Laupäev, 18. mai 1996
Inimene
|Elu
|Reis
|Herilane
|Lapsed
|Raamat
|Muusika
|Tasub teada
Inimene
|Elu
|Reis
|Herilane
|Lapsed
|Raamat
|Muusika
|Tasub teada
Täna selgub Oslos Eesti eurolaulu saatus. Maarja-Liis Ilus ja Ivo Linna sõitsid võistluspaigale möödunud pühapäeval. Jutuajamine Ivo Linnaga leidis aset enne ärasõitu.
Kolm aastat tagasi «Extrale» antud intervjuus ütlesite, et võiksite Eurovisiooni lauluvõistlusel osaleda «mageda kritiseerijana televiisori ees, külm õlu laual».
See meeldiks mulle praegugi.
Kas enesehinnang pole vahepeal paremaks muutunud?
Võibolla ongi kõige parem hinnang «mage kritiseerija», sest kerge on seda teha sohval vedeldes ja külma õlut nautides. Paraku olen praegu ise - piraki! - supi sees ja pean selle ära sööma.
Mu suhtumine oli selline, et las nooremad võistlevad, aga mu vana kolleeg Apelsinist Gunnar Kriik kirjutas ühe loo Eurovisiooni konkursile ja kutsus mind. Ma ei saanud talle ära öelda. Siis helistas Priit Pajusaar, keda ma üldse varem ei tundnud, ainult natuke teadsin, ja ütles: kuulsin, et osaled, ja vaata, mul on niisugune duett.
Kui lindistamise hetk kätte jõudis, oli mul hääl metsikult ära, helistasin Pajusaarele ja ütlesin, et anna andeks, pead leidma kellegi teise, sest tähtaeg surus peale. Möödus kaks päeva, Pajusaar helistas rõõmsa häälega ja teatas, et kõik on haiged ja asi lükkub edasi. Nii et mul tuli laulda.
Eesti eelvoorus polnud ma kohal. Nii palju kui ma teisi lugusid olin kuulanud - ma poleks küll oodanud, et see lugu võidab. Ja ma ei oska ka enam öelda, mis sealt rohkem kõrvu jäi. Suhtusin asjasse jahedalt, aga kui selgus võit, hakkas tekkima väike närv. Ja kui see lugu siis edasi pääses, tundsin jäist rõngast südame ümber, et nüüd ma peangi selle sousti sisse sattuma. Praegu on pabin sees.
Suur lava, suur kuulajaskond. Kas on, millega võrrelda?
Võibolla Kesktelevisiooniga omal ajal, kui seal esinesime. Või kui esinesime Rock Hoteliga Ameerikas Los Angelese ühes televisioonis, mida ilmselt vaatasid ka miljonid inimesed. Aga seal polnud võistlust, võistlusel tahaks ju ikka paremini esineda.
Kuidas «Kaelakee hääl» teile endale meeldib?
Võrdlesin seda teistega, ja minu meelest on see nii hea lugu küll, et ta võiks esimese kümne hulka tulla. Mingeid kohti välja pakkuda siiski ei julge. Laskmata karu nahka pole mõtet jagada.
Mulle meeldib väga Maarja-Liisi suhtumine, kes ütleb: kõige tähtsam on, et Eesti üldse sel aastal finaali pääses.
Mis on tehtud selle nimel, et esinemine Norras igati hästi välja tuleks?
Välja on tulnud plaat kolme lauluga, üks eesti- ja kaks ingliskeelset varianti. On tehtud pilte ja muud jagamise nänni. Ka Norra televisooni võttegrupp käis meid filmimas.
Muidugi on õmmeldud meile kostüümid, moekunstnikuks Tiina Tiitus. Minu esinemisriietuseks on üks ootamatut värvi sinine pintsak, heleroheline särk ja hallid püksid - no väga kummaline komplekt! Värv on nii harjumatu, et ei tuleks endale pähegi. Aga see pidada jälle mood olema, ja kui leitakse, et nii on ilus ja hea, siis miks mitte.
Maarja-Liisil on kaks riietuse varianti: pika pintsakuga pükskostüüm ja pikk kleit, mis mulle tegelikult rohkem meeldis.
Oleme teinud paar proovi, lugu läbi laulnud, kuigi see võibolla suurt midagi ei anna, sest kohapealne situatsioon võib olla hoopis eriline. Esmaspäeval on esimene proov, iga maa esindajad saavad 20 minutit prooviks. Reedel ja laupäeval on kummalgi päeval kaks publikuetendust, nii et saame neli korda seda publiku ees läbi laulda. Võibolla võtab see natuke närvi maha.
Kas olete varem Norras käinud?
Rock Hoteliga oleme käinud esinemas polaarjoone taga ühel rockfestivalil. See oli üks elu paremaid esinemisi. Norra elust ja olust nägime ainult neljasaja kilomeetri pikkust teed, läksime Murmanskist. Tohutult ilus. Vastuvõtt oli hea, kuidagi kodune, lihtne ja rahulik.
Kas Maarja-Liis samuti pabistab?
Olen temalt seda küsinud ja ta ütles, et ei pabista. Mulle tundub, et ta on päris hea närviga. Muidugi on ta järjepanu kolmeaastasest saadik esinenud ja tema tee on läinud kuidagi ausalt, ilusti ja rahulikult ülespoole. Mitte nii, et ühel päeval oled eikeegi ja järgmisel päeval superstaar, lähedki peast lolliks. Tema puhul seda karta pole.
Mul on tunne, et mina hakkan veel rohkem pabistama kui Maarja-Liis. Mida vanemaks saan, seda rohkem pabistan, mina ei tea, millest see on.
Olete laulnud duetti Tiiuga, Kadi Signe Seldega... Ikka noorte ja kenade daamidega.
Täitsa juhuse asi. Olen elus igasuguste inimestega duetti laulnud, need on helilooja pakutud, ma pole ise otsinud. Aga duette on selles mõttes mõnus laulda, et ma ei taha üldse üksinda laval olla. Bändiga koos on kindel ja rahulik tunne, omad inimesed selja taga, olen kindel, vaenlane ei ründa kusagilt... Ja duetiga sama värk.
Kui peate Norrast viimase numbri all tagasi tulema, kas olete selleks valmis?
See ei meeldiks muidugi. Kellele see ikka meeldib? Mind see võibolla eriti rööpast välja ka ei viiks. Vähemalt üks kasu on asja juures - mitmesuguste eesti väljaannete kirjutajad saavad siis kuu aja jooksul vähemalt endale selle pealt palka teenida, kirjutades teemal: mis me ütlesime! seda me arvasime!
Kas teie praegune esinemisgraafik on tihe?
Ei, väga tihe pole. Oleme mänginud Tallinna klubides ja kõrtsides. Juhuslikud tööd. Maalesõite on ka olnud, kuigi võrreldes sellega, mis Vene ajal toimus, kui bensiin oli odav, on lugu teine. Pikemaid reise on harva ja üheks õhtuks kusagile Võrusse või Valka enam ei kutsuta. Ent tööd on kuidagi stabiilselt ja ära elab.
Laeva peal käite?
Viimati olin laeval tööl möödunud aasta maikuus. Et vahepeal sai seal oldud väga palju - ühe laeva peal olin isegi kaks ja pool kuud järjest -, siis hoolimata sellest, et seal töötavad väga kenad inimesed, ei kutsu laevale tööd tegema. Rutiin on kohutav, tööaeg pikk ja see mõjub väga väsitavalt. Kui on hea ansambel, omavahelised suhted korras ja jääb aega ka naljategemiseks, siis on parem, aga see on raske töö. Ei kadesta neid, kes seal pidevalt mängivad.
Mida on tänavune aasta teie ellu toonud?
On toonud nii seda kui teist. Suri vend Taivo Linna. Teistpidi täitus elu unistus - käisin Egiptuses. Sinna vahele mahub tavaline elu ja Eurovisioon. Seda viimast poleks ma küll ükskõik millises unenäos osanud ette kujutada.
Praegu mulle muidugi meeldib küll, sest see on uus asi, suur kogemus. On ainult üks teoreetiline võimalus sellisel võistlusel veel kord esineda - see on siis, kui me võidame ja järgmine laulukonkurss toimub Tallinnas. Siis me peame ilmselt seda lugu veel laulma.
Kas usute, et Eurovisioon võib tuua teie ellu uusi võimalusi?
Mis puutub uutesse võimalustesse, siis on kõige parem, et 15-aastane Maarja-Liis on sinna sattunud oma tee alguses. Ta on noor ja kena inimene, ilus tüdruk peale kõige muu, võibolla temale tuleb soodsaid pakkumisi.
Mina pilvelinnu ei ehita, sest neljakümne seitsmeselt karjääri otsast ei alga. Mine tea, kui midagi pakutaks, oleks see ilmselt väga ahvatlev ja tuleks tõenäoliselt vastu võtta. Aga kui ei pakuta, olen jälle teistpidi väga rahul, sest ega ma ei tahakski õieti sattuda selle mäsu sisse, millega võrreldes Eesti popmuusika karussell on pehmelt öeldes lapsemäng. Kõige rohkem sain seda tunda Apelsiniga Venemaal - tohutu arv kontserte, bussist bussi ja ühest hotellist teise. Ausalt öeldes - ega see mulle ei meeldinud küll.
Kui tõenäoline teie arvates on, et keegi Eesti lauljatest jõuab Euroopas tippu?
Minu meelest on see veel suurem õnnemäng kui Bingo loto. On sadu tuhandeid lauljaid, kes laulavad nii, et ise häbened vaikselt, ja ikkagi on nad tavalised kõrtsimoosekandid, eluaeg üritanud ja ei pääse sellest sõelast läbi.
Omal ajal läksid ju paljud välismaale, selg sirge, õnne otsima, aga... Minu meelest on läbilöök praktiliselt võimatu. Selleks peab olema tõesti niisuguse kaliibriga tegelane nagu Neeme Järvi või Arvo Pärt.
Samal ajal kui Norras toimub Eurovisiooni lauluvõistlus, on Tartus muusikapäevad.
Rock Hotelile pakuti Tartus esinemist. Me oleksime läinudki. Ma ei tea, mis nad nüüd on, aga vanasti oli see tohutult tore üritus, ja mida rohkem tagasi mõtled, seda ilusamaks need asjad tavaliselt lähevad. Kokkuvõttes oli see ainuke kord aastas, kui pillimehed kokku said. Väga tore oli - kolm päeva olid kõik arust ära nagu karjamaale lastud vasikad.
Kas nostalgia Apelsini ja Rock Hoteli paremate aegade järele külastab teid tihti?
Paratamatus on, et neid aegu tagasi ei saa. Nostalgia tuleb siis, kui oleme poistega kusagil mängimas või bussis, kellegi sünnipäeval või muidu pidulisemas õhkkonnas. Siis hakatakse naljakaid lugusid meelde tuletama.
Aga ma ei suhtu sellesse sugugi nii, et olid ilusad ajad, olime noored ja vaat mis nüüd, oleme vanad ja kõik on läbi. Mina ei saa küll aru, et oleksin otsustavalt vanemaks jäänud. Niikaua kui tegutsemist on, püsib värskena. Kui midagi ei tee, võib küll ka psühholoogilises plaanis ära kustuda.
Ilus on meelde tuletada mõningaid esinemisi tollest ajast, kui valitses suur bitlomaania ja kontsertidel käisid suured inimmassid. Need ajad ei tule enam kunagi tagasi, ja sellest on kahju.
Mis on teile kõige suurem probleem?
Ajanappus. Eurovisioonil kulub nädal ära, aga ma peaksin kohe tegema oma plaadi valmis. Samas on meil tulemas ühisplaat Jaak Joala ja Tõnis Mäega ja augustikuus turnee mööda Eestit. Need kaks asja on sattunud enamvähem kokku ja just kevadele, kuigi oleksin kõige meelsamini Muhus ja ehitaksin sauna.
Aga ei ole ka midagi paremat, kui istuda stuudios ja uut materjali lindile mängida ja laulda. Nagu ka korralikult proovi teha.
Millal siis on lootust Muhumaale minna?
Hing on haige, kui Muhu peale mõtlen. Pärast Norrat on mõned vabad päevad ja see maa pole nii pikk. Suvel saabki Muhu oma elu keskuseks rihtida ja sealt esinemistel käia. Suvel on seal tuhat korda parem olla kui Tallinnas tolmu käes. Ainult sauna polnud. Mul on Saaremaal üks kunstnikust sõber, temaga koos siis ehitamegi. See on meeldiv tegevus.
Mida on Muhus veel teha?
Muhus saab kalal käia, saab kala suitsutada. Ujumas käia. Hea on külameestega õlut juua ja juttu rääkida - toredad inimesed seal kõik.
27 aastat olen Tallinnas elanud, aga ülemöödunud kevadel, kui olin Muhus taas esimest korda, sattusin loodusest vaimustusse. Kui sa ikka näed, kuidas lehed puu külge kasvavad ja linnud kohale lendavad... Uskumatu, mida maal kõike näha võib. Linnas ei näe seda mitte kunagi, võid ainult ette kujutada.
Kuidas kalasaak on?
Ma ei tea, millest see sõltub, mõnikord on ja mõnikord on vähem. Praegu juba püütakse kala, aga mina vaeseke pean Tallinnas olema. Kuid seal on tõesti väga head suhted tekkinud, nii et mulle ikka tuuakse kala. Ja ma olen nihukest tüüpi vend, et ennem kala kui liha, see mulle õudselt meeldib. Angerjat on saadud, muust kalast rääkimata...
Kas teil endal on paat?
Mul paati ei ole, olen külameestega puntis käinud. Mu Saaremaa vennal on paat ja temaga käime võrku laskmas. Kehvasti, et nüüd on põhjaõngega kalastamine nagu vaiksemaks jäänud. Vanasti käisime lapsepõlvesõpradega põhjaõngi panemas, see oli väga põnev. Siis sai alati Vene piirivalvega jamatud.
Kui suur on kõige suurem kinnipüütud kala?
See on tüüpiline, aga võite mind uskuda - oli tõesti üks suur angerjas, kõvasti üle kilo võis kaaluda, kuid rebis ennast lahti. Meil ei õnnestunud teda kotti toppida ja ta läks käest ära.
Muidu ikka tavaline värk, supi jagu ja võib rahule jääda. Ükskord möödunud aastal tekkis järsku viis-kuus suurt haugi. Olin seal sõbra ja pojaga, kolm meesterahvast ja mida sa hing teed selle laadungiga? Tegime siis suure potitäie suppi. Kaks kala ma andsin vist ära, aga ülejäänu praadisin. Sellest tulid tohutud kuhjad kala, mida andis kolm-neli päeva süüa.
Kas toidutegemise kunst on selge?
On küll. Et mu ema oli äärmiselt hea kokk ja ta tegi igast toidust äärmiselt maitsva roa, siis sealt on ehk natuke külge jäänud. Aastatega tulevad kogemused, olen ka kokaraamatu järgi paar korda proovinud, tuleb välja küll. Aga eks ma olen selline tavaline kokk, ei midagi erilist, ma usun.
Lemmiktoit?
Minu lemmiktoit on jätkuvalt kartulipuder. Kui on hea kartul, teen ise pudru valmis, ise leiutan, ise nuputan, ise söön ja teised söövad ka. Kartulipuder, hakklihakaste. Mitte et ma seda iga päev tahaks, aga see on väga hea toit.
Kas vastab tõele, et teie 84-aastane isa, kes elab Kuressaares, plaanitseb naisevõttu?
Ma ei tea, kas ta plaanitseb naisevõttu, aga tal on seal küll üks naine abiks, sest aed on suur. Käisin isal külas, aed oli kenasti korras. Ja kui ta plaanibki naisevõttu, siis õnn kaasa, sest iga inimene vajab elus tuge.
Isa on küll väga sportlik ja karastatud, absoluutne karsklane sealjuures, ent ta vanus on aukartustäratav. Ta on küllalt rabeleja tüüp ja ei anna endale ehk aru, et mõne asja pärast ei tohiks end nii palju pingutada. Ikka läheb ja kaevab aias, kuigi pärast põeb seda mitu päeva. Ses suhtes oleks kena, kui keegi talle niisuguseid asju meelde tuletaks.
Missuguse autoga sõidate?
Sõidan praegu pisikese Ford Escortiga aastast 1985. Sülitan kolm korda üle õla ja ütlen, et ta pole mind alt vedanud.
Shkodad on unustatud?
Kes neid suudaks unustada? Shkoda, minu arm.
Mul on olnud kokku kolm Shkodat. Üks oli väga hea, oleks tal olnud mootor korralik, sõidaksin tänapäevani. Üldiselt mulle meeldiks valida auto 50-60ndate stiilis. Ühel autonäitusel nägin Peugeot sportautot, pisike nagu mänguasi ja vormid olid sellised, et silm puhkas peal. Ma pole elus ilusamat autot näinud.
Umbes 1973. aastal nägin Pärnu teatri ees Rolls Royce’i, 30ndatest, Moskvast saadud auto. Selle omanik oleks müünud auto 6000 rublaga, aga tol ajal oli see miljon. Mul on tõesti kahju, et niisugust raha tookord kuskilt võtta polnud.
Kas Maarja-Liisi kilpkonn läheb Eurovisiooni finaali Oslosse kaasa?
Oli juttu, et Maarja-Liis võtab oma maskoti kaasa, see pidi vist olema üks suur karvane jõehobu, aga ma ei tea, kas ta hakkab seda kaasa tassima. Kilpkonnast polnud juttu. Mul on üks pisike asi, mille kinnitan esinemise ajaks pintsakutasku külge. See on üks väike mälestusese, iga päev ma seda ei kanna.
Kas olete ebausklik?
Ma ei tea. Mõnikord on tõesti kehvasti läinud, kui must kass üle tee läheb. Aga teinekord ei juhtu jälle midagi. Ma ei oska nendesse ennustustesse õieti suhtuda. Loen küll hoolega igasuguseid paraajakirju. Kui ühel teemal palju mõelda, hakkad uskuma. Kui väga haaravalt kirjutatakse UFOdest, siis hakkad uskuma, et nad ongi siin.
Olete ise ka mõnda näinud?
Rock Hoteliga nägime väga kummalist asja. Tulime Tartust kontserdilt ja meie täiesti uuel autol suri enne Põltsamaad järsku mootor välja. See oli umbes 1979. aastal. Siis oli äkki taevas kuust suurem valgusring ja sealt läks kiir Linnuteeni välja.
Vaatasime umbes 20 minutit ja kui see haihtus, läks auto käima. Ja pärast ütles Heigo Mirka, kelle auto see oli, et auto oli võtnud kohutavalt bensiini ja kell enam ei töötanud.
Ei tea, mis see oli, aga midagi nii kummalist pole elus näinud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
noortelisa