Eile algasid ja täna jätkuvad Tartus muusikapäevad, mis püüavad ellu äratada kaheksakümnendate aastate Eesti popmuusika esifestivali - levimuusikapäevi.
Eilne, reedene päev algas traditsioonilise Vanemuise kontserdiga, kus pillimehed astuvad üles eksperimentaalsetes koosseisudes ja esitavad eksperimentaalset muusikat - nii näiteks soigus Rein Rannap eurolaulukonkursist tuntud moel koos Ummamuuduga, Riho Sibul astus üles Erkki-Sven Tüüriga, teistest soojema aplausiga saadeti ära Rosta Akende suurejooneline, vanu aegu meenutav ühisprojekt Siiri Sisaskiga.
«1979. aastal, kui alutasime, oli noori haaranud diskopalavik, nüüd klopitakse vaipu. Rahvast oli ka tol esimesel korral Vanemuise saalis suhteliselt vähe,» ütles peakorraldaja Jaan Habicht üritust avades.
Avalöök hilines tehniliste probleemide tõttu üle neljakümne minuti.
Laululava kontsert algas, kui Vanemuise juurest jõudis kohale rongkäiku sümboliseeriv veoauto musitseerivate Claymakersitega. Lauluväljakule, kuhu oli müüdud ligi tuhat piletit, oli kokku kutsutud nii vanu tuntud kui ka noori rockansambleid. Korraldajate sõnul oli välja jagatud 150-2000 kaelakaarti.
Päevade tava sai alguse 1979. aastal
Levimuusikapäevade tava sai alguse 1979. aastal «pärast seda, kui Viljandi rockfestival ära keelati, kui ma ei eksi, siis Joel Steinfeldti pärast,» meenutas aastaid Riho Illaku ja Jaan Habichti kõrval üks ürituse peakorraldajaid olnud Rein Lang.
Esialgu toimusid kontserdid ülikooli rahvaste sõpruse päevade raames, olles sellega üks osa tudengite kevadpäevadest, sest ka korraldajad olid veel tudengid.
Üritus arenes iseseisvaks festivaliks 1989. aastast. Kuni selle täieliku väljasuremiseni 1991 aastal korraldas muusikapäevi Erik Sakkov, kes ise kommenteeris hääbumist nii: «Asi oli selles, et keelatuse võlu, protest läbi rocki oli kadunud.»
«Nojah, tegu oli täieliku reanimatsiooniga ja on seda ka praegu,» oli AS Trio üks omanikke Rein Lang skeptiline ja tasandas väljendust: «Loomulikult ei tohi head algatust maha laita ja oleks suurepärane, kui ta uuesti ellu ärkaks.»
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Venemaa president Boriss Jeltsin ütles eile Kremlis SRÜ tippkohtumise järgsel pressikonverentsil, et kavatseb lähemas tulevikus kohtuda Balti riikide presidentidega. Samas kutsus Jeltsin taas Balti riike ühinema Sõltumatute Riikide Ühendusega.
«Me oleksime rõõmsad, kui meiega ühineksid näiteks ennekõike Balti riigid, sest meil on väga tihedad sidemed. Me oleme praegu järkjärgult eemaldumas shokiseisundist ning rajame nendega kontakte. Ma kavatsen kohtuda kolme Balti riigi presidentidega, et igaühega eraldi arutada meie edasisi samme ning koostöö arendamist. Tuleb ikkagi silmas pidada, et seal on palju venekeelset elanikkonda,» ütles Jeltsin.
Samas lisas Venemaa president paljutähendavalt, et kui «keegi teistest riikidest tahab NATO asemel ühineda SRÜga, oleme rõõmsad». Seega andis Jeltsin justkui möödaminnes mõista, et Kesk- ja Ida-Euroopa riikidel on veel aega ümber mõelda ning NATO kaitsva tiiva asemel valida SRÜ ja Venemaa.
SRÜ riigipeade arvult kahekümnes kohtumine oli viimane enne presidendivalimisi Venemaal. Seepärast otsustasid presidendid teha ühisavalduse Venemaa demokraatlike protsesside ja eraldi Boriss Jeltsini toetuseks.
Avalduses on muuseas öeldud, et «Venemaa oli ja jääb meie integratsiooni põhitalaks. Ümberkujunduste edust Venemaal sõltub paljuski olukord ühenduse riikides». Samuti on rõhutatud, et demokraatlikud reformid juba annavad esimesi vilju. «Praegusel kriitilisel hetkel tuleb näidata poliitilist tahet ja mitte pöörata võetud kursilt. Minevikku pole võimalik tagasi tuua,» on kirjas presidentide avalduses.
Armeenia president Levon Ter-Petrosjan pidaski ühist toetusavaldust reformidele Venemaal ja Jeltsinile isiklikult lõppenud tippkohtumise olulisimaks tulemuseks. Armeenia riigipea lisas seejuures, et kui valimistel võidavad kommunistid, siis järgmisel päeval lakkab SRÜ olemast või jätkab Venemaa osaluseta.
Tippkohtumisel oli arutlusel kaheks eelolevaks aastaks kavandatud SRÜ integratsiooni plaan, mis koosneb kuuest mahukast alalõigust ning haarab endasse riikidevahelise koostöö tihendamise majanduses ja sotsiaalpoliitikas, sõjalistes küsimustes ja rahuvalvetegevuses, kuritegevuse vastu võitlemises, piirivalve tõhustamises ning välispoliitilises tegevuses.
Eraldi oli vaatluse all ka organiseeritud kuritegevuse ja terrorismi vastu võitlemise ühise tegevuse programm aastani 2000, mille peamiseks elluviijaks peaks saama SRÜ riikide siseministeeriumide nõukogu. Programm näeb ette luua andmebaas kuritegelikest rühmitustest ja nende liidritest, ettevõtetest ja pankadest, mida kasutatakse kriminaalsete sissetulekute legaliseerimiseks, varastatud autodest.
Seekordse tippkohtumise muutis erandlikuks ÜRO peasekretäri Boutros Boutros Ghali esinemine riigipeade ees. Maailmaorganisatsiooni eesistuja avaldas tunnustust SRÜ arengu suhtes ning kutsus ühendust osalema vaatlejana ÜRO tegevuses.
Kasahstani president Nursultan Nazarbajev ütles hiljem pressikonverentsil, et ÜRO peasekretäri kohalviibimine on iseenesest kõrgeks hinnanguks SRÜ tegevusele, millega sisuliselt tunnustati SRÜd rahvusvahelise regionaalse ühendusena. Gruusia riigipea Edurad Shevardnadze aga lisas, et SRÜ potentsiaal ei ole veel täiel määral avaldunud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
«Tehke see asi korda. Et inimene saaks oma töö eest raha kätte,» ütleb Peipsi kandist Kallastelt pärit Kaljo Hantson neljapäeval kell 11.10 Tartu turu väravas vabariigi presidendile Lennart Merile. «Maamehed austavad teid, kuid hakkavad siis veel enam austama!»
Presidendi Tartu-visiidi neljas ja viimane päev on alanud. Kõigil neil päevadel on tartlased linnas ja maal kohanud vägagi mitmenäolist meest - intellektuaali, rahvameest, poliitikut, kirjameest, perekonnapead, juhti, pedagoogi, valgustajat.
Presidendi ja tema kaaskonna ilmumine Tartu turule pälvib turuliste pideva, ent kõhkleva tähelepanu. Mida ta siit tahab? Nuhib? Puskarimüüjad pidid tema pärast päeva vahele jätma.
Laitmatus ülikonnas aadelliku rühiga president jalutab maavanem Jaan Õunapuu, linnajuhtide Väino Kulli ja Ants Veetõusme ning turudirektor Urmas Makkoga naeratledes lettide vahel. Turuline Alfred Veide saab oma taimeleti taga esimeste seas kuulda presidendi muret.
«Nad ei ole mulle aiamaad andnud!» kurdab Lennart Meri. «Kadriorgu ei anta, Tartus pole sissekirjutust.» Veide mõistab. Kaks meest, talumees ja riigijuht, mõlemad seaduste ja eluga hädas.
Teisal uurib president kartulimüüjailt, mis vahe on varajasel ja keskvalmival kartulil. Vahe on kakskümmned päeva. «Nii et pole enam vaja kartulit lennukiga Taanist tuua nagu Pätsu ajal,» küsib Meri, torkides juba ei tea mitmendat korda viimaste päevade jooksul oma ebaõnnestunud eelkäijat. Turumeestele teeb Pätsi kartulilennukist sootuks rohkem muret aga tänane argipäev. «Noored ei taha enam talukaupa!» President lohutab: üks asi on, mida inimene räägib, teine asi, mida kodus sööb. Küll nad söövad.
Ühe tädiga läheb jutt saksakeelseks kätte, sest tädi juured on poolenisti Saksamaal. «Aga ikkagi meeldib mulle, et Saksamaa sõja kaotas,» ütleb ta. Meri on nõus. Tädi sõbrannad tunnevad end taamal lõbusalt. «Sa meeldid talle! Sa oled daam!» aasivad nad hiljem. Presidendile meeldis ta tegelikult tõepoolest.
Uues turuhoones küsib AS Valestori esindaja Vello Anijalg presidendilt, kuidas hoone talle tundub. «Nagu Vene ajal - millal kaupa tuleb?» viskab riigijuht tuliuue hoone veel tühjade lettide üle propagandistlikku nalja. «Tahaksin, et meie põllumajandus saaks ükskord ometi jalad alla, et turust saaks linna- ja maarahva rõõmsa kohtumise paik,» räägib Meri. «Kas kalalett ka tuleb?» uurib ta. Tuleb muidugi. «Ärge kala jumala pärast pange tomatikastmesse. On kõik ühte nägu nagu vanasti Vene sõdurid.»
Lillemüüja Olga Tartu kuulsaim klient seisab ta leti ees ning silmitseb pakutavaid dekoratiivkäbisid, neli krooni taim. President palub neid neli tükki. «Kaheksa krooni!» teatab ähmis Olga arve. Ärge olge pabinas, nii teete omale veel külma, instrueerib Meri. Olga Tartu keerab taimed vanasse «Postimehesse» ning ulatab presidendile. Siis selgub, et riigi esimene meeski on inimene ning tal on ebapiisavalt sularaha. Linnapea Väino Kull tuleb appi ning teeb presidendile kuueteist krooni eest lilled välja.
Vanas turuhoones maitseb president eraettevõtja Viljo Kilgi sinki ning uurib, mis puuga on see suitsutatud. Lepapuuga. Saaremaal tehtavat isegi kadakaga. Lennart Meri viipab eemal uudistavale tururahvale. «Tulge siia, hea sink!» reklaamib ta. Ühele tüsedale tädile on see liig mis liig. «Kuulge, härrad, ostke mulle parem kilo silku! Te vaeste inimeste kuradi nöörijad!» Kuri tädi viibutab rahva seas keppi ning üritab sellega turvameeste jalavarsi tabada.
Mare Ruul Väänikvere külast peatab uksel presidendi, et talle oma tõsist muret kurta. Põllumajandus puha laokil ja küla sureb välja. Öelgu Meri oma Riigikogule, et... «Mul ei ole Riigikogu!» laiutab president käsi. «Mul on naine, lapsed ja lapselapsed.» Meri jagab Mare Ruuli muret ning lubab talle külla tulla. Väänikverre, kollasesse majja. See on ju lihtne, sest Mare maja on küla ainuke kollane maja.
Veel üks habetunud turuline selgitab presidendile oma probleemi. «Jäta, jäta nüüd!» rebivad kaaslased ta rahvasumma tagasi. «Temal nüüd aega su mula kuulata.»
Rohelusse uppuva Välgi sidejaoskonna perenaine pole põrmugi imestunud, kui ajakirjanike auto mürsuna ta asutuse ette sajab. «Korteezh läks jah sinna metsa taha,» osutab ta suunda, kus AS Vinnali puutöökoja juht Ingvar Tshizhikov presidendile oma valdusi tutvustab.
Puutöökoda on ootuspäraselt täis puidu ja lakkide lõhna. Meri uurib valmis ja pooleli olevaid uksi ning peab põgusaid läbirääkimisi Kardiorgu uute uste ostmiseks. Tshizhikov ei usu presidendi väidet, et ta on halb klient. Ikka vastupidi.
Puutöökoja peameister Igor Shalagin on presidendist nikerdanud puust sharzhi. Puust Meri vaatab sellel läbi ukseraami uudishimulikult maailma. President tõstab nikerdise näo ette ning vaatab läbi selle sama uudishimulikult fotograafe. «Kui Eestist huumor kaob, vat siis on läbi,» on ta kingitusega rahul.
AS Melliste suurfarmiomanik Jaan Mugra ning farmiülemused Enn ja Rein Marran kolleegidega seisavad rivis lauda ees, kui korteezh ette keerab. Tervitussõnu kipuvad summutama sajad lehmad laudas oma tervitustega.
«Tahame keskmise piimaanni viia 1996. aastal 6000 kilogrammile lehma kohta, see on 1000 kilo rohkem kui kolhoosi ajal,» raporteerivad farmerid. Meri arvab, et Hrushtshov keerab selle peale hauas ringi. Eesmärgiks on aga 7000-8000 kilo lehma kohta, pealegi on Mellistel juba praegu Eesti suurim tõukari, ei jäta omanikud oma.
Lauda piimaruumis näidatakse presidendile masinat, mis lehmadest piima nii välja võtab, et laudatöötajad piima enne majast väljavedu ei näegi. Sellepärast peab Meri ka värsket piimasõõmu pisut ootama. Ja käsitsi lehma lüpsta presidendil ka ei lubata. Rikub veel lehma ära.
Riigijuht saatjaskonnaga silmitseb vasikaid. Fotograafid sätivad nii, et Meri vasikate taustal paistaks, ja ehmatavad vaeseid loomi välklampidega. President surub kätt kümmekonnal lüpsjal, kellel on väidetavalt parasjagu puhkepaus. Lüpsjad seisavad seina ääres. «Nad on nagu hobused - puhkavad püstijalu,» rõõmustab laudaomanik Mugra.
Külalised sõidavad lähedalasuvasse kenasse söögikohta Kasesalu korteezhiga ja laudaomanikud valge Lexusega. Kasesalu ukse ees laulavad Mäksa koolilapsed presidendile kaks kena laulu. Laulavad rõõmsast karjasest ja sellest, et kuningas käib kuldse kambri sees, ent siiski mured peas. Meri kuulab ja noogutab kaasa.
Kohtumine maavanematega Vehendis venib ja Rannu uude rahvamajja president viibib. Kaks tundi. Rahvas istub saalis laudade ääres ja talub diskor Olev Ulpi ning tema ringmänge.
Presidendi ihukaitsjate kolmeliikmeline eelsalk igavleb fuajees ja ootab. Tom Hanksi moodi turvamees lõbustab kaaslasi. Lõpuks ei suuda nad Ulpi enam välja kannatada ning kolivad välja külma kevadtuule kätte.
Viimaks president saabub. Kõige häälekamalt rõõmustab Ulp ja keerab muusikat. President saatjaskonnaga pannakse nurgalauda istuma, siis kutsutakse ta keset põrandat küsimustele vastama. Lennart Meri seisab, jalad kergelt harkis ja mikrofon käes, ning seletab probleeme leebelt ja heatahtlikult. Kas Venemaa ähvardustel on alust? Kui nendega saab hääli koguda, siis on neil järelikult mingi väärtus. Kust saada raha rahvamaja lavaseadmete jaoks? Raha saab pangast.
Õhtul esitavad noored isetegevuslased presidendile vene rahvatantsu. Ignar Fjuki projekteeritud rahvamajast ja eriti selle raamatukogust on president aga küll vaimustatud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kuus Rootsi alust, mis kaks nädalat on uurinud merepõhja ja laevateid Hari kurgust läbi Suure väina Liivi laheni, lõpetasid töö. Osmussaare läheduses jätkab viiel päeval veel tööd merekaardistamislaev Jacob Hägg, sõjalaevad lahkuvad oma kodusadamasse Karlskronas ja Stockholmis.
Eesti ja Rootsi vahelise kokkuleppe järgi olid rootslased puhastamas Hiiu- ja Saaremaa ümbrust sinna selle sajandi sõdade ajal jäänud miinidest. Esimese miini leidsid rootslased Vilsandist lõunas, üldse leiti 200 objekti. Oli ankruid ja võrke, viis miini, neli mürsku, tuukrid käisid kuue vraki peal. Üks neist laevadest oli 1941. aastal põhja läinud Nõukogude ristleja, üks 25-30 meetrine miiniristleja, neli 30-meetrist raskelaskemoonalaeva.
Suurest väinast põhja ja lõuna pool tegid rootslased ja nende õpetusel ka Eesti, Läti ja Leedu kadetid ning hüdrograafid tööd miiniotsimislaevadelt, sest seal oli sügavam. Suures väinas tegi mõõdistustöid HMS Jacob Hägg ja tuukrid. Mõõdistustööde ja akvatooriumi laskemoonast puhastamise operatsiooni eest tasus Rootsi riik.
Operatsioonis osales kuuel Rootsi 41. miinitraalerite flotilli laeval ligi 150 rootsi mereväelast ja spetsialisti. Aluseid juhtis staabi- ja varustuslaev HMS Utö, kaasas olid miiniotsijad HMS Arholma ja HMS Ulvön ning tuukrilaevad HMS Hisingen ja HMS Dämman. Rootsi veeteedeameti aluselt Jacob Hägg mõõdeti meresügavusi.
Hari kurgust otse lõunasse sõites võivad laevad ümber Saaremaa ja Hiiumaa sõitmisega võrreldes 8-10 tundi kokku hoida. Jacob Häggi komandöri sõnul oli pärast esimeste miiniotsijate töid puudutavate uudiste jõudmist televisooni neile juba Riiast helistatud ja küsitud, kas saab juba nüüd otse sõita, kaubalaeva meeskond tahtnud aega kokku hoida.
Kolm vana faarvaatrit märgistavat meremärki on õige koha peal alles ning rootslased korrastasid neid. Laevateelt oleks vaja ära tuua kolm laevavrakki ning märgistada laevatee ka poidega, sest faarvaater on suhteliselt kitsas.
Paari kuu jooksul peaks valmima Rootsi veeteedeameti analüüs piirkonna laevatatavusest, mis jõuab Eesti Veeteede Ametisse. Mereväekapten Roland Leit ütles eile, et Eesti on kõiki neid laevavrakke teadnud. Tänu rootslastele on neist nüüd parem filmimaterjal olemas.