Põhiseaduse assamblees meie riigile uut põhiseadust koostades arutleti võimude lahususe ja seda kindlustavate valitsemise mehhanismide üle päris palju. Sätestades demokraatliku riigi kolme alustala - seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu - loomist riigis, jälgiti nii nende tasakaalustatud kujunemist kui ka seadustega tagatavat hilisemat tasakaalustatud tegevust.
President tasakaalustajaks
Põhiseaduse koostamise algusest peale oli ka selge, et president kui institutsioon meil igal juhul tuleb. Lahtine oli vaid tema roll riigi valitsemisel. Lõpuks jõuti valemini, mille järgi erinevate võimude kujunemisel ja toimumisel taheti käivitada president kui erinevaid võime tasakaalustav institutsioon, kes ise samal ajal ühegagi neist kolmest otseselt seotud ei ole. Sellest tulenes ka presidendi otsevalimisest loobumine, mis oleks olnud temale planeeritud rolliga ebakõlas.
Oludes, kus presidenti nähakse eelkõige võimudevahelise tasakaalustajana, peetakse selle all silmas eelkõige tema sekkumist riigis toimuvasse vaid kriisiolukordades. Kriiside puhul on enamasti omavaheliste vastuolude tõttu pärsitud normaalne koostöö kas erinevate inimeste või siis erinevate võimuinstitutsioonide vahel. Sellistes olukordades antaksegi lahendamise ohjad sõltumatu kohtuniku ehk presidendi kätte.
Meie põhiseaduse puhul on sellisteks küsimusteks peaministri kandidaadi nimetamine, teatud tingimustel erakorraliste Riigikogu valimiste väljakuulutamine jms. Normaalselt ja stabiilselt funktsioneeriva valitsemise korral ei tohiks president riigi valitsemisse sekkuda.
Üheks presidendi ülesandeks on ka temale antud võimalus vaagida parlamendi poolt vastu võetud seaduste vastavust põhiseadusega. Iga kord, kui president jätab mõne seaduse välja kuulutamata, teeb ta vaikimisi möönduse, et seadusandliku võimuga on midagi lahti. Sellisel juhul väljendub kriis selles, et parlamendi otsuste õigsus seatakse kahtluse alla ja mööndakse seadusandliku võimu puudulikku toimimist.
Poliitiline otsus kaalukausil
Nüüd võiks küsida, kas kohalike volikogude valimise seadust välja kuulutamata jättes oli tegu parlamendi praagiga, nii et sellele kui kriisi tekitavale olukorrale tähelepanu pidi juhtima? Kaldun arvama, et parlamendi soovis seada kohalikesse volikogudesse kandideerivatele inimestele lisatingimuseks keeleoskus ei ole midagi taunimisväärset. Küll on kriisi ilmingutega presidendi enda käitumine antud juhul.
Kuivõrd Riigikogu liikmete üldise arvamuse järgi vastuolu põhiseadusega puudus, vaagis president Riigikogus langetatud poliitilist otsust. Riigikogu andis järele, seades prioriteediks järgmiste kohalike valimiste toimumise uue seaduse alusel. Selle sammuga seadis president ennast justkui kõrgema parlamendikoja staatusse. Niisugust lahendust aga meie põhiseadus tõesti ette ei näe.
Kriis presidendi käitumises tuleb ilmsiks ka siis, kui esitada küsimus, kelle vahel ta antud juhul kohalike volikogude valimise seadust välja kuulutamata jättes tasakaalustajana käitus. Valikuteks on ühelt poolt parlamendi huvi kirjutada senistest praktilistest kogemustest tulenevalt seadusse volikogukandidaatidele natuke karmimad riigikeeleoskuse nõuded. Teisel pool on aga meie nn. euronõunike diskrimineerivad süüdistused ja kohalike mitte-eestlaste soovimatus meil kehtivatele seadustele alluda.
Olgem ausad - valik oli eestikeelse ja mitte-eestikeelse rahvusriigi vahel. Loodan, et meie püüdlusi rahvusriigi suunas veel vaidlustatud ei ole. Millise rahvusriigi me aga saavutame mitte-eestikeelsete kohalike omavalitsustega?
Omal ajal kohalike omavalitsuste korralduse seadust Riigikogus ette valmistades jäi omavalitsuse sisese keelekasutuse küsimus suhteliselt avatuks, seda just võimalike erandite kaudu. Sisuliselt püüdis Riigikogu nüüd erandite tegemist lõpetada. Kindlalt sätestati omavalitsuse korralduse seaduses nõue saada suhelda kohalike võimudega eesti keeles. Sellele lisandub vaid põhiseaduses sätestatu, et meie riigikeel on eesti keel.
Valikul eestikeelse ja vahest ka -meelse kohaliku võimu ning rahvusriigile sobimatu venekeelse kohaliku võimu vahel tegigi meie valimiste kaudu tööle palgatud riiklik arbiiter ehk president oma arusaamadest lähtudes panuse viimasele võimalusele.
Kohalike volikogude valimise seaduse ümber toimunu viitab aga juba tõsisele kriisile meie demokraatlike institutsioonide presidentlikus kõrguses. See teeb ettevaatlikuks.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Viimaseil nädalail jälgis üldsus huviga lahkarvamuste arengut presidendi ja Riigikogu vahel kahe seaduse küsimuses.
Riigikogu esitas presidendile väljakuulutamiseks uue kohalike volikogude valimise seaduse. President ei kuulutanud seda välja. Minu veendumust mööda põhjendatult. Volikogudesse kandideerivailt kodanikelt ei saa põhiseadust riivamata nõuda eksamite ja testide sooritamist ning koolitunnistuste või eksamitõendite esitamist.
Kuid oma õigus on ka kaalutlusel, et tuleb kaitsta venekeelset valijaskonda inimeste eest, kes riigikeelt oskamata trügivad volikogudesse isiklikes huvides õiendama. Minu arvates peaks seadus selle kaitse nimel säilitama kandideerijailt nende keeleoskuse kohta süümevande analoogial võetava allkirja.
Teine seadus, mida president keeldus välja kuulutamast, oli äriseadustiku muutmise seadus. Ka siin oli keeldumine minu arvates põhjendatud. Sest kummalisel ja täiesti kohatul kombel püstitab seaduse uus redaktsioon enda tõlgendamiseks ise erandlikud alused: «Seaduse sätet tõlgendatakse... lähtudes seaduse mõttest ja seaduseandja tahtest, mitte aga sõnade grammatilisest tähendusest.»
Mis asi on sõnade grammatiline tähendus? Kellelt peab tõlgendaja küsima seaduseandja tahet jne. Kogu tekstilõigust saab järeldada üht - seda, et seaduseandja on siin kasutanud sõnu, mida ta üldsegi ei tahtnud kasutada.
Nii et presidendi keeldumistes pole juriidiliselt midagi ootamatut. Tähelepanu äratavad nad aga poliitilisel ja inimlikul taustal.
Olen kunagi püüdnud sõnastada vastust küsimusele, kes on tõeline kunstnik ning leidnud, et see on niisugune kunstnik, kelles inspiratsiooni käsk on nii tugev, et see võib panna ta tegutsema tema enda huvide vastu.
Selle vormeli eeskujul peab küsima, kes on niisugune poliitik, kelles tema arusaam riigi huvidest on nii imperatiivne, et see võib panna ta tegutsema oma otseste inimlike huvide vastu.
Niisuguse tegutsemisega on ju Lennart Meri puhul praegu tegemist, sest arvatavasti tahab ta kandideerida lähenevail presidendivalimistel. Aga seal loeb iga Riigikogus antav või andmata jäetav hääl. Kes see on, kes ses situatsioonis Riigikogule ütleb: hääletage mind maha, kui see on teie veendumust mööda Eesti huvides-aga oma veendumust mööda (ja üksnes neissamades huvides) ei saa ma kiita neid teie kahte seadust sellisel kujul heaks. Kes või mis niisugune poliitik on?
Riigimees.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
See on hea, et meie riigikaitseakadeemia professorid (kes siis muidu?) sekkuvad riigikaitse poliitikasse ja arutavad avalikult Eesti julgeoleku probleeme. Vähem hea on, kui nad sealjuures esinevad ekspertidena alal, kus nad seda ei ole. Halb on, kui nad lisatigi õhutavad käegalöömisele üha kriitilisemas olukorras, nagu kahjuks tehakse professor Jüri Saare artiklis «Eesti globaalkaitse ja lähivälismaa» («Postimees», 29. märts).
Professori artikli kaks esimest lõiku, kus viidatakse Paul Goble’i artiklile ja Venemaa ajaloole, on korras. Kolmandas teab ta aga rääkida mingisugusest «kahekihilisest Euroopast», kus Venemaal on võimalus «taastada oma eriõigused» Balti piirkonnas. Siit algabki sassiminek.
Vaevalt saab mitmepalgelist Euroopat tunnistada vaid kahekihiliseks.
Niisama vähe on muidugi Venemaal mingisuguseid eriõigusi näiteks Baltikumis. Ilmselt refereeritakse Vene impeeriumimeelsete seisukohti. Lisatakse, et oma eesmärkide saavutamiseks soodustavad need jõud ühiskondlikke protsesse, ka näiteks Eestis, mis «erinevad diametraalselt demokraatlikus Euroopas toimuvaist ning sarnanevad idas toimuvaga».
Millele peab vastu hakkama?
Alles nüüd läheb asi huvitavaks, sest järgnevalt hakataksegi meile selgitama, milliseid protsesse tüürivad meie maal süngemad jõud idast ja millistele järelikult tuleb vastu hakata.
Eesti iseseisvust ähvardav ja ida poolt tüüritud jõud on autori meelest Eesti «liigne militariseerimine», milles erineme väidetavalt «demokraatlikust Euroopast». See on pöörane mõte.
Eesti, kus puudub õhu- ja merevägi koos õhutõrjega, kus suur osa kutsealustest ei ilmu kaitseväeteenistusse, kus pole veel korda seatud reservohvitseride väljaõpet, kus ikka veel nokitsetakse mobiliseerimisplaanide kallal, kus puuduvad veokid, side, tankid, helikopterid, suurtükid, kel pole ühtegi liitlast, kelle riigikaitse eelarve on kõikunud 3,38% ja vaevalt 5% vahel, mille Riigikogu vaevalt võib pidada riigikaitseteadlikuks või -lembeseks ning mille valitsustel on siiamaani puudunud vähimgi arusaam laiema julgeolekupoliitika loomisest teoorias ja praktikas - Eesti, ja militariseeritud!?
Võrrelgem vaid suurtes majanduslikes raskustes naabermaa Soomega, mida ka professor Saar ju peab demokraatlikuks. Soome on mõne viimase aasta jooksul ilma suurema kisa ja kärata liitunud Euroopa Liiduga, seetõttu lähenenud ka WEUle, reorganiseerinud oma riigikaitse juhtimissüsteemi, et sobitada mõeldavate lääneliitlastega, otsustavalt tugevdanud piirivalvet, ostnud-tellinud 64 U.S. Air Force F-18 Hornetit (ründelennukid) 14 miljardi FIMi eest, ostnud Hiinast 100 000 Kalashnikovi, Saksamaalt (Nationale Volksarmee ladudest) umbes 100 T72 tanki, enam kui 200 soomukit, 300 õhutõrjekahurit ja 300 suurtükki, lisaks veel 50 000 tonni laskemoona. Ning parajasti saavad nad Venemaalt, Vene võlgade tasuna, kolm tuliuut ja moodsat õhutõrjesüsteemi BUK M1.
Vaevalt võib Soome Vabariiki sealjuures pidada eriti militariseerituks. Ning kas üdini rahulembeses Rootsis on vähe relvi ja moodsaid-kalleid relvasüsteeme? Kas Saksa Liitvabariigi armee koosneb praegu umbes 350 000 mehest supermoodsa varustusega (s.o. rahu ajal) või ei? Ning milline näeb professori meelest välja väikeriigi Shveitsi sõjaline jõud ja relvastuse määr?
Kaitse pole üksnes relvad
Võrreldes meiega on kõik nimetatud riigid hambuni relvastatud. Sedasama on nende rahvad oma vabatahtlike kaitseorganisatsioonidega, üks rohkem kui teine. Prantsusmaa tuumarelvadest ärgem üldse rääkigem. Sealjuures on need kõik üdini tsiviliseeritud riigid, mis tähendab, et kodanikud-valijad-maksumaksjad on ise tahtnud oma ühiskondi luua just nii nagu nad on välja kujunenud.
Terve selle lõigu tuumik ehk puänt seisneb aga selles, et Soome, Rootsi, Norra, Saksa, Shveitsi ja Prantsusmaa riigikaitsesüsteeme tuleb defineerida seoses totaalkaitse mõistega. See tähendab, et nendes riikides on rohkem kui relvadele mõeldud välispoliitilisele ja tsiviilkaitsele, keskkonna psühholoogilisele kaitsele. Loomulikult on neis riikides sõjavägi läbi põimitud tsiviilasutustega ja põhiseadusliku kontrolli all. Nn. tsiviilkontroll on olnud lääne demokraatiates kombeks peaaegu 2500 aastat, alates Periklese Ateenast umbes 450-430 e.Kr.
Järelikult võime rahulikult lõpetada jutu, nagu oleks Eesti Vabariik kasvõi minimaalseltki militariseeritud. Isegi poolteisemiljonilise rahva ja riigi normaalse euroopaliku sõjaväestatuseni on meil pikk tee ees.
Samas taunib professor Saar meil «sõjalis-patriootliku kasvatustöö» koolidesse viimist ja «valjuhäälselt kuulutamist, et agressori vastu hakkab sõdima kogu rahvas».
Professor kasutab mõisteid kas lohakalt või politiseeritult. Eelnevas Eesti Vabariigis toodi koolidesse «riigikaitse õpetus» alles pärast 1924. aasta 1. detsembri mässuhakatust. Nii et põhjust oli. Põhjusi pole raske leida ka tänapäeva ikka veel mõneti postsovjetlikus ühiskonnas, eriti kui mitte vaadata, mis toimumas idas.
Põhjamaises totaalkaitses ei sõdi kogu rahvas, nagu väidab ekslikult professor Saar. Rahvast hoopis kaitstakse terviklikus süsteemis, pangem tähele, ka enne võimaliku sõja puhkemist. Tähtsal kohal on näiteks varjendite ehitamine, päästeteenistuse arendamine, välispropaganda vastu võitlemine.
Millegipärast arvab professor Saar, et «praegune Eesti sisekaitse ideoloogia» viib «Euroopast eemale». Vähemalt riigikaitsesektoris see kindlasti nii ei ole. Vastupidi. Seetõttu on arusaamatu, kuidas võib professor siduda Euroopast eemaldumisega Eesti kaitseväelaste aktiivsust seoses Balti ja Läänemere ruumi kaitsekoostööga, NATO rahupartnerluse ning BALTPLATiga, NATO kindrali Johnsoni grupiga ja välismaiste sõjaväeatasheedega.
Milleks õpivad, on õppinud ja hakkavad varsti sada meie noormeest õppima Euroopa ja USA sõjakoolides ning kõrgemates õppeasutustes?
Huvitav siiski, miks pole meie riigikaitseakadeemiasse jõudnud selge sõnum juba 1992. aasta oktoobri lõpust saadik, et Eesti riigikaitset ehitatakse peamiselt eelneva Eesti Vabariigi ja moodsate euroopalike mallide järgi? Kuidas teistes riigisektorites lood on, eks selle eest vastuta teised ametkonnad.
Lõpuks tuleb paluda, et professor selgitaks meile tema poolt Eesti riigikaitselisse mõttevahetusse paisatud mõistet «Eesti globaalkaitse» ja «globaalkaitsekontseptsioon». Põnev termin, aga mis see on?
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kas Eesti riigis on võimuesindajat, kes suudaks panna tööandjat välja maksma töötajatele nende väljateenitud palka?
Kirjutasin 27. märtsi «Postimehes», et vaatamata läbimisele 3-astmelisest kohtusüsteemist, ei ole endise munitsipaalettevõtte Tartu Jõesadam töötajad (62 inimest) saanud kätte oma 1994. aasta septembrikuu palkasid, lisaks sellele viiviseid, mis on palgaseadusega ette nähtud. Milleks siis seadused ja kohus, kui otsuseid ei täideta ja milleks täitevamet, kui temagi ei taga otsuste täitmist.
Endise ME Tartu Jõesadam õigusjärglase AS A.G.T. juhtkond on oma seaduserikkumistes veelgi järjekindlamaks muutunud. Töötajatele, kellega töösuhe lõpetatakse, ei tagastata nende tööraamatuid, ei maksta lõpparvet ega saamata jäänud puhkusekompensatsiooni. Öeldakse, et ei ole raha, maksavad alles siis, kui raha saavad ja surm ka ei võta sealt, kust võtta pole. Tegelikult aga kanditakse raha ja vara teise firmasse (rahvasuu rägib, et selle peakontor asub Kalevi 20).
Töötajad on esitanud kohtusse uued hagiavaldused, oleks juba põhjust esitada veel järgnevadki. Aga kas on mõtet?
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Presidendi Tartu visiidi kahel esimesel päeval oli kuulda raadiost ja lugeda ajalehest, et külastatavate asutuste reas on ka Pallas. See pani mõtlema, milline asutus peitub selle nime taga. Paar küsitletud tuttavat kehitasid teadmatuses õlgu, üks arvas, et võibolla K. Mäe nimeline ateljee, sest seal maalitakse pallaslikus laadis. See langes välja, sest ateljee oma tagasihoidlikkuses ei taotleks nii kõrget visiiti.
Kolmandal päeval selgus, et president oli käinud Tartu kunstikoolis ja avaldanud rõõmu näha Pallast, kus ta oli mõnda aega õpetanud ajalugu pärast ülikooli lõpetamist 1953. aastal. Ent siin laseb president end lahkete vastuvõtjate poolt, kes esitasid kooli Pallasena, eksiteele viia.
Kõrgem kunstikool Pallas kaotas oma nime 1940. aastal. Erinevate nimede all püüti Tartus kunstiharidust jätkata, kuni 1951. aastal viimane nimekandja Tartu Kunstiinstituut ühendati Tallinna Riikliku Tarbekunstiinstituudiga ENSV Riiklikuks Kunstiinstituudiks. Pallas ja paljud kunstnikud kui «formalistliku taimelava» kasvandikud olid kõige sügavama põlu all.
Tartus alustas samal ajal tegevust keskastme õppeasutusena Tartu Kujutava Kunsti Kool. Ajapikku selgus vajadus laiendada kooli tööd tarbekunsti erialadega, mis lõpuks surusid kujutava kunsti eriala välja. Kooli nimigi muudeti vastavalt sellele Tartu kunstikooliks.
Meie aeg hindab pikka sugupuud ja tõutunnistusi, mis tagaksid soliidse tagaplaani tegevusele ja järjepidevuse taotlemisele. Kas aga Tartu kunstikoolil on õigus kasutada Pallase nime? Pallas ei ole üldmõiste, sellel on kindel koht eesti kunstiajaloos seotuna kõrgema kunstikooliga Pallas; kus said ettevalmistuse maalijad, graafikud, skulptorid ja joonistusõpetajad, kellel on olnud vaieldamatu osa meie rahvusliku kunsti kujundamisel.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Nädal tagasi olime ühe soome ajalehe peatoimetajaga Jõgeva linnapäevadel. Olime autoga. Pühapäeval sõitsime Tallinna laevale. 30 kilomeetrit enne Tallinna peatas meid politsei ja ütles, et peatoimetaja oli ületanud kiirust 28 kilomeetri võrra, lubatud oli 90 kilomeetrit. Me ei hakanud politseinikuga vaidlema ja olime nõus maksma trahvi. Siis läks aga asi väga keeruliseks.
Võeti ära juhiluba ja registreerimistunnistus. Politseinik ütles, et täna ei saa trahvi maksta, see on võimalik alles esmaspäeval Tallinna liikluspolitseis. Laevapiletid olid meil pühapäevaks, viisa lõppes ning pidime minema Soome tööle. Ainus võimalus oli jätta auto Tallinna sadamasse.
Trahv oli 400 Soome marka. Auto kättesaamine Tallinna sadamast läks peatoimetajale maksma aga umbes 3000 marka. Ta pidi üürima Soomes oma töö jaoks auto, tulema Kesk-Soomest Eestisse, ostma laevapiletid endale ja autole.
Arvatavasti talitas politsei Eesti seaduste järgi. Aga kas seesugune seadus on õiglane? Miks ei ole võimalust maksta trahvi pühapäeval? Mis oleks juhtunud, kui auto asemel oleks olnud buss viiekümne inimesega? Mis oleks juhtunud, kui auto oleks Tallinna sadamast varastatud? Olen kindel, et kui soomlased saavad asjast teada, ei julge keegi enam autoga Eestisse tulla.
Ma palusin, et peatoimetaja ei kirjutaks veel sellest sündmusest soome ajakirjanduses, sest oleme mõlemad ammused Eesti sõbrad. Kuriteole peab järgnema karistus, aga karistusel peab olema mingisugune piir. Ma küsin: mida kavatseb teha Eesti Vabariik, et julgeksime veel autoga Eestisse tulla? Praegu on risk liiga suur. Igaüks võib kogemata sõita liiga kiiresti. Mina igatahes ei tule autoga niikaua, kuni kestab praegune olukord.
Kui ma kahe nädala jooksul ei saa selles ajalehes rahuldavat vastust, avaldame selle loo Soomes.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Eestis tubakat enam ei toodeta, polevat rentaabel. On väidetud, et selle põhjustas valitsuse lühinägelik majanduspoliitika, aktsiisimaksude ühtlustamine nii kodu- kui välismaistel tubakatoodetel, samuti asjaolu, et salasigarettide sissevool Eestisse jätkub ning neid saab kätte peaaegu sama hinnaga nagu Eesti Tubaka tooteid.
Olen mittesuitsetaja, samas mitte tulihingeline suitsetamise vastu võitleja. Arvan, et see on igaühe eraasi, kas ta rikub oma tervist või mitte. Mul on palju tuttavaid, kes suitsetavad, ning kui tõmmatakse välismaiseid sigarette, pole mul midagi selle vastu. Ma ei ole ka kunagi suitsetavaid külalisi tualettruumi ega õue ajanud.
Aga üks mis kindel: ma pole kunagi kellelgi lubanud oma kodus eelistada eestimaist. Sest sellest haisust, mis pärast tuppa jääb, on raske lahti saada. Isegi tänaval, värskes õhus, läheb mul süda pahaks, kui keegi tõmbab näiteks paljureklaamitud Rumbat või Leeki, Astrast rääkimata.
Nii et minul on tegelikult ükskõik, kas neid haisvaid sigarette toodetakse Eestis või Rootsis. Ei usu ka, et neil, kes nüüd tööst ilma jäävad, Tallinna-suuruses linnas oleks raske uut tööd leida. Usun, et valga- või võrumaalastele on see probleem ammu tuttav ning töölesaamise lootusi on neil hoopis vähem kui Tallinnas. Samuti Võhmas, kus vist küll enamik kohalikke töötas sealses lihakombinaadis.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Viimasel ajal on sagenenud piketid Toompeal. Erinevad seltskonnad võitlevad oma õiguste eest, nõuavad palga tõstmist jms. Ma ei tea, kas piketeerimine parlamendihoone ees on demokraatlikes riikides tavaks, küll aga jätab vahel soovida piketeerijate käitumine ning mõned loosungite tekstidki on räiged ja ebaintelligentsed.
Siiani (telerist jäänud mulje põhjal) on ainsana jäänud hea mulje muusikaakadeemia inimeste piketist. Üritus oli intelligentselt organiseeritud, nagu sellelt kollektiivilt oodata oligi.
Nõustun 17. mai «Postimehes» ilmunud kirja autoriga, kus räägitakse üürnike ühenduse väljaastumisest. Kuulasin nende avaldusi raadios, nägin ka telerist ning minulegi meenusid otsekohe intrite miitingud. Mõne räuskava avalduse pärast hakkas lihtsalt häbi. Mõtlesin, kas inimesed siis üldse ei mõtle sellele, mida nad suust välja ajavad, seda enam, kui nad teavad, et nende juttu kuulevad-näevad teisedki eestimaalased.