima rahvale, keda on nii vähe, rohkem kuulsust ja au, mida ta on ära teeninud!
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
noortelisa