Tõlkija Vello Janson. Lavastaja Ivo Eensalu. Kunstnik Iir Hermeliin .Muusikaline kujundaja Ardo Varre. Osades: Rednar Annus, Ott Lepland või Jaan Laugamõts, Väino Laes, Anne Paluver, Ines Aru, Vello Janson ja Merle Talvik. Esietendus 23. aprillil 1996.
Kui kellelgi peaks Eestis tulema kange tahtmine saada kuulsaks ja suure sissetulekuga näitekirjanikuks, võiks sellele inimesele ehk soovitada: lugegu läbi Neil Simoni «Kogutud näidendite» kõik kolm köidet, kaanest kaaneni, ja ta saabki teada, missugused komöödiad on viimase kolmekümne aasta vältel Broadway’l olnud kõige paremini müüdavad. Harva tuleb ette sellist hooaega, kui seal ei mängitaks mõnda Neil Simoni hiti, väidavad jänkid.
Mõistagi on rumal unistada nii väikeses riigis nagu Eesti mingist rahalaviinist, isegi kergemat sorti raharahest, kui tegutsemisala on (näite)kirjandus. Neil Simonilt on õppida ikkagi, ja kui Eesti teatritaevasse tõuseks mõni samat masti kirjamees, jääks üle vaid rõõmustada, olgu pealegi, et madiskõivulikku sügavust ehk ei tasu sealt otsima minna. Kuid paraku on loodus heade komöödiakirjanike osas selle maa vastu üpris kitsi olnud ja seda enam peaksid eesti vaatajad kasutama iga võimalust, et korralikku komöödiat nautida, keerulisemad näitemängud ei ole ju, teadagi, kõigi jaoks. Täpselt sellist võimalust pakub praegu Vanalinna-stuudio - mängides Simoni nukravõitu komöödiat «Kom-mipoodi ära eksind ...» («Lost in the Yonkers»).
Edukal kirjanikul kipub tihti enesemüümise lõhn külge tulema ning siis hakkavad hella ninaga kriitikud oma nosblit kirtsutama. Neil Simon paistab üsna aus mees olevat: ilma erilise eputamiseta teeb ta oma töö ära, ning see, et tema näidendid pakuvad meelelahutuse kõrval ka teatud vaimset naudingut, tuleb ilmsesti kirjanikuhärra andekusest. Seega - mitte lihtsalt käsitööline või kangur!
Ajakirjas «LIVE!» tunnistab näitekirjanik Simon kõik ausalt üles: Tihti olen omaette mõtelnud, et kellele ma siis näidendeid kirjutan. Iseendale? Kriitikutele? Vaatajaile? Oma sõpradele? Oma perekonnale? Toetajatele? Järeltulevatele sugupõlvedele? Või raha pärast? Kirjutamisrõõmu pärast? Pärast pooleminutilist pausi oli Simon jõudnud veendumusele, ta pani pliiatsi käest ning arvas, et küllap kõik need komponendid mängivad oma rolli.
Jõuame enesemüümise juurde. Simoni sõnul ei saa ta midagi parata, mõnikord ta tunneb, et müüb oma hinge. Sügaval südames ma tahaks väita, et kirjutan vaid kirjutamislõbu pärast. Kuid tegelikult on see pettus. Pole kahtlust - armastan tõesti näidendeid kirjutada, vähemasti esimesi visandeid tehes,» tõdeb Simon. «Ja kõik sellele järgnev on vaid raske töö. Kõik see, mis mind alguses õhutas seda näidendit kirjutama, taandub ja teeb ruumi pragmatismile. Sünged mõtted poevad näitekirjaniku pähe. Kas see meeldib mu perele? On see äkki mu sõprade arust liiga kommertslik? Kas mu toetajad ikka saavad tagasi oma investeeringud? Ilmselt ei maksa üldse rääkida sellest, et näidend nõuab aasta Simoni elust.
Järeltulevate sugupõlvedega on lugu samuti hämar - et saada teada nende arvamust, peab ootama vähemalt pool sajandit või ehk koguni terve sajand. Nüüd tuleb Simonilt eriti magus pala: Näidendit ei saa kirjutada teatrikriitikute meele järgi - siis peavad nad seda kohe altkäemaksuks. Kriitikud tahavad alati olla sinu kaasautorid ja nii ongi näidendi kõige suurem puudus see, et sa ei kirjutanud täpselt just sellist näitemängu, nagu neil meeles mõlkus. Aga kui kirjutad sellise näidendi, mis neil meeles mõlkus, kuulutavad nad jalamaid, et seda võiski ette ennustada. Kui näidend kriitikutele meeldib, on meeldimise põhjus ilmtingimata selline, mida kirjanik pole kavatsenudki. Kahtlemata lihtsustatud mõttekäik, kuid üpris vaimukas, kas pole.
Lõpetuseks jõuab Neil Simon publiku juurde. Ta on sunnitud tõdema lihtsat tõsiasja: pole tähtis, kui kõrge lennuga on sinu ideaalid ja kui südilt maadled nii kaaluka subjektiga nagu seda on publik, kui väsimatult püüad end vaatajaile peale suruda. Publik ei hooli sellest vähimalgi määral. Vaataja tahab saada lõbustatud. Ning ta maksab selle eest raha, tal on õigus oodata head ajaviidet. Ma ei hakka sellele ometi vastu vaidlema, on Simon alistuv. Ei mingeid ülepingutatud ambitsioone, on vaid korralik meelelahutus.
Kuuldavasti olevat Neil Simon viimastel aastatel sundinud vaikima needki teatrikriitikud, kelle meelest on tema näidendite tegelased kahemõõtmelised ning tema huumor liiga ladus ja pinnapealne. Seda süüdistust on Simon kummutanud eeskätt autobiograafilise Brighton Beachi triloogiaga ja Pulitzeri auhinna pälvinud komöödiaga «Kommipoodi ära eksind ...». Ja neist viimast saab praegu vaadata Vanalinnastuudios.
Teatri üks võlusid on tingimata ka selles, et vaatajale pakutakse vahel võimalust tunda rõõmu mõne sümpaatse näitleja(nna) üle, kes vahepeal on olnud teenimatult varjus või nokitsenud pisemat sorti rollide kallal. Ühel päeval teeb see sümpaatne inimene mõne vinge osa, ja teatrisõbral hüppab süda rõõmust sees. Täpselt samal moel võib tunda rõõmu terve teatri üle, mille viimased lavastused pole selle inimese meelest olnud parimate killast. Siis aga koidab see õhtu, kui teatrisõber istub jälle tuttavas saalis ning ühtäkki ei olegi tal talumatult igav. Teatud mõttes on sedasorti rõõmud küll kunstivälised, nende taustsüsteemiks on need halvemad ajad, mitte niivõrd see lavastus, kuid mis on selles halba, kui rõõmustatakse ligimes(t)e edusammude üle.
Vanalinnastuudiost käis üle värskendav puhang. Isegi koolivend ja sümpaatne näitleja Tarvo Krall tunnistas inter-vjuus «Extrale», et Neil Simoni komöödia on üle pika aja tükk, mida vaadates ei piilu kella. Simon on kindel kaubamärk, tema näidendit lavastama asudes võib edus enamvähem kindel olla. «Prügikastide» kõrvale (mis näib olevat Vanalinnastuudio kõige tugevam külg) julgeks siinkirjutaja soovitada teatri teiseks vaalaks nimelt sedasorti väärtkomöödiat, mis peaks olema söödav nii nõudlikuma maitsega inimesele, kui ehk ka nendele kes vaid lihtsamast naljast aru saavad.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kord elus ikkagi end jälle joonde sead
ja elukübemeid taas naerul kaasas kannad
ja üha kerkima nad jäävad - udus mäed
ja üha sinetama kauged rannad.
Ja ikka sa kaasa jooksma pead
ja ikka kestma jäävad inimeste rännud
nii tõesti nagu muuseas oma vankrit vead,
nii tõesti nagu ununevad valged kännud.
Kord tõesti hülgad enda tihenevaks maaks
või tõused imeliseks tiivaks tuules -
kes lehe langemisi osatada saaks,
kes rida rünnata, mis sündinud on luules?
Vaiksemalt kui kivist veski
muljub mälestusi maa,
sest ta üha kõneldeski
peab end maha vaikima.
Tuuled toovad, tuuled viivad
riismeid eluraamatust -
uned, unenäod ja liivad,
palju tunde, saamatust.
Siiski mingid teed ja sooned
läigatavad õhtu eel,
maasse tumenevad jooned
inimeste varjest veel.
Jüripäeval möödus 75 aastat Rein Sepa, väljapaistva tõlkija ja kirjaniku sünnist.
Rein Sepp sündis Tartus 1921. aastal advokaadi peres. Isa koos vendadega pidas Ipikul, Rein Sepa hilisema elupaiga Egliteesi lähedal suurt Vingali talu, kus noor Rein veetis lapsepõlve suved. Treffneri gümnaasiumil, mille õpetajaskonda Rein Sepp ikka tänutundega meenutas, oli tema kujunemises oluline osa, nagu ka ajaloolasest lellel Hendrikul ja tema käsikirjade ümberkirjutamisel. Germanistikaõpingud Tartu ülikoolis katkestas sõda, mis tõi endaga kaasa Saksa väeteenistuse. Rein Sepast sai rindekirjasaatja. Olles seotud Eesti Rahva Muuseumi varade päästmisega, sattus Rein Sepp Läänemaale, kus ta pidi end paar aastat metsavennana varjama. 1949-1956 viibis Rein Sepp poliitvangina Vorkutas, vabanedes asus ta elama Läänemaale Ristile, hiljem elas Pärnumaal Kergus ning 1970. aastast alates Ipikul. Uue elupaiga soetas ta «Vanema Edda» tõlke honorari eest, edaspidi valmisid seal tähelepanuväärsed germaani eeposte «Nibelungide laul», «Beowulf», Wolfram von Eschenbachi «Parzivali» ning «Noorema Edda» ja «Anglosaksi kroonikate ja poeemide» eestin-dused, samuti tõlked hollandi ja saksa kirjandusest. Egliteesi talukoht ja sealne ümbruskond oli Rein Sepale väga tähtis. Oma kodu kujundas ta kooskõlas arusaama ja ettekujutusega muinaspõhja inimvaatest. Rein Sepp suri 25. jaanuaril 1995 ning tema kindla soovi kohaselt maeti ta oma koduaeda.