Me tusameele talvest on saanud hiilgav suvi, ütles Al Pacino mitu korda «Richard III» lavastamist uurivas dokumentaalfilmis «Looking for Richard». Saatuse tahtel tuli filmi linastuse hommikul (14. mail, et täpne olla) esimest korda Cannes’i kohale ka tõeline festivalipäike. See oli lootustandev märk ka neile, kes tegelikult hämaratest kinosaalidest välja ei tulegi. Cannes’i festival ja kuumav päike on lahutamatult seotud ja kui ei ole üht, siis kannatab ka teine.
Filmid filmideks, aga kes kasvõi kordki on festivali ajal Cannes’is käinud, esitab endale tahtmatult küsimuse: mis on kino? Need, kes arvavad, et tegemist on valgel linal liikuvate valguspiltidega, eksivad rängalt. Kino nagu ükskõik milline muu kunst ei eksisteeri ilma vaatajata ja seega on kino olemuseks see suhe, mida vaataja omab nendesse liikuvatesse piltidesse.
Cannes’i festival kui kultuurinähtus illustreerib täiuslikult kino taolist mitmepalgelist olemust. Siin võib kohata väga erinevaid arusaamu kinost ja täiesti kindlalt toimub Cannes’is tegelikult mitu «festivali» samaaegselt, kusjuures erinevad festivalikülalised üksteisega enamasti kokku ei puutugi. Ma ei räägi sellest, et samaaegselt peafestivali võistlusprogrammiga jooksevad veel alternatiiv-programmid, koos reklaam- ja pornofilmide festivaliga. Küsimus on eelkõige selles, mida inimesed siit leiavad.
Kõige suuremale osale festivalikülalistest on kinoskäimine omaette eluviisiks. Kino on koht, kuhu tuleb minna hästi riietatult ja kui võimalik, siis natuke varem, et paremini näha, mis teistel seljas on. Kui liigi homo cinematographicus esindajatele miski ei meeldi, siis peamiselt kinosaalide sirged pingiread, mis vastupidiselt ovaalsetele itaalia tüüpi teatritele ei lase teatrikülastajal võrdse eduga vaadata nii näitlejaid kui ka naabreid. Selle liigi elus edasijõudmise tunnuseks on oskus muretseda pääsmeid võimalikult paljudele seanssidele ja eelkõige muidugi õhtustele galalinastustele, kuhu sissepääs on ainult smokingis ja õhtukleidis. (Mõelda vaid, kui palju on siis vaadata ja klatshida.)
Siiski nägin ma eile, kolmapäeval, kuidas üks keskpärane film publikul tuju ära võttis. Tegemist oli kauaoodatud prantsuse filmiga «Väga tagasihoidlik kangelane» (Un heros tres discret), kus peaosa mängis Mathieu Kassovitz. See 27-aastane noormees sai mäletatavasti eelmisel aastal siinsamas Cannes’is lavastaja-preemia filmi eest «Vihkamine». Vahepealse aasta jooksul on temast saanud ajakirjanduse lemmik kui uus prantsuse imelaps. Võite nüüd isegi ette kujutada, miks nii väga oodati filmi, kus ta näitlejana esineb; ja seda suurem oli loomulikult pettumus. Publiku aplaus enne filmi oli pikem kui pärast filmi. Huvitav oli aga see, et kui mõtlikud vaatajad festivalipalee treppidest alla astusid, siis kohtasid nad väljas tuhandepealist fännikarja, kes filmi tegelikust väärtusest midagi ei teadnud. Mathieu’ nime karjudes üritasid mõned tüdrukud isegi politsei spaleerist läbi tungida. Kadedad professionaalid ja tigedad kriitikud kehitasid õlgu: Kas need tüdrukud üldse teavad, mida kino tegelikult tähendab?
Järgmise festivalikülaliste liigi võib tihti ära tunda kulunud viisakusnaeratuste järgi. Need isendid käsitlevad kino kui äri.
Kogu Croisette, Cannes’i kaldapealne, on täis kinoplakateid, kus vaataja peibutamiseks suunatakse tema poole vaheldumisi rindu ja püstoleid. Tegemist on seeriatoodangus filmidega, mida keegi hiljem eristada ei suuda. Ometi toodetakse neid sadade viisi, kuna teatud kinotarbijale kujutavad nad endast igati kindlustunnet pakkuvat naudingut. Tõepoolest, kui minna vaatama mõnda Robert Altmani, Lars von Trieri või mõne nendelaadse filmi, siis ei või iial ette teada, millega meid üllatatakse, samal ajal kui ainuüksi pealkirjad suudavad ära seletada kogu masstoodangu sisu. Mis te näiteks arvate, millest võiks rääkida film pealkirjaga «Kuum kesköö», mille plakatil üks riieteta daam kõhutab diivanil; või film nimega «Viimane kättemaks», mille plakatil üks väga vihase näoga ja lõhkise maikasärgiga mees sihib vaatajat automaatpüstoliga. Kuna ärimehed teavad, et tarbija ei osta naljalt tundmatut pesupulbrit või köögipuhastusvahendit, siis usuvad nad, et muutes filmid üksteisest eristamatuks, võidakse täpselt samal viisil tekitada ka kinovaatajas sõltuvus kindla kaubamärgi suhtes. (Isegi kui antud artikli toon on kerglane, kinnitan teile ometi, et kinoäri nii toimibki.)
Chen Kaige järjekordne film Hiinast, «Temptress Moon» esindab sama nähtuse veidi keerukamat varianti. Teatavasti üritavad ka hiinlased oma kaupadega maailma vallutada, kusjuures müügiartiklid on enamasti läänest maha kopeeritud. Antud filmi puhul müüakse meile meie endi arusaamist Hiinast. Nagu üks kriitik tabavalt märkis, et kui sellest filmist võtta ära hiina näod ja dekoratsioonid, siis jääb meile järele tüüpiline ameerika teledraama koos «supermar-ketites mängitava vaikse muusikaga». Ometi sai Chen Kaige kaks aastat tagasi siinsamas ühe palmioksa filmi eest «Hüvasti, mu konkubiin».
Lõpuks on liikvel ka üks vähemusgrupp, kellele kino sisaldab (või peaks sisaldama) üht elulist sõnumit.
Siia liiki kuuluvad peamiselt mõned rezhissöörid ja vanema põlvkonna kriitikud, kellele metafüüsiliseks maailmatajuks ei piisa kinnisvaratehingutest või börsil hangeldamisest. Muidugi tuleb sellesse liiki suhtuda äärmise ettevaatusega, kuna hea toon näeb ette, et ka kõik teised liigid ennast aeg-ajalt kunsti lipu alla maskeerivad.
Huvitav näide tekkivast kahemõttelisusest on Lars von Trieri film «Breaking the Waves», mille tegevus toimub Põhja-Shotimaal, kus üks abielunaine religioosse armastuse ajendil magab paljude erinevate meestega, et rahuldada oma vigastatud mehe fantaasiaid. Traditsionaalne külakogukond mõistab aga naise hukka...
Niisiis on tegemist väga tõsise filmiga. Pärast võistluslinastust väitis üks prantsuse produtsent, et see ongi võidufilm, ent veidi hiljem selgus, et paljud esteedid ei suutnud aktsepteerida, et Lars von Trieri kaamera jääbki kogu filmi jooksul operaatori õlale (mis tähendab hüplevat pilti) ja et filmilint ilmutati meelega veidi räpaseks, (kuna piltpostkaardilikult selge kujutis ei oleks sobinud rezhissööri nägemusega). Ning lisaks, oh õudust, jäävat filmil puudu sotsiaalsest tagapõhjast, mis olevat see-eest olemas näiteks Mike Leigh’ filmil «Saladused ja valed» või juba mainitud Jacques Audiard’i filmil «Üks väga tagasihoidlik kangelane».
Lars von Trier ise aga väitis, et ta tahtis lihtsalt teha üht erootilist melodraamat naisnäitlejaga peaosas. Ja ei midagi rohkemat. Ajakirjanikud pidid teda hulk aega pinnima, et kasvõi midagi teada saada filmi sõnumi kohta, kuid ühest vastust lõpuks ei kuuldudki.
Teine film, mida peetakse väga heaks, on Joel Coeni «Fargo». Tõestisündinud lugu veriselt lõppenud inimröövist, mis kulgeb lumise Minneapolise kolkamaastiku taustal. Kui filmi lõpus rase naispolitseinik on arreteerinud kurjategija, jääb vaataja ometi segadusse, sest viimane kui tegelane on kujutatud arenguraskustes idioodina. Mõned neist on heatahtlikud, ent idioodid ikkagi. Kõige keerulisem dialoog nägi välja täiuslikult beketlik: Sa pead siis kohe minema - Jaa - Teen sulle omletti - Ma pean kohe minema - Jaa, ma teen sulle kohe omletti.
Paha lugu, mõtleb vaataja: mis nüüd siis saab? Kas see film on peegelpilt meist endist või on ainult ameeriklased nii idiootlikud? Vastuse saamiseks tuleb ära oodata Aki Kaurismäki uue filmi linastus... (Kohe pärast artikli lõpetamist lähen seda vaatama.)
Seevastu rumeenlasel Lucian Pintiliel oli küll oma didaktiline sõnum edastada. Tema film «Liiga hilja» näis kinnitavat ida-euroopa filmi kui omaette zhanri olemasolu. Te kujutage ette kafkalikku korruptsiooni, dostojevskilikku meeleheidet, veidi absurdi, künismi ja palju viletsust ning siis saategi tüüpilise ida-euroopa festivalifilmi, kus prokurör üritab välja uurida, miks ühes kolkakaevanduses toimuvad nii tihti õnnetused. Antud politseiintriig on muidugi vaid ettekääne, et lahata omal allegoorilisel moel Rumeenias toimuvat. Filmi lõpus ei jää ametist tagandatud prokuröril muud üle, kui armastatuga Saksamaale paremat elu otsima minna. Rumeenia jaoks on zu spät.
Siis jääb veel järele Al Pacino, kes otsustas teha dokumentaalfilmi Shakespeare’i näidendi «Richard III» lavastamisest. Filmis on katkendid proovidest ja lavastustest segatud kõikvõimalikke kõrvaliste tegelaste (nagu Peter Brook või Kenneth Branagh) kommentaaridega. Seejuures oli ilmselge, et Al Pacino võitles sooviga deklameerida kaunil häälel vanainglise keelt ja teha samas ka film Shakespeare’i mõistmise võimalustest kaasajal. Nii olevat filmi püüdluseks taaselustada veidi surnud klassikut. Al Pacino on ju tüüpiline ameeriklane, kes ei saa üle oma alaväärsuskompleksist Euroopa ees, arvas üks leedu kriitik. Ent samas, kui paljud meistki suudaks vabalt lobiseda «Richard III» teemadel. Või kui paljud meist mäletavad kümne aasta taguseid Cannes’i filmifestivali võidufilme? Või mis filmi te õieti järgmiseks vaatama lähete?
Nagu Al Pacino ise irooniliselt märkis: Vahetevahel on enne lugema hakkamist kasulik teada, et tegemist on «Richard III» ja mitte «Hamletiga», sest muidu lähevad Shakespeare’i näidendid nagunii segamini.