Kümme aastat tagasi hevibändi T-klaas esilauljana hiilanud Jaan Willem Sibul laulab nimiosa Verdi ooperis «Falstaff».
Kui Pihkva rong 1986. aasta levimuusikapäevade järgsel hommikul pealinna poole kolistas ja terve vagun õhinal alternatiivsest paduhevi showbändist T-klaas rääkis, ei aimanud vist ükski muusikahuviline, et tagasihoidlikul puupingil on kaassõitjaks ka esinemisparukatest-kostüümidest ja Tiit Kuusiku saabastest vabastet T-klaasi solist Jaan Willem Sibul.
Paraku leidus äratundjaid aga kaks aastat hiljem just seal, kus neid kõige vähem vajati. Ainusüü selle eest langeb täielikult toonasele Tartu häälekandjale «Edasi».
Tookord mais tegi konservatooriumi laulutudeng Jaan Willem Sibul ühel õhtul Vanemuise teatris oma diplomietendust, nimiosa Giacomo Puccini ooperis «Gianni Schicchi». Teisel õhtul laulis ta oma õpetaja Teo Maiste - muide, väga hea õpetaja, lisab õpilane tänulikult - karmist keelust hoolimata Tartu laululaval levipäevade kontserdil. Sündmuse tähtsust tunnetades ilmutas pühapäevane «Edasi» oma esiküljel T-klaasi solisti lahmaka foto. Mis tõendas, et lootustandev bariton Sibul on juba mõnda aega rutanud Schubertit laulma pärast kolmetunnist häälepaelte heviga irriteerimist, ja kokku tuli sellest üks suur vahelejäämine.
Mees ja bänd peavad endale nime tegema
Ega ole vist praegugi palju neid kunagisi T-klaasi andunud kaifijaid, kes oskaksid nimedena kokku viia tollase megabändi markantselt kereka esikõri ja praeguse Vanemuise teatri laulja Jaan Willem Sibula - teine neist läheb just tänavuste Tartu muusikapäevade aegu esimest korda lavale Giuseppe Verdi koomilise ooperi «Falstaff» nimitegelasena.
Põdeda pole sellest nime- või nägupidi äratuntavuse pärast muidugi midagi, sest Jaan Willemi meelt mööda peab iga mees ja iga bänd ise endale nime tegema, ei vastupidi. Tuletagem või meelde T-klaasi nime pärimuslugu. Et 1986. aasta levipäevadel kukutas tarifitseerimiskomisjon nimetet muusikalise kollektiivi kolm korda läbi, muretses löökriistur Andrus Kerstenbeck mingi laialiläinud pundi paberid, mis juhtumisi allus tootmiskoondisele Tarbeklaas. Lühendatult T-klaas - miks peaks see nimi teistest viletsam olema! Ning värske vokaalinstrumentaalansambel võitles endale välja esinemisõiguse põllumajandusülikooli klubis.
Hevi oli moe- ja protestivärk
Möllumeeleoludest kantud skandaalbändi mainega T-klaasi loomingulisse pärandisse jäänud kuus lugu ja viis avalikku esinemist mingit riiklikul tasemel süsteemikõigutamist ei üritanud, ehkki bändi kuulusid põhiliselt laialilöödud Propelleri liikmed ja kõrgemalt poolt oli «kruvi ikka väga kõvasti kinni».
«Hevi oli tollal mingil määral moevärk ja mingil määral ikka protestivärk kah,» mäletab Jaan Willem. «Me ei võtnud seda kuigi tõsiselt, aga samas ilmselt piisavalt tõsiselt, et see rahvale peale läks. See oli muusika, kus sai ennast välja elada. Meiega on hea meelega mänginud näiteks Alo Mattiisen, Margus Kappel. Olime niisugune maandamispunt.»
Jaan Willemi enda väärika nime taga ei peitu mitte vähem väärikas ja värvikas elukäik. Sünnilinn Verhoturje Sverdlovski oblastis, sealt 1961. aastal Eesti linna Petserisse, sealt Antsla keskkooli ja Antsla lastemuusikakooli lõpetajaks number üks - ühe aastaga tegi viie aasta programmi flöödi erialal ja veetis flöödivile saatel mõnusasti aega ka okupatsiooniarmee koosseisus, lemmikrepertuaariks Telemanni sonaadid.
Pärast konservatooriumi lõpetamist sai Sibul Estonia kooris kõige madalamat palka, tegi rootsi lavastaja Georg Malviuse käe all ühe korraliku rolli muusikalis «Viiuldaja katusel» ja laulis kaasa Eugen Kapi ooperis «Vabaduse laulik». Siis oli aasta 1985.
103 aastat hiljem
Aastat viis-kuus tagasi saabus Jaan Willemi elus hetk, kus «mul sai Estoniast nii siiber, et mõtlesin minna hamburgereid müüma. Kuigi, nüüd olen hakanud mõtlema, võibolla oli T-klaas ka üks põhjusi, miks mind selles teatris tõsiselt ei võetud.»
Viimases trotsis kirjutatud kiri Vanemuise peadirigendile Endel Nõgenele kukutas sülle äkkpakkumise Danilo rolli operetis «Lõbus lesk», Helgi Sallo ja Eve Randkivi partneriks, valmimistähtajaga viis päeva. «Kolm vaatust laulsin ära, aga kui tuli kummardamise hetk, ei osanud äkki enam kuhugi minna, ilmselt oli närv nii suur.»
Proovitöö õnnestumine tõi kaasa töö- ja elukohamuutuse Tartusse, mis olevat baritonihäälele kõvasti soodsam. Pealegi pole siin segamas Tallinna suurt miinust, kahtsada tuhandet üleliigset inimest. Teatritöö on seni pakkunud eneseteostusvõimalusi nii klassikalisema ooperi, opereti ja muusikali kui uuema lavamuusika vallas (Menotti ooper «Telefon»). Ja nüüd siis Verdi viimane ooper, Shakespeare’i «Windsori lõbusatest naistest» inspireeritud «Falstaff», mis on 103 aastat pärast valmimist esimest korda Eesti laval.
«See on ikka väga suur au,» leiab esimese «Falstaffi» Falstaffi-kehastaja.
Falstaff on ülimalt sümpaatne persoon
Ehtaadelliku väärikusega võib Jaan Willem deklareerida, et erilisi sünnitusvalusid tal oma Falstaffi ilmalekandmisest mäletada polevat. Geniaalne muusika, hea klapp lavastaja Taisto Noorega ja mängida ülimalt sümpaatne persoon.
Füüsilise usutavuse huvides ei saada paraku naistemaia korpulendi kesta pugemisel hakkama ilma ränkraskete padipolsterdusteta, ent need raskused kaaluvad üles artisti edevus ja tegemisrõõm. Omaette pähkel on veel vokaalne pingutus, sest ilma dublandita prooviperiood tähendab kaks korda päevas kogu ooperi läbilaulmist. Aga eks siin aita jälle noorusaegne Teo Maiste lauluklassi ja T-klaasi karastus.
Seitsme maa ja mere taga...
Ühe nostalgilise tõrvatilgana meenub vaid peatse esietenduse elevuse sekka, et tegelikult oligi plaanis tänavustest levipäevadest uue pundiga osa võtta, aga «Falstaff» röövib siiski kogu energia. Plaan ise pole ometi maha maetud. Kõigepealt on sihikul ETV «Seitse vaprat».
«Minu idee, Volkonski teostus,» räägib ansambli Seitse Vaprat generaator Jaan Willem. «Osalejaid on samuti seitse, kõik Vanemuisest: mina, Dvin, Volk, vokaliisi laulab Eve Randkivi... siis on veel mõned, ja laulu nimi on ka «Seitse vaprat», mis algab sõnadega «Seitsme maa ja mere taga...». Geniaalne poeesia, Volgi tehtud!»
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Eesti kutselise nukuteatri isa Ferdinand Veike on Buratinoga esinenud üle 40 aasta. Tema kuulus laul on nüüd digitaalplaadil jõudnud taas kuulajateni. «Mul on hea meel, et minu vastu tuntakse veel huvi,» ütles 71-aastane Veike.
Praegune keskealiste põlvkond mäletab oma lapsepõlvest rõõmsat ja veidi lihtsameelset puunukku Buratinot. Praegusedki lapsed saavad Buratinot kuulata-vaadata. Nimelt on Ferdinand Veikel koduteater, kus ta saab võtta vastu kuni 30 vaatajat.
Kaks aastakümmet tagasi salvestas Ferdinand Veike heliplaadile Buratino laule ja lugusid. Ta meenutas, et plaati osteti hoolega -«kolm korda 30 000». Kui aga välismaised tuttavad omal ajal külla tulid, olid nad imestunud, et ei leidnud Ferdinand Veiket elamas uhkes lossis. Plaadi eest saadud honorar oli vaid 88 rubla.
Ühel tänavusel talvepäeval tuli pensionärist nukunäitlejale külla Antti Indow, kes on tuntud diskorina ja diskoprojektist Ultra Mid. Ta küsis luba Buratino laulu uude vormi valamiseks. Ferdinand Veike jäi nõusse.
Veike rääkis, et kui ta sämplitud, diskorütmis tümpsuvat lauluversiooni lasteaialastele ette mängis, veendus ta, et see meeldib lastele. «Nad läksid hoogsalt tantsima ja elasid kaasa.»
«See on väga meeldiv, et minevikumeloodiad jõuavad uues kuues ja uues rütmis taas kuulajateni,» tunnistas Veike. «Mul on hea meel, et minu vastu on veel huvi, et mind on veel vaja.»
Tuliuus plaat ja kassett peaksid neil päevil olema müügile jõudnud ning kuu aja pärast ilmub ehk teinegi lastekogumik. Kuigi honorari suurust nukunäitleja ja Indow ei öelnud, on see Ferdinand Veikele suureks toeks. «Ainult pensioniga toime ei tule,» ütles ta.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Miss Eesti ‘96 tiitli võitja, tallinlanna Maie Jõgari nimi selgus läinud laupäeva öösel Tallinna ööklubis Dekoltee.
Selle aasta missi kuulutas kell 0.13 välja sotsiaalminister Toomas Vilosius. «Iga otsus on raske, ka see,» pidi 12-liikmelise zhürii esimees Vilosius nentima. Päris üksmeeles tema sõnul zhürii ei olnudki.
Vastne Miss Eesti tunnistas tund aega hiljem «Extrale», et ta läks missivõistlusele võitma. «Ma ei ütleks, et see oli üllatus,» ei hakanud Maie Jõgar teesklema. «Ma ikka pingutasin, et see soov täituks.»
Hoogsalt ja ilma tüütute pauside ning vaheaegadeta missivalimine Dekoltees sai mööda poolteise tunniga. Õhtut juhtisid Tiina Park ja Allan Hook. Esinesid mitmed showtrupid, laulis Hedvig Hanson.
Kõik üheksa missikandidaati etendasid laval kokku seitse etteastet. Nad kandsid Klementi kergeid musti mantleid ja Katico sama värvi kübaraid, esinesid sekretäri rõivastuses, trikoos, fantaasiavoorus, aeroobikas, demonstreerisid Bastioni moodi ja pidulikke õhtukleite. Fantaasiavoorus olid missikandidaadid end kellekski kehastanud: ratsanikuks, Lumivalgekeseks, narriks, Haapsalu Valgeks Daamiks, Kalevipojaks, elavhõbedaks, veeks, kevadeks (hilisem miss) ja XX sajandi mustaks surmaks (see neiu viskas publiku hulka peotäie kondoome).
21-aastane Miss Eesti ‘96 Maie Jõgar on Eesti Kõrgema Kommertskooli esimese kursuse üliõpilane. Tema oli ka missikandidaatidest vanim. Esimese printsessi tiitli sai 18-aastane Sigrid Karotam, Kilingi-Nõmme keskkooli abiturient. Teise printsessi tiitli võitis 17-aastane Mari-Liis Kapustin, Paide Ühisgümnaasiumi viimase klassi õpilane. Pressimissiks sai 19-aastane Ly Jürgenson, kes lõpetas tänavu Tartu toidutööstuse- ja teeninduskooli (tema sai ka Kanal 2 televaatajate lemmikuks).
«Esimest korda võib öelda, et missivõistlus ja iludusvõistlus toimusid koos,» ütles «Extrale» assotsiatsiooni Eesti Miss president Raivo Kiisler. «Planeeritud oli perfektsemalt, mõned apsud tulid ikka sisse, kuid see ei häirinud publikut. Minu käest ei ole seda tegelikult mõtet küsida, sest mul on liialt rikutud arvamus - olen liiga palju näinud. Aga seda võin öelda, et vähemalt kaks väga head tüdrukut jäid esikolmikust välja.»
Zhürii valitud kolmele kaunitarile laval lindi ümber pannud Miss Eesti ‘95 Mari-Lin Poom tunnistas «Extrale», et võrreldes eelmise aasta missivalimisega Jõhvi kultuurimajas oli nüüdne üritus sada protsenti parem. «Mingil määral tuli kadedus peale, et miks ei võinud mina sel aastal olla,» lausus ta.
Missivalimist Dekoltees oli tulnud jälgima mitmeid tuntud inimesi, kuid 140-kroonist piletit ostnud publikut polnud palju. «Väga vähe rahvast on,» ütles «Extrale» TV 3 programmidirektor Toomas Lepp. «Mulle on jäänud mulje, et Eestis ei lähe missindus enam hästi peale. Samas on see Soomes väga populaarne.»
Publiku seas oli Miss Eesti valimist jälgima tulnud ka kuus neidu, kes märtsis osalesid Eesti Miss Estonia ‘96 valimisel parvlaeval Mare Balticum. «Kirsi ja Kiisleri vahel oletatakse sõda. Tulime nüüd siia poolehoidu avaldama ja kaasa elama,» rääkis «Extrale» üks neist neidudest, Sigrid Hartman. «See programm on parem kui meil ja paistab, et tüdrukutega on tugevalt vaeva nähtud. Aga väga vähe publikut on.»
Miss Eesti ‘96 Maie Jõgar sai firmalt Goldman endale kuldkaelakee, mille väärtus on ligi sada tuhat krooni. Keed ehivad akvamariin ja neli briljanti. Royal Lion Company valmistatud hõbedane missikroon jääb missile aastaks. Sügisel osaleb Maie Jõgar ülemaailmsel iludusvõistlusel Miss World, mida näeb teleülekande vahendusel 1,5 miljardit vaatajat.
Missile meeldib näidata naiselikkust
Tund pärast missiks kroonimist vastas Maie Jõgar «Extra» lühiküsimustele.
Maie ei läinud modellivõistlusele, sest sellest võtavad osa noored, viieteist-kuueteistkümneaastased tüdrukud.
Meeldib erineda teistest, näidata oma naiselikkust. Olla selline, nagu ta on. Milline? Püüab olla loomulik. Teistesse inimestesse suhtub ilma eelarvamusteta. Halvaks harjumuseks on hilinemine veerand tunni piires, samuti laiskus.
On harrastanud juba pikemat aega tantsimist. Armastab lugeda raamatuid. Meeldib jalutada looduses. Ei meeldi joosta. Hakkama ei saa kudumisega. Mehe muudab ligitõmbavaks mehelikkus, konkreetsus, iseseisvus, tarkus ja huvitavus.
Mida kavatseb teha pärast kommertskooli lõpetamist, ei ütle - ei meeldi avaldada oma plaane enne seda, kui ta teab, et need täituvad.